Obsah (12)

§ 403§ 82§ 113§ 76§ 108§ 402§ 1§ 404§ 4034§ 411§ 416§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 14.03.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-126160 Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised j

§ 403

4 lg 7 tuleneva uue tagasimaksegraafiku kohaselt jäänud osaliselt võlgnevusse 15.10.2024 (summas 3,81 eurot) ning täielikult 15.11.2024 (summas 16,04 eurot) ja 15.12.2024 (summas 16,04 eurot) osamakse tasumisega, mistõttu ei ole lepingu ülesütlemise eeldused (hagiavalduse punkt 1.3.4) täidetud. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandjal alus lepingu uuesti ülesütlemiseks, mida krediidiandaja on ka teinud, öeldes lepingu uuesti üles 17.01.2025 seisuga. Tulenevalt eeltoodust palus hageja kohtul uus lepingu ülesütlemise teatis kostjale kätte toimetada kohtumenetluse kaudu. Hageja viitab, et tahteavalduse saab lugeda kättetoimetatuks ka kohtumenetluses (v.a kui pole kasutatud mõnda kättetoimetamisfiktsiooni; Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-53-16) ning peale lepingu ülesütlemise teatise kättetoimetamist saab lugeda, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks

§ 82lg 7 mõttes ning hageja on õigustatud nõudma kostjalt saadu tagastamist.

Hageja palus, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, alternatiivselt kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingust xxx tulenev põhivõlgnevus 698,08 eurot ja seadusjärgne intress 9,80 eurot. Lisaks palub hageja kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1) ning väljamõistetud menetluskuludelt viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

1. Kostjale on hagiavaldus koos lisadega ja Harju Maakohtu 08.10.2024 kohtumäärus asja menetlusse võtmise kohta kätte toimetatud 24.10.2024 väljaandes Ametlikud Teadeanded avaldatud kohtuteatega, mille kohaselt menetlusdokumendid loetakse avalikult kätte toimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadeanded ilmumise päevast. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli 14 päeva. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud. Kohtu põhjendused
2. Kohus lahendab käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel. 3
3. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
4. Võlaõigusseaduse (

) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmis BB Finance OÜ kostjaga 10.02.2022 laenulepingu nr xxx ning 23.10.2023 lisalaenu lepingu nr xxx. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingud seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kohtu hinnangul vastavad käesolevas asjas hagi aluseks olevad lepingud tarbijakrediidilepingute tunnustele

§ 402

lg 1 mõistes ning nendele kohalduvad

1. peatüki
2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh

§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (

§ 404

lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (

§ 403

⁴ lg 1) ning

§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest. 8. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Vastavalt

§ 4034

lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja. 4 Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole ühegi hagi aluseks oleva lepingu puhul nõutaval viisil järgitud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvestati kostja enda poolt öeldud andmetega, tehti päringud Maksu- ja Tolliametisse, Rahvastikuregistrisse, Krediidiinfosse ning Krediidiregistrisse. Päringute tulemusel nähtus, et enne lepingu xxx sõlmimist oli kostja keskmine sissetulek MTA andmete põhjal 967 eurot ning enne lisalaenu lepingu xxx sõlmimist 2100 eurot. Päringute tulemustest nähtus, et kostjal puudusid mistahes maksehäired ja võlgnevused laenu saamise hetkel ning ülalpeetavaid oli kostjal

1. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et lepingute sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt käesoleval juhul krediidiandjad kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Asjas ei ole tuginetud ka sellele, et krediidiandjad oleksid kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud iga hagi aluseks oleva lepingu puhul sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks laenutaotleja esitatud laenutaotlusel esitatud andmetest ning lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 17). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses. 9.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034lg-t 6.

Eeltoodust tulenevalt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

§ 403

4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 4034

lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena

§ 411tähenduses.

10. Kohus andis hagejale 20.12.2024 võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas

§ 4034lg 7 sätestatuga.

Hageja esitas 17.01.2025 lepingute ümberarvestused

§ 4034lg 7 alusel.

