Obsah (10)

§ 121§ 424§ 65§ 57§ 28§ 31§ 56§ 73§ 266§ 76

1-19-518 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-518 (18231501844) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekr

§ 121

lg 2 p 1 järgi Lühimenetluses Alan Rüütel Prokurör Süüdistatav G.P Ik: XXX, kodakondsuseta, keskeriharidus, töökoht: xxx, elukoht: xxx. Tõkend: elukohast lahkumise keeld 10.10.2018 kuni 10.10.2019. Varasem karistatus: 2 kehtivat kriminaalkaristust, viimati karistatud Harju Maakohtu 31.08.2017.a otsusega

§ 424

järgi vangistusega 10 kuud.

§ 65

lg 2 ja § 73 lg 4 alusel lõplik karistus 1 aasta 1 kuu ja 27 päeva; Harju Maakohtu 30.01.2018.a määrusega vabastati karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 26.10.2018.a. Vabanes karistuse kandmiselt enne tähtaega 15.02.2018, ära kandmata karistus vangistus 8 kuud ja 10 päeva. Kaitsja Advokaat Kersti Põld RESOLUTSIOON 1. G.P süüdi tunnistada

§ 121lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta. 2. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada G.P-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõista ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajaline vangistus 8 (kaheksa) kuud. 3.

§ 65

lg 2 ja § 76 lg 8 alusel suurendada mõistetud karistust eelmise, s.o Harju Maakohtu 31.08.2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 (kaheksa) kuu 1 ja 10 (kümme) päevase vangistuse võrra ning mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta, 4 (neli) kuud ja 10 (kümme) päeva.

1. G.P-le mõistetud ja kandmisele kuuluva 1 (üks) aasta, 4 (neli) kuu ja 10 (kümme) päevase vangistuse kandmist arvestada alates G.P karistuse kandmisele asumisest või tema karistuse kandmisele toimetamisest.
2. G.P suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld jätta muutmata ning tühistada kohtuotsuse jõustumisel.
3. G.P-lt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel:  teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot;  määratud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 180 (sada kaheksakümmend) eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 150 (sada viiskümmend) eurot, kokku kaitsjale makstud tasu 330 (kolmsada kolmkümmend) eurot;  isiku ekspertiisi nr 18E-PõI0183 teostamise kulud 84 (kaheksakümmend neli) eurot s.o kokku menetluskulu 1224 (tuhat kakssada kakskümmend neli) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides makseinfos leiduva kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „G.P , 1-19-518, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel G.P-le tema elukoha aadressile tavapostiga. Määratud maksetähtaja mittetäitmisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
4. 2 CD plaati Häirekeskusele tehtud kõnest ja turvakaamera salvestisest (toimiku tagakaanel) jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg -le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama,
5. SÜÜDISTUSE SISU G.P ´ut süüdistatakse selles, et tema 05.09.2018 kell 23:34-st kuni kella 23:36-ni viibides xxx asuval ehitusobjektil ründas samal objektil viibivat V. M.`it, lüües talle parema käega näkku, millest viimane kukkus maha. Seejärel jätkas G.P V. M.i ründamist, lüües talle parema käega vähemalt neljal korral ja mõlema jalaga vähemalt kümme korda kehasse. Sellise tegevusega põhjustas G.P V. M.`ile tervisekahjustusi – VIII-IX roide murrud vasakul pool abaluujoonel, haav lagipea piirkonnas ning nahaalune verevalum vasakul oimu-kiiru piirkonnas, mille paranemisperiood kestab vähemalt neli nädalat. 2 Seega pani G.P toime kehalise väärkohtlemise, millega tekitas teisele inimese tervise kahjustamise, mis kestab vähemalt neli nädalat s.o

§ 121lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav, kuid tunnistab ennast kuriteo toimepanemises süüdi vaid osaliselt, märkides ristküsitlusel, et oli objektilt koju minemas kui kraana alt tuli tema poole V. M., kellele ütles, et on objekti töötaja ja materiaalselt vastutav isik ning palus V. M.il lahkuda, kuivõrd paneb objekti valve alla. V. M. ütles talle, et tal läheb halvasti ja peksab ta armatuuriga läbi. Tundis sellest reaalset ohtu, sest armatuuri jupid olid V. M.ist kahe meetri kaugusel V. M. tuli talle peale, midagi V. M.il käes ei olnud, kuid ei teadnud, mis tal taskutes olla võib. Sai aru, et V. M. ei võimalda tal olukorda vältida ja lahkuda ning oli sunnitud jõudu kasutama. Lõi V. M.i jalust maha, kuid lamades jätkas V. M. ähvardamist, et võtab armatuuri ja peksab läbi. Peksis V. M.it jalgadega vaid nii kaua kuni V. M. teda ähvardas. Kui V. M. ütles, et aitab, siis lõpetas peksmise. Pärast seda pakkus V. M.ile, et ta lahkuks objektilt, kuid V. M. ütles, et veel ei lahku, lamab veel natuke. Ütles V. M.ile, et paneb objekti valve alla ja kui tuleb turvafirma, siis ise selgitab neile. Kui ära läks, siis V. M.il tervisekahjustusi ei näinud. V. M. ei kukkunud esimesest löögist, vaid teisest või kolmandast. Ei olnud eesmärgiks vigastada, vaid tema enda elu oli ohus. Turvakaamera hakkab tööle siis kui hakatakse liikuma ja turvafirma on senini kiiresti reageerinud. Ei arvanud, et sellised vigastused tekivad, sest jalas olid suvised tossud. Sellisel kellaajal ei oleks saanud enam O. M. helistada. Süüdistatav jäi lühimenetluse taotluse juurde. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatav on oma süüd osaliselt tunnistanud. Vigastuste osas on

§ 121lg 2 p 1 koosseis täidetud.

