← Eesti

1-19-9635/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

  1. märts 2021 Kriminaalasja number 1-19-9635 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Aarne Sarjas Kriminaalasi V.J-i süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
  2. novembri
  3. a otsus Apellant V.J-i kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav V.J , isikukood XXX; elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Tartu Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsus muutmata ja V.J-i kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  7. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Raul Tosmann kaudu 388 (kolmsada kaheksakümmend kaheksa) eurot 80 senti, sealhulgas käibemaks 64 (kuuskümmend neli) eurot 80 senti, vandeadvokaat Raul Tosmannile süüdistatav V.J-ile määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.
  8. Apellatsioonimenetluses tekkinud kulud jäävad V.J-i kanda.
  9. Süüdistataval V.J-ilt uleb tasuda väljamõistetud menetluskulud otsusele 1 lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. I. SÜÜDISTUS
  10. V.J anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
  11. Süüdistuse kohaselt tungis ta
  12. a aprillikuu alguses Viljandi maakonnas Mulgi vallas XXX külas XXX talus kallale A.V. ale, lõi rusikatega mitmeid kordi näo- ja peapiirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu.
  13. Samuti süüdistatakse V.J-i selles, et tema kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuna, tungis 29.04.2019 kella 14.30 paiku Viljandi maakonnas Mulgi vallas XXX külas XXX Uus elamu hoovil sõiduautos viibinud A.V. ale kallale, lüües rusikatega mitmeid kordi näo- ja peapiirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o parema kõrva kohal 25×25 mm tursetsooni, kahe kulmu vahel 10 mm pindmine marrastuse, vasaku kulmu mediaalsel serval 10×10 mm haava.
  14. Prokurör loobus kohtulikes vaidlustes süüdistusest
  15. a aprilli alguses toimunud teos ning palus 29.04.2019 toime pandud kehalise väärkohtlemise kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi. II. MAAKOHTU OTSUS
  16. Tartu Maakohus karistas 12.11.
  17. a otsusega kriminaalasjas nr 1-19-9635 V.J-i KarS § 121 lg 1 järgi rahalise karistusega 120 päevamäära, s.o 1200 eurot, mille määras tasumisele võrdsetes osades ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Sama otsusega mõistis kohus V.J-i õigeks
  18. a aprilli alguses toimepandud kehalises väärkohtlemises.
  19. Maakohus vastas esmalt kaitsja väidetele. Kohus võttis KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel tõendina vastu tunnistaja E.A. i kohtueelses menetluses antud ütlused, leides et perearsti dr A.L. tõendi alusel on tuvastatav, et nimetatud tunnistaja polnuks võimeline kohtuistungil terviseseisundi tõttu ütlusi andma. Maakohus asus seisukohale, et KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud eelduste üheaegse olemasolu nõue on täidetud. 2
  20. Kaitsja on seadnud mh kahtluse alla tunnistaja E.A. i ütluste usutavuse ning leidnud, et ta pole usaldusväärne tunnistaja. Kohtuistungil on nii kannatanu kui süüdistatava ütlustega tõendatud, et E.A. viibis etteheidetava kuriteo päeval koos kannatanuga autos, sest kannatanu oli viinud teda eelnevalt kauplusesse sisseoste tegema. Süüdistatava ütlustega on tõendatud, et ta nägi neid koos kauplusest väljumas ning otsustas A.V. a poolt juhitud sõidukile järgneda, olles teadlik, et autos viibib ka E.A. . Samuti on süüdistatav kinnitanud, et tema suhted E.A. iga ei ole halvad. Seega ei nähtu ühtegi objektiivset põhjust, miks E.A. pidanuks süüdistatava suhtes valeütlusi andma ning teda saaks pidada ebausaldusväärseks tunnistajaks. Nimetatud tunnistaja ütlused haakuvad ka süüdistatava ja kannatanu ütlustega. Samuti on kaitsja saanud avaldada kohtuistungil E.A. i ütlustele vastuväiteid.
  21. Süüdistatav on ristküsitluses kohtule vastates kinnitanud, et tol korral auto juures oli kannatanu A.V. a nägu täiesti terve. Patsiendikaardi alusel on tuvastatav, et A.V. a pöördus 30.04.2019 kell 13.34, s.o üks päev pärast vägivallasündmust, Viljandi Haigla erakorralise meditsiini osakonda ning avaldas meditsiinitöötajale, et sai eelmisel päeval ca 5 lööki peapiirkonda. Objektiivselt on patsiendil haiglas fikseeritud kulmudevaheline marrastus, vasaku kulmu serval olev hemorraagilise (s.o verejooksust tingitud) koorikuga haav ning tursetsoon parema kõrva kohal. Vigastused on kooskõlas 30.04.2019 uurimisasutuse ametniku koostatud fototabeliga, mida maakohus pidas erinevalt kaitsjast usaldusväärseks tõendiks, sest puudub mistahes tõsiselt võetav põhjus nimetatud tõendite ametnikupoolsest võltsimiseks. Fototabelist nähtub üheselt haav kulmu kohal kui ka silmade vahel; samas jääb silmale märkamatuks tursetsoon parema kõrva kohal. Maakohtu hinnangul on eluliselt usutav ja üldteada, et eelmisel päeval viga saades võib järgmisel päeval olla väikesele verisele haavale tekkinud haavakoorik. Seega päev hiljem sellest, kui süüdistatav nägi A.V. at täiesti terve näoga, on kannatanu näole tekkinud patsiendikaardil fikseeritud vigastused. Sellest võib järeldada, et patsiendikaardilt nähtuvad vigastused ei saanud tekkida enne 29.04.2020 ning koostoimes tunnistaja E.A. i ütlustega pidi need põhjustama kannatanut füüsiliselt rünnanud V.J.
