KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 03.02.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-22-15459 Kohtuasi T.W avaldus

) § 137 lg-s 2 sätestatud alustel välistatud. 14.2. Maakohus selgitas, et kuna lapse isa ei ole taotlenud endale lapse ainuhooldusõigust, sai maakohus lahendada lapse ema esitatud hooldusõiguse osalise lõpetamise taotluse ning ei saanud otsustada seda, kas hooldusõigus tuleks mingis ulatuses anda üle lapse isale. Maakohus selgitas, et kui ta leiab, et isa taotlus lapse elukoha registreerimise ja perearsti 9 2-22-15459 valimise õigus endale saamiseks on põhjendatud, saab ta anda nendes küsimustes ainuotsustuse õiguse lapse isale (

§ 119). 14.3.

Maakohus leidis, et lapsel on lähedased suhted mõlema vanemaga ja vanemad on lapse eest hoolitsenud 50/50 suhtluskorra alusel. Lapse elutingimused on kummagi vanema juures sarnased ning vanemate võimekus anda lapsele ülalpidamist ning panustada tema haridusse on samuti samaväärne. Maakohus ei ole täheldanud, et lapse ema kahjustaks lapse suhet teise vanemaga või ei toetaks teise vanema suhet lapsega. Maakohus leidis siiski, et lapse isa menetluses esitatud väited ei ole usaldusväärsed, kuna need on vastuolus esitatud tõenditega. Lapse ema väidetes maakohus sellist vastuolu ei tuvastanud. 14.

1. Maakohus leidis, et suurimad vasturääkivused vanemate väidetes on seotud sellega, kas lapse isa pani toime lapseröövi või mitte. Maakohus analüüsis lapserööviga seotud asjaolusid põhjalikult, kuna leidis, et sellel asjaolul on vanemate vahelises vaidluses oluline kaal. Maakohus leidis, et asjaolu, et lapse isa ei pannud enda hinnangul toime lapseröövi, ei tähenda, et tegemist ei olnud lapserööviga lapseröövi konventsiooni art 3 kohaselt. Lapse isa ei ole tõendanud, et lapse viibimine Kanadas oli tingitud üksnes vältimatutest takistustest tagasireisimisel või et lapse isal ei olnud soovi jääda lapsega Kanadasse või mõnda teise välisriiki. Kanada kohtumenetlust puudutavatest dokumentidest ei nähtu, et lapse tagastamine viibis üksnes koroonapiirangute tõttu. Lennuühenduste arv vähenes
2. a märtsis järkjärgult. Seega oleks lapse isa pidanud WHO 12.03.2020 otsusest teadlikuks saanuna mõistliku vanemana leidma esimese võimaluse lapsega Eestisse naasmiseks, kus elas lapse teine vanem, et vältida ebakindlas olukorras lapsega võõrasse riiki kinni jäämist. Lapse isa väite kohaselt takistas lapsega Eestisse naasmist hirm lapse ja enda tervise pärast. Selle väite usutavust vähendab see, et veebis leiduva teabe kohaselt tuvastati Kanadas esimene koroonaviirusesse nakatumine juba 25.01.
3. See asjaolu ei takistanud lapse isal
4. a veebruaris Kanadasse reisimist ning sama aasta märtsi alguses üha suurenevas nakatumise ohus koos lapsega uuesti Kanadasse reisimist. Oluliselt vastutustundetum oli lapsega viiruse leviku ajal Kanadasse reisimine kui sealt tagasi tulemine. Seega ei ole usutav lapse isa väide, et ta jäi Kanadasse üksnes murest lapse turvalisuse pärast. Samuti ei ole usutav lapse isa väide, et ta ei saanud lapsega reisida, kuna lapse reisidokumendid olid advokaadi käes hoiul. Eluliselt ei ole usutav, et Eestisse naasmise plaani korral ei oleks lapse isale lapse dokumente tagastatud. Isa kavatsusele lapsega jääda Kanadasse või minna mõnesse muusse välisriiki ning kavatsusele lapse ja ema vaheline side katkestada viitab ka see, et isa ei võimaldanud lapsel kuu aega emaga suhelda. Sellele puuduvad põhjendused. Lapse ja vanema suhtlemise takistamine on käsitletav lapse ja vanema sideme tahtliku kahjustamisena. Isa lõpetas lapse lapse ema nõusolekuta ka lapse lasteaialepingu. Lapse isa ei säilitanud lapsele sidet lasteaiaga ning lasteaiakaaslastega, kuigi isale seda lapsele eelduslikult sobivatel tingimustel korduvalt pakuti. Ka see asjaolu viitab lapse isa soovile lapsega Eestisse mitte tagasi tulla. Sama asjaolu kinnitab ka menetluses Gisela Walshi antud tunnistus ning lapse isa Kanada kohtumenetluses väidetu, et lapsel puudub Eestis alaline elukoht, ning viide sellele, et Eesti on pere ajutine viibimiskoht, mistõttu Eesti õigus ei kohaldu. Samuti viitab lapse isa kavatsusele lapse elukoha Eestisse registreerimiseks lapse emale nõusolekut andmise vältimine. Lapse isa lubas Kanada kohtus, et tagastab lapse augusti teisel nädalal, kuid laps oli ka novembriks jätkuvalt tagastamata ning sai Kanada kohtu 26.10.2020 lahendi alusel Eestisse tagasi alles 05.11.
5. Seega on kohatu ka lapse isa väide, et laps tagastati kokkulepet kinnitava kohtumääruse alusel vabatahtlikult, mistõttu ei olnud tegemist lapserööviga. Kuna laps tagastati sisulise kohtulahendi alusel, siis oli tegemist lapserööviga. Maakohus nõustus lapse ema seisukohaga, et ilma kohtupoolse sunnita ei oleks isa last Eestisse tagastanud. Lapse isa valeväited vähendavad oluliselt lapse isa kõigi väidete usaldusväärsust. 10 2-22-15459 14.