Sündmus toimus öisel ajal, süüdistatav oli teinud pika tööpäeva, väsimuse tõttu oli tajumine häiritud. Kannatanu ilmus piiratud territooriumile väljaspool töö aega ja võis eeldada, et ei tulnud heade kavatsustega. Võis olla eksimus, mis on teo õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Sõna -sõna vastu olukord. Kannatanu on andnud erinevaid ütlusi. Süüdistatav tajus seda kui rünnet enda vastu ja ei saa välistada, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis, vaja lahendada küsimus, kas väljus hädakaitsepiiridest. Möönda võib, et ületas hädakaitse piire, kuid seda saab arvestada karistuse kergendamisel

§ 57lg 1 p 8 mõttes.

1. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü osalise tunnistamise, kaitsja ja prokuröri seisukohad ning kontrollinud kriminaalasjas olevaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kurite o toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Kannatanu V. M.i ütluste (tl 3-4; 11-13) kohaselt läks ta 05.09.2018 kella 22:00 ajal külla oma sõbrale G. K.ile, kes elab xxx. Sõbra juures võttis viina, täpset kogust ei mäleta, aga minimaalselt 0,5 liitrit. Oli adekvaatne ja mitte väga purjus. Peale kella 23:00 otsustas ta koju minna. Läks koju otsemat teed pidi – otse üle xxx ehitusobjekti. Korraga ründasid teda sama ehitusobjekti soojakust väljunud kaks võõrast meest. Ta ei mäleta, kas suhtles meestega seal koha peal. Mehed lõid teda korduvalt jalgadega pähe, kehasse ja näkku. Lööke ta ei lugenud, sest neid oli palju. Ta ei oska öelda kaua teda peksti, aga tal oli väga valus rindkere piirkonnas ning raske oli hingata. Löökidest kukkus ta pikali ja vastupanu peksmisele ei osutanud. Enda sõnul peab võimalikuks, et kaotas ka teadvuse, sest kui mälu taastus, siis oli juba üksinda. Mõlemad mehed rääkisid temaga ja ka omavahel ukraina keeles. Ta ei saanud täpselt aru, mida mehed ütlesid, kuid mõte oli selles, et ta oli võõral territooriumil. Ta ise ei mäleta, et oleks võõrale territooriumile sisenenud ega mäleta ka, et oleks üle ehitusobjekti piirdeaia roninud, kuna piirdeaed oli väga kõrge. Ta ei näinud, mis suunas mehed minema kõndisid. Üritas ennast kuidagi püsti ajada ja helistas enda tütrele J. M.ale ja selgitas, mis oli juhtunud ning palus, et tütar talle järgi tuleks. Ta kõndis tankla juurde, mis on ehitusplatsi vahetus läheduses ja jäi tütart ootama. Kuidagiviisi kõndis ta tütrele Läänemere teele vastu, ehkki tervis oli väga vilets, kuna tal olid lahtised peahaavad, roided oli valusad ja hiljem tuvastati ka roidemurrud keha vasakul poolel. Kiirabi abi ta ei tahtnud, kuna lootis, et paari päevaga paraneb ise ära. Ei tahtnud seda 3 teemat suureks ajada, kuna võib -olla põhjustas ka ise mingi viisil selle konflikti tekkimise, kuid ta ei mäleta seda. Ta nendib, et vestluse käigus võis neile midagi solvavat öelda. Kuna tervis paremaks ei läinud, hingata oli raske ja vasak kehapool tegi tugevalt haiget, helistas tütar talle kiirabi ning ta toimetati Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Seal tehti talle uuringud ja tuvastati xxx. Õmmeldi ka peahaavad. Vasaku silma alla tuli sinikas. Ta ei oska ründajaid kirjeldada, sest oli pime aeg ja kõik toimus väga kiiresti. Politseisse pöördus nädalapäevad hiljem, sest tervis oli vilets ja oli voodihaige. Täiendaval ülekuulamisel (tl 11-13) t äpsustab, et teadvusele tulles lamas ta automaattankla taga muru peal, mis asub baari xxx vastas xxx. Kohtueelses menetluses on tunnistajana ütlusi andnud ka V. M.i tütar J. M.a (tl 26-28), kelle ütlused riimuvad kannatanu V. M.i ütlustega . J. M.a sõnul 06.09.2018 kella 02:02 ajal öösel helistas isa talle, kuid ta magas ja ei kuulnud telefonihelinat. Kui ta umbes poole tunni pärast ärkas ja enda telefoni vaatas, siis nägi, et isa oli talle helistanud. Ta helistas isale tagasi ja isa rääkis, et oli käinud baaris, oli just koduteel ja palus, et tütar talle takso telliks. Kuna ta ei teadnud kuhu taksot tellida otsustas ta ise isa otsima minna. Isa ütles, et ta asub xxx juures ja et tankla on kõrval ja istub bussipeatuses. Ta leidis isa XXX lähedalt oleva maja juurest kõnnitee servalt maast. Tema sõnul oli isa pikali maas ja hoidis oma küljest käega kinni ja rääkis raskelt hingeldades. Ta küsis isalt, mis juhtus, kuid tookord isa talle midagi kindlat ja selget ei öelnud. Isa nägu oli verine, näo