Obsah (7)

§ 118§ 63§ 73§ 121§ 119§ 18§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuulutamise aeg 28.04.2025 Kohtuasja number 1-24-4227 Kohtukoosseis Ingrid Kullerkann, Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm Kohtuasi ja menetlu

§ 118lg 1 p 2 järgi üldmenetluses Vaidlustatud kohtuotsus Tartu Maakohtu 08.11.2024.

a otsus Süüdistatav Aivi Zuts, isikukood 46303016541; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; keskeriharidusega; töökoht: Filmer OÜ, külaliskorterite perenaine; kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud Apellandid prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik; kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene Teine pool apellatsioonimenetluse kannatanu R.R. Menetluse liik kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 08.11.
2. a otsus osas, millega Aivi Zutsilt mõisteti R.R. a kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 2500 eurot.
3. Teha selles osas uus otsus ja mõista Aivi Zutsilt R.R. a kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 500 eurot.
4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5. Rahuldada kaitsja apellatsioon osaliselt.
6. Jätta prokuratuuri apellatsioon rahuldamata.
7. Määrata Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaadi Kaire Hänilene poolt Aivi Zutsile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 512,40 eurot (sh käibemaks 92,40 eurot).
8. Jätta apellatsioonimenetluses tekkinud kulud summas 512,40 eurot (sh käibemaks 92,40 eurot) Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebekord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
9. Aivi Zutsi süüdistatakse

§ 118

lg 1 p 2 järgi tervisekahjustuse tekitamises, millega põhjustati tervisehäire, mis kestab vähemalt 4 kuud. Süüdistusteksti kohaselt noris ta 02.09.

1. a õhtul Võru maakonnas Võru vallas Meegomäe külas asuval tiigisaarel tüli naabri ja tuttava R.R. aga teda solvates ja sõimates. Ise püsti seistes ja kätega vehkides ründas ta korduvalt laua taga istuvas asendis olnud R.R. a, lüües talle vähemalt 2-3 korral nii lahtise käe kui rusikaga tahtlikult pähe ja näkku. Sellega tekitas ta R.R. ale nii valu kui ka tervisekahjustuse kestvusega vähemalt 4 kuud – vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu. Maakohtu otsus
2. Tartu Maakohtu 08.11.
3. a otsusega tunnistati A. Zuts süüdi

§-de 121 lg 1 ja 119 lg 1 järgi ning

§ 63lg 1 alusel karistati teda vangistusega 6 kuud.

Mõistetud karistust ei pööratud

§ 73alusel täitmisele tingimusel, et A.

Zuts ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. R.R. a tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning A. Zutsilt mõisteti tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitiseks 2500 eurot ning varalise kahju hüvitiseks 391,68 eurot. Menetluskulud summas 3268,68 eurot tuleb süüdistataval tasuda ositi 12 kuu jooksul.
2. Maakohus tuvastas, et süüdistatav ja kannatanu olid naabrid. Nende elukohtade vahetus läheduses on tiik, mille keskel asub saar. See ei ole ühegi naabri omandis, kuid süüdistatavale etteheidetavale sündmusele eelneval ajal kasutasid seda peamiselt A.J. , A. Zuts ja R.R. . Saarel oli bangalo, lõkkease, grill ja suitsuahjud.
3. Süüdistatava ja kannatanu suhted olid pikka aega normaalsed, kuid
4. aastal hakkasid need halvenema. 02.09.
5. a õhtul olid tunnistaja A.J. ja kannatanu R.R. saart koristamas, tegid grilli ja võtsid napsu. Millalgi käis sealt läbi purjus ja agressiivne A. Zuts. Teist korda tuli süüdistatav sel õhtul saarele kella 21.30 paiku. Videofailidest nähtuvalt oli ta kannatanu suhtes agressiivselt meelestatud ning nimetas teda sitanikatsiks, värdjaks, kuradi tööliseks ning käskis korduvalt saarelt minema kaduda. Süüdistatava väitel käitus ka kannatanu provotseerivalt. Olemasolevatest videosalvestistest see ei nähtu. Kindlasti mõjutas kannatanu enda käitumist asjaolu, et erinevalt süüdistatavast teadis ta toimuva videosalvestamisest. A.J. i kinnitusel viibis süüdistatav saarel 30–45 minutit. Seega ei kajasta kannatanu tehtud videosalvestised kogu sündmust, vaid üksnes üsna väikest osa sellest.
6. Konflikti tekitas ja tüli hakkas norima just süüdistatav. Lisaks verbaalsele agressiivsusele ründas süüdistatav kannatanut ka füüsiliselt, üritades teda kätega lüüa. Kohus luges tõendatuks, et püsti seisev A. Zuts ründas kätega vehkides korduvalt istuvat R.R. a ja lõi tahtlikult vähemalt 2–3 korral nii lahtise käe kui rusikaga R.R. ale pea, sh näo ja vasaku silma piirkonda. 2
7. Süüdistataval on olnud õlavigastus ja
8. aasta mais tema paremat õlga opereeriti. See vigastus ei piiranud tema füüsilist võimekust oluliselt, kuid kohus pidas eluliselt usutavaks, et süüdistatava parema käe löögis võis olla vähem jõudu kui täiesti terves käes.
9. Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta A. Zutsi löökide ajal valu. Järgmisel päeval oli silmas tunda midagi häirivat. Naabritega eelmise õhtu sündmustest rääkides ta seda teistele ei kurtnud, kuna ei osanud seda A. Zutsi rünnakuga seostada. R.R. arvas, et puru või putukas on silmas ja ostis silmatilku. Silmaarsti poole pöördudes selgus, et silma võrkkest oli irdunud. Toimus kaks silmaoperatsiooni. Nägemisteravus on taastunud, kuid silma rõhu kontrolli all hoidmiseks on vaja kasutada kahte sorti silmatilkasid. Enne 02.09.
10. a õhtul Meegomäe saarel juhtunut tal vasaku silmaga probleeme ei olnud. 19.04.2024 koostatud ekspertiisiaktist nr 24E-AO100032-01 nähtuvalt viibis R.R. silmaarsti vastuvõtul 06.09.2023 erakorralise patsiendina ja kaebas selle üle, et vasakus silmas keskpunktis vasakul on „kaleidoskoop, virvendab ja hägune“. Probleem on olnud alates 03.09.
11. R.R. al diagnoositi vasaku silma võrkkesta rebend ja irdumine, operatsioonide järgselt tekkis silma siserõhu tõus.
12. Eksperdiarvamus tõendab, et R.R. al esinev kehavigastus ei ole eluohtlik, kuid koos järgnenud tüsistustega põhjustab pikaajalise tervisekahjustuse kestusega vähemalt 4 kuud. Ekspertiisiakti kirjeldavas osas on esitatud ülevaade R.R. a ravi käigust, mis seda järeldust kinnitab. Kannatanu esmane arsti poole pöördumine toimus 06.09.
13. 07.09.2023 toimus esimene silmaoperatsioon. 26.10.2023 toimus veel üks operatsioon (õli eemaldamine). 12.12.2023 tehti kindlaks silmarõhu tõus. Viimane ekspertiisiaktist nähtuv silmaarsti vastuvõtul käimine on toimunud 30.01.2024, kuid ka siis on kindlaks tehtud edasipidine raviga jätkamise ja täiendava kontrolli vajadus.
14. Tõendid on vastuolulised osas, kas 02.09.
15. a õhtul Meegomäe saarel sai vigastada üksnes kannatanu või kasutas kannatanu füüsilist vägivalda ka A. Zutsi suhtes, kes samuti sai vigastada. Süüdistatava ütluste kohaselt sai ta saarel vigastada, kui R.R. teda tiigi poole vedas ja vastu lõkkekive viskas. Koju minna oli üle muru ja seal ta ei kukkunud. Põlvel oli haav, otsaesisel ja küljel vigastus, selg oli valus. Ta tegi endast pilte, välja arvatud seljast. A. Zutsi vigastusi nägi ka elukaaslane Valmer Filing. Peale seda, kui R.R. hakkas raha nõudma, läks ka A. Zuts arsti juurde oma vigastusi fikseerima. Tunnistaja V.F. u ütluste kohaselt 03.09.
16. a õhtul koju tulles nägi ta oma naisel kehavigastusi – peal, seljal ja põlv oli lõhki. V.F. tegi pildi A. Zutsi seljast. Süüdistatav on arstliku läbivaatuse käigus avaldanud, et teda ründas naaber. Kohtu hinnangul juhtus saarel siiski veel midagi, millest tunnistaja A.J. ja kannatanu R.R. ei ole mingil põhjusel soovinud kohtuistungil rääkida.
17. Isegi kui kannatanu kasutas süüdistatava suhtes füüsilist vägivalda, ei muuda see olematuks asjaolu, et eelnevalt oli süüdistatav rünnanud ja löönud kannatanut. Samuti ei muuda see süüdistatava käitumisele antavat õiguslikku hinnangut. A. Zutsi ütlustest tulenevalt toimus väidetav tiigi poole vedamine ja tema vastu lõkkekive viskamine pärast seda, kui kätega vehkimine oli ära olnud.
18. Löökidega tekitas A. Zuts R.R. ale valu ja vähemalt 4 kuud kestva tervisekahjustuse vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu näol. Et selliste löökide puhul tunneb teine inimene vähemalt valu või võib tekkida silmavigastus, saab pidada võimalikuks ka objektiivse kõrvalseisja seisukohalt. Seega on saabunud tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav.
19. Süüdistatav on täitnud

§ 118lg 1 objektiivse koosseisu.

Maakohtu arvates ei ole täidetud

§ 118

lg 1 subjektiivne koosseis, mis eeldab teo puhul tahtluse ja tagajärje puhul vähemalt ettevaatamatuse tuvastamist (RKKKo 3-1-1-46-15, p 10). Tahtluse 3 tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine. Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element. 14.

§ 118

lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121lg 1 alt 1) vastav tagajärg.

Tervisekahjustuse tekitamine

§ 118lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele.

Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes

§-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o

§ 118kohaldamist.

(RKKKo 1-17-5883, p 9; RKKK 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega; RKKKo 1-16-6512/64, p 8). 15. Seega peaks süüdistatavale etteheidetava teo kvalifitseerimiseks

§ 118

lg 1 p 2 järgi tuvastama, et tema tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanu enam kui 4 kuud kestva tervisekahjustuse s.o vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu. Tahtluse olemasolu hindamisel tuleb muuhulgas arvestada teo välise avaldumisega, sh löögi suuna, sellesse rakendatud jõu, löögijälgede olemasolu või puudumisega jne. Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust (RKKKo nr 1-17-105/35, p 15).