  22. Maakohtu hinnangul ei ole kaitsja etteheited E.A. i kodus toimunud ülekuulamisele põhjendatud. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta keeldu, mis välistaks tunnistaja ülekuulamise mujal kui politseijaoskonnas. Samuti haakuvad tunnistaja ütlused nii kannatanu, kui osaliselt süüdistatava kirjeldusega sündmusest, mistõttu ei saa järeldada, et E.A. ei saanud tervisliku seisundi tõttu 28.05.2019 adekvaatseid ütlusi anda. Sealjuures teadis ka tunnistaja rääkida, et ründamine oli seotud käru puudutava intsidendiga. Tunnistaja kinnitas kannatanu ütlusi, et ohvrit löödi näkku siis, kui too autoroolis istus. Seega ainuke osa, milles V.J-i ütlused erinevad, on füüsilise rünnaku fakt, mis maakohtu hinnangul on tuvastatav patsiendikaardi, fototabeli, kannatanu ja tunnistaja ütlustega. Selles osas ei pea kohus V.J-i ütlusi usaldusväärseteks. Sealjuures kinnitavad V.J-i äkilist loomust nii V.J ise kui ka tunnistaja E.A. .
  23. Maakohus ei jaganud kaitsja seisukohta, et E.A. i ütlused oleks ainsaks tõendiks, mille alusel süüdistatava süüd tuvastada. Usaldusväärsesse tõendikogumisse kuuluvad ka kannatanu ütlused ning kirjalikud tõendid, sh fototabel ja patsiendikaart.
  24. KarS § 121 lg 1 normatiivsed koosseisutunnused on nii tervisekahjustus kui ka valu. Maakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et rusikalöögid näkku jätavad nähtava jälje ka hilisemal vaatlusel, seega on nendest tingitud tagajärg hinnatav tervisekahjuna. Samuti on objektiivselt usutav, et rusikalöök näkku võib tekitada valu. Vastavat aistingut on kinnitanud istungil ka kannatanu A.V. a. Sealjuures ei sihi lööja reeglina kindlat piirkonda ning ka sõidukis 3 istuv juht võib liigutada enda nägu kähmluse ajal, nii et parema käe löögid võivad tabada näo mistahes piirkondi, antud juhul kannatanu vasaku kulmu piirkonda ja silmade vahet. Samas ei ole võimalik tuvastada tursetsooni parema kõrva juures, mis aga ei muuda V.J-ile etteheidetava kuriteo kvalifikatsiooni.
  25. Subjektiivselt on V.J teod toime pandud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes, sest teise isiku löömine saab olla vaid ründaja tahtest kantud käitumisakt.
  26. Seega jõudis maakohus tõendeid analüüsides seisukohale, et A.V. a suhtes 29.04.2019 toimepandud kuritegu on tõendatud, see on objektiivset ja subjektiivset teokoosseisu arvestades õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 järgi ja inkrimineeritud süüdistatavale V.J-ile . Kuriteo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
  27. A.V. a taotluse lähenemiskeelu kohaldamiseks jättis maakohus rahuldamata.
  28. Maakohus leidis, et kuivõrd kohus mõistis V.J-i ühes episoodis õigeks ning teises süüdi, on põhjendatud KrMS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 alusel jätta menetluskuludest 50% riigi ja 50% V.J-i kanda. Maakohus mõistis V.J-ilt menetluskuludena riigi kasuks välja 654 eurot, mille tasumise ajatas KrMS § 180 lg 3 alusel ühele aastale alates otsuse jõustumisest. Menetluskuludest jäi riigi kanda 654 eurot. III. APELLATSIOON
  29. Tartu Maakohtu 12.11.
  30. a otsuse peale esitas apellatsiooni V.J-i kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann, kes palub tühistada maakohtu otsus osaliselt ja mõista V.J õigeks KarS § 121 lg 1 järgi. Samuti tühistada kohtuotsus menetluskulude väljamõistmise osas ning jätta menetluskulud riigi kanda.
  31. Kaitsja arvates ei vasta kohtulik uurimine maakohtus kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuetele. Puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et V.J kannatanut lõi 29.04.2019, kohtu järeldus füüsilise kontakti asetleidmise kohta on pigem oletuslik kui tõendipõhine. Kohus on väga puudulikult või siis ka selektiivselt kajastanud otsuses nii kannatanu kui ka kohtualuse ütlusi. Samuti ei ole kohus suhtunud vajaliku kriitikaga tunnistaja E.A. i ülekuulamise protokolli.