vasak pool kriimustatud, vasak silm verine, silma all oli sinikas ja parema käe peopesa oli verine. Samuti oli prillidel veri ja peahaavast tuli ka verd. Ta kutsus neile takso, et koju sõita. Isa hiljem rääkis, et talle anti peksa, kui ta oli üle ehitusjärgus oleva objekti aia roninud, et koduteed lühendada. Isa sõnul oli ukrainlasest ehitusobjekti turvamees koos kahe oma sõbraga talle peksa andnud. Peksti külgedesse, jalga ja kõhtu. Kuna isal oli endiselt valus, ta hoidis roietest kinni ja hingas raskelt, siis helistas ta kiirabisse ja kiirabi viis ta isa Keskhaiglasse. Häirekeskusele helistamist tõendab asitõendi vaatlusprotokoll koos sellele lisatud teabesalvestisega, milles on vaadeldud helisalvestist J. M.a poolt hädaabinumbrile 112 tehtud kõnest (tl 21-25). Kahtlustatav G.P ütluste (tl 53 -55) kohaselt tunnistab ta süüteo toimepanemist osaliselt. Enda sõnul tegutses ta enesekaitse seisundis, kuna V. M. ründas teda esimesena. 05.09.2018 hilisõhtusel ajal oli ta tööl ehitusobjektil xxx ning teostas paneelivuukide ja rõduvuukide remonti. Enne südaööd nägi, et ehitusobjektil kõnnib ringi üksinda üks võõras mees. Mees tuli ehitusobjektil olnud kraana alt ja ta kahtlustas, et mees varastab toitekaablit. Mees oli tema sõnul ebaadekvaatses seisundis ja võib olla ka uimastite mõju all. Ta läks mehe juurde ja esitles end kui objekti eest vastutavana ja palus meesterahval objektilt lahkuda. Selle peale mees ütles, et ta peksab kahtlustatava armatuuriga läbi. Ta sai aru, et mees ähvardab teda ja ta ei tahtnud, et tal oleks mehega mingit pistmist. Ta taganes paar sammu, kuid mees tuli tema poole. Tal oli mõte minna objektilt välja ja kutsuda kas politsei või turvaekipaaž välja, kuid mees ei lasknud tal seda teha ja seetõttu ta võttis vastu otsuse, et peab tegutsema, kuna mees ähvardas teda. Kahtlustatava sõnul ähvardas mees teda mitu korda sellega, et ei lasknud tal objektilt lahkuda ning astus tema poole. Sellepärast lõi ta meest mitu korda käega ja mitu korda jalaga. Kokku lõi ta meest umbes 4 korda käega ja 5 korda jalaga. Käelöögid tabasid mehe nägu ja jalalöögid mehe keha. Enda sõnul lõpetas ta löömise, kui mees oli talle öelnud, et aitab küll. Pärast peksmist lahkus ta objektilt, pannes enne selle signalisatsiooni alla. Tema hinnangul oli mees normaalses seisundis. Ta lootis, et mehe liikumise peale videovalve liikumisandurid hakkavad reageerima ja turvaekipaaž tuleb kohale. Sellepärast ei helistanud ta ka politseisse. Kahtlustatava hinnangul oli mehel, keda ta lõi kulm katki ja sealt tuli verd. Rohkem vigastusi ei paistnud olevat ja tema meelest ei olnud tal ka kiirabi vaja. Tema sõnul on tal kokkulepe objektijuhiga, et kui ta objekti valve alla paneb, siis saadab objektijuhile selle kohta sõnumi. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (tl 32 -35) tõendab, et 05.09.2018 saatis G.P tunnistajale O. M. SMS-i ning viimane pani objekti SMS-i kaudu valvesse. Kahtlustatava sõnul rääkis ta järgmine päev juhtunust ka objektijuhile, mis on tõendatud tunnistaja O. M.i ütlustega (tl 29- 31), millest nähtub, et O. M. on xxx asuva ehitusobjekti juht ning, et G.P teavitas teda ehitusobjektil juhtunust. 4 Asitõendi vaatlusprotokollist (tl 15 -19) nähtub, et vaadeldud on ehitusobjekti xxx turvakaamerate salvestist. Kell 23:33:45 ilmub kaamera vaatevälja hallikat tooni inimkogu. Inimene kõnnib tuigerdades ehitusplatsil suunaga kaamerast otse edasi jääva sõidutee poole. Kui inimene on jõudnud ehitusobjekti tänavapoolsesse serva aia lähedale, tuleb tema juurde turskem, sportliku kehaehitusega mees, kes kannab ehitustunkesid, mille säärtel helkurribad. Mõlemad mehed jäävad seisma näoga teineteise poole kell 23:34:
2. Mõne hetke nad seisavad näoga teineteise poole, siis ehitustunkedes mees taganeb paar sammu tahapoole ja inimkogu järgneb talle. Kell 23:34:50 tunkedes mees lööb hooga oma parema käega inimkogule ülakeha või näo piirkonda. Inimkogu kukub maha ja seejärel lööb tunkedes mees oma parema käega lamavat isikut kehasse vähemalt neljal korral ja mõlema jalaga vähemalt kümnel korral. Inimkogu on pikali ja vastupanu ei osuta. Peksmine kestab kuni kella 23:36:28-ni, kuniks tunkedes mees eemaldub lamajast ja kõnnib kaamera poole ja vasakule ning kaob vaateväljast kell 23:36:
