Obsah (5)

§ 121§ 64§ 65§ 16§ 56

1-18-3206 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. juunil 2018. a Tartu kohtumajas, Kalevi 1 Tartus Kriminaalasja number 1-18-3206 (17922900106) Kohtukooss

§ 121

lg 2 p 3 järgi üldmenetluses B.H isikukood: XXX asukoht: XXX Varasem karistatus: kriminaalkorras karistatud 5-l korral, viimati Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 28.03.2017. a otsusega

§ 121

lg 2 p 3, § 199 lg 2 p 4 järgi

§ 64lg 1 alusel liitkaristus 3 aastat 8 kuud 28 päeva vangistust alates 02.09.2015.

a; väärtegude eest karistatud 2-l korral. Kaitsja advokaat Aivar Kello RESOLUTSIOON Süüdi tu nnistada B.H

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 28.03.

1. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-1976 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 11 (üheteistkümne) kuu ja 15 (viieteistkümne) päeva vangistuse võrra ja mõista B.H-le kohtuotsuste kogumi eest liitkaristuseks 1 (üks) aasta 11 (üksteist) kuud ja 15 (viisteist) päeva vangistust. Karistusaja algust arvestada alates kohtuotsuse kuulutamise päevast 15.06.
2. a. 1 Jätta DVD-plaat videosalvestustega kriminaalasja juurde. Välja mõista B.H-lt sundraha 750 (seitsesada viiskümmend) eurot. Välja mõista B.H-lt 600 (kuussada) eurot riigituludesse muude menetluskulude katteks. Menetluskulud summas 1350 (üks tuhat kolmsada viiskümmend) eurot tuleb tasuda Maksu- ja Tolliametile ühele järgmistest kontonumbritest: SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X) SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X) NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X); Tasumisel märkida viitenumber
3. Selgituseks märkida: „B.H , 1-18-3206, menetluskulud 15.06.
4. a Tartu Maakohtu, Tartu kohtumaja otsuse alusel“. Menetluskulude tasumise tähtaeg on KrMS § 417 lg 2 järgi 1 (üks) kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus täitmata osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates
5. juunist 2018.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi viieteistkümne päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest määruskaebuse esitamisega Tartu Maakohtule. Süüdistuse sisu, mida kohus arutas. B.H-d süüdistatakse selles, tema isikuna, keda on 28.03.2017 Tartu Maakohtu otsusega nr 1-17-1976

§ 121

lg 2 p 3 järgi karistatud olles kinnipeetav Tartus, Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, kasutas 28.11.2017 kella 10:30-11:30 vahemikul Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone XXX kaaskinnipeetav K. L. suhtes füüsilist vägivalda, lükates vasaku käega K. L. abaluu piirkonda ühel korral ning rindkere piirkonda ühel korral, seejärel kägistas K. L. ühe käe ning K. L. kaelas olnud nimesildi nööriga, tek itades oma tegevusega K. L. valutekitava tervisekahjustuse – ümber kaela ringjalt punetav marrastuse, vasakul rangluul ning mõlemal pool kaelal punetavad alad. Seega pani B.H toime

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud korduvalt. Kohtumenetluse poolte seisukohad. 2 B.H ei tunnistanud ennast kohtus süüdi kannatanule valu tekitamises. Süüdistatava väitel tahtis ta kannatanut ähvardada ja tunnistab enda süüd ähvardamises. Prokurör on seisukohal, et uuritud tõenditega on süüdistus tõendatud. Vaatamata süüdistatava varasemale korduvale karistatusele on võimalik vangistust kohaldada siiski oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Prokurör palus kohtul süüdistatav süüdi tunnistada

§ 121

lg 2 p 3 järgi toime pandud kuriteos ja mõista karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 65