6. Vanemate väited on lahknevad ka selles osas, kas peres on esinenud väärkohtlemist, kuigi menetluses ei leidnud kinnitust ema väited lapse seksuaalse väärkohtlemise kohta isa poolt, tõendavad vaimset vägivalda mitmed menetluses esitatud tõendid (G. Walshi tunnistused, lapse emapoolse vaneaema seletused ning lapse lasteaia personali selgitused). Vaimse väärkohtlemise ilminguks on maakohtu hinnangul ka see, et lapse isa katkestas lapse ja ema vahelise suhtlemise ajal, kui isa viibis lapsega Kanadas (lapseröövi toimik, menetluses esitatud videokõne salvestis ja selle transkript, ema ja isa vahelised sõnumid). Maakohus leidis menetluses esitatud tõenditele tuginedes, et lapse isa käitumine on olnud lapse ema suhtes manipulatiivne, survestav ning selgelt ka lapse huve kahjustav. Lapse isa piiras lapseröövi ajal ka lapse suhtlust sõpradega. Vaimse väärkohtlemisena on käistletav ka lapse ja lapse ema omavahelise suhte sihikindel õõnestamine (lapse ema lapse kuuldes süüdistamine; seisukoht, et et kolmeaastane laps ei vaja enam ema, psühholoog HS seisukohad, lapse isa C.N selgitused). Maakohus selgitas, et teise vanema halvustamine on üks teisest vanemast võõrandamise sündroomi iseloomustav käitumisjoon. Maakohtu hinnangul avaldub lapse isa käitumises lapse emast võõrandamise sündroom (teisest vanemast halvasti rääkimine, lapse ja ema suhtluse piiramine, lapse ema autoriteedi õõnestamine, lapse vanemate vahel valimise peale surumine ning lapsele oma probleemide usaldamine). Praegusel juhul ei ole lapse isal õnnestunud last emast võõrandada. Isa esitatud tõendid ei lükka ülalviidatud asjaolusid ümber, sest kirjeldatud asjaolud nähtuvad paljudest muudest menetluses esitatud tõenditest. 14.
7. Menetluses esitatust nähtub maakohtu hinnangul, et lapse isa püüab jätta lapse huvidega arvestava vanema muljet, kes peab lapse arengut ning suhet teise vanemaga oluliseks ning lihtsalt soovib iga otsustuse tegemiseks täiendavat teavet. Tegelikkuses nähtub asjas esitatud tõenditest, et lapse isa ei ole ema suhet lapsega toetanud ning on leidnud, et üksnes temal on õigus last puudutavaid olulisi asju otsustada ja lapse eest hoolitseda. Lapse isa soovib luua emast mulje kui vanemast, kes ei ole koostööle avatud. Maakohus leidis, et lapse isa enda koostöövalmidus on näiline, mis väljendub eriti selgelt lapse elukoha registreerimise vaidluse osas. Lapse ema ja isa elukoha registreerimise teemalisest kirjavahetusest nähtub, et isa on seadnud oma nõusoleku andmise sõltuvusse mitmest tingimusest sh ühise hooldusõiguse säilimisest. Lapse isa on menetluses väitnud ning kirjavahetuses avaldanud, et ta põhimõtteliselt ei ole lapse ema elukohta registreerimise vastu, kuid tegelikkuses ei ole ta selget nõusolekut senini andnud. Isa on esitanud valeväiteid, et ta pole emale lapse elukoha registreerimise nõusolekut andnud, sest tal puudus teave lapse ema elukoha kohta. Selline käitumine ei väljenda hooldusõiguse mõistlikku teostamist. Maakohtu hinnangul ei oma lapse jaoks sisulist tähtsust, kas lapse elukoht on sama omavalitsuse piires ühel või teisel aadressil, vanema omandis oleval kinnisasjal või üüripinnal, vaid oluline on see, et elukoht oleks registreeritud. Lapse isa näilikku koostöövalmidust peegeldavad ka lapse ühelt vanemalt teisele üleandmisel tekkinud olukorrad. 14.
8. Maakohus leidis, et praeguses asjas takistab ühise hooldusõiguse teostamist see, et vanematel on keeruline koos otsuseid teha. Lapse ema on sunnitud isalt nõusoleku saamiseks esitama põhjaliku argumentatsiooni ka küsimustes, mille puhul põhjalik argumentatsioon ei ole vajalik, sest tegemist on lihtsate otsustustega. Selline otsustusprotsess on emale koormav. Maakohus leidis, et lapse ema on veenvalt põhistanud väidet, et ta on jätnud mõnikord lapse isa kirjadele vastamata, kuna need on olnud manipulatiivsed. Lapse isa on sidunud oma kirjades mitu eraldiseisvat teemat omavahel või pannud erinevad lapsesse puutuvad otsused üksteisest sõltuma. Lapse isa on püüdnud oma kirjadega luua olukorra, kus lapse ema on sunnitud võtma kaitsepositsiooni ning selgitama ülima põhjalikkusega lapse isale ka asjaolusid, mis on mõlemale vanemale juba teada. Maakohtu hinnangul on mõistetav, miks sellistele kirjadele vastamine on lapse emale emotsionaalselt väga kurnav ja stressirohke. 11 2-22-15459 Näib, et just emotsionaalse pinge tekitamine ongi isa selliste kirjade kirjutamise üheks eesmärgiks. 14.
9. Kokkuvõttes leidis maakohus perekonnaseaduse (