3. Maas lamaja tõuseb kell 1:46:58 esmalt istuli, siis põlvili ja seejärel püsti. Püsti saades ta esmalt kummardub, võtab maast oma tumeda jope ja istub tagasi maha. Tõuseb uuesti kell 1:46:58 ja kõnnib taarudes kaamerast vasakule ja kaob selle vaateväljast kell 1:54:
4. Eelnimetatud tõendid kinnitavad, et kehalise väärkohtlemise kannatanu V. M.i vastu pani toime üksnes süüdistatav G.P . Kannatanu ütluste kohaselt ründasid teda kaks võõrast meest ning kolmas mees vaatas toimunut pealt. Samas on videosalvestuselt üheselt näha, et ehitusobjektil viibib peksmise ajal ainult kaks inimest, s.o süüdistatav G.P ning kannatanu V. M.. Kohtu hinnangul võis kannatanul väärkujutluse tekitada korduv pähe, kehasse ja näkku löömine, mille tõttu ei tajunud kannatanu enam ümbritsevat keskkonda tavapäraselt. Kuivõrd kannatanu on öelnud, et lööke oli palju võis talle seetõttu tunduda, et ka lööjaid oli rohkem. Kohtul ei ole alust kahtluse alla seada videosalvestuselt nähtut, et ehitusobjektil viibis id asetleidnud vahejuhtumi ajal ainult kannatanu ja süüdistatav. Samuti ei tulene ka süüdistatava ütlustest ega muudest tõenditest, et ehitusobjektil oleks lisaks süüdistatavale viibinud veel inimesi, kes kannatanu löömises osalesid. Süüdistatav on küll kohtuistungil väitnud, et kannatanu andis kohtueelsel menetlusel erinevaid ütlusi, samuti telefonikõnest hädaabisse nähtub, et kannatanu laseb tütrel rääkida teist versiooni nagu oleks ta kukkunud. Kohus leiab, et lisaks ülalmärgitule nähtub kannatanu ütlustest ka seda, et ta pidas võimalikuks, et ta ütles midagi solvavat ja võis seetõttu peksa saada ja lisaks sellele oli ta ka purjus. Nendest ütlustest saab järeldada, et ta võis pidada peksmist põhjendatuks, kuivõrd ta läks võõrale territooriumile ja solvas kedagi, kuid kuivõrd tervisekahjustused osutusid raskemaks kui ta ise oli eeldanud, oli ta sunnitud pöörduma meditsiiniasutusse, kuigi oli plaanis lihtsalt mõned päevad kodus lamada. Kuigi kannatanu on oma ütlusi muutnud, ei muuda nende ütluste sisu tervisekahjustuste olemasolu ega tekkemehhanismi, samuti ei välista see asjaolu süüdistatava käitumist ja just süüdistatava poolt tervisekahjustuste tekitamist. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on üheselt tuvastatud, et kannatanut peksis ja kannatanule tekitas tervisekahjustused just süüdistatav ja mitte keegi teine. Puutuvalt süüdistatavale inkrimineeritavale teole õigusliku hinnangu andmisse kohus selgitab, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Kannatanu enda ütluste kohaselt oli tal peksmise järgselt väga valus rindkere piirkonnas ning raske oli ka hingata. Isiku ekspertiisiakti nr 18E-PõI0183 (tl 43-51) kohaselt tuvastati V. M.il ekspertiisiks esitatud meditsiinidokumendite andmetel 06.09.2018 AS Ida-Tallinna Keskhaiglas VIII-IX roide murrud vasakul abaluujoonel, haav lagipea piirkonnas ning nahaalune verevalum vasakul oimu-kiiru piirkonnas. Roidemurdudega kaasnes vähene 5 vasakpoolne õhkrind, mis dreneerimist ei vajanud ja olulist ventilatsioonihäiret ei põhjustanud. Samuti ei vajanud V. M. haiglaravi ja kutsuti järgmiseks päevaks tagasi korduva röntgenuuringu tegemiseks, millega sedastati paranemise positiivne dünaamika. Eksperdiarvamuse kohaselt võisid vigastused pea piirkonnas olla tekitatud löökidest kõva tömbi esemega, milleks võis olla mh rusikas või kängitsetud jalg. Vasakpoolsete roiete murrud võisid olla tekitatud löögist/löökidest kõva tömbi esemega või kukkumisest vastu samasuguse iseloomuga pinda. Tervisekahjustused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal, s.o 05.09.2018 kella 23:30 paiku. 06.09.2018 ja 07.09.2018 epikriisist (tl 5-6; 7) nähtub, et V. M.il esines roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd ning roiete hulgimurd, lahtine peahaav, pealae lahtine haav, muude ja täpsustamata rindkereelundite vigastus, traumaatiline pneumotooraks ehk õhkrind. 12.09.2018 isiku läbivaatuse protokollist koos fototabeliga (tl 810) nähtub V. M.i pealael mitmeid õmblusniite. Seega on eeltoodud ja omavahel riimuvate tõenditega tõendamist leidnud, et oma tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule valu ja tervisekahjustuse, s.o roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd, roiete hulgimurd, lahtine peahaav ja pealae lahtine haav. Eeltoodu põhjal puudub kohtul igasugune alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud

§ 121

lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Järgmisena peab kohus hindama G.P tegevuses

§ 121lg 1 kirjeldatud süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist.

Kuriteo asjaoludest ja süüdistatava ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava tegevuse eesmärk oli kannatanut lüüa ja sellise tegevuse ainsaks eesmärgiks sai olla vaid tervisekahjustuse tekitamine ja sellega valu põhjustamine ning ta saavutaski püstitatud eesmärgi. Eeltoodust tingituna on alust väita, et tegemist on tahtlikult toime pandud teoga. Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud

§ 121

lg 2 p 1 alusel, s.o teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehalin e väärkohtlemine, kui on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat. Isiku ekspertiisiakti nr 18EP õI0183 (tl 43- 51) kohaselt lähtudes tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korrast (Vabariigi Valitsuse määrus nr 266 13.08.202) ei ole V. M.il esinevad tervisekahjustused eluohtlikud ja nende paranemine kestab neli nädalat kuni neli kuud. Kuna kannatanu tervisekahjustuste paranemine kestab vähemalt neli nädalat, tuleb süütegu kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 1 järgi.

Süüdistatav G.P tunnistas end süüdi vaid osaliselt, kuna enda sõnade kohaselt tegutses ta V. M.it lüües enesekaitse seisundis, sest V. M. ründas teda esimesena.

§ 28

lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Seega selleks, et sattuda hädakaitse kohaldamist vajavasse olukorda, peab olema tegemist kas vahetu ründega, mis parasjagu toimub või eesseisva ründega, mille puhul on ründe oht tõenäoline. Ründe olemasolu ja tõrjumise vajadust saab esmalt tuvastada süüdistatava ütlustega. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt nägi ta ehitusobjektil ringi kõndimas võõrast meest ning kahtlustas, et mees varastab toitekaablit ehitusobjektilt. Mees oli süüdistatava sõnul ebaadekvaatses seisundis. Ta läks mehe juurde ja palus meesterahval objektilt lahkuda. Selle peale mees ütles, et ta peksab kahtlustatava armatuuriga läbi. Süüdistatav võttis enda sõnul mehe öeldut ähvardusena. Süüdistatav taganes paar sammu, kuid mees tuli tema poole. Videosalvestuselt nähtub samuti, et isikute vahel toimub sõnavahetus ning mõne hetke V. M. ja G.P seisavad näoga teineteise poole, siis G.P taganeb paar sammu tahapoole ja V. M. järgneb talle. Samas ei ole kohtul võimalik teha tõsikindlaid järeldusi, kas V. M. tõepoolest ütles G.P-le, et virutab teda armatuurlauaga, kuivõrd kannatanu ei mäleta juhtunu osas midagi, kuid samas nendib, et võis vestluse käigus midagi solvavat öelda. Ainuüksi millegi ähvardava ütlemine ei saa süüdistatavas tekitada koheselt ka hädaseisundit. 6 Samas on videosalvestuselt näha, et kui süüdistatav ja kannatanu jäävad näoga teineteise poole seisma, toimub hetkeks mõningane rüselus või nügimine kannatanu ning süüdistatava vahel, kuid üheselt ei ole tuvastatav kumb isik teeb käega tõukava liigutuse. Sellistest liigutustest ei saa aga järeldada, et V. M. oleks eemaldunud ja võtnud armatuuri, mis väidetavalt seal lähedal alusel ja V. M.i selja taga pidi olema. Seega armatuuriga löömise ähvardus ei olnud reaalne, kuivõrd V. M.il armatuuri käes ei olnud. Kohtuistungil selgitas süüdistatav lisaks, et V. M. armatuuri võtma ei läinud ja temale lähenedes hoopis eemaldus armatuurijuppide alusest. Samas on näha, et süüdistatav G.P teeb kannatanu suhtes käega eemaletõukava liigutuse ning taganeb kannatanust. Samal ajal kannatanu V. M. seletab midagi ning tema kehakeele kohta võib järeldada kavatsust rünnata. Hetk hiljem teeb V. M. süüdistatav G.P suunas sammud, millest tõepoolest võis G.P järeldada, et tegemist on V. M.i poolt eesseisva ründega, mille puhul ol eks ründe oht tõenäoline ning mille eest pidanuks süüdistatav end kaitsma , kuid midagi V. M.il käes ei olnud. Hädakaitseseisundi tuvastamisel tuleb kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust

§ 28

nõuetele, sealhulgas, kas ei ole tegemist hädakaitse piiride ületamisega

§ 28lg 2 mõttes.

Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt seisneb kaitsetegevus ründe tõrjumise eesmärgil ründaja õigushüve kahjustamises ning kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Samuti peab kaitsja tegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ning lähtuma sellest oma tegevuses. Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine, ehk ründe tõrjumine ja eesmärgiks ei tohi olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, ja et selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust. Kaitsetegevus ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad hindamiskriteeriumid, mille kohaselt hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal ja seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal. Süüdistatava ütluste kohaselt lõi ta V. M.it mitu korda käega ja mitu korda jalaga. Kokku lõi ta meest umbes 4 korda käega ja 5 korda jalaga. Käelöögid tabasid mehe nägu ja jalalöögid mehe keha. Süüdistatava sõnul jätkas kannatanu tema ähvardamist ka pikali olles, karjudes, et ta kohe tõuseb ja hakkab süüdistatavat peksma. Videosalvestuselt on näha, et kell 23:34:50 lööb G.P V. M.it, mille tagajärjel jääb viimane maha lebama ega osuta mingi vastupanu, rääkimata mingist ründest. Seejärel jätkab G.P maas lamava V. M.i peksmist lüües kannatanut käega vähemalt neljal korral kehasse ning vähemalt kümnel korral jalaga. Videosalvestuselt nähtub, et kogu peksmise aja on V. M. pikali ega osuta mingit vastupanu. Vastavalt

§ 28

lg -le 2 ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Hädakaitse piiride ületamise subjektiivse koosseisuga seonduvalt on Riigikohtu praktikas märgitud, et

