Obsah (4)

§ 100§ 101§ 108§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 04.04.2025.a Tallinn Tsiviilasja number 2-24-2068 Tsiviilasi K. T. ja M. T.

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 100

lg 3 sätestab, et vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud summa.

§ 101lg 3, lg 4 ja lg 5 kohaselt on igakuise elatise arvutamise aluseks baassumma.

Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta

1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
2. aprillil. Vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel.
3. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et hageja vanemateks on kostja ja U. S.. Kohus loeb tõendatuks, et hagejad elavad võrdse aja mõlema vanemaga (dtl 9-23). Nimetatu osas pooltel ka vaidlus puudub.

§ 100

lg 2 esimese lause kohaselt täidab vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Riigikohus on oma lahendi 2-186491 p-s 13 märkinud, et kõnealuses sättes on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab 3 lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega.

§ 100

lg-t 2 on vaja aga täpsemalt tõlgendada olukorras, kus alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (vt ka Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1165-13, p 12;
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.1). Kohus selgitab, et elatise väljamõistmiseks olukorras, kus lapsed viibivad mõlema vanema juures võrdse aja, tuleb tuvastada, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest. Kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele

§ 100

lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist (vt kohtu selgituste osas ka Riigikohtu lahend 2-18-6491).

1. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist seega, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Kuna lapsed elavad käesoleval juhul võrdse aja mõlema vanema juures, siis asub kohus seisukohale, et vanematel on eelduslikult võrdsed kulud m.h seoses laste eluasemega, toiduga, transpordiga, hügieeniga, vaba aja ning meelelahutusega. Hagiavalduses on aga lapse ema välja toonud, et tal on igakuiselt täiendavaid kulusid, mida kannab tema ainuisikuliselt, s.o eelkõige kulud seoses hariduse ja huviringidega. Seega tuleb kohtul järgnevalt hinnata, kas ja milliseid kulusid katab üks lapsevanem ainuisikuliselt ning kas see annab aluse kostjalt elatise väljamõistmiseks.
2. Mõlemad hagejad on palunud hagiavalduses välja mõista kostjalt elatise summas 80 eurot kuus alates hagiavalduse esitamisest, s.o 06.02.
3. Hageja I kulud, mida hagejate seaduslik esindaja kannab hagiavalduse kohaselt ainuisikuliselt on järgnevad: ravipediküür 20,85 eurot (2 korda aastas 250 eurot :12 kuuga); klassiraha 5,62 eurot kuus, kohustuslik inglise keel koolis 25 eurot kuus, kohustuslikud tasulised lisatunnid 39 eurot kuus, eesti keele tunnid 70 eurot kuus. Hageja II kulud, mida hagejate seaduslik esindaja kannab hagiavalduse kohaselt ainuisikuliselt on järgnevad: lasteaed 71,25 eurot, kohustuslikud huviringid lasteaias 20 eurot, jalgpalli trenn 58,38 eurot, rühmaraha lasteaias kokku 100 eurot + ühekordsed kogumised 12 eurot. 