Hageja tõi välja, et kostja on kokku saanud lepingute alusel krediiti summas 2035 eurot ning tagasimakseid on lepingute katteks 5 tehtud kokku summas 1336,92. Uue tagasimaksegraafiku kohaselt jäi kostja osaliselt võlgnevusse 15.10.2024 (summas 3,81 eurot) ning täielikult 15.11.2024 (summas 16,04 eurot) ja 15.12.2024 (summas 16,04 eurot) osamakse tasumisega, mistõttu ei ole lepingu ülesütlemise eeldused (hagiavalduse punkt 1.3.4) täidetud. Hageja leidis, et esineb alus lepingu ülesütlemiseks ning leping öeldi üles 17.01.2025 seisuga. Hageja palus kohtul uus lepingu ülesütlemise teatis kostjale kätte toimetada kohtumenetluse kaudu. Hageja leiab, et peale lepingu ülesütlemise teatise kättetoimetamist saab lugeda, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks

§ 82lg 7 mõttes ning hageja on õigustatud nõudma kostjalt saadu tagastamist.

11. Kohus leiab, et hageja 17.01.2025 menetlusdokumentides esitatu on käsitletav hagi aluse muutmisena. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi kohaselt rikkus kostja lepingust tulenevat kohustust, ei tasunud kokkuleppelisi osamakseid, jäädes täielikult viivitusse vähemalt kolme järjestikuse (15.02.2024, 15.03.2024 ja 15.04.2024) osamakse tasumisega ning krediidiandja ütles lepingu 17.05.2024 seisuga üles. Sellest tulenevalt muutus hagi kohaselt võlgnevus sissenõutavaks ning hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 1979,22 eurot, intress 276,78, sissenõutavaks muutunud viivis summas 160,93 eurot ning sissenõudmiskulud summas 50 eurot. 17.01.2025 menetlusdokumendi kohaselt jäi kostja

§ 4034

lg 7 tuleneva uue tagasimaksegraafiku kohaselt jäänud osaliselt võlgnevusse 15.10.2024 (summas 3,81 eurot) ning täielikult 15.11.2024 (summas 16,04 eurot) ja 15.12.2024 (summas 16,04 eurot) osamakse tasumisega, mistõttu ei ole hagis toodud lepingu ülesütlemise eeldused (hagiavalduse punkt 1.3.4) täidetud. Hageja asus seisukohale, et krediidiandjal on alus lepingu uuesti ülesütlemiseks, mida krediidiandaja on ka teinud, öeldes lepingu uuesti üles 17.01.2025 seisuga. TsMS § 376 lg 1 sätestab, et pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. Käesoleval juhul võttis kohus hagi menetlusse 08.10.2024, kostjale toimetati hagiavaldus ja Harju Maakohtu 08.10.2024 kohtumäärus asja menetlusse võtmise kohta kätte Ametlike Teadaannete kaudu 09.11.2024 ning hageja muutis hagi 17.01.

1. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Kohus tugineb Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on lepingute ülesütlemise aeg hagi aluseks olev faktiline asjaolu TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes. Sellest sõltub, kas ja millise perioodi ulatuses tuleb kostjal vastu vaielda täitmisnõudele või lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudele. Olukorras, kus laen tuleb tagastada osade kaupa, tuleb eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. Eelnevast tulenevalt on kohtumenetluse käigus lepingu ülesütlemine hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut (RKTko 14.06.2016, 3-2-1-53-16, p 15). Hagiavalduse esitamisega määrab hageja kindlaks vaidluse eseme, näidates ära oma menetlusliku nõude ja selle aluseks olevad faktilised asjaolud (vt TsMS § 363 lg 1 p-d 1 ja 2). Vaidluse esemest omakorda sõltuvad asja lahendamise piirid (TsMS § 439) ja kohtulahendi õigusjõu ulatus (TsMS § 457). Õiguskirjanduses on leitud, et hiljem hageja vaidluse eset meelevaldselt muuta ei saa, sest arvestada tuleb ka kostja huvi selle vastu, et vaidlus saaks lahendatud algselt esitatud kujul, enda positsiooni kaitsmine menetluses ei muutu raskemaks ja asja läbivaatamisega seotud kulutused ei suureneks (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: V. Kõve jt. Tallinn 2017, lk 496). Eeltoodust tulenevalt ei anna kohus luba hageja poolt 17.01.2024 menetlusdokumendis esitatud hagi muutmiseks ning ei menetle muudetud kujul hagi. Kohtul ei ole alust nõustuda hagi muutmisega, sest antud juhul ei esine TsMS § 376 lg 2 kohaseid mõjuvaid põhjuseid. Seega ei anna kohus luba hageja 6 poolt 17.01.2025 esitatud menetlusdokumendis hagi aluse muutmiseks käesolevas tsiviilasjas ning ei menetle muudetud hagi, st kohus ei käsitle hagi alusena hageja poolt 17.01.2025 menetlusdokumendis väljatoodut.
2. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et käesoleva tsiviilasjas hagi aluseks olevate laepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja on esitanud 17.01.2025 menetlusdokumendis lepingute ümberarvestused

