Obsah (6)

§ 100§ 101§ 105§ 116§ 102§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 07.02.2024.a Tallinn Tsiviilasja number 2-23-8037 Tsiviilasi Q.Z hagi Y.G va

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. Alates 01.01.2022 kehtima hakanud

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud summa.

§ 101lg 3, lg 4 ja lg 5 kohaselt on igakuise elatise arvutamise aluseks baassumma.

Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta

1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
2. aprillil. Vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Kohus märgib, et alates 01.04.2023 on baassummaks 249,78 eurot.
3. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et hageja vanemateks on kostja ja P.Z (dtl 4). Puudub vaidlus, et kostja ei ela hagejaga käesoleval ajal igapäevaselt koos. Hagejal on seega kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Kohus selgitab, et nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saaks lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

3 4. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist seega, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta oleks hagejale elatist regulaarselt vähemalt miinimumulatuses tasunud. Kostja on üksnes märkinud, et on ostnud hagejale riideid, toitu ja pakkunud meelelahutust. Kohus peab vajalikuks selgitada, et ülalpidamise andmine rahas, igakuiselt ettemakstult, võimaldab elatist lapse heaks vahetult kasutaval seaduslikul esindajal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Erinevate teenuste ja kaupade eest tasumine ülalpidamise andmisena ei anna sellist kindlust ega täida ülalpidamise eesmärki. Kui lapsest lahuselav vanem soovib lisaks igakuisele elatisele osta lastele asju või tasuda teatud teenuste eest, siis võib ta seda teha täiendavalt igakuisele elatisele või saavutada vastavasisuline kokkulepe teise vanemaga. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, et vanematel oleks kokkuleppeid teatud asjade ostmise osas. Kokkuleppe puudumisel tuleks ülalpidamiskohustust täita siiski elatise tasumisena. Seega ei arvesta kohus ülalpidamiskohustuse täitmisena erinevate kaupade ostmist (dtl 42-48). Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kostja poolt esitatud tšekid tõendavad üksnes teatud kaupade maksumust teatud ajahetkel ning ei tõenda, kellele mida ostetud on. Täiendavalt selgitab kohus, kui hageja isa soovib, et elatis kantakse üle hageja pangakontole ning ei ole andnud/ ei anna nõuolekut ega ei kiida heaks, et ülalpidamiskohustust täidetakse muul viisil, siis alaealisest lapsest lahus elava vanemana ei saa ka kostja valida, kuidas ta ülalpidamist lastele annab. Seega on elatise nõude esitamine kostja vastu iseenesest õiguslikult põhjendatud. 5. Hageja on palunud välja mõista elatise miinimummääras. Hagiavalduse kohaselt moodustavad hageja igakuised kulud kokku 540 eurot, sh eluasemekulud 150 eurot, kulutused toidule 200 eurot, sidekulud 30 eurot, kulutused tervishoiule 10 eurot, kulutused hügieenitarvetele 10 eurot, kulutused koolikohustuse täitmiseks 30 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 80 eurot, muud vältimatud püsikulutused (taskuraha) 30 eurot. Kohtu hinnangul on hagejate poolt välja toodud kululiigid igakuiselt vajalikud. Kohus selgitab, et eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt laste eluasemevajaduse rahuldamisel, s.h ka kommunaalkulude kandmisel. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1- 4 69-13 (p 18) asunud seisukohale, et asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Samuti on üldtuntud ja tõendamist mittevajav asjaolu, et inimesed tarbivad igapäevaselt toitu ning vajavad riideid ja jalanõusid. Kohtu hinnangul on ka eluliselt usutav hügieenivahendite kasutamine ning tervishoiukulude olemasolu. Arvestades hageja vanusega on ka kooli- ja sidekulud usutavad ning ka taskuraha andmist ei saa pidada ebavajalikuks. Kohus selgitab, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lapsel normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-174-16, p 13). 6.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise vähendamiseks tuleb tuvastada, et selleks on mõjuv põhjus, muu hulgas kas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole menetluses tõendanud, et ta ei oleks majanduslikult suuteline elatist tasuma. Kohus on oma 05.09.2023 kirjas kostjale selgitanud, et kostjal tuleb m.h esitada selgitus ja tõendid oma igakuiste sissetulekute (s.h võimalikud toetused) ja väljaminekute kohta (dtl 82-85). Kostja on oma vastuses üksnes välja toonud, et ta töötab maniküürijana ning tema igakuine sissetulek on 500-600 eurot. Täiendavalt on kostja esitanud kohtule oma konto väljavõtte, millest nähtub, et perioodil 01.03.2023 kuni 05.09.2023 moodustasid kostja sissetulekud kokku 5566,15 eurot, s.o keskmiselt 927,69 eurot kuus (dtl 101-108). Kuigi kostja ei ole tõendanud oma igakuiste kulude suurust ja olemasolu, siis on iseenesest eluliselt usutav, et teatud kulud kostjal igakuiselt ka tekivad (nt eluasemekulud, toidukulud, hügieeni- ja tervisekulud jms). Arvestades aga kostja igakuist keskmist sissetulekut, siis puudub alus elatise vähendamiseks