1. A. Zutsi kinnitusel on tema pikkus 1,70 m ja kaal alla 60 kg, mis kohtuistungil nähtu kohaselt ka nii võib olla. Seega on süüdistatav üsna kõhn naisterahvas, kes oli
2. aasta septembris 60-aastane. Süüdistatava näol pole ilmselgelt tegemist inimesega, kelle treenitusest või kehaehitusest tulenevalt oleks tema löökide täpsus ja jõud eriliselt ohtlik. Tema parem õlaliiges oli opereeritud, mis samuti annab alust arvata, et tema parema käe löök ei saa väga tugev olla. Kannatanu näos pole olnud silmnähtavaid löömisele iseloomulikke jälgi nagu tavapäraselt näkku löömisega kaasnevad (paistetus, verevalum vms), rääkimata silma piirkonnas olevatest luumurdudest. Seega ei olnud süüdistatava löök või löögid silma piirkonda tugevad. Süüdistatavat takistas kannatanu ründamisel ka aegajalt tunnistaja A.J. . Seega ei saanud süüdistatav alati vabalt ja vahetult kannatanut rünnata, vaid pidi lööke tegema kaugemalt ja löömiseks ebamugavamas asendis. Kannatanu kohtuistungil avaldatust tuleneb, et vasaku silma piirkonda tabas teda kaks süüdistatava tehtud lööki, kuid ta ei oska öelda, milline hoop täpselt silmavigastuse tekitas. Kannatanu silmas olev vigastus oli kõrvalseisjale nähtamatu ning selle olemasolust ja tõsidusest ei saanud sündmuskohal ega järgneval päeval aru isegi kannatanu.
3. Sellises olukorras ei ole piisavat alust jaatada süüdistatava kaudset tahtlust tekitada kannatanule just raske silmavigastus s.o vasaku silma võrkkesta rebend ja irdumine ja ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõus. Süüdistataval oli küll tahtlus kannatanut kätega lüües talle valu põhjustada, kuid puudus tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudse tahtluse intellektuaalne element, mis välistab süüdistatava vastutusele võtmise

§ 118lg 1 p 2 järgi.

18. Kohtu arvates täitis süüdistatav kannatanut korduvalt käega pea piirkonda ja näkku lüües

§ 121

lg 1 koosseisu, kuna löökidega põhjustas süüdistatav kannatanule valu, ning 4 valu tekitamist pidas ta võimalikuks ja möönis. Olukorras, kus tema tahtlus kannatanu löömisel ei hõlmanud silmavigastuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus

§ 121

ja ettevaatamatusest toimepandud tagajärje järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk antud juhul

§ 119järgi ideaalkogumis (vt RKKKo nr 1-17-105, p-d 12, 15).

Raske silmavigastuse tekitas ta ettevaatamatusest. Süüdistatav oli kannatanule raske silmavigastuse tekitamise osas hooletu

§ 18lg 3 mõttes, sest sellist tagajärge ei pidanud ta isegi mitte võimalikuks.

Samas hoolsuskohustust järgides ehk jättes kannatanu tervise kahjustamata, olnuks see tagajärg tema jaoks siiski ettenähtav. Teise inimese tervise suhtes hoolas inimene kas ei lööks teist inimest üldse või vähemasti lööks teda nii, et raske vigastuse saabumine on välistatud (nt suunaks löögi mujale kui õrnadeks organiteks olevate silmade piirkonda).

1. Karistuse osas leidis maakohus järgmist. Süüdistatav lõi kannatanut vähemalt 2–3 korda. Süüd suurendab asjaolu, et A. Zuts on realiseerinud kaks süüteokoosseisu. Samas pole tegemist jõhkra peksmisega – igasugused välised vägivalla tunnused kannatanul puudusid. Raske tervisekahjustus võib seisneda palju raskemates seisundites kui käesoleval juhul kannatanul tekkis. A. Zutsi karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatava kinnitusel on ta oma käitumise pärast kannatanu ees vabandanud. Ka kohtuistungil A. Zuts tunnistas, et tema käitumine ei olnud ilus, kuid ta pidas silmas üksnes sõnadega kannatanule haiget tegemist. Kuna kätega löömist ja tervisekahjustuse tekitamist ta tunnistanud pole, ei saa kohtu arvates rääkida karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikust kahetsusest.
2. Kuna tegemist on süütegude ideaalkogumiga, tuleb karistus mõista

§ 63

lg 1 alusel.

§-de 121 lg 1 ja 119 lg 1 sanktsioonid on ühesugused ning mõlemad näevad ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse s.o rahalise karistuse. Kuigi A. Zuts on varem karistamata, on kohane karistusliik vangistus. A. Zuts on hukka mõistnud oma käitumise osas, et kannatanuga tüli noris ja viimast verbaalselt ründas, samas füüsilist ründamist on ta kategooriliselt eitanud. Seetõttu leiab kohus, et kuni käesoleva ajani pole süüdistatav täiel määral aru saanud oma käitumise lubamatusest. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) tagada vaid vangistus. Süü suurust arvestades tuleb karistus mõista sanktsiooni keskmises määras.

