RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis 5-24

) kohaselt toimuma kohaliku omavalitsuse üksuse toimetatavas elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmise menetluses ja kannete õigsuse kontrollimise käigus (RKPJKo 25.09.2021, 5-21-12/2, p 26). Kohaliku omavalitsuse üksusele on pandud ülesanne tagada rahvastikuregistri andmete õigsus ning kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 5 lõikes 5 sätestatud piirangu järgimine. Vaatamata kohaliku omavalitsuse üksuse pädevusele kontrollida elukoha andmete õigsust rahvastikuregistris, puuduvad kehtivas õiguses volitusnormid sisulise kontrolli tegemiseks. 11. Riigikohus on leidnud, et kehtivas õiguses ei ole sätestatud menetlust volikogu kandidaatide tegeliku püsiva elukoha väljaselgitamiseks (RKPJKo 25.09.2021, 5-21-12/2, p 24). Rahvastikuregistri elukoha andmete kontroll piirdub formaalse kontrolliga. Juba rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete õigsuse tagamise kohustus on

§ 68kohaselt pandud isikule endale, mitte kohaliku omavalitsuse üksusele.

Kohaliku omavalitsuse üksusel ja avalikkusel tuleb registrisse kantud elukoha andmete õigsust

§ 6lõike 1 järgi eeldada.

Registrisse juba kantud elukoha andmete kontrollimist reguleerivad ainult

§ 88

lõige 3 ja

§ 871

.

-is sätestatud kontrolli võimalused on väga piiratud, kohaldudes ainult erijuhtudel. Seetõttu ei ole kohtuotsust võimalik täita. 12.

reguleerib elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmise või muutmise menetluse algatamist kohaliku omavalitsuse üksuse omal algatusel üksnes juhtudel, kui kohaliku omavalitsuse territooriumil püsivalt viibiva isiku elukoha aadress ei ole veel registrisse kantud või kui isiku kinnitusel ei kasuta ta enam registrisse kantud aadressi järgset elukohta (

§-d 86 ja 871). Muudel juhtudel ei ole elukoha aadressi muutmine või andmete kehtivuse lõpetamine õiguslikult võimalik, sest sellist menetlust ei ole ühegi õigustloova aktiga reguleeritud. Järelikult puuduvad kehtivas õiguses normid, mille alusel saaks kohaliku omavalitsuse üksus elukoha andmete ebaõigsuse tuvastamisel rahvastikuregistris isiku elukoha andmeid ühepoolselt muuta või nende kehtivuse lõpetada. 13. Isegi kui õiguskorras oleksid olemas asjakohased normid, ei ole kehtivas õiguses kohaliku elaniku definitsiooni ehk mõõdikut, mille järgi otsustada isiku elukoha kande õigsuse üle.

§ 65

lõige 1 sätestab, et isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Samas puuduvad selles sättes kriteeriumid, millest lähtuvalt isiku alalist või peamist elukohta kindlaks määrata. Lisaks võimaldab

isikul kasutada alaliselt või peamiselt mitut elukohta (

§ 65lõige 2).

Seega saab isik ise määrata, millise elukoha andmed on õigusliku tähendusega ja millised kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressina. Lähtuda ei saa üksnes ajalisest kriteeriumist ehk sellest, millises omavalitsuses isik ajaliselt enim viibib. Ringkonnakohus pidas oluliseks asjaolu, et volikogu liikmed olid töötanud mingi aja jooksul või nende elukoht oli mingil ajal asunud mõnes teises omavalitsuses. Selline tõlgendus „kohalikust elanikust“ ei arvesta 3

-i sisu ja mõttega. Kohaliku omavalitsuse volikogu liikme töö ei ole põhitöö ning on korraldatud viisil, et volikogu istungitel osalemine on mõistliku pingutusega võimalik muu töö kõrval. Seega on tavapärane, et volikogu liikme põhitöö võib asuda muus omavalitsuses. See aga ei tähenda, et need volikogu liikmed ei ole kohalikud elanikud või et sel juhul peaks tekkima põhjendatud kahtlus isiku elukoha kande õigsuses. Kuna ükski seadus ei sisalda kohaliku elaniku mõistet ega kriteeriume, mille alusel kohalikku elanikku kindlaks määrata, ei ole kohaliku omavalitsuse üksusel võimalik kooskõlas põhiseaduse nõuetega sisulist kontrolli teha.

