Obsah (9)

§ 37§ 34§ 68§ 210§ 211§ 25§ 27§ 38§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Siret Siilbek, Peeter Pällin, Siiri Malmberg Otsuse tegemise aeg ja koht 29.01.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-21-2650 Koh

) § 35 p 3 alusel lõpeb varaühisus varasuhe abielu lahutamisel ning ühisvara jagamisele tuleb kohaldada kehtiva

§ 37lg-t 3 koos asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-ga 2.

7.

1. Kinnistute osas selgitas maakohus, et kohtul on võimalik jagada pooltele kuuluvaid kinnistuid kas hageja taotlusel avalikul enampakkumisel või kostja taotlusel kostja ainuomandisse jättes koos ühise kohustusega. Eksperthinnangu järgi on JJJ kinnistu väärtus 310 000 eurot ja KKK kinnistu väärtus 160 000 eurot, s.o koguväärtus 470 000 eurot. Kuna kostja ei tõendanud oma väidet, et ta on võimeline tasuma hagejale koheselt õiglase hüvitise, ei saanud kohus kostja taotletaval viisil kinnistuid jagada. Seetõttu jagas maakohus poolte ühisvarasse kuuluvad kinnistud müümisega avalikul enampakkumisel nii, et kinnistute müügist 4 2-21-2650 saadava raha arvelt tasutakse laenulepingust nr 2012010083 tulenev ühine kohustus abielu lahutamise seisuga 87 121,05 euro ulatuses AS-i SEB Pank ees, arvestades kostja tasutud makseid alates 25.11.
2. 7.
3. Maakohtu hinnangul tuli kinnistute jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest (

§ 34lg 2).

Maakohus tuvastas, et mõlemad ühisvarasse kuuluvad kinnistud omandati abielu ajal 24.05.2012 lepingu alusel kogumaksumusega 142 000 eurot, vahetult enne kinnistute ostu sõlmisid pooled laenulepingu AS-iga SEB Pank laenu 165 000 eurot võtmiseks ning abielu ajal 31.08.2012 müüs kostja talle kuuluva ÄÄÄ kinnistu. Müügihinnast 23 945 eurot kanti kostja kontole kostja ühisvara hulka ja 51 000 euro ulatuses tagastas kostja enda lahuvara müügist osaliselt ühiskohustust AS-i SEB Pank eest. Kostja tõendas, et tema kontole kanti 14 000 eurot, mis tulenes kostja lahusvarasse kuulunud ÄÄÄ kinnistu arendajaga peetud vaidlusest. Kostja tõendas, et ta kasutas 23 945 eurot ja 14 000 eurot ühisvara huvides, sh ühisvarasse kuuluvate kinnistute parendamiseks. Asjaolu, et pooled müüsid 18.01.2012 ühisvarasse kuuluva Tallinnas Helme 13b asuva korteriomandi nr 23 (maakohtu põhjendustes ekslikult aadressiks märgitud Helme 12b-23), ei muuda kostja lahusvarast tulenevaid panuseid olematuks. Seega oli põhjendatud JJJ kinnistute müügist saadava raha jagamisel võrdsusest kõrvale kalduda ning lugeda 62,64% rahast kostja lahusvaraks (kinnistute ostuhind oli 142 000 eurot, kostja panus lahusvarast 88 945 eurot, s.o 62,64% ostuhinnast). 7.

1. Maakohus jättis jagamata vastuhagis loetletud vallasvara, v.a sõidukid, kuna hageja ei soovinud vallasvara enda ainuomandisse ja kohus ei saa poolt sundida eset enda omandisse vastu tahtmist võtma. 7.
2. Maakohus jättis rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude seoses sõidukiga Chraysler Town and Country, kuna sõiduk ei ole kuulunud poolte ühisvara hulka, samuti ei kasutanud pooled sõidukit liisinglepingu alusel abielu lahutamise aja seisuga, mistõttu pooltel puudus 25.11.2020 seisuga sõiduk, mida jagada, samuti kahjunõue. Lisaks hageja ei tõendanud, et sõiduk võõrandati abielu ajal nii, et raha ei oleks laekunud ühisvara hulka. 7.
3. Maakohus jättis rahuldamata ka hageja kasutuseelise nõude. Kuna ühisomandis ei ole ühiste omanike osad ühises esemes kindlaks määratud ning pooltel on oma varaliste õiguste kaitseks võimalik tugineda