  32. Kohus sekkus võistlevasse menetlusse sedavõrd, et illusioon poolte võrdsusest üldmenetluses ja eeldatavast võistlevast menetlusest haihtus. Kohus asus demonstratiivselt süüstavaid tõendeid looma suunavate küsimuste esitamisega kannatanule, rikkudes KrMS § 37 lg-s 3 ja 68 lg-s 4 sätestatut. Kuivõrd tunnistusi andva isiku ülekuulamisel on keelatud esitada talle suunavaid küsimusi (KrMS § 68 lg 4), on kaitsja arvates nn „valu tekitav kehaline väärkohtlemine“ kui kvalifitseeriv tunnus jäänud usaldusväärselt tõendamata. Suunava küsimuse esitamisega mõjutas kohus kannatanut ilmselgelt, mistõttu kannatanu ütlus ei saa olla usaldusväärne tõendiallikas. Teise astme kohtu poolt peaks kaasnema ütluste kui tõendi mittelubatavaks tunnistamine, ütluste kui menetlusotsust kujundada võivate tõendite mittearvesse võtmine otsuste tegemisel või siis nende menetlusotsuste tühistamine, mille tegemisel neid ütlusi oli arvestatud tõendina. KrMS § 339 lg 2 alusel võib kohus tunnistada oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu otsus. 4
  33. Kaitsja leiab, et süüdistus on põhjendamatu, tugineb kannatanu paljasõnalisele väitele ning tegemist on „sõna-sõna vastu“ olukorraga, mistõttu tuleb kahtlused tõlgendada V.J-i kasuks. Arusaamatu on, miks kannatanu pöördus alles järgmisel päeval politseisse. Ka on nii kannatanu kui ka süüdistatav kinnitanud üheselt, et E.A. ei saanud näha väidetavat löömist. Kaitsja leiab, et kohtueelsete ütluste tõenduslik väärtus ja usaldusväärsus tunnistaja E.A. i ütluste osas ei ole teatud nõuetele mittevastavuse tõttu ülekantavad kohtumenetlusse. Maakohus eksis Riigikohtu korduvate selgituste vastu, et ütluste usaldusväärsust kinnitab nö riimumine teiste tõenditega, ütluste sisus esinev detailirohkus, nende nn eluline usutavus, samuti ka tunnistaja enda isikuomadused ja tajumise asjaolud. Tunnistaja ülekuulamine viidi läbi tema kodus, protokollist ei nähtu tema tervislik seisund ning ei ole esitatud elementaarselt olulisi küsimusi (nt kui pikk tunnistaja oli jms). Kaitsja hinnangul ei ole ütlused usaldusväärsed, milleks annavad alust kõrvaldamata kahtlused.
  34. Lisaks ei ole perearsti dr A.L. tõendit (tl 23) nõuetekohaselt avaldatud, mistõttu kohus ei saa sellele tugineda. Kuna arstitõendit ei uuritud kohtulikult, ei ole täidetud KrMS § 291 lg 1 p-s 3 nimetatud nõue ning tunnistaja deponeerimata ütlused on vastu võetud ebaseaduslikult. Olukorras, kus kohtunik on eksinud tõendi lubatavuse hindamisel ning tugineb otsuse tegemisel lubamatule tõendile, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti puudub kohtu hinnang sellele, kas tunnistaja oli võimeline kohtuistungil osalema ja küsimustele vastama. Arst andis oma hinnangu ilma patsienti nägemata, samuti on tõend digiallkirjastamata. Lisaks ei vasta arstitõend sisulistele nõuetele, seal ei ole kirjas, milline oli isiku tervislik seisund. Kuivõrd E.A. il oli insult, võib olla tegemist kohtukõlbmatu tõendiga, kuna isik ei pruukinud mõista, mida temalt küsitakse ja ei osanud ennast väljendada.
  35. Kaitsja leiab, et vigastusi kannatanul ei esinenud. Erinevalt kohtust ei näe kaitsja ühtegi vigastust ka fototabelitel. Kannatanu vigastused võisid olla saadud varasemal ajal. On usutav, et V.J ei märganud kannatanu vigastusi tingituna kannatanu asendist autos turvavöörihmaga kinni, mil nähtav oli kannatanu vasak pea pool. Ka puudub igasugune objektiivne teave V.J-i nägemisteravuse ja tajumistingimuste kohta, milline oli valgustus, kas üldse oli võimalik selle nurga alt neid näha. Samuti on jäänud fikseerimata oluliste asjaoludena turse värvus ja haava kooriku värvus, mistõttu ei saa tõsikindlalt väita, et nimetatud tervisekahjustused tekitati 29.04.
  36. Vigastuste tekkimise aeg ja mehhanism oleks tulnud tuvastada „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ järgi. IV. VASTUS APELLATSIOONILE POOLTE SEISUKOHAD JA TEISTE KOHTUMENETLUSE
  37. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa esitas 01.02.2021 kohtule apellatsioonivastuse, milles leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ning see tuleb jätta rahuldamata.
  38. Prokurör leidis, et antud juhul ei ole tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, sest lisaks kannatanu A.V. a usaldusväärsetele ütlustele on ka patsiendikaart, fotod kannatanust ja tunnistaja E.A. i ütlused, mille usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Tartu Maakohus on E.A. i ütluseid käsitlenud ja leidnud, et need on lubatavaks tõendiks. Kaitsja on esitanud samad argumendid ka maakohtus ning Tartu Maakohus on otsuses põhjalikult neid käsitlenud. Kohus on uuritud tõendite pinnalt jõudnud õigele järeldusele V.J-i süü küsimuses ja teinud argumenteeritud otsuse, mistõttu puuduvad alused kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, nende usaldusväärsust ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. 5
  39. Süüdistatav V.J esitas 01.02.2021 Tartu Ringkonnakohtule e-kirja, milles taotleb tunnistaja E.A. i kohtuistungile kutsumist ja esialgse foto näitamist A.V. a vigastustest, et viia see kohtuekspertiisi tõe väljaselgitamiseks.