) § 137 lg-s 3 sätestatud hooldusõiguse lõpetamise eeldusi kogumis kaaludes, et need on ema puhul rohkem täidetud kui isa puhul. Lapse isa on käitunud hooldusõiguse teostamisel vastuoluliselt, seades oma huvid lapse huvidest ettepoole. Lapse isa vaimne valmisolek last kasvatada ei ole lapse emaga samaväärne.

1. Maakohus leidis lapse elukoha registreerimise ainuotsustusõiguse ühele vanemale andmist analüüsides, et mõlema vanema elukohad on lapsele sobivad, sest mõlemad on lapse kooli lähedal ning vanema omandis, mõlemas kodus viibib laps sama pika aja ning kummagi vanema puhul ei ole alust eeldada, et tema seos Eestiga jääb lühiajaliseks. Võiks eeldada, et lapse elus ei muuda elukoha registreering midagi. Kuid eelpool leidis kohus, et lapse ema on suuteline tegema suuremal määral lapse huvidest lähtuvaid otsuseid kui lapse isa. Lisaks on lapse ema juurde registreeritud suurem osa lapse perekonnast (lisaks emale ka lapse õde). Kuna lapse ema on selgitanud, et lähiajal on emal kavas lapse elukoha vahetus seoses korteri ostmisega, siis ei piisa ühekordsest nõusolekust lapse elukoha registreerimiseks. Seetõttu tuleb vanemate ühine hooldusõigus lapse elukoha määramise osas lõpetada ning anda lapse emale selles osas ainuhooldusõigus.
2. Vanemate vahel on olnud vaidlus ka lapse tervise, eeskätt vaimse tervise tagamiseks vajalike abinõude osas. Lapse isa käitumine on selles küsimuses olnud vastuoluline. Lapse lasteaia personali sõnul oli laps psühholoogi jälgimisel, kuid lapse isa ei järginud psühholoogi soovitusi. See kajastus lapse käitumise erinevuses sõltuvalt sellest, kas lapse tõi kooli ema või isa. Lapse isa väitis, et kuna lapse kodune käitumine on suurepärane, siis on lapse halvas käitumises järelikult süüdi kool ning lapse ema. Vanematel on vaidlus ka lapse perearsti valiku üle. Lapse isa on lapse emale perearsti valimiseks nõusoleku andmist edasi lükanud väitega, et tal puudub piisav teave lapse ema pakutud perearsti kohta. Samas nähtub asja materjalidest, et lapse isa on emalt vastava teabe saanud. Seega on isa esitanud selgelt valeväiteid, püüdes sellega oma nõusoleku andmata jätmist vabandada. Lapse tervisega on varem enamasti tegelnud lapse ema ning maakohtu hinnangul suudab lapse ema lapsega seotud otsuseid vastu võtta lapse huvisid järgides. Seetõttu lõpetas maakohus vanemate ühise hooldusõiguse ka lapse tervise osas ning andis selles osas emale lapse ainuhooldusõiguse.
3. Maakohus leidis kaaludes lapse ema taotlust lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ka lapse hariduse küsimustes, et hariduse osas ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud. Vanemad ei vaidle lapse hariduse üle, sest kool on lapsele valitud. Selles valdkonnas ühise hooldusõiguse lõpetamine võib tekitada tarbetuid vaidlusi. Mõlemad vanemad tunnevad suurt huvi lapse hariduse omandamise vastu ning on võimelised selles osas last toetama.
4. Lapse huvihariduse osas emale ainuhoolduse andmist põhjendas maakohus sellega, et lapse isa ei ole lapse hariduse omandamisel (lasteaia tegevustes lapse toetamine) varem eriti osalenud ning on jätnud lapse ema valitud huviringidesse viimata. Lapse isa ei ole olnud kooliga seotud projektides aktiivne ning ei nõustunud lapse ema ettepanekuga liituda Eesti klubiga (keeleõpe). Lapse isa leidis, et lapse huvi balletti vastu ei ole sellisel tasemel, et laps peaks sellega kaks korda nädalas tegelema. Isa seisukohtadest ei nähtu selget põhjendust, miks laps ei osalenud isa suhtluskorra nädalatel balletiringis. Kindlad rutiinid on lapse arengu huvides, seega ei pruugi ebajärjekindel balletitreeningutes oselemine lapse huvidega kooskõlas olla. Samad järeldused tegi maakohus lapse eesti keele õpingute kohta. Menetluses 12 2-22-15459 esitatud tõenditest nähtub, et lapse jaoks on keeleõpe olnud lisaks vajalikkusele ka nauditav tegevus, mistõttu keeleõppe tundidest puudumine ei ole olnud lapse huvides. Lapse isa seisukoht, et lapse elukoha riigi keele omandamsieks piisab sellest, kui laps külastab Eestis erinevaid vaatamisväärsusi, muuseume ja kultuuriüritusi ning osaleb eestikeelsete sõprade sünnipäevadel, ei ole veenev. Arvestades lapse isa vastuolulist käitumist lapsega seotud huvitegevuse tagamisel, ei ole edasised vanemate vahelised vaidlused selles küsimuses välistatud, mistõttu maakohus määras ka lapse huvihariduse osas ainuhooldusõiguse lapse emale.
5. Maakohus leidis, et lapsega reisimine on vanemate jaoks suur vaidlusküsimus. Kanada kohtu 26.10.2020 otsusega keelati mõlemal vanemal teise vanema kirjaliku nõusoleku või kohtumääruseta lapse Eestist väljaviimine. Lapse passid anti lapse ema kätte kuni edasise kokkuleppe või otsuse tegemiseni. Lapse isa ei ole pärast Kanada kohtu otsust lapsega reisinud. Lapse ema on reisinud lapsega Monacosse ning jätnud ühel korral selleks lapse isa nõusoleku küsimata, teavitades lapse isa reisist reisil viibimise ajal. Lapse ema on viidanud jätkuvale lapseröövi ohule. Maakohus leidis, et kuna lapse isa ei ole lapseröövi tunnistanud ning ei tunnista tema käitumisele selles osas tehtud etteheiteid, siis ei ole maakohtul veendumust, et lapse isa on juhtunu kohta oma järeldused teinud. Seetõttu ei saa olla kindel, et sellise olukorra kordumine on välistatud. Maakohus nõustus lapse esindajaga, et mõlemal vanemal peaks olema võimalus lapsega reisida, sest reisimine on lapse jaoks eelduslikult meeldiv ning hariv tegevus. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse viibimiskoha (sh reisimise) küsimuses on põhjendatud vaid ulatuses, mis puudutab reisimist lapseröövi konventsiooniga ühinenud riikidesse. Lapse isa on küll põhistanud ja tõendanud, et ta on praegu Eesti riigiga seotud, kuid majanduslikku seotust ei saa pidada nii suureks, et lapse isa edasine elu mõnes välisriigis oleks välistatud. Kuna lapse isa on lapse vanust ning ülemaailmset pandeemiat ära kasutades pannud toime lapseröövi, ei ole lapseröövi oht ka praeguseks täielikult välistatud. Seetõttu lõpetas maakohus vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise õiguse osas Haagi lapseröövi konventsiooniga mitteühinenud riikide piires. Maakohus leidis, et reisimise konkreetsed tingimused saavad vanemad kokku leppida suhtluskorras. Maakohus selgitas, et kuigi lapseröövi konventsiooniga ühinenud riikide piirides on vanematel lapse viibimiskoha määramise osas ühine hooldusõigus, ei tähenda see, et teise vanema nõusolek reisimiseks ei oleks vajalik või et nõusoleku andmisest võiks ilma selge põhjuseta keelduda.
6. Kokkuvõttes rahuldas maakohus lapse ema avalduse osaliselt, andes lapse emale ainuhooldusõiguse lapse elukoha määramise, tervise ja huvihariduse osas, samuti viibimiskoha määramise osas Haagi
7. oktoobri
8. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga mitte ühinenud riikide piires. Muus osas jättis maakohus lapse ema avalduse rahuldamata. Samuti jättis maakohus rahuldamata lapse isa avalduse lapse elukoha registreerimiseks ja perearsti valimiseks otsustusõiguse saamiseks.
9. Maakohus jättis rahuldamata lapse isa taotluse kohustada lapse ema andma lapse isale üle lapse Saksamaa Liitvabariigi pass. Maakohus leidis, et lapse isale tuleb lapse pass üle anda üksnes varem kokkulepitud reisimisteks. Suhtluskorras saavad vanemad täpsustada, millal lapse ema annab lapse isale lapsega reisimiseks üle lapse passi.
10. Maakohus tühistas esialgse õiguskaitse kohaldamise abinõud ning jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, kuna menetlus on toimunud lapse huvides. Lapse esindaja kulud jättis maakohus riigi kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik 13 2-22-15459
11. Lapse isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta lapse ema avaldus tervikuna rahuldamata ning rahuldada lapse isa vastuavaldus. Menetluskulud palub lapse isa jätta lapse ema kanda. Isa soovib asja läbivaatamist istungil. Lapse isa palub anda talle: 1) ühekordne otsustusõiguse lapse elukoha registreerimiseks aadressile XXX; 2) ühekordne otsustusõigus lapse lisamiseks perearst LA nimekirja; 3) kohustada lapse ema andma lapse isale üle lapse Saksamaa Liitvabariigi pass. 23.
12. Määruskaebuse väidete kohaselt leidis maakohus, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb lõpetada, kuna senine vanemate koostööle suunamine, lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud. Isa hinnangul ei ole praeguses menetluses vanemaid koostööle suunatud, sh ei ole vanemad läbinud lepitusmenetlust. Seega ei ole enne ühise hooldusõiguse lõpetamist proovitud muid abinõusid, mille tulemusena saaks järeldada, et vanemad ei suuda ühiseid otsuseid teha. Enne ühise hooldusõiguse lõpetamist oleks maakohus pidanud vanemaid lepitama ning veenma neid lapse huvides koostööle. Maakohus ei selgitanud lapse emale, et lapse ema peab last puudutavaid otsuseid isaga kooskõlastama, mitte lihtsalt teatama isale oma otsustest. 23.
13. Maakohus tugines vääralt lapse emapoolse vanaema Q ütlustele, milles Q andis
14. aastal lapse isale saadetud tekstsõnumitele uue tähenduse. Q on isale avaldanud, et ema süüdistab alati teisi oma probleemides ning näitab ennast ohvrina, et teised usuks teda (vt isa 20.04.2023 menetlusdokumendi lisa 4). Tegemist on faktidega, mida Q on oma tütre kohta avaldanud ning seda ei saa mitte ühegi hilisema tõlgendusega muuta. Maakohus oleks pidanud selle asjaoluga arvestamata. 23.
15. Lapse ema Kanada esindaja MB andis maakohtule teadvalt valeütlusi. MB avaldas, et isa ei andnud lapse dokumente Kanadas kokkulepitud ajal üle. Lapse isa andis lapse dokumendid üle tähtaegselt ehk 17.07.2020 – vastupidist ei ole ema kirjalike tõenditega tõendanud. Lapseröövi väited on samuti ebaõiged, kuna isa ei saanud lapsega reisida ema algatatud lapseröövi menetluse tõttu. 23.
16. Lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe. Samuti on selge, et vanematel on vaidlus konkreetsetes küsimustes (lapse elukoht, lapse perearst, lapse teraapiavajadus ja terapeudi valik, lapse huviringid). Seega otsustas maakohus ekslikult piirata isa õigusi oluliselt suuremas ulatuses kui vanemate vahelised vaidlusküsimused. Lisaks otsustas maakohus ekslikult lõpetada ühise hooldusõiguse võimalike tulevikus tekkivate küsimuste osas, mille puhul ei ole isegi teada, kas vanematel oleks nende osas ebakõla või mitte. Maakohus lõpetas ühise hooldusõiguse suuremas ulatuses kui oli hädavajalik. 23.
17. Maakohus ei selgitanud menetluses, et isal on võimalik avaldust täpsustada, kui ka isa soovib taotleda muudatusi hooldusõiguses. Maakohus ei selgitanud ka seda, et vaatab vaidlust laiemalt kui kaks hooldusõiguslikku küsimust. Maakohus märkis määruse p-s 22, et kuna isa ei ole lapse hooldusõigust endale taotlenud, saab kohus rahuldada ema avalduse osaliselt või täielikult või jätta rahuldamata, mitte anda hooldusõigust mingis ulatuse lapse isale. Maakohus selgitas 20.03.2023 e-kirjas üksnes seda, et lahendab konkreetseid vaidlusküsimusi. Seega rikkus maakohus selgitamiskohustust ning andis pooltele eksitavaid suuniseid. 23.
18. Maakohus lähtus ema avalduse rahuldamisel peamiselt sellest, et lapse isa pani
19. aastal toime lapseröövi ning sellest, et lapse isa on ema suhtes manipuleeriv. Seega karistas maakohus lapse isa kolme aasta taguse tegevuse eest, mis oli tingitud ülemaailmsest 14 2-22-15459 pandeemiast, mitte isa soovist jätta laps Eestisse tagastamata. Isa ei ole ühelgi viisil last kahjustanud, seega on isa karistamine õigusvastane. Kuna lapse isa ei ole last kahjustanud on vaidlustatud määrus lapse ja lapse isa huvidega vastuolus ning sellega on nende õigusi rikutud. Kehtiv seadus ei võimalda suhtlusõiguse rikkumise tõttu vanemalt hooldusõigust ära võtta. Lapseröövi konventsiooni artiklist 19 tulenevalt ei saa hooldusõiguse vaidluses hooldusõigust ära võtta tuginedes üksnes lapseröövi faktile. 23.
20. Samuti ei nõustu lapse isa sellega, et maakohus leidis lapse ema väidete alusel, et lapse isa on manipulatiivne ja vägivaldne. Sellega on maakohus loonud pahausksele emale tõendi (andnud isa isiksusele hinnangu üksnes ema paljasõnalistele väidetele tuginedes) suhtluskorra menetluseks. See ei ole lapse huvides ning ei vasta tõenditele. 23.
21. Maakohus andis lapse elukoha registreerimise õiguse põhjendamatult lapse emale. Ema ei ole menetluses ega kohtuväliselt tõendanud, et tal oli üürileandja nõusolek lapse oma üürikorterisse registreerimiseks. Lapse isa jaoks on oluline, et lapse elukoht oleks registreeritud kesklinna, kuna sealt saab laps vajalikke teenuseid. Kuna ema elukoha osas on olnud ebamäärasust ja segast infot, ei pidanud lapse isa võimalikuks anda emale pimesi lapse elukoha registreerimise nõusolekut. Maakohus leidis ekslikult, et isa justkui andis lapse emale nõusoleku lapse elukoha registreerimiseks, kuid võttis selle nõusoleku hiljem tagasi. Isa selgitab, et ei ole mitte kunagi lapse emale lapse elukoha registreerimiseks nõusolekut andnud ning hiljem seda tagasi võtnud (vt isa 03.11.2022 menetlusdokumendi lisa 1). Vaidlustatud määrusest nähtub, et maakohus on pidanud põhjendatuks lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse elukoha osas ning anda see emale üle, kuna emal on plaan osta Tallinna kesklinna kinnisvara. Sisuliselt andis maakohus lapse elukoha registreerimise õiguse lapse emale tuginedes ema võimalikele tulevikuplaanidele. See ei ole õiguspärane. Kohtupraktikas on selgitatud, et asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Vaidlustatud määruse põhjendustest ei selgu, miks vanemate ühine hooldusõigus lõpetati lapse elukoha määramise õiguse osas ning miks seda küsimust ei oleks saanud lahendada