lg 2 alusel moodustada liitkaristus suurendades karistust Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 28.03.2017. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kaitsja asus seisukohale, et esitatud süüdistus ei ole tõendatud, kogutud tõendid ei kinnita üheselt, et B.H pani kannatanu suhtes toime füüsilise vägivalla ja põhjustas sellega valu kannatanule. Kaitsja väitel tuleb kannatanu ütlusi mitte arvestada, kuna kannatanu on eeluurimisel andnud ütlusi, et ta ei tundnud valu. Kaitsja palus süüdi tunnistamise korral mõista B.H-le varasemalt kokkuleppes kokkulepitud karistus, mitte sellest kordades suures. Kohtus tuvastatud asjaolud, tõendid ja kohtu järeldused Kõigepealt võtab kohus seisukoha kannatanu ütluste usaldusväärsuse osas. Kaitsja väitel tuleb kannatanu ütlusi mitte arvestada, kuna kannatanu on eeluurimisel andnud ütlusi, et ta ei tundnud valu ning seetõttu on kannatanu ütlused mitteusaldusväärsed. Kaitsja küsimusele, miks kannatanu ülekuulamisel teisiti ütles, vastas viimane, et ta ütles seda selleks, et ei alustataks kriminaalmenetlust ja ta ei tahtnud, et kohus toimuks. Ka prokuröri küsimuse peale vastas kannatanu, et ta arvas, et menetlust ei alustata, kui ta ütleb, et ta ei tunne valu. Kannatanu kinnitas kohtus korduvalt, et tegelikkuses ta tundis valu. Kohus leiab, et kannatanu kohtuistungil antud ütlused on usaldusväärsed ja neis ei ole põhjust kahelda. KrMS § 289 lg 1 järgi tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Kannatanu ja tunnistaja kuulatakse üle samas korras. Kohtuistungil prokurör ega kaitsja kumbki ei taotlenud vastuolude esinemise tõttu kannatanu varasemate ütluste avaldamist ning seetõttu on kaitsja väide eksitav. Kannatanule kohtuistungil etteheidetud erinevaid ütlusi ei kontrollitud ristküsitlemisel ütluste avaldamisega. Kohus arvestab kannatanu kohtus antud ütlustega.

§ 121lg 1 näeb ette kriminaalvastutuse valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest.

Karistusõiguse teooria kohaselt on kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve inimese tervis – kehaline ja vaimne heaolu. Koosseisu täidab ka kergem tegu, s.o valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine. Kannatanu K. L. andis kohtus ütlusi, et 28.11.

