2-23-1619/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Nele Seping Otsuse tegemise aeg ja koht 25.04.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-1619 Kohtuasi Osaühing X hagi K.A vastu leppetrahvi saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 23.02.2024 otsus Kaebuse esitaja ja liik Osaühing X apellatsioonkaebus Kaebuse hind 10 000 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (apellant) Osaühing X (registrikood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ivo Kallas Kostja (vastustaja) K.A (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Menetluse liik Asja läbivaatamine 08.04.2025 kohtuistungil RESOLUTSIOON

4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Harju Maakohtu 23.02.2024 otsus muutmata. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Osaühing X kanda. Mõista Osaühing X-lt K.A kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 2030,08 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või 2-23-1619 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
5. Osaühing X (hageja) esitas 30.09.2022 Tööinspektsiooni Tallinna Töövaidluskomisjonile (TVK) K.A (kostja) vastu avalduse leppetrahvi (10 000 eurot) saamiseks. Kostja vaidles avaldusele vastu. TVK jättis avalduse 30.12.2022 otsusega töövaidlusasjas nr XXX rahuldamata.
6. Hageja esitas 30.01.20023 Harju Maakohtule hagi, milles palus vaadata töövaidlusasjas esitatud avalduse uuesti läbi, mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 10 000 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.06.2021 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juures tööle personalivärbajana. Pooled leppisid töölepinguseaduse (TLS) § 23 lg 1 alusel töölepingu p-s 6.2 kokku konkurentsipiirangus, mille järgi oli töötajal keelatud töölepingu kehtivuse ajal ja kuue kuu jooksul pärast lepingu lõppemist hageja konkurentide juures töötada, ning TLS § 26 lg 1 alusel töölepingu p-s 6.5 konkurentsipiirangu kohustuse rikkumise korral makstavas leppetrahvis 10 000 eurot. Hageja maksis töölepingu p 6.4 järgi kostjale piirangu eest iga kuu 500 eurot, mis oli 85%
7. aasta töötasu alammäärast, s.o õiglane hüvitis töökohavaliku piirangu eest. Hagejale sai teatavaks, et kostja asus töölepingu lõpetamisele järgneval päeval tööle Osaühingusse Y, kelle põhitegevusala on sama mis hagejal (ajutise tööjõu rent). Kostja ei teavitanud sellest hagejat. Hageja esitas 20.05.2022 kostjale nõudekirja ja tegi ettepaneku asja kokkuleppel lahendamiseks, kuid kostja ei tunnistanud hageja nõuet ja pooled ei saavutanud kokkulepet. Kuna kostja rikkus konkurentsipiirangut, on hagejal õigus nõuda kostjalt töölepingu p 6.5 alusel leppetrahvi 10 000 eurot. Kostja vastuväited
8. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata või hagi rahuldamise korral vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni (maksimaalselt 1000 eurot). Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda või hagi rahuldamise korral poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kostja kinnitas, et pooled sõlmisid 14.06.2021 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juures tööle. Tööleping lõppes kostja algatusel 31.03.