§ 4034

lg 7 alusel ning asunud seisukohale, et uue tagasimaksegraafiku kohaselt jäi kostja osaliselt võlgnevusse 15.10.2024 (summas 3,81 eurot) ning täielikult 15.11.2024 (summas 16,04 eurot) ja 15.12.2024 (summas 16,04 eurot) osamakse tasumisega, mistõttu ei ole lepingu ülesütlemise eeldused (hagiavalduse punkt 1.3.4) 17.05.2024 seisuga täidetud. Lepingu ülesütlemiseks peavad esinema materiaalsed eeldused ja järgitud peab olema ülesütlemisavalduse formaalseid nõuded. Hagi kohaselt ütles krediidiandja 17.05.2024 põhjusel, et kostja oli viivituses kolme järjestikuse osamakse tasumisega. Kuivõrd hageja on toonud esile, et lepingu ümberarvestuse tagajärjel ei olnud kostja 17.05.2024 seisuga võlgnevuses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, ei esinenud alust

§ 416lg 1 järgi lepingu ülesütlemiseks.

Seega on ülesütlemisavaldus tagajärjetu ning ei toonud kaasa tarbijakrediidilepingu(te) ülesütlemist. Käesolevas asjas on hageja esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et lepingut ei saa lugeda ülesöelduks. Kohus ei ole andnud hagejale ka luba hagi aluse muutmiseks. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul kostjal olla lepingute ülesütlemisest tulenevat põhivõlga, intressivõlga ega ka võlgnevuse tasumata jätmisest tulenevat viivisevõlga. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus summas 1 979,22 eurot, intress summas 276,78 eurot ning viivis summas 160,93 eurot. 13. Hageja palus kostjalt välja mõista ka võla sissenõudmiskulud summas 50 eurot. Hagi kohaselt nõuab hageja kostjalt

§ 1132

lg 1 ja lepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punkti 3 alusel võla sissenõudmiskulu summas 15 eurot ning vastavalt

§ 1132lg 2 p 3 võla sissenõudmiskulu summas 35 eurot.

Kostja leiab, et sissenõudmiskulude nõue ei ole põhjendatud.

§ 113

² lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hagi kohaselt on kostjale edastatud läbi kliendikeskkonna tasuta meeldetuletuskirjad 16.02.2024, 17.03.2024 ja 16.04.2024 ning tasulised võlateatised 22.02.2024 (5,00 eurot), 23.03.2024 (5,00 eurot) ja 22.04.2024 (5,00 eurot). Hageja esitas kohtule lepingute ümberarvestused

§ 403

4 lg 7 alusel ning ümberarvestusest nähtuvalt jäi kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivistusse alles alates 15.10.2024. Seetõttu ei ole põhjendatud enne nimetatud kuupäeva saadetud võlateatiste eest tasu väljamõistmine ning kohus jätab hageja nõude

§ 113² lg 1 alusel sissenõudmiskulude väljamõistmiseks rahuldamata.

Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas hagi alusteks olevaid kostja ja BB Finance OÜ vahel sõlmitud laenulepinguid ei saa lugeda ülesöelduks 17.05.2024. Seetõttu jätab kohus rahuldamata ka hageja nõude võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks

§ 113² lg 2 alusel. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 14. Ts

MS § 173 lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse 7 menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

1. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
2. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohtule ei nähtu, et kostja oleks käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid kandnud. Seetõttu puuduvad käesolevas tsiviilasjas menetluskulud, mille rahalist suurust saaks kohus kindlaks määrata.
3. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik 8