1. Valimistel saadav mandaat on üks osa passiivsest valimisõigusest. Kontrollimenetlus võib viia volikogu liikme volituse ennetähtaegse lõppemiseni ning kandideerimisõiguse kaotamiseni kohalikel valimistel. Seetõttu kujutab volikokku kandideerija või volikogu liikme elukoha kande muutmine rahvastikuregistris isiku passiivse valimisõiguse riivet, millesse sekkumine nõuab seadusest tulenevat täpset õiguslikku alust.
2. Kui Riigikohus peaks asuma seisukohale, et õiguskorras on olemas normid juba rahvastikuregistrisse kantud elukoha sisulise kontrolli menetluse korraldamiseks, siis on need õiguslikult ebaselged ja rikuvad seetõttu taotluse esitaja enesekorraldusõigust. Juba registrisse kantud andmete puhul on võimalik sisulist kontrolli teha üksnes piiratud juhtudel. Muudes olukordades ei ole kohaliku omavalitsuse üksusele ega puudutatud isikutele piisaval määral arusaadav, kas, millistel tingimustel ja millisel viisil saab kohaliku omavalitsuse üksus kontrollida juba rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete õigsust. Õiguslikku ebaselgust ei ole mõistlikult võimalik kõrvaldada ka siis, kui arvestada normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid ning neid edasi arendada. Seega on tegemist kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust rikkuva põhiseadusvastase õigusselgusetusega. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu
3. Elva Vallavolikogu taotlused ei ole põhjendatud, normide puudumine ei ole põhiseadusega vastuolus ning olemasolevad normid ei ole vastuolus õigusselguse põhimõttega. Elva vald saab täita talle ringkonnakohtu pandud kohustust niivõrd, kuivõrd seadus selleks talle õiguse annab. Kohaliku omavalitsuse üksus saab haldusmenetluse käigus tuvastada elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmise õiguspärasust, kuid kohus ei saa kohaliku omavalitsuse üksust kohustada tagama üksnes kohalike elanike tegutsemist volikogus muul moel. Elukoha andmete muutmine on

-ist tulenevalt inimese enda õigus ja kohustus, mistõttu on kohaliku omavalitsuse üksuse roll selles piiratud. Seadusandja on näinud isikutele ette võimaluse määrata ise, milline on tema õigusliku tähendusega aadress ehk see, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Kui elukoha kannete õigsuses on tekkinud kahtlusi, saab kohaliku omavalitsuse üksus haldusmenetluse käigus välja selgitada asjaolud, kuid isiku tahte vastaselt elukoha andmete muutmise õigust kohaliku omavalitsuse üksusel ei ole. 17. Põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb hinnata, kas seadusandja on leidnud tasakaalu põhiseaduslike väärtuste, isikute eraelu ja kodu puutumatuse ja õiguse vabalt liikuda ja elukohta valida (PS §-d 26, 33 ja 34) ning avaliku huvi vahel tagada rahvastikuregistri andmete õigsus. Põhiseaduskomisjon leidis, et

-is on nende kahe väärtuse vahel tasakaal leitud. Intensiivsema sisulise kontrolli menetluse ette nägemata jätmine ei tähenda, et seadusandja oleks meelevaldselt jätnud kehtestamata vajalikud õigusnormid elukoha andmete õigsuse tagamiseks või ei ole taganud piisavat õigusselgust. Kehtiv

tagab piisava õigusselguse, millistel alustel toimub elukoha andmete kontrolli menetlus. Praegune sõnastus on olnud seadusandja teadlik valik, et mitte riivata 4

§ 88

lõiked 3 ja 4 ning § 871 selles olukorras lahendust ei paku.

