← Eesti

1-19-9436/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

  1. august 2021 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-9436 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kriminaalasi A.L süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
  2. mai 2021 otsus Apellant Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv Süüdistatav A.L , isikukood XXX, elukoht XXX Eesti kodakondsus, töökoht Clean Big Puhastusteenused OÜ, kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Robert Sarv Prokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Liina Pikma Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav A.L Kannatanu G.K. Kannatanu lepinguline esindaja Olga Väina RESOLUTSIOON:
  3. Viru Maakohtu
  4. mai 2021 otsus A.L-i süüasjas jätta muutmata, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  5. Süüdistatava apellatsioonimenetluse kulud jätta tema enda kanda.
  6. Kannatanu G.K. apellatsioonimenetluse kulu 250 eurot mõista välja A.L-ilt . Nimetatud summa tuleb A.L-il kanda kannatanu G.K. a/a xxxxxxx Swedbank Edasikaebamise kord: Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  7. A.L on antud kohtu alla ja süüdistatakse selles, et tema 24.02.2018 kella 20.00 paiku oma elukohas Ida-Virumaal, X vallas, X külas, Xis pani tekkinud tüli käigus toime oma elukaaslase G.K. kehalise väärkohtlemise. Viibides elamu teisel korrusel haaras käega kinni G.K. l seljas olnud kitli kraest selle rinna piirkonnast ning tõukas voodilt püsti tõusta püüdvat kannatanut vähemalt 10-l korral jõuga voodi peale tagasi pikali tugevusega, mille tagajärjel voodi põhja lipid purunesid ning kannatanu mõlema jala säärte tagumistele külgedele tekkisid hematoomid ning kannatanu tundis valu. Konflikti jätkudes esimesel korrusel, A.L tõukas lahtise käega G.K. t jõuga rinna piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus vastu kapiriiulit. Kukkumise tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu vasaku abaluu piirkonnas. Seejärel tõukas ta kannatanut korduvalt esimesel korrusel asuvale voodile, haaras seejärel kannatanul ühe käega kaelast ja kägistas teda põhjustades kannatanule valu ning tekitas kaela kõrisõlme piirkonda hematoomid. Seega A.L pani toime lähisuhtes oleva isiku suhtes kehalise väärkohtlemise, so KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
  8. Viru Maakohtu
  9. mai
  10. a otsusega tunnistati A.L süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti talle rahaline karistus 50 päevamäära, arvestades ühe päevamäära suuruseks 11,18 eurot, s.o 559 eurot. KarS § 73 alusel ei pööratud karistust täielikult täitmisele, kui A.L ei pane 1 aasta katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algus 26.05.
  11. Kannatanu G.K. tsiviilhagi rahuldati summas 400 eurot ning see mõisteti A.L-ilt välja G.K. kasuks. Kaitsja Robert Sarve kaitsjatasu jäeti A.L-i kanda. Kannatanu esindaja Olga Väina tasu 1300 eurot jäeti A.L-i kanda ning see mõisteti temalt välja G.K. kasuks. Veel mõisteti A.L-ilt välja riigituludesse sundraha 876 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti kohtueelse menetluse kaitsjatasu 120 eurot riigi kanda. Kohus määras, et sundraha 876 eurot tuleb A.L-il tasuda 12-kuulise tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
  12. Maakohtu seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 3.1 Kohtu hinnangul ütluste andmisel ei rääkinud süüdistatav ja kannatanu enda kohta kogu tõde, püüdsid oma käitumist õigustada ja näidata end paremas valguses. Kuid kogutud tõendeid uurides leidis kohus, et 24.02.2018 toimunu kohta on kannatanu ütlused usaldusväärsemad kui süüdistavata ütlused. Kohus luges süüdistatava ja tunnistaja A.S. a ütlused ebausaldusväärseteks, sest need on vastuolus teiste tõenditega. 3.2 G.K. ütlused on kooskõlas teiste kogutud tõenditega ja objektiivsete asjaoludega ning kohtuotsuse rajas kohus kannatanu ütlustele. Teised uuritud tõendid langevad omavahel kokku, tõendid on lubatavad, jälgitav dokumentaalsete tõendite päritolu, ning kohtul puudus alus kahelda tõendite usaldusväärsuses. Tunnistajate D.L. i, A.P. , A.K. ja R.N. e ütlustes puuduvad vastuolud, ütlused on kinnitatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega – dokumentaalsete 2 tõenditega ja helisalvestistega. Kohus luges nimetatud tõendid usaldusväärseteks ja tugines nendele kohtuotsuse tegemisel. 3.3 Kohus sedastas, et kannatanu ütlusi vägivalla kasutamise kohta kinnitavad objektiivsed asjaolud – ta kutsus sündmuskohale politsei, samal õhtul sõitis koos lastega A.L-i kodust ära, järgmisel päeval pöördus EMOsse. 3.4 Kannatanu G.K. ütluseid kinnitab Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest. Sellest tuleneb, et 25.02.2018 kell 13.27 pöördus G.K. Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse vigastuste fikseerimiseks. Haiglas fikseeriti järgmised vigastused: „kaela pindmine vigastus, küünarvarre pindmine vigastus, reie ja sääre pindmised vigastused“, mis on kooskõlas kannatanu poolt kirjeldatud vigastustega. Kohtu hinnangul on Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatis lubatav tõend. Tõendi päritolu on jälgitav ja looja on teada. Tõend on koostatud haigla blanketil, kõik vajalikud andmed on sisestatud. 3.5 Füsioteraapia kokkuvõte koostati 28.02.