  40. V.J-i e-kirja järgi tutvustas prokurör temale toimikut, kus oli A.V. ast peksmisjälgedega foto, millel olid vanad kukkumise armid. Ta taotles seda fotot prokurörilt, kes keeldus seda andmast. Kohtus näitas prokurör Talimaa hoopis teist fotot, mis oli udune ja ilma armideta. Ka kaitsja oli saanud kannatanu A.V. a mustvalge foto. Kohtuistungil selgus, et tunnistaja E.A. ei olnud võimeline kohtuistungile tulema, kuid arstitõendit esitada ei olnud. Seejärel taotles prokurör vaheaega, millise aja jooksul pressis perearstilt tõendi selle kohta, et E.A. ei ole võimeline kohtus tunnistust andma. V.J-ile tundub E.A. pealtnäha täiesti terve inimene. V. RINGKONNAKOHTU JÄRELDUSED POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA
  41. Ringkonnakohus on seisukohal, et Tartu Maakohtu 12.11.
  42. a otsus tuleb jätta muutmata. Apellatsioonis väidetu ei anna alust asuda E.A. i süüküsimuses maakohtust erinevale seisukohale. Kuna kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 neid käesolevas lahendis täies mahus ei korda ja vastab apellandi poolt tõstatatud küsimustele.
  43. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaitsja on apellatsioonis korranud valdavalt samu seisukohti, millele maakohus on otsuses ammendavalt vastanud. Ennekõike puudutab see E.A. i ütluste tõendina lubatavust ja usaldusväärsust, aga ka väidet, et tegemist on sõna-sõna-vastu olukorraga ja vigastused on tekkinud muul ajal. Lisandunud on etteheited maakohtule sekkumises võistlevasse menetlusse.
  44. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha tunnistaja E.A. i deponeerimata ütluste tõendina lubatavuse osas.
  45. Prokurör taotles ütluste vastuvõtmist tunnistaja E.A. i tervisliku seisundi tõttu, s.o KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel. Deponeerimata ütluste vastuvõtmine on erand, üheaegselt peavad olema täidetud kõik KrMS § 291 lg 3 punktides 1–4 sätestatud tingimused, nagu õigesti märkis ka maakohus. Vaidlust ei ole KrMS § 291 lg 3 p-des 2, 3 ja 4 sätestatud tingimuste täidetuses. Prokurör taotles E.A. i ütluste vastuvõtmist, et tõendada süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist ja selle asjaolusid. Samuti on E.A. i ütlused saadud tema vahetul ülekuulamisel, mis nähtub ülekuulamise protokollist (tl 24-26). Nii kaitsjal kui ka süüdistataval oli 12.11.2020 kohtuistungil võimalus esitada vastuväiteid, mida kaitsja ka tegi. Ainsaks vaidlusaluseks küsimuseks on tõendi usaldusväärsus.
  46. Kriminaalasjas on E.A. i tervisliku seisundi kohta esitatud kaks dr. A.L. poolt väljastatud arstitõendit – 19.06.
  47. a tõend, mis on digiallkirjastatud (tl 20-21) ja 12.11.2020 esitatud tõend (tl 23). Esmalt juhib ringkonnakohus kaitsja tähelepanu sellele, et 12.11.2020 tõend on küll digiallkirjastamata, kuid sellel on arsti allkiri ja tempel. Tegemist ei ole originaaldokumendiga, kuid ringkonnakohtul ei ole kahtlust, et see on perearst A.L. poolt saadetud tõend. Samasugune tõend on väljastatud sama isiku poolt 19.06.2020, mis on lisaks veel digiallkirjastatud. 6
  48. Lisaks sellele peab kaitsja nimetatud tõendit ebausaldusväärseks, kuna see pole adresseeritud kohtule. Perearsti tõendil (tl 23) puudub adressaat. See ei muuda tõendit ebausaldusväärseks. Vaidlust ei ole selles, et tõendi küsis prokurör, kuna kohtuistungil tõusetus küsimus, milline oli E.A. i tervislik seisund sel hetkel. Prokurör ütleb: „…on vaja täpsemat tõendit tunnistaja tervisliku seisundi kohta või kui ta ikkagi on võimeline tulema istungile, siis ta istungil üle kuulata.“ (tl 46 pöördel). Kohus tegi vaheaja ja andis prokurörile aega perearstiga kontakteerumiseks. On ilmne, et nimetatud tõend on saadetud perearsti poolt prokurörile, see on tema poolt välja trükitud, mida kinnitab vastav märge tõendil, ja prokurör selle kohtule ka esitas. Seega on tõendi saamise lugu selgelt jälgitav ja kahtlusi selle usaldusväärsuses ei tekita. Arusaamatuks jääb kaitsja väide, et arsti on kallutatud arstitõendit sõnastama ja pädevust ületama prokuratuurile soodsamas suunas. Prokurör väljendas istungil selgelt, et kui tunnistaja on võimeline kohtusse tulema, siis tuleb ta üle kuulata. Selline asjade käik, tunnistaja vahetu ülekuulamine, oleks süüdistuse esindajale ilmselgelt parem lahendus.
  49. Kaitsja on seisukohal, et 12.11.
  50. a arstitõendit ei oleks tohtinud maakohus tõendina kasutada, kuivõrd seda ei ole KrMS § 296 lg-s 3 sätestatud korras nõuetekohaselt avaldatud. Ringkonnakohus kaitsja sellekohase seisukohaga ei nõustu ning leiab, et maakohus kasutas õigustatult eelnimetatud arstitõendit kui nn vabatõendit kriminaalmenetluse asjaolu tõendamiseks. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu 12.11.
  51. a kohtuistungi protokollist ei ole tõesti näha, et seda oleks sõna-sõnalt avaldatud. Maakohus võttis arstitõendid vastu koos E.A. i ülekuulamise protokolliga ja avaldas kaitsja taotlusel vaid ütlused (tl 47). Samas nähtub maakohtu istungi protokollist (tl 46-47), et kaitsja on 12.11.