1. a oli
2. sektoris kambri vahetus ja B.H pidi tema kambrisse tulema. Süüdistatav tahtis, et kannatanu läheks nende kambrist minema, kuna ta olevat liiga vana. Kannatanu ütles, et ta ei lähe kuhugi. Seepeale süüdistatav hakkas teda nügima. Ta seisis ja süüdistatav tõukas teda käega rindu. Ta tundis valu. Teine kord tõukas süüdistatav teda kambris ja ta kukkus voodile. B.H on noor mees ja jõud käis tema omast üle. Seejärel süüdistatav kägistatav teda kannatanul kaelas olnud nimesildi nööriga. See on peenike kapronnöör. Kägistamine t egi talle valu. XXX I. küsis temalt, miks kael on punane. Ta vastas, et B.H-ga on jamad. Ta toimetati kohe meditsiiniosakonda. Kohtus avaldati KrMS § 288 lg 9 p 2 alusel meditsiiniõe nr 5942-A ettekanne koos fotodega (tl 28-30). Kannatanu kinnitas, et fotodel on kujutatud nööriga kägistamise tulemus. Fotod on tehtud meditsiiniosakonnas. Tunnistaja I. L. on XXX. Tunnistaja andis kohtus ütlusi, et 28.11.
3. a täitis ta töökohustusi süüdimõistetu eluosakonnas. Ta teadis, et pidi toimuma ümberpaigutus, kus kaks kinnipeetavat, B.H ja L. pidid kokku minema ühte kambrisse. Konflikti põhjuseks oli asjaolu, et kinnipeetav L. ei ole kõige meeldivam kambrikaaslane, öösel magades norskab. Temaga ei taheta koos olla. 3 Tunnistaja nägi, et K. L. oli kaela peal punane rant ja küsis selle kohta. Kannatanu ütles, et tahab kiiresti üksuse juhiga rääkida. Ta viis kannatanu eluosakonnast välja eraldi ruumi, kus vaatas ta täpselt üle, ja andis peakorrapidajale teada. Kannatanule olid jäljed kaela peal, oli kaela peale nimesildi paelaga tõmmatud, käejäljed. K. L. oli nurka surutud, silm oli märg, väga kartis midagi. Pärast seda kannatanut sektorisse ei lasknud, jäi eraldi ruumi. Süüdistatav oli nende sündmuste käigus üleolev, muidu on ta rahulik, viisakas kinnipeetav. Kannatanu on kinnipeetavana rahulik. Tunnistaja A. K. , kes on kinnipeetav Tartu vanglas ja süüdistatava kunagine kambrikaaslane, andis kohtus ütlusi, et 28.11.
4. a viibides osakonnas XXX. Ta nägi, kuidas süüdistatav lükkas kannatanut viimase kambri poole, et too läheks oma asju pakkima. Ta ei tea, kas süüdistatav kannatanut tõukas või lükkas, aga pani käe selja peale, ja liigutas teda edasi . Konflikti ta pealt ei näinud. Peale konflikti ütles kannatanu, et ta läheb julgeolekusse. Süüdistatav B.H andis kohtus ütlusi , et 28.11.
5. a hommikul anti korraldus ümber paikneda, tema pidi minema kannatanu kambrisse. Ta ei olnud nõus ja ütles kõigile, et ei sobi kannatanuga kokku, kuna too ei taha hügieeni ja enda eest hoolitseda. Ta palus kannatanul seda öelda, et nad ei sobi kokku ja palus tal asjad kokku pakkida. Ta üritas kannatanut hirmutada sõnadega, et too läheks valvuriga rääkima. Süüdistatava kinnitusel üritas ta füüsilist kontakti vältida, ta ei peksnud kannatanut, ei tekitanud talle valu. Süüdistatav tunnistas, et tõukas kannatanut ja kannatanu taganes. Näpuga togis ta kannatanu rinna vastu, kõri ja rinna vahele. Ei oska öelda mitu korda seda tegi rääkimise käigus. Mitte nii, et oleks tasakaalu kaotanud. Ta võttis nöörist ja tõmbas kannatanut enda poole. Süüdistatav kinnitas, et tal tekkis viha. Kui ta sai aru, et hirmutamisest oli kasu, sest kannatanul olid mõned asjad juba koos kilekotis, siis läks ta enda asju edasi pakkima. Tagant järele sai ta teada, et tema olevat kannatanut kägistanud, poonud. Süüdistatav tunnistas, et ta proovis ülbelt ja üleolevat käituda ja kannatanut hirmutada, et äkki saab nii teha, et nad ei istuks koos. XXX L. S. 28.11.
6. a ettekande 5942-A (tl 28-30) kohaselt kell 11.34 toodi meditsiiniosakonda kinnipeetav K. L. vigastusi fikseerima. Objektiivne leid: ümber kaela ringjalt ca 0,5 cm laiune punetav marrastus. Lisaks vasakul rangluul ning mõlemal pool kaelal (marrastusest kõrgemal) ebamäärase kujuga punetavad alad. Ettekandele listaud fotodelt nähtuvad kannatanu kaelal olevad punakad laigud ja punetav ühtlane joon ümber kaela. Kannatanu kirjeldust konkreetse sündmuse aja ja koridoris toimunu ning isikute osas kinnitab kohtule esitatud ja kohtu poolt uuritud asitõendi vaatlusprotokoll videosalvestusest (tl 76-93), millega on tõendatud teo toimepanemise aeg, koht, viis ja ulatus. Vaadeldavaks asitõendiks on DVD-plaat Tartu Vangla 28.11.2017 süüdimõistetute eluhoone
7. osakonna koridori valvekaamerate nr XXX ning XXX trelluks 73 videosalvestustega. Salvestusel on märgitud kellaajad. Salvestusel on näha isikud, nende liikumine ja olustik. Vaatlusprotokollist on näha sündmuse toimumise aeg ja koht: 28.11.2017.a Tartu Vangla eluhoone
8. osakonna koridor. Kell 11:13:35 seisavad B.H ja K. –E. M. kambri XXX ukseavas ja vaatavad nende suunas liikuva K. L. poole. Kell 11:13:43 seisab K. L. kambri nr XXX ukseavas, käed selja peal. Kell 11:13:44 on B.H vasak käsi K. L. seljal, K. L. liigub ukseavast eemale, seljaga B.H poole, sekund hiljem seisab K. L. selg seina pool ja vaatab tagasi. Kell 11:14:01 seisab kambri 475 u kseavas B.H , kelle vasak käsi on K. L. parema õlavarre juures, kell 11:14:03 suunab B.H K. L. mööda koridori enda ees liikuma, hoides käsi K. L. mõlemal õlavarrel, K. L. on käed selja taga. Kell 11:14:10 suunab B.H K. L. kambrisse nr XXX ja siseneb ise samuti kambrisse. Kell 11:14:50 väljub B.H kambrist nr XXX ja 11:14:58 siseneb kambrisse nr XXX. Kell 11:19:40 väljub K. L. kambrist nr XXX, liigub mööda koridori, samal ajal liigub B.H temast mööda, kambri nr XXX suunas ja siseneb kambrisse kell 11:20:
