← Eesti

2-21-11846/39

Obsah (7)§ 163§ 657§ 456§ 652§ 177§ 654§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Antero Maksing Otsuse kuupäev 19.03.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-11846 Tsiviilasi

§ 163lg 1 alusel ⅓ hageja ja ⅔ kostja kanda.

Maakohus määras kindlaks kostjalt hagejale hüvitatava kulu summas 366,67 € (⅔ makstud riigilõivust 550 €), ülejäänud kulusid polnud vaja kindlaks määrata. Ühtlasi jättis maakohus rahuldamata kostja tõendite kogumise taotluse. 4.

  1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena liisingu- ja käenduslepingute sõlmimise, kaubiku soetamise ja põhivõlgniku kasutusse andmise. Kostja vastutab käendajana põhivõlgnikuga solidaarselt ja nõudesumma on väiksem käendaja vastutuse ülempiirist. 4.
  2. Hagejal oli õigus liisinguleping enne tähtaega üles öelda, sest põhivõlgnik oli viivituses oma rahaliste kohustuste täitmisega. Hageja tõendas ülesütlemisavalduse saatmise liisingulepingus märgitud põhivõlgniku e-posti aadressile ja sama lepingu järgi saab lugeda selle kättesaaduks. Ülesütlemine on järelikult kehtiv. 4.
  3. Maakohus nõustus hagejaga, et põhivõlgnikul jäi hagejale tasumata 2693,15 € perioodilisi liisingumakseid (sh põhiosa, intress, kindlustus jm kulud). Õige on ka hageja viivise arvestus ja vastavalt hageja vähendatud taotlusele on viivise nõue summas 2498,17 € põhjendatud. Kostja ei tõendanud, et nimetatud summad oleks hagejale tasutud. Samuti on põhjendatud hageja kulutuste hüvitamise nõue kokku summas 843,12 € (= 198,88 + 644,24). 4.
  4. Kaubiku soetamiseks tehtud kulutuste hüvitise 3387,07 € nõue pole põhjendatud. 4.4.
  5. Esiteks ei tõendanud hageja kaubiku turuväärtust hagejale tagastamise ajal (03.12.2019), mistõttu ei saa hageja nõuda hüvitist VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 alusel. Liisingulepingu üldtingimuste (ÜT) p 12.6 on tühine tüüptingimus, sest võimaldab liisingueseme väärtuse asemel lähtuda hinnast. Samas puuduvad tingimused, et liisingueseme müügihind ei tohi oluliselt erineda turuhinnast ning hagejal on kohustus teha kõik endast olenev saavutamaks ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. 4.
  6. Teise võimalusena puuduks kõnealuse nõude rahuldamise eeldused ka siis, kui kaubiku väärtus 03.12.2019 oli 5833,33 €. Liisinguleping vastab kasutusrendi lepingu tunnustele, sest korralise lõppemise järel (15.04.2020) pidanuks kaubik jääma hagejale ja selleks ajaks lepiti jääkväärtuseks 7000 €. Liisingulepingu ülesütlemise ajal oli kaubiku lepinguline jääkväärtus (st ostuhinna finantseerimise kulu, mis ei olnud kaetud tasutud liisingumaksetega) 9220,40 €. Põhivõlgnik vastutas ostuhinna finantseerimise kulu hüvitamise eest, millest on maha arvatud jääkväärtus 7000 €. Seega vastutaks ta üksnes 2220,40 € (= 9220,40 – 7000) hüvitamise eest. Kaubiku võimalik väärtus 5833,33 € on suurem, mistõttu ei saa hageja nõuda hüvitist. 3

(6)4.
  1. Viivise nõue on põhjendatud vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele. POOLTE SEISUKOHAD
  2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata kaubiku soetamiseks tehtud kulutuste hüvitise 3387,07 € ja sellelt summalt viivise nõudes ning need nõuded rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. 5.
  3. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid kasutusrendi tüüpi liisingulepingu liisingueseme jääkväärtusega 7000 €. Samuti on otsus õige osas, milles tuvastati, et liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli kaubiku lepinguline jääkväärtus 9220,40 €. Hageja võõrandas kaubiku 5833,33 € eest (kõik summad ilma käibemaksuta). Ta leiab jätkuvalt, et võib nõuda kahe viimati märgitud summa vahet kostjalt kui käendajalt. 5.
  4. Ekslik ning vastuolus kasutusrendi tüüpi liisingulepingu eesmärgi ja lepingutingimustega on vaidlustatud otsuse p 14 järeldus võtta kaubiku jääkväärtust arvesse kaks korda: esiteks lahutas kohus lepingulised jääkväärtused kaubiku tagastamise (03.12.2019) ja lepingu kavandatud lõppemise (15.04.2020) ajal, aga teiseks lahutas tulemist uuesti kaubiku turuväärtuse. Sel viisil arvestas kohus kaks korda sama hüve hageja nõude katteks. 5.
  5. Põhjendamatu ja üllatuslik on maakohtu seisukoht, et liisingulepinguga kalduti kõrvale VÕS § 367 lg-st
  6. ÜT p 12.6 reguleerib kohustuste täitmise järjekorda ja sellest ei järeldu, et liisinguandja ei võta kulutuste hüvitamise nõude määramisel arvesse liisingueseme väärtust. 5.
  7. Hageja tõendas kaubiku väärtuse 5833,33 €. Käesoleval juhul saab müügihinda lugeda väärtuseks ka põhjusel, et hageja tegi mõistlikke pingutusi kaubiku võõrandamisel. Põhivõlgnik pidi liisingulepingu lõppemisel tagastama kaubiku seisundis, milles see oli talle üleandmise ajal arvestamata liisingulepingu järgset eesmärgipärasest kasutamisest tingitud loomulikku kulumist (ÜT p-d 3.1 ja 10.5). Põhivõlgnikult tagasi saadud kaubikul oli arvukalt puudusi, mida kajastab hageja 14.06.2024 seisukoht koos sellele lisatud tõenditega. Liisinguvõtja kannab riisikot selles osas, et kui ta liisingueset heaperemehelikult ei hoia ja seetõttu ei kata võõrandamishind eseme jääkväärtust.
  8. Kostja kaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  9. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata 2220,40 € ja sellelt summalt viivise nõudes ning rahuldab need nõuded (