9. Kostja vastuväidete kohaselt ei leppinud pooled kokku konkurentsipiirangus. Kostja sai sellest teada alles pärast töösuhte lõppemist. Tööleping sõlmiti hageja kasutatavatel tüüptingimustel. Kostja sai hageja teiste töötajatega suheldes teada, et konkurentsikeelu punktid sisalduvad samasugusena kõigis hageja sõlmitavates töölepingutes. Pooled ei rääkinud konkurentsipiiranguga seonduvat läbi. Hageja saatis lepingu teksti kostjale e-posti teel ning palus selle allkirjastatuna tagastada. Hageja ei pööranud e-kirjas kostja tähelepanu lepingus sisalduvale konkurentsikeelule. Pooled ei pidanud läbirääkimisi konkurentikeelu kohaldamise osas. Kostja sai aru, et ta asub hageja juures tööle personalivärbaja ametikohale 1500 euro suuruse brutopalga eest. Muid kokkuleppeid pooled ei sõlminud ja nende üle läbirääkimisi ei pidanud. 2 2-23-1619 Töölepingu lõpetamisel tasus hageja kostjale lõpparve ega teinud töölepingu lõpetamise dokumendile märkusi konkurentsikokkuleppe jätkumise ega sellega seonduva hüvitise kohta. Hageja kasutatav tüüptingimus, mis näeb ette töötajale konkurentsikeelu rikkumise puhuks väga ulatusliku leppetrahvi, on tüüptingimusena tühine, sest kahjustab töötaja õigusi ning peab seetõttu olema läbi räägitud. Töölepingus ei sisaldu kokkulepet, et tööandja maksab töötajale hüvitist konkurentsipiirangu järgimise eest pärast töösuhte lõppemist. Lepingus on üksnes kokkuleppe, et kostjale makstakse töölepingu kehtivuse ajal konkurentsikeelu järgimise eest tasu 500 eurot, mis sisaldub igakuises töötasus. Kostja ei saanud sellest aru. Konkurentsipiirangu eest tuli tasu kokku leppida lisaks töötasule. Sellise suurusega hüvitis ei ole mõistlik. Hageja ei ole kostjale ka igakuist hüvitist maksnud. Esimese makse tegi hageja alles mais 2022 selleks, et enda põhjendamatut leppetrahvinõuet sisustada. Kostja töö iseloomust tulenevalt ei olnud konkurentsipiirang põhjendatud. Kostja tööülesanneteks oli hageja töötajate värbamine ja nendega lepingute sõlmimine. Kostja ei puutunud kokku hageja klientidega, raamatupidamise andmetega või mistahes ärisaladusega. Hageja juures töötades ei jõudnud kostjani teavet, mida oleks võimalik kasutada hageja konkurendi juures töötades. Maakohtu otsus ja põhjendused
10. Harju Maakohus jättis 23.02.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2969,92 eurot koos kohustusega tasuda sellelt alates otsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni seadusjärgses määras viivist. 4.
11. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - pooled sõlmisid 11.06.2021 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juurde tööle personalivärbaja ametikohale; töölepingus sisaldus järgmine konkurentsipiirangu kokkulepe:  töötaja ja tööandja on kokku leppinud, et töötaja kohustub mitte osutama lepingu kehtivuse ajal ning vähemalt kuus kuud pärast töösuhte lõppemist tööandjale konkurentsi. Tööandjale konkurentsi osutamiseks loetakse muu hulgas töötamist tööandja konkurendi juures, tööandja konkurendile teenuste osutamist füüsilise isikuna või füüsilisest isikust ettevõtjana, tegutsemist tööandja konkurendi juhtimis- või järelevalveorgani liikmena või tööandja konkurendi juures majanduslike huvide omamist (sealhulgas aktsiate, osade või muude väärtpaberite omamist, v.a börsil noteeritud äriühingute aktsiad, osad või väärtpaberid) või muul viisil tasu eest või tasuta tegutsemist tööandja faktilise konkurendina või tööandja konkurentide juures või konkurentide kasuks. Konkurentsipiirang kehtib konkurentsi osutamisele Euroopa Liidu territooriumil (leping p 6.2);  tööandja konkurentideks on kõik tööandjaga osaliselt või täielikult samal tegevusalal, st tööjõu vahendamise ja tööjõurendi valdkonnas tegutsevad äriühingud, füüsilisest isikust ettevõtjad ja muud füüsilised isikud, aga ka tööandja kliendid ja partnerid. Kui töötajal tekib kahtlus, kas kolmanda isiku näol on tegemist tööandja konkurendiga, peab ta arvamuse saamiseks pöörduma tööandja poole (lepingu p 6.3); 3 2-23-1619 töötaja ei või ilma tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta töötada peale töölepingu kehtivuse lõppu kuue kuu jooksul tööandja konkurendi juures, samadel tingimustel, mis on toodud käesoleva töölepingu p-s 6.
