Obsah (5)

Väärteoasi 4-24-2823 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2024, Tallinn Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kohtuistungi sekretär Julia Senkev

§ 204

lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi käesolevas otsuses määratud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadetakse vastavalt

§-le 202 lahendi koopia kümne päeva jooksul kohtutäiturile, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Kohtuotsus edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 31.01.

Asjaolud
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 06.08.2024 otsusega väärteoasjas 2315,24,005358 karistati Juri Gavriltšenkot Liiklusseadus (edaspidi LS) § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest. J. Gavriltšenkole heidetakse ette, et tema 14.07.2024 kell 10:57 Laagna teel (Varraku tn ja Mustakivi tee sildade vahel), Lasnamäe linnaosas, Tallinnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 94 +/-3 km/h, kui suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 70 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Lubatud sõidukiiruse ületamisega 21 kuni 40 km/h pani J. Gavriltšenko toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.
28.08.2024 esitas J. Gavriltšenko Harju Maakohtule kaebuse leides, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada koosseisu puudumise tõttu. Oma kaebuses kaebaja selgitab, et 14.07.2024 kasutas ta oma abikaasa isa sõidukit MB E320, mille roolis oli esmakordselt. Ta teosats sõiduki tehnilise kontrolli ning asus koju sõitma, kasutades selleks Laagna teed. Oli hommikune aeg, liiklus hõre, teekate ning nähtavus hea. Juhtides sõidukit võimalikult ettevaatlikult lähenes ta Mustakivi sillale ning umbes 30 m enne silda märkas, kuidas keegi astub teele. Kaebaja tuvastas, et tegemist on politseinikuga. Ta suunati vasakule, kaebaja veendus, et kaasliiklejaid ei ole ning peatus koheselt, parkides oma sõiduki politseibussi ette umbes 10 m kaugusele. Politseiametnik tutvustas ennast ning väitis, et kaebaja ületas sõidukiirust 24 km /h ning sõidukiirus oli väidetavalt 94km/h. Ametnik ei näidanud talle ette kiirusemõõtmeseade tablood. Salvestist nägi juba 20 minutit hiljem, kui ta kutsuti politseibussi. Politseiametnik pakkus kohe kiirmenetlusena trahviks 120 eurot, mis kaebajat imestama pani kuna ametnik teadis karistuse suurust enne uurimata KarS § 56 lg 1, mille kohaselt karistamise alus on isiku süü ja arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaebaja otsustas, et ei nõustu kiirmenetlusega. Politseiametnik palus olla autos ja läks ise politseibussi. Kaebaja hakkas taastama olukorda, mis eelnes peatumisele. Ta tuvastas, et liikus üksinda mööda laia teed, kiirus oli spidomeetri järgi 70-75 km/h ning liikus vastavalt liiklusmärkidele, ei olnud tunnet, et rikuks kiirusepiirangut. Umbes 20 minutit hiljem kutsuti ta politseibussi ning talle näidati ette kõik protokollid ning paluti tutvuda ja allkirjastada. Kaebaja luges esitatud dokumendid kiiruga läbi ning allkirjastas. Üldmenetluse otsus tuli summas 200 eurot, mis pani teda samuti imestama. Asi ei ole määratud trahvi suuruses, vaid selles, et otsuses oli peamiseks argumendiks viide Riigikohtu kohtupraktikale, kus on asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-5813, 3-1-1-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku 2 eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Ei ole viidet, et puuduvad kehtivad karistused, ei mainitud, et ta ei ohustanud kellegi elu või huvi. Samuti ei võetud arvesse kahetsust. Samuti seab kaebaja kahtluse alla kiirusemõõtmise videosalvestise. Salvestiselt on näha, et mõõtmine toimub varjatult põõsaste tagant ning põõsad võisid mõjutada kiirusemõõturi tulemust. Videost on aru saada, et kaebaja ei näe politseid, vastasel korral oleks järgnenud koheselt pehme pidurdamine. Videost on selgelt näha, et kaebaja kiirus aeglaselt tõuseb.
Kaebaja on seisukohal, et nõuded kiirusmõõturi ja kiirusesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele § 8 p 4 ütleb, et ei ole lubatud mõõta kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid. Kaebaja puhul on selleks liikuvad põõsatipud. Kaebaja hinnangul kõik faktilised asjaolud viitavad sellele, et kiirusemõõturi tulemus ei vastanud tegelikkusele ning eeltoodule tuginedes palub kohtult kiirusemõõtmise kasutamise protokoll olulise vea tõttu tühistada ja väärteoasi lõpetada

§ 29lg 1 p 1 alusel.