  13. Kokkuvõtte juurde on lisatud fotod, millest on näha kannatanu kehal hematoomid. Hematoomi asukohad ja kokkuvõttes kirjeldatud vigastused on kooskõlas kannatanu ütlustega. Kohus luges nimetatud tõendi ja fotod usaldusväärseteks ja lubatavateks tõenditeks. 3.6 Lähisuhtevägivalla infoleht, mis on kaudne tõend ja koostatud kannatanu sõnade alusel, kinnitab kannatanu ütlusi. Infoleht oli koostatud 24.02.2018 kell 20.40 X s, X külas patrullpolitseiniku J.I. e poolt. Sellegi tõendi usaldusväärsuses kohtul kahtlusi polnud. Kohus märkis, et arvestades kannatanul vigastuste asukohta (kohad, mis on kaetud riietega), on eluliselt usutav, et vigastused ei olnud politseinikele nähtavad. 3.7 Asitõendi vaatlusprotokollis koos fototabeliga ning kannatanu ülekuulamise protokollile lisatud fototabelis, kus vaadeldakse voodit, mis asus 24.02.2018 maja teisel korrusel, hindas kohus lubatavaks tõendiks. Kohus sedastas, et kindlat tuvastamist ei leidnud asjaolu, et voodi ribide ühenduskoht purunes nimelt 24.02.2018 G.K. suhtes vägivalla kasutamise käigus. 3.8 Tunnistaja D.L. i poolt salvestatud telefonikõne on tõendiks käesolevas kriminaalasjas (CD plaat, 17.,
  14. ja
  15. Lisa). G.K. ja D.L. i kõne on salvestatud kolmes eraldi salvestises. Kohtu hinnangul seletasid A.P. ja D.L. eluliselt usutavalt, miks ei ole kogu kõne tervikuna salvestatud. Kohus hindas CD plaadil oleva helisalvestise lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks. 3.9 Tunnistaja politseiametnik R.N. e ütlused kinnitavad ka kannatanu ütlusi. Tunnistaja mäletas, et sündmuskohal oli naisterahvas ja 1-2 last. Naine tahtis lapsega minna Tallinnasse. Tunnistaja käis üleval magamistoas ning naisterahvas näitas, kus füüsiline rünne oli toimunud. Seal võis olla voodi. Kohus märkis, et kannatanu sündmuskohal mitte ainult ei kirjeldanud A.L-i vägivallategusid, vaid ka näitas sündmuskohta. Kohtu arvates kinnitab seegi kannatanu ütluste usaldusväärsust. 3.10 Maakohtu hinnangul lükkavad eelnimetatud tõendid ümber süüdistatava A.L-i ja tunnistaja A.L-i ütlused. Nende sõnul toimus füüsiline konflikt toimus
  16. korrusel magamistoas ning selle algatajaks oli G.K. , kes käitus ebakorrektselt A.S. a suhtes. A.L püüdis teda rahustada, selgitada talle, kuidas tuleb käituda ja füüsiliselt kaitses ennast ja ema G.K. tegude eest. 3 Tunnistaja A.L-i ja süüdistatava ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega G.K. ja D.L. i telefonivestluse salvestistega. Salvestisest tuleneb, et füüsiline konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel sai alguse teisel korrusel (nii nagu kirjeldas G.K. ). A.L kutsus poega „tule alla, tule alla“. Samuti tunnistaja ja süüdistatava ütlused ei lange kokku kannatanu, tunnistajate D.L. i, A.P. , R.N. e ütlustega ja kogutud dokumentaalsete tõenditega. Kohus luges süüdistatava ja A.L-i ütlused ebausaldusväärseteks. 3.11 Kohus võttis vastu kaitsja taotletud tõendid (Tallinna Ringkonnakohtu määrus, Viru Maakohtu kohtuotsus, Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsus, salvestiste tõlked ja video koos CDga. Nimetatud tõenditest tuleneb, et A.L on A.J.S. ainuhooldaja ning G.K. lt mõisteti välja elatis A.J.S. a ülalpidamiseks alates 14.11.
  17. Salvestised iseloomustavad joobes olnud G.K. käitumist A.L-i kooselu ajal, kuid ei anna tõenduslikku teavet käesolevas kriminaalasjas. 3.12 Kokkuvõttes luges kohus tuvastatuks, et A.L pani süüdistuses näidatud ajal ja kohas toime elukaaslase G.K. kehalise väärkohtlemise. Elamu teisel korrusel haaras käega kinni G.K. l seljas olnud kitli kraest, rinna piirkonnast ning tõukas voodilt püsti tõusta püüdvat kannatanut vähemalt 10-l korral jõuga voodi peale tagasi pikali tugevusega, mille tagajärjel kannatanu mõlema jala säärte tagumistele külgedele tekkisid hematoomid ning kannatanu tundis valu. Konflikti jätkudes esimesel korrusel, tõukas süüdistatav kannatanut lahtise käega jõuga rinna piirkonda ning seejärel tõukas kannatanut korduvalt voodile. Peale seda haaras ta kannatanul ühe käega kaelast ja kägistas teda, põhjustades kannatanule valu ning tekitades kaela kõrisõlme piirkonda hematoomid. 3.13 Kuna kannatanu ütlustest ei tulene, et peale tõukamist kukkus kannatanu vastu kapiriiulit, jättis kohus selle süüdistusest välja. 3.14 Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kannatanu üheks motiiviks käesolevas kriminaalasjas võib olla negatiivne suhtumine ja võimalik kättemaks A.L-ile ühise lapse A.J.S. a pärast. G.K. pöördus politseisse 24.02.2018 õhtul peale tema vastu kuriteo toimepanemist ning järgmisel päeval käis EMOs. Kõik see toimus enne A.L-i kohtusse pöördumist. 3.15 Kohus ei nõustunud kaitsjaga selles, et A.L tegutses hädakaitses. Selleks, et tuvastada, kas A.L viibis hädakaitseseisundis, tuli kohtul esmalt tuvastada õigusvastase ründe olemasolu. Kohus luges tuvastatuks, et A.L esimesena tarvitas G.K. suhtes vägivalda maja teisel korrusel, kui A.L järgnes kannatanule. Kohtu hinnangul G.K. ei kasutanud ja ei püüdnud kasutada vägivalda süüdistatava ja tema ema A.L-i suhtes. Ka ei tarvitanud G.K. ega püüdnudki tarvitada vägivalda süüdistatava või tema ema suhtes maja esimesel korrusel. Kuna puudus õigusvastane rünne A.L-i suhtes, ei viibinud ta hädakaitseseisundis. 3.16 A.L pani toime kehalise väärkohtlemise lähisuhtes ning tema tegu tuli kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Tegu on toime pandud kaudse tahtlusega. 