§ 28

lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitse piiride ületamine muudab ründaja õigushüvede kahjustamise õigusvastaseks üksnes siis, kui see toimub kavatsetult või otsese tahtlusega. Seejuures ei puuduta tahtluse liigid kaitsetegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist. Kohtu hinnangul oleks G.P esialgselt ja konflikti alguses olnud hädakaitseseisundis kui kohus pidanuks lähtuma vaid süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütlustest. Süüdistatav aga taotlen enda ristküsitlemist kohtuistungil ja süüdistatav asus kohtuistungil oma ütlusi täpsustama ja lõpuks selgitas, et ta tundis ohtu oma elule ja tervisele seetõttu, et V. M. lähenes talle ja ähvardas teda armatuuriga läbi peksta ning V. M.il olid käed taskus ja ta ei teadnud, mis nendest taskutes olla võis, näiteks nuga. Sellised ütlused on aga süüdistatava enda kaitseversiooniga vastuolus. Kui V. M. ähvardab teda armatuuriga läbi peksta ja seejuures armatuuri tal käes ei ole, samuti ei lähe V. M. ka ähvarduse teostamiseks armatuuri võtma ning 7 läheneb talle käed taskus, siis ei saa armatuuriga rünnet pidada ei reaalseks ega ka teostatavaks, kuivõrd ükski asjaolu sellele ei viita. Versioon, et süüdistatav ei tea, mis võib kannatanu taskutes olla, aga lükkab armatuuriga ründe ähvarduse ümber, sest armatuur, olgu ta siis parasjagu ükskõik kui pikk, taskusse ei mahu. Sellest tulenevalt leiab kohus, et tegemist sai olla kõige enam s uulise ähvardusega, millega vahetut ega eesseisvat rünnet ei kaasnenud ega ka olnud ning mingit hädakaitseseisundit G.P-l ei tekkinud. Videosalvestuselt on näha, et G.P esimene löök V. M.i vastu lõpetas igasuguse võimaluse mingitki rünnet teostada, kuna kannatanu kukkus löögi tagajärjel maha ega osutanud vastupanu. Seega lõpetas G.P igasuguse tema vastu suunatud V. M.i tegevuse ja isegi juhul, kui maas lamav V. M. oleks jätkanud verbaalset ähvardamist, ei kujutanud V. M. talle mingit ohtu, kuivõrd ei nähtu, et V. M. oleks isegi püüdnud üles tõusta, rääkimata siis ähvarduse täideviimisele suunatud tegudest, n.t armatuurihunniku poole liikumisest. Sellest hoolimata jätkas süüdistatav maaslamava V. M.i peksmist lüües kannatanut intensiivselt käega vähemalt neljal korral kehasse ning vähemalt kümnel korral jalaga, milline käitumine on kehaline väärkohtlemi ne, mitte ründe tõrjumine . G.P kasutas vägivalda tahtlikult, kuna sai aru, et V. M.i korduva ning intensiivne käte ja jalgadega peksmisega põhjustab ta isikule tervisekahjustused. Ka kohtuistungil selgitas süüdistatav, et ta sai aru, et põhjustab valu, sest peksmisega seda põhjustataksegi, kuid ei arvanud, et tervisekahjustused on nii ulatuslikud. Kui süüdistatav G.P oleks piirdunud ühe löögiga, mi llest piisas V. M.i jalust maha löömiseks, siis ei oleks kannatanul tekkinud vigastusi, mis tekkisid V. M.ile rusikate ja jalgadega peksmise tagajärjel. Kohtu arvates väärib tähelepanu ka süüdistatava ütlustest tulenev kannatanu iseloomustus, mille kohaselt tundus V. M. talle ebaadekvaatne ja võis olla uimastite mõju all. Kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt pidas süüdistatav silmas sellega seda, et inimene tundus talle ebaadekvaatne seetõttu, et hakkas teda ähvardama ja ei olnud nõus objektilt lahkuma. Kohus leiab, et V. M.i ebaadekvaatsus pidanuks siiski ilmnema mitte kannatanu verbaalsest väljendusest, vaid käitumisest üldse. Süüdistatav pidi aru saama, et V. M. on joobes ega saa eriti olukorrast aru. Ka videosalvestiselt on näha, et V. M. tuigub, mis viitab üle keskmise joobele. Sellises seisundis isiku poolt aga erilist rünnet oodata ei saaks, kuivõrd nn ründajal on raskusi omal jõul püsti seismisega. Eeltoodu alusel ei tuvastanud kohus hädakaitseseisundi ega selle piiride ületamise tunnuseid. Kohtuistungil asus kaitsja seisukohale, et süüdistatava käitumises võib esineda ka eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus

§ 31mõttes.

Kohus taolise seisukohaga ei nõustu. Kohus on juba ülalpool leidnud, et süüdistatav ei viibinud hädakaitseseisundis, samuti leiab kohus, et süüdistatav ei saanud ekslikult arvata, et tal on tekkinud hädakaitseseisund. Süüdistatava ütluste kohaselt arvas ta, et kannatanu ründab teda armatuuriga, väites samas, et kannatanul armatuuri käes ei olnud ja kannatanu ei läinud ka armatuuri võtma. Temale käed taskus lähenedes ei saanud kannatanu samuti teda armatuuriga rünnata, kuivõrd käed on taskus. Seega mingit rünnet tema vastu ei olnud, oli vaid verbaalne suhtlemine ja kannatanu lähenemine. Kohtu arvates ei saanud tekkida süüdistataval ka muljet, et kannatanu jääb objektile ja kahjustab objektil vara või varastab midagi, sest süüdistatav jättis kannatanu pärast peksmist objektile. Seejuures ei teatanud ta objektil olevast kõrvalisest isikust ei turvafirmale, objekti eest vastutavale isikule, kelle telefoninumber tal olemas oli ega ka politseile, s.t tal oli sellest lõppkokkuvõttes ükskõik mis objektist saab, mida ta alguses väga kaitsta üritas. Seega tegelikkuses mingit rünnet ei temale endale ega objektile ei olnud, mida näitab ka süüdistatava objektiivne käitumine, s.o lahkumine objektilt. Muu eelnev objektiivne käitumine näitab üheselt seda, et nähes objektil võõrast isikut, tegi ta isikule selgeks, et ta peab sealt lahkuma ning kui isik ei tahtnud sellest aru saada ja hakkas veel ähvardama, tegi süüdistatav objektile loata sisenenud isikule füüsiliselt selgeks, kellel on õigus ja olles oma panuse korraloomisse andnud, läks minema ja pani objekti valve alla. Sellest tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava käitumises ei esine ka eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus

§ 31mõttes.

