4-24-4252/16

Väärteoasi nr 4-24-4252 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.02.

1. a Tallinnas Väärteoasja number 4-24-4252 Kohtunik Kristjan Paluteder Kohtuistungi sekretär Ave Mõistlik Tõlk Marianna Sidorok Kohtuasi Veronika Saljuki (Saljuk, isikukood: 60604217011) väärteokaebus nr 4-24-4252 Vaidlustatud lahend Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri LääneHarju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 10.12.
2. a otsus väärteoasjas nr 2315,24,009569 Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud 18.02.
3. a kaebuse esitaja Veronika Saljuk kaitsja Olga Väina-Kesler kohtuvälise menetleja, PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse esindaja Z.A RESOLUTSIOON
4. Rahuldada Veronika Saljuki kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri LääneHarju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 10.12.
5. a otsuse peale väärteoasjas nr 2315,24,009569 osaliselt.
6. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 10.12.
7. a otsus väärteoasjas nr 2315,24,009569 osaliselt, kohaldatud karistuse osas.
8. Teha uus otsus, millega: Liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest karistada Veronika Saljukki põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 (neljaks) kuuks. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 tööpäeva jooksul alates otsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Transpordiametile.
9. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 25.03.
10. a. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik K M koostas 20.11.
11. a väärteoprotokolli selle kohta, et Veronika Saljuk juhtis 20.11.
12. a kella 00:58 ajal Peterburi teel, Kuuli tn ja Gaasi tn vahel, Tallinnas mootorsõidukit Audi A6 Limousine registreerimismärgiga xxx kiirusega 115 km/h ± 4 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 61 km/h. Selle väärteoetteheite põhjal tegi PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija politseikapten X.S 10.12.
13. a väärteootsuse, mille kohaselt rikkus Veronika Saljuk LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 4 järgi. Väärteootsusega võeti Veronika Saljukilt LS § 227 lg 4 järgi põhikaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 8 kuuks. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja muuta karistus rahaliseks karistuseks või alternatiivselt rakendada lühemat juhtimisõiguse äravõtmise perioodi. Kaebuse esitaja tunnistab oma rikkumist, kuid ei ole osaliselt nõus mõistetud karistusega. Kaebuse esitaja selgitab, et rikkumine leidis aset hilisõhtul, kui liiklus oli minimaalne. Ta kiirustas lõpetama olulist tööga seotud ülesannet. Juhtimisõiguseta jätmine seab ohtu kaebaja tööülesannete täitmise. Töö kaotamine mõjutaks negatiivselt tema karjääri, finantsstabiilsust ja elukorraldust. Eesti keele piiratud oskuse tõttu on tal keeruline uut hästi tasustatud töökohta leida. Kaebaja leiab, et esmase rikkumise eest määratud karistus juhtimisõiguse äravõtmine 8 kuuks on liiga karm meede. Kaebaja kahetseb oma rikkumist ning mõistab, et sellises olukorras oleks ta pidanud järgima liiklusreegleid ja olema tähelepanelikum. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ning tunnistas oma süüd väärteo toimepanemises. Ta selgitas, et lõpetas hilja õhtul töö ja pidi hommikuks uue tellimuse valmis saama ning ta ei teadnud, mis piirangud olid. Ta märkis, et kahetseb, et pani toime selle väärteo, kuid ei teinud seda tahtlikult. Juhtimisõiguse äravõtmisel võib ta kaotada töö, teda ei saa 2 asendada kauem kui üks kuu. Edaspidi lubab ta olla väga tähelepanelik ja jälgida kiiruspiiranguid. Kohtuistungil märkis kaitsja, et kaebaja ei vaidlusta seda, et ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust. Ta rõhutas, et kaebaja tunnistab oma rikkumist, tunneb siiralt kahetsust ja mõistab enda vastutust. Isik on valmis tegema kõik, et sarnane olukord enam ei korduks. Kaitsja palub arvestada ka sellega, et kaebaja töötab K OÜ-s juhtival ametikohal, mille täitmine eeldab igapäevaseid tööreise üle Eesti. Juhiloa kaotamine muudab kaebaja tööülesannete täitmise võimatuks ning võib viia töölepingu lõppemiseni. See mõjutaks tema sissetulekut ja majanduslikku toimetulekut. Kaitsja palub kohtul kaaluda leebemaid lahendusi ja võimalust asendada juhtimisõiguse äravõtmine rahatrahviga. Alternatiivselt palub kaitsja rakendada lühemat juhtimisõiguse äravõtmise perioodi. Kohtuvälise menetleja esindaja hinnangul väärteo toimepanemise üle vaidlust ei ole. Kaebuse esitaja pidi tajuma, et tema sõidukiirus on suurimat lubatud sõidukiirusest oluliselt suurem nii visuaalselt kui ka heliliselt. Seetõttu on kohtuväline menetleja seisukohal, et kaebuse esitaja pani rikkumise toime tahtlikult. Süüd tuleb pidada suureks, kuivõrd kaebaja sõitis kiirusega, mis ületas asulasiseselt suurima lubatud sõidukiirust peaaegu kahekordselt, sõidukis viibis ka kaasreisija. Oluline on arvestada, et kaebaja sai juhtimisõiguse alles 16.05.