3.17 KarS § 121 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Süüdistatav pani toime teise astme kuriteo kaudse tahtlusega. A.L on varem kriminaalkorras karistamata, tema ülalpidamisel on alaealised lapsed. Kuriteo toimepanemisest 4 on möödunud 3 aastat, mille jooksul A.L ei ole uusi süütegusid toime pannud. Kohtu arvates ei ole süüdistatava süü suur, mistõttu karistas teda rahalise karistusega sanktsiooni madalamast määrast veidi suuremas määras. Rahaline karistus jäeti tingimisi kohaldamata, kui A.L ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 3.18 Kriminaalasjas on kannatanu G.K. esindaja Olga Väina vahendusel esitanud hagiavalduse mittevaralise kahju hüvitamiseks 6000 eurot. Kohtuistungil toetas kannatanu tsiviilhagi ja palus välja mõista süüdlaselt mittevaralise kahju kohtu poolt määratud ulatuses. Kannatanu G.K. seletas, et A.L tekitas talle valu ja hematoomid, tal oli pikaajaline valu kaela piirkonnas, mille tõttu oli sunnitud ta pöörduma füsioterapeudi juurde, läbis massaaži ja manuaalteraapia. Samuti tekitas süüdistatav talle vaimset valu, emotsionaalseid ja psüühilisi kannatusi – see oli esimene kord, kui kannatanu suhtes kasutati vägivalda, ta oli sunnitud koos alaealiste lastega ööl vastu 25.02.2018 sõita Tallinnasse, G.K. l tekkis hirm. Kohus luges A.L-i teod G.K. suhtes olid piisavalt intensiivsuseks (haaras käega kinni G.K. l seljas olnud kitli kraest, tõukas voodilt püsti tõusta püüdvat kannatanut vähemalt 10-l korral jõuga voodi peale tagasi pikali, jätkas kannatanu tõukamist voodile ka maja
  18. korrusel, tõukas teda käega rinna piirkonda ja kägistas). Kohus leidis, et G.K. le tuleb VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1053 lg 2 alusel süüdistatavalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 400 eurot. 3.19 KrMS § 180 lg 1 alusel kannab kriminaalmenetluskulusid süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdimõistetu. Vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 1, 4, antud kriminaalasjas on tekkinud järgmised menetluskulud: kaitsjatasu kohtueelses menetluses 120 eurot, sundraha 876 eurot, kannatanu esindaja O. Väina esinduskulu 1300 eurot, kaitsja R. Sarve kaitsekulud 7304,20 eurot. Kohus leidis, et kaitsjatasu kohtueelses menetluses tuleb jätta riigi kanda, kuna süüdistataval oli juba sel ajal lepinguline kaitsja ning määratud kaitsja oli kutsutud menetleja algatusel. Ülejäänud menetluskulud on põhjendatud ja kuuluvad A.L-ilt väljamõistmisele ning jäävad tema kanda. Apellatsioon
  19. Kaitsja palub esimese alternatiivina: tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks ning jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata, või tühistada maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks teises koosseisus. Teise alternatiivina: kui kohus ei tühista maakohtu otsust süüdistatava süüdi tunnistamise osas, siis tühistada maakohtu otsus tsiviilhagi rahuldamise ning kannatanu menetluskulude süüdistatava kanda jätmise osas ning teha uus otsus, millega jätta kannatanu tsiviilhagi rahuldamata ning tsiviilhagiga seotud menetluskulud kannatanu kanda. Kolmanda alternatiivina: tühistada maakohtu otsus tsiviilhagiga seotud menetluskulude jaotuse osas ning jätta tsiviilhagiga seotud menetluskulud kohtu õiglaseks peetud proportsioonis kannatanu kanda. Jätta süüdistatava menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses, v.a osas, milles kohus jättis kohtueelse riigi 5 õigusabi kulu 120 eurot riigi kanda ning osas, milles süüdistatava süü ei leidnud tõendamist – A.L-i lahtise käega jõuga rinna piirkonda kannatanu tõukamises, mille tagajärjel kukkus kannatanu vastu kapiriiulit. 4.1 Maakohus uuris tõendina korrektselt vormistamata helisalvestusi. Kaitsja hinnangul pidi uurimisasutus koostama helisalvestuste vaatlusprotokolli ning prokurör pidi esitama kohtule helisalvestuste tõlked, sest osa vestlusest toimub vene keeles. Maakohus rikkus oluliselt KrMS § 10 lg 1 ja 3, kui tugines otsuse tegemisel võõrkeelsele tekstile. 4.2 Maakohus hindas tõendeid ühekülgselt ning rikkus oluliselt põhjendamiskohustust. Kohus on piirdunud vaid prokuröri väidete kopeerimisega ning pole ühtegi kaitseargumenti käsitlenud. 4.3 PERHi dokumenti puutuvalt leiab kaitsja, et kohus ei käsitlenud kaitseargumenti, mille kohaselt ei viinud ülevaatust läbi pädev isik (arst). Väidetavad vigastused on fikseeritud ajaliselt hiljem, puuduvad objektiivsed tõendid vigastuste kohta. Maakohus pole analüüsinud PERHi dokumenti ja kannatanu pilte. 4.4 Füsioteraapia kokkuvõte on asjatundja arvamus, mida saab uurida vaid suuliselt istungil asjatundja küsitlemise teel. Arvamusele väidetavalt lisatud pilte ei teinud füsioterapeut ning füsioteraapia tekstiosas pole ühtegi viidet piltidele. Kaitsja arvates saab väita, et füsioterapeut ei tuvastanud vigastusi. 4.5 Lähisuhtevägivalla infoleht ei saa muuta kannatanu ütluseid usaldusväärseks või kinnitada nende tõelevastavust. Politseiametnikud ei tuvastanud kannatanul nähtavaid vigastusi. 4.6 Maakohtu otsuse põhjendused on vastuolulised. Kaitsja viitab siinkohal kohtuotsuses toodud järeldustele infolehes märgituga seonduvalt. 4.7 Maakohus tõlgendas erinevate tõendite pinnalt tekkinud kahtluseid süüdistatava kahjuks. Siinkohal toob kaitsja välja helisalvestiselt kuuldud sõnadest tehtud kohtu järeldused. Ükski tõend ei võimalda väita, et helisalvestis esitab just väidetava kehalise väärkohtlemise episoodi hetke. Selle on maakohus ise juurde mõelnud. 4.8 Maakohus hindas põhjendamatult ebausaldusväärseks süüdistatava ja tunnistaja A.L-i ütlused. Helisalvestuste ebaõige hindamine (KrMS § 7 lg 3 reegli järgimata jätmine) tõi kaasa teiste tõendite ebaõige hindamise. A.L-i või süüdistatava ütluseid ei tee ebausaldusväärseks fakt, et nad mõlemad väitsid, et konflikti teisel korrusel ei olnud. Samuti ei saa nõustuda kohtuga selles, et tunnistaja A.L-i ja süüdistatava ütlused on vastuolus G.K. ja D.L. i telefoni vestluse käigus tehtud salvestistega. Maakohus omistas helisalvestustele väga suure kaalu, kuid need ei anna ammendavat teavet ning süüdistatava ja A.L-i ütlused ei ole nendega vastuolus. 