Obsah (16)

§ 113§ 4062§ 170§ 1132§ 4034§ 403§ 3§ 402§ 406§ 94§ 76§ 100§ 101§ 397§ 415§ 42

act OÜ (endise nimega OK Incure OÜ) hagi M. P. vastu võlgnevuse nõudes Hagihind 2955,65 eurot, lihtmenetlus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised Hageja: B2 Impact OÜ (endise n

§ 113lg 1 2.

lauses sätestatud määras (seadusjärgses määras). 1 EDASIKAEBAMISE KORD Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. MENETLUSE KÄIK

1. OK Incure OÜ esitas 22.08.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M. P. vastu võla nõudes. Kohus tegi 24.08.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud võlgnikule kätte toimetada. Pärnu Maakohtu 13.10.2023 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ning OK Incure OÜ nõue M. P. vstu anti üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2. 17.11.2023.a otsusega jättis Viru Maakohus OK Incure OÜ hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et nõude aluseks oleva M. P. ja ESTO AS vahel 10.06.2022 sõlmitud krediidiliinilepingu nr 71531010844 järgne krediidikulukuse määr ületab Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, mistõttu on tarbijakrediidileping tühine

4062 lg järgi ning

§ 4062

lg 3 viimase lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse.

1. 19.12.2023.a. otsusega tühistas Tartu Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja maakohtule tagasi selle uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ekslikult lähtunud valest krediidi kulukuse määrast. Krediidilepingu sõlmimise ajal
2. juunil 2022 ei olnud Eesti Pank veel avaldanud viimase kuue kuu keskmist krediidi kulukuse määra, vaid tegi seda
3. juunil
4. Seega ei olnud laenuandjal võimalik arvestada tulevikus avaldatava keskmise krediidi kulukuse määraga. Krediidilepingu sõlmimise hetkel oli

§ 4062

lg 1 esimeses lauses nimetatud viimati avaldatud keskmine krediidi kulukuse määr

1. detsembril 2021 avaldatud 16,95%. Selle kolmekordne määr on 50,85% aastas, mistõttu ei saa krediidileping olla maakohtu viidatud asjaolu tõttu tühine. Ringkonnakohus leidis, et isegi juhul, kui krediidileping oleks maakohtu viidatud asjaolu tõttu tühine, ei oleks põhjendatud hagi tervikuna rahuldamata jätmine, kui hageja on välja toonud, millise osa tema nõudest moodustab laenu põhiosa ja kui palju (arvestades muutunud intressimäära) on kostja talle põhiosa katteks tasunud. HAGEJA NÕUDE ALUSEKS OLEVAD FAKTILISED ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
2. B2 Impact OÜ (endise nimega OK Incure OÜ) esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid M. P. ja ESTO AS 10.06.2022 tähtajatu krediidiliinilepingu nr 71531010844, krediidilimiidiga 2000 eurot (krediidikonto lepingu). Lepingus lepiti kokku esialgses 2 intressimääras 39,9% aastas ehk 0.11% päevas. Krediidi kulukuse määr oli 50.63% aastas. Krediidi kulukuse määr on lepingu tingimustest tulenevalt arvutatud eeldusel, et intressimäär on 39.9% aastas ja püsib muutumatuna kogu laenutähtaja jooksul, väljavõtu tasu on 18 eurot ning kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ning täies ulatuses ja tagastatakse 12 kuu jooksul kooskõlas teiste lepingu tingimustega. Kostja on perioodil 10.06.2022 - 17.04.2023 saanud krediiti kokku summas 2 016.80 eurot, millest on maha arvestatud lepingu põhitingimustest tulenev väljavõtutasu 4,5 eurot. Lepingu põhitingimustest tulenevalt, oli kostja kohustatud tasuma igakuiselt
3. kuupäevaks (arvestusperiood on kalendrikuu) vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimakse, mis koosnes krediidi tagasimaksest, intressimaksest, kuutasust ja väljavõtutasust vastavalt kliendilepingule, st. igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Kostja on lepingu katteks tagasimakseid teinud kokku 60.64 eurot, millest on arvestatud põhiosa 16.80 eurot, intressi katteks 28.59 eurot, kiire väljamakse tasu katteks 15,00 eurot ja ülekandetasu 0.25 eurot. Kostjat hoiatati 03.04.2023 iseteeninduse kaudu e-posti aadressile xxx saadetud teatega lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu täiendava kahenädalase tähtaja, 17.04.2023, jooksul võlgnetavaid summasid. Kostjat teavitati, et ESTO AS käsitleb teadet lepingu ülesütlemise tahteavaldusena, mistõttu täiendavalt antud tähtajaks kohustuste täitmata jätmise korral loetakse leping ühepoolselt üles öelduks ning lepingu ülesütlemisel muutuvad kõik lepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks. Samuti teavitati teates, et krediidiandjal on võimalik nõue loovutada inkassofirmale või alustada kohtumenetlust. Kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud ning kuivõrd viimane makse nõude katteks teostati augustis 2022, siis oli kostja alates septembrist 2022 viivituses täielikult vähemalt kolme, 15.09.2022, 15.10.2022, 15.11.2022 jn, osamaksete tasumisega. Kuivõrd kostja ei täitnud kohustusi ka täiendava tähtaja jooksul, ütles krediidiandja 17.04.2023 ülesütlemisavaldusega lepingu üles, edastades sellekohase teatise kostja e-mailile XXX, ning nõudis kostjalt lepingu raames sissenõutavaks muutunud summade tasumist. Kostja kui füüsilise isiku puhul ei saa eeldada saabunud e-kirjade kontrollimist iga päev, ning teate sai lugeda kätte saaduks hiljemalt ühe nädala möödudes selle serverisse saabumisest. Riigikohus on leidnud, et kui tahteavaldus (teade) on jõudnud adressaadi mõjusfääri ja tal on edastatu sisuga mõistlik võimalus tutvuda, läheb TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi adressaadile üle ka avaldatu sisust teadasaamise risk (vt Riigikohtu 09.11.2021.a lahend tsiviilasjas nr 2-1914714, p-d 11.1 ja 11.2). Kostjale edastati 08.05.2023 nõude loovutamise teade, milles teavitati tema ja ESTO vahel sõlmitud lepingust tulenevate nõuete loovutamisest OK Incure OÜ-le. Teate edastamisega saab lugeda nõude loovutamise kostja suhtes toimunuks

