Obsah (7)

§ 3111§ 436§ 438§ 657§ 651§ 654§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 3111

lg 3 alusel, dokumendi kättetoimetamise registreeris kättetoimetamisportaal automaatselt. Maakohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus

1. detsembril
2. Kostja hagile ei vastanud. MAAKOHTU LAHEND
3. Tartu Maakohus rahuldas
4. detsembri 2024 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6742,77 eurot ja viivise määraga 13,90% aastas põhinõude (6742,77 eurot) tasumata osalt alates
5. veebruarist 2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hagi 5323,95 euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 1160,87 eurot, intress 366,02 eurot, lepingu haldustasu 10 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, viivis ajavahemiku
6. september 2020 kuni
7. veebruar 2024 eest 3737,06 eurot. Maakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud 62% ulatuses kostja kanda ja 38% ulatuses hageja kanda. Maakohus rahuldas osaliselt hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 992 eurot, sealhulgas riigilõiv 520,80 eurot ja lepingulise esindaja kulu 471,20 eurot ning lisanduva viivise. Maakohus jättis rahuldamata hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 1087,32 euro väljamõistmiseks kostjalt. 3.
8. Maakohus luges tuvastatuks, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel on
9. augustil 2019 sõlmitud väikelaenu leping nr XXXXXXXXXXXXX. Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 9000 eurot. Lepingust nähtuvalt võeti laenusummast 9000 eurost maha lepingutasu 180 eurot ning kostjale kanti üle 8820 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi, haldustasu ja lepingutasu. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 54 osamakset, kuumakse suurusega 229,94 eurot, esimene osamakse 180 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15-ks kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha
10. juulil 2019 (lepingu tekstis on sõlmimise kuupäevaks märgitud
11. juuli 2019). 3.
12. Maakohus tuvastas, et kostjale antud krediidi kulukuse määr laenulepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli 16,77% ning Finantsinspektsiooni kalkulaatori kohaselt 16,59%, mis ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära 58,11% ja oli seega kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 4062 lg-s 1 sätestatuga. 3.
13. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimisel lähtus maakohus ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduses (KAVS) sätestatud krediidiandja kontrollikohustusest 3 (KAVS § 49 lg 1 ja 3, § 50 lg 4). Maakohus asus seisukohale, et krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kostja kuue kuu keskmine töötasu perioodil
14. veebruar 2019 kuni
15. juuli 2019 oli 611,18 eurot ja viie kuu keskmine töötasu perioodil
16. märts 2019 kuni
17. juuli 2019 oli 733,41 eurot. Eelnimetatud kuudel laekus kostjale ka peretoetus 60 eurot kuus. Konto väljavõttest nähtub, et kostjale jäi iga kuu lõpuks raha alles alla 5 euro. Kostja ülalpidamisel oli üks alaealine laps, kelle osas eeldatakse, et tema vajaduste rahuldamiseks kulub perekonnaseaduses sätestatud elatise ½ miinimummäär, s.o
18. aastal 270 eurot kuus. Maakohus märkis, et üldjuhul tuleb lähtuda tarbija tegelikest regulaarsetest (majapidamis)kuludest, mitte arvestuslikust elatusmiinimumist, kuid isegi kui praegusel juhul lähtuda arvestuslikust elatusmiinimumist, siis järeldub, et kostja ei olnud krediidivõimeline. Kokkuvõttes leidis maakohus, et krediidiandja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust ning tuvastas, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 3.
19. Maakohus leidis, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei võlgnenud kostja haldustasu ja lepingutasu ning arvestades, et
20. ja
21. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o
22. septembril
23. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Viimase osamakse tähtpäev oli
24. veebruar 2024, seega lõppes leping alates
25. veebruarist
26. Maakohus leidis, et kuna kostjale kanti üle 8820 eurot ja kostja on tagasi maksnud 2077,23 eurot, võlgneb kostja hagejale 6742,77 eurot (8820-2077,23). Maakohus rahuldas hageja nõude põhivõla 6742,77 eurot väljamõistmiseks kostjalt. 3.
27. Maakohus selgitas, et kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 403 4 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja VÕS § 403 4 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi. Kuna hageja ei esitanud kohtule intressinõude osas ümberarvestust, ei olnud maakohtul võimalik hageja intressinõuet rahuldada. Maakohus jättis rahuldamata laenulepingust tulenevad hageja nõuded, s.o põhinõue 1160,87 eurot (7903,64-6742,77), intressinõue 366,02 eurot, viivisenõue perioodi
28. september 2020 kuni
29. juuni 2023 eest 2994 eurot ja viivis perioodi
30. juuni 2023 kuni
31. veebruar 2024 eest 743,06 eurot, haldustasu nõue 10 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 50 eurot. Maakohus rahuldas hageja viivisenõude alates lepingu lõppemisest, st
32. veebruarist 2024 lepingus ette nähtud määras 13,90% aastas. 3.
33. Maakohus jättis menetluskulud 62% ulatuses kostja kanda ja 38% ulatuses hageja kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Maakohus leidis, et hageja menetluskulud on põhjendatud 1600 euro ulatuses, sealhulgas riigilõiv 840 eurot ja lepingulise esindaja kulu 760 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades menetluskulude jaotust, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 992 eurot, s.o riigilõiv 520,80 eurot ja lepingulise esindaja kulu 471,20 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4
34. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda. Hageja palub hagi kogu ulatuses rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 7903,64 eurot, intress 366,02 eurot, lepingutasu 10,00 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2994,00 eurot ja edasiulatuv viivis alates
35. juunist 2023 kuni põhinõude 7903,64 euro täitmiseni lepingujärgses viivisemääras 13,90% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus rikkus kohtuotsuse tegemisel