14. a, tegemist on algaja juhiga. Kaebuse esitajale oli teada enne väärteo toimepanemist, et tema tööülesanded on seotud juhtimisõiguse omamisega. Kaebuse esitajal on ükskehtivat liiklusalane karistus samalaadse rikkumise toimepanemise eest. Määratud rahatrahv ei ole soovitud mõju avaldanud, kuivõrd kaebuse esitaja toimepandud rikkumine muutus raskemaks ja ohtlikumaks. Kõnealune rikkumine on ajaliselt lähedane eelmisele rikkumisele. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtu järeldused Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et isiku süü on väärteo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja ja kohtu poolt kogutud kirjalike tõenditega kinnitust leidnud väärteoprotokollis kajastatud väärteo toimepanemine Veronika Saljuki poolt. Kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et 20.11.
15. a kella 00:58 ajal Tallinnas Peterburi teel (Kuuli tn ja Gaasi tn vahel) Veronika Saljuki poolt juhitud mootorsõiduk Audi A6 Limousine registreerimismärgiga xxx liikus kiirusega 115 km/h ± 4km/h, millega ületati lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 61 km/h. Kiiruse ületamine on tuvastatud kiirusmõõteseadmega UltraLyte LTI 20-20 100LR nr UX
16. Neid asjaolusid kinnitavad kiirusmõõturi kasutamise protokoll, millelt nähtub üheselt nii Veronika Saljuki poolt juhitud sõiduki mark (Audi A6 Limousine), kui ka selle registreerimismärk (xxx). Registriandmete järgi ongi selle sõiduki üheks kasutajaks Veronika Saljuk (lk 11-11pö). Vaidluse all ei ole ka mõõtetulemuse paikapidavus ja selle tulemuse fikseerimine. Nii sisalduvad protokollis mõõdetud sõidukiirus (115 km/h, lõplik mõõtetulemus 111 km/h) kui ka mõõtmistingimused, s.o: lubatud suurim sõidukiirus (50 km/h); mõõtmise aeg, koht, sõiduki liikumissuund, mõõtmise tehiolud, mõõtja sõiduki asukoht ja mõõtmiskaugus, sõiduki paiknemine (üksinda teisel sõidurajal pärisuunalisel teel) ja kiirusmõõteseadme number ning testimisaeg. Menetlusalune isik on protokolli allkirjastanud (väärteotoimik lk 4). Mõõteseade UltraLyte LTI 20-20 100LR nr UX014750 oli taadeldud 21.12.
17. a kuni 31.12.
18. a (kohtutoimik tl 29). Kiirusemõõtmist teostanud patrullpolitseinik oli vastava pädevusega, ta on läbinud kiirusmõõturite (laser, radar) koolituse 3
19. a märtsis (lk 6). Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 16.06.
20. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ lisas nr 1 toodule on paigal seisva kiirusmõõturiga kuni 101-135 km/h suuruse kiiruse mõõtmisel kiiruse väärtuse laiendmääramatuseks ± 4 km/h. Kõik eespool nimetatud andmed on korrektselt kantud ka väärteoprotokolli ja väärteootsusesse. Rikkumise asjaolude paikapidavust on V. Saljuk kohtuistungil ütlusi andes kinnitanud. Nii on ta kirjeldanud seda, et sõidukit juhtis tema, ta kiirustas ja seda seetõttu, et pidi liikuma Lasnamäe piires ühest kohast teise, et täita hommikuks vajalik tööülesanne. Tema ütlused on kokkulangevad eespool kajastatud kirjalike tõenditega ning ütlustes puudub üldjoontes alus kahelda. Ainsana ei pea kohus usaldusväärseks V. Saljuki ütlusi selles osas, mis puudutab tema mitteteadlikkust lubatud suurima sõidukiiruse ületamise tajumisest. Enese sõnul mõistis ta seda aga alles siis, kui teda hakati kinni pidama. Selline selgitus pole kohtu hinnangul usutav. Kohtuistungil on V. Saljuk ise kinnitanud, et ta kiirustas tööülesandeid täitma. Mootorsõiduki juhtidel on kohustus sõidukiirusest kinni pidada ja selleks tuleb jälgida jooksvalt nii kiirusepiiranguid kui sõiduki kiirust. Seejuures on mootorsõiduki juhina asulasisesel teel sõites üldteada lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h. Sedavõrd suure sõidukiiruse saavutamiseks tuleb sõidukit tugevalt kiirendada ning seega on juhile kahtlusteta tajutav (nii visuaalselt kui helitausta tõttu), et ta ületab lubatud suurimat sõidukiirust oluliselt. Kohtus ei ole tuvastanud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on V. Saljuk väärteoprotokolliga tutvunud ja talle on antud võimalus ütluste andmiseks (lk 1). Väärteoprotokolli on kantud tegelikkusele vastavad, kiirusmõõturi kasutamisel saadud andmed. Oma õigustest väärteomenetluses oli isik teadlik (lk 1pö), seejuures on ta neid ka kasutanud, esitades kohtule kaebuse, milles on saanud omapoolsed seisukohad esitada. Kohus asub seisukohale, et V. Saljuki poolt LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. VTMS §-st 29 tulenevaid väärtoemenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Veronika Saljuk on väärteo toime pannud kavatsetult. Kohus eespool märkis, miks ei ole usaldusväärsed V. Saljuki ütlused kiiruseületamise tajumise kohta. Seejuures on üldine kiirusepiirang asulas 50 km/h ning sedavõrd suur lubatud suurima sõidukiiruse ületamine (rohkem kui kaks korda üle lubatu) on võimalik üksnes teadvalt kiirendades. Seega oli V. Saljuki eesmärk lubatud suurimat sõidukiirust ületada ning teadis, et tema tegevuse tagajärjel ta võib seda ületada ka sellises määras. Kohus ei ole süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid tuvastanud. Karistus Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg-st 1, mille järgi on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h näeb LS § 227 lg 4 karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Seega on seadusandja ette näinud avarad karistusraamid taoliste süütegude eest karistuse mõistmiseks. Kohus viitab, et õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda keskmistest karistusmääradest, seejärel tuleb tuvastada süü suurust mõjutavad asjaolud ning selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära tuleb korrigeerida eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest 4 tulenevalt (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). Praegusel juhul on kaebajale põhikaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine 8 kuuks, s.o ettenähtud sanktsiooni keskmäärast kolmandiku võrra madalam karistus. Kohus leiab, et olukorras, kus sedavõrd lühikese aja järel pannakse toime uus samalaadne liiklusalane süütegu ja see on eelmisest raskem, ei saa süü LS § 227 lg-s 4 sätestatud teos olla ühelgi juhul väike. Süü suurust mõjutab ka see, et mõõdetud sõidukiirus oli rohkem kui 2 korda üle lubatu ja lubatud suurimat sõidukiirust ületati asulas, 50 km/h kiiruspiirangu alas. Süüd suurendab see, et potentsiaalselt ohustas selline käitumine ka sõidukis olnud kaasreisijat. Seega abstraktselt, lubatud suurima sõidukiiruse ületamise mõttes, on süü suur. Samas kohus arvestab, et sõidukiirus oli LS § 227 lg-s 4 järgi kvalifitseeritava sõidukiiruse ületamise (rohkem kui 60 km/h üle lubatu) alammäära lähedane. Kohus arvestab ka seda, et tegemist oli hilisõhtuse ajaga ja liiklus ei olnud tihe, sõiduk liikus üksi. Seega saab kokkuvõttes V. Saljuki süü suurust pidada konkreetselt LS § 227 lg 4 mõttes keskmisest veidi väiksemaks. Karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on V. Saljukil üks kehtiv väärteokaristus samalaadse rikkumise toimepanemise eest. Teda on karistatud LS § 227 lg 2 alusel 19.08.
21. a, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. Karistuseks määrati talle rahatrahv 35 trahviühiku ulatuses, s.o summas 140 eurot. Rahatrahv on tasutud 03.09.