05.09.2024 esitas kaebaja taotluse, et soovib asja arutamist kohtus. Menetlus kohtus
Kohtus jäi kaebaja ja tema esindaja esitatud kaebuse juurde juba kaebuses toodud asjaolude põhjendustel. Kaebaja esindaja selgitas, et ei ole nõus kiiruse mõõturi kasutamise protokolliga ning leiab, et see oli tehtud vigadega, ta soovib seda protokolli vaidlustada ja väärteoasi lõpetada. Kaebaja ei ületanud kiirust sellisel suuruses nagu talle ette heidetakse. Kuna kohapeal tundus, et ühist lahendust ei leita, soovis ta asjaarutamist üldmenetlses. Vastulauset ta ei esitanud kuna teadis algusest peale, et pöördub kaebusega kohtusse, kuna see on tema jaoks palju lihtsam lahendus.
28.11.2024 toimunud kohtistungile võttis kaebaja endale esindaja, kes esitas kohtule taotluse, milles selgitas, et selles asjas on kaitsealune tõstnud sisuliselt kahtlused kiirusmõõtmeseadme kasutamise (Lidar) näidu usaldusväärsuse ja selle tõendi lubamatuse osas, mille tõttu tuleb siis asjas uurida ja kontrollida ka teisi kiiruse mõõtmist ja seadmet puudutavaid tõendeid, s.o järgmised: menetlustoimingul kasutatud kiirusemõõteseadme kohta välja antud tüübikinnitustunnistus; menetlustoimingul kasutatud kiirusemõõteseadme kasutusjuhend; kiirusemõõteseadet kasutanud ametniku antud tüüpi mõõtevahendit kasutamiseks väljaõpet tõendavat dokument, s.o pädeva mõõtja koolituse läbiviimist kinnitavat tunnistus. Esindaja nentis, et menetlustoimingul kasutatud kiirusemõõteseadme kasutusjuhend peab ilmselt politseiasutuses olema eestikeelne või eesti keelde ametnikele tõlgitud.
Kaebaja esindaja toetas kohtuistungil kaebuse esitajat ning asus seisukohale, et kõik kahtlused ei ole kõrvaldatud ja oma taotluses on ta väga põhjalikult seda kõike selgitanud. Nagu kriminaalmenetluses kui ka väärteomenetluses kehtib süütuse presumptsioon ja uurimispõhimõte. Nende nii öelda üldpõhimõtete järgi peab kohtuväline tegema kõik endast tuleneva, et kahtlustava süüd tõendada, et kui tekivad menetluses mingid kõrvaldamata kahtlused, siis tuleb tõlgendada neid menetlusaluse isiku kasuks, aga mitte kahjuks. Antud juhul on esindaja hinnangul kõik tõendid tõlgendatud kaitsealuse kahjuks, mis läheb vastuollu nende põhimõtetega. Samuti heidab kaebaja esindaja kohtule ette, et tema poolt esitatud tõendid jäeti vastu võtmata. Jällegi uurimispõhimõttest tulenevalt tuleb võimalikult kõik tõendid uurida ja analüüsida. Ja see puudutab ka politseiametnikku, keda nad taotlesid tunnistajana üle 3 kuulata. Samuti viitas esindaja Riigikohtu praktika järeldustele, et nii kohtuväline menetleja kui kohus peab kindlasti valmis olema uurima kõiki kiiruse mõõteseadet puudutavaid tõendeid. Ehk siis mitte ainult taatlemistunnistus. Või siis, et sellest ei piisa, et tuleb kindlasti kohtule esitada ja uurida tüübikinnitustunnistus, mis on väga oluline dokument, siis kindlasti kasutusjuhend, kus on täpselt kirjutatud, kuidas tuleb kiirust mõõta, mis võimalikud häired või vead võivad tulla, millal on keelatud või ei ole soovitatav kiirust mõõta. Selleks, et seda uurida tuleb ikkagi tutvuda selle juhendiga, konkreetselt selle lasermõõturi juhendiga. Praeguses asjas seda ei olnud tehtud ja esindaja hinnangul neid dokumente ei saa niisama eirata. Samuti vaadates neid asjas olevaid tõendeid -videosalvestus ja pildid, on näha, et selle kiiruse mõõtmisel olid segavad faktorid ehk häired - need samad põõsad.
Kohtuvälise menetleja hinnangul tuleb kaebus rahuldamata jätta. Kaebaja süü talle inkrimineeritud väärteo toimepanemise osas on tõendamist leidnud. Väärteomenetluse käigus ei ole rikutud ei väärteoõigust ega materiaalõigust. Asjaolu selle kohta, kas kiiruse ületamise tulemus on lubatav või mitte, lähtub sellest, et vastavalt mõõteseaduse § 5 lg 1 on mõõtetulemus jälgitav ja tõendatud kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendeid ja mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides mõõtemetoodikat ja mõõtmisel on järgitud mõõteseaduses või muus seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele.