9. Kell 11:20:05 väljub B.H kambrist nr XXX kohus vaatas videosalvestust, millelt on sündmuste käik jälgitav. 4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-7-11 rõhutanud järgmist: “Tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (vt ka RKKKo 3-1-1-3-10). Hinnates uuritud tõendeid – kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid – kogumis, on kohus seisukohal, et süüdistatava poolt 28.11.2017 kella 10.30 ja 11.30 vahel Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone XXX füüsilise vägivalla kasutamine kannatanu suhtes on tõendatud. Videosalvestus ja asitõendi vaatlusprotokoll tõendavad teo toimepanemise kohta ja aega ning süüdistatava käitumist süüdistuses kirjeldatud ajal. Süüdistatav käib korduvalt kahe kambri vahel ja käega kannatanu selga toetades suunab tema liikumist koridoris. Käe kannatanu seljale panemine on iseenesest kehalise puutumatuse rikkumine. Kuigi kannatanu ütlustes kirjeldatud valu tekitavad tugev lükkamine abaluu ja rindkerepiirkonda piirkonda ning kannatanu kägistamine kannatanul kaelas olnud nimesildi nööriga, millest jäi kannatanu kaelale punane joon, ei ole videosalvestiselt nähtav, ei ole kohtul põhjust kahelda kannatanu ütlustes. Nimesildi nööriga kannatanu kaela piirkonna pigistamine ja kannatanu nööri pingutamine ümber kaela on tõendatud dokumentaalse tõendiga, ettekande ja fototabeliga selle juurde (tl 28-31). Sellise tegevusega põhjustas süüdistatav ilmselgelt kannatanule valu. Tartu Vangla valvekaamerate videosalvestuselt on selgelt näha, kuidas kell 11:13:44 väljub süüdistatav kambrist nr XXX ja lükkab kannatanut agressiivselt käega vastu selga, mille tagajärjel kannatanu kaotab tasakaalu, kuid jääb jalule. Ainuüksi see asjaolu kinnitab, et süüdistatava ning kannatanu vahel oli tugev füüsiline kontakt. Süüdistatav on kannatanule valu tekitamist eitanud, kuid kinnitab, et tahtis kannatanut hirmutada ja togis teda näpuga rindu. Kannatanu on selgesõnalistelt väitnud, et tundis valu nii sellest, et süüdistatav teda tõukas, kui ka nööriga kägistamisest. Kuivõrd salvestuselt nähtuvalt tõukas süüdistatav kannatanut vangla koridoris selliselt, et kannatanu kaotas ka tasakaalu, kuid suutis siiski jalule jääda, on ka eluliselt usutav, et juba sellise tugevusega tõukamine on valu põhjustav. Kuigi süüdistatava poolt kannatanu teistkordsel tõukamisel ja nööriga kägistamisel ei ole otseseid pealtnägijaid, ei ole alust kannatanu ütlustes kahelda, sest need on kooskõlas teiste uuritud tõenditega: meditsiiniõe ettekande ja fotodega ning tunnistaja I. L. ütlustega. Kohtul pole mingit alust kannatanu ütlusi mitte uskuda ja on igati usutav, et süüdistatav oli kannatanuga korduvalt füüsilises kokkupuutes. Lisaks on tunnistaja I. L. öelnud, et kannatanu oli peale konflikti väga hirmul, mida väljendasid pisarad tema silmas. See asjaolu kinnitab olukorra tõsidust kannatanu jaoks. Süüdistatav on tunnistanud kannatanul kaelas olnud nöörist tõmbamist, kuid süüdistatav a arvamuse kohaselt olid kannatanu kaela peal olevad märgid sellest, et nöör on tugev ja vanal inimesel, kes päikest pole saanud, jääb jälg. Süüdistatav arvas lisaks, et kannatanu võis ise endale need jäljed teha, kuna oli kambris üksinda. Kohus peab süüdistatava selliseid ütlusi ennast õigustavateks eesmärgiga vabaneda vastutusest. Kohus on uuritud tõenditest veendumusel, et punased jäljed ja peenike punane joon kannatanu kaelal, mis nähtuvad ettekandele lisatud fotodelt, on selgelt sellise iseloomuga, mis said tekkida üksnes kannatanu poolt kirjeldatud viisil, s.o süüdistatava poolse vägivalla ja nööriga pigistamise tagajärjel. Kannatanul ei olnud mingit põhjust endale ise kaelale jälgi tekitada. Kohus ei tuvastanud ka kannatanu motiivi valeütluste andmiseks. Kannatanu ei näidanud millegagi ka välja, et tema poolt öeldu oleks kantud vihast või kättemaksust. Pigem vastupidi, kannatanu ei soovinud peale sündmusi, et süüdistatava suhtes alustataks menetlust. Süüdistataval seevastu oli tungiv vajadus kannatanut mõjutada, et viimane algataks vangla ametnike ees küsimuse, et teda süüdistatavaga ühte kambrisse ei paigutataks. Süüdistatava ütlusi rahulolematusest seoses ümberpaigutamisega kinnitavad ka tunnistaja A. D. ütlused. Tunnistaja ütluste järgi olid B.H ja L. juba varem ühes kambris koos olnud. Operatiivtöötaja ei tahtnud kedagi ära kuulata, tahtis neid kokku panna ilma ära kuulamata (tl 107). Eeltoodu alusel leiab kohus, et on tõendamist leidnud süüdistatava poolt süüdistuses toodud ajal, kohas ja viisil kannatanu K. L. tõukamine ja nööriga kägistamine ning temale sellega füüsilise valu põhjustamine. B.H , mõjutades kannatanut ülbe ja ähvardava käitumisega enda 5 tahte saavutamiseks, realiseeris oma tegevusega