§ 68

lg 1 erisätetele, siis ei saa hageja kostjalt nõuda ühisvarasse kuuluvate varaesemete kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677 p-s 19.3). Isegi kui jaatada kostja õigust nõuda hagejalt kasutuseelise hüvitamist, siis hageja ei tõendanud, millist kokkulepet või kohustust on kostja rikkunud. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud pooltel kokkulepet, et hageja kasutab kinnistuid ainuisikuliselt või koos kostjaga. Hageja kinnitas, et ta ei soovinud majas elada, vaid maja müüa ja lahku minna. Hageja möönis 07.04.2022 toimunud istungil, et tal ei olnud takistusi kinnistu (maa) kasutamiseks, sest jalgvärav oli lahti. Hageja apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada kinnistute enampakkumise tulemi jaotamise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.1), hagejalt kostja kasuks hüvitise suuruse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), hageja kasutuseelise nõude rahuldamata jätmise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6) ja menetluskulude jaotuse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 9) ning teha uue otsuse, millega rahuldada hageja hagi ja jätta kostja vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 8.
2. Hageja nõustub maakohtu otsusega kinnistute jagamise osas, s.o müüa kinnistud avalikul enampakkumisel, kuid vaidlustab müügist saadava raha jaotuse. Maakohus hindas kostja 5 2-21-2650 panuse arvestamisel tõendeid ebaõigesti. Hageja tõendas, et pooled parendasid ÄÄÄ kinnistut olulisel määral abielu ajal. Lisaks tõendas hageja, et kostja oli poolte abielu ajal pidevalt võlgades ja hageja aitas teda oma sissetulekutega. Kostja ei tõendanud, et ta kasutas ÄÄÄ kinnistu müügist saadud 23 945 eurot ja arendajaga peetud vaidlusest saadud 14 000 eurot JJJ kinnistute parendamiseks. Hageja tõendas, et kostja maksis sellest rahast oma võlgasid tagasi ja kinnistu ostmiseks ja parendamiseks võeti selle võrra suurem laen AS-st SEB Pank. Lisaks on ebaõige ka maakohtu arvutuskäik. Maakohus lähtus 142 000 eurost, mitte 165 000 eurost, mis oli laenusumma. Selliselt vähendas maakohus poolte ühisvara koosseisu ja laenukohustuse arvelt võetud kohustuste väärtust. Eeltoodud põhjendutel on maakohtu määratud raha protsentuaalne jaotus ebaõige. Hageja hinnangul tuleb lähtuda eeldusest, et poolte ühisvara osakaal on võrdne. Lisaks rõhutab hageja, et kinnistute müügist saadud rahast tuleb esmalt tasuda laenukohustus ja seejärel jagada ülejäänud raha poolte vahel. 8.
3. Sõidukiga Chrysler Town and Country seonduva kahju hüvitamise nõude puhul ei saa hageja tõendada negatiivseid asjaolusid. Kostja peaks tõendama, et raha laekus abielu ajal. Kostja võõrandas sõiduki oma täisealise tütrele, ei saanud selle eest raha ning kasutas ise sõidukit edasi. Hageja tõendas, et kostja kasutas sõidukit kuni 23.12.
4. Kohus hindas vääralt tõendeid ja jättis sõiduki väärtuse ühisvara koosseisu arvestamata, sõiduki lapsele võõrandamine on selgelt ühisvara koosseisu vähendamine ning seda tulnuks arvestada ühisvara koosseisu jagamisel. 8.
5. Kasutuseeliste väljamõistmine on põhjendatud. Hageja ei nõustu maakohtuga, et hageja pidanuks tõestama, milline kokkulepe oli hagejal ja kostjal kinnistute kasutamisega seonduvalt. Hageja oli koos lastega sunnitud kodust lahkuma ja kostja jäi üksinda kinnistut kasutama. Hageja ei pea põhjendatuks ka kohtu järeldusi sellest, et kuna kasutuseelise nõue jäi rahuldamata, siis puudub hagejal õigus nõuda asja kasutamist hagi tagamise korras õigussuhte reguleerimisena või õiguskaitse vahendina. Kostja apellatsioonkaebus
6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada kinnistute jagamise viisi osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.1), vallasvara jagamise nõude rahuldamata jätmise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5) ja menetluskulude jaotuse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 9) ning teha uue otsuse, millega jagada kinnistud, jättes need kostja ainuomandisse ja laenulepingust tulenevad kohustused kostja kanda kohustusega tasuda hagejale hüvitis enamsaadud vara eest, jagada vallasvara, jättes need hageja ainuomandisse kohustusega tasuda kostjale hüvitis 2720 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 9.
7. Maakohus rikkus kinnistute ühisvarana jagamisel oluliselt

§ 37

lg-t 3 ja AÕS § 77 lg-t 2 ning ei teinud vastavalt Riigikohtu praktika suunistele enim poolte huvides olevat ja õiglast kohtulahendit. Kohus eksis oluliste asjaolude tuvastamisel, sh jättis tuvastamata kinnistute väärtuse ja kostja võimekuse maksta hagejale hüvitist ning vallasasjade hagejale jätmise ning arvestamata, et tegemist on kostja ja tema laste elukohaga juba aastaid, sh kostja laste sünnikoduga. Maakohus rikkus oluliselt tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise ja lahendi põhjendamise kohustust. Maakohtu lahendist puudub asjaoludele ja tõenditele tuginev hinnang selle kohta, milline on kinnistute turuväärtus, sealhulgas jäi maakohtu poolt analüüsimata ja arvestama kostja poolt kinnistutele pärast abieluliste suhete lõppemist tehtud parenduste mõju kinnistute väärtuse kasvule. Hageja nõue kostja vastu tuleb tasaarvestada kostja nõuete ja panustega. Võttes aluseks poolte vahel algselt kooskõlastatud kinnistute väärtuse 200 000 eurot, tuleks kostjal hüvitada hagejale hüvitis 3689,45 eurot. Kostja tõendas, 6 2-21-2650 et tal on hüvitise tasumiseks laenuvõimekus olemas (Hüpoteeklaen AS-lt saadud pakkumine 172 500 euro laenamiseks ja AS-i SEB Pank kiri). 9.

1. Kostja poolt nimetatud vallasvara tuleb jagada ühisvarana ja jätta hagejale. Maakohus põhjendas ebaõigesti, et kohus ei saa poolt sundida eset enda omandisse vastu tahtmist võtma. Kostja selgitas ja tõendas, et vallasasjad on juba hageja käes. Hageja võttis need kinnistutelt kaasa. Järelikult ei ole tegemist olukorraga, kus hagejat oleks vaja sundida neid vallasasju enda omandisse vastu tahtmist võtma. 9.
2. Maakohus jättis õigesti hageja menetluskulud hageja enda kanda, kuid ebaõigesti kostja menetluskulud kostja kanda. Maakohus tugines TsMS § 164 lg-le 1, jättes tähelepanuta TsMS § 164 lg
3. Maakohus oleks pidanud jätma kõik menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt vähemalt need kostja menetluskulud hageja kanda, mille kostja tõi välja 12.06.2024 vastuväidetes seoses hageja poolt oma menetlusõiguste kuritarvitamise ja asjakohatute vastuväidete ja taotluste esitamisega. Vastustajate seisukoht
4. Vastustajad vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu, paluvad jätta need rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus määras kinnistute müügist saadavast rahast kostja lahusvaraks 62,64% ja V.I ja L.U ühisvaraks 37,36% (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 3.1). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, määrates kostja lahusvara osaks 36% ja poolte ühisvara osa suuruseks 64%. Samuti tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis ühisvarasse arvamata sõiduki Chrysler Town and Country hageja nõusolekuta võõrandamisest tuleneva hüvitise, mõistab hüvitisest poole kostjalt hageja kasuks välja ning tasaarvestab poolte vastastikused rahalised nõuded kohtuotsuse tervikresolutsioonis. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust ka enampakkumisel saadava raha jaotamise kohta. Muus osas apellatsioonkaebuste väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
6. Apellatsioonkaebuste lahendamiseks selgitab ringkonnakohus esmalt vaidluse ulatust apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Maakohus rahuldas poolte nõuded osaliselt ja ka kaebused esitasid pooled üksnes osade nõuete kohta tehtud otsustuste vaidlustamiseks, mille tulemusel on vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses nõuete kaupa järgmine:  kinnistute jagamise viisi ja maakohtus tuvastatud kinnistute väärtust vaidlustab kostja;  kinnistute enampakkumise tulemi jaotamist vaidlustab hageja;  hagejalt kostja kasuks väljamõistetud hüvitise summa vaidlustab hageja;  vallasvara jagamata jätmist vaidlustab kostja;  kasutuseelise nõude rahuldamata jätmist vaidlustab hageja;  menetluskulude jaotust vaidlustavad mõlemad pooled. 7 2-21-2650 Kumbki pool ei ole vaidlustanud X OÜ osa ja sõiduki Volkswagen Touran hageja ainuomandisse jätmist. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud vaidlustamata asjaoludest: pooled abiellusid 14.07.2006 ja abielu lõppes lahutusega 25.11.2020; JJJ kinnistud omandati abielu ajal 24.05.2012 lepingu alusel kogumaksumusega 142 000 eurot ning vahetult enne kinnistute ostu sõlmisid pooled laenulepingu AS-iga SEB Pank 165 000 euro laenamiseks; JJJ kinnistud ja AS-ga SEB Pank sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus on poolte ühisvaraks ja pooled vastutavad selle laenukohustuse täitmise eest solidaarselt; kostja on võõrandanud temale kuulunud ÄÄÄ kinnistu, mille eest sai 74 945 eurot, ning selle arvelt tasuti ühiskohustust 51 000 euro ulatuses; 18.12.2012 sõlmis kostja nõude loovutamise lepingu, mille alusel sai tulu 14 000 eurot.
8. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus (

1995) ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne 01.07.2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj), alates 01.07.2010 kohaldus poolte varasuhtele

§des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (

§ 211lg 1).

Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast

-i jõustumist, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele

§ 211

lg 1 järgi

(RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 16.2). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka

§ 25järgi.

1. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu JJJ kinnistute jagamise viisile, hagejale tema ühisomandi osa kaotuse eest makstavale hüvitisele ning kostja võimekusele see tasuda.
2. Abikaasade ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete alusel (

§ 37, AÕS § 77).

Ühisvara hulka kuuluvate kinnistute jagamise viisidena tulevad põhimõtteliselt kõne alla kõik AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisid, mh jätta kinnistud ühele ühisomanikest kohustuse vastu teisele selle osa rahas hüvitada või müüa kinnistud avalikul või ühisomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada poolte vahel vastavalt nende osa suurusele.

1. Ringkonnakohtu võimalused maakohtust erineva otsuse tegemiseks kaasomandi jagamise viisi osas on piiratud. Riigikohus on selgitanud, et maakohtu valik kaasomandis oleva asja jagamiseks ühise omandi lõpetamisel on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus ei peaks üldjuhul sekkuma. Diskretsiooniõiguse kasutamine ei või aga viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole siin piiramatu ning kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem (RKTKo 10.04.2019, 2-17-11516, p 29; 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 22). Seega tuleb ringkonnakohtul kostja apellatsioonkaebuse lahendamisel kontrollida, kas maakohus on ületanud kaasomandi jagamise viisi valikul diskretsiooniõiguse piire, otsustades sellise viisi kasuks, mis on kostjale või mõlemale kaasomanikule ebamõistlikult koormav või muudel põhjustel ebaõiglane.
2. Kohus saab lõpetada ühisomandi selle jätmisega ühele ühisomanikule üksnes juhul, kui ühisomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teisele ühisomanikele tema osa rahas välja maksma (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-39-17, p 13). Kui kohus leiab, et eseme omandamise eest tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, ei peaks aga kohus jätma eset sellele kaasomanikule (või ühisomanikule), vaid panema eseme avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 25.3). 8 2-21-2650
3. Maakohus põhjendas õigesti, et ainuüksi sel põhjusel, et koos poolega elavad seal poolte ühised lapsed, ei anna alust asja jätmiseks kostja ainuomandisse (RKTKo 30.10.2024, 2-216200, p 17). AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ning kui pooled ei saavuta kokkulepet kaasomandi jagamise viisi suhtes, otsustab selle AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kohus. Kaasomandi olemusest tulenevalt peab kaasomanik arvestama võimalusega, et mõni teine kaasomanik võib soovida kaasomandi lõpetamist, millega kaasneb vajadus kaasomand jagada mõnel AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisil. Riigikohus on kinnitanud, et kaasomandi lõpetamine ei riku põhiseaduse §-des 32 ja 33 sätestatud põhiõigusi, sest AÕS § 77 annab võimaluse arvestada kõigi kaasomanike huve ning tagab neile võimaluse saada oma osa eest õiglane ja kohene hüvitis (RKTKo 11.12.2002, 3-2-1-140-02, p 13). Ka on Riigikohus kinnitanud, et AÕS §-s 77 sätestatud kaasomandi jagamise viisid ei riiva selles sätestatud õigust kodu puutumatusele.
4. Maakohtul tuli selgitada, kui palju on kostja valmis kinnistute endale saamise eest maksma ja kas see summa vastab hageja osa õiglasele väärtusele. Seega saab kohus arvestada asjaoluga, et tegemist on kostja ja poolte ühiste laste koduga, tingimusel, et kostja on võimeline hagejale tasuma kohese ja õiglase hüvitise kaasomandi kaotuse eest. Kui kostja tahab kinnistuid endale, kuid ta ei suuda hagejale tema osa rahas välja maksta, ei ole ühisomandi lõpetamine kinnistute kostjale jätmisega võimalik.
5. Erinevalt kostja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates hinnanud JJJ kinnistute väärtuse kohta esitatud tõendeid seaduse kohaselt ja selgitanud välja kinnistute turuväärtuse. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta on jõudnud asjas esitatud tõendite alusel järeldusele, et kinnistute koguväärtuseks saab pidada eksperthinnangu nr ARE-224117B alusel 470 000 eurot (III kd, tl-d 48–97). Ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Selle tõendiga on tõendatud kinnisasja turuväärtus 06.10.2022 seisuga ning maakohtul ei olnud põhjust kinnistu turuväärtuse hindamisel aluseks võtta varasemaid poolte arvamusi ega varasemat turuväärtust kajastavat tõendit.
6. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul on õige maakohtu järeldus, et kostja ei tõendanud oma väidet tasuda hagejale kohene õiglane hüvitis, on maakohus ekslikult kostja võimekuse hindamisel aluseks võtnud kinnistute koguväärtuse. Ringkonnakohus leiab, et esmalt tuleb analüüsida poolte panuseid ühisvarasse ja alles seejärel saab leida õiglase hüvitise suuruse ühisvara hulka kuuluvast osast. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 22.
7. 31.08.2012, s.o abielu ajal, müüs kostja ÄÄÄ kinnistu ning tagastas müügist saadust osaliselt ühiskohustust 51 000 euro ulatuses AS-i SEB Pank ees. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu järelduse, et ÄÄÄ kinnistu müügist saadu oli kostja lahusvara, kuna ka kostja tegi sellele kinnistule kulutusi. Riigikohus on leidnud, et