§-i 119 alusel. Maakohus oleks saanud jätta avalduse selles osas üldse rahuldamata. Maakohus andis emale lapse elukoha registreerimise õiguse üle kogu maailma, mitte ei piiranud seda üksnes Eesti Vabariigiga. 23.

1. Tervise küsimustes andis maakohus ainuhooldusõiguse samuti põhjendamatult lapse emale. Vanemad saavutasid kohtumenetluse ajal kokkuleppe lapse perearsti osas, seega ei olnud selle üle vanematel enam vaidlust. Lapse isa soovis, et perearst valdaks inglise keelt, kuna siis oleks ka isal võimalik arstiga suhelda ning vajadusel arsti juures käia. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et lapse tervise küsimustega on tegelnud peamiselt lapse ema. Lapse ema soovis, et laps käiks terapeudi juures. Isa palus emal selgitada, miks laps vajab terapeuti. Lapse ema ei vastanud isa päringule. Sellega rikkus lapse ema teadlikult isa hooldusõigust. Lapsevanemale, kes rikub teise vanema õigusi ei saa anda laiaulatuslikku ainuhooldusõigust, sh küsimustes, mille üle vanemate vahel ei ole isegi vaidlust. Lapse terapeut ei ole usaldusväärne, sest on andnud menetluses vastuolulisi seisukohti. Maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse tervise küsimustes üksnes seetõttu, et vanematel oli lapse teraapia vajadusest erinev arusaam. Vanemate erinev arusaam lapse tervisest ning elujärjest ei ole aluseks vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks. 23.
2. Maakohus andis lapse huvihariduse küsimustes ainuhooldusõiguse põhjendamatult lapse emale, viitamata siinjuures ühelegi tõendile. Isa huvi ja osakaal lapse hariduse ja huvihariduse küsimustes nähtub mitmetest asja materjalide juures olevatest tõenditest (vt nt 03.11.2022 menetlusdokumendi lisa 1, 20.04.2023 menetlusdokumendi lisa 1–2) ning isa istungil antud ütlustest (vt 28.04.2023 istungi protokolli, aeg 01:09:54). Kuigi vanemate vahel 15 2-22-15459 oli erimeelsus üksnes kahes huvihariduse küsimuses (kas laps käib balletis või ujumises), mis asjas peetud viimase istungi ajal ei olnud isegi enam vaidluse all (isa on kinnitanud, et kuna ta on õpetanud lapse piisavalt hästi ujuma ning, et isa jaoks ei ole probleemi sellest, et laps käib balletis (vt 28.04.2023 istungi protokolli, aeg 00:17:47), sh on isa esitanud emale e-kirja, milles on palunud teavet lapse balletitundide toimumise kohta, et ta saaks lapse enda nädalatel sinna viia, kuid ema ei ole nimetatud päringule tänaseni vastanud (vt isa 09.05.2023 menetlusdokumendi lisa 2), otsustas maakohus vanemate ühise hooldusõiguse huvihariduse osas lõpetada. See tõendab et emal puudub tegelik huvi lapse balletis käimise vastu. Praeguse menetluse ainuke eesmärk on isa hooldusõiguse alusetu piiramise kaudu lapse isast võõrandamine. Maakohus leidis, et lapse isa ei toimi lapse huvides, kuna ei vii last isaga viibimise nädalatel eesti keele õpingutele. Tegelikkuses on lapse ema valitud eesti keele klubi lapse kooli pikapäevarühm (lisa 4). Ema otsustas lapse sinna panna ilma seda lapse isaga arutamata. Isal ei ole kohustust hoida last pärast tunde kooli pikapäevarühmas. Isa saab ja soovib lapsega ise aega veeta ning teha temaga ühiselt arendavaid tegevusi. Kui maakohtu hinnangul oli lapse pikapäevarühmas osalemine tõesti sedavõrd oluline, oleks maakohus saanud anda emale selles küsimuses otsustusõiguse. Põhjendamatu ja õigusvastane on võtta isalt tervikuna ära õigus otsustada, kuidas ta oma nädalal lapsega ühiselt vaba aega veedab ning anda see õigus lapse võõrandamist soovivale emale. Kuna vanematel oli huvihariduse osas eriarvamus üksnes selles osas, kas laps õpib enne ujuma või balletti tantsima, siis oli vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine huvihariduse osas põhjendamatu. 23.
3. Maakohus lõpetas alusetult lapse isa hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise õiguse osas ning andis lapse emale põhjendamatult ainuhooldusõiguse Haagi
4. oktoobri
5. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga mitte ühinenud riikide piires. Lapse mõlemad vanemad on välisriigi kodanikud ning võivad teoreetiliselt kogu oma vara Eestis võõrandada ning alustada uut elu mõnes välisriigis. See asjaolu ei saa ega tohi olla aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise õiguse osas. Isa on lapse emapoolse vanaema Q tekstsõnumitega tõendanud, et just emal on kombeks kolida uude riiki, kui tal kusagil probleemid tekivad (vt isa 20.04.2023 menetlusdokumendi lisa 4). Lapse isa on tõendanud enda seotust Eestiga. 23.
6. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata isale lapse Saksamaa Liitvabariigi passi üleandmise taotluse. Laps on Saksamaa Liitvabariigi (vt ema avalduse lisa 2) ja Monaco kodanik (vt ema avalduse lisa 1), kuna lapse isa on Saksamaa Liitvabariigi kodanik ja ema Monaco kodanik. Vanemad sõlmisid 26.10.2020 kokkuleppe, mille alusel on mõlemal vanemal õigus reisida teise vanema nõusolekul lapsega väljapoole Eesti Vabariiki (vt ema avalduse lisa 18). Ema käib lapsega reisil ning isa toetab seda (vt ema 10.04.2023 menetlusdokumendi lisa 52). Ema ei anna isale lapsega reisimiseks luba ning ei anna isale ka lapse reisidokumenti. Ema ei ole võimaldanud isal kolm aastat lapsega reisida. Ema 10.04.2023 menetlusdokumendis avaldatud seisukohtadest nähtub, et ema ei kavatse anda ka edaspidi isale nõusolekut lapsega reisimiseks. Ema avaldas 28.04.2023 istungil oma esindaja vahendusel, et tema hinnangul ei tohiks isa lapsega üldse enne lapse
7. eluaastat reisida. Seega on ema menetluses läbivalt avaldanud, et ta ei võimalda isal lapsega reisida. Mõlemale vanemale lapsega võrdsetel tingimustel reisimise tagamiseks vanema ja lapse suhtluskorra nädalal oleks maakohus pidanud rahuldama isa taotluse ning kohustama ema andma isale üle lapse Saksamaa Liitvabariigi passi. Lapse esindaja leidis 28.04.2023 istungil, et mõlemal vanemal peaks olema õigus lapsega reisida. Lapse esindaja hinnangul ei ole lapseröövi oht reaalne. Ka lastekaitse ei olnud isa ja lapse reisimisele vastu. Lapse reisidokumentide võrdne jagamine tagab mõlemale vanemale võrdse võimaluse lapsega oma suhtluskorra nädalal reisida. 16 2-22-15459 23.
8. Maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult poolte endi kanda. Praegusel juhul oleks menetluskulud tulnud jätta lapse ema kanda, kuna ema esitas valeväidetele tuginedes põhjendamatu hooldusõiguse lõpetamise taotluse. Isa pidi vaidlustama ema valeväidete alusel tehtud kohtumääruse. Kui ema oleks isa e-kirjadele vastanud, oleksid vanemad saanud hooldusõigusega seotud küsimused lahendada ka kohtuväliselt. Neid asjaolusid arvestades tuleks menetluskulud jätta ema kanda. 23.
9. Ema ütlused ei ole usaldusväärsed ning nendele tuginemine määruses tõi kaasa ebaõige lahendi. Kogu maakohtu menetluse jooksul esitas ema isa kohta erinevaid valeväiteid ning püüdis kohut vaidlusega mitteseotud asjaoludega mõjutada. Kuna vaidluse sisuks oli lapsega seotud kahe konkreetse küsimuse otsustamine (lapse registreeritud elukoht ja perearst), ei pidanud isa põhjendatuks koormata kohut isa hinnangul vaidlusega mitteseotud asjaoludega, milleks on muu hulgas ema isiksuseomadused. Kuid maakohtu määrusest nähtub, et maakohtu jaoks olid määruse tegemisel oluliseks asjaoluks ka vanemate isiksuseomandused. Kuna maakohus on vaidlustatud määruses hinnanud suures ulatuses isa isiksust ning vanemate omavahelist suhtlust, tehes oma otsuse ema valeväidetele tuginedes, toob isa määruskaebuses esile seisukohad ja tõendid ema ebausaldusväärsuse kohta. 1) Ema väitis maakohtus ütlusi andes, et isaga ei ole võimalik koostööd teha ning isa manipuleerib emaga. Ema põhjendas isa e-kirjadele vastamata jätmist samuti isa väidetava manipuleerimisega. Ema on järjepidevalt tegelenud isa halvustamisega, luues lapsega seotud isikutele isast tegelikkusele mittevastava mulje, saates neile e-kirju isa tegevuste kohta, milles väidetakse üldsõnaliselt, et isa on valelik, manipuleeriv ja isegi vägivaldne, mis aga ei vasta tõele (vt nt isa 03.11.2022 menetlusdokumendi lisa 6). Kui emalt küsitakse, milles seisneb valetamine, manipuleerimine ja vägivald (vt nt isa 03.11.2022 menetlusdokumendi lisa 6), siis ema ei vasta ning ei soovi ega saa ühtegi tegelikku asjaolu esile tuua. 2) Kanada reisi ajal ei avaldanud ema, et tema hinnangul on isa pannud toime lapseröövi ega nõudnud vastava avalduse esitamise ähvardusel lapse tagastamist. Vastupidi – vanemad suhtlesid tihedalt ning arutasid, kuidas isa ja laps võiksid naasta (vt isa 28.11.2022 menetlusdokumendi lisa 4, 6, 7). Seega heidab ema isale ette tegevusi, mille osas ta ei ole mitte kordagi isaga suhelnud ega oma seisukohta avaldanud. Selline ema käitumine kinnitab, et tegelikkuses ei tegutse ta lapse huvides, vaid tema eesmärk on üksnes isa lapse elust kõrvaldamine ning soov luua isast tõele mittevastav kuvand. Kui ema tegutseks lapse huvides, suhtleks ta isaga tema jaoks probleemsetel teemadel. Selle asemel teeb ema kõik, et jätta isa hooldusõigusest ilma. 3) Ema on last korduvalt füüsiliselt kahjustanud. Näiteks on ema (või mõni perekonnaliige ema juuresolekul) valanud lapse vannisoleku ajal lapsele vanni keevat vett ning selle tulemusel tekkis lapsel
10. astme põletus (vt lisa 2). Tegemist on asjaoluga, millest ema teavitas isa alles siis, kui laps läks isa juurde. Isa pöördus kohe arsti poole (vt lisa 2) ning selgus, et ema kohaldatud ravivõtted olid täiesti kohatud. Samuti on ema last vihahoos korduvalt küünistanud ning küünejäljed on lapse käel olnud nähtavad ka ca nädal aega hiljem (lisa 6). Lapse karistamised on põhjustanud lapsel nõgestõve, mis tekib kõrge emotsionaalse stressi tulemusena (lisa 7). Ema ei tegele piisavalt lapse tervishoiuga, kuna ema juurest tulles on lapse kätel tihti punetus ja haavandid (lisa 8). Isa juures olles ravib isa lapse käsi ning punetus ja haavandid taanduvad (lisa 9). Ema ei tegelenud piisavalt ka lapse wc-s käimisel hügieeni tagamisega, mis põhjustas lapsele raske lööbe, mida ravis isa. Isa ravimise tõttu esitas ema politseisse valekaebuse, milles süüdistas isa lapse seksuaalses väärkohtlemises. Nimetatud asjaolud nähtuvad kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest (vt isa 25.10.2022 määruskaebuse lisa 3). 17 2-22-15459 4) Ema esitas kohtule lasteaia kinnituskirja, et tõendada, et isa ei tegusenud lapse huvides, kuna jättis lapse pandeemia ajal lasteaeda viimata. Maakohus lähtus viidatud tõendist. Isa selgitab seoses selle väitega, et lasteaed ei ole lastele kohustuslik ning isa töö võimaldab tal lapsega igapäevaselt kodus olla. Isa otsustas jätta lapse COVID-19 ajal lasteaeda viimata pärast seda, kui oli selle kohta infotelefonilt teavet saanud. Isal tekkis lapse lasteaias käimisega mure 07.12.2020, kui isa läks lapsele lasteaeda järele ning nägi, et lasteaed ei täida riigi kehtestatud nõudeid. Seejärel ei viinud isa last enam oma nädalal lasteaeda ning edastas emale 13.12.2020 kell 9:20 e-kirja, et tema hinnangul ei täida lasteaed nõudeid ning laps peaks olema kodus. Isa tegutses nii tehes lapse huvides. Asjaolu, et isa ei olnud COVID-19 pandeemia ajal lasteaias aktiivne ega toetanud lapse lasteaeda viimist viirusohu tõttu, ei saa talle mitte ühelgi juhul ette heita. 5) Lapse isa selgitas seoses maakohtu seisukohaga, et peamiselt on lapse ema tegelnud lapse tervise küsimustega. Kui vanemad elasid Monacos, pidas ema seal raamatupoodi, mis oli lahti kuuel päeval nädalas kell 9.00-19.
11. Kuna ema oli tööl, oli isa lapsega kodus ning tegeles lisaks lapse eest hoolitsemisele ka kogu majapidamisega. 6) Lapse ema ei arvesta lapsega ega asjaoluga, et tal on lapse ees kohustusi. Lapse vanaema on kinnitanud, et emal on kombeks „kaduda“, kui tekib mõni olukord, mis ei ole emale sobilik (vt isa 20.04.2023 menetlusdokumendi lisa 4). Ema kadumisi oli nii vanemate kooselu ajal kui pärast kooselu lõppu. Näiteks 27.01.2019 ja 30.06.2019 edastas Q isale sõnumeid, et ema on järjekordselt kadunud ning ta ei saa emaga ühendust (lisa 13).