§ 170mõttes.

Hageja palub kostjalt välja mõista krediidikonto lepingust tulenev põhivõlgnevus 2000 eurot; tasumata intress 533,32 eurot (lepingu perioodil alates lepingu sõlmimisest 10.06.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni 17.04.2023 kogunenud intress 561.91 eurot, millest on maha arvestatud perioodi jooksul tasutud intress kokku 28.59 eurot = 533,32 eurot, dtl 26); sissenõutavaks muutunud viivis 372,33 eurot (arvestus dtl 27) Intressimäär on lepingu kohaselt 39,9% aastas ja 0.11% päevas, seega ka viivisemäär on 39,9% aastas ja 0.11% päevas.

§ 113

lg 1 ls 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

§-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. väljamakse tasu 15 eurot; 25.08.2022 väljamakse toimus kiirväljamaksena ning krediidisummale lisandus 15 eurone tasu, mis on tasumata; sissenõudmiskulu 35 eurot 3 Sissenõudmiskulude hüvitise piirmäärad sätestab

§ 1132lg 2 ja teenusetingimuste hinnakiri.

Hageja on teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti- kui ka posti teel nõudekirjad: 08.05.2023, 22.05.2023 ja 05.06.2023, millega seoses on hageja kandnud kulusid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist selgitab hageja alljärgnevaga: Krediidiandja on omandanud teabe lähtudes

§ 4034

lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Vastavalt

§ 403

4 lg-le 2 omandas krediidiandja muuhulgas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete ja kliendi arvelduskonto väljavõtte ajaloo alusel.

§ 4034

lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Infot kliendi andmete tõepärasuse ja varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas krediidiandja lisaks eelnevale veel ka avalikest andmebaasidest, mh E-krediidiinfo andmebaasist, Taust.ee andmebaasist ja Rahvastikuregistrist. Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-le 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete, arvelduskonto väljavõtte ja avalike andmebaaside põhjal. Kostja püsivate finantskohustuste osas kontrolliti krediidilepingu sõlmimisel automatiseeritud kujul kontoväljavõtet EExxx perioodil 01.02.2022 - 10.06.2022 ning sellelt nähtus keskmine kohustuste määr summas 802.38 EUR, millest ka krediidiandja krediidivõimelisuse hindamisel lähtus (hagiavalduse lisa 7 - analüüs - expenses - keskmine - 802.38 eurot). Teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et klient on krediidivõimeline. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja hagi esitamisel tasutud riigilõiv 385 eurot hagi esitamise eest ja 385 apellatsioonkaebuse esitamise eest (kokku 770 eurot; dtl 139).