1. Tsiviilhagi osas leidis kohus järgmist. Esineb VÕS §-s 1043 sätestatud kahju hüvitamise alus. Nagu kohus eespool tuvastas, põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest kannatanule tervisekahjustuse, pannes sellega toime VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes õigusvastase teo. Esineb ka põhjuslik seos kahju tekitanud isiku teo ja kannatanul tekkinud kahju vahel. Kui süüdistatav ei oleks kannatanut löönut, poleks kannatanul tervisekahjustust, sellega seotud ravikulusid ja transpordikulusid tekkinud. Süüdistatav ei ole tõendanud VÕS § 1050 lg 1 kohaselt tal süü puudumist kahju tekitamisel. Kuna süüdistatava löökide tagajärjel sai kannatanu tervisekahjustuse ning tekkis varaline kahju, on kannatanul tulenevalt VÕS § 128 lg-st 3 õigus varalise kahju hüvitamisele, samuti tulenevalt VÕS § 134 lg-st 2 õigus mittevaralise kahju hüvitamisele.
2. Kohtuistungil täpsustas kannatanu, et varalise kahju nõudest moodustab transpordikulude hüvitamise nõue 300 eurot (sh ka parkimine silmakliiniku juures) ja 200 eurot on ravimite ostmiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue.
3. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtub, et kannatanu pöördus 06.09.2023 silmaarsti vastuvõtule PMA AS-i ning sai saatekirja silmakliiniku valvearstile. Seejärel pöördus ta 06.09.2023 SA-sse Tartu Ülikooli Kliinikum. Ka järgmised seitse korda (07.09, 11.09., 18.10., 26.10., 30.10., 12.12.2023, 30.01.2024) on kannatanu käinud SA Tartu Ülikooli 5 Kliinikumi silmakliinikus, sh 07.
4. ja 26.10.2023 silmaoperatsioonil. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtuvalt viibis kannatanu silmaarstil viimati 30.01.2024 ning tal soovitati vastuvõtule ja uuringutele tagasi pöörduda 3–4 kuu pärast (s.o hiljemalt
5. aasta mai lõpus). Kohtul puudub alus arvata nagu poleks kannatanu arsti ettekirjutusi järginud ning peab eluliselt usutavaks, et kannatanu käis silmaarsti vastuvõtul millalgi ka
6. aasta kevadel või suve alguses (peale ekspertiisiakti koostamist 19.04.2024 ja enne hagiavalduse esitamist 1.07.2024). Kohtu hinnangul on ekspertiisiakti ja kannatanu ütlustega kogumis tõendatud, et kannatanu käis ühel korral, s.o 06.09.2023 silmaarsti vastuvõtul dr Voronini juures PMA ASis ning üheksal korral silmaarstide vastuvõttudel ja operatsioonidel SA Tartu Ülikooli silmakliinikus.
7. Kannatanu ütluste kohaselt seoses vaidlusaluse sündmusega müüs ta oma kodu aadressil XXX maha ja kolis 2023.aasta oktoobris elama praegusesse elukohta aadressil XXX . Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütlustes asjaolu osas, millal ta elukohta vahetas. Arvestades süüdistatava elukohti ravi perioodil (Võru maakonnas) ja silmakliiniku asukohta (Tartu linnas), ei saanud kannatanu silmakliinikusse minna jalgsi, vaid pidi silmaarsti vastuvõttudele ja operatsioonidele sõitma mingisuguse transpordiga. Kohus luges kannatanu ütlustega tõendatuks, et ta sõitis silmakliinikusse oma autoga ning transpordikulude tekkimine on eluliselt usutav. Et SA Tartu Ülikooli Kliinikum juures on parkimine tasuline, on samuti üldiselt teadaolev asjaolu. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks jätta kannatanu transpordikulud hüvitamata ainuüksi põhjusel, et tal pole kütusetšekke ja parkimistasu kviitungeid kohtule esitada.
8. Internetis on avalikult kättesaadav PMA AS veebileht https://pma.ee/team-member/drjan-voronin/, millelt nähtub, et dr J. Voronin töötab silmaarstina Võru kliinikus. Kuna see teave on igaühele ligipääsetav ja pärineb usaldusväärsest allikast, peab kohus võimalikuks tugineda viidatud teabele KrMS § 60 lg 3 alusel (RKKKo 3-1-1-28-12, p 8.2).
9. Kohus luges kannatanu ütlustega tõendatuks, et ta sõitis Tartusse silmakliinikkuse enda sõiduautoga Toyota RAV4 (
10. aasta), mis on 2-liitrise bensiinimootoriga. 100 km kohta kulus 8 liitrit bensiini maksumusega 1,6 eurot 1 liiter. Kohus luges selle mõistlikuks kütusekuluks ja üldiselt teadaolevaks, et bensiini hind 1,6 eurot liitri kohta ei ole viimase aasta jooksul oluliselt muutunud. Kaardirakenduse Google maps (google.com/maps) kohaselt on Meegomäelt SA Tartu Ülikooli Kliinikumi, sh silmakliiniku juurde maad ca 76 km (edasitagasi 152 km) ja XXX lt ca 78 km (edasi-tagasi 156 km). Seega läbis kannatanu silmakliinikusse edasi-tagasi sõitmiseks 1392 km (152 km x 3 + 156 km x 6). Arvestades, et iga läbitud 100 km kohta kulus 8 liitrit bensiini maksumusega 1,6 eurot liitri kohta, on kannatanul kulunud kütuse peale kokku 178,18 eurot (1392 km : 100 km x 8 l x 1,6 eurot).
11. Kannatanu ütluste kohaselt hõlmab transpordikulu hüvitamise nõue ka parkimistasu, sest silmakliiniku ümbruses on parkimine tasuline. Parkimise maksumust ei ole kannatanu osanud öelda. Ta tasus mobiilimaksega (parkimise alustamiseks saatis sõnumi). Silmakontrollides käimise peale kulus umbes tund. Internetis on avalikult kättesaadav SA Tartu Ülikooli Kliinikumi veebileht https://www.kliinikum.ee/patsiendile/parkimine/, millelt on leitav info parkimiskorralduse ja parkimistasu kohta (kehtib alates 1.07.2024). Selle hinnakirja kohaselt on enamikes parkimistsoonides 30 minuti maksumus 0,75 eurot, s.o 1 tunni maksumus on 1,50 eurot. Kannatanu nõuab parkimistasu eest hüvitist perioodi eest september 2023 (mil toimus esimene visiit) – 1.07.2024 (hagiavalduse esitamiseni), kuid sel perioodil kehtinud hinnakiri ei ole kliinikumi veebilehelt kättesaadav. Üldiselt teadaolevalt on SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ümbruses olnud parkimine tasuline juba aastaid. Kuna parkimistasud tõusevad pigem aeglaselt, ei saanud kohtu arvates ka varem kehtiva hinnakirja 6 alusel olla parkimistasu palju väiksem. Kannatanu ütluste ja parkimise hinnakirja alusel kogumis lugeda tõendatuks, et kannatanu on silmakliinikus käimisega seoses tasunud parkimise eest kokku 13,50 eurot (9 x 1,5 eurot).
12. Seega on kannatanu transpordikulude hüvitamise nõue põhjendatud summas 191,68 eurot, millest 178,18 eurot on kütusekulu ning 13,50 eurot on parkimistasu, ning see tuleb süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista.
13. Kogumis kannatanu ütluste, Terviseportaali väljatrüki ning väljatrükkidega ravimite maksumusest veebiapteekides luges kohus tõendatuks, et kannatanu on kuni hagi esitamisele eelnenud ajavahemikul (september 2023 – 01.07.2024) tarvitanud silma raviks ravimeid ning ravimite ostmise peale on kulunud igakuiselt mitukümmend eurot, s.o kokku isegi suuremas summas kui on kannatanu nõutud 200 eurot. Kuna kannatanu nõuab 200 euro hüvitamist, mõistab kohus ravimitega seotud kulude hüvitisena süüdistatavalt välja 200 eurot.
14. R.R. nõuab süüdistatavalt mittevaralise kahju 3000 euro hüvitamist. Ta on selle nõude puhul arvestanud nii saamata jäänud töötasu kui hingeliste kannatustega. Pärast silmavigastust oli tema igapäevaelu häiritud ja raskendatud, ei saanud teha tavapäraseid majapidamistöid. Nii esimese kui teise silmaoperatsiooni järgselt pidi olema töölt eemal kuu aega (kokku 2 kuud). Ta võis küll ringi liikuda, kuid operatsioonide järgselt ei tohtinud teha füüsilist tööd, raskeid asju tõsta, kummardada ega muud moodi pingutada. Peale esimest operatsiooni kuni teise operatsioonini ei näinud silmast midagi, kõik oli hägune. Peale teist operatsiooni nägemine taastus. Esimese operatsiooni järgselt kuni käesoleva ajani peab ta tarvitama silmatilku, et silmarõhku kontrolli alla hoida ja et silm ei muutuks häguseks. Silma on jäänud õli, mida pandi esimese operatsiooni järgselt. Aeg-ajalt käivad mingid täpikesed silmas ringi, mis häirivad tavaelu. Kord poole aasta järel peab käima kontrollis. Kui kõik on korras, lõpeb tilkade panemine ära. Viimati käis kontrollis 1,5–2 kuud tagasi ja siis pikendati retsepte.
15. A. Zuts tekitas kannatanule löömisega vähemalt 4 kuud kestva tervisekahjustuse vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu näol. Silma opereeriti kaks korda ja kannatanul tuli mitmeid kordi käia arsti vastuvõttudel.
16. Kogus luges tõendatuks, et kannatanu pidi olema mõnda aega töölt eemal ning tema igapäevane elu oli häiritud ja raskendatud. Üldiselt teadaolevalt on igasuguse operatsiooni järgselt vaja taastumiseks aega. Silm ei ole veel päris terve, sest kannatanu peab jätkuvalt tarvitama ravimeid ning kord poolaastas pöörduma silmaarsti vastuvõtule kontrolliks ja edasise ravi üle otsustamiseks. Arvestades tervisekahjustuse raskusastet ja kannatanu seisundit hiljem, mille tõttu ta ei saanud mõnda aega teha füüsilist pingutust nõudvaid igapäevatoimetusi ning palgatööd, peab kontrollis käima ja tarvitama ravimeid siiani, ei saa kannatanu valu ja kannatusi ning tema toimetuleku ja heaolu langust lugeda väga väikeseks. Tervisekahjustuse tekkes ei saa kannatanule mingeid etteheiteid teha. Ekspertiisiaktis kirjeldatud ravi käik ei viita kuidagi asjaolule, et kannatanu oleks peale silmavigastuse saamist oma seisundit kuidagi halvendanud. Kannatanu on käinud peale vigastust regulaarselt arsti vastuvõttudel, kasutab talle ettenähtud ravimeid.
17. Süüdistatav pole kannatanu löömist ja tervisekahjustuse tekitamist tunnistanud. Seega ei anna süüdistatava suhtumine kannatanusse alust mittevaralise kahju hüvitist vähendada. Kohus pidas põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitist 2 500 eurot.
18. Kannatanu ütluste kohaselt oli tal süüdistatava poolt 02.09.2023 tekitatud silmavigastuse ajal vabatahtlik õnnetusjuhtumi kindlustus. Kindlustus on talle kahjuhüvitisena hüvitanud 2000 eurot. PZU Kindlustus AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali 05.06.
19. a 7 vastusest nõudekirjale ja kahjujuhtumi nr 1244616 otsusest (tl 24-27) nähtub, et PZU Kindlustus on kannatanule õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste alusel hüvitanud valuraha 2000 eurot. Õiguskirjandusele tuginedes leidis kohus, et süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistetavast mittevaralise kahju hüvitisest ei tule maha arvata kannatanule õnnetusjuhtumikindlustuse alusel välja makstud hüvitist, sest tegemist on kannatanu vabatahtlikult sõlmitud kahjukindlustusega, mille eesmärk ei ole mitte kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine. Seega tuleb süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 2 500 eurot.
20. Kohus mõistis süüdistatavalt menetluskuludena välja 3268,68 eurot ja määras selle tasumise ositi. Apellatsioonid Prokuröri apellatsioon
21. Otsuse vaidlustas ringkonnaprokurör Ainar Koik, kes leiab, et maakohus on eksinud A. Zutsi käitumisele õigusliku hinnangu andmisel. Sellest tulenevalt ei vasta mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ning sundraha on välja mõistetud ebaõigesti. Kannatanu poolt taotletud mittevaralise kahju hüvitise 3000 eurot asemel pidas maakohus sõltuvalt kvalifikatsiooni kergemaks muutmisest põhjendatuks summat 2500 eurot. Seoses apellatsioonis taotletava kvalifikatsiooni raskemaks muutmisega taotleb prokuratuur ka mittevaralise kahju hüvitise suurendamist kannatanu poolt soovitud summani.
22. Prokurör nõustub kohtu käsitlusega, et teo kvalifitseerimiseks

§ 118

lg 1 p 2 järgi peaks tuvastama, et süüdistatava tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanu enam kui 4 kuud kestva tervisekahjustuse s.o vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu. Tahtluse olemasolu hindamisel tuleb mh arvestada teo välise avaldumisega, sh löögi suuna, sellesse rakendatud jõu, löögijälgede olemasolu või puudumisega jne. Samas kohtu märgitud „jne“ alla mahub ka arvestamine ohvrit tabanud löökide arvuga ja sellega, et löögid tabasid silma piirkonda.

1. Kohus tõdes igati nõustumisväärselt, et „silm on väga õrn elund ja selle vigastamine ei eeldagi tugevat lööki, millega kaasneks mingi väline vigastus“. Raskuspunkt ei seisne süüdistatava vanuses, tema füüsilistes näitajates või jõuomadustes, ning see on kaugel tagajärje „automaatsest jaatamisest“.
2. Kuna silmast vigastuste suhtes tundlikumat ja õrnemat elundit inimkeha välispinnal polegi, siis seisneb selles juhtumi kvalifikatsiooniline raskuspunkt. A. Zutsi käitumises tuleb jaatada minimaalselt kaudset tahtlust ehk et süüdistatav vähemalt pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ehk et ta võib oma korduvate käelöökidega kannatanule näkku põhjustada kannatanule raske silmavigastuse ehk vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise, ning et ta vähemalt möönis seda ehk pidas seda võimalikuks.
3. Prokurör nõustuks maakohtu poolt valitud kvalifikatsiooniga, kui kannatanut tabanuks näkku vaid üksainus A. Zutsi poolt tehtud ja kannatanule valu põhjustanud käelöök, kuid maakohus tuvastas kaks lööki, lisaks nendele veel vähemalt ühe kannatanut näkku tabanud käelöögi. Seega oli just vasakusse silma tabanud A. Zutsi käelöökide n.ö „tabavusprotsent“ suur. See räägib süüdistusversiooni kasuks ja on ühtlasi kaugel sellest, et olla spontaanse kätega vehkimise juhuslik tulemus või tagajärg, mida A. Zuts lootis tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu vältida. Prokuröri arusaamise kohaselt on A. Zutsi sellise käitumise 8 kohtuarstliku ekspertiisiaktiga tuvastatud tagajärg antud juhul eluliselt igaühe jaoks ootuspärane või vähemalt arvestatava suure tõenäosusega saabuv, ehk iga rusikaga ja ka üldiselt iga käega korduvalt teisele inimesele näkku lööja – oma vanusest jm füüsilistest parameetritest olenemata, peab seda vähemalt möönma ehk võimalikuks pidama. Tegemist oli A. Zutsi poolt kangekaelselt ja selgelt tahtlike käelöökide tegemisega vastu kannatanu nägu, kus välispinnal asuvad üldteada olevalt väga õrnad ja mistahes vigastuste suhtes ülimalt tundlikud elutähtsad organid ehk silmad. Ka vaid sõrmega silma tabamine võib kaasa tuua pikaajalise tervisekahjustuse. Silm pole sedavõrd väikeste mõõtmetega elund, et saaks selle tabamisel tõsimeeli rääkida õnnetust juhusest. Kaalumisel peaks olema mitte käelöögi tugevus kannatanule koljuvigastuste põhjustamisel, vaid löökide arv ja täpsus vigastada saanud üsnagi suuremõõtmelise silma suhtes.
4. Maakohtu istungil vahetult uuritud salvestustelt on näha ja kuulda, kuidas nii sõnades kui tegudes agressiivne A. Zuts, lisaks korduvatele solvangutele, mõnitamistele ja käelöökidele R.R. a näo suunas, ähvardas kannatanut ka mingi esemega lüüa (salvestis 1.mp4, vaid mõned sekundid enne vasaku käe lööki R.R. a suunas, „ma tõmban sulle mingi asjaga“). Videol näha olevalt oli tal ka juba käes mingi kastruli- või pajakaane sarnane ese. Ka see väike detail tõendab, et A. Zutsil oli kätega R.R. a ründamisel tõsi taga ja ta kaalus selleks lisaks kätele ka raskest materjalist eseme ründeks kasutamist. Seda asjaolu arvestades on A. Zutsi käitumises pelgalt

§-de 121 lg 1 ja 119 lg 1 süüteotunnuste tuvastamine maakohtu poolt põhjendamatult leebe ja materiaalõiguslikult vale õiguslik käsitlus. 42. Prokuröri arvates on õiglane karistusmäär A. Zutsi süüditunnistamisel

§ 118järgi sanktsiooni alammäära lähedane karistusmäär.

