4-19-4123 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2019, Tallinn Väärteoasja number 4-19-4123 (2317,19,006151) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi K.M

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: K.M ; ik: XXX; elukoht: xxxx Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada K.M kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 25.07.2019 otsusele nr 2317,19,006151 K.M karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. 2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 25.07.2019 otsus nr 2317,19,006151 K.M karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. Muus osas jätta otsus muutmata ja tühistamata.

1. Teha tühistatud osas uus otsus ja määrata vaidlustatud otsusega määratud rahatrahvi kogusummas 600 eurot tasumine KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 60 euro kaupa kuus, s.o 1 rahatrahv tuleb täies ulatuses tasuda hiljemalt 10.08.2020 vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.
4. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.
5. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 10.10.
6. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 11.11.
7. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 12.11.
8. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 25.07.2019 otsusega nr 2317,19,006151 karistati K.M-i LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et menetlusalune isik 07.07.2019 kella 14:50 ajal juhtis xxxx mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg/l kohta. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Mina K.M juuni hommikul parandasin kodu lähedal oma autot ja tegin sellega platsil ühe ringi, kuigi poleks pidanud seda tegema kuna enne seda tarvitasin alkoholi ja olin kinni peetud politsei poolt sõiduki juhtimise eest ebakaines olekus ning mul tuvastati joove 0,62 promilli. Mul on suur palve, kui on võimalik, et minult ei võeta ära juhtimisõigus aga asendatakse see kasvõi suurema rahatrahviga kuna juhilubade olemasolu on vajalik elatise teenimiseks (peres on väike laps) ja mul on lootust saada alates augusti algusest tööd autojuhina. Ma väga kahetsen juhtunut ja luban et see enam ei kordu. 08.08.2019 esitas K.M kohtukle täiendava taotluse kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning 28.08.2019 saatis K.M kohtule lisataotluse, milles palub võimalust tasuda rahatrahv osade kaupa, kuna tal pole võimalust kogu trahvi korraga tasuda. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. 25.07.2019 koostatud otsusega väärteoasjas nr. 2317,19,006151 karistati kaebajat, K.M-i , (isikukood XXX) Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. 07.07.2019 kell 14:50 juhtis kaebaja 2 mootorsõidukit xxxx Eesti riikliku registreerimise märgiga xxxx xxxx juures suunaga xxxx poole juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg. LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesoleva paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kaebuses Harju Maakohtule taotleb kaebaja otsuse muutmist ning mõista karistuseks rahatrahv kuna juhilubade olemasolu on vajalik elatise teenimiseks. Kohtuväline menetleja, tutvunud K.M kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et kaebaja on temale inkrimineeritud väärteo toime pannud, väärteoprotokoll on koostatud õigesti ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad. Alkoholisisaldus juhi väljahingatavas õhus mõõdetud mõõteseadmega DRÄGER ALCOTEST 9510 EE, seeria nr. ARKB-

1. Seadme näidu kohaselt oli alkoholisisaldus kaebaja väljahingatavas õhus 0,67 mg/l. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 0,05 mg/l, mõõtetulemuseks saadi 0,62 mg liitri kohta (Vabariigi Valitsuse määrus nr 87 „Nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele“, lisa). Mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit. Taatlustunnistusele nr. TTRC-19/00084 vastavalt taadeldi mõõteseadet DRÄGER ALCOTEST 9510 EE, nr. ARKB-0020 24.05.2019 (taatlus kehtib kuni 30.11.2019), mis tähendab, et mõõtmise ajal oli seade taadeldud. Mõõtmist teostas vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Mõõteseadme väljatrüki kohaselt on mõõtmisel järgitud mõõtemetoodikat, isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Märgitust tuleneb, et mõõtetulemuse jälgitavust saab lugeda tõendatuks (Mõõteseadus § 5 lg 1). Seega vastab kaebaja poolt toimepandud tegu LS § 224 lg 2 sätestatud objektiivsetele tunnustele. Mis puudutab subjektiivse koosseisu täidetust, siis on kohtuväline menetleja seisukohal, et kaebaja pani talle inkrimineeritava väärteo toime tahtlikult, kuivõrd temal tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,
2. Tegemist ei ole jääkidega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra pidi kaebaja teadma ja tajuma oma juhile keelatud seisundit. Karistuse määramisel lähtus kohtuväline menetleja Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse määramise aluseks isiku süü. Samuti arvestas menetleja asjaoludega, et määratav karistus peab mõjutama isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuivõrd kaebaja on väärteo toimepanemist kahetsenud, arvestas kohtuväline menetleja seda kui kergendavat asjaolu. Kohtuväline menetleja peab oluliseks juhtida auväärt kohtu tähelepanu asjaolule, et mootorsõiduki juhtimine nii suures ulatuses alkoholipiirmäära ületavas seisundis on üks raskematest liiklusalastest rikkumistest. Vaid 0,13 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud KarS § 424 sätestatud kuriteoga, millele oleks järgnenud juba kriminaalvastutus. Käesoleval juhul võib LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise maksimaalse määra lähedast määra arvestades öelda, et 3 menetlusaluse isiku süü on suur. Eeltoodu tingib ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast rangema karistuse kohaldamise. Raskendavaid asjaolusid menetleja ei tuvastatud. Menetlusalune isik on kaebuses põhjendanud juhtimisõiguse vajalikkust seoses elatise teenimisega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebuses toodud põhjendused juhtimisõiguse olulisuse kohta ei saa olla aluseks mootorsõiduki juhtimisõiguse kohaldamata jätmiseks. Isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liiklusreegleid, mitte aga lootma, et rikkumisi ei märgata või nendele seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhtimisõiguse vajalikkus kaebuses toodud põhjendustel oli menetlusalusele isikule teada ka varem. Ometigi ei takistanud see teadmine tal menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et lisakaristuse kohaldamisega kaebajale kaasnevad võimalikud ebamugavused ja piirangud ei kaalu üles võimalikku ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule, tervisele ja varale. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust. Kuivõrd mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, nõuab selle juhtimine juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohtuväline menetleja, et teadmine, et ohtlikud juhid võetakse vastutusele ja neid karistatakse sellise iseloomuga väärtegude toimepanemise eest täie rangusega, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Menetluspraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Kui selline rikkumine (juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades) pannakse toime asulasisesel teel, siis sellise rikkumise toimepanemine näitab juhi äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorraldusse üldse. Kohtuväline menetleja leiab, et kuna on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse, siis on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud just eripreventiivsetel kaalutlustel. Tuginedes eelpool toodule asub kohtuväline menetleja seisukohale, et käesolevas väärteoasja menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ja menetlusalusele isikule määratud põhikaristus (rahatrahv 600 eurot) koosmõjus lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks vastab üleastumise raskusele ning on põhjendatud. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja nõustub isikule karistuseks määratud rahatrahvi osamaksetena tasumisele määramisega. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Kaebuse esitaja on kohtule saadetud kirjas märkinud, et kaebaja on nõus asja kirjaliku menetlusega. Taolisest nõusolekust saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud vastuses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse 4 tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 07.07.2019 kell 15:06 kuni 15:10 K.M seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 9510 EE ARKB-0020, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-19/00084). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,67 mg ja 0,70 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning väikseimast näidust laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,62 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja P P, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,62 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida ta on ka ise tunnistanud. Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,62 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). 5 Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud ning lõike 3 p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja LS § 224 väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel põhikaristusena rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot. Arvestades, et LS § 224 lg 2 kohaselt võib isikut karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, siis on menetlusalusele isikule karistus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristus on LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni alammääras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,62 mg väljahingatava õhu liitri kohta, mis oluliselt ületab LS §-is 224 lg-s 2 ettenähtud keskmist määra, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt oli ta menetlusesemeks oleva süüteo hommikul autot parandades tarvitanud alkoholi ning seejärel asunud autot juhtima. Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,62 mg/l, mis on isikule selgelt tajutav joove. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates teadma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Seda enam, et menetlusalune isik tunnistas ka ise, et oli tarvitanud alkoholi, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et vaid 0,13 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et menetlusalune isik oli vägagi teadlik oma juhile keelatud seisundist ja sellises seisundis sõiduki juhtimine saab olla toime pandud vaid tahtlikult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. 6 LS § 224 lg 2 toime pandud väärteo eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates K.M süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,62 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata väga suureks, kuivõrd on ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalse määra lähedasena. Kohus juhib siinkohal veel kord tähelepanu asjaolule, et vaid 0,13 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud tahtlikult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohtueelses menetluses menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole, seega ei saanud kohtuväline menetleja sellega ka arvestada. Menetlusalune isik on kahetsust avaldanud alles kohtule esitatud kaebuses, s.t alles peale seda, kui on tehtud karistusotsus. Seega on kahetsuse ainuke eesmärk vähendada kohtuvälise menetleja määratud karistust ning kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitiliselt. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei soovinud aduda iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Seega, arvestades süü suurust, s.o menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristuse määr täielikult põhjendatud ning kaebuse esitaja ei ole seda ka vaidlustanud. Kui vaadata väärteoasjas leiduvaid karistusregistri andmeid, siis tuleb tunnistada, et kaebuse esitajat on varem kahel korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega, millest ühe puhul täitmise kohta info puudub ja teise puhul on karistus täidetud. Mõlema puhul on tegemist kehtivate karistustega. Lisaks liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest määratud karistustele on kaebuse esitajat korduvalt karistatud ka teiseliigiliste väärtegude eest rahatrahvidega, mis on jäetud tasumata. Seega eelnevad rahalised karistused liiklusalaste ja teiseliigiliste väärtegude eest ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena LS § 224 lg 2 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine 7 juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,62 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmist määra oluliselt ületav määr, lausa maksimaalse määra lähedane. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem kehtiv karistus LS § 224 ettenähtud väärteo eest, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et on selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on isikul 2 kehtivat liiklusalast väärtegu (LS § 259 lg 1, § 242 lg 2). Seega ei ole tegemist esmakordse rikkujaga, vaid isik on ka varasemalt ja korduvalt liiklusnõudeid eiranud. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Seega on kõik lisakaristuse määramise eeltingimused täidetud. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebuse esitamise eesmärgiks on lisakaristuse tühistamine, et juhtimisõigus isikule alles jääks, kuna see on vajalik elatise teenimiseks. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus oluline, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal juhtimisõigus oleks ja säiliks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse ja võib jääda ilma ka senist elu mugavaks teinud juhtimisõigusest. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses elatise teenimisega, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks või töö saamiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja korduvalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et sõiduki juhtimine alkoholi piirmäära ületavas seisundis on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata korduvatele karistustele jätkanud liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik 8 peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast majanduslikult sõltuvate lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja võetud rahaliste kohustuste täitmine ei raskeneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka näiteks töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel väärteootsuses kohaldatud määras. Seejuures on lisakaristust kohaldatud vaid ettenähtud sanktsiooni alammääras ning kergemat lisakaristust nii või teisiti kohaldada ei saaks. Seega on kohaldatud põhikaristuse keskmine määr ja lisakaristuse alammäär vastavad nii kaebuse esitaja süüle, kaebuse esitaja isikule kui ka eeldatavalt küllaldased preventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Menetlusalune isik on kaebuses palunud lisakaristus asendada suurema rahatrahviga. Sellist võimalust nagu lisakaristuse asendamine suurema rahatrahviga seadus ette ei näe, seega ei saa ka kohus teha sellise sisuga otsust, kuna see oleks ebaseaduslik. Kaebemenetluses ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada, kuid lisakaristuse tühistamisel ja põhikaristuse määra suurendamisel kohus raskendaks kaebuse esitaja olukorda, mistõttu oleks selline põhikaristuse suurendamine lisakaristuse arvelt ebaseaduslik. Lihtsalt põhjusel, et lisakaristus tekitab edasise elu korraldamisel ebamugavusi, ei ole aluseks otsuse muutmiseks. Lisaks on kaebuse esitaja palunud määrata rahatrahvi tasumine ositi kuna menetlusalusel isikul ei ole võimalik korraga rahatrahvi täies ulatuses tasuda. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitanud, st kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Menetlusalune isik märkis kaebuses, et trahvisumma tasumine ühekordse maksena on majanduslikel põhjustel raskendatud ning ta palub võimaldada selle tasumist ositi. Kuigi kohtule vastavaid tõendeid ei esitatud, siis arvestades trahvisumma suurust, mis suuruselt ületab alampalga määra ja kaebuses toodud selgitusi majandusliku seisundi raskuse ja ülalpeetava kohta, siis leiab kohus, et on võimalik menetlusalusel isikul siiski võimaldada trahv tasuda 10 kuu jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisulise tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse sisu osas tühistamiseks ja muutmiseks, kuid kohus peab võimalikuks põhikaristuse täitmise tähtaja osas otsus tühistada ja muuta ning uue otsusega määrata rahatrahvi tasumine ositi. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9