§ 121

lg 1 kuriteokoosseisu – valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivsed koosseisutunnused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-44-16 rõhutanud, et tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist. Toimepanija tahtlus avaldub

§ 121

koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (

§ 16lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist.

Kohus leiab, et kuna kannatanu ütlustest ja ka salvestiselt nähtuvalt tõukas süüdistatav kannatanut järsult, põhjustades sellega ka kannatanu keha liikumise, peaaegu kukkumise, siis sellise intensiivsusega endast vanemat ja füüsiselt nõrgemat inimest tõugates pidi B.H vähemalt võimalikuks pidama, et selline tegevus võib kannatanule põhjustada valuaistingut, mis on tugevam kui inimeste tavapärasest füüsilisest kokkupuutest tulenev võimalik ebamugavustunne. Samuti on tavapärasest tugevam ka kannatanu tõukamine kambris, mille peale kannatanu kukkus voodile. Nööriga ümber kaela kägistamine viisil, et sellest jääb selge punane joon, on ilma igasuguse kahtluseta valu tekitav. Seega möönis süüdistatav oma teo võimalikku iseloomu ja tagajärgi ning täiti s seega kannatanu kehalise väärkohtlemise subjektiivse koosseisu tunnused. Seega on kohtu arvamuse kohaselt tõendatud, et B.H on pannud toime teo otsese tahtlusega, sest kannatanut tugevalt lükates, samuti nööriga kägistades pidi süüdistatav kas tahtma või vähemalt möönma, et põhjustab sellise tegevusega kannatanule valu. B.H on Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 28.03.2017. a otsusega süüdi mõistetud

§ 121lg 2 p 3 järgi (tl 40 – 53).

Kohtuotsus tõendab

§ 121lg 2 p 3 sätetstatud koosseisulist vastutust raskendavat asjaolu – korduvust.

Kohus ei tuvastanud B.H süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohtu põhjendus karistuse osas

§ 56

sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurusest lähtuvalt saab määrata võimaliku karistuse liiki ja määra. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Süüdistatava karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut.