§ 210

lg 2 järgi saab ühisvara ka

-i järgi jagades arvestada

1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010 (RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 28.1). 22.2. ÄÄÄ kulutustega seonduvalt on hageja olnud oma seisukohtades ebajärjepidev, samas ei ole hageja menetluses väitnud, et kostja lahusvara väärtus oleks kulutuste arvelt suurenenud. Hageja soovib üksnes saada ühisvara arvelt tehtud kulutuste hüvitamist. Nii märgib hageja 07.07.2021 vastuses hagiavaldusele, et tema kulutused on tehtud ühisvara arvelt ning need tuleb arvata ühisvarasse. Oma 09.05.2022 taotluse teksti punktis 14 märgib hageja, ÄÄÄ kinnistu tuleks tunnistada abikaasade ühisvaraks, kuid vastavat nõuet esitatud menetluses ei 9 2-21-2650 ole. Ringkonnakohtu 07.01.2025 istungil selgitas hageja, et soovib, et kohus arvestaks ka tema panustega, sest kuna elati koos, siis kandis kulutusi ka hageja. 22.3.

1995 § 19 lg 2 p 4 võimaldas kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Seega enne

jõustumist tehtud kulutuste osas saanuks hageja tugineda enda lahusvara või ühisvara arvelt tehtud kulutustele

1995 § 19 lg 2 p 3 alusel, kui nende arvelt suurenenuks kostja lahusvara väärtus. Samas ei ole hageja seda menetluses väitnud, vaid on soovinud enda tehtud kulutuste mahaarvamist ühisvarast sellest sõltumatult, milleks aga

1995 § 19 lg 2 p 3 ega ka

§ 27lg 3 alust ei anna.

22.4. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et hageja esile toodud kulutused ei ole ka sellised, millele tuginedes saanuks maakohus ühisvara jagamise proportsioonide ja hüvitise määramisel tugineda. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja sellele, et on tasunud ÄÄÄ kinnistu (

1. a)kommunaalmakseid, (
2. b)teinud ülekandeid mööbli ja sisustuse ostuks, (
3. c)toetanud kostjat läbi oma ettevõtte ja (
4. d)panustanud ÄÄÄ kinnisasja oma tööga. Muudele ühisvarast tehtud panustele hageja apellatsioonkaebuses ei tugine. Ringkonnakohus annab järgnevalt hinnangu kulutustele, mille tegemisele hageja apellatsioonimenetluse tugineb. 22.4.1. Hageja on kostja eest tasunud erinevaid ÄÄÄ elamu kommunaalmakseid (II kd tl 93, kulutused tehtud 10.03.2006–23.10.2006). Ringkonnakohtu hinnangul ei tõsta vara väärtust selle kommunaalmaksete tegemine, tegemist on olemuslikult kinnisasja jooksvate kulutuste tegemisega. Hageja on ka menetluses esile toonud, et pooled elasid abiellumise ajal ÄÄÄ kinnistul ise, st tarbisid kommunaalteenuseid. 22.4.2. Kostja on ka väitnud, et on ostnud lastemööbli (08.03.2009) ja muud sisustust (01.06.2009 ja 01.06.2009) (II kd 92) 13 394 Eesti krooni (856,03 euro) väärtuses. Kõik eelnimetatud kulutused on tehtud enne

jõustumist 01.07.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa üksikute sisustuselementide ostmist kinnistul asuvasse hoonesse kostja lahusvaraks oleva kinnistu väärtuse kasvuga võrdsustada. 22.4.
2. Kostja on maakohtu menetluses esile toonud, et X OÜ on ostnud ÄÄÄ elamusse erinevaid esemeid (II kd tl 87, kulutused tehtud 02.05.2007–02.04.2011) ja teinud üürimakseid hagejale (II kd tl 88–90, maksed tehtud 10.01.2007–06.04.2011). OÜ X tehtud makseid ÄÄÄ kommunaalteenuste eest tasumiseks, esemete soetamiseks ning sama äriühingu makseid kostjale kinnisasja üüri eest ei saa pidada hageja panuseks hageja lahusvarasse. Nimetatud kulutused on kandnud OÜ X ning need ei ole samastatavad ühe abikaasa (hageja) panustega. 22.4.
3. Lisaks tugineb hageja sellele, et on kostjat rahaliselt toetanud, mida tõendab raha ülekandmine hageja arvelduskontolt kostja kontole. Hageja on esitanud nimetatu kohta 13.11.2006–08.08.2012 väljavõtted maksetest (II kd tl 93 pöördel, 92A–92A pöördel). Osaliselt on hageja ülekanded kostjale tehtud pärast

jõustumist. Kehtivas õiguses võimaldab omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida

§ 27lg 3.