12. Töölepingu konkurentsikeelu hoidmise eest saab töötaja 500 eurot kuus bruto alates tööle asumisest ning see tasu sisaldub p-s 3.2 kokkulepitud töötasus (lepingu p 6.4);  kui töötaja rikub lepingu kehtivuse ajal ning vähemalt kuus kuud pärast töösuhte lõppemist p-s 6.2 ja 6.4 toodud kohustust, hüvitab töötaja tööandjale sellise tegevusega tekitatud kahju ning kohustub tasuma leppetrahvi 10 000 euro ulatuses (lepingu p 6.5); hageja saatis 11.06.2021 töölepingu kostjale ja kostja tagastas 13.06.2021 allkirjastatud lepingu hagejale; töölepingu p 3.1 järgi oli kostja töötasuks 1500 eurot kuus (bruto) ning tööandja tegevusmahtude olulisel suurenemisel võisid pooled leppida kokku pärast katseaja edukat läbimist töötasu suurenemises kuni 1875 euroni (bruto); töölepingu p 3.1 on eksitav ning koosmõjus töölepingu p-ga 6.4 oli kostja töötasuks vastavalt 1000 eurot (1500 eurot – 500 eurot (hüvitis konkurentsipiirangu järgmise eest)) või 1375 eurot (1875 eurot – 500 eurot (hüvitis konkurentsipiirangu järgmise eest)); hageja tegi kostjale ajavahemikul 2021 september kuni 2022 märts väljamakseid vahemikus ca 1200–1500 eurot; pooled lõpetasid lepingu kokkuleppel alates 31.03.
13.  - - 4.
14. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest töölepingus sisalduv leppetrahvikokkulepe on tüüptingimusena tühine. Töölepingu p-d 6.2–6.5, mis sisaldavad konkurentsipiirangu kokkulepet ja leppetrahvi, on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 mõttes, ning on saanud töölepingu osaks VÕS § 37 lg 1 tähenduses. Kogu töölepingu (sh konkurentsipiirangu kokkuleppe ja leppetrahvi punktide) ülesehitus näitab, et pooled ei sõlminud lepingut läbirääkimiste tulemusena, vaid tegemist on hageja poolt eelnevalt korduvaks kasutamiseks väljatöötatud lepingu vormiga. Hageja selgitas, et ta edastas töölepingu tutvumiseks kostjale ja kahe päeva pärast tagastas kostja allkirjastatud lepingu. Hageja väidet kinnitab poolte kirjavahetus. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjaga konkurentsipiirangu kokkulepet eraldi läbi rääkinud. Hageja väide, et kostjal oli võimalus soovi korral hagejale täiendavaid küsimusi esitada, ei asenda tööandja kohustust töötajale kõiki töölepingu tingimusi selgitada ja töötajaga töölepingus välja toodud tingimused läbi rääkida. Mainitud tööandja kohustus on eriti oluline konkurentsipiirangu kokkuleppe osas, kuna selle kohaldamine piirab ulatuslikult töötaja õigust vabalt sissetulekut teenida. Selline piirang võib kehtida nii töölepingu kehtivuse ajal (nt juhul, kui põhitöökoha kõrvalt sooviks töötaja täiendavat sissetulekut teenida), kui ka pärast lepingu lõppemist. Viimasel korral võib piirang töötaja jaoks eriti koormav olla, kuna tal võib teatud aja jooksul olla keelatud töötada erialal, mis oli seni temale põhisissetuleku taganud. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et kostjal oleks olnud võimalus konkurentsipiirangu kokkuleppe sisu (sh leppetrahvi osas) mõjutada. Leppetrahvikokkulepe on tüüptingimusena VÕS § 35 lg 5 alusel koosmõjus VÕS § 42 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga 5 tühine, sest töötaja, keda saab pidada VÕS § 42 lg 3 tähenduses tarbijaks, peab maksma ebamõistlikult suurt leppetrahvi. Töölepingu p 6.5 järgi hüvitab töötaja konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tööandjale tekitatud kahju ning kohustub tasuma leppetrahvi 10 000 eurot. Töölepingus on pooled selgelt eristanud töötaja kohustust hüvitada tööandjale konkurentsipiirangu rikkumisega tekitatud kahju ning maksta piirangu rikkumise korral leppetrahvi. Seega leppisid pooled kokku leppetrahvis kui survevahendis, mis pidi 4 2-23-1619 töötajat panema konkurentsipiirangu kokkulepet pärast töösuhte lõppemist täitma. Leppetrahv 10 000 eurot, mis ületab hageja igakuist töötasu enam kui kümme korda (eeldusel, et hageja töötasu on 1000 eurot (bruto)) või enam kui ca seitse korda (eeldusel, et hageja töötasu on 1375 eurot (bruto)), on surveabinõuna ebamõistlikult suur. 4.