4.9 Politseiametniku R.N. e ütluste hindamisel eksis kohus samuti. Ka tema ütluste puhul hindas kohus kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. 4.10 Maakohtu otsusest pole arusaadav, kas maakohus jättis süüdistatava ja A.L-i ütlused tõendikogumist üldse välja või arvestab neid osaliselt. 4.11 Kohus jättis süüdistuses välja A.L-i poolt G.K. tõukamise järgselt viimase kukkumise vastu kapiriiulit. Kaitsja hinnangul oleks maakohus pidanud selle otsuse 6 resolutsioonis ka selgesõnaliselt välja tooma, et süüdistatav mõistetakse osaliselt õigeks. Sel põhjusel oleks pidanud maakohus jätma ka süüdistatava menetluskulud kohtu äranägemisel õiglases proportsioonis riigi kanda. 4.12 Maakohus ei analüüsinud kaitseargumenti bagatelldelikti kohta. 4.13 Maakohus märkis lakooniliselt, et ta ei nõustu kaitseversiooni alternatiiviga selle kohta, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis. Kohus välistas hädakaitseseisundis tegutsemise vaid kannatanu ütluste pinnalt. 4.14 Kannatanu ütlused pole usaldusväärsed - (voodi vaatlusprotokolli fotod ei kinnita kannatanu kaitseversiooni; kannatanu on varem olnud nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt vägivaldne Maria Karpova suhtes; kannatanu valetas enda alkoholiprobleemide kohta; eluliselt pole usutav, et kannatanu läks end sättima teisele korrusele laste tuppa olukorras, kus kõik tema asjad asusid esimese korruse magamistoas). Kannatanu on isiklikult motiveeritud süüdistatavale tagasi tegema. 4.15 Kaitsja hinnangul on kaudsete tunnistajate (kannatanupoolsed tunnistajad) usaldusväärsus madal. 4.16 Kaitseversiooni kohaselt ründas kannatanu süüdistatavat esimesena, mille tulemusel süüdistatav pidi kannatanut endast eemale lükkama. Ükski objektiivne tõend kaitseversiooni ümber ei lükka. Kaitseversiooni elulist usutavust toetavad kohtule esitatud videod, millelt nähtub kannatanu vaimne ja füüsiline vägivald. 4.17 Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust tsiviilhagisse puutuvas osas. Kohus refereerib pikalt materiaalõigust, kuid põhjendused on äärmiselt lakoonilised, piirdudes süüdistusakti kopeerimisega. 4.18 Kannatanu ei muutnud tsiviilhagi kooskõlas seadusega.Kaitsja vaidles kohtuvaidlustes hagi eseme suulisele muutmisele vastu, sest hagi muutmine peab olema kirjalik. 4.19 Maakohus on hagi valesti rahuldanud, sest resolutsiooni ei saa märkida „hagi rahuldada“ olukorras, kus kannatanu nõudis 6000 euro tasumist ja kannatanu nõue rahuldati 400 euro ulatuses. 4.20 Maakohus tuvastas vääralt moraalse kahju hüvitamise kohustuse olemasolu. Kui ringkonnakohus ei pea kannatanu provotseerivat käitumist ja kannatanu panust piisavaks, et jätta moraalne kahju välja mõistmata, siis tuleb moraalse kahju ulatust oluliselt vähendada. Kaitsja on jätkuvalt arvamusel, et kannatanu nõue on põhjendamatu. 4.21 Maakohtu menetlusõiguse rikkumine tõi kaasa ka vale menetluskulude jaotuse ja seejärel alternatiivselt vale süüdistatava kanda jäetud menetluskulude summa. Objektiivselt ei saa pidada põhjendatuks kulu juristile (kannatanu esindaja), kes ei tunne piisavalt seadust või kohtupraktikat, et kliendi soovid või mõtted korrektselt formuleerida. Kaitsja palub minimaalselt jätta tsiviilhagiga seotud menetluskulud kannatanu kanda (kannatanu nõue pole põhjendatud, kannatanu nõude rahuldamise ulatus oli marginaalne). Prokuratuuri seisukoht 7
  20. Prokuratuur palub jätta muutmata Viru Maakohtu otsuse A.L-i süüdimõistmises KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, kannatanu tsiviilhagi, menetluskulude ja kannatanu esindaja kulude väljamõistmises süüdistatavalt. Apellatsiooni esitamisega tekkinud kulu mõista välja süüdistatavalt. 5.1 Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohtadega helisalvestisega seonduvalt. Kaitsja väide selle kohta, et prokurör ei ole esitanud helisalvestiste venekeelse osa kohta eestikeelset tõlget on vale ja pahatahtlik. Prokurör esitas kohtule eestikeelse tõlke salvestise venekeelsest osast 26.03.2021 kohtuistungil. Kohtu poolt vastu võetud CD-plaat oli kohtule esitatud KrMS § 296 alusel koos salvestise esitaja kohta koostatud õiendiga. Kohus uuris prokuröri taotlusel kohtuistungil teabesalvestist täies mahus. Prokuröri hinnangul ei ole helisalvestise/teabesalvestise vaatlus vajalik menetlusökonoomiat silmas pidades, kuna teabesalvestise vahetu uurimine täies mahus leidis aset üldmenetluse kohtuistungil. 5.2 Kaitsja apellatsiooni ülejäänud seisukohtade osas leiab prokurör, et kohus on otsuses esitatud tõendeid hinnanud õigesti ja igakülgselt ning kohtuotsus on põhjendatud. Kannatanu esindaja seisukoht
  21. Kannatanu esindaja palub jätta Viru Maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetlusega tekkinud menetluskulud mõista välja süüdistatavalt. Kannatanu esindaja toetab ka prokuröri apellatsioonivastuses toodud seisukohti. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  22. Tartu Ringkonnakohus jätab kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Kriminaalasjas kogutud tõendid kujundasid kohtukolleegiumile veendumuse, et A.L-ile esitatud süüdistus kannatanu G.K. kehalises väärkohtlemises sai maakohtu poolt tõendipõhiselt tuvastatud. Maakohtu vastavad põhjendused on õiged, mistõttu nende täies mahus kordamiseks siinkohal vajadust ei ole.