Esitatud maksete väljavõtetest (II kd tl 93 pöördel, 92A–92A pöördel) ei ole võimalik järeldada, et need oleksid seotud kostja lahusvaraga, tegemist on ülekannetega ühe abikaasa arvelduskontolt teise abikaasa kontole. Abikaasade vaheliste ülekannete selgituseks on „arveabi“, „papp“, „kallile abikaasale“, „käru“ ja „lauad-toolid“ ja neid ei ole võimalik seostada ÄÄÄ kinnisasjaga. 22.4.5. Hageja toob apellatsioonkaebuses esile, et hageja tegevuse ja töö tulemusel toimus siseviimistlus ja sisustamine ning hageja on maakohtu menetluses esitanud 12 faili (09.06.2022 10 2-21-2650 seisukoha kohaselt 7) tõendamaks, et hageja disainis kõik vineerdetailid selles elamus. Samas ei ole hageja maakohtu menetluses esile toonud, et sellise disainimise tulemusena oleks ÄÄÄ kinnisasja väärtus tõusnud. Hageja ei väida, et valmistas, tarnis ning paigaldas nimetatud detailid, vaid tugineb oma panusena üksnes nende disainimisele. Kostja lahusvaraks oleva ÄÄÄ kinnisasja väärtuse kasvu üksnes vineerdetailide disainimine ei mõjuta. Asjas ei oma tähtsust ka apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et kostja on laste arvetelt raha endale kandnud, tuttavatelt laenu võtnud või et kostja on olnud kajastatud maksehäireregistris. Ühisvara jagamisel eeldab võrdsusest kõrvalekaldumise alus

1995 § 19 lg 2 p 3 alusel ühe abikaasa lahusvara väärtuse suurenemist ühisvara arvelt, mida aga hageja ei ole menetluses väitnud. Samuti ei ole seda võimalik hageja esitatud tõendite alusel järeldada.

1. Vaidlus on ka selles, kas kostja kasutas ÄÄÄ müügihinnast kostja kontole kantud 23 945 eurot ühisvarasse kuuluvate JJJ kinnistute parendamiseks ja kas kostja panustas oma lahusvara arvelt ühisvarasse 14 000 eurot, mis tulenes ÄÄÄ kinnistu arendajaga peetud vaidlusest. 23.
2. Riigikohus on selgitanud, et ühisvara omandamiseks lahusvara arvel tehtud panus peab olema selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677, p 18.3; RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 25).

§ 34

lg 2 alusel nõuet esitada soovival abikaasal tuleb tõendada, et ta on kasutanud oma lahusvara ühisvara omandamiseks või parendamiseks. Kui isik ei ole seda asjaolu tõendanud, siis ei ole täidetud

§ 34lg 2 alusel esitatud nõude rahuldamise keskne eeldus.

23.

1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjenduse ja järeldusega, et kuna kostja ei ole esile toonud, et talle kuulunuks veel lahusvara, mida saanuks saadud 37 945 euro (23 945 + 14 000) ulatuses parendada, siis tuleb lugeda tõendatuks, et kostja kasutas saadud raha ühisvara huvides, sh ühisvarasse kuuluvate kinnistute parendamiseks. Vastupidiselt maakohtu seisukohale, ei ole kostja ringkonnakohtu arvates tõendanud 37 945 euro seotust ühegi konkreetse ühisvara esemega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esitatud tabeli (I kd, tl-d 93–95) ja kontoväljavõttega (II kd, tl-d 171–200; III kd, tl-d 1–11) tõendanud, mida osteti ja millised töid tehti ega seda, et need kulutused tehti just JJJ kinnistute parendamiseks. Piisavaks ei saa pidada kostja väidet, et ostetud ehitusmaterjali ei olnud tal kuhugi mujale kasutada, kuna muud vara tal ei olnud. Ülal toodud Riigikohtu praktika valguses tulnuks kostjal tõendada, et kulutused olid seotud konkreetse ühisvara esemega, sellist seotust ei eeldata. Ringkonnakohtu istungil heitis kostja maakohtule ette selgituskohustuse rikkumist seoses sellega, et kostjal tulnuks tõendada kulutuste seotust konkreetse ühisvarasse kuuluva varaesemega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on oma 18.08.2021 e-kirjas selgitanud, et „abielu ajal võetud kohustused ja omandatud vara tuleb vaikimisi lugeda ühisvara hulka. Kui kostja leiab, et teatud vara on omandatud või kohustused kantud tema lahusvara arvelt, siis tuleb seda kostjal tõendada.“. Seega selgitas maakohus, et lahusvarast kantud kulutusi tuleb siduda teatud ühisvarasse kuuluva esemega. 23.
2. Kostja väitis maakohtu menetluses, et parendas JJJ kinnistuid pärast abieluliste suhete lõppemist ja pärast abielu lahutamist. 23.10.2023 ekspertiisiaktis (IV kd tl 27–40) leidis ekspert, et parendustööde kogumaksumus ekspertiisi tegemise aja seisuga on 21 194 eurot ja nende tegemise aja seisuga on 18 758,72 eurot. Küsimusele seoses kinnisvara väärtuse kasvuga ekspert ei vastanud, kuna sellele vastamine ei ole ehitustehnilist ekspertiisi läbi viiva eksperdi pädevuses. Kostja esitatud 28.11.2023 ekspertiisitaotluse parendustöödega kaasnenud kinnistute väärtuse kasvu ulatuse määramiseks jättis maakohus 07.02.2024 määrusega rahuldamata. Maakohus selgitas, et 18.10.2022 esitatud eksperthinnangus nr ARE-224117B on ekspert hinnanud JJJ kinnistute väärtuseks kokku 470 000 eurot. Arvestades, et Harju maakonna palkkonstruktsioonis elamute turg (XXX osas) on keskmisest madalama 11 2-21-2650 efektiivsusega ning kinnisasja oluliste osade puhul esineb olulisi juriidilisi probleeme, on vastavatest asjaoludest tulenevalt esitatud hindamistulemus hinnatava turusegmendi tavapärasest täpsusest tunduvalt madalama täpsusega (±20%). Saue valla üksikelamute püstitamiseks sobilike hoonestamata maade turg on keskmise efektiivsusega, kuid ka KKK kinnisasja osas esineb hetkel mõningaid juriidilisi probleeme, mistõttu on hindamistulemus esitatud vastavale turusegmendile tavapärasest mõnevõrra madalama täpsusega (±15%). Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et arvestades asjaolu, et kinnistutele tehtud parendustööde kogumaksumus on väiksem kui kinnistute turuväärtuse hindamistulemuste võimalik täpsus, ei ole taotletava ekspertiisi läbiviimisega võimalik saavutada kostja soovitud eesmärki. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohtul oleks tulnud selles olukorras arvesse võtta kostja panustega kaasnenud väärtuse kasvu vähemalt kinnistute turuväärtuse täpsusastme maksimaalses ulatuses, st XXX kinnistu puhul 62 000 eurot (20% 310 000 eurost) ja KKK kinnistu puhul 24 000 eurot (15% 160 000 eurost). Apellatsioonkaebuses ei tugine kostja sellele, et maakohus oleks kostja 28.11.2023 ekspertiisitaotluse põhjendamatult rahuldamata jätnud, samuti ei ole kostja taotlenud ekspertiisi läbiviimist ringkonnakohtus. Kinnistute täpsusastmed (±20% ja ±15%) tähendavad turuhinna võimalikku kõikumist nii selle suurenemise kui vähenemise suunas.