1. Arvestades süüdistatava kuni kohtumenetluse lõpuni kestnud suhtumist ehk juhtunu eest endale vähimagi vastutuse mittevõtmist ja oma süü täielikku eitamist, tuleks talle mõista lühiajaline šokivangistus.
2. Esimese astme kuriteo korral mõistetavast karistusest kasvõi osaliselt tingimisi vabastamise korral rakendatakse kohtupraktika kohaselt käitumiskontrolli. Selle kuriteosündmuse puhul ei esine mitte mingisuguseid erandlikke ja A. Zutsile soodsaid asjaolusid, mis võimaldaksid tema suhtes kriminaalhoolduse ja käitumiskontrolli määramata jätta.
3. Ainuüksi kriminaalhoolduse ja sellega seotud kontrollnõuete kohaldamine pole piisav. Tegemist polnud lihtsalt purjusolekust ja sündmuse keerukusest tuleneva käitumisega A. Zutsi poolt, vaid järjekindla väga raevuka sõnalise ründamise, solvamise ja mõnitamise taustal ka korduvate tahtlike löökidega. A. Zutsi väitel oli see tingitud juba eelneva mitme kuu jooksul kogunenud viha vallapääsemisega, mida ta ei suutnud talitseda. Süüdistatav ise vastas seejuures maakohtus küsimusele, kas ta käsitletava sündmusega seoses tegi midagi valesti, et ta „ei suutnud oma viha kontrollida“.
4. Prokurör taotleb sellist karistuses väljenduvat lahendust, mis suunaks A. Zutsi edaspidi õiguskuulekale käitumisele, et temas kogunev viha mõne järgmise ettejääva ohvri vastu samasugust või veelgi raskemat tagajärge kaasa ei tooks. Tal tuleks läbida viha ja agressiivsust käsitlev sotsiaalprogramm ehk n.ö „viharavi“. Kaitsja apellatsioon 9
5. Kaitsja vaidlustab süüdimõistva kohtuotsuse A. Zutsi süüdi tunnistamises ja karistamises ning tsiviilhagi rahuldamises.
6. Kannatanu ütluste ja videosalvestistega ei ole tõendatud, et A. Zuts lõi kannatanut tahtlikult vähemalt kahel kuni kolmel korral nii lahtise käe kui rusikaga pea, sh näo ja vasaku silma piirkonda. Videosalvestisi ei saa lugeda objektiivseks ja usaldusväärseks tõendiks, kuna videod on tehtud R.R. a initsiatiivil ja sellest, mida ta on soovinud filmida ning salvestada. Kohtule on esitatud 4 videolõiku, millelt ei ole võimalik aru saada, millal ja millises järjekorras need on tehtud. R.R. ei osanud selgitada, miks ta kogu aeg ei filminud.
7. Videosalvestistest on näha ainult A. Zutsi tegevus. Kuigi nii R.R. kui A.J. tunnistavad, et R.R. lükkas A. Zutsi, siis sellist tegevust filmitud ei ole. Kannatanu ütles, et tema ei ole A. Zutsi ähvardanud. A.J. aga tunnistas, et R.R. korra mainis, et ujuma tahad minna või. Ka seda tegevust ei ole videol. Seega ei ole kohtule esitatud video põhjal võimalik tegelikult saada täielikku ja objektiivset ülevaadet toimunust. Tegemist on R.R. a ühepoolse initsiatiivi ja valikuga, mida filmida ja mida mitte ehk siis teisisõnu tema poolt ja tema huvides konstrueeritud materjaliga.
8. Videost nr 4 on kuulda, et A.J. rahustab mõlemaid öeldes aitab, ärge karjuge. Videos nr 3 on A. Zutsi ütlemisest aru saada, et ta teeb R.R. ale etteheiteid seetõttu, et see õelutseb ja kakleb temaga. Seega ei ole kohtus uuritud tõenditega ümber lükatud A. Zutsi väide, et kannatanu käitus tema suhtes provotseerivalt.
9. Salvestistelt ei nähtu, et süüdistatava löögid oleksid kedagi tabanud. Seda, et süüdistatava löögid oleksid kannatanut tabanud, ei kinnitanud kohtus ka A.J. . Kuigi salvestiselt on kuulda plaksu meenutav heli ning kellegi poolt öeldud Ai!, ei ole võimalik nende helide alusel lugeda usaldusväärselt tõendatuks, et plaks tähendab, et löök tabas kannatanut ja et Ai! oli öeldud seetõttu, et löök tabas ja tekitas valu. Videotelt on näha, et meeste teatud tegevus ja väljaütlemised on teatraalsed – ilmselgelt kantud soovist, et asjad saaksid talletatud nende huvidele vastavalt. A. Zuts märkis kohtus väga tabavalt, et kannatanu ja tunnistaja käitusid nagu koolipoisid, sest nemad ju teadsid, et filmitakse. Seega võivad ka need nö heliefektid ja nende saateks olevad demonstratiivsed häälitsused olla kantud soovist näidata A. Zutsi halvas valguses.
10. Teiselt videolt nähtub, et A. Zuts teeb ühe rusikaga löögi. Samas ei nähtu, et see löök kedagi oleks tabanud. Löögi toimumise ajal seisab A. Zutsi ees A.J. . Kui eelmise lahtise käega löögi puhul tuvastas kohus löögi tabamise plaksu meenutava heliga ning Ai! ütlemisega, siis sellele löögi sarnasele liigutusele ei järgne mingeid tajutavaid reaktsioone. Seega puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et videost nähtavad löögid oleksid üldse kedagi tabanud, veel vähem selle kohta, kuhu need löögid tabasid.
11. Leides, et saarel toimus veel midagi, on kohus tuvastanud, et tunnistaja A.J. ja R.R. ei ole kohtuistungil toimunud ristküsitluse käigus andnud kõikidele neile esitatud küsimustele tõeseid vastuseid. Samalt tõendiallikalt saadud erineva teabe osaliselt usaldusväärseks tunnistamine ja sellele konflikti teise osapoole süü tuvastamisel tuginemine peab olema pigem äärmiselt erandlik ning võimalik üksnes juhul, kui tõeseks loetud osas kinnitavad ütlusi muud vastuvaidlematult objektiivsed tõendid. Üldreeglina tuleks inimese ütlused, kes samade sündmuste, asjaolude ja isikute osas on mistahes osas tabatud tõe moonutuselt, täielikult kõrvale jätta tõendiallika ebajärjekindluse ja ebausaldusväärsuse tõttu. Huvipõhiselt moonutatud ütlustele ei tohiks kunagi rajada kellegi süüdimõistvat kohtuotsust. 10
12. Kohus on jaganud sel õhtul saarel toimunud sündmused kunstlikult kaheks – R.R. a suhtes vägivalla kasutamine ja A. Zutsi suhtes vägivalla kasutamine. Eluliselt on antud juhtumis tegemist üksteisest ajaliselt ja ruumiliselt lahutamatute sündmustega, mis on toimunud samade isikute juuresolekul/osavõtul. Kui kannatanu ei taha rääkida kõigest, mis sellel õhtul saarel toimus, siis pole võimalik lugeda usaldusväärseks tema ütlusi õhtu varasemate sündmuste osas, sh löökide tugevuse, arvu ning tabamiste kohta. On ilmne, et R.R. kalkuleerib, mille tunnistamine on talle kasulik või mitte. Ütluste andmisel kalkuleerivat ja asjaolusid valikuliselt esitavat isikut ei saa lugeda selliseks usaldusväärseks tõendiallikaks, kelle väiteid kriitikavabalt aluseks võttes saaks teise inimene kuriteos süüdi tunnistada.
13. Kannatanu ütluste usaldusväärsuses annab alust kahelda ka see, et ta ei pöördunud abi saamiseks ega vigastuste fikseerimiseks meditsiiniasutuste poole kohe ega isegi mõõduka aja möödumisel, kohale ei ole kutsutud politseid ega tehtud hädaabikõnet. R.R. pöördus oma silmavigastusega arsti poole neli päeva hiljem. Kannatanu enda ütlustest nähtuvalt tarbis ta ka järgneval päeval alkoholi, mistõttu ei saa välistada mistahes õnnetust või silma juhuslikku kahjustamist. Puudub objektiivne põhjus seostada R.R. a silmavigastust A. Zutsi käitumisega pelgalt seetõttu, et sellest sündmusest on olemas videokaadrid, aga R.R. a arsti juurde pöördumisele eelnenud nelja päeva jooksul toimunud muudest sündmustest mitte. Eluliselt on märksa vähem usutav R.R. al esinenud tõsise silmavigastuse tekkimine naisterahva paarist silmnähtavalt nõrgast löögist, pigem toksamisest, mis tema enda hinnangul isegi ei tabanud ega olnud kaugeltki mõeldud valu või veel vähem vigastusi põhjustama.
14. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kuna silma näol on tegemist õrna elundiga, ei eeldagi selle vigastamine nii tugevat lööki, millega kaasneks mingi väline vigastus. Teadupärast on kulm, põsesarn, silmakoobas ja silmalaud mõeldud anatoomiliselt silma vigastuste eest kaitsma, mistõttu seni teadolevate raske silmakahjustuse kaasa toonud vägivallategude korral esinevad alati ulatuslikud vigastused (haavad, hematoomid, muljumised, kriimustused) vähemalt mõnel nimetatud näoosadest. Tõenäosuselt peaaegu nullilähedane on olukord, kus isik saab väidetavast löögist raske silmasisese vigastuse, aga tal ei esine näos kõige vähimatki nähtavat löögijälge.
15. Kaitsja palub ringkonnakohtul jätta otsustamisel kõrvale kõik, mis võib küll A. Zutsi käitumise juures ebameeldivalt mõjuda – nagu see, kas on õige lahendada akumuleerunud konflikte alkoholi tarvitanuna, häält tõstes või salvavat ja bravuurset kõnemaneeri kasutades. Kõik see võib näida ja ollagi taunitav, aga karistusõiguslikku tähendust see ei oma. Kriminaalmenetluses ei saa kellelegi ette heita ebaviisakust või heade kommetega vastuolus olevat käitumist, vaid üksnes karistusseadustikus kuriteoks tunnistatud tegusid. Käesoleval juhul on etteheidetavaks kuriteoks teise inimese teadlik ja tahtlik löömine ja sellega valu või kehavigastuse põhjustamine ning kogu vaidlus saab taanduda üksnes küsimusele, kas A. Zuts sellise teo toime pani ja süüdistuses kirjeldatud tagajärje põhjustas.
16. Puuduvad objektiivsed ja eluliselt tõsiseltvõetavat asjaolud, miks tuleks eelistada R.R. a väiteid vigastuse saamise kohta A. Zutsi selgitustele. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes ei ole võimalik asuda seisukohale, et väljaspool kahtlust oleks tõendatud A. Zutsile etteheidetava kuriteo objektiivne koosseis ning saabunud tagajärge ei saa objektiivselt süüdistatavale omistada.
17. Kuivõrd süü kannatanu löömises ei ole tõendatud, tuleb jätta R.R. a tsiviilhagi läbi vaatamata. Juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga A. Zutsi tegevuses kuriteo objektiivse külje puudumise osas, vaidlustab apellant ka tsiviilhagi osalise rahuldamise. Varalise kahju nõue on tõendamata. R.R. esitas hagiavalduse 01.07.2024, kuid 11 ei lisanud hagiavaldusele ühtegi tõendit kulude kohta. Vahetult enne kohtuliku uurimise lõpetamist esitas R.R. väljatrüki apteekide lehelt kolme ravimi maksumuse kohta ning väljatrüki terviseportaalist perioodi 06.10.2023 kuni 06.07.2024 kohta, kust nähtub informatsioon väljaostetud ravimitest. Selliste dokumentide vastuvõtmisega rikkus kohus kriminaalmenetluse norme, kuna KrMS § 238 lg 3 p 3 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest juhul, kui tõend esitatakse hilinenult. R.R. ei selgitanud kohtus, miks ta ei ole esitanud neid tõendeid koos hagiavaldusega. Seega tulnuks need tõendid jätta vastu võtmata.
18. Kohus rahuldas R.R. a varalise kahju nõude ning luges tõendatuks parkimiskulu, bensiinikulu ning ravimite ostmisega seotud kulude tekkimise. Samas ei ole nende kulude tekkimise kohta kohtule esitatud ühtegi dokumentaalset tõendit. Varalise kahju hüvitise kindlaksmääramisel on kohus arvestanud kannatanu R.R. a ütlusi, nõupidamistoas olles kohtu poolt internetist otsitud andmeid ning Google Mapsi kaardirakendust.
19. Kohus ei saa varalise kahju hüvitamist puudutavat otsust teha ainult üldiselt teadaolevatele asjaoludele tuginedes (auto vajab liikumiseks kütuse tankimist ja kliinikumi juures on parkimine tasuline) ning järgides arutluskäiku, et teatud hinnad muutuvad aeglaselt ja/või on viimase aasta jooksul sarnasesse hinnaklassi jäänud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Kuna R.R. ei ole tõendanud otsese varalise kahju tekkimist, ei ole kohtu otsustus hagi osalise rahuldamise osas põhjendatud.
20. Kohus on arvestanud transpordikulude tekkimist ekspertiisiakti kirjeldavas osas olevast informatsioonist. Kui ekspertiisiaktis on toodud välja kaheksal korral kliinikumis käimise kuupäevad, siis kohus on lugenud tõendatuks veel ühe korra arsti vastuvõtul käimise sellega, et kannatanul soovitati vastuvõtule ja uuringutele tagasi pöörduda 3-4 kuu pärast ja kohtul puudub alus arvata nagu poleks kannatanu arsti ettekirjutusi järginud ning peab eluliselt usutavaks, et kannatanu käis silmaarsti vastuvõtul millalgi 2024 kevadel või suve algul. Tegelikult puuduvad igasugused tõendid selle kohta, kas ja millal käis R.R. 2024 kevadel või suvel arsti vastuvõtul ning millised kulud tal sellega kaasnesid.
21. Kuigi kohus võttis mittevaralise kahju suuruse määramisel arvesse, et kannatanu pidi olema pärast operatsioone mõnda aega töölt eemal, tema igapäevane elu oli häiritud ja raskendatud, ta peab seninini ja ka tulevikus käima regulaarselt silmakontrollis, osaline sissetulekukaotus mõjub hingeliselt rusuvalt ja tekitab muret perekonna toimetuleku pärast, ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, kas R.R. tegelikult oli mõnda aega töölt eemal ning kas ja kui suures osas ta tulenevalt selles kriminaalasjas käsitletud sündmustega seoses sissetuleku kaotas. Kohtuotsusest ei selgu, miks kannatanu väidet selle kohta, et ta ei suutnud operatsioonide järgselt kuu aja jooksul oma töökohustusi täita, ei lükka ümber süüdistatava ütlused, et tema elukaaslane nägi 1,5–2 nädalat pärast kannatanu silmaoperatsiooni R.R. a isiklikku autot Vaiest OÜ õuel ning õhtul jälle kodus. Sellest tähelepanekust selgub, et R.R. oli töökohustustest eemal oluliselt lühemat aega, kui tema poolt avaldatud kuu. Seega puuduvad tõendid selle kohta, kas ja millisel määral R.R. sissetuleku kaotas ning seetõttu tuleks vähendada mittevaralise kahju suurust.
22. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse 12 olemasolu. Kuna sama sündmusega seoses on kannatanule hüvitatud valuraha 2000 euro suuruses summas, siis tuleks seda kindlasti arvesse võtta kahjuhüvitise suuruse määramisel. Kaitsja vastus prokuröri apellatsioonile
23. Kui ringkonnakohus ei peaks nõustuma apellandi seisukohaga A. Zutsi tegevuses kuriteo objektiivse külje puudumise osas, tuleks lähtuda maakohtu argumentatsioonist, et R.R. a löömine ei moodusta