Kohtuväline menetleja selgitas, et väärteotoimikus asuvate materjalidega on tõendamist leidnud, et tunnistaja, kes on teostanud kiirusemõõtmist rikkumise toimepanemise kuupäeval ja kohas, oli saanud vastava koolituse. Samuti on väärteotoimikust leitav taatlustunnistus. Mõõteseade oli taadeldud ja lubatud kasutamiseks.
Kohtuväline menetleja juhtis esindaja ja kaebuse esitaja tähelepanu Vabariigi Valitsuse määrusele number 78, mis on vastu võetud 16.06.2011 ning mis sätestab nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele. Vastavalt sama määruse § 8 kohaselt ei ole sõidukiirust lubatud mõõta ainult tunnelis või peeglilt. Muudel asjaoludel kiirust võib mõõta järgides mõõtemetoodikat. Mõõtemetoodika osas olid kohtuvälise menetlja hinnangul kõik nõuded täidetud, samuti on kaebajale korduvalt selgitatud, kuidas toimub kiiruse mõõtmine kiirusmõõteseadmega LaserCam 4 ning kuidas käitub kiirusmõõteseade juhul kui ilmnevad segavad faktorid. Kohtuväline menetleja juhtis kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et kiirusmõõteseadme LaserCam 4 kasutades on võimalik mõõdetavat objekti väga täpselt sihtida ning seega üksikuid sõidukeid grupis selgelt eristada. Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et kiiruse mõõtmisel oli järgitud mõõtemetoodikat, kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlustunnistust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Seega jäi kohtuvälisele menetlejale arusaamatuks kaebaja esindaja väide selle kohta, et ei ole tõendamist leidnud, et mõõtja ei olnud koolitust läbinud.
Lõppkokkuvõttes asus kohtuväline menetleja seisukohale, et kiiruse ületamine on tõendamist leidnud ning otsuse tühistamise asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata ning tekkinud menetluskulud palub kohtuväline menetleja jätta kaebuse esitaja kanda. 4 Kohtuotsuse põhjendused 12.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kuigi J. Gavriltšenko on kohtueelses menetluses oma rikkumist tunnistanud ning seda ka kahetsenud on praeguseks nii kaebaja kui tema esindaja asunud seisukohale, et kohtuväline menetleja pole tõendanud mõõtetulemuse jälgitavust, seega puuduvad väärteoasjas tõendid, mille alusel üldse saaks karistada. Kokkuvõtvalt vaidlus seisneb selles, et kaebaja ja tema esindaja ei ole kindel, et kiirusemõõteseade mida kasutati rikkumise fikseerimisel on just see seade millised andmed on kohtule esitatud.
Kohtule esitatud väärteoprotokolli nr 0714585101 kohaselt juhtis J. Gavriltšenko 14.07.2024 kell 10:57 Laagna teel (Varraku tn ja Mustakivi tee sildade vahel), Lasnamäe linnaosas, Tallinnas, Harju maakonnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 94 +/-3 km/h. Suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 70 km/h, seega ületas J. Gavriltšenko lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Kiiruse mõõtmine toimus laser tüüpi seadmega LaserCam
28.11.2024 kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi A K, kes kinnitas ülekuulamise alguses, et ta ei tunne menetlusalust isikut ning ei ole temaga varasemalt kokku puutunud. Töötades PPA Ida-Harju politseijaoskonnas patrullpolitseinikuna, tunneb kaebuse esitajat menetluse käigus, tema suhtes on läbi viinud menetlust. Tunnistaja kirjeldas, kuidas nad kolleegiga teostasid liiklusjärelvalvet Laagna teel, Mustakivi silla ja Varraku silla vahel ja mõõtsid seal kiirust suunaga Mustakivi poole. Tunnistaja kirjeldas, et olles sõidukiga Mustakivi silla all, mõõtis kiirust oma sõidukist väljas tema suunas liikunud halli värvi Mercedesel, mille kiirus oli 21+ lubatud kiirusest ja ta peatas sõiduki käe märguandega. Tunnistaja läks sõiduki juurde ning ütles ületatud sõidukiiruse. Ta ei mäleta, kas tol korral kohe näitas salvestust või mitte, kuid tavaliselt ta seda teeb. Tunnistaja pakkus isikule kiirmenetlust ning trahvisumma oli 120 eurot põhjusel, et tegemist oli asulasisese teega, lisaks ületati kiirust 21 kuni 40 km/h. Isik palus aega mõelda, millist varianti ta soovib valida menetluses ning isik valis üldmenetluse. Oma rikkumist ta tunnistas.