  52. a arstitõendiga tutvunud ning andnud selle edasi kohtule. Sealjuures esitas kaitsja vastuväited, et tõend ei ole adresseeritud kohtule, samuti esitas vastuväited nii haigusseisundi, s.o läbipõetud ajuinfarkti, kui ka perearsti järelduse kohta, millest tulenevalt ei ole patsient võimeline kohtuistungil osalema ja sisukohaselt vastama. Kohtukolleegiumile jääb selle juures mõistetamatuks kaitsja etteheide, et talle ei antud võimalust vastuväideteks. Lisaks on ka kohus arstitõendit vastu võttes toonud välja kõik selles oleva informatsiooni. Kuigi sellele arstitõendile kui vaid menetluslikust seisukohast tähtsust omavale dokumendile ei rajane kohtulahend süüdistatava süü küsimuse hindamisel, ei ole maakohus eelnevast nähtuvalt seda vastu võttes tegelikult eksinud KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud tõendi vahetu uurimise ja suulise avaldamise põhimõtte vastu. Ebaõige on kaitsja väide, et kohtualune sai tutvuda arstitõendi sisuga kohtuotsuse kaudu. 12.11.2020 istungil viibis ka süüdistatav, kellel oli võimalik osa saada toimunud arutelust ja kuulda kohtuniku poolt ettekantud arstitõendi sisu.
  53. Kaitsja heidab maakohtule ette, et perearst on andnud E.A. i kohtuistungil osalemise kohta õigusliku hinnangu ning maakohtu enda seisukoht selles puudub. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Kohus tugines oma seisukoha kujundamisel perearsti poolt 12.11.2020 väljastatud arstitõendile. Maakohus on nii tunnistaja ütlusi kohtuistungil vastu võttes (tl 47) kui ka otsuses väljendanud oma seisukohta, leides et E.A. ei ole võimeline oma tervisliku seisundi tõttu kohtuistungil ütlusi andma. Perearst märkis E.A. i kohta väljastatud tõendis järgmist: „Pt ei ole võimeline oma tervisliku seisundi tõttu kohtuistungil osalema ja küsimustele sisukohaselt vastama. Põhjuseks: läbipõetud ajuinfarkt. Ajaga seisund ei parane, on kõrvalabist sõltuv inimene“. Perearst on kõige paremini teadlik sellest, milline on E.A. i tema tervislik seisund. Seetõttu on ta ka hinnanud tema võimet kohtuistungil osaleda ja küsimustele vastata. See ei ole õiguslik hinnang, vaid spetsialisti arvamus tulenevalt patsiendi tervislikust seisundist. Kohus ei ole seotud selle arvamusega, vaid on vaba kujundama oma seisukoha kogu olemasoleva informatsiooni põhjal, mida maakohus ongi teinud. 7
  54. Kaitsja on korduvalt rõhutanud, et ei ole täidetud KrMS § 291 lg 3 p-s 1 sätestatud eeldus, kuna E.A. i ütluste saamise asjaolud ja ütlused ei ole usaldusväärsed. Riigikohus on 15.06.
  55. a otsuses kriminaalasjas nr 1-16-7179 punktis 11 selgitanud, et kohtupraktikas on leitud, et KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta ütluste usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses (viidatud otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p-d 15 ja 16). Ringkonnakohtul ei tekkinud kahtlusi, et E.A. i ülekuulamise asjaolud või tema isik oleksid sellised, mille tõttu ei saaks tema deponeerimata ütlusi tõendina kasutada, ja seda alljärgnevatel põhjustel.
  56. Maakohus märkis õigesti, et kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri, kus kohas tunnistaja üle kuulata. See ei pea toimuma uurimisasutuse ruumides. Kannatanute ja tunnistajate ülekuulamises kodus või ka töökohas, ei ole midagi tavatut. Sageli on põhjuseks ülekuulatava tervislik seisund või transpordi probleemid. Kannatanu A.V. a ütlustes nähtub, et E.A. il olid jalad haiged, mistõttu ta on temaga käinud poes (tl 44 pöördel). Arvestades E.A. i liikumisraskusi, oli menetlejal lihtsam kuulata ta üle kodus. Mil viisil ametnikud said teada tunnistaja tervislikust seisundist, ei ole oluline. Menetleja on vaba otsustama, kus isik üle kuulata, seda pole vaja põhjendada. Ülekuulamine väljaspool uurimisasutusse asukohta ei anna põhjust kahelda menetleja objektiivsuses ega muuda tunnistaja poolt ütluste andmise asjaolusid kuidagi vähem usaldusväärseks. Ka see, et tunnistaja kuulati üle kuu aega pärast sündmusi, ei mõjuta kuidagi tunnistaja ütluste saamise usaldusväärsust. Uurimistoimingute läbiviimiseks ei sea seadus ajalisi piiranguid. Arusaamatuks jääb kaitsja väide, et just nimelt tunnistaja tervisliku seisundi tõttu kohtueelne menetleja läkski tunnistaja koju, hankima menetlejale meelepäraseid ütlusi, samas tõendamiseseme seisukohalt olulisi asjaolusid kõrvale jättes. Milles seisnes menetleja huvi koguda V.J-i vastu süüstavaid tõendeid, ei ole kaitsja välja toonud. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist menetleja alusetu süüdistamisega.