§ 436lg-t 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Samuti rikkus maakohus

§ 438lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut.

Maakohus asus ekslikult seisukohale, et krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud vastustajaga lepingut sõlmida. Kohus ei pea ega saagi astuda n-ö krediidiandja rolli ja asuda krediiditoimiku pinnalt hindama tarbija krediidivõimelisust, analüüsima kontoväljavõtteid, otsustama igaks laenujuhtumiks vajalike andmete sisu ja hulka ega hindama või kontrollima laenuotsuse tulemust. Tegemist on majandusliku ja ärilise otsusega, mis sõltub mh krediidiandja enda protsessidest ja eeskirjadest, süsteemidest, laenu andmise riskiisust, krediidipoliitikast ja muust sarnasest. Majanduslikud ja ärilised otsused ei allu kohtu kontrollile. Krediidiandja poolse vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise sisuline ja majanduslik kontroll allub Finantsinspektsiooni järelevalvele. Maakohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et kostja kuue kuu sissetulek perioodil

1. jaanuar 2019 kuni
2. juuli 2019 oli 611,18 eurot. Maakohus ei arvestanud kostja juulikuu töötasuga, mis maksti talle välja augustis. Hagejale jääb arusaamatuks maakohtu viide, et konto väljavõtte kohaselt jäi vastustajale iga kuu lõpuks raha alles alla 5 euro, märkides seejuures, et pärast töötasu laekumist on apellant selle osaliselt sularahas välja võtnud. Kui kostja võttis oma kontolt suurema osa töötasust sularahas välja, siis ei saa tema kontojäägi põhjal hinnata, et iga kuu lõpuks jäi vastustajale raha alles alla 5 euro. Ei ole välistatud, et vastustaja omas/omab teises pangas kontot. Maakohus on ekslikult arvestanud elatusmiinimumiga 221,36 eurot, kuigi lepingu sõlmimise ajal
3. aastal oli elatusmiinimum 215,44 eurot. Jääb arusaamatuks, miks maakohus on arvestanud kostja vajaduste ja kohustuste arvestamisel täiendavalt elatisega, kuna ainult olukorras, kus vanem elab lapsest lahus, peab vanem perekonnaseaduse (PKS) järgi täitma lapse ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel. Võttes arvesse, et vanemad hoolitsevad lapse vajaduste täitmise eest vahetult ja koos, lapsel kulutused eluasemele puuduvad ning tähelepanuta ei saa jätta igakuist 60,00 eurot peretoetust, siis olukorras, kus vastustaja peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut, suureneks arvestatav elatusmiinimum iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra elatusmiinimumist ehk antud juhul 71,81 eurot. Arvestades, et lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma igakuiseid osamakseid 229,94 eurot ning arvestades kostja igakuiste vajaduste ja kohustustega, jäänuks viie kuulise sissetulekuga 733,41 eurot (733,41-215,44-71,81-229,94) arvestades vastustajale 216,22 eurot. Isegi, kui arvestada, et kuue kuu sissetulek oli 611,18 eurot, siis jäänuks vastustajale 93,99 eurot (611,18-215,44-71,81-229,94). Oluline on ka asjaolu, et esialgne võlausaldaja selgitas välja laenu võtmise eesmärgi ja otstarbe (remondilaen) ehk kostja võttis laenu elamistingimuste parendamiseks. 5 Eeltoodu tõttu on maakohus kohtuotsuse põhjendavas osas jõudnud ekslikule ja väärale järeldusele, mis on kaasa toonud vastuolulise, mitte seadusliku ja mitte põhjendatud maakohtu otsuse. Muu hulgas ei või ega saa kohtuotsus olla menetlusosalistele üllatuslik, mida kõnealune kohtuotsus on kahtlemata. Maakohus on hinnanud hageja ja krediidiandja poolt esitatud tõendeid vääralt või jätnud sootuks tõendid tähelepanuta, mistõttu on maakohus ka ekslikult jõudnud järelduseni, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Seega on ilmselgelt maakohus rikkunud menetlusõiguse normi.
4. Ringkonnakohtu
5. jaanuari 2025 menetlusse võtmise määrus toimetati kostjale kätte
6. veebruaril
7. Kostja ringkonnakohtu määratud tähtaja (21 päeva) jooksul apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata (

§ 657lg 1 p 1).

Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad hageja kanda. 7. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus arvestab kaebuse ulatusega ja kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust hagi rahuldamata jätmise osas (

§ 651lg 1).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohaldanud materiaalõigust kooskõlas tuvastatud asjaoludega, samuti hinnanud õigesti tõendeid. Hageja apellatsioonkaebuse vastupidised väited ei anna alust kaebust rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi osalisel rahuldamisel ja ei pea vajalikuks kõiki maakohtu põhjendusi oma otsuses seetõttu korrata (

§ 654lg 6).

1. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 8.
2. Maakohus tuvastas ja asjas ei ole vaidlust, et hageja õiguseellane AS Inbank ja kostja sõlmisid
3. augustil 2019 tarbijakrediidilepingu, mille alusel sai kostja laenu 9000 eurot. Kostja kohustus laenu laenuandjale tagastama 54 osamaksega, osamakse suuruseks 229,94 eurot. Kostja jäi viivitusse alates
4. osamaksest. Maakohus leidis, et krediidiandja ei ole kostjale laenu andes järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, st krediidiandja on kohustatud koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimet. 8.
5. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kohus ei pea ega saa hinnata tarbija krediidivõimelisust, sest tegemist on majandusliku ja ärilise otsusega, mis ei allu kohtu kontrollile. Maakohus on menetluses korduvalt ja õigesti hagejale selgitanud, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (vt RKTKo
6. november 2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17, aga ka näiteks Euroopa Kohtu
7. märtsi
8. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17–24). Selleks ei pea tarbija menetluses esitama vastavat vastuväidet. 8.
9. Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks, et laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selleks peab 6 krediidiandja olema KAVS § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestanud sise-eeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded sellele eeskirjale tulenevad KAVS §-st
10. Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima. Kohus saab seega hinnata, kas hageja on kehtestanud tarbija krediidivõimelisuse hindamise metoodika, kas hageja on seda metoodikat kostjale laenu andes järginud ning kas selle metoodika järgimine on piisav, et hinnata adekvaatselt kostja krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 8.
11. Maakohus on asja lahendamisel põhjendatult tuginenud KAVS § 49 lg 1 p-dele 2 ja 4, mis kohustab krediidiandjat omandama teabe mh tarbija varaliste kohustuste, sh regulaarsete hinnatavate majandamiskulude kohta kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena. Maakohus tuvastas, et kostja märkis laenutaotluses oma igakuiste kohustuste suuruseks 0 eurot ja kostja pangakontolt ei nähtugi muude regulaarsete finantskohustuste olemasolu. Samas ei ole krediidiandja tõendanud, et ta oleks kogunud andmeid tarbija hinnatavate majandamiskulude (toit, eluaseme- ja transpordikulud, tervisekulud jms) kohta, samuti andmeid alaealise lapse ülalpidamiskulude kohta. Laenutaotluses (dtl 34) ei ole tarbijalt neid andmeid küsitud ja taotluse vorm ei võimalda tarbijal ka endal selliseid andmeid lisada. Kostja majandamiskulude suurust ei tõenda piisavalt ka kostja pangakonto väljavõte. Hageja on põhjendatult märkinud, et pärast töötasu laekumist on kostja töötasu suures ulatuses sularahas välja võtnud, mistõttu ei võimaldanud kostja pangakonto väljavõte krediidiandjal saada terviklikku ülevaadet kostja majandamiskulude suurusest. Maakohus on õigesti märkinud, et andmete puudulikkuse korral peab krediidiandja küsima tarbijalt lisaandmeid, mida krediidiandja ei ole teinud. Sellega rikkus krediidiandja KAVS § 49 lg 3 ps 3 sätestatut. 8.