Tunnistaja kirjeldas, et mõõtes kiirust hoides käes kiirusmõõteseadet ning saades kiiruseületamise kätte, peatas ta käega sõiduki. Segavaid faktorid, mis takistasid kiiruse mõõtmist ei olnud – kiirust oli mõõteseadmel hästi näha. Kõrval tee ääres oli ka üks võsa, mille oksad vahel liikusid. Seega kui kiirusmõõteseade puutub mingisugust objekti, mis jääb laseri sisse, siis tabloole ilmub 0, aga kui uuesti suunata LaserCam kiirusmõõteseadme sõiduki suunas, siis ta näitab uuesti kiirust. Kiiruse mõõtmise lõpetamisel seade näitas kiirust ning fikseeris kõige suurema kiiruse. Kui kiirusmõõteseade ei suuda tabada objekti siis ta näitab täiesti 0 kiirust kuna ta ei saa kiirust mõõta. Ja uuesti kui saab kiiruse liikuvast esemest siis näitab uuesti kiirust. Tunnistaja selgitas, et politseis on ta töötanud 3 aastat, LaserCam4 kiirusmõõteseadet kasutab väga tihti, selle seadmega mõõtmine on lihtne, kohe salvestub kiiruseületamine ja kohe on liiklusrikkujale näha milles rikkumine seisnes. LaserCami taatleb Metrosert, nad teevad korda kiirusmõõteseadmed, kui kõik on taadeldud siis panevad kleebised peale. Lisaks sellele kui mõõteseade sisse lülitada, siis ta teeb 5 enesekontrolli, kus ta näitab, kas kõik on korras või mitte. Kui ei ole korras, siis pöördutakse spetsialistide poole, kes saadavad uuesti LaserCam taatlusele. Kui on kõik korras, siis alustatakse tööd.
Tunnistaja hinnangul olid nad paarimehega kaebajale täiesti nähtavad. Politseibuss on suhteliselt kõrge ning teeääres olev võsa sedavõrd madal, et vähemalt politseibussi ülemine osa pidi olema nähtav. Tegemist oli valge ajaga ja vähemalt 300 m kauguselt peab isik politseinikku märkama seda enam, et neil on helkurvestid seljas. Seistes bussi kõrval ja mõõtes kiirust, teostas ta avalikku järelevalvet ning ta oli nähtav liiklejatele.
Tunnistaja selgitas, et ei ole mingit vahet, kas LaserCamiga kiiruse mõõtmisel läheb mõõtetulemus mingi takistuse olemasolul korraks nulli, sest kiirusemõõtmist saab jätkata ning takistuse möödumisel kiiruseseade jätkab mõõtmist. See on ka näha salvestiselt. Tunnistaja ei oska öelda, kui lai oli teeäärne võsa, kuna selle laiuse mõõtmine ei kuulu tema tööülesannete hulka. Teostades liiklusjärelvalvet ei seisnud ta võsa taga vaid selliselt, et nägi lähenevat kaebaja sõidukit ning tema sõiduki kiirust oli võimalik mõõta. Sarnaselt nägi ta ka kõiki teisi sõidukeid, kes liiklesid sel päeval Laagna teel.
Kiirusemõõtmiseks on tunnistaja läbinud kõik pädevad koolitused Sisekaitseakadeemias ning saanud selleks vastavad tunnistused. Samuti kinnitas ta istungil, et on lugenud LaserCami kasutusjuhendit, on teadlik faktoritest mis võivad kiiruse mõõtmist segada. Nendeks võivad olla ilmastik, segavad objektid või asjaolu, et aparaat ei ole töökorras. Selle tuvastamiseks teeb tunnistaja iga kord testi enne vahetuse algust.
Tunnistaja kirjeldas, et kaeba otsustas ta peatada juba hetkel, kui esimene kiiruseületamine oli fikseeritud, kuid jätkas siiski ka mõõtmist veendumaks, kas sõiduk ületab veelgi kiirust, mida kaebaja sõiduk ka tegi.
Lisaks märkis tunnistaja, et peatamismärguande saanud sõiduk peab pidurdama ohutul viisil. Ta ei pea pidurdama järsult ning ohutuse mõttes on lubatud ka politseist mööda sõita, oluline on, et sõiduk pidurdaks. Kaebaja peatus kellelgi ohtu tekitamata.
Kohtu hinnangul saab tunnistaja ütlusi usaldusväärseks pidada. Tunnistaja kirjeldas detailset ja arusaadavalt kuidas tavapäraselt ta oma töökohustusi täidab, millises järjekorras ning milline näeb välja see protsess kuidas mõõteseadest esmalt kontrollitakse ning kuidas seadme korrasolek fikseeritakse. Kohtul ei ole kahtlust, et tunnistaja poolt kirjeldatu võiks olla ebausaldusväärne.
