lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja K L juhtis mootorsõidukit xxx reg nr. xxx väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas kiirusega 78 km/h +/- 6 km/h. Kuna antud kohas oli lubatud suurim piirkiirus 50 km/h, ületas kaebuse esitaja lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Seda kaebuse esitaja ka ei eita, kuid kaebuse esitaja sõnul toimus kiiruse ületamine lühiajalise rikke tõttu. Nimelt selgitas ta, et auto elektroonika ei olnud töökorras ning lühikese aja jooksul auto tõstis kiiruse kuni 76 km/h. Kaebuse esitaja ,,püüdis peatada kiiruse tõstmist“ ja pärast seda, kui ta sellega hakkama sai, peatas ta auto tee äärde. Ta ei näinud 2 politseipatrulli, niisamuti ei peatanud teda keegi. Patrull tuli tagant poolt mõne aja möödudes, ei andnud peatumismärguannet, lihtsalt tulid tagant, väljusid autost ja tulid tema juurde (tl 28). Piirkiiruse ületamine nähtub väärteoasja lisaks olevast videosalvestisest (fail 20231119_173720_F.MOV), millisest nähtub, et kaebuse esitaja sõiduk liigub vastu politseisõidukile ning suurim fikseeritud sõidukiirus on 78 km/h (19.11.2023.a kell 17:37:53). Kell 17:37:57 politseisõiduk alandab sõidukiirust ning teeb tagasipöörde ja liigub kaebuse esitaja sõiduki suunas. Videosalvestiselt (failid 20231119_173720_F.MOV ja 20231119_173820_F) nähtub, et kaebuse esitaja sõiduk seisab paremal pool teeäärel vilkuvate ohutuledega, politseisõiduk peatub kaebuse esitaja sõiduki taga ning politseisõiduki juhikohalt väljub politseinik ning liigub kaebuse esitaja sõiduki juhipoolse akna juurde. Kohus leiab, et väärteoasja materjalide lisaks olevad politseisõiduki pardakaamera videosalvestised on tõendina objektiivsed ja usaldusväärsed ning kohtul puudub alus neis kahelda. Kohus ei arvesta kaebuse esitaja ütlusi tõendina osaliselt ja seda osas, kus kaebuse esitaja selgitas, et ta ületas piirkiirust elektroonilise rikke tõttu. Kaebuse esitaja vastusena kohtuvälisele menetlejale selgitas, et ta püüdis piduritele vajutada, kuid need ei hakanud tööle ja seetõttu ületas kiirust. Ta lisas, et pärast oli korras ja rohkem selliseid intsidente ei ole olnud. Ka väitis ta, et lasi teha autole diagnostika ühe-kahe päeva möödudes ja diagnostika mingeid vigu ei näidanud (tl 29). Kohus märgib, et kaebuse esitaja ei esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit kinnitamaks oma väidet elektroonilise rikke olemasolust. Riigikohus on selgitanud, et juhtudel, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud
Samuti on tuvastatud, et kaebuse esitajale süüks arvatav tegu on aset leidnud (
p 2) ning selle on toime pannud kaebuse esitaja (
Kuna kaebuse esitaja rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõuet, siis on tegemist väärteona vastavalt LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (
MS §-st 202, mis on
Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.1). Arvestades, et isik ületas asulasisesel teelõigul lubatud piirkiirust mitte vähem kui 22 km/h ning samuti asjaolu, et tegu pandi toime kellaajal, mil üldteadaolevalt on keskmiselt suurem liiklustihedus, on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei saa pidada isiku süüd väikeseks. Eelpool nimetatud põhjustel puudub kohtul igasugune põhjendus väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel. Järgnevalt peatus kohus karistusel. KarS § 56 lg 1 alusel on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seaduseandja on LS § 227 lg 2 järgi väärteo toimepanemisel ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Antud juhul lähtuti karistamisel KarS § 56 lg 1 sätetest ning kaebuse esitajat karistati LS § 227 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtus leidis tõendamist, et isik pani teo toime otsese tahtlusega, ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 22 km/h, mistõttu on tema süü keskmisest suurem. Kohus märgib, et karistusregistrist nähtuvalt (lk 5-6) isikut on mitmel korral väärteokorras karistatud, seejuures on viimased kolm rikkumist seotud lubatud piirkiiruse ületamisega ning nendest viimased kaks on toime pandud 2023.a jooksul. Viimati määratud rahatrahv on ka tasumata. Ka esitas kohtuväline menetleja kohtule 09.10.2023.a koostatud lühimenetluse otsuse, millest nähtuvalt karistati isikut eelnimetatud kuupäeval LS § 227 lg 1 alusel rahatrahviga 60 eurot (tl 37-38). Eelnimetatud käitumine ilmestab isiku ükskõikset suhtumist liiklusreeglite täitmisesse ning temale määratud karistustesse. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei kannaks rahaline karistus karistuse eripreventiivset eesmärki, kuivõrd varasemalt määratud rahatrahvid pole mõjutanud isikut seadusekuulekalt käituma. 4 Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (Vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p-d 1619.) Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist (RKKK 02.12.2014, nr 3-1-1-77-14, p 13) (RKKKo 4-231826 p 12). Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa (RKKKo 3-1-1-6-17 p 18, 19). Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et arvestades eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, on juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena põhjendatud. Kaebuse esitaja selgitas, et tema töö on otseselt seotud juhtimisõiguse äravõtmisega ning kaebusele lisati ka tööandja kinnituskiri, millest nähtuvalt töötab kaebuse esitaja neli aastat autojuhina (tl 17). Kohus selgitab, et KarS § 481 lg 2 kohaselt ei tohi mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Antud asjaolu käesoleval juhul ei esine ning väide, et isikul on juhtimisõigust vaja seoses tööülesannete täitmisega oli isikule teada ka väärteo toimepanemise ajal ning ta pidi arvestama võimalusega, et rikkudes korduvalt liikluseeskirju võib ta jääda juhtimisõigusest ilma. Arvestades eelloetletud asjaolusid (süü suurus, varasem karistatus, eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused) on isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega sanktsiooni keskmääras (kolm kuud) põhjendatud. Kohtus ei ilmnenud täiendavaid asjaolusid, mis tingiksid karistuse kergendamise. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et puuduvad alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka karistuse osas. Kohus jätab K L kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 11.12.2023.a otsuse väärteoasjas nr. 2302,23,013131 muutmata. Kohus juhindub
Merle Parts Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.