15. Lisaks ei ole konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 24 lg 1 p 3 ja lg 3 järgi kehtiv, sest töölepingus puudub kokkulepe, mille järgi maksab tööandja hüvitist ka pärast töölepingu lõppemist. Töölepingu p-dest 6.4, 6.2 ja 3 koosmõjus järeldub hüvitise tasumise kokkulepe lepingu kehtivuse ajal. Ka juhul, kui pooled oleksid leppinud kokku pärast töölepingu lõppemist makstavas hüvitises, ei oleks kostja töötasu suurust (1000 eurot (bruto) või 1375 eurot (bruto)) arvestades 500 euro (bruto) suurune hüvitis (ca 50% töötasust) olnud mõistlik TLS § 24 lg 3 tähenduses. Konkurentsipiirang pärast töösuhte lõppemist võib oluliselt riivata töötaja õigust valida uus töökoht. Töötajal võib teatud perioodi jooksul olla keelatud töötada erialal, mis oli temale seni sissetuleku taganud ning millel töötamiseks on inimesel juba omandatud oskused ja kogemus. Konkurentsipiirangu eesmärgiks ei tohiks olla põhjustada sellist olukorda, kus töötaja peaks töölepingu lõpetamise järel asuma erialale, kus ta ei ole varem töötanud. Seega võib konkurentsipiirangu rakendamine olla töötaja jaoks koormav. Konkurentsipiirangu eest makstav hüvitis peaks olema võrreldav isiku töötasuga tööandja juures, kellele ei tohi töötaja töösuhte lõppemise järel konkurentsi osutada. Sellisel juhul oleks töötajale tagatud ka konkurentsipiirangu kehtivuse ajal varasemaga võrreldav sissetulek, mis tasakaalustaks konkurentsipiirangust tulenevat töötaja õiguse riivet vabalt töökoht valida. Hüvitis peab kompenseerima töötaja töökoha valiku piirangust tingitud sissetuleku vähenemise. Vähenenud sissetulek on eelduslikult töötasu, mida töötaja kuni töölepingu lõpetamiseni sai. Hüvitise ebamõistlikkust kinnitab ka see, et hüvitise suurus oli väiksem kui töötasu alammäär
16. aastal (654 eurot). 4.
17. Arvestades seda, et hageja nõuab kostjalt leppetrahvi, mitte kahjuhüvitist, ei saa kohus vastavalt hageja taotlusele mõista kostjalt hageja kasuks VÕS § 127 lg 6 järgi välja mõistlikku hüvitist kohtu äranägemisel. 4.
18. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 2969,92 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kostja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu TVK-s ja maakohtus oli 14,9 tundi. Kostjat esindanud vandeadvokaadi tunnihind 192 eurot ja 195,2 eurot (koos käibemaksuga) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kostjal tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi maksta menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. Apellatsioonkaebus
19. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. 5.
20. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus pelgalt töölepingu ülesehituse põhjal ekslikult seisukohale, et tegemist oli tüüptingimustega. 5.
21. Seda järeldades rikkus maakohus eelmenetluse ülesandeid, sest jättis pooltega arutamata ja välja selgitamata töölepingu sõlmimise asjaolud ning selgitamata tõendamiskoormise jaotuse, sh kummagi poole tõendatavad asjaolud. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis kinnitaksid, et tegemist oli tüüptingimustega. Pooled rääkisid kõikides 5 2-23-1619 lepingutingimustes lepingu sõlmimisele eelnenud tööintervjuul läbi. Hageja soovib tõendada kostjaga töölepingu sõlmimisele eelnenud asjaolusid tunnistaja P.O ütlustega. P.O osales tööintervjuul ning saab anda ütlusi läbirääkimiste sisu kohta. Maakohus jättis hindamata poolte töölepingu sõlmimist puudutava e-kirjavahetuse sisu („kui kõik sobib, palun saatke enda allkirjaga tagasi“), mille kohaselt andis hageja kostjale ka pärast tööintervjuud täiendava võimaluse lepingu tingimusi muuta ja palus lepingu allkirjastada vaid juhul, kui kõik tingimused sobivad, st kostjal oli mõistlik võimalus lepingutingimusi muuta. Arvestades seda, et kostja asus hageja juures personalivärbajana tööle, pidi kostja oma võimeid ja omadusi arvestades töölepingu tingimustest aru saama. 5.
22. Maakohus asus vääralt ja vastuolus kohtupraktikaga seisukohale, et leppetrahvi suurus on ebamõistlikult suur. Leppetrahv on kõiki asjaolusid ja piirangu rikkumisest tingitud kahju ulatust arvestades mõistliku suurusega. 5.
23. Juhul, kui maakohus pidas leppetrahvi ebamõistlikult suureks, tulnuks maakohtul seda vähendada, mitte jätta hagi kogu ulatuses rahuldamata. Kostja esitas leppetrahvi vähendamise taotluse ja pidas mõistlikuks leppetrahvi suuruseks 1000 eurot. Vastustaja seisukoht
24. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist.
26. Maakohus jättis õigesti hagi rahuldamata, sest töölepingu p 6.5, mis nägi ette leppetrahvi maksmise kohustuse, oli tüüptingimusena VÕS § 35 lg 5 alusel koosmõjus VÕS § 42 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga 5 tühine. 8.
27. Maakohus järeldas töölepingu teksti hinnates õigesti, et tegemist oli VÕS § 35 lg 1 tähenduses tüüptingimustel sõlmitud konkurentsipiirangu ja leppetrahvi kokkuleppega. 8.1.
28. See osa töölepingust vastas väliste tunnuste poolest hageja poolt välja töötatud ja kasutatavatele tingimustele. Hageja ei ole ka eitanud, et tema koostas töölepingu teksti. 8.1.
