Obsah (4)

§ 2§ 251§ 249§ 55

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-1529 Määruse kuupäev 28.05.2025 Kohtunik Reelika Kitsing Kohtuasi X-i esialgse õiguskaitse taotlus tema soovitud psühhiaatrilise ravi (ravi, mis oli

) § 252 lg 7, § 204 lg 1). Muud selgitused Määrus toimetatakse taotlejale kätte. Määrus edastatakse ka SA-le Viljandi Haigla. ASJAOLUD

1. X (taotleja) esitas 23.05.2025 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub, et talle võimaldataks ravimit, mis oli talle määratud juba varem vabaduses temaga tegelenud psühhiaatri poolt. Taotleja on olnud pikalt psühhiaatrite patsient, mille tõttu ta teab ravimite toimeid ja mõju ning seda, milliseid ravimeid ta vajab, kuid vangla psühhiaatrile see ei sobi. Taotleja soovib, et kui ta teeb videovisiidi vabaduses oleva psühhiaatriga, kelle patsient ta on olnud, ning kui talle määratakse ravi, siis võimaldataks talle seda ravi vangistuses olles. Kuna vanglas on ainult üks psühhiaater, kellega taotlejal on erimeelsusi, proovib taotleja saada arstivisiiti väljaspool vanglat. Vangla on taotlejale öelnud, et ei saa anda talle ravimeid, mis on talle kirjutatud väljaspool vanglat. Praegu taotlejal olevad ravimid küll mõjuvad, kuid vangla psühhiaater tahab nende määramise lõpetada.
2. SA Viljandi Haigla selgitas 27.05.2025 vastuses kohtule, et X saabus Tartu Vanglasse 04.11.
3. Terve Tartu Vanglas viibitud perioodi vältel on X vanglas psühhiaatrilist ravi saanud ning ravi ei ole käesolevalt plaanis lõpetada. Küll aga on X-i ravi muudetud 13.02.2025 vastavalt tema tagasisidele, sümptomaatikale, esinenud kõrvaltoimetele ja muid asjaolusid arvesse võttes. Ravi ja annuste muutmine on üks osa raviprotsessist ning seda tehakse patsiendi terviseseisundist lähtuvalt, et tagada parim ravitulemus. Viimane psühhiaatri vastuvõtt toimus taotlejal 26.05.2025 ning järgmine vastuvõtt on 02.06.
4. Haigla märgib veel, et julgeolekukaalutlustel pole vanglasse väljastpoolt ravimite saatmine lubatud. Psühhiaatri visiidi üle väljaspool vanglat otsustab aga Tartu Vangla, mitte SA Viljandi Haigla. KOHTU SEISUKOHT
5. Tulenevalt

§ 2

lg-st 4 tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. X väljendab esialgse õiguskaitse taotluses 3-25-1529 rahulolematust seoses vangla psühhiaatri määratud raviga ning soovib, et talle määrataks ravimid, mis olid talle varasemalt vabaduses olles määratud. Seejuures märgib taotleja ka, et praegu määratud ravimid sobivad, kuid vangla psühhiaater tahab nende määramise lõpetada. Kuigi taotlusest nähtub veel taotleja soov saada väljaspool vanglat psühhiaatri vastuvõtule, siis kohtu hinnangul on see sisuliselt seotud eesmärgiga saavutada taotleja soovitud ravimite määramine. Seetõttu tõlgendab kohus taotlust selliselt, et X soovib esialgse õiguskaitse korras SA-le Viljandi Haigla kohustava ettekirjutuse tegemist, mis näeks ette taotlejale tema soovitud ravimi määramist (nt ravim, mida taotleja sai väljaspool vanglat;

§ 251lg 1 p 3).

4.

§ 249

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal. 5. Kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata

§ 55

lg 2 alusel, kuna taotlus ei ole lubatav ja seda ei saa puuduste kõrvaldamise teel lubatavaks muuta. 6.

§ 249

lg-te 2 ja 5 alusel saab kohus otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise üle üksnes juhul, kui samas küsimuses toimub vaide- või kohtumenetlus. Taotleja ei ole esialgse õiguskaitse taotluse asjaoludega seonduvalt kaebust esitanud ning samuti ei toimu taotluse asjaoludel vaidemenetlust. Seega ei ole praeguses asjas esitatud esialgse õiguskaitse taotlus ainuüksi seetõttu lubatav.

1. Kohus peab veel vajalikuks märkida, et Riigikohtu praktikast tulenevalt saab halduskohus lahendada kinnipeetava kaebuse vangla arsti tegevuse peale, kuid lähtuda tuleb eraõiguses tervishoiuteenuse osutamise üle peetavate vaidlustega sarnastest põhimõtetest (Riigikohtu 28.06.
2. a määrus asjas nr 3-21-30). Riigikohtu tsiviilkolleegium on 26.09.
3. a määruses asjas nr 2-19-1366 selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes ning seega on võimalik teatud ulatuses kohaldada ka käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. VÕS § 621 lg 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, kuid sama lõike teise lause järgi, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Riigikohus leidis VÕS § 621 lg 1 teisele lausele viidates, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (vt ka Riigikohtu 13.06.
4. a otsus asjas nr 2-15-123028/39, p 21.3). Kohus leiab, et eelnimetatud seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas. Kuna kehtivast õigusest ei tulene isikule konkreetse ravi nõudmise õigust ning taotlejal puuduks esialgse õiguskaitse taotlusele vastava kohustamisnõude esitamiseks kaebeõigus, siis ei saaks kohus teha vastavat ettekirjutust ka esialgse õiguskaitse korras.
5. Kokkuvõttes ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav esiteks põhjusel, et põhivaidluses ei toimu vaide- ega kohtumenetlust ja teiseks seetõttu, et taotleja soovitud kohustuse panemine SA-le Viljandi Haigla ei ole võimalik. Kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 2