5.1 Hageja I kuludest: 4 Kohus loeb iseenesest tõendatuks, et hagejate seaduslik esindaja on tasunud hageja I ravipediküüri eest 02.06.2023 ja 16.11.2023 kokku 250 eurot (dtl 28). Ühtegi tõendit selle kohta, et nimetatud ravipediküür oleks aga regulaarselt vajalik, hagejad esitanud ei ole. Samuti on hagejad 20.12.2024 esitatud dokumendis kinnitanud, et ravipediküüri kulu oli üksnes aastal 2023 (dtl 275). Seega ei ole nimetatud kulu alates hagiavalduse esitamisest enam asjakohane. Ravipediküüri kulud on hagejad 20.12.2024 dokumendis asendanud 10 eurose kuluga, mis on seotud lapse vajadustega ja välimuse hooldamisega, s.o eelkõige juuksuri teenus. Ühtegi tõendit nimetatud kulu osas ei ole aga esitatud, m.h et hagejate ema oleks ainuisikuliselt nimetatud kulusid kandnud või et kostja ei oleks nõus neid kulusid kandma, kui hageja I tema juures viibib. Kohus loeb tõendatuks, et hagejate seaduslik esindaja on iseenesest enne hagiavalduse esitamist tasunud hageja I koolikulusid (klassirahad) kokku summas 50,45 eurot (dtl 31). Arvestades, et tegemist on enne hagiavalduse esitamist tehtud kuludega, siis edasiulatuva elatise nõudes kohus nimetatud kuluga ei arvesta. Pärast hagiavalduse esitamist on hagejate ema tasunud täiendavalt seoses hageja I kooliga lõpupeo kulud 30 eurot ja ekskurssiooni kulud 44 eurot (dtl 277). Arvestades, et kulud tuleks jagada aasta peale, siis teeks see ema täiendavaks igakuiseks kuluks 6,17 eurot, millest kostja osa oleks 3,09 eurot. Samas on hagejad oma 20.12.2024 esitatud dokumendis välja toonud, et kooliaasta 2024/2025 kulud summas 30 eurot (mis ei ole lõplikud) on vanemad tasunud pooleks. Seega ei saa asuda seisukohale, et laste ema kannaks seoses hageja I kooliga kulusid sedavõrd suuremas ulatuses, mis annaks aluse kostjalt eraldi koolikulude väljamõistmiseks elatisena. Kohus arvestab siinkohal, et ka kostja on kulusid käesoleval ajal hagejate kinnitusel teinud ning hagejate väljatoodud täiendav kulu on osaliselt kantav ka peretoetusest. Inglise keele kulust summas 25 eurot on hagejad loobunud ning samuti märkinud, et kulu summas 39 eurot oli seotud hagejaga II (dtl 275, p 3.1, 4.1). Eesti keele tundide vajadust ja kulu summas 70 eurot (s.h asjaolu, et hagejate ema antud kulu ainuisikuliselt kannaks) ei ole hagejad aga tõendanud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et puudub alus igakuiselt täiendavalt kostjalt elatise väljamõistmiseks hagejale I. Hageja I elab võrdse aja mõlema vanema juures ning puuduvad tõendid, et hagejate ema teeks seoses hagejaga I igakuiselt suuremaid kulutusi. 5.2 Hageja II kuludest: Kohus loeb tõendatuks, et lasteaia eest oli veebruar 2024 kuni august 2024 kohustus tasuda kokku 364,98 eurot ning hagejate ema on seda ka ainuisikuliselt teinud (dtl 302319). Lisaks on hagejate ema tasunud 83 eurot lõpuaktuse eest (dtl 320). Arvestades, et hagi esitati 06.02.2024, siis tuleb veebruari lasteaia arvest summas 71,25 eurot maha arvestada aga 5 päeva, s.o 12,72 eurot ning seega võib tõendatuks lugeda, et alates hagiavalduse esitamisest kuni 31.08.2024 on lasteaia kulud emal olnud kokku 435,26 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on aga hageja II septembris läinud kooli. Seega 5 alates 2024 september lasteaia kulu puudub. Samuti puuduvad tõendid, et hagejal II oleks koolis selliseid täiendavaid kulusid (s.h logopeed, eesti keel jms), mida peaks laste ema kandma ainuisikuliselt või mida ei saaks vähemalt osaliselt katta lastetoetuse ja/või õppeaasta alguse toetusest. Seega on võimalik kohtu hinnangul elatisena kostjalt välja mõista üksnes tema osa lasteaiakulust alates hagiavalduse esitamisest kuni 31.08.2024 summas 217,63 eurot (s.o 435,26 eurot/ 2). Käesoleval juhul on leidnud ka tõendamist, et pooltel oli kokkulepe, et lasteaia ja kooli eest tasub see lapsevanem, kellele laekub sel kuul lastetoetus (dtl 98). Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks nimetatud perioodil lasteaiaga seotud kulusid kandnud. Hagiavalduses märgitud huviringide kuludest igakuiselt summas 20 eurot on hagejad oma 20.12.2024 esitatud dokumendis loobunud (dtl 275, p 6.1). Samas loeb kohus tõendatuks, et hageja II on osalenud jalgpallitreeningutel, mille eest on hagejate ema tasunud ainuisikuliselt enne hagiavalduse esitamist (dtl 36, 37, 291-293, 300), kui ka alates hagiavalduse esitamisest (293-300). Alates hagiavalduse esitamisest kuni 31.08.2024 on kokku tasutud 487 eurot, millest tuleb maha arvestada 5 päeva veebruari jalgpalli liikmemaksust, s.o 10,89 eurot. Puuduvad tõendid, et alates septembrist 2024 hageja II jalgpalli trennis edasi käiks. Hagejate 20.12.2024 esitatud hageja ema konto väljavõttelt nähtub, et trenni eest on tasutud kuni august
4. Muid selgitusi ei ole hagejad vaatamata kohtu 26.11.2024 määruses märgitule trenni osas esitanud. Seega on võimalik kohtu hinnangul elatisena kostjalt välja mõista üksnes tema osa trennikuludest alates hagiavalduse esitamisest kuni 31.08.2024 summas 238,06 eurot (s.o 476,11 eurot /2). Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuna hagejate ema on ainuisikuliselt tasunud kuni 31.08.2024 hageja II lasteaia ja trenni eest, siis on hageja II nõue elatise osas põhjendatud perioodi eest 06.02.2024 kuni 31.08.2024 summas 455,69 eurot (217,63 + 238,06). Alates 01.09.2024 puudub kohtu hinnangul aga kostjal elatise tasumise kohustus hagejale II. Hageja II elab võrdse aja mõlema vanema juures ning hagejad ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse eeldada, et hageja II vajadused jääksid tulevikus katmata. Seega ei teki kostjal lisaks ülalpidamise vahatule andmisele kohustust maksta hagejale II elatist.
5. Hagejad on palunud välja mõista kostjalt ka tagasiulatuva elatise perioodi eest 13.05.2023-06.02.2024 hageja I kasuks summas 285,62 eurot ning hageja II kasuks summas 569,76 eurot.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda iseenesest ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Samas tuleb kohtul arvestada ka tagasiulatuva elatise nõude lahendamisel asjaoluga, et hagejad on elanud võrdse aja mõlema vanema juures. Riigikohus on oma lahendi 2-18-6491 p-s 14.2 märkinud, et lapsele möödunud aja eest elatise väljamõistmise nõude lahendamisel ei ole ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri kulutusi on üks või teine vanem teinud lapse ülalpidamiseks ja kas vanemate varalised panused on olnud võrdväärse suurusega. Oluline on see, kas kõik lapse vajadused on olnud kaetud. Kui lapse vajadused on rahuldatud seeläbi, et üks vanematest on kulusid kandnud rohkem ja teine vähem, kui on talle langev osa

§ 105

lg 3 6 mõttes, siis võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (vt võlaõigusseaduse § 78 lg 4), arvestades mh vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138). Arvestades eeltooduga leiab kohus, et hagejate emal võib olla tagasinõudeõigus kostja vastu perioodil 13.05.2023-05.02.2024 kantud kulutuste osas, mitte aga hagejatel tagasiulatuva elatise nõue kostja vastu. Kohus jätab seega hagejate tagasiulatuva elatise nõude kostja vastu rahuldamata.

1. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja I hagi kostja vastu rahuldamata täies ulatuses ning rahuldab hageja II hagi osaliselt. Kostjalt tuleb hageja II kasuks välja mõista elatis perioodi eest 06.02.2024 kuni 31.08.2024 summas 455,69 eurot.
2. Käesolevas otsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 1 ja lg 5 alusel arvestamata, kuna need ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja lahendust. Menetluskulud
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 7