) § 275 lg 1 järgi ja karistati rahatrahviga 120 trahviühiku ulatuses, s.o 960 eurot. Mihhail Semjonov, isikukood 36706090237, xxx kodakondsus, elukoht xxx, töökoht puudub, e-post xxx Menetlusalune isik Lepinguline kaitsja Vandeadvokaat Allan Valk, e-post: xxx Kohtuväline menetleja Ida Prefektuuri esindaja uurija T.P. Kohtuistungi toimumise aeg 16.04.2025 Jõhvis RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 2, § 133 - § 135, § 155, § 156, kohus OTSUSTAS: Mihhail Semjonovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 09.03.2025 otsusele väärteoasjas nr 244025000616 rahuldada osaliselt ja tühistada kohtuvälise menetleja 09.03.2025 otsus osaliselt, määratud karistuse osas. Mõista Mihhail Semjonovile karistuseks
lg 1 järgi rahatrahv 30 trahviühikut ehk summas 240 (kakssada nelikümmend) eurot. Muus osas jätta otsus muutmata. Rahatrahv 240 eurot tasuda 45 päeva jooksul Rahandusministeeriumi arvelduskontole Swedbank – EE932200221023778606 SEB – EE891010220034796011, Luminor Pank – EE701700017001577198, 1/9 LHV Pank - EE
Uurija T. P. koostas 09.03.2025 otsuse, millega tunnistas isiku süüdi
275 lg 1 järgi ettenähtud väärteos, võimuesindaja solvamises, ja karistas rahatrahviga 120 trahviühikut summas 960 eurot. Kohtuväline menetleja vaatas läbi isiku kaitsja esitatud vastulause.
lg 1 järgi rikkumises leidis kohtuväline, et esitatud süüdistus on põhjendatud ja on leidnud kinnitust tunnistaja E. S. ütlustega, mis on vastavuses pardakaamera salvestisega. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat A. Valk esitas 17.03.2025 kohtule kaebuse, milles soovitakse menetluse lõpetamist teos väärteokoosseisu puudumise tõttu. Alternatiivselt taotleb kaitsja kohtult kaaluda karistuse vähendamist. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED
lg 1 näeb ette vastutuse avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega. 2/9 Avalikku korda kaitsvate võimuesindaja all on mõeldav eelkõige korrakaitseorganites töötav võimuesindaja (Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, Jura 2021, lk 859). Vaidlust ei ole, et politseiametnik on võimuesindaja (Riigikohtu lahend 3-1-1-68-08). Avalik kord on korrakaitseseaduse kaitsealaga hõlmatud (KorS § 4 lg 1). Riiklik järelevalve on korrakaitse ülesanne. Seega, politseiametnikud kui võimuesindajad kaitsevad avalikku korda, sest neile on seadusega kehtestatud riikliku järelevalve, muuhulgas liiklusjärelevalve, teostamise funktsioon. Vaidlust ei ole, et 07.02.2025 olid patrullpolitseinikud M. L. ja E. S. ametikohustuste täitmisel, sest tegutsesid politseipatrullis ja vahetult enne süüdistuse esemeks olevat sündmust olid liiklusjärelevalve ülesande täitmisel (tunnistajate M.L., E. S., O. M., A. M. ja menetlusaluse isiku ütlustega on kohtuliku arutamise käigus kinnitatud, et politseinikud M. L. ja E. S. kontrollisid sõiduki numbrimärgi valgustust ja sõidukijuhi dokumente, samuti, kas reisijad on turvavööga kinnitatud). Menetlusalune isik väitis kohtuistungil, et ta ei ole politseiniku aadressil solvavat sõna öelnud. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil ütlustes, et tõepoolest, ta ei olnud sisemiselt rahul politseinike tööga, konkreetsemalt M. L. käitumise ja tegevustega. Ta arvab, et M. L. käitumine oli üleolev ja erapoolik nagu oleks juba kontrolli algul talle selge, et tema ees on rikkujad. Menetlusalune isik tunnistas, et ta ei saanud aru, et O. M. oli tehtud hoiatus (tegelikult mõjutustrahv 40 eurot – kohus) dokumentide puudumise eest, vaid arvas, et asi puudutab numbrimärgi valgustuse probleemi, mille puhul reeglina tehakse märkus ja palutakse puudus esimesel võimalusel kõrvaldada. Menetlusalune isik tunnistab, et tema ja tunnistaja A. M. olid eelnevalt alkoholi tarvitanud ja O. M. oli neile kaine autojuht. Menetlusalune isik istus tagaistmel ja algul kahtlustas politseipatrull, et ta ei olnud turvavööga kinnitatud. Ta ütles, et tal on turvavöö peal. M. L. küsis dokumente ja politseinikud läksid patrullautosse. Kui tulid tagasi, oligi O. M. tehtud hoiatus, ta allkirjastas millelegi ja neile lubati sõita edasi. Politseipatrull peatas neid teistkordselt, sest tuli välja, et unustati tagastada menetlusaluse isikule tema dokument. Dokumendi tõid politseinikud talle tagasi ja suundusid patrullautosse, Menetlusalune isik tunnistab, et ta väljus autost ja väljendas politseinikele, mida ta nende tööst arvab, konkreetsemalt ta ütles, et nad ei tee oma tööd nõuetekohaselt, et nii ei tehta. Ühel hetkel politseinikud otsustasid taas neile läheneda, tekkis sõnaline vaidlus, talle ja A. M. pandi käerauad peale. Ta oli paigutatud patrullautosse käeraudades, maha võeti alles politseijaoskonnas, ta oli käeraudades vähemalt 30 minutit. Kohus märgib, et menetlusalune isiku ütlused oma faktilises järjestikus on kinnitatud kohtuistungil uuritud salvestistega. Kohus on uurinud salvestised kaitsja abil tema arvutis olevas variandis ja hiljem tunnistajate ülekuulamisel oli võimalik vaadata salvestisi kohtuvälise menetleja arvuti abil. Uuritud on nii parda- kui ka vormikaamera salvestised. Väärteotoimikus olevale DVD-R plaadile salvestatud infot ei ole kohtuistungil võimalik uurida, seda kohtu seadmete eripära tõttu ( kohtu seadmed neid salvestisi ei loe). Menetlusosalistel ei ole vastuväiteid uurida salvestisi menetlusosalist olevatest andmekandjatest. Pardakaamera salvestisel on ainult videoandmed. Vormikaamerad olid sisse lülitatud pärast isikule süüdistusena esitatud teo toimepanemist, salvestistel on nii video- kui ka audioandmed. Pardakaamera salvestise uurimisel on kinnitust leidnud, et kl 23.00 paiku, kui politseiametnikud on O. M. sõiduki kohast juba eemaldanud patrullsõiduki suunas, on auto juures A. M. ja menetlusalune isik, kes liiguvad veidi patrullsõiduki suunas ja menetlusalune isik räägib midagi. O. M. on auto läheduses ja püüab kätega A. M. ja menetlusaluse isiku pehmelt eemale lükata. 3/9 Kl 23.00.34 paiku menetlusalune isik teeb liigutusi nagu juba istub autosse tagaistmele ja salvestisel on näha, et menetlusalune isik on kahel korral pea pööranud politseiametnike suunas ja ütleb midagi lühidalt. Edasi politseiametnikud taas tulevad O. M. sõiduki juurde. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja E. S. selgitas küsimustele vastates, tutvudes istungil pardakaamera salvestisega, et see moment salvestisel, mil menetlusalune isik tahab istuda autosse ja pöörab pea nende suunas, just selle aja kestel oligi öeldud politseinike suunas roppsõna, mis on süüdistuses kirjas. Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et roppsõna oli öeldud pärast seda, kui tema ja M. L. tagastasid isikule dokumendid, mis algul jäid kogemata patrullautosse. Algul oli sõiduk peatatud, sest numbrimärgi valgustus ei olnud korras ja kontrolli käigus selgus ka, et juhil O. M. ei olnud kaasas juhiluba ega isikut tõendavat dokumenti. M. L. tegeles selle juhtumiga. Samuti oli kahtlus selles, kas tagaistmel reisija oli turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Selles ei olnud piisavaid tõendeid, et oleks rikkumine. Tagaistmel istus menetlusalune isik, kellelt küsiti dokumente kontrolliks. Pärast