§ 118

lg 1 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu, vaid vastab

§des 121 lg-s 1 ja 119 lg-s 1 kirjeldatule.

1. Kõikide peapiirkonda ja/või näkku tehtavate löökide tagajärjeks ei ole kehavigastust. Vigastused tekivad siiski tugevate või mõne abivahendi abil tehtud löökide tagajärjel. Kohtupraktika pinnalt saab üldteadaolevaks lugeda, et sugugi mitte iga löök rusikaga, rääkimata labakäega löögist, ei pruugi kehavigastust tekitada.
2. Prokurör on apellatsioonis leidnud, et maakohtu materiaalõiguslikult vale käsitlust kinnitab salvestiselt nähtuv, kuidas A. Zuts ähvardas R.R. a ka mingi esemega lüüa ja tal oli sel ajal käes kastruli- või pajakaane sarnane ese. Sellest seigast on prokurör teinud järelduse, et „ka see väike detail raske asjaga tõendab, et Zutsil oli kätega R.R. a ründamisel tõsi taga ja ta kaalus selleks lisaks kätele ka raskest metallist eseme ründeks kasutamist“. Kaitsja arvates nähtub prokuröri poolt esile toodust sootuks vastupidine. Kui A. Zuts tahtnuks R.R. ale kehavigastusi tekitada, oleks ta selleks kasutanud ka käes olnud vahendit. Kuigi mingi ese oli A. Zutsil käes, ei kasutanud A. Zuts seda R.R. a löömiseks. Järelikult kinnitab see maakohtu järeldust, et A. Zutsil puudus soov R.R. ale kehavigastuste tekitamiseks.
3. Inimesele mõistetav karistus ei saa olla sõltuvuses tema kaitsepositsioonist, vaid isiku süüst. Süü eitamise eest karistamine on isegi prokuröri ettepaneku tasandil kohatu, reaalse karistamise alusena oleks see konkreetselt õigusvastane. Kohus on pidanud A. Zutsi süüd keskmiseks ning leidnud, et tegemist polnud märkimisväärselt jõhkra peksmisega. A. Zutsile etteheidetava teo toimepanemisest on tänaseks möödunud ca 1,5 aastat. A. Zuts on 62aastane. Oma senise elu on A. Zuts elanud seaduskuulekalt: tal puuduvad kriminaalkaristused, samuti ei ole tal karistusi väärtegude toimepanemise eest. Seega puuduvad alused A. Zutsile šokivangistuse mõistmiseks ning tema suhtes

§ 74sätete kohaldamiseks.

Prokuröri vastus kaitsja apellatsioonile

1. Kaitsja apellatsioonis toodud väidetele on maakohus juba vastanud ja need ammendavate põhjendustega kummutanud.
2. Puuduvad igasugused viited sellele, et kannatanu oleks salvestustega seoses midagi monteerinud, lisanud või kustutanud. Samuti on täiesti subjektiivne ja meelevaldne kaitsja arusaam, et „videotelt on näha, et meeste teatud tegevus ja väljaütlemised on teatraalsed“. Prokuratuuri jaoks pole eluliselt usutav, et käsitletava sündmuse ajal olulisel määral kanget alkoholi tarvitanud kannatanu ja tunnistaja A.J. i häälitsused oleksid olnud demonstratiivsed või etenduslikud või kaitsja apellatsiooni käsituses „huvipõhiselt moonutatud ütlused“.
3. Seoses tsiviilhagi käsitlusega ei rikkunud maakohus kriminaalmenetluse norme – maakohus andis võimaluse kannatanule tsiviilhagi tõendamiseks täiendavalt dokumente ja põhjendusi esitada, ja seda võimalust kannatanu ka kasutas ning sellises kannatanu 13 kohtlemises pole midagi taunimisväärset. Samuti ei saa kohtupraktika kohaselt maakohtule tsiviilhagi lahendamisel ette heita tuginemist nõupidamistoas leitud üldiselt teadaolevale ehk igaühele internetist kättesaadavale teabele. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
4. Esmalt vastab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni väidetele, et süüdistatava poolt kannatanu löömine ei ole tõendatud (I). Seejärel analüüsitakse prokuröri seisukohta, et tegu tuleks kvalifitseerida

§ 118järgi (II).

Ringkonnakohus hindab, kas süüdistatavat on koheldud karistusõiguslikult põhjendamatult leebelt (III) ning käsitleb tsiviilhagi lahendamisega seonduvaid väiteid (IV). Lõpetuseks võetakse kokku apellatsioonimenetluse tulem ning lahendatakse selle menetluse kuludega seonduvad küsimused (V). (I)