Asjakohatuks peab kohus kaebaja esindaja väite, et kuigi LaserCam 4 on kaasaaegne ja selle algoritmid püüavad minimeerida erinevaid vigu, pole ükski süsteem täiesti eksimatu. Kaitsja selgitas, et looduslikud ja füüsilised mõjutegurid võivad tulemusi kallutada, seda enam kui seade sihitati sellisele alale, kus objektid (s.o põõsa oksad ja lehed) asuvad auto liikumisteel ja samuti ebaõigesti hinnati ning valiti keskkonnatingimusi mõõtmiseks (vihm, tolm või päikesevalgus koos põõsa lehtedega ja okstega võivad eriti mõjutada laserkiire hajumist, kui ka põhjustada muid anomaaliaid). Eelnevast tulenevalt jõudis kaitsja järeldusele, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ettekirjutatud andmed ei vasta tegelikkusele. Kaitsja hinnangul 6 ei vasta tõele asjaolu, et kiirusmõõturi kasutamisel pöörati tähelepanu looduse tekitavatele häiretele, millised võivad anda eksitavaid mõõtmistulemusi ning võeti meetmeid probleemide vältimiseks, sh mõõtja kindlustas, et mõõteseadme ja objekti vahel ei ole oleks läbimatuid takistusi ja seadmele tagati töötingimused. Kohtu hinnangul on taoline järeldus põhjendamata kuivõrd politseinik mõõtis kiirust nii nagu seadme kasutusjuhend ning läbitud koolitused on ette näinud. Kohus selgitab, et põõsas või puud ei ole läbimatu takistus ning puuduvad igasugused põhjendused, et töötingimused ei olnud täidetud (vt ka käesoleva laheni p 26). Tunnistaja ütlustest nähtuvalt teostas tunnistaja enne vahetuse algust kontrolli kiirusemõõteseadmele ning veendus, et seade on igati töökorras.
Tunnistaja on kohtule veenvalt selgitanud kiirusmõõteseadme LaserCam 4 tööpõhimõtted. Tegemist on laseriga, mis võimaldab kasutajal sihtmärki täpselt identifitseerida. LaserCam põhimõte on selline, et kui toimub mõõtmine, siis toimub ühtlane helisignaal, mida on ka kuulda videosalvestiselt ja ekraani peal kuvab sõiduki kiirust. Juhul kui selle kiirusmõõteseadme ette tekib mingi takistus, katkeb kiirusemõõtmine, siis tabloole kuvab null ja helisignaal. See tähendab seda, et kui kiiruse mõõtmine ei toimu korrektselt või see on katkendlik või ilmneb mingi muu segav faktor, siis kiiruse mõõteseade ei saa kiirust mõõta ja ta kuvab nulli. Nii nähtub LaserCam 4 Prologist, et 14.07.2024 kell 10.56.56 mõõdetakse J. Gavrislitšenko sõiduki kiiruseks 86 km/h ning sõiduki kiirus suureneb kuni 88 km/h. Kell 10.58.58 tekib taksitus (tuvastatud liikuvate põõsaokste näol) ning kiirusemõõdik fikseerib 0-i. Jätkates peale taksitusse äralangemist kohaselt sõiduki kiiruse mõõtmist, suureneb kell 10.56.58 sõiduki kiirus 88 km/h kuni 10.57.04 94 km/h.
Käesoleval juhul on J. Gavrilitšenko poolt toime pandud väärtegu tõendatud lisaks tunnistaja ütlustele ka kiirusemõõturi kasutamise protokolliga 14.07.2024, millest nähtuvalt oli suurim lubatud sõidukiirus Tallinnas, Laagna teel Varraku tee ja Mustakivi silla vahel 70 km/h. Kiirust mõõdeti kiirusmõõturiga LaserCam 4 nr: LE0733, milline seade oli testitud 14.07.2024 kell 08.06 ning on igakülgselt tuvastatud, et seade oli töökorras. Kiirusemõõturi lugem oli 94 km/h, kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h ning lõplik mõõtetulemus seega 91 km/h.