12. Hageja ei ole menetluses avaldanud, et krediidiandja oli KAVS § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestanud sise-eeskirja, milles reguleeris metoodika laenuvõtjate krediidivõimekuse kontrollimiseks. Ka kostja ei ole käesolevas menetluses oma seisukohta ega andmeid oma kulutuste kohta kohtule esitanud. Hageja ei ole hagis ega apellatsioonkaebuses sise-eeskirjale tuginenud. Hagis on märgitud, et kuna laenu andmise ajal ei olnud krediidiandjatele kehtestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu, siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused ning esialgne võlausaldaja oli veendunud, et kostja suudab kohustusi täita (dtl 66). Samas ei olnud esialgne võlausaldaja kostja majapidamiskulude suurust kindlaks teinud. Sellises olukorras võis maakohus kostja krediidivõimekuse kontrollimise eesmärgil võtta aluseks muude andmete puudumisel nii laenu andmise ajal
13. aastal kehtinud arvestusliku elatusmiinimumi kui ka PKS §-s 101 (kuni
14. jaanuarini 2022 kehtinud redaktsioonis) sätestatud alaealisele lapsele makstava elatise miinimumi. Nimetatud ulatuses saab kohus kostja kulutusi minimaalselt eeldada. Maakohus ei pidanud oma arvestustes lähtuma üksnes ülalpeetava arvestuslikust elatusmiinimumist 71,81 eurot kuus. 7 8.
15. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus märkis
16. aasta elatusmiinimumiks ekslikult 221,36 eurot, õige arvestuslik elatusmiinimum sellel aastal oli 215,44 eurot. Samuti võis maakohus eksida kostja kuue kuu keskmise kuutasu täpses väljaarvestamises kostja pangakonto väljavõtte alusel (vt hageja apellatsioonkaebuse väited kaebuse p 2.1.1.). Samas ei muuda need maakohtu arvestuslikud pisieksimused kostja miinimumkulude kalkuleerimisel (mida krediidiandja ise ei ole kostjalt küsinud) ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust selles, et krediidiandja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kostjalt ei ole kõiki vajalikke andmeid küsitud, kostja ei ole valeandmeid esitanud. Ringkonnakohus märgib, et krediidiandjale pidi olema kostja esitatud pangakonto väljavõtet arvestades selge, et kostja (kellel oli ka üks ülalpeetav) ei suuda 750 euro suurusest kuusissetulekust ja sellele lisanduvast 60 euro suurusest lapsetoetusest tasuda 54 kuud järjest osamaksu suurusega 229,94 eurot, kahjustamata enda ja lapse tavalist ülalpidamist. Eriti just madalama sissetulekuga ja ülalpeetavatega isikute puhul võib igapäevaste vajalike kulude katmiseks olla vajalik enamus sissetulekust. Hageja ei ole tõendanud vastupidist (VÕS § 4034 lg 13). 8.
17. Seega jõudis maakohus õigele seisukohale, et krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu arvestuste õigsust hagi osalisel rahuldamisel. Maakohus luges põhjendatult kõik kostja laenulepingu alusel tehtud maksed põhivõla katteks. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
18. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad hageja menetluskulud ringkonnakohtus hageja enda kanda (

§ 171lg 1).

Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 8