1. Kohus saatis M. P.le hagimaterjalid ja nõudis kirjalikku vastust. Kostja on hagimaterjalide kättesaamist kinnitanud 01.11.2023.a., kuid kohtu määratud tähtajaks kirjalikku vastust ega vastuväiteid ei esitanud. Kostja ei esitanud omapoolset seisukohta ka asja uuel läbivaatamisel (kohtu 10.02.2025.a. kiri on kostjale kätte toimetatud 20.02.2025). KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Kohus, tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi
4. lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega lähtub kohus hagimenetluses poolte esitatust (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohus kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe võlaõigusseaduse (

) § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist. 4 Vastavalt

§ 3

võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest.

1. Tsiviilasja materjalide kohaselt - M. P. ja ESTO AS sõlmisid 10.06.2022 tähtajatu krediidiliinilepingu nr 71531010844, krediidilimiidiga 2000 eurot (dtl 39-40, teenusetingimused dtl 32-38, euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 41-44); - krediidikontolt on M. P.le tehtud väljamakseid 2016.80 eurot; tagasimakseid/laekumisi 60,64 eurot (dtl 45); - ESTO AS ütles lepingu üles 17.04.2023.a (dtl 50-51); - ESTO AS loovutas nõude B2 Impact OÜ-le (end nimi OK Incure OÜ-le ; dtl 52). Hageja pidi käesoleval juhul tõendama seda, et kostjal oli lepingust tulenev täitmata kohustus hageja ees, kohustuse suuruse ja millises osas on kohustus täitmata.
2. M. P. füüsilise isikuna sõlmis lepingu tarbijana võlaõigusseaduse (

) § 1 lg 5 tähenduses.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on märkinud, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtul kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). Hageja tugineb oma nõudes kostjapoolsele lepingurikkumisele, kostja omapoolseid vastuväiteid esitanud ei ole. 10.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja ei ole omapoolset vastust ega vastuväiteid esitanud. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (

§ 406lg 1) .

Juunis 2022.a so poolte vahel lepingu sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273), seega peaks

§ 4062lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 50,85% aastas.

Hagiavaldusele lisatud krediidilepingu ja tarbijakrediidi teabelehe järgi on kostjale väljastatud krediidi kulukuse määr 50,63% (dtl 39-40, 41-44). 5 Kohus möönab, et krediidilimiidilepingu järgne krediidikulukuse määr 50,63 % on piiripealne, kuid ei ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, millest tulenevalt leping ei ole krediidikulukuse määra suuruse tõttu

§ 4062lg 1 alusel tühine.

11.

§ 4034sätestab vastutustundliku laenamise põhimõtte.

Vastavalt

§ 403

4 lg 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostja omapoolseid vastuväiteid (sh vastuväidet vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta) kohtule esitanud ei ole. Euroopa Kohus on nii tüüptingimuste direktiivi (Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ, 05.04.1993.a) kui ka tarbijakrediidi direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48EÜ, 23.04.2008) tõlgendades leidnud, et neis sätestatud tarbijat kaitsvad sätted lähtuvad eeldusest, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal positsioonil ja omab vähem teavet. Kohtuasjas OPR-Finance leidis Euroopa kohus, et kohtu kohustus omal algatusel kontrollida Euroopa Liidu õigusest tulenevate tarbijakrediidisätete rikkumist kohaldub ka vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollil (EKo 05.03.2020, S-679/18 OPR-Finance, p.20-23). 11.1

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26.05.2016.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014.a. otsus tsiviiasjas nr 3-2-1-169-13 p 21) 11.2 Tulenevalt

§ 4034

lg 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Krediidiandja peab koguma teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 403