Mõõtmisel kasutati kiirusemõõteseadet, mis automaatselt teeb ka video kiiruse mõõtmisest. Kohtus vaadeldud videosalvestiselt on mõõtetulemus jälgitav vastavalt kiirusemõõturi kasutamise protokollile ning Prologile. On selgelt näha ka asjaolu, et fikseeritud kiiruse mõõtmise hetkel ei olnud kaamera ees mingeid takistusi, kaamera on paigaldatud kiirusemõõteseadme sisse, seega kui on takistus siis see peaks olema pildilt selgelt näha. Antud hetkel on videopilt selge ja ilma takistusteta. Samuti on näha videosalvestuselt mõõtepunkti asukoht sõidukil ja selle diameetri suurus. Kui esialgu oli kaebaja poolt juhitud sõiduki kiirus 86 km/h mõõdetud 261.5 m kauguselt mõõtepunkti diameetriga 27 cm, siis lähenedes kiirusemõõtjale on näha, et sõiduki kiirus kasvas ning vastavalt mõõtepunkti diameeter vähenes nõnda, et 100.7m pealt fikseeritud kiiruse 94 km/h mõõtepunkti diameeter oli 10 cm. Diameeter näitab laseri punkti läbimõõtu sõiduki peal, seega kui seal oleks olnud mingigi takistus ei oleks võimalik kiiruse kuvamine selliselt nagu videosalvestisel ja prologis näha. Prologist nähtub, et alates hetkest mil sõiduk oli 216.8 m kaugusel mõõtjast ei ole kiiruse mõõtmine katkenud ning kiirusemõõteseade mõõtis videol näidatud sõiduki kiirust järjepidevalt kuni salvestise lõpuni. Videosalvestiselt on selgelt näha, et kiirusemõõteseadme laseri punkt on konkreetse sõiduki peal ilma takistusteta. 7
Ainetu on kaebuse esindaja väide, et kuivõrd tunnistaja ei ole kohtule esitanud tunnistusi, mis tõendaks tema pädevust mõõtmisel, siis on tema ütlused ebausaldusväärsed. Kohtule on esitatud väljavõte PPA personaliprogrammist SAP, millest nähtub, et kiirust mõõtnud ametnik A. Kurdjavtsev on läbinud koolitused lineaarmõõtmises, Laser ja radar kiirusemõõtmises ning tõendusliku alkomeetri ning narkokontrolli pädevuskoolituse. Kohtul ei ole alust kahelda riigiasutuse poolt esitatud ametnike kvalifikatsiooni tõendavate andmete õigsuses. On üldteada, et sellisel ametikohal töötamise eelduseks on vastavate koolituste läbimine ning kuna selle kohta on tehtud personaliprogrammi kinnitav märge ei ole põhjust kahelda, et mõõtmist teostanud ametnikul mõõtmispädevus puudus. On üldteada, et politseiametnikud läbivad pädevust vajavad koolitused õppe sees koolis käies, seega võib ka juhtuda, et eraldi koolitustunnistust ei väljastatagi vaid ongi lihtsalt märge, et isik on koolitused läbinud selleks ettenähtud nõuetega. Eelnevast tulenevalt ei pea kohus vajalikuks kiirust mõõtnud politseiametnikule väljastatud eraldi pädevustunnistuste esitamist kohtule, on esitatud väljavõte asutuse personaliprogrammist mis kinnitab, et ametnikul on kõik vajalikud pädevused s.h kiiruse mõõtmine seadmega lasermõõteseadmega. Kohtule on esitatud Metrosert taatlustunnistus nr TTRS-24/00024 kiirusemõõtur LasrCam4 nr: LE+773 kohta, millest nähtuvalt mõõtevahend läbis 13.02.2024 kordustaatluse ning vastavalt esitatud nõuetele. Taatluskehtivuse lõppkuupäev on 28.02.
Seega on tuvastatud, et kiiruse mõõtmist teostanud tunnistaja A. K on läbinud pädeva mõõtja koolituse ja omab õigust kasutada kiirusmõõteseadet LaserGam
Samuti on tuvastatud, et kiirusmõõteseade oli terviklikult tehniliselt korras ning taadeldud 13.02.2024, selles veendus ametnik ka mõõtmise päeva hommikul seadmele tavapärase kontrolli käigus. Taatlustunnistus oli rikkumise toimepanemise ajal kehtiv. Kohtule esitatud tõendite valguses pole kahtlust, et kiiruse mõõtmisel järgiti mõõteprotseduure, seega saab väita, et mõõtetulemused on igakülgselt ja jälgitavalt tõendatud.
Kaebaja esindaja leidis, et selles asjas on kaebaja tõstnud sisuliselt kahtlused kiirusmõõtmeseadme kasutamise näidu usaldusväärsuse ja selle tõendi lubamatuse osas, mille tõttu tuleb siis asjas uurida ja kontrollida ka teisi kiiruse mõõtmist ja seadet puudutavaid tõendeid. Nimelt leidis kaebaja esindaja, et kontrollida tuleks menetlustoimingul kasutatud kiirusemõõteseadme kohta välja antud tüübikinnitustunnistust, menetlustoimingul kasutatud kiirusemõõteseadme kasutusjuhendit, kiirusemõõteseadet kasutanud ametniku antud tüüpi mõõtevahendit kasutamiseks väljaõpet tõendavaid dokumente s.o pädeva mõõtja koolituse läbiviimist kinnitavat tunnistust. Kaebaja esindaja nendib, et menetlustoimingul kasutatud kiirusemõõteseadme kasutusjuhend peab ilmselt politseiasutuses olema eestikeelne või eesti keelde ametnikele tõlgitud. Sellest tulenevalt esitati kohtule taotlus kõik need loetletud dokumendid menetluse juurde võtta, s.h kohustada kohtuvälisel menetlejal neid dokumente kohtusse esitama kuna need on vahetult politseiasutuses olemas ja kaebajal kui ka kohtul puudub nendele liigipääs. Kaebaja asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kiiruse mõõtmisel on oluliselt rikutud kiiruse mõõtmise protseduuri tingimusi ja nõuded, sest vahetult kaebaja kiiruse mõõtmise käigus esinesid segavad faktorid/mõjurid ehk takistused, mis võisid mõjutada kiirusmõõteseadme tulemit. Nimelt võisid antud asjaoludel objekti ja mõõturi vahel olevad põõsa oksad ja lehed Lidari algoritmi tööd ehk selle tulemit mõjutada ja näitu moonutada, sest antud tüüpi 8 lasermõõtur ei ole ettenähtud mõõtmiseks sellistel signaali häirivatel tingimustel (sh metsaalas, põõsastes ja muudel sellistel takistustel).