§ 102alusel.

Kohtu hinnangul on kostja oma majanduslikust olukorrast tulenevalt suuteline pidama hagejat ülal ilma, et tema enda olukord muutuks vähemkindlustatuks. Kohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tsiviilasjas nr 32-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-1907 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite 5 saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. 7. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja elatise nõue alates hagiavalduse esitamisest miinimumulatuses on põhjendatud. 8. Hageja on palunud välja mõista ka tagasiulatuva elatise perioodi eest 01.06.2022 kuni 01.06.2023 summas 2 915,39 eurot.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohus osundab, et Riigikohus on märkinud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi.

§ 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-35-16). Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-78-13, p 13; Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 14). Kuigi hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et ta oleks järjepidevalt elatist kostjalt nõudnud, siis ei tähenda see seda, et hageja oleks kaotanud õiguse ülalpidamist ka tagantjärele nõuda. Ülalpidamiskohustus tuleneb seadusest ning kostja ei ole tõendanud, et ta ei oleks olnud suuteline elatist miinimummääras hagejale tasuma või et tagasiulatuva elatise väljamõistmisel satuks ta ise äärmiselt raskesse olukorda. Kohus märgib, et perioodil 01.06.2022 kuni 31.01.2023 oleks tulnud kostjal tasuda elatist igakuiselt summas 225,64 eurot, s.o kokku 1805,12 eurot (225,64 x 8 kuud). Perioodil 01.02.2023 kuni 31.03.2023 tuli kostjal tasuda elatist 215,64 eurot kuus, s.o kokku 431,28 eurot (215,64 x 2 kuud) ning 01.04.2023 kuni 01.06.2023 tuli tasuda elatist 6 260,33 eurot kuus, so kokku 529,34 eurot (260,33 x 2 kuud + 1 päeva eest 8,68 eurot). Kokku on seega põhjendatud tagasiulatuv elatis summas 2765,74 eurot. 9. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista elatis alates 02.06.2023 kuni hageja täisealiseks saamiseni 260,33 eurot kuus (baassumma 249,78 eurot, millele lisandub 3% keskmisest brutokuupalgast 50,55 eurot ja millest on maha arvatud pool lapsetoetust 40 eurot). Samuti tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks tagasiulatuv elatis perioodi eest 01.06.2022 kuni 01.06.2023 summas 2765,74 eurot. Alates 02.06.2023 väljamõistetud elatis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.

§ 100lg 4 sätestab, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette.

Hageja on palunud määrata, et elatis kantaks üle 8.ndaks kuupäevaks. Seega tuleb elatise summad tasuda hageja arveldusarvele iga kuu hiljemalt

1. kuupäevaks. Juhul kui kostja on kohtumenetluse kestel hagejale maksnud elatist, siis tasutud summad tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada.
2. Kohus selgitab lisaks, et eeltoodu ei tähenda, et asjaolude muutumisel ei võiks kas elatist saama õigustatud isik või elatist maksma kohustatud isik edaspidi nõuda väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt muutunud.
3. Käesolevas otsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 1 ja lg 5 alusel arvestamata, kuna need ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja lahendust. Menetluskulud
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik Kohtunik 7 Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.
5. a otsusega nr 2-238037 8