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rekonstrueerinud sündmuste käigu ammendava põhjalikkusega ja käsilolevas otsuses seda kordama ei hakata. Puudub alus teha etteheiteid tõendite analüüsile või nende pinnalt tehtud järeldustele. Seega keskendutakse apellatsioonides esitatud väidetele vastamisele.
2. Juhtunu kohta on kannatanu poolt menetlejale üle antud 4 videosalvestist (tl 29-32). Salvestistelt on näha alkoholijoobes ja räuskav süüdistatav, kelle vaenulikkus on suunatud kannatanule. Sealjuures ütleb ta: sa ülbitsed veel vä? Ma tõmban sulle kuradi mingi asjaga… (hoides samal ajal käes klaasist potikaant ja tõstes selle ähvardavalt üles). Süüdistatav küsib: mida sa teed siin üldse? Miks sa siin oled üldse? Kao minema! /…/ See on minu saar. Sa oled kuradi, kuradi tööline raisk ning lööb samal ajal lahtise vasaku käega kannatanu suunas. Kostub plaks, mis tähendab, et löök läks millelegi või kellelegi pihta. Koheselt on kuulda ka kannatanu poolt öeldud Ai!. Seejärel ütleb tunnistaja korduvalt, et A. Zuts lõpetaks sellise käitumise ning: ja nii ei tohi teha, Aivi (
3. videosalvestis plaadil). Järgmiselt salvestiselt on taas näha, kuidas süüdistatav solvab kannatanut ja käsib tal saarelt minema minna. Kuulda on, kuidas keegi meesterahvas ütleb, et Aivi sul on jälle rusikas püsti vä? mille peale süüdistatav ütleb, et mis rusikas püsti, kurat? /…/ naerad veel mul näkku vä? Süüdistatav on nähtuvalt ärritunud ning on näha, kuidas ta parem käsi on rusikas ja ta teeb löögiliigutuse. Näha on ka, et süüdistatava parema käe neljandas sõrmes on sõrmus (
4. videosalvestis). Järgmises videoklipis ütleb süüdistatav taas, et ta on 40 aastat seal elanud ning, et kannatanu läheks saarelt minema (
5. videosalvestis).
6. Kaitsja hinnangul ei kinnita videolt kuuldav plaksu meenutav heli ja kellegi poolt öeldud Ai! veel seda, et süüdistatava löök oleks kannatanut tabanud ja talle valu tekitanud. Videol kuuldavad heliefektid ja nende saateks olevad demonstratiivsed ja teatraalsed häälitsused on kaitsja sõnul kantud soovist näidata A. Zutsi halvas valguses. Kolleegium kaitsja hinnanguga ei nõustu. Videolt on näha süüdistatava löögiliigutus, koheselt kuuldav plaks, kannatanu Ai! ütlemine ning tunnistaja-poolne A. Zutsi korrale kutsumine. Kolleegium ei tuvasta videosalvestiselt nähtu või kuuldu osas midagi teatraalset või lavastatut, vaid nõustub maakohtu järeldusega, ent antud videolõik tõendab olukorda, kus A. Zuts lõi lahtise käega R.R. a ning löök tabas kannatanut. Kannatanu reaktsioon löögile on tavapärane. Samuti puudub igasugune alus arvata, et kannatanu või tunnistaja A.J. oleks konflikti olukorras kasutanud mingeid heliefekte löögi heli tekitamiseks. See oleks tähendanud, et kannatanu oskas juba lööki oodata ja oli valmis samal ajal käega vastu lauda või muud sellist lööma, et 14 heli tekitada. Esimeselt videoklipilt on näha, et konflikti hetkel seisab süüdistatav püsti ja tõreleb kannatanuga, vaadates veidi alla poole – s.t, et kannatanu istus, nagu ta ka ise kohtuistungil kinnitas. Rahulikult istumine ei ole rünnet kaitsvale inimesele omane. Pigem saab sellest järeldada, et kannatanu ei pidanud süüdistatava käitumist ohtlikuks ega oodanud lööki. Kannatanu enda sõnul olid A. Zutsi liigutused kiired ning ennast kaitsta ta eriti ei jõudnud (dtl 28). Ootamatult tabanud löögile järgnenud reaktsioon on kolleegiumi hinnangul eluliselt usutav.
7. Tuleb silmas pidada, et videosalvestised ei ole asjas ainsaks tõendiks. Süüdistatava poolt kannatanu suunas tehtud lööke tõendavad nii kannatanu kui ka tunnistaja A.J. i ütlused. Kannatanu sõnul tabasid teda vähemalt 3–4 A. Zutsi tehtud lööki. Rohkem oli lahtise käega tabamusi, kui rusikaga. Kõik löögitabamused põhjustasid kannatanule valu – nii tabamuse hetkel kui mõni koht tulitas ka edasi. R.R. a sõnul tabas rusikahoop tema vasakut silma ning ka üks lahtise käega tehtud löök tabas silma piirkonda (dtl 28). Tunnistaja A.J. nägi, kuidas süüdistatav kannatanu suunas lööke tegi. Tunnistaja aga ei näinud/ei oska öelda, kas mõni löökidest ka R.R. a tabas. Küll aga tabas üks lahtise käega tehtud löök ka tunnistajat, kui ta süüdistatavale ja kannatanule vahele läks (dtl 50).
8. Ka süüdistatav ei ole tabavate löökide tegemist kannatanu suunas välistanud. Süüdistatava sõnul läks ta tol õhtul saarele ja küsis kannatanult, mis ta seal teeb. Seepeale hakkas kannatanu teda provotseerima, öeldes, et kes sa üldse siin oled. Süüdistatava sõnul läks tal silme eest mustaks, sest saare peal on tema rohkem ütleja kui R.R. . Süüdistatav vehkis kätega A.J. i ja R.R. a vahel. Ta oli sel õhtul alkoholi tarvitanud ning tundis viha. A. Zuts tahtis, et R.R. saarelt lahkuks. Süüdistatav ei tea, kellele ja kuhu ta kätega vehkides pihta sai. Küll aga ei põhjustanud ta enda sõnul kannatanule silmavigastust, kuna tema löök ei saanud kannatanut otse silma tabada, sest mingit jälge löögist hiljem ei olnud (dtl 65-72).
9. Kaitsja on videosalvestisi kritiseerinud, kuna neilt nähtub vaid A. Zutsi tegevus. Lisaks pole teada, millises järjekorras need 4 videolõiku on tehtud. Kuna kannatanu ei filminud enda sõnul kogu aeg, ei kajasta need kogu sündmust, vaid üsna väikest osa sellest. Siingi nõustub kolleegium maakohtu seisukohtaga, et kindlasti mõjutas kannatanu enda käitumist asjaolu, et erinevalt süüdistatavast teadis kannatanu toimuva videosalvestamisest. Soovides naabritele näidata just süüdistatava ebaväärikat käitumist, oli kannatanu huvides, et teda ennast videosalvestistest nähtuv halba valgusesse ei seaks. Tunnistaja A.J. i kinnitusel viibis süüdistatav saarel 30-45 minutit. Seega ei kajasta kannatanu tehtud videosalvestised kogu sündmust, vaid üksnes üsna väikest osa. Et ta kogu aeg ei filminud, on kinnitanud ka kannatanu ise. Seega on võimalik, et kannatanu hoidis enda käitumist rohkem kontrolli all, kuna teadis filmimisest. Ning on võimalik, et süüdistatav oleks samuti käitunud reserveeritumalt, kui oleks teadnud, et teda filmitakse. Eeltoodu ei tee aga juhtunud vägivallategu olematuks. Kuigi videosalvestised kajastavad vaid hetki pikemat aega kestnud konfliktist, tõendavad need koosmõjus kannatanu ja tunnistaja A.J. i ütlustega, et A. Zuts käitus tol õhtul saarel ärritunult ja oli füüsiliselt agressiivne.
10. Kuigi vahetult peale saarel juhtunut kannatanu oma tuttavatele tervise üle ei kurtnud ja pöördus arsti poole mõned päevad hiljem, luges maakohus kannatanu ütluste ning eksperdiarvamusega tõendatuks, et kannatanul kindlaks tehtud vasaku silma vigastuse põhjuseks olid 02.09.2023 õhtul saadud löögid pea, sh näo ja vasaku silma piirkonda. Kaitsja leiab, et puudub objektiivne põhjus seostada R.R. a silmavigastust A. Zutsi käitumisega pelgalt seetõttu, et sellest sündmusest on olemas videokaadrid, aga R.R. a arsti juurde pöördumisele eelnenud nelja päeva jooksul toimunud muudest sündmustest mitte. Eluliselt on märksa vähem usutav tõsise silmavigastuse tekkimine naisterahva paarist silmnähtavalt 15 nõrgast löögist, mis tema enda hinnangul isegi ei tabanud ega olnud kaugeltki mõeldud valu või veel vähem vigastusi põhjustama. Kaitsja märgib ka, et on peaaegu nullilähedane tõenäosus, et isik saab löögist raske silmasisese vigastuse, aga tal ei esine näos kõige vähimatki nähtavat löögijälge.
11. Ringkonnakohus nõustub, et täiskasvanud inimese rusikas on silmast suurem ning tugevama rusikalöögi järel saaksid löögist kannatada ka silma ümbritsevad näo piirkonnad. Maakohus on ammendava põhjalikkusega kirjeldanud, miks süüdistatava löök ei saanud olla tugev (otsuse lk 13). Sellega on sisuliselt nõustunud ka prokurör, kes märkis, et küsimus ei olegi löögi tugevuses. Nii prokurör kui maakohus on asjakohaselt selgitanud, et silmade puhul on tegu väga õrna elundiga ning nende vigastamine ei eeldagi ilmtingimata nii tugevat lööki, mis tekitaks ka välise vigastuse silma ümbrusesse.
12. 19.04.
13. a ekspertiisiaktist (tl 19-23) selgub, et võrkkest ehk reetina on silmamuna sees asuv kiht, mis paikneb selle sisepinnal /…/. Peapiirkonda, eriti silma lähedusse suunatud löökide ajal toimub klaaskehavedeliku kokku surumine ning paisumine (nn loksumine), mis põhjustab reetina rebenemise. Seega võisid kannatanu vasaku silma reetina rebend ja irdumine tekkida tömbi vägivallaga lähteandmetes toodud ja kannatanu poolt kirjeldatud ajal ja viisil – 02.09.2023 löögist/löökidest kõva tömbi esemega, nt käe, rusika või mõne muu sarnase esemega pea piirkonda. Seega selgub ekspertiisist, et silmavigastus põhjustati tömbi esemega (kehaosaga) ning vigastuse tekkeks piisab ka löögist peapiirkonda, mitte ilmtingimata täpselt silma. Kannatanu sõnul lõi A. Zuts teda rusikaga silma ja lahtise käega silma piirkonda. Nagu juba eelnevalt tuvastatud, oli A. Zutsil rusikaga löögi tegemise ajal veel ka sõrmus sõrmes, mis võib ka nõrga löögi rohkem traumeerivaks teha. Eeltoodu annab alust järelduseks, et silmavigastuse tekkeks piisas ka sedavõrd nõrgast löögist, mis väliseid/nähtavaid vigastusi ei tekitanud.
14. Kannatanu pöördus arstile 06.09.
15. Enda sõnul sai ta alles sündmusele järgneval päeval (s.o 03.09) aru, et midagi häirib silmas, kuid arvas, et tegu on mingi putuka või puruga ega seostanud seda siis veel eelmisel õhtul toimunuga. Silm häiris aga edasi, ka tööle minnes. Apteegist ostetud silmatilgad ei aidanud ning alles seejärel otsustas kannatanu pöörduda silmaarsti vastuvõtule (dtl 29). Tunnistaja A.J. i sõnul sai ta teada, et süüdistatava löögid olid kannatanut siiski ka tabanud, alles siis, kui talle helistas esmaspäeval (s.o 04.09) R.R. ja ütles, et silmaga on mingi jama, et silm on udune (dtl 30). Kaitseversiooni kohaselt sai R.R. silmavigastuse tõenäoliselt mõnel kuriteosündmusele järgneval päeval. See tähendab sisuliselt seda, et kannatanu esitas A. Zutsi peale valekaebuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui R.R. oleks kannatanu suhtes kriminaalmenetlust tahtnud, oleks tal olnud võimalik juba samal õhtul politsei välja kutsuda, näidata salvestust räuskavast joobes süüdistatavast, väita, et süüdistatav teda lõi, mille tagajärjel tundis valu. Seda eriti olukorras, kus ta kaitsja hinnangul oli teadlikult otsustanud kannatanut filmida ja ise salvestisel teatraalselt/demonstratiivselt käituda. Tegelikult nähtub kogutud tõenditest, et kannatanu hakkas kuriteosündmusega seoses süüdistatava vastu pretensioone esitama alles siis, kui oli silmaarsti juures ära käinud.
16. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja arusaama, et maakohus on 02.09.
17. a õhtused sündmused kunstlikult kaheks jaganud. Väljaspool igasugust kahtlust on see, et salvestistelt nähtuv toimus enne seda, kui kannatanu ja A.J. süüdistatavat väidetavalt tiigi poole vedama hakkasid (dtl 66). Tõendid viitavad, et süüdistatav võis temal fikseeritud vigastused saada just siis. See, kuidas süüdistatav oma vigastused sai, ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks – kohus arutab asja süüdistuse piires ja nende isikute suhtes, kes on kohtu alla antud. Süüdistatav ei ole isegi mitte tõstatanud versiooni, et kannatanu R.R. oleks oma vigastused saanud selle käigus, kui süüdistatavat tiigi poole lohistati. Seega leidis käsiloleva 16 kriminaalasja esemeks olev tegu (bangalos toimunu) aset ajaliselt varem ning kannatanu agressiivne käitumine ei ole kuidagi põhjendatav sellega, et hiljem samal õhtul oli kannatanu ka tema vastu väidetavalt vägivaldne. Kaitsja väitele, et kannatanu ütlused muudab ebausaldusväärseks asjaolu, et ta ei räägi täit tõde seoses tiigi ääres toimunuga, on maakohus juba vastanud (otsuse lk 11) ning ringkonnakohus nõustub sellega.
18. Kokkuvõtvalt jõuab ringkonnakohus maakohtuga samale järeldusele – A. Zuts on täitnud talle etteheidetava kuriteo objektiivse koosseisu – süüdistatava löökide tagajärjel tekkis R.R. al vigastus, mis põhjustas vähemalt neli kuud kestva tervisekahjustuse (ekspertiisiakt, tl 22). (II)
19. Maakohus leidis, et täidetud ei ole