§ 84

lõike 1 punkt 4 võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel keelduda elukohateates märgitud elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmisest, kui isik on esitanud elukohateates valeandmeid. Tuleb hinnata, kas see võib pakkuda võimaluse ka olukorras, kus registrikanne on juba tehtud, arvestades näiteks ka haldusmenetluse uuendamise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise võimalust. 21. Isiku registrijärgse elukoha andmete tegelikkusele vastavust ei tagata esmajärjekorras mitte kohaliku omavalitsuse üksuse kontrolltegevuse kaudu, vaid põhivastutus lasub siin inimesel endal. Isikul võib korraga olla mitu elukohta. Sellega arvestab ka

(vt § 65 lõige 2).

§ 65

lõike 1 kohaselt esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Alaliselt või peamiselt on esitatud alternatiivina ehk inimene ei pea rahvastikuregistrisse kandmiseks esitama seda aadressi, kus ta kõige enam aega elab, vaid piisab, kui aadressil elamine vastab alalisuse tingimusele. 22. Seda, et isik ei kasuta endale kuuluvat eluruumi alalise või peamise elukohana, on võimalik tõendada ainult intensiivselt põhiõigustesse sekkuval viisil – seletuse võtmine isikult endalt või kolmandatelt isikutelt, igapäevakulutuste tegemise koha väljaselgitamiseks pangakonto väljavõtte vaatamine, aadressile sisenemise jälgimine, etteteatamata kohalolu kontroll vms. Valdavalt saavad sellised meetmed toimida juhul, kui isik, kelle suhtes neid kohaldatakse, ei ole sellest teadlik. Inimese väite kindel ümberlükkamine läheneb sisult varjatud jälitustegevusele, mis eeldab seaduses sätestatud menetlusnorme ja nende kõrget täpsuse standardit (RKPJKo 20.03.2014, 3-4-1-42-13, p 41 jj). Intensiivse privaatsuse rikkumiseta saab elukoha kasutamise välistamist võimalikuks pidada vaid juhul, kui kinnisasjal ei asu ruumi, mida saaks elamiseks kasutada. 23.

§ 84

lõike 1 punkti 4 ei saa tõlgendada selliselt, et elukoha õigsuse kontroll hõlmab ka olukorda, kus isik esitab registrile endale kuuluva eluruumi aadressi. Selline tõlgendus rikuks põhimõtet, mille kohaselt kõik põhiõiguste piiramise seisukohalt olulised küsimused peab otsustama Riigikogu. Kui kehtiv õigus ei luba kontrollida elukoha andmete õigsust elukohateate esitamisel, siis ei ole see võimalik ka pärast elukoha registreerimist. 24. Elukoha muutmine rahvastikuregistris vastu isiku enda tahtmist võib intensiivselt riivata tema teisi põhiõigusi. Nii intensiivne piirang peab olema seaduse norme vaadates ettenähtav. Seadusi ei saa tõlgendada selliselt, et olukorra saaks lahendada Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse 5

-is reguleeritud kohaliku omavalitsuse üksuse algatusel elukoha muutmist muudel tingimustel, ei saa pidada võimalikuks tõlgendada seadust selliselt, et kohaliku omavalitsuse üksus tohiks asuda omal algatusel ehk ilma elukohateateta kontrollima registrisse kantud elukoha õigsust nendes olukordades, milles seadus selgesõnalist volitust ei anna. Seda tuleb lugeda seadusandja teadlikuks valikuks ka olulisuse põhimõttest lähtuvalt ehk põhiseaduspäraselt tõlgendamise nõuet arvestades.