§ 34

lg 2 kohaselt, kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Hageja apellatsioonkaebuse väide, et tema tehtud kulutusi tuleks arvestada lähtudes kinnistute turuväärtuse täpsusastmest, ei ole kooskõlas eelviidatud normiga. Kinnistute väärtuse kasvu ei saanud maakohus samastada kinnistute väärtust määrava ekspertiisiakti täpsusastme määraga. 23.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada JJJ kinnistute müügist saadava raha jagamisel võrdsusest kõrvale kaldumise proportsiooni osas ning teha selles osas uus otsus, millega lugeda 36% rahast kostja lahusvaraks (kinnistute ostuhind oli 142 000 eurot, kostja panus lahusvarast oli 51 000 eurot, mis on 36% ostuhinnast) ja 64% rahast hageja ja kostja ühisvaraks. 23.
2. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses täiendavalt sellele, et hagejalt kostja kasuks väljamõistetavast hüvitisest tuleb maha arvestada hageja investeeringud 1701,50 eurot. Kostja ei ole kohtumenetluses investeeringute tegemisega seonduvaid asjaolusid esile toonud. Kostja on üksnes väitnud, et nende olemasolu tuleneb 11.06.2021 vastuhagi lisaks 7 (I kd tl 101) olevast hageja eelmise lepingulise esindaja e-kirjast, kus investeeringute summa 1701,50 eurot on läbirääkimiste käigus tehtud arvestustest maha arvatud. Hageja ei ole üheski kohtule esitatud menetlusdokumendis nimetatud investeeringute tegemist omaks võtnud, kostja viidatud e-kirja kujul on tegemist poolte kohtuväliste läbirääkimistega. Kuna investeeringute kohta ei ole pooled ei ole pooled esile toonud mistahes asjaolusid ega esitanud ka tõendeid, ei ole investeeringute arvestamine ühisvara jagamisel põhjendatud.
3. Ühisvara jagatakse

§ 37lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Ühisvara hulka kuuluva eseme jagamisel peaks kostja, kes soovib kinnistute endale jätmist, hüvitama hagejale poole ühisvara hulka kuuluva osa väärtusest. Arvestades maakohtu tuvastatud JJJ kinnistuste koguväärtust 470 000 eurot, on poolte ühisvarasse kuuluva osa väärtus 300 800 eurot (64%). 24.

1. Hüvitise tasumise võimekuse hindamisel tuleb arvestada ka sellega, et juhul kui kinnistud jääksid kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale õiglane hüvitis, jääks kostja kanda poolte omavahelises suhtes ka laenulepingust nr 2012010083 tulenev kohustus (25.11.2020 seisuga laenujääk 87 121,05 eurot) ja et pärast abielu lahutamist on kostja ainuisikuliselt laenumakseid maksnud. 12 2-21-2650 24.
2. Oma 05.06.2024 kohtukõne kirjalikes seisukohtades on kostja avaldanud, et tema tasutud laenumaksete osa on 18 480,96 eurot, mis teeb laenukohustuse suuruseks selle aja seisuga 68 640,09 eurot (87 121,05 – 18 480,96). Seega on kummalegi abikaasale langev tasumata laenuosa suurus kostja väitel 34 320,05 eurot (68 640,09 ÷ 2). JJJ kinnisasjade ühisomandi väärtuseks on 300 800 eurot (kummagi abikaasa ühisomandiosa 150 400 eurot), AS-le SEB Pank tasumata laenust jääks kummagi abikaasa hüvitada 34 320,05 eurot ja hageja peaks kostjale hüvitama kostja tasutud laenumaksetest poole, s.o 9240,48 eurot (18 480,96 ÷ 2). Sellise arvestuse tulemusena oleks hagejale makstav hüvitis 106 839,47 eurot (150 400 – 9240,48 – 34 320,05 eurot) ja kostjale kuuluva ühisvara väärtuse osa üksnes ühisvara proportsiooni arvestades 125 320,43 eurot (150 400 – 34 320,05 + 9240,48) eurot. 24.
3. Maakohtu menetluses kinnitas kostja, et tal on võimalik tasuda hagejale hüvitist, tõendades seda krediidiandja 06.05.2021 e-kirjaga (I kd, tl 92), millest nähtub laenupakkumine 90 000 eurot, 08.06.2022 krediidiandja e-kirjaga (III kd, tl 27), millest nähtub võimalik laenusumma 172 500 eurot ning 21.11.2022 krediidiandja e-kirjaga (III kd, tl 108), millest nähtub, et pank saab anda kinnituse laenuvõimekuse kohta siis, kui kostja esitab uue laenu taotluse. Ringkonnakohus selgitab Hüpoteeklaen AS-i 08.06.2022 e-kirja kohta, et selles on küll krediidiandja märkinud, et kui tagatise väärtus on 230 000 eurot, siis võib olla laenusumma 172 500 eurot, kuid konkreetsema vastuse saamiseks vajab krediidiandja muu hulgas laenutaotleja viimase poole aasta kontoväljavõtet. Seega puudub eelnimetatud e-kirjas krediidiandja hinnang selle kohta, kas kostjal on võimekus 172 500-eurose laenu saamiseks, vaid sellest nähtub üksnes, et tagatise väärtusega 230 000 eurot on maksimaalselt võimalik taotleda laenu 172 500 eurot. Konkreetselt kostja laenuvõimekust selles kirjas hinnatud ei ole. Maakohtu menetluses kinnitas kostja, et ta on võimeline tasuma hagejale hüvitist 25 000 eurot (II kd, tl 31 pöördel) ja apellatsioonkaebuses pidas kostja õiglaseks hüvitiseks 3689,45 eurot (IV kd, tl 198 pöördel). 06.05.2021 e-kirjast nähtuvalt on kostjale tehtud 90 000 euro suurune laenupakkumine, mis aga ei taga hagejale kohtu tuvastatud õiglast väärtust omandiõiguse kaotuse eest. Kuna kostjal tuleks maksta hagejale kinnistute endale jätmise eest suuremat hüvitist, kui ta on nõus ja võimeline maksma, siis ei saa kinnistuid kostjale jätta.
4. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et maakohtu määratud kinnistute jagamise viisi toetab ka asjaolu, et enampakkumise tulemist saab eelduslikult võlausaldaja nõue rahuldatud ja pooled vabanevad solidaarkohustusest. Riigikohus on leidnud, et ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist

§ 38esimese lause esimese alternatiivi järgi.