§ 118lg 1 subjektiivne koosseis.

Maakohtu hinnangul oli süüdistataval küll tahtlus kannatanule kätega lüües valu põhjustada, kuid puudus kaudne tahtlus tervisekahjustuse tekitamise suhtes, mis välistab süüdistatava vastutusele võtmise

§ 118lg 1 p 2 järgi (otsuse lk 12-13).

86. Prokurör sellise käsitlusega ei nõustu, leides, et A. Zutsi käitumises on tuvastatav minimaalselt kaudne tahtlus tekitatud vigastuse osas. A. Zuts pidas võimalikuks, et ta võib korduvate käelöökidega kannatanu näopiirkonda põhjustada kannatanule raske silmavigastuse. Igale keskmisele inimesele on arusaadav, kui õrna ja vigastuste suhtes tundliku elundiga silma puhul tegemist on. A. Zuts lõi kannatanut korduvalt. Seda, et süüdistataval oli kannatanu ründamisel tõsi taga, kinnitab ka olukord, kus ta ähvardas teda pajakaanega lüüa. 87.

§ 118

subjektiivse koosseisu täitmiseks peab süüdistataval olema vähemalt kaudne tahtlus sellise tervisekahjustuse tekitamise suhtes (

§ 121

I alternatiiv), mis lõppastmes viis

§ 118

lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje – tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud – saabumiseni (RKKK 1-17-5883, p 9). Teisisõnu saaks A. Zutsi teo

§ 118lg 1 p 2 järgi kvalifitseerida juhul, kui tal oli vähemalt kaudne tahtlus R.R.

ale pea- või silmavigastuse tekitamise osas. Ringkonnakohtu hinnangul sellist tahtlust tuvastada ei ole võimalik.

1. Kuigi A. Zuts ise kannatanu tabamist otseselt omaks ei võta, saab teo subjektiivse külje osas järeldusi teha süüdistatavat ja kannatanut iseloomustavate asjaolude ja salvestiste koostoimes. Maakohus on asjakohaselt välja toonud süüdistatava füsioloogilised tunnused – kaal alla 60 kg, kõhn, 60-aastane, parem õlaliiges opereeritud (otsuse lk 13). Nõustuda tuleb järeldusega, et süüdistatava näol pole ilmselgelt tegemist inimesega, kelle treenitusest või kehaehitusest tulenevalt oleks tema löökide täpsus ja jõud eriliselt ohtlik. Nagu eelmises peatükis juba kirjeldatud, ei paistnud ka kannatanu A. Zutsi või tema rünnakut kartvat. Ehk kannatanu ei võtnud süüdistatava vehkimist liiga tõsiselt. Videosalvestistelt nähtub, et süüdistatav on ärritunud ning tema peamine soov on, et R.R. saarelt ära läheks. Oma soovi selgeks tegemiseks otsustab ta kasutada ka käsi, kuivõrd kannatanu tema sõnadest end heidutada ei lase. Löögid ei ole aga tugevad ning teada on, et teda üritas takistada ka A.J. . Ka on teada, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi. Seega on pigem tegu olukorraga, kus A. Zuts tahtis, et teda austataks, kannatanu temale vastu ei räägiks ja saare pealt lahkuks. Kannatanut kätega lüües tahtis A. Zuts pigem seda, et teda kuulda võetaks. Endast oluliselt suurema meesterahva suunas nõrkade löökide tegemisel ei pidanud A. Zuts isegi võimalikuks, et tekitab sellega kannatanule tervisekahjustuse. Küll aga pidas süüdistatav võimalikuks, et R.R. a lüües põhjustab ta viimasele vähemalt valu. 17
2. Seega on maakohus leidnud õigesti, et olukorras, kus süüdistatava tahtlus ei hõlmanud tervisekahjustuse põhjustamist, vastutab ta

§ 121

lg 1 II alternatiivi ja

§ 119lg 1 järgi ideaalkogumis (vt ka RKKK1-17-105, p-d 12 ja 15).

(III) 90. Maakohtu poolt teole antud kvalifikatsioonile vastavat karistuse liiki ja määra apellatsioonides vaidlustatud ei ole. Prokurör leiab, et A. Zuts on toime pannud esimese astme kuriteo ja seetõttu tuleks talle mõista nn šokivangistus ning ülejäänud osa karistusest jätta tingimisi kohaldamata tema allutamisega käitumiskontrollile koos kohustusega läbida sotsiaalprogramm. Prokuröri taotlust tegu ümber kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 2 järgi edu ei saatnud.

Sellele vaatamata annab ringkonnakohus hinnangu mõistetud karistuse individualiseerimise viisile. 91. Prokurör toob esile süüdistatava suhtumist – vähimagi vastutuse mittevõtmist ja oma süü täielikku eitamist. Seda asjaolu on maakohus A. Zutsi karistamisel juba arvestanud. Nii

121 lg 1 kui ka

§ 119lg 1 näevad ette nii rahalise karistuse kui ka vangistuse.

Maakohus on süüdistatava suhtumist arvestades valinud raskema karistusliigi. 92.

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 sätestavad, et kohus võib jätta mõistetud karistuse täielikult või osaliselt täitmisele pööramata, kui selle tingivad kuriteo asjaolud ja süüdlase isik. Seega nähtub seadusest esmalt see, et isegi nimetatud tunnuste olemasolul ei pea tingimata järgnema mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine (…võib jätta…). Sellest on välja loetav seadusandja tahe, et karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik vaid väikese raskusastmega kuritegude puhul. Niinimetatud kergemate süütegude kontekstis on seadust tõlgendatud siiski leevendavalt ning leitud, et seaduses nimetatud alused ei pea esinema ühel ajal, vaid piisab ka ühest alternatiivist. See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab kergemate kuritegude korral lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära. Täielikult ei ole siiski välistatud

§-de 73 ja 74 kohaldamine ka raskemate kuritegude puhul. Sellisel juhul on lävend aga kohtupraktika kohaselt kõrgem, st siis võib mõistetud karistuse jätta täitmisele pööramata vaid tingimusel, et kuriteo toimepanemist ja süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud esinevad üheaegselt (RKKKo 1-23-52/69 p 23 koos edasiste viidetega). 93. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et A. Zutsi suhtes saab karistuse tingimuslikult kohaldamata jätta

§ 73sätteid kohaldades.

Süüdistatav on 1963. aastal sündinud ning mõne aasta pärast pensioniealine – seega on tegemist väljakujunenud isiksusega. Karistusregistri andmed võimaldavad järeldada, et ta on seni elanud õiguskuulekalt. Asjas tuvastatu kohaselt ulatus tema tahtlus

§ 121leebema alternatiivi, s.o valu tekitava kehalise väärkohtlemiseni.

Lisaks karistuse täitmisele pööramise ähvardusele tuleb süüdistataval kahju hüvitada ja tasuda menetluskulud. Eelneva põhjal ei ole alust järeldada, et süüdistatav võiks toime panna uusi kuritegusid. Seetõttu puudub põhjus allutada A. Zutsi käitumiskontrollile või määrata talle prokuröri poolt taotletud viharavi läbimise kohustust. Ringkonnakohtu hinnangul saab sellise isiku ja teo puhul karistuse eesmärk tõenäoliselt täidetud ka vangistuse tingimusliku kohaldamata jätmise korral. (IV) 18