seda, kui kontroll lõppes, lubati autojuhile edasi sõita. Menetlusaluse isiku dokumendid jäigi kogemata patrullautosse, nad pidid autot teist korda peatama. Tunnistaja ütluste kohaselt, nad vabandasid, et dokumendid jäid tagastamata, tagastasid ja kõik oli korras ja viisakas. Nad juba suundusid patrullautosse. Menetlusalune isik tuli autost välja ja hakkas väljendama rahulolematust ja ütles nende suunas roppsõna. Sõna oli öeldud piisavalt valjusti, ta kuulis seda selgelt. Tunnistaja selgitas, et sõna oli solvav talle, sest tema arust oli politseinike poolt tehtud kõik viisakalt ja korrektselt ja ei tekkinud probleeme. Nende reageering oli tema arust mõistlik juhi toimepandud rikkumise osas (kohustuslike dokumentide puudumine), numbrimärgi osas selgitati, et puudus tuleb likvideerida. Ametikohustused olid täidetud ja selle tulemusena sai ta enda aadressil roppsõna. Sõna oli öeldud mitmuses ja adresseeritud just politseinikele. Kohus märgib, et kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja E. S. ütluste usaldusväärsuses. Esiteks, tunnistaja M. L. kinnitas kohtuistungil tunnistaja E. S. ütlusi, et selline solvav sõna oli öeldud politseiametnike aadressil asjaoludel, mille kohta andis ütlusi tunnistaja E. S.. Teiseks, E. S. ütluste usaldusväärsust kinnitab pardakaameta salvestise sisu. Kuigi nii E. S. kui ka menetlusalune isik kinnitasid oma ütlustes, et salvestiselt nähtaval momendil väljendas menetlusalune isik rahulolematust politseinike tööga (selles osas nende ütlused ühtivad, vaidlust ei ole, ja selle kohta on ütlusi andnud M. L., A. M. ja O. M.), on salvestiselt nähtav, kuidas menetlusalune isik algul koos A. M.iga suundub järk-järgult politseiametnike asukoha suunas ja räägib midagi (need ei ole üksikud sõnad) ja O. M. tuleb isikute juurde ja püüab neid kätega rahustada ja eemale lükata. Menetlusalune isik ja tunnistaja A. M., kohus tuletab meelde, olid alkoholi tarvitamisest tingitud seisundis. Sellises olukorras ei saa kohtu arvates nõustuda menetlusaluse isiku ütlustega, et ta ütles politseinikele korrektselt, et nii oma tööd ei tehta, ja sellega suhtlemine lõppeski, aga politseinikud millegi pärast otsustasid tagasi tulla ja suhtlemist jätkata. Korrektse suhtlemise korral poleks tunnistajal O. M.l põhjust sekkuda ja hakata isikuid füüsiliselt eemale lükkama. Tunnistaja O. M. selgitas ütlustes, et ta püüdis olukorra lõpule viia, et saaks ära sõita. Kohus märgib siinjuures, et iseenesest on see tunnistaja õige käitumine, aga jällegi, juhul kui menetlusalune isik piirdus rahuliku ja korrektse märkusega politsei aadressil, saaks O. M. reisijaid sama rahulikult autosse kutsuda ja kohalt ära sõita. Kolmandaks, tunnistaja ütluste vahetul uurimisel kohtuistungil ei tekkinud kohtul kahtlustki, et tunnistaja E. S. moonutab tõtt või eksib asjaoludes. Kohus jälgis tunnistajat ütluste andmisel vabas vormis, siis menetlusosaliste ja kohtu küsimustele vastamisel. Vastates korduvalt muuhulgas kaitsja küsimustele, selgitas tunnistaja siiralt, miks tema jaoks oli selline menetlusaluse isiku poolne väljend solvav. Kohtuistungil oli jälgitav tunnistaja žestidest ja miimikast, kuidas ta elab juhtumi uuesti läbi. Ta selgitas, et oli tööl politseinikuna alles teine päev, 0,25 kohaga, ta oli 4/9 tööle vormistatud politseikadett. Ta õppis politseiniku ametit ja tegevusi ja tal oli ettekujutus, et nende tegevused ja suhtlus oli juhtumipõhiselt korrektne ja viisakas. Selline nö näkku öeldud roppsõna solvas teda. Neljandaks, ei näe kohus ühtki motiivi, millel tunnistaja E. S. oleks huvitatud