Vastasel juhul jääb endiste abikaasade solidaarkohustus panga ees endiselt kehtima ja jagada saaks seda üksnes abikaasade omavahelises suhtes (RKTKo 21.05.2014, 3-2-1-38-14, p 14).

1. Hageja vaidlustab enampakkumise tulemi jaotamist, leides, et esimese kohustusena tuleb jagada kinnistute müügi puhul poolte solidaarkohustus, seejärel määrata osaluse protsendid ja alles seejärel tuleks jagada järele jääv summa poolte vahel. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Hageja soovitud tulemi jaotamist ei põhjenda apellatsioonkaebuses toodud kahtlus, et juhul, kui enampakkumise tulemist ei jätku võlausaldaja nõude rahuldamiseks, jääb hageja endiselt vastutama ühiskohustuse täitmise eest. Maakohus on põhjendatult selgitanud välja esmalt ühis- ja lahusvara proportsiooni ja seejärel määranud, et laenulepingust nr 2012010083 tulenev kohustus tuleb tasuda ühisvarasse saadava raha arvelt, kuna tegemist on endiste abikaasade ühise kohustusega. Hageja väide, et see tuleks tasuda kogu kinnistute müügist saadud tulu arvelt, arvestamata lahus- ja ühisvara proportsioone, viiks ühise laenukohustuse osalise täitmiseni kostja lahusvara arvelt. 13 2-21-2650
2. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses ühis- ja lahusvara proportsioonide määramise seoses sellega, et maakohus lähtus kinnistute ostuhinnast 142 000 eurost, mitte laenusummast 165 000 eurost. Hageja tugines 07.01.2025 ringkonnakohtu istungil Riigikohtu praktikale ja AÕS § 77 lg-le 8 ning leidis, et kinnistud tuleb jagada vastavalt kinnistusraamatu kandele ja lähtudes kinnistute turuväärtusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ühis- ja lahusvara proportsioonide määramisel lähtuda laenusummast ega ka kinnistute praeguse hetke turuväärtusest ning selleks ei tulene alust ka AÕS § 77 lg-st 8.

§ 34

lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Riigikohtu hinnangul kuulub ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitamisele selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati (RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 22–23). Seega ringkonnakohus ei nõustu hagejaga väitega, et maakohtu arvutuskäik on ebaõige.

1. Hageja heidab maakohtule ette seda, et maakohus jättis ühisvarana jagamata sõiduki Chrysler Town and Country ega arvestanud ka hagejalt kostja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse määramisel asjaoluga, et kostja võõrandas sõiduki hageja nõusolekuta, millest tekkis hagejale väidetavalt kahju 2994,50 eurot. 28.
2. Pooled kinnitasid ringkonnakohtu 07.01.2025 kohtuistungil, et sõiduki kapitalirendileping sõlmiti ja sõiduk võõrandati abielu ajal, kuigi apellatsioonkaebuses väidab hageja, et see võõrandati pärast abielu lahutamist (23.12.2020). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et abielu lahutamise aja seisuga ei kuulunud Chrysler Town and Country liisingulepingust tulenevad nõuded ega ka sõiduk enam ühisvara hulka, mistõttu ei saanud neid ühisvara koosseisus jagada. Võõrandamine abielu ajal (09.07.2019) on tõendatud sõiduki detailandmetega (I kd tl 149–150) ja Transpordiameti väljastatud andmetega (I kd tl 184). Tõenditest nähtub sõiduki omandiõiguse üleandmine liisinguandjalt kostja tütrele, kuna mõlemad pooled on omaks võtnud, et kuni sõiduki registreerimiseni kostja tütre nimele oli sõiduki omanik liisinguandja. Nende kohaselt on 09.07.2019 saanud sõiduki omanikuks kostja tütar, seega ei ole õige kostja väide selle kohta, et tütar oleks võtnud liisingulepingu üle. Hageja väidab ka, et sõiduk võõrandati hageja teadmata ja nõusolekuta ning tehingust ei laekunud ühisvara hulka raha.

§ 34

lg 3 kohaselt, kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Maakohtu menetluses on kostja selgelt omaks võtnud, et kostja võõrandamise eest tulu ei saanud (II kd tl 157 ja IV kd tl 154). Seega ei ole põhjendatud maakohtu väide, et hageja ei ole tõendanud, et sõiduk võõrandati abielu ajal nii, et raha ei oleks laekunud ühisvara hulka. TsMS § 231 lg 2 järgi ei ole vaja tõendada menetluseks omaks võetud asjaolu. Kostja on menetluses väitnud, et abikaasa nõusolekut tehinguks

§ 29lg 1 järgi eeldatakse.

Teise abikaasa nõusoleku eeldus on sätestatud eesmärgiga hõlbustada igapäevast tsiviilkäivet (Riigikogu XI koosseis, 543 SE II, lk 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa nõusoleku eeldusele tugineda abikaasa, kes on ühisvara eseme ilma teise abikaasa nõusolekuta võõrandanud. Sõiduki väärtuse tõendamiseks on hageja esitanud sama sõiduki müügikuulutuse, mille kohaselt oli soodushinnaga sõiduki hind 4899 eurot (II kd tl 129–130). Kostja ei ole esile toonud ega ka tõendanud, et sõiduki võõrandamise ajal või järgselt oleks jäänud veel liisingumakseid tasuda. Sellest järeldub, et ühisvara väärtus vähenes sõiduki turuväärtuse võtta. Ringkonnakohtu hinnangul on seega ühisvara väärtus vähenenud hageja nõusolekuta tehtud tehingu tõttu 4899 euro võrra ja

34 lg 3 alusel tuleb see arvata ühisvara hulka. Seoses sellega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja ühisvara osa, s.o 2449,50 eurot. 28.