  57. Ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentatsiooniga, millest tulenevalt saab E.A. i ütlusi pidada usaldusväärseks ega pea vajalikuks siinkohal neid põhjendusi korrata. Kuivõrd kaitsja on seisukohal, et tegemist on kannatanu poolt mõjutatud tunnistajaga, kuna A.V. a vastas küsimusele „kas te olete E.ga ka rääkinud, mis juhtus?“ „jah“, märgib ringkonnakohus vaid järgmist. Kohtuistungi protokollist (tl 44) nähtub, et A.V. a on tõesti sellele küsimusele vastanud jaatavalt. Samas on täpsemate küsimuste küsimisel A.V. a selgitanud, et ta on küll Ega sellest sündmusest rääkinud, kuid E ei olevat midagi öelnud selle peale. Samuti ütles kannatanu, et ta pole huvitatud Ega sel teemal rääkimast. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa sellest kuidagi järeldada, et kannatanu oleks tunnistajat mõjutanud, seda enam, et kannatanu ise väidab, et tema arvates E.A. ei näinud, kuidas V.J teda lõi (tl 45 pöördel). Kui kannatanu oleks tunnistajat mõjutanud valeütlusi andma, oleks tema huvides olnud, et tunnistaja tunnistaks tema kasuks.
  58. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et E.A. oli võimeline oma tervise tõttu ütlusi andma, kuigi ei olnud võimeline kohtus seda tegema. Perearst selgitas 25.06.2020 prokurörile saadetud e-kirjas (tl 22), et E.A. i põhihaigus on selline, et ta ei tule toime sisukohaste vastustega võõras olukorras ja stress-situatsioonis, mida kahtlemata on ütluste andmine kohtuistungil. Kriminaalasjas puudub teave E.A. i ajuinfarkti saamise aja kohta. Ajuinfarkt võib olla väga erineva raskusega ja ei tähenda, et inimesel tekiks alati vaimse võimekuse probleeme ja selle läbi elanud inimene ei saaks elada tavapärast elu. A.V. a tunnistas, et ta on kohtunud E.A. iga ka pärast
  59. aprilli 2019, temaga koos poes käinud põhjusel, et tal on jalgadega probleem. Puuduvad andmed selle kohta, et E.A. ei saaks oma vaimse tervise tõttu poeskäiguga hakkama. Seda möönis kohtus ka kaitsja, leides, et E.A. peab 8 poes kauplema ja rahaga tegelema, on täitsa adekvaatne. E.A. i ütlused on selged ja sisulised, ega tekita kahtlust, et ta ei oleks suutnud meenutada sündmust, mille kohta ütlusi andis või ei oleks olnud võimeline seda sõnades edasi andma. E.A. i 28.05.2019 antud ütlustest on näha, mis toimus enne A.V. a ründamist – tema sõitis koos A.V. aga viimase autoga tunnistaja koju pärast seda, kui nad poes käisid. Neile järgnes V.J punase kaubikuga. Seejärel kirjeldas E.A. , et V.J tuli autost välja, läks otsejoones A.V. auto juurde ja lõi rusikaga autos istuvat A.V. t näkku ning seda mitu korda. Jutt oli mingist kärust, kuid tema ei saanud aru, mis kärust. Pärast seda lahkus V.J oma kaubikuga ning A.V. sõitis koju. Seega langevad olulises osas tunnistaja ütlused kokku nii kannatanu ütlustega kuriteo toimepanemise asjaolude kohta kui ka kannatanu ja süüdistatava ütlustega selle kohta, mis toimus vahetult enne ja pärast kuriteosündmust.
  60. Maakohus on õigesti tuvastanud, et E.A. i ütlused ei ole ainsaks tõendiks, mille alusel süüdistatava süüd tuvastada, mistõttu ei ole kriminaalasjas rikutud KrMS § 15 lg-s 3 sisalduvat reeglit, mille kohaselt kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas osas tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Peamisteks tõenditeks, mis tõendavad V.J-i poolt kuriteo toimepanemist, on kannatanu A.V. a ütlused ja vigastusi tõendavad dokumentaalsed tõendid - fototabel (tl 27-29), patsiendikaart (tl 30-31).
  61. A.V. a ütlustega on tõendatud, et kui ta pärast poeskäiku viis 29.04.2019 E.A. i koju, tuli V.J , tegi tema juhipoolse ukse lahti ja peksis teda näkku parema käega, vigastused olid otsa ees igal pool. Ta tundis löömise tagajärjel valu. 30.04.
  62. a patsiendikaardi nr 1904858 andmetel on A.V. al tuvastatud parema kõrva kohal 25 x 25 mm suurune tursetsoon, kahe kulmu vahel 10 mm pikkune pindmine nahamarrastus ja vasaku kulmu mediaalsel serval 10 x10 mm haav hemorraagilise koorikuga. Fototabelil on nähtavad nii kahe kulmu vahel olev pindmine nahamarrastus kui ka vasaku kulmu serval olev haav. Nimetatud vigastused on nähtavad isegi fotolt, millel A.V. a on täispikkuses, kuigi foto on veidi udune (tl 27). Seega jäävad ringkonnakohtule kaitsja väited vigastuste puudumise kohta arusaamatuks. Kaitsja seisukohad on kohati ka omavahel vastuolus - kord leiab kaitsja, et ei näe vigastusi isegi fototabelilt, siis aga, et vigastused on vanad, tekkinud enne 29.04.
  63. Viimane väide on vastuolus ka süüdistatava enda ütlustega, mille kohaselt oli kannatanu A.V. a nägu sel päeval terve.