just antud konkreetses juhtumis anda kohtus tõele mittevastavaid ütlusi. Menetlusalune isik väljendas ülekuulamisel arvamuse, et talle on E. S. ütlused kohtus üllatuseks ja ta ei tea, miks tunnistaja annab selliseid ütlusi, võib olla ei julge tõtt rääkida. Ka kaitsja kohtuvaidlustes osutas politsei ringkaitse võimalusele, et kujutagem kohus ette, et tunnistaja ei kinnita kohtus teise politseiniku ütlusi, milline siis selle tunnistaja tulevik politseis. Iseenesest inimlikus mõõdus on menetlusaluse isiku ja kaitsja argument vähemalt arusaadav, teatud loogika on olemas. Samas, järgides kaitsja loogikat, poleks edaspidi üldse mõttekas, vahet pole mis asjas, üle kuulata tunnistajatena politseinikke, sest nad on ringkaitses ja niikuinii kinnitavad süüdistuse versiooni ja üks teise ütlusi. Kohus märgib, et politseinikest tunnistajate ülekuulamine ja nende ütluste tõendina kasutamine süüteomenetlustes on kohtupraktikas kindlalt aktsepteeritav ja väärteomenetluses on ka seaduses eraldi rõhutatud, et tunnistajana võib esineda muuhulgas kohtuvälise menetleja ametnik, kui ta on menetluse asjaolusid tajunud (VTMS § 31-3). Käesolevas kohtuasjas tunnistaja E. S. ütlustega seoses ei näe kohus ühtki tunnust, mis osutaksid sellele, et tunnistaja E. S. asus ringkaitsele ja annab kohtus teadvale valeütlusi. Esiteks, tegemist on väikese ja lihtsa süüdistusega, mis seisneb selles, et isik ütles politseinikule roppsõna, solvates teda seoses ametikohustuste täitmisega. Kohtu arvates on äärmiselt vähetõenäoline, et politseinik E. S. võtaks endale sellise riski hakata kohtus teadvalt valeütlusi andma talle tundmatu isiku poolt öeldud ühe roppsõna kasutamise pärast, kellega ei enne ega pärast olnud tal kokkupuutumisi. Tal puudub tõele mittevastavate ütluste andmiseks tungiv eluline vajadus või sundseis. Oleks põhjalikumat kontrollimist väärt selline olukord, kui ütluste sisust oleks sõltunud sama või teise, tunnistajale tuttava, politseiniku teenistuse käik või teda ähvardaks karistusmeede. Kohus tuletab meelde menetlusosalistele kohtupraktikas omaksvõetud tõendamisstandardit puudutavaid seisukohti, et ei tohi esitada asjaolude tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (Riigikohtu lahendid 1-20-8308/70 p 17, 1-22-6710/83 p 23), et piisav kui fakt on tuvastatud väljaspool mõistlikku kahtlust ja asjaolud leidsid aset suure tõenäosusega just sellisel moel nagu tuleneb tõenditest (värskem praktika Riigikohtust 07.02.2025 lahend 1-22-3155/132 p 36 ja 14.03.2025 lahend 1-19-705/1769 p 191). Tõendite hindamise tulemina kohtul tekkiv siseveendumus ei pea peegeldama nö ainumõeldavat sündmuste käiku (Riigikohtu lahend 1-201301/35 p 12). Kohtu siseveendumust tekitavad kõik tõenditest tulenevad faktilised asjaolud nende kogumis, lisaks ka kohtulikul arutamisel avanenud asjaolud (näiteks kohtuistungil vahetult tajutu sisu). Riigikohtu lahendis 4-24-941/48 on rõhutatud, et seades asjaoludele põhjendamatult kõrget tõendamisstandardit, teeb asja arutav kohus vea; p 20 lahendis on eraldi toodud, et tuleb hinnata mitte ainult ütluste sisu, vaid ka seda, millised elulised asjaolud ajendavad isikut sellise sisuga ütlusi andma. Käesoleva kohtuasja puhul on tegemist kergema nii õiguslikus mõttes kui ka faktilises tähenduses teoga ja kogu asja arutamise raskuspunkt on sellel, kas menetlusalune isik ütles politseinikule solvavat sõna või ei öelnud. Menetlusalune isik, vaatamata tunnistaja E. S. ütlustele, eitab kategooriliselt solvava sõna kasutamist. Kohtu arvates, menetlusaluse isiku ütlus selles osas ei vasta tõele. Pardakaamera salvestiselt on nähtav, kuidas menetlusalune isik, soovides autosse istuda, pöörab pea kahel korral politseinike suunas ja kehakeel on sarnane sellega nagu isik ütlebki politseinike suunas midagi lakoonilist. Menetlusalune isik ise ei eita, ja seda kinnitavad kõik tunnistajad, et ta ei olnud rahul tekkinud olukorraga, arvas, et politsei käitus ebaõigesti. 