1. Kannatanu varalise kahju nõude on maakohus lahendanud veatult, mistõttu ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhjendusi ei korda ning vastab vaid apellatsiooni väidetele.
2. Kaitsja hinnangul tulnuks kannatanul esitada tõendid koos hagiga, kuid kannatanu esitas tõendid ravimite maksumuse kohta vahetult enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Nende dokumentide vastuvõtmisega rikkus kohus kriminaalmenetluse norme, kuna KrMS § 238 lg 3 p 3 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest juhul, kui tõend esitatakse hilinenult. Ilmselt on kaitsja pidanud silmas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TSMS), sest KrMS § 238 reguleerib lühimenetluses kohtulahendi tegemisega seonduvaid küsimusi. Tõendite vastuvõtmise kord on sätestatud KrMS §-s
4. Kolleegium kaitsja seisukohta ei jaga. Sisuliselt väidetakse, et tsiviilhagi on võimalik tõendada vaid koos hagiavaldusega esitatavate tõenditega. Selline väide ei päde ka tsiviilkohtumenetluses. TsMS § 363 lg 1 p 3 alusel tuleb küll koos hagiavaldusega esitada tõendid, kuid TsMS § 237 lg 1 kohaselt selgub lõplik tõendikogum eelmenetluses ning arvestada võib ka hiljem esitatud tõendeid kui see ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist või hilinemiseks oli mõjuv põhjus.
5. Kriminaalmenetluses tsiviilhagi arutamine on kriminaalasja lahendamise osa ning selle eesmärk on võimaldada kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine. Seega tähendaks üldmenetluses arutatavas kriminaalasjas tsiviilhagile tõendite lisamine süüdistatava süüküsimust puudutavate tõendite (vähemalt osalist) kohtu ette jõudmist enne kohtuistungit. See ei oleks kriminaalasja kohtuliku arutamise põhimõtetega kooskõlas. Nii sätestabki KrMS § 1541 lg 1 p 5, et tsiviilhagis tuleb märkida tõendid, mis kinnitavad nõude aluseks olevaid asjaolusid ja millele kannatanu soovib tugineda, sõltumata prokuratuuri esitatavast tõendikogumist. KrMS § 266 lg 7 kohaselt ei või üldmenetluses kohtusse saadetavas kriminaalasjas tsiviilhagile ega avalik-õiguslikule nõudeavaldusele tõendeid lisada.
6. Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalasja menetleval kohtul järgida selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse täitmine eeldab üldjuhul muu hulgas sedagi, et kui kannatanu on jätnud viitamata tõenditele, millega ta mõnd oma põhiväidet tõendab, peab kohus tulenevalt KrMS § 381 lg-st 6 ja TsMS § 351 lg-st 1 arutama menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja laskma vajadusel täpsustada, milliste tõenditega kannatanu oma põhiväidet tõendab. Selgitamiskohustusega võib kaasneda ka vajadus anda kannatanule võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Üldmenetluses saab täiendavaid tõendeid esitada kohtumenetluse käigus (RKKKo 1-20-2438/33 p 37 ja 38 koos edasiste viidetega). Kohtumenetluse käigus ongi kannatanu tõendeid esitanud.
7. Kaitsja heidab maakohtule ette sedagi, et parkimiskulu, bensiinikulu ning ravimite ostmisega seotud kulud on loetud tõendatuks ilma, et kannatanu oleks selle kohta esitanud ühtegi dokumentaalselt tõendit. Varalise kahju hüvitise kindlaksmääramisel on tuginetud kannatanu ütlustele, nõupidamistoas olles kohtu poolt internetist otsitud andmetele ning Google Mapsi kaardirakendusele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja esile toodu käsitatav menetlusõiguse rikkumisena. 19
8. Kannatanu nõudis varalise kahju hüvitisena 500 eurot. Sellist nõuet on kohus KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 405 kohaselt õigustatud menetlema oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras (RKKKo 1-20-2438/33). TsMS § 405 lg 1 kohaselt kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all (p 5) ja koguda tõendeid omal algatusel (p 8). Asjaolud, et kannatanu elab Võru maakonnas, käis arstivisiitidel ning vajas ravimeid, olid kajastatud juba hagiavalduses ning seda arutati ka menetluses. Seega ei olnud kohtu otsustus nende asjaolude osas pooltele üllatuslik. Kohus tugines kannatanu selgitustele ning on haginõude väiksusest tulenevalt lihtsustatud korras teinud kindlaks hageja nõude põhjendatuse.
9. Kaitsja väited mittevaralise kahju hüvitise vales suuruses väljamõistmise kohta on põhjendatud.
10. Hagiavalduse kohaselt oli vigastuse järel kannatanu igapäevane toimetulek raskendatud ja häiritud ning ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamiseks 3000 eurot. Maakohus tuvastas, et kannatanu pidi läbi tegema operatsioonid, millest taastumine võtab üldiselt teadaolevalt aega, ta ei saanud mõnda aega teha füüsilist pingutust nõudvaid igapäevatoimetusi ning palgatööd, peab kontrollis käima ja tarvitama ravimeid ning leidis, et mittevaralise kahju hüvitamiseks kohane summa on 2500 eurot.
11. Prokurör leiab apellatsioonis, et tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud ning seetõttu tuleks välja mõista hüvitiseks kannatanu taotletud 3000 eurot. Kaitsja leiab, et see summa on liiga suur, sest tegelikult kannatanu nii kaua töölt eemal ei olnud. Ringkonnakohus ei nõustu kummagi seisukohaga. Tegu on nõustumisväärselt kvalifitseeritud

§ 121

lg 1 ja § 119 lg 1 järgi ja teo tõttu kannatanule tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise suurus on määratud õigesti. Hageja ei nõua saamata jäänud tulu, millisel juhul omaks töölt eemal viibitud aja täpne kindlakstegemine tähendust. Kannatanu elukvaliteet halvenes mõneks ajaks ning tervise taastamiseks olid vajalikud operatsioonid. 2500 eurot on hüvitamiseks kohane ja VÕS § 134 lg 2 tähenduses mõistlik summa. See arvestab nii rikkumise raskust kui ka kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5).

1. Süüdistusaktiga koos esitas prokurör tõendid, et PZU Kindlustus on kannatanule õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste alusel hüvitanud valuraha 2000 eurot ning pooled vaidlevad, kas seda tuleks süüdistatavalt kahjuhüvitise välja mõistmisel arvestada.
2. Kannatanu ülekuulamisest nähtub, et ta peabki oma mittevaralise kahju kogusuuruseks 3000 eurot ning seega ei ole haginõue kujunenud selliselt, et hinnangulisest kahjust on maha arvestatud kindlustusandja poolt makstud summa ja ülejäänut nõuab ta süüdistatavalt. R.R. selgitas, et [m]a ise kindlustuse raha üldse ei seostaks sellega, et Aivi sellega kuidagi seotud oleks. Et tema sellest kergemalt pääseks. /…/ Ei ole mul keegi aidanud kindlustuse makseid maksta (dtl 45). Teisisõnu leiab kannatanu, et kuna tema ise on kindlustusmakseid tasunud, on ta kindlustuse poolt makstava hüvitise nö välja teeninud, ning seda ei peaks seostama A. Zutsilt väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitisega.
3. Maakohus leidis, et õigusalases kirjanduses (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2016, P. Varul jt, § 127 lg 5, komm 4.12.) on leitud, et Kolmandate isikute maksed, mis tehakse lepingust või seadusest tuleneva kohustuse alusel (nt ravikindlustushüvitis, kahjustatud isiku poolt sõlmitud kahjukindlustuse hüvitis) ei kuulu 20 üldjuhul kasuna kahjuhüvitisest mahaarvamisele. Näiteks ravikindlustuse eesmärk ei ole mitte kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine. Sama kehtib kahjustatud isiku enda poolt sõlmitud kahjukindlustuse kohta. /…/ Isiku surma või talle tervisekahjustuse tekitamise korral ei kuulu kannatanu poolt sõlmitud elu- või õnnetusjuhtumikindlustusest saadud hüvitised mahaarvatava kasu hulka. Eeltoodule tuginedes leidis kohus, et süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistetavast mittevaralise kahju hüvitisest ei tule maha arvata kannatanule õnnetusjuhtumikindlustuse alusel välja makstud hüvitist, sest tegemist on kannatanu vabatahtlikult sõlmitud kahjukindlustusega, mille eesmärk ei ole mitte kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine.
4. Maakohus on seda õiguskirjanduse seisukohta tsiteerinud poolikult. See jätkub järgmiselt. Kui nimetatud juhtudel hüvitab kahju kindlustusandja, siis läheb kannatanu nõue kahju tekitaja vastu talle üle regressi korras. Kui nimetatud juhtudel arvataks kindlustushüvitis kahjuhüvitisest maha, siis ei oleks kannatanul ka kahju hüvitamise nõuet, mis saaks regressi korras kindlustusandjale üle minna.
5. Seega ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 5 kohane õigusnorm arvestamaks seda, et kindlustusandja on osa mittevaralisest kahjust hüvitanud. Samuti pole see kaitsja osutatud VÕS § 140 lg 1, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Nendel juhtumitel väheneks kahju põhjustaja hüvitamiskohustus.
6. VÕS § 492 lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Selle sätte kommentaaride kohaselt kindlustusandjale kahju hüvitamise nõude ülemineku ehk subrogatsiooni üks eesmärk on vältida kindlustusvõtja rikastumist kindlustuslepingu arvel. Kui kindlustusvõtja saaks kahjukindlustuslepingu alusel kindlustushüvitise ja samal ajal säilitaks ka kahju hüvitamise nõude kahju tekitanud isiku vastu, saaks ta sisuliselt kahekordse hüvitise (Varul, P., jt. Võlaõigusseadus III. Juura,
7. § 492 komm 3.1.) (vt ka RKTK 2-21-4251/36 p 11.5.3). VÕS § 173 lg 1 järgi ei vaja seaduse alusel nõude üleminek senise võlausaldaja (s.o R.R. a) tahteavaldust.
8. Kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõuet süüdistatava vastu ei ole maakohtu poolt väljamõistetud ulatuses võimalik rahuldada seetõttu, et 2000 euro ulatuses on nõue PZU Kindlustus AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalile üle läinud. Seda nõuet saab A. Zutsi vastu maksma panna kindlustusandja.
9. Pooled on asjas tähtsust omavad asjaolud esile toonud ja õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne. Maakohus on VÕS § 492 lg-t 1 kohaldamata jättes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. See toob kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise süüdistatavalt välja mõistetud mittevaral ise kahju hüvitamise osas. Kannatanu sellekohane nõue kuulub rahuldamisele summas 500 eurot. (V)
10. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus, et A. Zutsi poolt kuriteo toimepanemine on tõendamist leidnud ning maakohus on kuriteo ka õigesti kvalifitseerinud. A. Zutsi tahtlus ulatus vaid valu tekitava väärkohtlemiseni, mistõttu on ta toime pannud

§ 121lg 1 ja § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

A. Zutsile mõistetud karistus vastab süü suurusele ning muutmisele ei kuulu. Maakohtu otsus tuleb tühistada vaid süüdistatavalt mittevaralise kahju 21 väljamõistmise osas summas 2500 eurot. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, mõistes A. Zutsilt kannatanu R.R. a kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 500 eurot.

1. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ja § 340 lg 2 p-st 5, tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 08.11.
2. a otsuse A. Zutsilt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise 2500 eurot osas, tehes selles osas uue otsuse ja mõistes A. Zutsilt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 500 eurot. Muus osas jääb kohtuotsus muutmata. Prokuratuuri apellatsioon jääb rahuldamata. Kaitsja apellatsioon rahuldatakse osaliselt.
3. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude osas. A. Zutsile riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat K. Hänilene esitas 02.01.2025 ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks määramiseks summas 380,64 eurot (sh käibemaks 68,64 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele 65 minutit, nõupidamisele kliendiga 20 minutit ja apellatsiooni koostamisele 175 minutit. 28.02.2025 esitas kaitsja teisegi taotluse summas 131,76 eurot (sh käibemaks 23,76 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuratuuri apellatsiooniga tutvumisele 30 minutit ja sellele vastuse koostamisele 60 minutit. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlustes märgitud ajakulu põhjendatud ning mõlemad tasutaotlused kuuluvad rahuldamisele.
4. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd maakohtu otsus tühistatakse osaliselt, jäävad menetluskulud summas 512,40 (380,64+131,76) eurot (sh käibemaks 92,40 eurot) riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 22