1. Võib nõustuda, et kehtivad seadused ei võimalda jooksvalt tagada elukoha andmete õigsust olukorras, kus elukoht on registreeritud inimesele endale kuuluva eluruumi aadressile. See järeldus tuleneb õigusnormidest piisavalt selgelt. Seega ei ole olukord õigusselgusetu. Samas ei ole igasugune normi puudumine põhiseadusega vastuolus (RKÜKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07, p 50). Selleks, et normi puudumine oleks põhiseadusega vastuolus, peaks kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirangu intensiivsus kaaluma üles isikute põhiõiguste piirangu intensiivsuse. Sellise olukorraga siin tegu ei ole. Riigikogul on küll võimalik vastavad normid luua, arvestades sellega kaasnevat põhiõiguste piiramise intensiivsust, kuid seda ei saa pidada põhiseadusega nõutavaks. Siseminister
2. Põhiküsimus on kohaliku omavalitsuse autonoomia ja üksikisiku põhiõiguste kaitse vahelise tasakaalu leidmises. Kohane tasakaalupunkt on kehtivas

-is leitud. Täiendavate kontrollimeetmete kehtestamine riivaks ebaproportsionaalselt üksikisiku põhiõigusi. Seega puudub vastuolu põhiseadusega ning õiguslik ebaselgus kohaliku omavalitsuse üksuse rolli määramisel. 28. Elukoha andmete õigsuse kontrollimise aluseks võib olla nii isiku taotlus kui kohaliku omavalitsuse üksuse oma algatus, kui on põhjendatud kahtlus elukoha andmete ajakohasuses. Õiguslik alus elukoha andmete kontrollimiseks tuleneb kohaliku omavalitsuse üksusele

§ 88lõikest 3.

Kui kohaliku omavalitsuse üksus on teadlik, et isik viibib püsivalt teise kohaliku omavalitsuse territooriumil, saab ta viimast teavitada vajadusest alustada elukoha andmete muutmist omal algatusel (

11. peatükk). Seega on kohaliku omavalitsuse üksuse võimalus omal algatusel andmeid muuta piiratud. Ehkki kohaliku omavalitsuse üksusel puudub kohustus teha pidevat kontrolli, lasub tal siiski kohustus elukoha andmete õigsust kontrollida juhul, kui tal on põhjendatud kahtlus kande õigsuses. 29.

-i järgi on elukoha kannete õigsuse mõttes määrav ja kaalukas eelkõige isiku enda tahe ning kohaliku omavalitsuse üksus ei tohi sellesse kergel käel sekkuda. Seadusest on teadlikult välja jäetud kohaliku omavalitsuse üksuse võimalus kasutada elukoha andmete kontrollimisel isiku põhiõigusi liigselt riivavaid meetmeid. Kehtiv

võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel kontrollida elukoha andmete õigsust piisavas ulatuses. Lisameetmete kehtestamine riivaks ebaproportsionaalselt isiku põhiõigusi. 30. Kui rahvastikuregistri kanne ei taga piisavalt seda, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osaleksid ainult püsiva elukohaga kohalikud elanikud, on seadusandjal võimalik välja töötada muud kriteeriumid, kuidas volikokku kandideeriva isiku puhul kindlaks teha, kas ta on püsiva elukohaga 6

-is sätestatud ühtsetel alustel. Sellel ülesandel puudub „kohalikust kogukonnast võrsunud küsimuse“ kriteerium ehk tunnus, mille alusel saaks seda ülesannet pidada kohaliku elu küsimuse lahendamiseks ehk omavalitsuslikuks ülesandeks selle klassikalises tähenduses. Tegemist on seadusest tuleneva ülesandega, mida kohaliku omavalitsuse üksus on kohustatud täitma seaduses ettenähtud tingimustel. Kohaliku omavalitsuse üksusel ei ole õigust otsustada, kas või kuidas seda ülesannet täita. Isegi, kui asuda seisukohale, et elukoha registreerimine on kohaliku elu küsimus, ei ole taotluses täpselt jälgitav, kuidas kõnesolevate õigusnormide puudumine rikub PS §-s 154 sätestatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. 33. Ei saa nõustuda seisukohaga, et asjakohased kehtivad õigusnormid puuduvad.

