KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. aprill 2025 Tsiviilasja number 2-20-7210

§ 231lg 2 järgi.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja möönnud, et tema töötasu vähenes 300 euro võrra, kui ta viidi üle tööle koristajana (vt ka II kd, tl 143 jj, protokolli lk-d 3-4 ja 12-14). Riigikohus märkis, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht hageja nõuete aegumise kohta. Varalise kahju hüvitamise nõude aegumise vastuväite lahendamiseks peab ringkonnakohus mh kontrollima, kas hagi sisaldab nõuet, mille aluseks olev kahju tekkis juba

1. augustil
2. Selleks tuleb mh tuvastada hageja töötasu
3. a-l vähenemise ulatus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet lahendades tuleb ringkonnakohtul hinnata ka sellise kahju ilmnemise aega, mh kas hageja nõuab hüvitist valu ja kannatuste eest, mille avaldumine oli seotud tema
4. a diagnoosiga. Kui hageja nõuded ei ole aegunud, peab ringkonnakohus kontrollima, kas kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud.
5. Ringkonnakohus andis
6. veebruari
7. a kirjaga pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks hageja töötasu kohta enne
8. augustit 2014 ja alates
9. augustist
10. 7 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
11. Kostja palub apellatsioonkaebuses ringkonnakohtule maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas (otsuse resolutsiooni p-d 1–4), ning teha tühistatud osas uus otsus, millega kohaldada aegumist ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti jätnud asjas kohaldamata aegumise, rikkudes nimetatuga

§ 436

lg-t 1 ning

§ 232lg-t 1.

Hageja tervisekahju tõttu ei saanud hageja jätkata liinitöölisena, mistõttu pakkus tööandja hagejale alates

1. august 2014 koristaja ametikohta fikseeritud brutotöötasuga 700 eurot kuus lisatasu teenimise võimaluseta. Hageja võttis nimetatud ametikoha koos töötasu vähenemisega vastu. Maakohus eksib, kui heitis otsuses kostjale ette, et kostja ei tõendanud menetluses hageja töötasu vähenemist seoses hageja tervisekahjustusest tuleneva ametikohavahetusega.
2. juuni 2022 kohtuistungil võttis hageja esindaja omaks, et hageja töötasu vähenes koristaja ametikohale asumisega ca 300 eurot kalendrikuus. Hagejale tekkis tervisekahjustusest tulenev varaline kahju alates
3. august 2014 suurusjärgus 300 eurot kalendrikuus ja kahju suurenes
4. aastal, mil hageja tööleping kostja juures hageja terviseseisundist tulenevalt üles öeldi. Maakohtu otsuse p-s 10.6 toodud kohtu põhistamata järeldus, et
5. a ei saanud hageja olla teadlik, et tal võidakse tulevikus kutsehaigus diagnoosida, ei ole asja lahendamisel määrav. Tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude aegumine algab tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise ajast, mitte kutsehaiguse tuvastamise ajast. Sama aegumise põhimõte puudutab ka hageja mittevaralise kahju nõuet. Kuivõrd
6. a juunis oli hagejal juba tuvastatud hiljem kutsehaigusena diagnoositud tervisekahjustused, hageja ei saanud oma tööga enam füüsiliselt hakkama ja tarvitas pidevalt valuvaigisteid, siis pidi hageja oma väidetavast füüsilisest ja hingelisest valust teadlik olema juba hiljemalt
7. a ametikoha vahetusel. Pärast töölepingu lõppemist kutsehaiguse tuvastamisel ei saanud hageja tagantjärele saada teadlikuks oma väidetavast füüsilisest ja hingelisest valust. Eelnevast nähtuvalt algas hageja kahjunõude aegumine hiljemalt
8. augustist
9. a, millest tulenevalt olid kõik hageja poolt
10. juunil 2020 kohtusse esitatud nõuded juba aegunud.
11. veebruari
12. a seisukohas vastuseks ringkonnakohtu
13. veebruari
14. a kirjale märkis kostja, et kuna hageja oli rohkete terviseprobleemide tõttu sageli haiguslehel, esines vaid üksikuid kuid, mil hageja töötas terve kuu vältel. Nt
15. a märtsis töötas hageja 168 tundi ning sai töötasu koos lisatasudega summas 1106 eurot 53 senti. Esitatud tõendist (Lisast 1.1) nähtub, et hageja sai lisatasu täiendava tükitöö eest 426 eurot 65 senti, öösel töötamise aja eest summas 10 eurot 50 senti ning ületunnitasu 81 eurot 38 senti. Kokku sai hageja lisatasu nimetatud kuus seega 518 eurot 53 senti. Alates
16. augustist 2014 asus hageja tööle koristaja ametikohale ning tema töötasu muutus fikseeritud tasuks summas 700 eurot kuus (bruto) ning hageja kaotas võimaluse teenida edaspidi lisatasu (lisa 2) nii täiendava tükitöö kui ka ületunni- ja öötöö eest. Koristajana ei teinud hageja ületunde ega töötanud öösiti. Ülaltooduga on kostja seega tõendanud, et hageja töötasu langes puidutöölise ametikohalt koristaja ametikohale üle minemisega minimaalselt 406 eurot 53 senti (1106,53 – 700) kalendrikuus. Isegi, kui kohus peaks hageja nõude mingis osas rahuldama, ei ole hagejale väljamõistetavat hüvitist võimalik indekseerida puidutööstuse tegevusala keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, vaid koristaja ametikoha keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga. Ei ole tõendatud põhjuslik seos hageja poolt koristajana töötamise ja hageja kutsehaiguse tekkimise/süvenemise vahel, kuivõrd hiljem kutsehaigusena defineeritud diagnoosid olid 8 hagejal tuvastatud juba
17. a. Hageja keskmine töötasu ei saanud töölepingu lõppemise ajal