  64. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, mis puudutavad kaitsja arvukaid vastuväiteid vigastuste tekkimise aja kohta ning kas need sai tekitada ikkagi V.J . Kuna kannatul oli otsmikul nahamarrastus ja haav, st oli kahjustatud kudede anatoomilist terviklikkust, oli tegemist „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ § 1 lg 2 mõttes tegemist tervisekahjustusega. Samas on kaitsja leidnud, et vigastuste tekkimise aja ja kulmu kohal oleva haava tekkemehhanismi osas oleks tulnud küsida eksperdiarvamust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, kuna tegemist on selliste vigastustega, mille hindamine ei välju tavapärase keskmise isiku teadmistest ning selleks ei ole vaja eksperdi eriteadmisi. Fototabelist olevalt fotolt nr 2 (tl 28) on selgelt näha, et vasaku kulmu kohal olev haav on tumepunase koorikuga, mitte pruuni koorikuga, mis viitaks varasemale vigastusele. Ka kahe kulmu vahel olev nahamarrastus on veel punakasroosa värskema vigastuse värvi. Lisaks fotodele ja patsiendikaardile on olemas ka A.V. a ja E.A. i ütlused vigastuste saamise aja ja tekkemehhanismi kohta. Neid tõendeid kogumis hinnates ei teki ringkonnakohtul kahtlust, et vigastused tekitas 29.04.2019 V.J , lüües kannatanule korduvalt rusikaga näkku. Õige ei ole kaitsja väide, et vasaku kulmu kohal olevat haava ei ole võimalik rusikalöögiga tekitada. Tugevalt lüües ja sõrmenukkidega otsmikku tabades võib tekitada ka haava. Tegemist ei ole sügava ega teravapiirilise haavaga, vaid põrutusele iseloomuliku pindmise kudede kahjustusega. 9
  65. Ringkonnakohus ei käsitle kaitsja väiteid seoses sellega, et kannatanul oli lisaks paremal pool kõrva kohal turse, kuna maakohus ei ole seda V.J-ile süüks arvanud. Seoses kaitsja väitega, et V.J ei saanud näha kannatanu näol väidetavalt varem olnud vigastusi, kuna viimane istus autos ohurihmaga kinnitatult ja oli tema poole näo vasaku poolega, märgib ringkonnakohus järgmist. Asjaolu, et kannatanu oli sõiduauto roolis ja turvavööga kinnitatud, ei takista tal enda liigutamist ega pea pööramist. On täiesti tavapärane, et kui keegi teeb autoukse lahti, siis autos istuv inimene pöörab ennast autoukse suunas. Turvavöö võimaldab inimesel mõningal määral end liigutada, kuid isegi ilma ülakeha liigutamata on võimalik keerata pea selle isiku poole. Seega oleks vigastused olnud süüdistatavale nähtavad. Vanade vigastuste olemasolule tuginedes on V.J soovinud vaid ise vastutusest pääseda. Nii nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole selline väide kinnitust leidnud.
  66. Kaitsja on seadnud kahtluse alla vigastuste tekitamise V.J-i poolt 29.04.2019 ka põhjusel, et A.V. a pöördus politseisse alles järgmisel päeval. A.V. a selgitas kohtuistungil, et ta vajas mõtlemisaega ning läks politseisse seetõttu, et pärast teist kallaletungi ta enam ei uskunud, et sellega asi lõppeb. Ringkonnakohtu jaoks on see usutav põhjus, et kannatanu võttis järelemõtlemisaega olukorras, kus vigastused ei olnud nii tõsised, et oleksid vajanud kohest arstiabi. Samas oli kallaletungist möödunud aeg siiski üsna lühike, A.V. a pöördus politseisse kohe järgmisel päeval, ning seetõttu oli võimalik vigastused värsketena ka EMO-s i fikseerida.
  67. Täiesti alusetud on kaitsja etteheited kohtule liigse sekkumise pärast kannatanu ristküsitlusse. Kohus on reageerinud vaid poolte taotlustele ja palunud mõnel korral vastust korrata. Alles pärast ristküsitluse lõppu on kohus esitanud kannatanule täpsustavaid küsimusi, milline õigus tuleneb KrMS § 288 lg-st
  68. Kaitsja väide, et maakohus on kohtuistungil esitanud suunavaid küsimusi ning seetõttu ei ole tagajärg, s.o valu tekitamine, usaldusväärselt tõendatud, ei anna samuti kaalu apellatsiooni rahuldamiseks. Kohtunik on pärast ristküsitlemist küsinud mh „kas Te tundsite ka valu?“, mille peale kannatanu vastas „jah“. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist suunava küsimusega. Lisaks märgib kohtukolleegium, et V.J-ile on süüks arvatud KarS § 121 lg-s 1 olevast kahest karistatavast teoalternatiivist raskem (alt 1), milleks on teise inimese tervise kahjustamine. Kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistatav kahjustas A.V. a tervist sellega, et tekitas talle haava ja marrastuse näol, millega täitis kuriteo objektiivse koosseisu. Valu tekitamist ei ole vaja eraldi tõendada. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et eluliselt on usutav, et korduv rusikaga näo piirkonda löömine tekitas kannatanule valu.