Kohus esitatud tõendite vastu võtmisega ei nõustunud ning selgitab, et kohtumenetluse poole õigus tõendeid esitada ei tähenda seda, et kohus peaks kõik poole esitatavad tõendid vastu võtma ja neid uurima. Eesti õigussüsteemis on olemas teatud põhimõtted ja protseduurireeglid, mis reguleerivad tõendite hindamist ja vastuvõtmist ning kaebaja esindaja on nendega kindlasti kursis. Käesoleval juhul ei olnud kaebaja esindaja poolt taotletavad tõendid kohtu hinnangul asjakohased kuivõrd puudusid selged argumendid, miks kaebaja esindaja leidis, et kiirusmõõteseade kasutamise näit ei ole usaldusväärne. Kohtu hinnangul ei ole vajalik kontrollida kiirusemõõteseadme kasutusjuhendit või politseiniku haridusdokumente kuivõrd need ei aita kaasa kaebuse lahendamisele (vt ka käesoleva laheni p 26-28).
Vaidlust ei ole asjaolus, et J. Gavriltšenkole 14.07.2024 kell 10:57 Laagna teel, Tallinnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel. Asjaolu, et ta seejuures ületas kiirust 94 +/-3 km/h, suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 70 km/h, ei vaidlustanud kaebaja ka kohapeal ning kahetses toimepandut. Kohtule esitatud materjalide hulgas on ka 14.07.2024 menetlusaluse isiku J. Gavrilitšenko poolt esitatud selgitus Politsei- ja Piirivalveametile liiklusnõuete rikkumise kohta. Selgituses kirjeldab J. Gavrilutšenko, et otsest soovi tal kiiruseületamist toime panna ei olnud ning ta kahetseb puhtsüdamlikult. Oli pühapäeva hommik ning liiklus oli täiesti vaba. Laagna teel puudub ka oht teistele liiklejatele, kuna jalakäijad seal ei liigu.
Kohtul ei ole kahtlust, et väärteoprotokollis on nimetatud see seade, millega rikkumine fikseeriti - selleks on automaatne kiirusemõõteseade LaserCam 4 nr: LE
Kohtule ei ole vaja lisatõendeid tõendamiseks, et just seda seadet kasutati kiiruse mõõtmisel valesti. Eeluuritud tõenditega ei ole tuvastamist leidnud asjaolu, et seade ei olnud töökorras või mõõtetulemusi teostas selleks ebapädev isik. Kohus on lugenud tuvastatuks, et olenemata takistusest, jätkab LaserGam 4 mõõtmist ja mõõdab ära sõiduki kiiruse, näidates seejuures ära ka takistuse. Selle kohta andis kohtus kohtuväline menetleja ka kaebajale põhjaliku seletuse. 05.11.2024 toimunud kohtuistungil selgitas politsei esindaja kaebajale kiirusmõõteseadet, kus asub kaamera ja lasersihik (helisalvestus 00:15:18).
Kohtu hinnangul on eelavatud tõenditega tõendamist leidnud, et J. Gavrilitšenko juhtis 14.07.2024 kella 10:57 ajal asulasisesel teel (täpsemalt Harjumaal Tallinnas Laagna tee Varraku tn ja Mustakivi tee sildade vahel) mootorsõidukit kiirusega 94 +/-3 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 21 km/h. Kiiruse mõõtmine toimus laser tüüpi seadmega LaserCam 4, mis fikseerib konkreetselt ainult just selle sõiduki kiirust millele on seadme optiline lasersihik suunatud (fikseerides nii mõõdetava sõiduki kiiruse kui ka kauguse mõõtjast) ja seega on välistatud eksimise võimalus. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Kohtuväline menetleja ei ole väärteoasja menetlemisel ega otsuse koostamisel rikkunud väärteomenetluse õigust ja asjas kogutud tõendid on lubatavad. 9
LS § 50 lg 5 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Laagna tee (Varraku tn ja Mustakivi tee sildade vahel) on suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus 70 km/h, seega ületas J. Gavrilitšenko lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi.
Liiklusseadus § 227 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis.
KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et J. Gavrilitšenko pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Liiklusseaduse § 14 lg 2 kohaselt peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid ning sama paragrahvi lg 7 kohaselt keegi ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust, ohu tekitanud isik peab rakendama kõiki temale jõukohaseid meetmeid ohu kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede vähendamiseks. Mootorsõidukid on liikluses kõrgendatud ohuallikad ning seetõttu on liiklusohutuse tagamiseks kehtestatud piirkiirused ja kohustused. Liiklusnõuete s.h piirkiiruse jälgimine on Eestis prioriteediks kuivõrd õnnetusi juhtub palju ning iga sõidukijuht on kohustatud liiklusnõudeid järgima. Asjaolu, et kaebaja ei tahtnud kiirust ületada ei ole põhjendatud kuivõrd gaasipedaalile vajutas tema jalg ning üle 20 km/h on ilmselgelt tuntav kiiruse ületamine iga autojuhi jaoks. Kaebaja põhjendus, et Laagna teel puudub oht teistele liiklejatele kuna jalakäijad seal ei liigu on põhjendamata kuna tegemist on väga suure liiklustihedusega teega ning asjaolu, et sel teel jalakäijad ei liigu ei tähenda, et teistele liiklejatel on ohutu liikuda kui sõidukijuhid piirkiirust ületavad. Kohus selgitab, et liiklejad on kõik, kes viibivad teel (või kõnniteel), sõltumata sellest, kas nad liiguvad jalgsi, sõidavad ratastel või juhivad mootorsõidukeid. Kõik need inimesed peavad järgima liiklusreegleid ja olema üksteise suhtes tähelepanelikud. Kuivõrd kaebaja ei suutnud jälgida piirkiirust nõuetekohaselt, ületades kiirust vähemalt 21 km/h on kohus seisukohal, et kaebaja pidi aru saama, et kui ta ületab kiirust siis ta paneb toime liiklusrikkumise. Puuduvad argumendid mis annaks aluse arvata kaebaja arusaamisvõimes seega on tegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. 37.

§ 133

p 7 järgi selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muuhulgas ka seda, kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 227 lg 2 järgi toime pandud väärteo eest karistatakse isikut rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Käesolevalt on kohtuväline menetleja J. Gavrilitšenkole määranud karistuseks LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot.
Karistuse eripreventiivne eesmärk on süüdlase mõjutamine, et ta edaspidi käituks õiguskuulekalt ega paneks toime uusi süütegusid. Karistuse üldpreventiivse 10 eesmärgina tuleb kõigile liiklejatele anda signaal, et liiklusreeglite eiramine ei ole millegagi õigustatud ning ohtlik tegu saab õiglaselt karistatud. Kohus ei saa vaadata läbi sõrmede asjaolule, et kiiruse ületamised on Eesti ühiskonnas äärmiselt laialtlevinud väärteod, mis viimastel aastatel on kaasa toonud ka ohvrite rohkeid liiklusõnnetusi ning sellist käitumist ei saa kohus tolereerida ja üldpreventiivselt omab nimetatu ka käesoleval juhul suurt kaalu.
Kohus nõustub kohtuvälise menetleja hinnanguga, et J. Gavrilitšenko süü antud väärteo toimepanemisel on keskmises määras. Kohtuväline menetleja on hinnanud, et karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus, vastutust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kohus nõustub, et raskendavad asjaolud puuduvad, kuid käesolevaks ajaks puuduvad ka kergendavad asjaolud. Kuigi J. Gavrilitšenko algselt kahetses toimepandut, on ta kaebemenetluses hakanud kõike eitama ja ennast õigustama, seega ei saa enam rääkida kahetsusest kui karistust kergendavast asjaolust. Positiivne on asjaolu, et kaebajal puuduvad kehtivad väärteokaristused ning eeldatavasti oli tegemist üksikjuhtumiga mis enam ei kordu. Karistuse määra valikul on kohtu hinnangul arvestatud nii süü suurust, mis on keskmises määras, J. Gavriltšenko isikut iseloomustavaid andmeid ning preventiivseid eesmärke. Seega on karistus 50 trahviühikut määratud vastavalt süü suurusele ning puuduvad argumendid mõistetud karistust muuta.
Eeltoodust tulenevalt juhindudes

§ 132

p-st 1 jätab maakohus kaebaja kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Määratud rahatrahv 50 trahviühikut s.o 200 eurot tuleb tasuda 45 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Peale rahatrahvi tasumist kantakse karistusregistris olev väärteokaristus arhiiviandmetesse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel ühe aasta möödumisel rahatrahvi täielikust tasumisest. Seega mida kiiremini tasuda kogu mõistetud rahatrahv, seda varem kantakse see ka arhiiviandmetesse. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; § 132 p 1; § 133-135. Piret Liivo kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 11

🔗 Ametlikule allikale