  23. Põhitaotluse kohaselt soovib apellant A.L-i õigeksmõistmist, tuues kaebuses välja rida põhjendusi, mis kaebaja arvates annavad selleks aluse.
  24. Kaebaja ei ole nõus sellega, et maakohus arvestas tõendina helisalvestist, mille materjalide juurde võtmist taotles prokurör. Uurimisasutus pidanuks koostama salvestise vaatlusprotokolli, samuti pidanuks prokurör esitama salvestise tõlke, sest osa vestlustest toimus vene keeles. Kuna maakohus ei saanud võõrkeelset vestlust arvestada, ei saanud ta ka vastavale tõendile tugineda.
  25. Ringkonnakohus siinkohal maakohtule menetluslikku eksimust ette ei heida. Kõigepealt osutab kohtukolleegium prokuröri kirjalikule seisukohale, milles prokurör osutab kaitsja eksitavale väitele salvestise venekeelse osa tõlke esitamata jätmises. Ringkonnakohus tutvus toimikuga ning veendus, et kaebaja väide ei ole tõene. Prokurör esitas tõlke salvestise venekeelse osa kohta kohtuistungil 26.03.2021 (kohtuistungi protokolli lk 2, tõendite toimik, lk 49).
  26. Menetluslikku probleemi ei näe kohtukolleegium selleski, et uurimisasutus pole kannatanu poolt menetlejale esitatud CD plaadil oleva salvestise kohta teinud vaatlusprotokolli. Salvestist 8 kuulati kohtus ning menetlusosalised said salvestatut vahetult tajuda niipalju kui selle kvaliteet võimaldas. Salvestise helikvaliteet on nigel, kuid kuuldu annab siiski võimaluse järeldada, et konflikt oli valjuhäälne, tarvitati ebatsensuurseid sõnu ning see toimus laste juuresolekul. Lisaks, nagu eelnevalt öeldud, esitas prokurör 26.03.2021 kohtuistungil ka salvestise osalise tõlke.
  27. Apellandi arvates on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ning oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust. Kohtukolleegium kaebaja väitega ei nõustu. Maakohus on otsuse lk 815 analüüsinud asjas kogutud tõendeid, andnud neile hinnangu, sealhulgas väljendanud mittenõustumist kaitsja argumentidega ning kokkuvõttes toonud välja põhjused, miks on A.L-i süü tuvastatud. Asjaolu, et maakohus pole iga üksikut kaitsja argumenti lahendis käsitlenud, ei tähenda põhjendamiskohustuse rikkumist kohtu poolt.
  28. Kaebaja leiab, et PERHi tõendit ei saa arvestada, sest kannatanu ülevaatust ei viinud läbi arst. Väidetavad vigastused fikseeriti ajaliselt hiljem.
  29. Kohtukolleegium, nagu maakohuski hindab PERHi tõendi kannatanu pöördumisest haiglasse kohtukõlblikuks tõendiks. Tõendist nähtuvalt pöördus G.K. nimetatud haiglasse 25.02.2018 kell 13.27, so sündmusele järgneval päeval. Tõendis on märgitud kehavigastused kaela pindmised vigastused, küünarvarre pindmised vigastused, reie ja sääre pindmised vigastused, ning vigastuste tekkimise asjaolud – elukaaslane tungis 24.02.2018 kella 19.40 paiku kallale. Nimetatud dokument on vormistatud haigla blanketil, millel on arsti tempel ja allkiri (TõTo, lk 1).
  30. Kaitsja ei ole nõus sellega, et kohus arvestas tõendina füsioteraapia kokkuvõtet. Kokkuvõtte koostajat pole küsitletud ning lisatud fotosid ei teinud füsioterapeut. Kokkuvõttes puuduvad objektiivsed viited vigastustele. Seega saab väita, et füsioterapeut vigastusi ei tuvastanud.
  31. Eelnimetatud dokumendi luges maakohus põhjendatult kohtukõlbulikuks tõendiks. Asjaolu, et kokkuvõtte teinud füsioterapeuti P.K. t pole kohtus küsitletud, ei tähenda, et vaidlusalune dokument ei saaks olla tõend kriminaalasjas. Muuhulgas tuleb märkida, et 28.02.2018 koostatud Füsioteraapia kokkuvõtte kirjelduse osas on selgelt kirjas - Kaelal, kõrisõlme piirkonnas sinikas, mõlemal jalal sääre piirkonnas sinikad, kätel mõned. Samuti on välja toodud teraapia sisu (TõTo, lk 2-3). Seega on füsioterapeut osutanud vastuvõtule pöörduja vigastustele. Puutuvalt kokkuvõtte juurde lisatud fotodesse, siis kannatanu selgitas maakohtus, et pildid temast tegi füsioterapeut kannatanu telefoniga. Seega on fotode tegemise asjaolud selged ning selleski mingit menetluslikku probleemi pole.
  32. Lähisuhtevägivalla infoleht ei muuda kaitsja arvates kannatanu ütlusi usaldusväärsemaks. Kaitsja juhib tähelepanu, et politseiametnikud ei tuvastanud kannatanul nähtavaid vigastusi. Politseiametniku R.N. e ütluste hindamisel maakohus eksis. Tunnistaja kohtus paljusid asjaolusid ei mäletanud.
  33. Kohtukolleegiumi arvates Lähisuhtevägivalla infolehel märgitu koostoimes teiste maakohtu poolt analüüsitud tõenditega toetab süüdistust. Infolehelt nähtuvad X tallu X külasse kannatanu poolt tehtud väljakutse asjaolud. Infolehe vormistas 24.02.2018 kell 20.40 politseiametnik J.I. (TõTo, lk 7-8). Kohtukolleegium ei pea antud juhul tõenduslikust aspektist oluliseks asjaolu, et politseiametnikud G.K. l nähtavaid vigastusi ei näinud. Vigastused tuvastati järgmisel päeval, so 25.02.2018 PERHis. Samas on infolehel p 5 all muuhulgas märgitud kannatanu poolt saadud infos, et mees kägistas naisterahvast ja lükkas vastu voodit. Seega on 9 õige maakohtu järeldus, et infolehel märgitud asjaolud on kooskõlas kannatanu ütlustega.