22. a (lk 12, tl 30). Paraku tuleb tõdeda, et taoline karistus ei ole V. Saljuki käitumist muutnud ja ta on jätkanud peagi liiklusrikkumistega. Seejuures on tähelepanuväärne, et rikkumised on ajaliselt lähedased. Oluline on tähele panna, et käesoleva väärteo on isik toime pannud vaid ca kolme kuu möödumisel pärast eelmist väärteootsust. Seega on ilmne, et V. Saljuk suhtub hoolimatule õiguskorda, sh liiklusreeglite täitmisesse, seades isiklikud vajadused tähtsamaks liiklusohutusest. Oluline on arvestada ka kohtuvälise menetleja esindaja poolt kohtuistungil märgituga, et V. Saljuki puhul on tegemist algaja juhiga, kes sai juhtimisõiguse alles 16.05.
23. a (lk 7-7pö). Selliselt on ta vaid mõne kuu möödumisel juhtimisõiguse saamisest alustanud liiklusrikkumiste toimepanemist ning need on läinud ajas juba oluliselt raskemaks. Kohus nõustub ka kohtuvälise menetlejaga selles, et algaja juht peab olema liikluses eriti tähelepanelik, kuivõrd vähese sõidukogemuse tõttu võib tal sõiduki juhtimisel ette tulla rohkem vigu kui kogenud juhil. Samal ajal on V. Saljuk, alles hiljuti juhtimisõiguse saamiseks vajaliku õppeprogrammi läbinuna, toime pannud ühe raskeima võimaliku süüteo. Kaebuse esitaja on välja toonud, et juhtimisõiguse äravõtmisel kaotab ta töö, kuivõrd tööülesannete täitmiseks on vajalik juhtimisõiguse olemasolu. Tal oleks piiratud keeleoskuse tõttu raske leida uut tööd. Kaebusele lisatud töölepingust nähtub, et V. Saljuk töötab alates 01.12.
24. a firmas K OÜ täistööajaga tellija-kuller ametikohal, katseajaga kuni 31.03.
25. a. Tema tööülesanneteks on tellimuste vastuvõtt laost (lilled, pakkematerjalid, aksessuaarid), lillede transportimise korraldamine laost sihtkohta ning tellimuste üleandmine kliendile (tl 7). Kohus peab vajalikuks märkida, et isik, kes paneb lühikese ajavahemiku järel toime liiklusalaseid süütegusid, peab võimalikuks pidama ka seda, et uue raskema liiklusalase väärteo toimepanemisele võib järgneda karistus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seega ei saa talle olla üllatuseks ka asjaolu, et taoline karistus võib mõjutada tema elukorraldust, sh seada ohtu tema töö ja sissetuleku säilimise. Karistuse kandmine ei peagi olema isiku jaoks mugav. Kõike eelnevat kokku võttes leiab kohus, et rahatrahv kui karistusliik on käesoleval juhul ammendunud ega täidaks karistuse üld- ega eripreventiivseid eesmärke. Kohus on seisukohal, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on kohane karistusliik mõjutamaks kaebuse esitajat tulevikus uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Väärteootsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, kuid siiski on määranud sanktsiooni keskmäärast oluliselt madalama karistuse. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga karistust kergendava asjaolu puudumise kohta. Menetlusalune isik avaldas kohtuistungil, et ta tunnistab ennast täielikult süüdi väärteo toimepanemises ja ta kahetseb juhtunut. Ta mõistis oma teo ohtlikkust ning lubas olla tulevikus tähelepanelikum. Seega on menetlusalune isik kahetsust avaldanud ning välja toonud 5 selle, kuidas ta edaspidi käituma peaks. Kohtul ei ole mingit põhjust kahetsuse siiruses kahelda. Seega arvestab kohus praeguses asjas avaldatud kahetsust karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Lisaks arvestab kohus sedagi, milline on juhtimisõiguse äravõtmisega karistamise mõju V. Saljukil – tema juhtimisõigus ja esmane juhiluba tunnistatakse kehtetuks, tal tuleb juhtimisõigust uuesti taotleda (sh läbida koolitus ja teha eksamid) ning talle ei anta juhtimisõigust enne karistuse kustumist (LS § 106 lg 6, 106 lg 1 p 3). Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse vastav karistus kui juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta. Seega on juhtimisõiguse äravõtmise mõju V. Saljuki puhul oluliselt pikemaajalisem karistuse pikkusest. Kohus leiab seega, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust tuleb vähendada ning praegusel juhul on kohane karistus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik 6