Obsah (15)

§ 654§ 657§ 652§ 238§ 333§ 696§ 651§ 456§ 4§ 272§ 162§ 171§ 174§ 175§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Siret Siilbek, Liis Arrak, Nele Seping Otsuse tegemise aeg ja koht 28.04.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-10847 Kohtuasi

§ 654lg 6 järgi ei korrata.

Maakohus on vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kuna hageja on apellatsioonimenetluse ajal hooldekodust lahkunud ja elab taas kodus, täiendab ringkonnakohus

§ 657

lg 1 p 2 1 alusel maakohtu otsuse põhjendusi alates 28.02.2025 esitatud elatise nõude lahendamisel. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 10.

§ 652

lg-test 3 ja 4 lähtuvalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid erandlikel asjaoludel.

§ 652

lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Tulenevalt

§ 652

lg-st 4 peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama.

§ 238lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult asjakohaseid tõendeid.

10.1. Kostja väitis 04.04.2025 seisukohas, et hageja ei kasuta enam hooldekoduteenust ja elab alates 28.02.2025 endale kuuluvas Tallinnas aadressil XXX asuvas korteris. Lisaks väitis kostja, et tal on hagejaga head suhted ja ta aitab hagejat vabatahtlikult. Enda väidete kinnituseks esitas kostja erinevate toidupoodide ja apteekide tšekid. Hageja 07.04.2025 vastusest kostja 04.04.2025 seisukohale nähtub, et pooltel puudub vaidlus selles, et hageja elab alates 28.02.2025 oma kodus. Ringkonnakohus arvestab seda uut asjaolu lahendi tegemisel. Tõendite kohta hageja 07.04.2025 seisukohas arvamust ei avaldanud. Kostja head suhted hagejaga ei oma elatise nõude lahendamisel asjas tähtsust. Siinses lahendis leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole abivajav, mistõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust ka see, kas ja millises ulatuses on kostja hagejat vahetult ülal pidanud. Ringkonnakohus leiab, et tõendid ei ole seega asjakohased

§ 238lg 1 tähenduses ning keeldub nende vastuvõtmisest.

11. Kostja esitas 04.04.2025 seisukohas vastuväite kohtu tegevusele, kuna kostja hinnangul puudus ringkonnakohtul 14.03.2025 määrusega alus hageja tõendite taotluse rahuldamiseks. Kuna ringkonnakohus lahendas uute tõendite vastuvõtmise taotluse põhjendatud määrusega, siis selle määruse peale ei ole

§ 333järgi kohtu tegevuse peale vastuväite esitamine kohaldatav.

Pool saab

§ 696

lg 2 järgi rikkumisele tugineda kassatsioonkaebuses (RKTKo 31.03.2020, 2-16-14152/67, p 12.2). 12.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse on vaidlustanud hageja osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi elatise nõudes alates 12.02.2024 ja jaotas menetluskulud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud 5 2-23-10847 osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi elatise väljamõistmiseks alates 01.08.2023 kuni hageja hooldekodusse asumiseni ja otsustas mitte menetleda hageja 03.10.2024 avaldust. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 järgi jõustunud.

12.1.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohtu hinnang hagis esiletoodud asjaoludele, poolte väidetele ja esitatud tõenditele on olnud seadusekohane ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega teha nende pinnalt nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat järeldust. 12.

1. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas maakohus on õigesti tuvastanud hageja vajadused alates 12.02.2024, kas hageja on alates 12.02.2024 võimeline end ise ülal pidama ja kui ei ole, siis kas hageja on õigustatud saama kostjalt ülalpidamist. Hageja leiab, et maakohus arvestas ebaõigesti laenumakseid hageja vajaduste hulka üksnes kuni hageja hooldekodusse elama asumiseni ning lähtus ekslikult eeldusest, nagu oleks hagejale kuuluv korter juba müüdud. Lisaks heidab hageja ette, et kohus ei kaalunud kostja tegelikke võimalusi hagejale ülalpidamist anda. 12.
2. PKS § 96 esimese lause ja PKS § 97 p 3 järgi on täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased) kohustatud andma ülalpidamist abivajavale alanejale või ülenejale sugulasele, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama.
3. Arvestades apellatsioonimenetluse ajal muutunud asjaolusid seoses hageja erineva viibimiskohaga ja sellest tulenevalt erinevate vajadustega, käsitab ringkonnakohus esmalt hooldekodus viibimise perioodi ja seejärel hageja vajadusi alates 28.02.
5. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei elanud 12.02.2024–27.02.2025 endale kuuluvas korteris, vaid viibis hooldusvajaduse tõttu hooldekodus. Maakohus tuvastas, et alates 12.02.2024 on hageja vajadused põhjendatud 1169,98 euro ulatuses kuus, sh korteri ülalpidamise kulu 120,73 eurot, kulud eluasemele ja toidule 916 eurot (hooldusteenuse omaosalustasu, dtl 146), sidekulud 15,25 eurot, tervishoiukulu 113 eurot ja hügieenikulu 5 eurot. 14.
6. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti hageja igakuised vajadused tuvastanud hooldekodus viibimise ajal. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja vajaduste hulka peaksid kuuluma poja laenumaksed pärast hooldekodusse asumist. Ringkonnakohtu hinnangul teise isiku (täisealise poja) kohustuste täitmist ei saa pidada hageja enda vajaduste rahuldamiseks tehtavaks kuluks. Selline kulu võib olla põhjendatud lühiajaliselt ajal, mil hageja eluasemeks on talle kuuluv korter, millele on kohustuste tagamiseks seatud kohasele tundtäitmisele allumise tingimusega hüpoteek. Sellist kulu ei saa aga pidada pikaajaliselt isiku ülalpidamiseks vajalikuks kuluks, kuivõrd tegemist on hageja vara säilitamiseks vajaliku kuluga. Ajal, mil hageja oli hooldekodus, ei ole laenumaksete tasumine ülalpidamiseks vajalik kulu. Esile toodud asjaoludest nähtuvalt vajas hageja hooldusteenust. Maakohus on hageja selgituste alusel põhjendatult järeldanud, et ka hageja abikaasa viibis pikaajaliselt hooldekodus ning abikaasa vanusest ja tervislikust seisundist tulenevalt ei ole tema puhul tõenäoline, et ta võiks taas korterisse elama asuda. Seega 12.02.2024–27.02.2025 ei vajanud hageja ega tema abikaasa korterit enda elamispinnana, mistõttu ei olnud põhjendatud lugeda 6 2-23-10847 poja laenumaksete tasumist eluaseme säilitamise eesmärgil hageja vajaduste hulka. Kuivõrd kolmanda isiku laenumaksete tasumine ei ole hageja põhjendatud kulu, siis ei ole seda ka muud laenulepingutega seotud kulutused ja maksed. 14.