  34. Puutuvalt politseiametniku R.N. e ütlustesse, märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohus põhjendatult arvas politseiametniku ütlused tõendikogumisse, sest need toetavad kannatanu G.K. ütlusi. Õige on see, et R.N. maakohtus ütlusi andes ei mäletanud eriti palju. Patrullpolitseinikud saavad väga palju väljakutseid, mistõttu mõistetavalt ei saa neilt eeldada iga sündmuse nüansi mäletamist, ammugi olukorras, kus sündmusest on möödas pikk aeg – üle kolme aasta (kohtuistungid toimusid aastal 2021). Samas rääkis tunnistaja R.N. , et nad said väljakutse peretülile, kus sündmuskohal oli naine ja 1-2 last. Naine näitas kus rünne oli toimunud, tunnistaja käis ka üleval korrusel, seal võis olla voodi. Kas tunnistaja R.N. oletas, et maja teisel korrusel oli voodi ning kas naisterahvas näitas talle maja teisel korrusel just nimelt voodit, pole kohtukolleegiumi arvates oluline. Sellegipoolest kinnitavad R.N. e ütlused G.K. ütlusi – toimus peretüli, muuhulgas mäletas tunnistaja, et käis teise korruse toas, kus oli toimunud füüsiline rünne (19.03.2021 istungiprotokoll).
  35. Kaebaja arvates hindas maakohus põhjendamatult kannatanu G.K. ütlused usaldusväärseteks. Kannatanu ütlused ei lähe kokku voodi vaatlusprotokolli fotodega, kannatanu ise on olnud vägivaldne tütre M.K. suhtes, kannatanu ei rääkinud tõttu oma alkoholiprobleemide kohta, usutav ei ole väide, et ta läks maja teisele korrusele, sest tema magamistuba asub esimesel korrusel. Samuti on kannatanu isiklikult motiveeritud süüdistatavale tagasi tegema.
  36. Kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei tekkinud kahtlusi ka ringkonnakohtul. Kannatanu väidetav alkoholiprobleem või vägivaldus pole objektiivselt tõendatud ning uuritavasse kuriteosündmusesse mittepuutuv. See tähendab, et sellekohased kaitsja väited loeb ringkonnakohus paljasõnalisteks. Puutuvalt kaitsja poolt esitatud CD salvestistesse, märgib kohtukolleegium, et salvestatu ei kummuta käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olevaid süüdistuse asjaolusid, so süüdistatava poolt kannatanu kehalist väärkohtlemist 24.02.
  37. Mil viisil suhtleb kannatanu oma lastega ning kas tal on probleeme alkoholiga, ei puuduta käesolevat kriminaalmenetlust.
  38. Asjaolul, kas kannatanu läks maja teisele korrusele või mitte, peatub kohtukolleegium allpool. Mis puutub aga asitõendina vaadeldud voodit, siis nimetatud voodi asus kannatanu sõnul maja teisel korrusel. Voodi vaatlusprotokolli hindas maakohus kaudseks tõendiks, mis kinnitas kannatanu ütlusi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega selles, et võttes arvesse piltidel nähtuva voodi otsa puidust osa kõrgust, on täiesti võimalik vigastuste tekkimine kannatanu säärte tagaküljele tema poolt kirjeldatud viisil. Mis puutub aga voodi puidust lippide purunemist, siis maakohus leidis põhjendatult, et nende purunemise asjaolud jäid kohtus ebaselgeks.
  39. Mis puutub aga kaebeväitesse, et kannatanu on isiklikult motiveeritud süüdistatavale tagasi tegema, siis siinkohal tuleb korrata maakohtu poolt märgitut. Maakohus märkis, et võimaliku kättemaksu seostamine süüdistatava ja kannatanu lapse ühise hooldusõiguse lõpetamise ning elatise küsimusega ei ole põhjendatud, sest nendes küsimustes pöördus süüdistatav kohtusse alles pärast antud kriminaalasjas menetletavat sündmust. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga. Maakohtu järeldus toetub kaitsja poolt maakohtule esitatud kohtulahenditele tsiviilasjades (TõTo, lk 33-41). Asjaolu, et kannatanu jäi ka kohtus varasemalt räägitu juurde, näitab seda, et kannatanu rääkis tõtt.
  40. Tunnistajate A.K. , D.L. i ja A.P. ütlused on kaudsed tõendid, kelle usaldusväärsust peab 10 kaitsja madalaks. Puutuvalt D.L. i poolt salvestatud telefonikõnesse, märgib kaitsja, et nimetatud salvestisele omistas kohus põhjendamatult suure kaalu.
  41. Maakohus analüüsis tunnistajate A.K. , D.L. i ja A.P. ütlusi ning D.L. i poolt salvestatud telefonikõnet. Kohus hindas need tõendid lubatavateks. Samal seisukohal on ka ringkonnakohus. A.K. on kannatanu tütar, kes küll vahetult sündmuse juures ei olnud (tüdruk jooksis pärast A.L-iga sõnavahetust majast välja), kuid temaga koos käis kannatanu järgmisel päevalt PERHis, millest rääkis tunnistaja kohtus. D.L. on kannatanu vend, kellele G.K. helistas ning kes nendevahelist kõnet ei katkestanud, vaid salvestas telefonis kostuvat konflikti. D.L. rääkis kohtus, mida ta telefonis kuulis, tegi 2-3 salvestist, mille hiljem andis õele, kes omakorda andis need politseile. D.L. i sõnul õde helistas talle hiljem ja rääkis, et A.L tõstis tema vastu kätt, viskas ta voodile ja kägistas. Järgmisel päeval nägi tunnistaja õe kaelal kriimustusi, jalgadel sinikaid. Tunnistaja A.P. on kannatanu venna sõber, kelle juuresolekul D.L. pani telefoni salvestama ning kes kuulis telefoni kõlari kaudu konflikti. Kohtukolleegium tervikuna siinkohal eelnimetatud tunnistajate ütluste sisu uuesti välja ei too, sest põhjalikumalt on neid käsitlenud ja hinnanud maakohus. Kohtukolleegiumil puudub igasugune põhjus hinnata tunnistajate ütlused ebausaldusväärseteks. Kaebeväited tunnistajate väidetavast pahatahtlikkusest, vaenulikkusest jms negativistlikust suhtumisest süüdistatavasse ei ole objektiivselt tõendatud ning vastavad kaebeväited ei lükka ümber maakohtu põhjendatud järeldusest, et tunnistajate ütlused toetavad G.K. ütlusi.