12. aasta detsembris ei vastanud ema isa kõnedele ega sõnumitele 5 päeva. Sel ajal oli laps isaga. Samuti kadus ema ära ning ei kontakteerunud isaga
13. a märtsis ajal, mil vanemad olid kokku leppinud videokõned lapsega. Nimetatu oli ka põhjus, miks isa nõudis emalt Kanadas olles ema Eesti telefoni numbrit (mida ema ei andnud) ja soovis, et ema lapsele antud lubadustest ja isaga tehtud kokkulepetest kinni peaks. 7) Lapse ema ei täida kokkuleppeid ega kohtumäärusi. Nimetatut kinnitab asjaolu, et vanemad leppisid Kanada kohtus kokku tingimused, mida lapse ema ei täitnud (vt isa 24.11.2022 menetlusdokumendi lisa 10). Samuti ei täitnud ema Kanadast naastes seoses COVID-19 viirusega kokkulepitud liikumispiiranguid (vt isa 24.11.2022 menetlusdokumendi lisa 10). 23.
14. Maakohus on menetlusõigusnorme rikkudes jätnud otsuses analüüsimata isa poolt esitatud tõendid ning täielikult tähelepanuta isa väited selle kohta, kuidas ema rikub süstemaatiliselt lapse ja isa õiguseid.
15. Lapse ema vaidles määruskaebusele vastu ning palus selle rahuldamata jätta. Samuti palus ema jätta vastuvõtmata lapse isa määruskaebusele lisatud tõendid, kuna need olid tema käsutuses juba enne maakohtu 28.04.
16. a istungit, seega on need esitatud hilinenult.
17. Lapse esindaja jäi menetluses varem väljendatud seisukohtade juurde leides, et vanemate vahel ei olnud selliseid ületamatuid raskusi, mille tõttu oli vajadus ühist hooldusõigust muuta.
18. Eestkosteasutus palus jätta isa määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Linnaosa lastekaitsespetsialist selgitas oma seisukohas, et ka pärast 28.04.
19. a toimunud istungit ei viinud lapse isa last oma suhtluskorra nädalatel balletitundidesse, kuigi ärakuulamisel lubas isa seda teha. Samuti ei olnud esindaja seisukoha esitamise ajaks (15.06.2023) lapsel perearsti ega registreeritud elukohta. Lapsevanemad ei ole jõudnud üksmeelele ka lapse terapeudi osas. Linnaosa esindaja hinnangul ei ole sellise olukorra jätkumine lapse huvides, kuna laps on juba pikemat aega Eestis elanud. Kuigi lapsevanema hooldusõiguse piiramine on äärmuslik meede, siis praeguses asjas paremad lahendused 18 2-22-15459 puuduvad. Kui vanemad leiavad tulevikus üksmeele, on lapse isal võimalik taotleda ühise hooldusõiguse taastamist. Maakohus on praeguse asja asjaolusid põhjalikult analüüsinud ning jõudnud lapse huvidest lähtuva lahendini.
20. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
21. 14.08.2023 esitas lapse isa seisukoha ema vastusele määruskaebuse vastusele. Isa esitas koos seisukohga veel tõendeid, millega soovib tõendada, et vanemate eesmärk ei olnud jääda Eestisse alaliselt elama, sest vanematel oli alates
22. aastast kuni 23.03.2020 Monacos üürikorter. Isa selgitas, et kuna detsembris kinnitati isa töökoht Monacos, hakkasid vanemad 2020.a jaanuaris pidama läbirääkimisi oma edasise elukoha osas s. t et kas nad jäävad Eestisse või kolivad Monacosse tagasi või valivad mõne kolmanda riigi. Nende tõenditega soovis isa veelkord ümber lükata maakohtu ja Kanada kohtu tuvastatud lapseröövi fakti. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning lapse isa määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-iga 659 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
24. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetluslikud taotlused võtta vastu täiendavaid tõendeid ning vaadata asi läbi istungimenetluses. 30.
25. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kohus võtab TsMS § 238 lg 1 kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 236 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada. 30.
26. Lapse isa esitas määruskaebemenetluses mitmeid uusi tõendeid, millega soovib tõendada, et lapse ema ei ole usaldusväärne ning ei tegutse lapse huvides. Samuti soovib lapse isa tõendada, et on tegelnud aktiivselt lapse vaimse tervise jaoks vajaliku teraapia tagamisega ning osalenud aktiivselt lapse kooli ühistegevustes. Lapse ema esitas lapse isa määruskaebusele vastuväiteks uusi tõendeid, mis kinnitavad samuti juba varem menetluses esitatud seisukohti. 30.
27. Ringkonnakohus võtab isa määruskaebuse ja lapse ema vastusega esitatud tõendid vastu, kuid leiab, et need ei lükka ümber juba maakohtu menetluses tuvastatud asjaolusid. Maakohus on vanemate esitatud seisukohti ja tõendeid põhjalikult analüüsinud, mistõttu määruskaebemenetluses esitatud tõendid ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. 30.
28. Kolleegium võtab asja juurde ka isa 14.08.
29. a seisukohaga esitatud tõendid, välja arvatud lapse ema esindaja 04.08.
30. a kirja, kuna isa seisukohast ei selgu, millise asjaolu tõendamiseks isa selle esitas. Ülejäänud lapse isa 14.08.2023 esitatud seisukohale lisatud tõendid ei oma praeguse vaidluse seisukohast asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1 p 1) ega lükka lapseröövi fakti ümber. Lapse ema on menetluses selgitanud, et vanemad läksid juba
31. a lahku, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et vanemad arutasid
32. a jaanuaris ühiselt teise riiki kolimist. Esitatud tõendid väidetud asjaolusid (kolimise plaanide läbirääkimine) ei kajasta. Muus osas kordab isa 14.08.2023 esitatud seisukohas varasemas menetluses juba avaldatud seisukohti, mistõttu nende põhjal ei ole alust maakohtu määrust muuta. 19 2-22-15459 30.
33. Lapse isa taotles määruskaebuse läbivaatamist kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3 esimese lause järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Praegusel juhul on maakohtu menetluses menetlusosalised ja nende esindajad suuliselt ära kuulatud, mistõttu kolleegium ei pea istungi korraldamist vajalikuks. Seetõttu jätab kolleegium rahuldamata lapse isa taotluse vaadata määruskaebus läbi istungil.
34. Hooldusõiguse ja otsustusõiguse osas selgitab ringkonnakohus järgmist.