  69. Apellatsiooni põhiväited seonduvad sellega, et vabaneda tunnistaja E.A. i ütlustest, mis annab aluse öelda, et tegemist oli sõna-sõna-vastu olukorraga. Üheks väiteks on veel, et E.A. ei saanud löömist üldse näha. Sellist arvamust on tõepoolest avaldanud kannatanu ise, öeldes, et E.A. oli sellel ajal juba autost väljas ja seisis ning ei saanud autosse sisse näha, kuid sai kuulda. Kannatanu on prokurörile vastates öelnud, et kui V.J teda autos ründas, läks E.A. parajasti uksest välja (tl 44). Seejärel kaitsjale vastates ütles kannatanu, et ta ei näinud, kuhu E.A. läks, sest tal oli muud tegemist, teda rünnati (tl 44, pöördel). Ka kohtu küsimusele vastas A.V. a, et kui teda löödi, väljus E.A. parajasti autost, mõlemad auto uksed olid lahti (tl 45, pöördel). See, et E.A. ei saanud tema löömist näha, on vaid kannatanu arvamus. Samamoodi on ka V.J-i seisukoht, et kui E.A. oleks seisnud A.V. a auto kõrval, siis ei oleks tunnistaja näinud autosse sisse, vaid süüdistatava hinnang sellele, mida tema arvates E.A. võis näha. Selle kohta, kas tunnistaja nägi kuriteosündmuse asjaolusid või mitte, saab ütlusi anda siiski vaid E.A. ise. Arvestades seda, et nii kannatanu kui süüdistatav olid konflikti situatsioonis, pidid nad tähelepanu keskendama teineteise käitumisele ega saanud jälgida E.A. 10 i. Tunnistajal oli seejuures kõrvalseisjana võimalik sündmust rahulikult pealt vaadata.
  70. Kuigi E.A. i ütlused ei ole detailsed, kinnitavad need siiski kuriteo toimepanemist V.J-i poolt, nimelt seda, et V.J tuli A.V. a auto juurde ja lõi rusikaga mitmeid kordi autos istuvale kannatanule näkku. Tunnistaja ütlused kattuvad olulises osas nii kannatanu ütlustega kui ka fototabelil ja patsiendikaardil kajastatud vigastustega. V.J-i ütluste järgi läks E.A. koheselt tuppa, mistõttu oli selleks hetkeks juba ära läinud, kui tema A.V. a autoni jõudis. Need ütlused on vastuolus nii A.V. a kui E.A. i ütlustega. Kuna E.A. teadis rääkida ka neid asjaolusid, millest kannatanu ja süüdistatav omavahel rääkisid, s.o kärust, siis pidi ta sellel ajal neile lähedal olema. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et isegi juhul, kui jätta E.A. i ütlused kõrvale, on kriminaalasjas piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mille alusel lugeda V.J-i süü A.V. a tervise kahjustamises tõendatuks, s.o kannatanu ütlused ja vigastusi kinnitavad dokumentaalse tõendid. Need lükkavad ümber V.J-i väited selle kohta, et tema ei löönud A.V. at.
  71. Ringkonnakohtu hinnangul kõrvaldamata kahtlusi V.J-i süüs ei jäänud ning maakohus on süüdistatava põhjendatult süüdi tunnistanud KarS § 121 lg 1 järgi.
  72. Seoses V.J-i poolt esitatud taotlustega märgib ringkonnakohus järgmist. V.J taotleb esialgse foto näitamist A.V. a vigastustest. Seda taotlust ei ole võimalik rahuldada, kuna puudub alus arvata, et kuskil selline foto üldse eksisteerib. Prokurör kinnitas kohtus fototabeleid tõendina üle andes, et need fotod pärinevad kriminaalasja toimikust ja midagi ei ole hiljem juurde tehtud. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub igasugune alus arvata, et V.J-ile näidati toimiku tutvustamisel mingit muud fotot kannatanu vigastustest. Kaitsjale üleantud toimikus on fotodest mustvalged koopiad, mille kvaliteet ei pruugi olla nii hea. Samas on kahtluse tekkimisel alati võimalik taotleda originaaldokumentidega tutvumist. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, millisel põhjusel oleks pidanud prokuratuur esitama kohtus tõendina ja ka kaitsjale antud toimiku koopias, millega süüdistataval on võimalus tutvuda, teistsugused fotod kui süüdistatavale kriminaalasja tutvustades. Selles puudub igasugune loogika. Samuti ei ole põhjendatud taotlus E.A. i kohtusse kutsumiseks. Asjaolu, et V.J näeb tunnistajat kogu aeg ja temale on pealtnäha tegemist terve inimesega, ei ole siiski adekvaatne hinnang tunnistaja tegeliku tervisliku seisundi kohta. Nii on 12.11.
  73. a perearsti tõendist näha, et ajas E.A. i seisund ei parane.
  74. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka kaitsja taotlust menetluskulude osas maakohtu otsuse tühistamiseks ja menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Nii on maakohus mõistnud V.J-ilt välja pool menetluskuludest, s.o 654 eurot, kuivõrd kahest episoodist ühe osas mõistis maakohus süüdistatava õigeks. Ülejäänud pool menetluskuludest jäid riigi kanda. Kuivõrd ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust, ei ole põhjendatud jätta maakohtus tekkinud menetluskulusid riigi kanda.
  75. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 12.11.
  76. a kohtuotsuse muutmata ja V.J-i kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  77. Viimaks teeb ringkonnakohus otsustuse apellatsioonimenetluse kuludes, milleks on riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmanni poolt V.J-ile õigusabi osutamise tasu 388,80 eurot, sh käibemaks 64,80 eurot. Riigi õigusabi tasutaotluse andmetel kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks 360 minutit.
  78. Ringkonnakohtu hinnangul vastab toimingute teostamiseks kulunud aeg 6 tundi kriminaalasja mahukusele ja keerukusele. Esitatud apellatsioon on sisuline, selles on tõendite 11 analüüs ja õiguslikud seisukohad. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 6 ja § 6 lg 3 kohaselt oleks tasu suuruseks 324 eurot, millele lisandub käibemaks 64,80 eurot, s.o kokku 388,80 eurot.
  79. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, s.o jätab maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon esitati. Seega jäävad menetluskulud 388,80 eurot süüdistatava V.J-i kanda. (allkirjastatud digitaalselt Ingeri Tamm Erkki Hirsnik 12 Aarne Sarjas

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.