Obsah (4)

§ 100§ 101§ 105§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 17.04.2025.a Tallinn Tsiviilasja number 2-24-13588 Tsiviilasi M. V. ja M. V. hagi V. V. vastu el

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud summa.

§ 101lg 3, lg 4 ja lg 5 kohaselt on igakuise elatise arvutamise aluseks baassumma.

Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta

1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
2. aprillil. Vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Kohus märgib, et perioodil 01.04.2024 kuni 31.03.2025 oli baassummaks 272,76 eurot ja alates 01.04.2025 on baassummaks 282,31 eurot.
3. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et hageja vanemateks on kostja ja K.-E. V. (dtl 9-10). Puudub vaidlus, et kostja ei ela hagejatega käesoleval ajal igapäevaselt koos. Hagejatel on seega kostjast lahus elava alaealiste lastena kostja vastu iseenesest

§dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Kohus selgitab, et nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saaks lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

4. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist seega, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh 3 tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, et kostja oleks hagejatele elatist regulaarselt vähemalt miinimumulatuses tasunud. Seega on elatise nõude esitamine kostja vastu iseenesest õiguslikult põhjendatud. 5. Hagejad on palunud välja mõista kostjalt elatise miinimumsuuruses alates hagiavalduse esitamisest ning toonud välja oma eluasemekulud, kulutused toidule ja hügieenile, kulutused transpordile, sidekulud, kulutused tervishoiule, kulutused riietele ja jalanõudele, kulud vabale ajale ja lasteaiale. Kohtu hinnangul on hagejate poolt välja toodud kululiigid igakuiselt vajalikud ja nendele märgitud suurus mõistlik. Kohus selgitab, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lapsel normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-174-16, p 13). Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul alus kahelda, et hagejate igakuised kulud ei vastaks käesoleval ajal vähemalt seaduses sätestatud kahekordsele baassummale. Kohus peab vajalikuks märkida, et iseenesest ei ole ka kostja vaidlustanud hagejate igakuiste kulude olemasolu ega nende vastavust vähemalt miinimumsuurusele. 6.

§ 101

lg 6 sätestab, et kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Hagejad on 04.03.2025 toimunud kohtuistungil kinnitanud, et alates detsembrist 2024 elavad hagejad üle nädala kostja juures (dtl 430, 00:09:20). Kohus saab seega eeldada, et kostja täidab vahetult oma ülalpidamiskohustust ajal, mil hagejad temaga viibivad. Kuna hagejad viibivad mõlema vanema juures alates detsembrist 2024 võrdse aja, siis puudub alates detsembrist 2024 alus kostjalt elatise väljamõistmiseks. Samuti asub kohus seisukohale, et perioodil alates hagiavalduse esitamisest kuni novembri lõpuni 2024 on kostja oma ülalpidamiskohustust piisavas ulatuses täitnud. Tunnistaja I. V. ütlustega on leidnud tõendamist, et hagejad viibisid kostja juures septembris 14 päeva, oktoobris 8 päeva ja novembris 14 päeva (dtl 432). Kuigi tunnistaja näol on tegemist kostja emaga, siis puudub kohtul alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses ning tunnistajat on hoiatatud ka valeütluste andmise eest. Käesoleval juhul on tunnistaja ütlustega leidnud tõendamist, et tunnistaja on hagejate vanemaid aidanud, tuues korduvalt lapsi lasteaiast ning viibinud koos nendega ka kostja juures (dtl 432-435). Arvestades, et tegu on laste vanaemaga, siis on ka eluliselt usutav, et ta lastelaste käekäigu ja nende viibimiskoha üle huvi tundis. Tunnistaja on kohtuistungil ka 4 kinnitanud, et käis hagejatel kostja juures külas ja tegi neile ka hommikuti videokõnesid ajal, mil hagejad kostja juures viibisid (dtl 433, 00:42:04). Arvestades päevade arvuga, mil hagejad kostja juures viibisid, oleks tulnud kostjal tasuda elatist hagejale I septembris 19,19 eurot, oktoobris 134,28 eurot ja novembris 19,19 eurot ning hagejale II septembris 16,31 eurot, oktoobris 114,14 eurot ning novembris 16,31 eurot (kasutatud elatiskalkulaatorit). Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja tasunud hagejatele elatist septembris 250 eurot, oktoobris 250 eurot ja novembris 250 eurot (dtl 96, 417418). Seega on kostja perioodil september kuni november 2024 oma ülalpidamiskohustust täitnud piisavalt nii vahetu ülalpidamisega, kui ka elatise tasumisega. 7. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. 8. Käesolevas otsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 1 ja lg 5 alusel arvestamata, kuna need ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja lahendust. Menetluskulud 9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 5