§ 657lg 1 p 2).

Kaebus rahuldatakse osaliselt ja seetõttu muutub ka menetluskulude jaotus. 8. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult hageja, st 6034,44 € ja alates 29.07.2021 summalt 3341,29 € viivise väljamõistmise (mitte enam kui 843,12 €) osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 ls 2 järgi jõustunud.

Pooled ei saanud vaidlustada maakohtu otsustust kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise kohta ja see jõustus

§ 456lg 1 alusel.

Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles kaubiku soetamiseks tehtud kulutuste hüvitise 3387,07 € ja sellelt summalt viivise nõuded jäid rahuldamata. Hageja kaebuse alusel ei saa muutuda tema jaoks ebasoodsamaks menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustused, küll aga saab vajaduse korral muuta neid hagejale soodsamaks. 9. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 4.1 refereeritud vaidlustamata asjaoludest (

§ 652lg 1 p 1).

Maakohus kvalifitseeris liisingu- ja käenduslepingud õigesti ning apellatsioonimenetluses pole vaidlustatud p-s 4.2 kokkuvõtvalt esitatud käendaja vastu suunatud nõude eelduste täidetust. Hageja kaebuse põhjal ja kostja vastuväidete puudumise tõttu saab lisaks lähtuda 4

(6)sellest, et lepingu erakorralise ja korralise lõppemise aegadel liisingueseme jääkväärtuste vahe on 2220,40 € (= 9220,40 – 7000) ning hageja võõrandas kaubiku 5833,33 € eest (kõik summad ilma käibemaksuta).
  1. Ringkonnakohus nõustub väidetega, et maakohus eksis esiteks VÕS § 367 lg-te 1–3 kohaldamisel, teiseks ÜT p 12.6 tõlgendamisel ja tühisuse hindamisel ning teataval määral ka kolmandaks kaubiku turuväärtuse tuvastamisel. Neist väidetest esimene toob kaasa vaidlustatud otsuse osalise tühistamise ja hagi rahuldamise ulatuse suurenamise. Kaks ülejäänut seevastu ei mõjuta asja lahendamise tulemust. Põhjendused on järgmised. 10.
  2. Õige on hageja arusaam, et ÜT p 12.6 reguleerib kohustuste täitmise järjekorda ja sellest ei järeldu, et liisinguandja ei võta kulutuste hüvitamise nõude määramisel arvesse liisingueseme väärtust. Viidatud lepingutingimuse tekst ei võimalda teha teistsugust järeldust ega anda tingimusele vaidlustatud otsuse p-s 13 kirjeldatud tähendust. Seetõttu puudub alus lugeda see tingimus tühiseks. Samas ei mõjuta kõnealune tingimus oma sisu tõttu hageja praegu veel vaidlusaluse põhinõude lahendamist. 10.
  3. Samuti on õige hageja väide, et maakohus jättis ekslikult kaubiku turuväärtuse ja sellega seotud asjaolud sisuliselt tuvastamata. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et toimikus olevad tõendid võimaldavad hinnata kaubiku kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda) vähemalt osaliselt. Eelkõige on võimalik tuvastada, et kaubiku võõrandamise ajal (
  4. a veebruar) oli ilma käibemaksuta turuhind 5833,33 € (dtl 56). Muid veenvaid tõendeid sama aja kohta pole esitatud. Siiski ei mõjuta võõrandamise aegne hind asja lahendamist. Tuvastatud hinda ei saa üle kanda hageja soovitud viisil ajale, mil kaubik hagejale tagastati (
  5. a detsember), sest ajaline vahe on liiga pikk. Küll aga on veel tuvastatav, et mõistliku aja jooksul pärast kaubiku tagastamist (kuni
  6. a oktoobrini) ei õnnestunud kaubikut müüa koos käibemaksuga 9200 – 14 500 € eest (dtl 128–133). Viidatud lähtehindadest nähti ette kuni 15% erinevus, st müüki prooviti vähemalt hinnaga 7820 € (= 9200 – 15%). Ühtlasi nähtub eelnevast, et sel ajal ei saanud hageja valitud viisil kaubikut müüa lepingu ülesütlemise aegse jääkväärtuse 11 064,48 € (= 9220,40 + 20%) ega lepingu lõppemise ajaks kokku lepitud 8400 € (= 7000 + 20%) eest. Järelikult ei ületanud kaubiku turuhind kõnealusel ajal liisingulepingu järgset jääkmaksumust. 10.