§ 121lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

Karistusregistri (tl 33-39) andmetel on B.H varem korduvalt karistatud isik. Süüdistataval on 5 kehtivat kriminaalkaristust ja 2 kehtivat väärteokaristust. Kriminaalkaristused on nii varavastaste kui isikuvastaste kuritegude eest. Kuritegude toimepanemisel on läbivalt kasutanud vägivalda, ühiseks teguriks on alkoholi ja narkootikumide liigtarvitamine. B.H-d on varem kriminaalkorras karistatud samaliigilise kuriteo toimepanemise eest – Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 28.03.2017. a otsusega karistati B.H-d

§ 121

lg 2 p 3 ja § 199 lg 2 p 4 järgi ning § 65 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 8 kuud ja 28 päeva vangistust karistusaja algusega 02.09.2015. a. Tartu Vangla iseloomustusest (tl 65) B.H kohta nähtub, et XXX. Kehtiv kohtupraktika, väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes, rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb kõigepealt arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. 6 Kohus on tuvastanud, et B.H pani toime otsese tahtlusega toime teise astme kuriteo, mille õigushüve on inimese tervis - kehaline ja vaimne heaolu. Süüdistatava teos puuduvad

§-des 57 ja 58 ettenähtud koosseisuvälised karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Nagu eespool märgitud, on B.H-d varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Ükski varasem karistus, sh reaalsed vangistused ei ole mõjutanud teda edasistest süütegudest loobuma, vaid ta on jätkanud kõrge kuritegeliku aktiivsusega. Seda kinnitab ka temale vanglast antud iseloomustus. Isikut arvestades ei ole võimalik B.H-d karistada rahalise karistusega. Kergemaliigiline karistus ei mõjuta samasuguseid isikuvastaseid kuritegusid varem toimepannud süüdistatavat samasugustest kuritegudest hoiduma. Seetõttu ei täida kergemaliigiline karistus eesmärki. B.H-le tuleb ka seekord mõista

§ 121lg 2 sanktsioonis ettenähtud raskemaliigiline karistus, vangistus.

Kohus arvestab karistuse mõistmisel eripreventiivsete eesmärkidega. Kuna kehaline väärkohtlemine ei toonud kaasa raskeid tagajärgi, hindab kohus süüdistatava süü keskmisest madalamaks. Kohus on seisukohal, et süüdistatava käitumisviisi valik on etteheidetav, sest füüsiline vägivald ei ole kunagi aktsepteeritav vaidluste lahendamise vahend ning ei aita kuidagi kaasa probleemi lahenemisele. Hinnates võimalusi mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest arvestab kohus k a asjaoluga, et B.H ei ole ise oma tegu hukka mõistnud . Kohus on seisukohal, et füüsilise jõu demonstreerimise ja kasutamisega soov allutada kinnipidamiskohas kaaskinnipeetavaid oma tahtele ei ole mingilgi moel aktsepteeritav ja sellisele käitumisele peab järgnema ka selge karistuslik tagajärg. Kohus leiab, et süüdistatava puhul on tema enda käitumisest ja suhtumisest tulenevalt põhjendatu d tema karistamine vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva karistusega, s.o 1 aasta pikkuse vangistusega. B.H on Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 28.03.2017. a otsusega karistatud

§ 65

lg 1 alusel liitkaristusega 3 aastat 8 kuud ja 28 päeva vangistust karistusaja algusega 02.09.2015.

§ 65

lg 2 järgi kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.

§ 65lg 2 alusel tuleb B.H-le mõista kohtuotsuste kogumi eest liitkaristus.

Kuni kohtuotsuse tegemiseni on B.H 28.03.2017. a otsuse järgi ära kandnud 2 aastat 9 kuud ja 13 päeva vangistust. Kandmata karistus on 11 kuud ja 15 päeva vangistust, mille võrra tuleb suurendada käesolevalt

§ 121lg 2 p 3 järgi mõistetavat karistust.

Asitõendid Kriminaalasjas on asitõendiks DVD-plaat Tartu Vangla 28.11.2017 XXX valvekaamerate videosalvestustega. KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt võidakse kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et DVD-plaat salvestustega, mis asub kriminaalasja toimikus, tuleb peale kohtuotsuse jõustumist jätta kriminaalasja juurde. Menetluskulud KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi 750 eurot; 7 KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu on 180 (60+90+30) eurot (tl 67-75), millele lisandub kohtumenetluses kaitsjale makstud tasu 420 eurot (tl 96-99). Kaitseülesande täitmise eest kaitsjale makstud tasu kokku on 600 eurot. Menetluskulude summa on 1350 eurot. KrMS § 180 lg 1 alusel jäävad menetluskulud süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdistatava kanda. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arvele kohtuotsuse resolutsioonis märgitud makseinfot kasutades. Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8