29. Õige on ka see, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalused lepingutingimused olid poolte vahel läbi räägitud. Seejuures ei ole põhjendatud hageja etteheited maakohtule seoses eelmenetluse ülesannete ja selgitamiskohustuse täitmata jätmisega. Kostja esitas juba TVK-le esitatud vastuses vastuväite, et hageja kasutatud tüüptingimus on ebaseaduslik, ning põhistas, et talle teadaolevalt kasutab hageja samasisulist tüüpteksti kõigi töötajate puhul sõltumata ametikohast (dtl 58–59), ning lisas TVK istungil, et selline kokkulepe peab olema eelnevalt läbi räägitud (dtl 126). Hageja ei väitnud kostja vastuväidete 6 2-23-1619 kohta seisukohta esitades, et tegemist ei olnud tüüptingimustega, kuid märkis, et kostjal oli võimalik esitada enne töölepingu allkirjastamist täpsustavaid küsimusi, kuid ta ei teinud seda (dtl 61–62 ja 104–106). Kohtule esitatud hagiavalduse p 11 alapunktis (iv) märkis hageja kokkuvõtlikult kostja TVK-s esitatud vastuväiteks mh „hageja tüüptingimustel töölepingusse lisatud konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine ning pooled ei ole neid tingimusi kunagi läbi rääkinud“ (dtl 4), kuid ei väitnud, et tegemist ei olnud tüüptingimusega. Hageja väitis alles 25.05.2023 menetlusdokumendis, et tegemist ei ole tüüptingimustel sõlmitud kokkuleppega, ning leidis, et kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks tingimusi pidada tüüptingimusteks. Mh märkis hageja, et ei ole eluliselt usutav, et pooled ei räägi enne töölepingu sõlmimist tingimusi läbi, ning et kostja väited teiste töötajatega sõlmitud lepingute kohta ei ole usutavad, sest hageja sõlmitud töölepingud on konfidentsiaalsed (dtl 172–173). Seejärel tõi kostja 12.02.2024 menetlusdokumendis esile, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et pooled oleksid tingimusi läbi rääkinud, ning vastavat asjaolu peab tõendama tööandja, vastasel juhul eeldatakse, et tingimusi läbi ei räägitud (dtl 191). Iseenesest on õige hageja väide, et maakohus ei ole pooltega tõendamiskoormist arutanud. Samas, ei saa kohus selgitamiskohustust täites teha menetlusosalisele ettepanekut tuua esile täiendavaid asjaolusid, millega põhistada, et tegemist ei olnud tüüptingimusega. Kohus menetleb hagi TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude alusel ning pooltel on TsMS § 5 lg 2 järgi võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda, seejuures määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Siinses vaidluses tõi hageja maakohtus esile ja tõendas, et ta saatis töölepingu kostjale allkirjastamiseks ja kostjal oli võimalik esitada vajadusel selle kohta küsimusi, kuid hageja ei väitnud, et pooled pidasid sisuliselt läbirääkimisi, sh rääkisid konkurentsipiirangu ja selle rikkumise tingimused enne lepingu allkirjastamist läbi ning kostja nõustus nendega. Sellised väited esitas hageja alles apellatsioonkaebuses. Sellest tulenevalt ei olnud ka maakohtul vajadust selgitada hagejale läbirääkimiste pidamist puudutavate asjaolude tõendamise kohustust. Arvestades kostja esitatud vastuväiteid, pidi hagejale olema arusaadav, et tal tuleb kostja vastuväite kummutamiseks esile tuua asjaolud, millest saab järeldada, et pooled pidasid läbirääkimisi, ning kuna hagejat esindas TVK ja maakohtu menetluses advokaat, pidi talle olema arusaadav, et esile toodud asjaolusid tuleb TsMS § 230 lg 1 järgi tal ka tõendada, pidades mh silmas, et VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Eeltoodut arvestades ei rikkunud maakohus eelmenetlust läbi viies selgitamiskohustust, mistõttu ei ole ringkonnakohtul TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi alust arvestada hageja apellatsioonimenetluses esitatud uusi faktilisi asjaolusid ega võtta TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel vastu neid kinnitavaid uusi tõendeid. Neil kaalutlustel jättis ringkonnakohus ka 08.04.2025 toimunud kohtuistungil hageja uute tõendite kogumise taotluse rahuldamata. 8.1.