  7. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa, st liisingulepingu sõlmimisel kokku lepitud jääkmaksumust. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses (RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-40-14, p 32). Ringkonnakohtu hinnangul tähendab see, et liisinguandja kanda jääb kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul risk, kas liisinguese õnnestub lepingu korrapärase lõppemise ajal võõrandada kokku lepitud jääkmaksumusega. Liisinguandjal on mõistlik võimalus seda riski maandada, sõlmides talle eseme müünud isikuga vastava tagasiostu kokkuleppe – nagu hageja käesoleval juhul ka tegi (dtl 13). 10.
  8. Eelmises p-s 10.3 kirjeldatud reeglist tuleneb, et põhivõlgnik ja käendajana ka kostja vastutavad hageja ees üksnes tasumata liisingumaksete ulatuses, mis vastab liisingulepingu erakorralise ja korralise lõppemise aegadel kaubiku jääkväärtuste vahele 2220,40 €. Seda ületavat summat saaks hageja nõuda kahju hüvitamise sätete alusel vaid juhul, kui ta tõendaks, et põhivõlgnik rikkus kaubiku heaperemehelikult hoidmise kohustust ega tagastanud hagejale kokku lepitud seisukorras kaubikut (ÜT p-d 3.1 ja 10.5). Hageja esitatud fotod (dtl 156–158) ega kaubiku tagastamise aktist (dtl 136) olulisi rikkumisi ja tavapärasest kasutusest tingitud kulumist ületavaid kahjustusi ei tõenda. Esiklaasi kivitäke ega tagaluugi ühe hinge puudumine ei ole olulised puudused ning hageja ei toonud esile ja tõendanud nende väärtust. Lisaks mõistis maakohus kostjalt välja kulu seoses kaubiku müügikorda seadmisega 5
(6)(dtl 59). Nii jääb hageja kanda kaubiku tegeliku väärtuse risk liisingulepingu lõppemise ajal. Põhivõlgniku ja kostja kanda oli risk, et kui leping lõpeb põhivõlgniku rikkumise tõttu enne tähtaega, siis tuleb hagejale hüvitada eelnimetatud väärtuste vahe. 10.
  1. Eeltoodud kaalutlustel mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks VÕS § 367 lg-te 1–3 alusel lisaks välja 2220,40 €. Sellelt summalt on kostjal VÕS § 113 lg 1 järgi kohustus tasuda viivist sama sätte teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast. Vastavalt hageja taotlusele piirab kohus viivise nõude põhivõla summaga.
  2. Hagi rahuldamise ulatuse muutumise tõttu muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust ja nende rahalise kindlaksmääramise otsustust. Maakohus jaotas kulud asjakohaselt

§ 163lg 1 alusel ja sellest juhindub ka ringkonnakohus.

Hageja nõudis 9421,51 € ja alates hagi esitamisest viivise maksmist. Kokku rahuldatakse sissenõutavaks muutunud nõuded summas 8254,84 € (= 6034,44 + 2220,40), mis moodustab hageja algsest nõudest 88% (≈ 8254,84 : 9421,51). Lisaks rahuldatakse olulises osas ka edasiulatuva viivise nõue. Kaebuse rahuldamise ulatus kulude jaotust otseselt ei mõjuta (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-1817, p 18). Neil kaalutlustel on põhjendatud jätta kostja kanda 90% menetluskuludest mõlemas senises kohtuastmes ja hageja kanda ülejäänud 10%. 12. Kulude jaotuse muutumise tõttu suureneb kostjalt hageja kasuks välja mõistetav hüvitis. Hagejale hüvitatav kulu on mõlema kohtuastme riigilõiv. Maakohtus tasus hageja 550 € ja kulude jaotuse järgi peab kostja sellest hüvitama 495 € (= 550 × 0,9). Maakohus mõistis sellest välja 366,67 € ja ringkonnakohus suurendab hüvitist 128,33 € (= 495 – 366,67) võrra. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasus hageja lõivu 450 €, millest kostja peab hüvitama 405 € (= 450 × 0,9). Kokku on kostjalt hageja kasuks välja mõistetav menetluskulude hüvitis 900 € (= 495 + 405). Hageja taotluse ja

§ 177lg 4 alusel tuleb sellelt summalt tasuda ka viivist.

Ülejäänud menetluskulusid pole vaja kindlaks määrata 13. Ringkonnakohus koostab kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (

§ 654

lg 2²) ja kajastab selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse (

§ 173lg 1 ls 2).

Tervikresolutsioonis pole vaja korrata kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise otsustust, sest sel pole tähtsust otsuse täitmisel. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks esitada summasid sõnadega. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.