  42. Nagu eelnevalt sai märgitud, peab kohtukolleegium tunnistaja D.L. i telefoniga tehtud salvestist kohtukõlbulikuks tõendiks. Nimetatud tõendi kvaliteet nagu öeldud on nigel, kõike pole hästi kuulda, kuid sellegipoolest kujuneb kuulajale selge arusaam, et tegu on valjuhäälse konfliktiga. Vaidlust ei ole asjaolus, et salvestiselt kostub eesti keeles karjuv, ropendav meeshääl - A.L , venekeelne rahulikum naishääl - G.K. ning eestikeelne naishääl - A.S. ning konflikt toimus laste juuresolekul (kuulda on lapse nuttu). Muuhulgas hüüab A.S. –„tule alla“. Kaitsja arvates pole aru saada, kellele ta seda hüüab. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et konflikt toimus kahes kohas –kõigepealt teisel korrusel ning jätkus hiljem esimesel korrusel. A.S. a eestikeelne hüüe on ilmselgelt suunatud A.L-ile , kes järgnes G.K. le teisele korrusele. Mingeid kahtlusi selles ei jäänud.
  43. Kaitsja ei ole nõus maakohtuga selles, et süüdistatava A.L-i ja tema ema, tunnistaja A.S. a ütluseid ei saaks otsustuse tegemisel aluseks võtta. Kohtu poolt süüdimõistva otsuse aluseks olevad tõendid ei lükka ümber süüdistatava ja tunnistaja A.L-i ütlusi. Ebaselgeks jääb seegi, kas maakohus jättis nimetatud isikute ütlused tervikuna või osaliselt tõendikogumist välja.
  44. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et süüdistatava ja tunnistaja A.S. a ütlused on vastuolus teiste tõenditega. Kohtukolleegiumil kujunes arusaam, et maakohus pidas siinkohal silmas süüdistatava ja tunnistaja A.S. a ütlusi selle kohta, kas konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel toimus mõlemal korrusel või ainult esimesel korrusel, nagu räägivad süüdistatav ja tunnistaja A.S. ning kas süüdistatav oli vägivaldne kannatanu vastu – süüdistatav ja tunnistaja vägivalla tarvitamist eitavad. Lisaks rääkisid süüdistatav ja tunnistaja, et hoopis kannatanu püüdis süüdistatavat lüüa, vehkis käte ja jalgadega, mistõttu süüdistatav vaid lükkas kannatanut endast eemale. Muud asjaolud pole tõendamiseseme tuvastamise seisukohalt olulised, mistõttu polnud maakohtul põhjust nende ütluste tervikuna tõendikogumist väljajätmiseks (vt ka maakohtu otsuse põhjendusi lk 11-13).
  45. Kokkuvõttes tuvastas maakohus õigesti ning põhjendatult, et süüdistuses märgitud ajal ja 11 kohas pani A.L toime G.K. kehalise väärkohtlemise (tõukas voodilt püsti tõusta püüdvat kannatanut korduvalt voodile tagasi, mille tagajärjel tekkisid kannatanu säärte tagaküljele hematoomid, tõukas kannatanut rinna piirkonda ning kägistas kannatanut, mille tagajärjel tekkis kannatanu kaelale hematoomid (vt maakohtu otsuse lk 13).
  46. Kaebaja arvates on ilmne, et süüdistatav oli hädakaitseseisundis, sest kannatanu ise püüdis süüdistatavat lüüa. Kohtukolleegium ei tuvastanud tõendeid uurides, et kannatanu oleks süüdistatavat õigusvastaselt rünnanud. Süüdistatavat ja tunnistaja A.S. a sõnu muu tõend ei kinnita (vt ka maakohtu otsuse lk 14-15).
  47. Kaitsja arvates tulnuks maakohtul võtta seisukoht selles, et vaidlusaluse sündmuse näol on tegu bagatellideliktiga, kus karistamine ei ole otstarbekas. Kohtukolleegium nendib, et tõepoolest pole maakohus kaitsja tõstatatud bagatellidelikti teemat käsitlenud, kuid selle eksimuse kõrvaldab siinkohal ringkonnakohus. Oma seisukoha kinnituseks bagatellidelikti kohta osutas kaitsja maakohus muuhulgas kohtulahendile, milles leiti, et tegu oli mehe ja naise vahelise erimeelsusega, kus mees lükkas naist endast eemale ning naine murdis kunstküüned. Osutatud asjas isikut süüdi ei tunnistatud (Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 1-17-11060). Kaitsja arvates ei ole tõendeid, et kannatanul tekkis tervisekahju, valu on vaid kannatanu jutt. Kohtukolleegium ei pea antud kuriteosündmust pelgaks mehe ja naisevaheliseks erimeelsuseks, mille käigus toimus vaid kerge tõukamine süüdistatava poolt. Siinkohal tuleb korrata asjaolu, et süüdistatava poolse korduva tõukamise, samuti kaelast kägistamise tagajärjeks polnud ainult valu vaid ka hematoomid säärtel ja kaelal. Seejuures pole oluline see, et kannatanu ei vajanud otseselt arstiabi. Vajanuks kannatanu juba arstlikku sekkumist, oleksid vägavalla tagajärjed ilmselt ulatuslikumaid kui hematoomid ja valu. Küll aga pöördus kannatanu 28.02.2018 füsioterapeudi poole, sest kaelast haaramise ja kägistamise tagajärjel ei saanud ta kaela keerata ja tekkis peavalu.
  48. Kaitsja arvates oleks kohus pidanud A.L-i vähemalt osaliselt õigeks mõistma, sest tõukamine tagajärjel vastu kapiriiulit kukkumine ei leidnud tuvastamist.