5/9 Tema kehakeel hetkel, kui O. M. pidi teda ja A. M.it füüsiliselt kergelt tagasi lükkama käega, väljendas tema rahulolematust, mis oli suunatud politseinikele – ta liikus aktiivselt paar sammu politseinike suunas, olles alkoholi tarvitamisest tingitud seisundis. Tunnistaja E. S. ütlused kogumis pardakaamera salvestisega annavad aluse järeldada, et suure tõenäosusega mõistlikku kahtlust väljaspool ütleski menetlusalune isik politseinike suunas solvavat sõna. See on ka eluliselt usutav, et rahulolematus kulmineerus solvanguga politseiniku aadressil. Tunnistaja M. L. ütlused kinnitavad E. S. ütlusi solvamise kohta, kohus arvestab tunnistaja M. L. ütlustega ainult selles osas, milles nad ühtivad tunnistaja E. S. usaldusväärsete ütlustega. Kohtu arvamusel, menetlusalune isik eitab solvava sõna kasutamist politseiniku suunas sellel põhjusel, et ta soovib vabaneda vastutusest väärteo toimepanemise eest, see on tema valitud kaitseliin. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate O. M. ja A. M.i ütlustesse, et menetlusalune isik küll väljendas rahulolematust politseinike tegevusega, kuid solvangut ei väljendanud, suhtub kohus kriitiliselt. Kohus ei välista, et O. M. ja A. M. ei kuulnud solvangut teatud põhjusel või ei pööranud tähelepanu ühele sõnale niiviisi, et see moment üldse jääks mällu. Esiteks. Tunnistajate A. M.i ja O. M. ütlused solvamise kohta ei ühti tunnistajate E. S. ja M. L. ütlustega. Teiseks. A. M.i ja O. M. poolt faktiliste asjaolude tajumine ei olnud samaväärselt kindel ja konkreetne nagu politseinikel ja võis olla mõjutatud muude asjaoludega. Ei pruugi olla, et O. M.le või A. M.ile üldse oleks pidanud kuulda menetlusaluse isiku poolt väljendatud solvang. Kuigi isikud on kohtulikule arutamisele kutsutud kaitsja poolt ehk tegemist on kaitsetõendiga, kohus ei arva, et tunnistajad annavad teadvalt valeütlusi, püüdes menetlusaluse isikut puhtaks rääkida. Kohus leiab, et A. M. võib faktilistes asjaoludes eksida ja ta ei kuulnud solvangut või ei pööranud sellele piisavat tähelepanu. Pardikaamera salvestiselt on nähtav, et A. M. on juba autos esiistmele istunud, kui menetlusalune isik püüab istuda autosse tagaistmele ja pöörab kahel korral pea politseinike suunas (selle ajal kestel oli tunnistaja E. S. ütluste kohaselt solvang väljendatud). A. M. vastas kohtu küsimusele, et autos mängis muusika, mitte eriti valjusti. A. M. oli alkoholi tarvitamisest tingitud seisundis. Kõik see annab aluse järelduseks, et A. M.ile võis ühesõnalise solvangu kasutamine jääda märkamatuks. O. M. liikumised on salvestise pealt ka nähtavad. Kogu tema käitumine sündmuskohal on ilmselgelt suunatud olukorra leevendamiseks ja rahustamiseks – ta liigub auto juures, algul ta püüab A. M.i ja M. Semjonovi kergelt tagasi lükata käega, kord suundub politseinike poole käed koos rinna ees nagu palve asendis. Pardakaamera ei võimalda väljas toimuva helisalvestamist, seega ei saa olla kindel, milline võis olla sündmuse nö audiotaust kas osalised rääkisid kõik korraga, kas keegi valjumini. O. M. poolt sündmuse tervikuna tajumine võis olla mõjutatud väliste asjaoludega – ta võis jätta tähelepanuta menetlusaluse isiku poolt väljendatud solvavat