30. Hageja õigeaegselt esitatud asjaolude ja neid kinnitavate e-kirjade alusel asus maakohus põhjendatult seisukohale, et neist ei saa järeldada läbirääkimisi. Hageja väitis maakohtus üksnes seda, et ta saatis kostjale töölepingu e-kirjaga ning kostjal oli võimalus selle sisuga tutvuda ning kostja nõustus töölepinguga, kui selle allkirjastas. Hageja esindaja 11.06.2021 e-kirjast nähtub, et hageja palus saata allkirjastatud lepingu tagasi, kui kõik sobib (dtl 81, pooled nõustusid ringkonnakohtu istungil ilma tõlketa tõendi arvestamisega). Hageja lepingulise esindaja istungil antud selgituse kohaselt anti kostjale sellega võimalus lepinguga tutvuda ja see tagasi saata alles siis, kui kõik sobib. Sellest ei saa 7 2-23-1619 aga järeldada, et pooled pidasid vaidlusaluste lepingutingimuste üle läbirääkimisi. Mh ei nähtu e-kirjast sedagi, et hageja oleks osutanud sellele, et lepingus sisaldub konkurentsipiirang ja selle rikkumise puhuks ettenähtud leppetrahvi kokkulepe. E-kirjas viitab hageja üksnes töölepingule ja materiaalse vastutuse kokkuleppele. E-kirjas ei viita miski sellele, et pooled oleksid eelnevalt konkurentsipiiranguga seonduvat arutanud või et hageja oleks vähemalt palunud kostjal kaaluda, kas sellisel kujul konkurentsipiirang on talle sobiv. Seega ei saa pelgalt sellest kirjavahetusest järeldada, et pooled arutasid vaidlusaluseid lepingutingimusi ning need olid enne kostja poolt allkirjastamist läbi räägitud. Kuigi hageja väitel oli kostjal võimalik küsida hagejalt täiendavaid küsimusi, ei saa sellisel viisil saadetud töölepingust ja e-kirjast järeldada ka seda, et kostjal oli võimalik vaidlusaluseid tingimusi sisuliselt mõjutada. Mh ei nähtu e-kirja tekstist, et hageja oleks olnud avatud läbirääkimistele. E-kirja kohaselt palus hageja töölepingu allkirjastatult tagastada, kui kõik sobib, kuid ei viidanud sellele, et juhul, kui miski ei sobi kostjale, on ta valmis tingimusi arutama ja muutma. Asjaolu, et kostja asus hageja juures tööle personalivärbajana, ei tähenda seda, et kostjal oli hagejaga töölepingu tingimuste läbirääkimisel tugevam positsioon kui keskmisel töötajal ning see, et kostja pidi hageja hinnangul tema võimeid ja omadusi arvestades töölepingu tingimusi mõistma, ei tähenda seda, et kostjal oli võimalik hageja koostatud töölepingus sisalduvaid vaidlusaluseid tingimusi sisuliselt mõjutada. 8.
31. Õige on ka maakohtu järeldus, et töölepingu p-s 6.5 sisalduv konkurentsipiirangu rikkumise puhuks ettenähtud leppetrahv on kostjat ebamõistlikult kahjustav, sest see on VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses kõiki asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur. Töölepingu p 6.5 nägi ette, et kui töötaja rikub lepingu kehtivuse ajal ning vähemalt kuus kuud pärast töösuhte lõppemist konkurentsipiirangut, hüvitab töötaja tööandjale sellise tegevusega tekitatud kahju ning kohustub tasuma leppetrahvi 10 000 euro ulatuses. Leppetrahv on VÕS § 158 lg 1 järgi lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi peamiseks eesmärgiks on võimaliku kahju hüvitamine lihtsustatud korras, seejuures tuleneb nii VÕS § 161 lg-st 2 kui ka TLS § 26 lg-st 2, et kahju hüvitamist saab nõuda üksnes osas, mida leppetrahv ei katnud. Teisalt võib leppetrahv olla kokku lepitud ka kohustuse täitmise tagamiseks, st tegemist võib olla kohustuse täitmise sunnivahendiga, mis teenib survefunktsiooni ja on suunatud rikkumise ärahoidmisele. Seejuures ei pea leppetrahv tingimata otseselt seonduma tekkinud kahju või selle suurusega (vt ka VÕS I komm