4 lg 2 kolmas lause) Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet 6 küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). 11.3 Hageja selgitab, et kostja krediidivõimelisuse hindamise aluseks olid tema poolt taotluses esitatud ja pensionikeskusest hageja kontrollitud andmed. Hageja selgitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist järgnevalt: krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet arvelduskonto väljavõtte alusel (arvelduskonto väljavõte analüüsiga dtl 61-73); kliendi andmete tõepärasusust kontrollis ja infot varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas krediidiandja avalikest andmebaasidest, E-krediidiinfo andmebaasist, Taust.ee andmebaasist ja Rahvastikuregistrist (dtl 74-75, 76); kostja püsivate finantskohustuste osas kontrolliti krediidilepingu sõlmimisel automatiseeritud kujul kontoväljavõtet EExxx perioodil 01.02.2022 - 10.06.2022 ning sellelt nähtus keskmine kohustuste määr summas 802.38 eurot, millest ka krediidiandja krediidivõimelisuse hindamisel lähtus (dtl 61-73; analüüs - expenses - keskmine - 802.38 eurot). Teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et klient on krediidivõimeline. Kohtu hinnangul on krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning krediidiandjal tekkis põhjendatud veendumus krediidisaaja maksevõimelisuses.
2. Asja lahendamiseks tuleb tuvastada, kui suure summa krediidiandja kostjale laenas ning kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. Samuti see, kas ja millal on pooltevaheline laenuleping üles öeldud. Hageja on tõendanud, et kostjale on tehtud väljamakseid 2016,80 eurot (dtl 45). Kostja on teinud tagasimakseid 60,64 eurot, millest on arvestatud põhivõla katteks 16.80 eurot, intressi katteks 28,59 eurot, ülekandetasu ja kiire väljamakse tasu kokku 15.25 eurot (dtl 45). Leping kostjaga öeldi üles (loeti ülesöelduks) 17.04.2023 (dtl 46-50). Kostja ülesütlemisele vastuväiteid esitanud ei ole.
3. Vastavalt

§ 76lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Kohustuse kohane täitmine on ühtlasi võlausaldaja nõudeõiguse ning sellega ka kogu võlasuhte lõppemise alus. Kuivõrd kostja ei ole laenu tagasimakseid tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega

§ 100

mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse

§ 101

sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamiseks (sh nõuda kohustuse täitmist, nõuda viivist,

§ 101

lg 1 p 1, 6) Hageja põhinõue 2000 eurot on põhjendatud (2016,80 – 16,80= 200).

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 39,9% aastas (dtl 39-40; 41-44). Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 17.04.2023 oli kostjal tagastamata intressimakseid perioodi eest 10.06.2022-17.04.2023 533,52 eurot (perioodil kogunenud intress 561,91 – tasutud intress 28,59) (arvestus dtl 26) Kostja intressi tasunud ei ole. Hageja intressinõue on põhjendatud. 7 14.

§ 113

² lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist 35 euro ulatuses. Hageja saatis kostjale meeldetuletused seoses tasumata võlakohustusega – 08.05.2023 (dtl 5355), 22.05.2023 (dtl 57-58) ja 05.06.2023 (dtl 59-60), millega seoses on hageja kandnud kulusid. Hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist järgmiselt: nõudekiri 08.05.2023 25 eurot; 22.05.2023 5 eurot ja 05.06.2023 5 eurot, kokku 35 eurot. Kohus rahuldab sissenõudmiskulude nõude. Põhjendatud on ka kiire väljamakse tasu hüvitamise nõue 15 eurot. 25.08.2022 väljamakse toimus kiirväljamaksena ning krediidisummale lisandus 15 eurot tasu vastavalt ESTO Teenusetingimustele (dtl 32-38; kiire makse dtl 38, dtl 45). 15. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt

§ 101

lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 415

lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113lg 1 3.

lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

§-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu järgi võrdus viivitusintressi aasta- ja päevamäär intressimääraga (ehk 39,9% aastas, dtl 43-44). Riigikohus on märkinud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 p 12). Hageja nõuab viivist lepingujärgses määras ehk 39,9% aastas, kuid mitte rohkem kui kolmekordne seadusjärgne intressimäär aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamise seisuga, ehk alates 18.04.2023-1.11.2023 372,33 eurot (arvestus dtl 27). Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleb hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p 13). Hageja nõuab viivist kolmekordses seadusjärgses määras. Viidatud riigikohtu lahendist ja

§ 113lg 1 3.

lausest tulenevalt on viivisenõue 372,33 eurot perioodi eest 18.04.2022-1.11.2023 põhjendatud. 8

1. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus B2 Impact OÜ hagi M. P. vastu ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 2955,65 eurot, sealhulgas - põhivõlg 2000 eurot; - intress 10.06.2022-17.04.2023 eest 533,32 eurot; - viivis 18.04.2023-1.11.2023 eest 372,33 eurot; - sissenõudmiskulu 35 eurot; - kiire väljamakse tasu 15 eurot Kohus lahendas tsiviilasja lihtmenetluses (TsMS § 405) ning ei anna luba edasikaebamiseks. Menetluskulude jaotus
2. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kulude jaotuse alusel kindlaks kohtuotsuses kui nende kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Vastavalt TsMS 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus rahuldab hagi, seega menetluskulud jäävad kostja M. P. kanda. Hageja menetluskulu on hagi esitamise eest tasutud riigilõiv 385 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 385 eurot, kokku 770 eurot (dtl 139).
3. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras vastavalt Ts

MS § 177 lg 4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik 9