üksiksõna. Kohus soovib selgitada, et isegi kui tunnistajad O. M. ja A. M. omalt poolt kindlalt väidavad, et menetlusalune isik kindlalt ei solvanud politseinikku, ei öelnud süüdistuses näidatud sõna, ei kõiguta see kohtu silmis tunnistaja E. S. antud ütluste kvaliteeti, usaldusväärsust. Juhul, kui kaitse soovib sisuliselt öelda, et tunnistaja E. S. tuli kohtusse valeütlusi andma, et isik teda solvas, oleks kaitse pidanud esitama kohtule veenvamaid argumente, miks tunnistaja E. S. ütlus võib olla valeütlus või miks ta võiks eksida asjaoludes. Võimaliku politseinike ringkaitse argumendile on kohus juba vastanud. Muid argumente ei ole esitatud. Tõendite hindamise tulemina leiab kohus, et tunnistaja E. S. ütlused solvangu kohta ei ole millegagi veenvalt ümber lükatud. Kohtuistungil olid uuritud politseiniku rinnakaamera salvestised. Salvestatud info puudutab süüteojärgset ajajärku – käeraudade kasutamist, suhtlemist, teise patrulli saabumist, isiku käitumist 6/9 pärast süüteo toimepanemist. Salvestise pinnal on näha ja kuulda, kuidas menetlusalune isik ütleb politseinikule sõnad „sadist“ ja ebatsensuurne venekeelne sõna „b…“, kuid süüdistuses seda ei ole isikule esitatud. Sõnadele aga eelneb käeraudade kasutamine ja isik palub politseinikult korduvalt käeraudu lõdvemaks teha, sest tal on valus, millele politseinik jätab algul reageerimata. Sisulist tõenduslikku informatsiooni süüteo kohta nimetatud tõend ei anna. Kohtu arvates ei ole kahtlust ka selles, et menetlusaluse isiku politseiniku aadressil seoses tema ametikohustuste täitmisega väljendatud sõna on solvav kõrvaltvaataja seisukohalt. Sellel venekeelsel roppsõnal on selge, traditsiooniliselt väljakujunenud teist isikut alandav, väärikust konkreetselt riivav, vulgaarne tähendus. Sellise sõna kasutamine korrektses suhtlemises teiste isikutega ei ole ühiskonnas aktsepteeritav. Seaduseandja on pidanud vajalikuks kaitsta avalikku korda kaitsvaid võimuesindajaid (kelleks on eelkõige vanglaametnikud, politseinikud) täiendavalt, tunnistades võimuesindaja solvamist ametikohustuste täitmisega seoses väärteoks ja kehtestades karistusliku sanktsiooni. Kuigi peab kohus märkima, et võimuesindajatelt, eriti politseinikelt on oodata suuremat võrreldes tavalise isikuga stressitaluvust (ei ole mõeldav, et iga joobes isiku poolt väljendatud vulgaarse sõna peale hakatakse reageerima kui solvangule), ei tohi kohtu arvates olla ühiskonna mõnedel liikmetel ootust, et võimuesindaja kannatab kõike, muuhulgas solvangut. Kohus leiab tõendatuks, et 07.02.2025 kl 23.00 Lepa tn-l Jõhvis, solvas menetlusalune isik politseinikku E. S. seoses tema ametikohustuste täitmisega, öeldes politseiniku aadressil sõna „pidoras“. Seega täidetud on
Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani isik teo toime otsese tahtlusega
lg 3 mõttes – ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ehk ütleb politseiniku aadressil solvava sõna seoses viimase ametikohustuste täitmisega ja vähemalt mööniski, et kasutatud sõna solvab võimuesindajat, kuna vastava sõna adresseerimine suhtlemises on kõrvaltvaataja seisukohalt teisele isikule solvav. KARISTUS
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel. Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb
kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev. 7/9 Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (
lg 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühiku (2400 eurot) või aresti. Määratud trahv on sanktsiooni keskmisest määrast, mis on 150 ühikut, alla poole. Menetlusaluse isiku poolt karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastatud. Kohus leiab, et isiku süü selles väärteos on pigem minimaalne. Tegu ise seisnes selles, et isik ütles ühel korral politseinikule üksiku roppsõna. Vähemalt süüdistus piirdubki sellega. Olulisi tagajärgi ei saabunud (välja arvatud, et kohapeale oli politseinike poolt kutsutud teinegi patrull ja roppsõna juhtumiga pidi olema seotud juba 4 politseinikku). Kohus arvestab isiku teo motiivi, mis oli ajendatud sellest, et olles alkoholi tarvitanud, isik sai valesti aru politsei tehtud toimingutest. Kohus ei näe, et isikul oleks nö tõsisem eesmärk solvata politseinikku pikemalt ja inetumal viisil. Isik ei tegutsenud kavatsetult teo toimepanemisel. Kohus arvestab karistuse mõistmisel M. Semjonovi isikut. Hetkel isik ei oma püsivat töökohta. Isik on varasemalt väärteokorras karistatud ühel korral liiklusalase väärteo toimepanemise eest, töö ja puhkeaja nõuete rikkumine, määratud trahv 700 eurot tasutud. Isiku puhul ei ole tuvastatud asjaolusid, et isik oles varasemalt toime pannud avaliku korra rikkumisega seotud tegusid, või oleks takistanud järelevalvemenetlusi või solvanud võimuesindajaid. Ei ole andmeid arvata, et isik suhtuks avaliku korra järgimisse või võimuesindajatesse negatiivselt. Tegemist on pigem juhusliku laadi üksikjuhtumiga. Samas ei ole isik oma süüd tunnistanud, palunud politseinikult vabandust, vaid asus süüteo fakti eitama. Ta ei teadvusta seega endale, et tema käitumine vajab korrigeerimist Kohus leiab, et isikut tuleb mõjutada karistusõiguslikult, kuid erinevalt kohtuvälisest menetlejast ei arva kohus, et karistus konkreetse teo eest peaks olema nii range- 120 trahviühikut summas 960 eurot. Kohus peab põhjendatuks mõista karistust sanktsiooni alammäärale lähedasel määral. Arvestades süü suurust, menetlusaluse isikut ja karistamise eesmärke, et isik hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest, tuleb karistuseks mõista rahatrahv 30 trahviühikut summas 240 eurot. Käeraudade kasutamine Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et M. Semjonovi suhtes kasutati käeraudu kestusega orienteeruvalt 30 minutit. Kuigi kohtulikul uurimisel puudutasid menetlusosalised käeraudade kasutamise asjaolusid (ka kaitsja küsimuste sisust on võimalik aru saada, et käeraudade kasutamist 8/9 antud juhtumis ei pea kaitsja seaduslikuks), ei ole kaitsja ega menetlusaluse isiku poolt esitatud kohtule vastav eraõiguslik taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks (kuigi sellise taotluse esitamine ja lahendamine on põhimõtteliselt oleks lubatav süüteomenetluse raames, vt Riigikohtu 09.06.2023 määrus asjas 1-22-5272, p 41-44). Taotluse puudumise tõttu jätab maakohus käeraudade kasutamist puudutavad asjaolud hindamata. KOHTU MEETMED Maakohtule esitatud kaebus tuleb rahuldada osaliselt ja kohtuvälise menetleja 09.03.2025 otsus väärteoasjas 244025000616 tühistada osaliselt karistuse osas. Menetlusalusele isikule tuleb mõista karistusena
Kaitsja esitas kohtule taotluse kaitsja tasu hüvitamiseks, taotlusele on lisatud tõendid. Kaitsja tasu hüvitatakse isikule VTMS § 23 sätestatud tingimuste esinemisel, kui menetlus on lõpetatud VTMS § 29 lg 1 p 1-3 ja 5-6 näidatud alustel. Käesolevas kohtuasjas menetluse ei lõpeta kohus menetlust, vaid teeb uue otsuse karistuse osas, raskendamata isiku olukorda. Kaitsja taotlus kaitsja tasu hüvitamiseks jäetakse rahuldamata. Seega menetluskulusid kannab menetlusalune isik ise. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 9/9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.