§ 137

lg 1 esimese lause kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kohus lähtub ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (

§ 137

lg 3).

§ 123

lg 1 kohaselt lähtub kohus vanema hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137) kaudu (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233/69, p 14).

Kui kohtule esitatakse

§-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15).

1. Kolleegumi hinnangul ei ole maakohus emale lapse elukoha, tervise ja huvihariduse osas, samuti viibimiskoha määramise õiguse osas Haagi
2. oktoobri
3. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga mitte ühinenud riikide piires ainuhooldusõiguse üleandmisel diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on oma otsustust piisavalt põhjendanud, tuvastanud avalduse lahendamiseks vajalikud asjaolud ning lähtunud otsustuse tegemisel lapse huvidest.
4. Toimiku materjalidest, vanemate ärakuulamisel selgitatust ning poolte taotlusel selgitusi andnud isikute esiletoodust nähtub, et maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele selles, millistes valdkondades on lapse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud. Ka määruskaebusele lisatud tõendid ei võimalda kolleegiumil jõuda teistsugusele järeldusele. Isa väljendas maakohtu istungil, et tal ei ole midagi selle vastu, et laps käib balletitundides, ning lubas ka ise lapse edaspidi sinna viia. Lastekaitse spetsialisti seisukohast (III kd, tl 162 pöördel) aga nähtub, et isa ei ole seda lubadust pärast maakohtu lahendit endiselt täitnud. Samuti ei ole lapsel endiselt elukoha registreeringut ega perearsti. Neid asjaolusid esiletuues on linnaosa lastekaitsespetsialist leidnud, et maakohus on põhjendatult isa hooldusõigust piiranud ning andnud osades küsimustes hooldusõiguse üksnes emale. Kolleegium nõustub sellega.
5. Vastuseks lapse isa määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 20 2-22-15459 34.
6. Isa määruskaebuse väidete kohaselt piiras maakohus põhjendamatult isa hooldusõigust ning ei suunanud vanemaid eelnevalt lepitusmenetlusse ning koostööle. Lapse ema on menetluses selgitanud ja viidanud, et pakkus isale lepitusmenetlust ning ka linnaosa lastekaitse spetsialist ning lapse terapeut on püüdnud vanemaid kompromissidele suunata, kuid lapse isa ei ole oma koostöötahet üles näidanud (vt ema avalduse p 1.6.20 jj, I kd, tl 5), vaid on püüdnud suruda emale jõuga peale endale sobivaid kokkuleppe tingimusi. See nähtub ka menetluses esitatud poolte e-kirjavahetusest, millele viitas oma määruse põhjendustes maakohus (vt maakohtu määruse p 28.1). Samuti nähtub maakohtu 28.04.2023 istungi protokollist ja helisalvestiselt (II kd, tl 42-43), et viidatud istungi alguses on maakohus otsinud kompromissikohti vaidluse lahendamiseks, kuid vanemate suurte erimeelsuste tõttu ei õnnestunud kompromissile jõuda. 34.
7. Lapse isa hinnangul tugines maakohus asja lahendamisel ekslikult lapse vanaema Q ütlustele, milles lapse vanaema lükkas ümber lapse isale
8. a saadetud tekstisõnumitele antud isa tõlgenduse lapse ema käitumise kohta. Kirjeldatud seisukoha osas leiab ringkonnakohus, et isegi, kui maakohus tuvastas lapse vanaema seisukohti vääralt, ei muuda see asjas tehtud lõppjäreldust. Maakohus ei andnud viidatud tõendile eraldiseisvat kaalu, vaid hindas kõiki tõendeid ja esiletoodud asjaolusid kogumis. 34.
9. Lapsetöövi on tuvastanud Kanada kohus ning praeguses menetluses lähtus maakohus Kanada kohtu hinnangust. Isa määruskaebuses esitatud selgitused maakohtu tuvastatud asjaolu ei muuda. Isa püüdis lapsega Eestisse tagasitulekuga venitamist põhjendada sellega, et Kanada valitsus kehtestas reisikeelu ning palus oma kodanikel reisimist vältida. Oma väidete tõendamiseks esitas isa 28.11.
10. a seisukoha lisana Kanada valitsuse 13.03.2020 teate (seisukoha lisa 3, II kd, tl 27 ja 29), millest nähtub, et Kanada valitsus on palunud oma kodanikel (mitte riigis viibivatel välismaalastel) hoiduda reisimisest muudel kui hädavajalikel põhjustel ning palunud Kanadast mujal viibivatel Kanada kodanikel riiki tagasi pöörduda. Viidatud teatest ei nähtu reisimise vältimise soovitust välisriikide kodanikele, kelleks tuleb pidada ka lapse isa ja last. Seega ei olnud lapse isal ka objektiivseid aluseid lapsega Eestisse naasmisega viivitamiseks ning välisriigi kodanikele pigem oli soovitav varem oma koduriiki naasta. Seega lükkavad isa enda esitatud tõendid tema lapseröövi vastuväited ümber. 34.
11. Nõustuda ei saa ka lapse isa seisukohaga, et maakohus ei täitnud praeguses menetluses selgitamiskohustust. Lapse isa viitas oma väite tõendamiseks maakohtu 20.03.2023 e-kirjale leides, et maakohus ei selgitanud, mil viisil tuleb lapse isal avaldust täpsustada kui ka isa soovib taotleda muudatuste tegemist vanemate ühises hooldusõiguses. Maakohus ei selgitanud ka seda, et vaatab vaidlust laiemalt kui kaks hooldusõiguslikku küsimust. Kolleegiumi hinnangul nähtub maakohtu 20.03.2023 e-kirjast (II kd, tl 87), et maakohus on selgitanud, et kuna lapse isa ei ole omapoolset avaldust esitanud, siis ei saa kohus lapse isa õiguste osas seisukohta võtta. Maakohus selgitas, et kui isa peab vajalikuks, saab ta esitada omapoolse avalduse. Maakohus ei pidanud täiendavalt selgitama, millise avalduse lapse isa peab esitama, vaid üksnes seda, mida ta saab menetluses esitatu põhjal lahendada. 34.
12. Kolleegium ei nõustu lapse isa seisukohaga, et lapse isa hooldusõigust on põhjendamatult suures ulatuses piiratud. Maakohus on oma diskretsiooni põhjalikult ning paljudele tõenditele viidates argumenteerinud. Menetluses esitatud vanemate kirjavahetusest ja kohtuistungil vanemate avaldatust nähtub selgelt, et neil oli võimatu mitmetes lapse huviharidust ning tervist puudutavates küsimustes kokkuleppele jõuda, kuigi lapse isa väidab vastupidist. Samuti ei olnud vanemad määruskaebuse esitamise hetkeks saavutanud kokkulepet lapse elukoha registreerimise osas. Lahendamatutele erimeelsustele viitas ka lastekaitse spetsialist oma määruskaebusele esitatud seisukohas (III kd, tl 162 pöördel). Õige 21 2-22-15459 ei ole lapse isa seisukoht, et lapse elukoha määramise ainuhooldusõigus ei piirdu üksnes Eesti Vabariigiga, vaid kehtib üle kogu maailma. 34.
13. Kolleegium ei nõustu lapse isa seisukohaga, et maakohus lähtus ema avalduse rahuldamisel peamiselt lapse isa toimepandud lapseröövi faktist. Maakohus lähtus asjaolude hindamisel küll osaliselt lapse isa toimepandud lapseröövi faktist, kuid ka lapse isa suhtumusest lapseröövi ning selle eitamisest. Lapserööv ja isa suhtumine sellesse, olid ühed paljudest asjaoludest, millega maakohus lapse isa hooldusõiguse piiramist põhjendas. Lisaks lapserööviga seotule analüüsis maakohus otsustuse tegemisel ka isa suhtumist lapsesse ja lapse emasse, isa suutlikust lähtuda last puudutavate otsuste tegemisel lapse huvidest, isa sõnamurdjalikke tegusid ning menetluses selgitusi andnud isikute seisukohti. Lapserööv üksnes ilmestas isa käitumismustrit, mis nähtus tegelikkuses ka muudest tõenditest. Seega ei ole asjakohane lapse isa viide lapseröövi konventsiooni artiklile 19, mille kohaselt lapse tagastamise kohta konventsiooni alusel tehtud otsust ei loeta hooldusõiguse küsimuse sisuliseks otsustuseks. 34.
14. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult rahuldamata lapse isa taotluse saada enda käsutusse lapse Saksamaa Liitvabariigi pass. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et lapse passid peavad jääma ema kätte, kuna lapsega reisimise tingimused tuleb kokku leppida suhtluskorras. Maakohtu selline järeldus on isa senist käitumist ning menetluse asjaolusid arvestades põhjendatud. 34.
15. Kuna praeguse asja menetlus on toimunud lapse huvides, lapse ema ei ole esitanud põhjendamatut avaldust ning lapse isa oleks saanud avalduse esitamist vältida emaga paremini koostööd tehes, siis on õige ka maakohtu seisukoht jätta menetluskulud poolte endi kanda.
16. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 kohaselt menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Ringkonnakohus määrab riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt 22