Kohus leiab, et G.P tegu oli õi gusvastane ja tema teo õigusvastasust või süüd välistavad asjaolu d puuduvad. Seega realiseeris süüdistatav oma tegudega

§ 121

lg 2 p 1 koosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning tema tegu on õigusvastane ja süüline. 8 Kohus leiab, et kehalise väärkohtlemise sisuks olevad teod on süüdistatav toime pannud kavatsetult, kuivõrd tema eesmärgiks oli peksmisega teisele inimesele valu tekitamine ja selle eesmärgi ta ka saavutas. Puutuvalt tervise kahjustamisse leiab kohus, et iga täiskasvanud ja piisava elukogemusega isik teab, et jalgadega maaslamava isiku peksmine kehasse kahjustab teise inimese tervist ja sellise peksmise järgselt terveks jäämine on välistatud. Seega on tervise kahjustamine toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. Puutuvalt teo tagajärge

§ 121

lg 2 p 1 mõttes leiab kohus, et arvestades peksmise intensiivsust ja jalalöökide rohkust pidi süüdistatav pidama võimalikuks, et kehasse jalaga pekstes võib põhjustada ribide hulgimurrud ja õhkrinna, mistõttu tegutses süüdistatav vastutust raskendava enamohtliku tagajärje saavutamise osas vähemalt kaudse tahtlusega. Eelmärgitust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava G.P käitumine on kohtueelsel menetlusel õigesti kvalifitseeritud

§ 121

lg 2 p 1 ettenähtud kuriteona, s.o kehalise väärkohtlemisena, millega tekitas teisele inimese tervise kahjustamise, mis kestab vähemalt neli nädalat. 3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt

§ 56lg -le 1 on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on

§ 121

lg 2 p 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni viis aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Ankeetandmete kohaselt on G.P-l olemas töökoht ning sissetulek ning teatises kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta nähtub, et G.P päevasissetulekuks oli kuriteo toimepanemisele eelnenud aastal 5, 46 eurot. Seega teoreetiliselt oleks süüdistatav võimeline rahalist karistust kandma. Samas lasub süüdistataval kohustus hüvitada süüdimõistva otsusega kaasnevad menetluskulud, mis kogumis ei ole väikesed. Lisaks teoreetilisele majanduslikule võimekusele kanda rahalist karistust peab kohus hindama ka süüdistatavale inkrimineeritud süüteo iseloomu ja tagajärgi, samuti süüdistatava isikut. Süüdistatava karistusandmetest nähtuvalt karistati süüdistatavat Harju Maakohtu 05.05.2016 otsusega

§ 424

ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega 4 kuud, millest ära kandmata karistus vangistus 3 kuud ja 27 päeva jäeti süüdistatava suhtes

§ 73

alusel tingimisi 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga kohaldamata ning ainsaks tingimuseks karistuse täitmisele pööramata jätmiseks oli hoiduda uue tahtliku kuriteo toimepanemisest. Vaatamata sellele ainsale tingimusele karistati süüdistatavat Harju Maakohtu 31.08.2017 otsusega uuesti

§ 424

ettenähtud kuriteo toimepanemise eest ja kuivõrd süüdistatav pani uue tahtliku kuriteo toime temale kohtu poolt määratud katseajal, siis liideti uuele karistusele ka eelmise kohtuotsusega mõistetud ja ära kandmata karistus. Harju Maakohtu 30.01.2018 määrusega vabastati süüdistatav karistuse kandmiselt enne tähtaega, kusjuures süüdistatava suhtes kohaldati elektroonilist valvet, ta allutati käitumiskontrollile ja talle määrati rida kohustusi, mis peaks süüdistatavat suunama õiguskuulekusele. Käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva kuriteo pani süüdistatav toime taas katseajal ning kui eelmiste kohtuotsuste kohaselt pani süüdistatav toime liiklusalaseid kuritegusid ja nendel kuritegudel tagajärgi peale tema enese karistuste kellelegi ei olnud, siis käesolevas kriminaalasjas on kannatanule tekitatud juba tõsised tervisekahjustused. Selline süütegude toimepanemine on kohtu arvates muutunud ajas ohtlikumaks ja jätkuv õigusvastane käitumine ei saa kohtu arvates hakata süüdlase olukorda kergendama. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd süüdistatava suhtes on ära proovitud juba kõik süüdistatavat säästvad mõjutusvahendid tema õiguskuulekusele suunamiseks ja süüdistatav ei suuda õiguskuulekalt käituda, ei pea kohus ka võimalikuks süüdistatava suhtes kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol kohaldada ning peab kohaseks karistuse liigiks vangistust. 9 Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates G.P süü suurust