  49. Ringkonnakohus ei arva, et maakohus oleks pidanud A.L-i osaliselt õigeks mõistma vaid seetõttu, et üks väike asjaolu - viimase poolt kannatanu tõukamine ning selle tagajärjel tema kukkumine vastu kapiriiulit ei leidnud tuvastamist. Siinkohal on sobilik osutada Riigikohtu lahendile nr 1-20-
  50. Nimetatud lahendis on leitud muuhulgas järgmist. Mingi asjaolu või süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mistahes süüteotunnusele. Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema - olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (nt vägivalla kasutamises võõra asja äravõtmisel). Seega kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus.
  51. Kaitsja arvates ei arvestanud maakohus kahe versiooni (kannatanu ja süüdistatava) elulist usutavust. Kui kannatanust lähtuv oht poleks olnud reaalne, siis poleks süüdistatav pidanud 12 kodust lahkunud. Kohtukolleegium ei pea kannatanu ütlusi toimunu asjaolude kohta eluliselt ebausutavateks. Tõenditest tulenevalt lahkus süüdistatav kodust tunnistaja A.S. a tungival soovil (kannatanu, süüdistatava ja tunnistaja A.S. a ütlused). Kaitsja poolt tarvitatud väljendusviisi kodust lahkumise kohta - pakkuminek, peab kohtukolleegium selgeks liialduseks.
  52. Puutuvalt tsiviilhagisse, leiab kaitsja, et siingi rikkus maakohus põhjendamiskohustust. Menetluslik rikkumine on seegi, et kohtus muutis kannatanu hagi eset, tehes seda suuliselt, mitte kirjalikult.
  53. G.K. esitas kohtueelses menetluses esindaja vahendusel hagiavalduse mittevaralise kahju hüvitamist summas 6000 eurot (TõTo, lk 7-11). Kohtuistungil 25.02.2021 kannatanu mäletas nõude suurust, kuid jättis selle kohtu otsustada. Muuhulgas mainis kannatanu, et sündmus mõjus raskelt tema ja laste psüühikale, samuti sai rikutud mööbel. Küsimusele mis puutub siia voodi, vastas kannatanu, et väljendas end vist valesti. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et eeltoodust järelduvalt muutis kannatanu maakohtus hagi eset. Kannatanu jäi mittevaralise kahju nõude juurde ning varalise kahju nõuet ei esitanud. Seega jäi hagi ese kohtus samaks. Maakohus ei ole põhjendamiskohustust rikkunud. Kohus on otsustust tehes viidanud asjassepuutuvatele õigusnormidele ning kohtupraktikale. Kohus sedastas, et G.K. le tekitas süüdistatav A.L valu ja hematoomid, kaela piirkonnas vaevasid kannatanut pikaajaliselt valud, mistõttu pidi ta pöörduma füsioterapeudi poole. Toimepandud kuritegu tekitas kannatanule vaimset valu ja emotsionaalseid ning psüühilisi kannatusi. G.K. sai esimest korda tunda füüsilist vägivalda. Hirmu tõttu pidi ta koos lastega ööl vastu 25.02.2018 sõitma Tallinnasse. Hinnates A.L-i vägivallateo intensiivsust ning sellest tulenevaid tagajärgi, pidas maakohus võimalikuks määrata kannatanule väljamõistetavaks mittevaralise kahju hüvitiseks 400 eurot. Asjaolu, et maakohus pole kirjutanud kohtuotsuses, et haginõue rahuldada osaliselt, pole oluline eksimus. Otsuse lugejale on mõistetav, et kui nõue oli 6000 eurot ning kohus mõistis välja kannatanule 400 eurot, siis rahuldati nõue osaliselt. Nimetatud ebaoluline eksimus ei vaja kohtukolleegiumi arvates uue sõnastuse näol korrigeerimist.
  54. Nagu eelnevas punktis sai märgitud, nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et kannatanu väärib hüvitist tema suhtes elukaaslase poolt laste nähes toimepandud vägivallateo tõttu. Kannatanu ise pole käitunud provotseerivalt. Kaitsja taotlust kasvõi vähendada hüvitise suurust, kohtukolleegium ei rahulda. Maakohus on niigi mõistnud kannatanule sisuliselt sümboolses suuruses hüvitise, mille vähendamine ei saa kuidagi kõne alla tulla.
  55. Kaitsja arvates on kannatanu esindaja kulu põhjendamatult suur – esindaja oli istungitel passiivne, ei tunne seadust ning kohtupraktikat. Kaitsja palub minimaalselt jätta tsiviilhagiga seotud kulud kannatanu kanda.
  56. Kohtukolleegium ei pea kannatanu esindaja kulu põhjendamatult suureks. Menetluskulude nimekirja kohaselt on juristi O. Väina õigusteenuse tunnihinnaks 100 eurot, mis ilmselgelt pole suur. Kulunimekirja kohaselt koostas esindaja 25.10.2019 hagiavalduse -150 eurot ning osales kohtuistungitel 26.02.2021- 250 eurot, 27.02.2021- 350 eurot, 19.03.2021 ning osales ja valmistus istungiks 26.03.2021- 450 eurot (KoTo, lk 68). Nagu kulunimekirjast nähtub, pole esindaja kulu suur, samuti pole taotletud summad põhjendamatud. Millist kaitsjale sobilikku aktiivsust pidanuks kannatanu esindaja kohtus ilmutama, jääb siinkohal mõistetamatuks olukorras, kus tsiviilhagi küsimusele pühendatud aeg kohtuistungil oli marginaalne. 13 Ringkonnakohus jätab kannatanu esindajakulu väljamõistmise süüdistatavalt muutmata.
  57. Juhindudes KrMS § 337 lg 1p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse A.L-i süüasjas muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  58. Kuna kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata, jääb A.L-i apellatsioonimenetluse kulu – 990,60 eurot tema enda kanda. poolt kantud
  59. Kannatanu esindaja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja. Selle kohaselt kulud esindajal apellatsiooniga tutvumisele 1,5 tundi ning vastuse koostamisele 1 tund. Juristi tunnihind on 100 eurot. Kokku on esindaja kulu 250 eurot. Kohtukolleegium loeb esindaja kulu põhjendatuks ning hindab selle suuruse mõistlikuks. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb kannatanu esindaja kulu KrMS § 186 lg 2 esimese lause alusel A.L-i kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.