1. Kuna ringkonnakohus arvab eelnimetatud hüvitise ühisvarasse, tuleb muuta ka maakohtu määratud enamsaadud ühisvara eest hüvitist hagejale. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks 14 2-21-2650 välja hüvitisena 3778 eurot. Käesolevas otsuses mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 2449,50 eurot. TsMS § 445 lg-st 1 tuleneb, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Poolte vastastikused rahalised hüvitisnõuded tasaarvestab kohus otsuse tervikresolutsioonis ja tasaarvestuse tulemusena mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 1328,50 eurot.
2. Kostja vaidlustab vallasvara jagamata jätmise ja leiab, et ebaõige on maakohtu põhjendus, et hagejat ei saa sundida eset enda omandisse vastu tahtmist võtma, kuna kostja väitel on need vallasasjad hageja valduses. Hageja on menetluses kinnitanud, et ei soovi esemeid enda ainuomandisse ega võta omaks ühtegi väidet asjade kuulumise ega tema valduses olemise osas (IV kd, tl 117). Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei ole vähemasti üldjuhul põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 23). Üksnes asjaolust, et väidetavalt on ühisomandis olevad vallasasjad hageja valduses, ei saa järeldada hageja tahet saada nende ainuomanikuks. Ringkonnakohus märgib, et asjas ei ole esitatud ka tõendeid vallasvara olemasolu, selle ühisvarasse kuulumise, nende hageja valduses olemise ega ka väärtuse kohta, mistõttu on maakohus põhjendatult jätnud kostja nõude rahuldamata.
3. Viimasena käsitab ringkonnakohus hageja nõuet kasutuseeliste saamiseks, mille rahuldamata jätmist hageja vaidlustab. Riigikohus on selgitanud, et lahutatud abikaasa saab kasutuseelist nõuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 115, mitte AÕS § 71 lg 2 alusel (RKTKo 2-1715677, p 19.4–19.5). Seejuures ei tulene nõudeõigus ainuüksi asjaolust, et üks (lahutatud) abikaasa kasutab ühisomandis olevat eset üksinda. Kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldusena näeb VÕS § 115 lg 1 ette, et isik oleks rikkunud temal lasuvat kohustust. Seejuures ei saa teise ühisomaniku õiguste rikkumiseks automaatselt pidada ühisvara eseme kasutamist ühe ühisomaniku poolt. Rikkuda saab eeskätt pooltevahelist kokkulepet asja kasutamise kohta või

§ 68

alusel tehtud ühisomandisse kuuluva eluruumi kasutamist reguleeritavat kohtulahendit (RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200/67, p 41). Siinses asjas tõi hageja esile, et ta on kinnistult lahkunud abikaasade kooselu purunemise tõttu ja et on eluliselt arusaadav, et sellises olukorras ei ole võimalik ühist kodu edaspidi jagada. 07.04.2022 kohtuistungi protokolli kohaselt on hageja väitnud, et kostja nõudis hagejalt tagasi JJJ kinnistute võtmed ja väravapuldi, jalgvärav oli lahti. Samuti märkis hageja, et kui tal oleks võtmed alles olnud, siis tema soovinuks kinnistud maha müüa ja lahku minna. Soovi kinnisasjad võõrandada kinnitab hageja ka oma 09.05.2022 menetlusdokumendi punktis

1. Kostja on selgitanud, et palus võtmed tagasi anda, kuna hageja ise soovis ära minna ja seni, kuni ta võtmed olid tema käes, viis hageja majast asju ära. Seega on mõlemad pooled üheselt avaldanud, et hageja ei soovinud JJJ kinnistuid vallata. Seda ei lükka ümber ka pooltevaheline 21.06.2021 e-kirjavahetus (II kd tl 132), millest nähtub, et hageja soovis tulla kinnistutele lapse sünnipäevale, millest kostja keeldus; ega ka 30.08.2020 Skype sõnumivahetus (II kd tl 154), milles hageja on soovinud lapsele ja arvutile järele tulla, kuid kostja on sellest keeldunud. Kummastki tõendist ei saa järeldada, et pooltel oleks olnud kokkulepe selle kohta, et hageja kinnistuid valdab, vaid tegemist on hageja ühekordsete külastuste sooviga. TsMS § 4 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Hagimenetluses määravad pooled TsMS § 4 lg 2 kohaselt vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Olukorras, kus pooled on esile toodud, et hagejal ja kostjal puudus kokkulepe, mille kohaselt olnuks hagejal õigus vaidlusaluseid kinnistuid vallata ning hageja kolis kinnistutelt ära (kinnistud jäid kokkuleppel kostja ainuvaldusesse), jättis maakohus õigesti kasutuseelise nõude rahuldamata. Poolte 15 2-21-2650 kokkuleppe olemasolu või puudumine valdamise kohta on poole esile toodud faktiliseks asjaoluks ehk tegemist ei ole poole õigusliku seisukohaga, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 4 lg 1 esimesest lausest, lg-st 2 ja TsMS § 5 lg-st 1 tuleneb, et kui kostja tugineb hageja rahalisele nõudele vastu vaieldes oma rahalisele nõudele, siis on kohus seotud kostja nõudega ja faktiliste asjaoludega, millega kostja oma nõuet põhjendab (RKTKo 24.01.2023, 2-19-3390, p 12.3). Vastuseks hageja etteheitele maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisele märgib ringkonnakohus, et selgitamiskohustus ei hõlma kohtu kohustust selgitada poolele esile toodud faktiliste asjaolude muutmise vajadust. TsMS § 328 lg 1 kohaselt peavad menetlusosaliste avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta olema tõesed. Kohus eeldab, et juba esile toodud asjaolud on tõesed.
2. Maakohus otsustas jätta otsuse resolutsiooni punktis 3.2 jätta X OÜ (registriosa nr XXXXXX) V.I ainuomandisse. Maakohus on eksinud äriühingu registrikoodiga. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse ja märgib määruse tervikresolutsioonis õige registrikoodi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Mõlemad pooled on vaidlustanud menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus põhjendatult menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades ka asjaolu, et nii hagi kui vastuhagi rahuldati osaliselt. Kuigi ringkonnakohus tühistab apellatsioonkaebuste alusel osaliselt maakohtu otsuse ja muudab hagi rahuldamise ulatust, ei anna see TsMS § 173 lg-st 3 juhindudes alust muuta kohtuasja menetluskulude jaotust. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 164 lg 1 üldreegli kohaselt poolte endi kanda. Kuna hagi ja vastuhagi rahuldati osaliselt, puudub alus TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist kõrvale kalduda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
4. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 16