-is on sätestatud vajalikud õigusnormid, mille alusel saab kohaliku omavalitsuse üksus kindlaks teha, kas inimene kasutab elukohateates märgitud aadressi alalise või peamise elukohana. Elukoht kantakse rahvastikuregistrisse haldusmenetluses, mida reguleerib HMS. Elukoha registrisse kandmisel on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus nõuda selliste tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud (HMS § 38). Kui elukoht on juba registrisse kantud, kuid ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud haldusmenetluse ajal teada, tuleb haldusmenetlus HMS § 44 kohaselt menetlusosalise taotlusel uuendada. Selle tulemusena võib kohaliku omavalitsuse üksus elukohateates toodud elukoha registrisse kandmise kehtetuks tunnistada (HMS § 44 lõige 2). 34. Elukoha andmete õigsus rahvastikuregistris on oluline nii riigi kui ka omavalitsuse toimimise seisukohalt, sest kui avaliku ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega, peab lähtuma rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist (

§ 66lõige 1).

Kõigile isikutele kehtib ühtne

-i regulatsioon ning isikutel endil ja omavalitsustel on kohustus tagada elukoha andmete õigsus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Elva Vallavolikogu taotleb, et põhiseadusvastaseks tunnistatakse õigusnormide puudumine, mille tõttu ei ole kohaliku omavalitsuse üksusel võimalik kontrollida isikute rahvastikuregistri elukoha kannete õigsust. Kui sellist olukorda ei ole, siis on Elva Vallavolikogu hinnangul kehtiv regulatsioon õigusselgusetu ning seetõttu vastuolus põhiseadusega.
2. Kolleegium hindab esmalt taotluste lubatavust (I), seejärel seda, kas väidetav normide puudumine kujutaks endast kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riivet (II), kas kehtivas õiguses on rahvastikuregistri elukoha kande sisulist kontrolli piisavalt reguleerivad sätted (III) ning kas sisulist kontrolli reguleerivad sätted kehtivas õiguses on ebaselged (IV). (I) Taotluste lubatavus 7

§ 103

lubab vastutaval töötlejal kohaldada riikliku järelevalve teostamiseks rahvastikuregistri pidamise ja andmete töötlemise üle (vt

§ 102

) teatud korrakaitseseaduses sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid, k.a eelviidatud valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus. Rahvastikuregistri vastutav töötleja on aga Siseministeerium (

§ 3lõige 2).

Seega ei saa kohaliku omavalitsuse üksus elukoha kande sisulisel kontrollimisel

§-dele 102 ja 103 tugineda. 51.

§ 65

lõike 1 järgi peab isik esitama rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 kohaselt on isiku elukoht see, kus ta peamiselt või alaliselt elab. Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas ning elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada tema tahet oma elukohta muuta. Muu hulgas eristab TsÜS § 14 lõige 4 elukohta viibimiskohast.

1. Õiguskirjanduses on elukohta määratletud kui inimese elukorralduse ruumilist keskpunkti, samuti kui kohta, kuhu ta ikka ja alati tagasi pöördub. Püsiv elukoht tähendab kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Elukoht ei pea olema peamise vara asukoht. Nii võib märkimisväärsem osa isiku varast – kinnisasjad, laevad jms – asuda muus kohas, kus ta alaliselt elab, ilma et vara asukoht mõjutaks tema elukohta. Isikul võib olla samal ajal ka mitu püsivat elukohta ja igal elukohal on isiku suhtes õiguslikult sama tähendus (vt P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu 2023, § 14 komm. 3.2.
2. ja 3.2.2.). See, kas isikul on elukoht ühel ajal mitmes kohas, tuleb välja selgitada tõendite abil. 53.

§ 88

lõikest 3 tuleneb, et kui isiku elukohana on rahvastikuregistrisse kantud sellise ruumi aadress, mis ei kuulu talle endale, ja kohaliku omavalitsuse üksusele teadaolevalt ei kasuta isik seda ruumi oma elukohana, võib kohaliku omavalitsuse üksus teha järelpärimise ruumi omanikule. Kui eluruumi omanik teatab, et isik ei kasuta omanikule kuuluvat ruumi elukohana ja tal ei ole õigust kasutada omanikule kuuluvat ruumi oma elukohana, lõpetab kohaliku omavalitsuse üksus isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kehtivuse. Kui isiku elukohaks on rahvastikuregistrisse kantud talle endale kuuluva eluruumi aadress, ei saa kohaliku omavalitsuse üksus

§ 88lõike 3 alusel järelepärimist teha.