§ 121

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse ühe kehalise väärkohtlemise episoodi toimepanemist, millega tekitati kannatanule hulgaliselt tervisekahjustusi. Kuna vägivald oli intensiivne ning isikule tekitatud tervisekahjustus kestab vähemalt neli nädalat, on tegemist kvalifitseeriva tunnuse esinemisega, mistõttu hindab kohus süüd istatava süüd keskmisest suuremaks. Käesoleval juhul ei ole tegemist ühekordsest löögist tekkinud hematoomiga silma all, mis on tekkinud omavahelise konflikti käigus olmeprobleemide lahendamisel, vaid tegemist on maas lamanud isiku peksmisega nii rusikate kui jalgadega, mis põhjustas roiete murrud, õhkrinna ja haavad peas. Selline vägivald, millega põhjustatakse peksmisega isikule hulgivigastused näitab süüdistatavat iseloomustavat jõhkrust ja küünilist suhtumist teise inimese tervisesse ja ühiskonna turvalisusesse ning õiguskorda. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses vaid osaliselt tunnistanud süüteo toimepanemist, samasugusele seisukohale jäi süüdistatav ka kohtuistungil . G.P süüd raskendab kohtu arvates asjaolu, et pärast kuriteo toimepanemist lahkus ta sündmuskohalt kannatanule abi andmata ja abi kutsumata, leides, et kui kannatanu ennast liigutama hakkab, annab signalisatsioon häiret ja turvatöötajad tulevad kohale. Tegelikkuses lamas kannatanu öisel ajal ehitusobjektil ligi kaks tundi ja vaatamata kannatanu üles tõusmisele ja objektilt lahkumisest tingitud häirele keegi objektile ei tulnud. Karistust kergendavate asjaolud esinemist kohus ei tuvastanud. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava süü suurusest, põhjustatud tagajärgedest ning kergendavate asjaolude puudumisest tingitult peaks süüdistatavale mõistma karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas peab kohus oluliseks kriminaalasja materjalidest üheselt tuvastatud ja karistuse määra mõjutavat asjaolu, s.o kannatanu käitumist. Nimelt nähtub kriminaalasjast, et kannatanu otsustas minna koju otsemat teed pidi. Selleks pidi ta aga ronima üle ehitusobjekti piirava piirde. Seega on tegemist valdaja tahte vastaselt piirdega alale ebaseadusliku tungimisega. Kriminaalasjast nähtuvalt võib järeldada ka seda, kogutud tõenditega ei ole üheselt ümber lükatud sedagi, et süüdistatav nõudis kannatanu lahkumist piiratud territooriumilt. Kuivõrd süüdistatav töötas ehitusobjektil ja tema lahkumise järgselt pidi ta saatma teate signalisatsiooni sisse lülitamiseks, siis oli ta sisuliselt volitatud ka esitama nõuet kõrvaliste isikute territooriumilt lahkumiseks. Kannatanu seda nõuet ei täitnud. Seega oli kannatanu käitumises

§ 266lg 1 ettenähtud väärteo koosseis.

Juhul, kui kannatanu ei oleks hakanud koju minema otseteed pidi või ignoreerima süüdistatava nõuet piiratud territooriumilt lahkumiseks, ei oleks süüdistatav temale inkrimineeritud kuritegu toime pannud. Seega on kannatanu käitumine otseselt seotud kuriteo toimepanemise põhjusega. Sellest tulenevalt peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Arvestades aga süüdistatavale inkrimineeritud teo tagajärgi, ei pea kohus võimalikuks mõista karistust ettenähtud sanktsiooni alammääras või alammäära lähedases määras. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Käesoleval juhul aga sellise võimaluse kaalumine kõne alla ei tule, kuivõrd süüdistatav on temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud 05.09.2018, s.o Harju Maakohtu 30.01.2018 määrusega määratud ja kuni 26.10.2018 kulgenud katseajal. Vastavalt

§ 76

lg 8 sätetele kui süüdlane paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide. Sellisel juhul mõistetakse liitkaristus vastavalt

§ 65lg 2 sätestatule.

Seega ei näe

§ 76

sätted üldse 10 ette võimalust jätta karistust kohaldamata või asendada seda karistust üldkasuliku tööga, vaid katseajal toime pandud kuriteo eest vangistuse mõistmisel tuleb igal juhul eelmise otsusega mõistetud ja ära kandmata karistuse osa täide viia ning see karistuse osa tuleb

§ 65lg 2 alusel täies ulatuses liita uue kuriteo eest mõistetava karistusega. 5. MENETLUSKULUD Kr

MS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasud, teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha ja ekspertiisi kulu. Isiku ekspertiisi nr 18E-PõI0183 kulu osas märgib kohus, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12). Ekspertiis oli kuriteo avastamise seisukohast vajalik, kuna selle tulemusena koguti süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid ning tuvastati tema käitumises konkreetse kuriteo koosseis. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuna ekspertiistulemus toetas süüdistatava süüküsimust puudutavat tõendikogumit, siis tuleb eelnimetatud ekspertiisikulu jätta süüdistatava kanda täies mahus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetavate summade tasu mine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna G.P G.P-d on varem kahel korral karistatud kuriteo toimepanemise eest ning menetlusesemeks oleva kuriteo on süüdistatav toime pannud taas kohtu poolt määratud katseajal. Seega on süüdistatav eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemise ning kriminaalasja menetlemisega kaasnevad tema enda kanda jäävad menetluskulud. Seega tuleb menetluskulud täies mahus süüdistatavalt välja mõista. Samuti ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis tingiksid menetluskulude vähendamise. Seega tuleb kõik hüvitamisele kuuluvad menetluskulud süüdistatavalt välja mõista täies mahus. Samas leiab kohus, et arvestades menetluskulude summa suurust ja mõistetava karistuse iseloomu ning pikkust ning võimalust, et süüdistatav ei pruugi karistuse kandmise ajal olla tööga hõivatud ega saada püsivat sissetulekut, siis esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p -d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
3. ASITÕENDID KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus lahendama küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Seega peab kohus võtma seisukoha esemete osas, milliste kohta ei ole kohtueelse menetluse 11 lõpule viimisel menetlusotsustust tehtud, mis on kas kriminaaltoimikus või hoiustatud kohtueelse menetleja juures. Kriminaaltoimikus on 2 CD-plaati helifailiga kõnest häirekeskusesse ja turvakaamera salvestisega 05.09.2018 xxx ehitusobjektil aset leidnud sündmusest. Kuivõrd tegemist on teabekandjatega, millel on tõendamiseset puudutav oluline tõendusteave, tuleb teabekandjad jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12