7. Maakohus tuvastas, et hageja sissetulek veebruaris 2024 oli 709,05 eurot kuus ja alates maist 2024 on 780,86 eurot. Hageja sissetuleku suuruse üle apellatsiooniastmes vaidlus puudub. Maakohus tuvastas, et hageja sissetuleku ja vajaduste vahe on 389,12 eurot kuus, kuid leidis, et see vahe on võimalik kanda hagejale kuuluva korteri arvel. Ringkonnakohtu hinnangul järeldas maakohus asjas esile toodu alusel õigesti, et vara mõistlikku valitsemist ei kujuta olukord, kus korter seisab tühjana, kuid tasuda tuleb selle kommunaalmakseid ning samal ajal isiku enda jooksvate kulutuste katteks tema sissetulekust ei piisa. Kahe eluruumi kasutamist või kasutamise võimalust ei saa pidada isiku põhjendatud vajaduseks. Hageja on ekslikult seisukohal, et vaidluse lahendamiseks pidi maakohus täpselt välja selgitama, mis saab tulevikus hagejale kuuluvast korterist. Abivajaduse hindamisel saab kohus tuvastada vara olemasolu ega saa ette näha, kas, millal ja millise hinnaga see võõrandatakse või üürilepinguga koormatakse. Apellatsioonkaebuses on esile toodud, et hagejale määratud eestkostja on tsiviilasjas 2-24-3759 taotlenud kohtu luba hagejale kuuluva korteri müümiseks või üürile andmiseks. Asjaolu, et lahendi tegemise ajal ei ole teada, mida hageja (eestkostja kaudu) otsustab oma varaga tulevikus teha, ei muuda asjaolu, et hagejale kuulub kinnisvara. See, et hagejale kuuluva korteriomandi võõrandamiseks või üürilepinguga koormamiseks on vajalik kohtu eelnev nõusolek, ei oma mõju hageja majanduslikule seisule. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et korterit on võimalik müüa või välja üürida ka siis, kui see on koormatud isikliku kasutusõigusega hageja abikaasa kasuks, kes tegelikult oma isiklikku kasutusõigust realiseerima ei ole võimeline. 14.
8. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus jättis arvestamata menetlusliku olukorra muutumise, s.o hageja teovõimetuks muutumise ja talle eestkostja määramise. Seoses eestkostja määramisega ei ole muutunud hageja sissetulekud, vara koosseis ega vajadused, vaid üksnes see, et hageja korteri müügiks või üürimiseks on vaja kohtu nõusolekut. Hageja abivajadus PKS § 97 p 3 tähenduses ei sõltu teovõime olemasolust või selle piiratusest Hageja ei ole toonud esile, et selle tõttu oleksid hagejal täiendavad kulud. 14.
9. Samuti ei pidanud maakohus omal algatusel tutvuma teise poolelioleva kohtuasja materjalidega ega võtma selles esitatud tõendid arvesse käesolevas asjas lahendamisel. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (

§ 4lg 2, § 5 lg-d 1–2, § 230 lg 1).

Kohtulahend teises tsiviilasjas on

§ 272lg 2 mõttes dokumentaalne tõend, mis tuleb poolel endal kohtule esitada.

Siiski märgib ringkonnakohus, et teise kohtumenetlusega seonduvate asjaolude arvestamine ei oleks viinud ka teistsuguse lahenduseni. PKS § 97 p 3 alusel tuleb ülalpidamisnõude rahuldamiseks tuvastada hageja abivajadus. Asjaolu, et korteri sundtäitmise oht tekkis poja kohustuste täitmata jätmise tõttu, ei ole siinsel juhul nõude rahuldamise eelduseks. Kostja on menetluses esile toonud (dtl 161), et korteri oleks saanud üürida hinnaga 250 eurot kuus ning samuti oleks üürnik sellisel juhul tasunud kommunaalteenuste eest. Hageja kostja väidetele vastu ei vaielnud. Hageja ei ole ka apellatsioonkaebuses väitnud, et korteri üürist või müügist saadavate vahendite arvelt ei oleks saanud hageja 389,12 euro suuruseid vajadusi katta. 14.

1. Hageja esitas 11.12.2024 seisukohaga hagiavalduse tsiviilasjas nr 2-24-17908 (hagi hageja korteril lasuva hüpoteegi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes), samas asjas 7 2-23-10847 tehtud hagi tagamise määruse täitemenetluse peatamiseks ning poja vastu esitatud hagiavalduse tema eest tasutud ja tulevikus tasumisele kuuluva 39 897,92 euro nõudes. Ringkonnakohus võttis need tõendid 14.03.2025 määrusega vastu. Nimetatud tõenditest nähtub, et eestkostja on asunud kaitsma hageja varalisi õiguseid. Muu hulgas on hageja realiseerimas hageja varalist nõuet poja vastu, sest hagejal on tagasinõue poja kohustuste täitmise tõttu. Ka nimetatud nõue on käsitletav hageja varana.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja elab alates 27.02.2025 taas endale kuuluvas korteris. Hageja naasmine oma endisesse koju ei muuda hagejat hooldekodus viibitud ajavahemikul 12.02.2024–27.02.2025 tagantjärele abivajavaks. Hagejale on ka sellel perioodil kuulunud vara. Maakohus tuvastas, et oma korteris elades on hageja vajadused põhjendatud 549,31 euro ulatuses kuus, sh korteriga seonduv kulu 304,06 eurot (sh poja laenumakse 183,33 eurot), kulud toidule ja majapidamistarvetele 200 eurot, sidekulud 15,25 eurot, tervishoiukulu 15 eurot, hügieenikulu 5 eurot ja kulud riietele ja jalanõudele 10 eurot. Maakohus tuvastas hageja kulude suuruse ajal, mil hageja elas kodus ning hageja ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile, et kulud oleksid tänaseks suurenenud. Maakohtu tuvastatud ulatuses on hageja vajadused ka alates 27.05.
3. Arvestades, et alates maist 2024 on hageja sissetulek 780,86 eurot, piisab edaspidi hageja sissetulekust tema vajaduste katteks, st hageja on võimeline ennast ise üleval pidama (780,86 – 549,31 = 231,55).
4. Seega leiab kolleegium, et maakohus on põhjendatult hageja abivajaduse hindamisel võtnud arvesse tema sissetulekuid, vara koosseisu ja igakuiseid põhjendatud vajadusi (kulusid) ning järeldanud õigesti, et hageja ei ole abivajav. Hagejal on võimalik ennast üleval pidada ka endale kuuluva vara arvel ja seega ei ole hageja esile toodud asjaoludel olnud alates 12.02.2024 abivajav, seda nii oma kodus elades kui ka olukorras, kus ta peaks vajama hooldekoduteenust. Kuivõrd hageja abivajavust ei ole tuvastatud, st hageja ei ole antud juhul isik, kes oleks oma materiaalse olukorra tõttu õigustatud elatist saama, ei pidanud maakohus kaaluma, kas kostjal on kohustus hagejat ülal pidada ega hindama kostja võimalusi ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Maakohus on õigesti seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluskulud

§ 162lg 1 järgi hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses menetluskulude suurust hageja vaidlustanud ei ole. 18. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

§ 171lg 1 alusel samuti hageja kanda.

19.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuna maakohus määras hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks, teeb seda

§ 174lg 3 alusel ka ringkonnakohus.

20. Kostja esitas 29.11.2024 vastuses apellatsioonkaebusele ja 04.04.2025 seisukohas menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt on tema menetluskulud apellatsiooniastmes 1125 eurot (käibemaksuga), õigusabiteenust on osutatud kokku 7,5 tunni ulatuses, mis seisnes maakohtu otsuse analüüsimises ja kliendile selgitamises (1 tund), apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (3 tundi), 11.12.2024 seisukoha ja tõendite analüüsimises ja 03.01.2025 8 2-23-10847 vastuse koostamises (2 tundi) ja 14.03.2025 määruse analüüsimises ja 04.04.2025 seisukoha koostamises (1,5 tundi). Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on teenust osutatud tunnihinnaga 150 eurot. Hageja kostja menetluskulude osas seisukohta ei esitanud. 21.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 22.

§ 175

lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 24.01.2024, 2-21-9796, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb pidada lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot mõistlikuks.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on kõik menetluskulude nimekirjades märgitud toimingud kooskõlas asja materjalidega. Arvestades apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuse ning täiendavate seisukohtade sisu ja mahtu, on kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ning ajakulu põhjendatud ja vajalikud.
2. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulude vajalikuks ja põhjendatud rahaliseks suuruseks 1125 eurot (7,5 x 150), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
3. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab

§ 178

lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

§ 178

lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9