54.

§ 871

lõige 1 sätestab elukoha andmete kehtivuse lõpetamise kohaliku omavalitsuse üksuse algatusel, kuid selleks peavad olema täidetud kõik viidatud lõikes nimetatud tingimused (isiku elukoha aadress on rahvastikuregistris linna ja linnaosa või valla täpsusega; isik ei viibi kohaliku omavalitsuse üksusele teadaolevalt nende territooriumil ega mujal Eestis; isiku viibimiskohana ei ole rahvastikuregistrisse kantud

§ 96lõikes 1 nimetatud viibimiskoha andmeid).

See säte annab kohaliku omavalitsuse üksusele aluse lõpetada elukoha andmete kehtivus omal algatusel üksnes juhul, kui on alust arvata, et isik ei viibi enam Eestis, ehk on kohaldatav vaid piiratud juhtudel.

§ 88

lõige 3 ja § 871 lõige 1 ei ole aga rahvastikuregistri ebaõige kande parandamise ammendavad alused. 55. Riigikohus on varem jaatanud kohaliku omavalitsuse üksuse kohustust kontrollida isiku rahvastikuregistri elukoha kande õigsust ka omal algatusel, kui on põhjendatud kahtlus, et kanne on ebaõige (vt 3-21-2230/16, p 12.3). Rahvastikuregistris andmete säilitamine on jätkuv toiming. Rahvastikuregistri pidamise eesmärk on usaldusväärse teabe kogumine (

§ 4

), mis tähendab, et töödeldavad isikuandmed peavad olema tõesed.

§ 84lõike 1 punkti 4 kohaselt keeldub kohaliku omavalitsuse üksus elukohateates märgitud elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmisest, kui 10

§ 84

lõike 1 punktiga 4, sest kohaliku omavalitsuse üksus oleks pidanud elukohateates märgitud elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmisest nende ebaõigsuse tõttu keelduma. Uuendatud menetlusele kohaldub uurimispõhimõte (HMS § 6) ning selle käigus saab kohaliku omavalitsuse üksus HMS § 38 kohaselt koguda tõendeid, et veenduda, kas taotluses nimetatud isik elab püsivalt rahvastikuregistrisse kantud elukohas.

1. HMS § 38 lõike 2 järgi võib tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Niisiis saab kohaliku omavalitsuse üksus elukoha kande õigsuse kontrollimise käigus muu hulgas küsida isiku kinnitust, et ta rahvastikuregistrisse kantud elukohas elab, aga ka dokumentaalseid tõendeid, samuti võtta ütlusi teistelt isikutelt. Haldusorgan võib haldusmenetluses toimingu tegemise eesmärgil töödelda isikuandmeid menetletavas asjas vajalike asjaolude kohta, kui seadusega või selle alusel antud õigusaktidega ei ole ette nähtud teisiti (HMS § 5 lõige 5).
2. Kui volikogu liikme püsiv elukoht ei asu rahvastikuregistri andmetel vastavas vallas või linnas, siis volikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 18 lõike 1 punkt 3), mis on isiku passiivse valimisõiguse riive. See ei saa aga olla kontrolli välistamise või piiramise põhjuseks, sest juhul, kui kanne on algusest peale olnud vale, on isik osutunud volikokku valituks pettusega, mis ei vääri kaitset. Ka siis, kui kanne omavalitsusüksuse territooriumil elamise kohta muutub ebaõigeks hiljem, ei ole isik enam kohalik elanik ja tema volitused volikogu liikmena peavadki seaduse kohaselt lõppema.
3. Eeltoodust nähtub, et kehtiv

ja muud asjakohased õigusaktid, peaasjalikult HMS, annavad kohaliku omavalitsuse üksusele piisavad võimalused kontrollida ning vajaduse korral muuta või kustutada rahvastikuregistrist ebaõiged elukoha andmed. Kuigi seaduses ei ole erinorme, mis reguleeriksid just seda konkreetset menetlust, on võimalik rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse kontrollimisel kohaldada üldnorme. 11