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Riigikohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

1. Riigikohtu juhistest nähtuvalt tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht hageja nõuete aegumise kohta. Varalise kahju hüvitamise nõude aegumise vastuväite lahendamiseks peab ringkonnakohus mh kontrollima, kas hagi sisaldab nõuet, mille aluseks olev kahju tekkis juba
2. augustil
3. Selleks tuleb mh tuvastada hageja töötasu
4. a-l vähenemise ulatus.
5. Lähtudes asja materjalidest (sh hagiavaldusest), nähtub, et hageja ei nõua sellise varalise kahju hüvitamist, mis tekkis juba
6. augustil
7. Hageja on nõudnud kahju hüvitamist, mis tal tekkis alates
8. juunist
9. Hageja on tuginenud sellele, et tema keskmine koristaja töötasu enne töölepingu ülesütlemist oli 831 eurot 41 senti, mille ta kaotas alates
10. a
11. juunist. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud tema kui koristaja keskmisele töötasule 831 eurot 41 senti (vt mh hagiavalduse p 3.61, dtl 54;
12. juuni
13. a istung, dtl 627,
14. juuni
15. a seisukoha p-d 2.5, 2.7, dtl 643;
16. detsembri
17. a vastus apellatsioonkaebusele, dtl 711, 713). Kuigi ka maakohtus, esimesel korral asja menetledes ringkonnakohtus ning Riigikohtus on kostja viidanud töölepingu järgsele koristaja fikseeritud tasule 700 eurot aegumisega seoses (vt nt
18. juuni
19. a istungi protokoll, dtl 623, dtl 632, 633;
20. augusti
21. a apellatsioonkaebus, dtl 693, 695; kostja vastus kassatsioonkaebusele, dtl 827), nähtub asjas, et kostja on olnud maakohtu menetluses korduvalt seisukohal, et keskmine koristaja palk 831 eurot 41 senti pole vaidluse all. Nii on kostja märkinud
22. veebruari
23. a seisukohas järgmist: „Hagiavaldusele lisatud lisast 6 nähtuvalt on Sotsiaalkindlustusamet arvestanud hageja
24. a keskmist sissetulekut summas 831,41 eurot. Kostja ei vaidlusta hageja nimetatud keskmist sissetulekut ja lähtub järgnevates arvestuses hageja esitatud kõnealusest tõendist.“ (dtl 556). Samuti on kostja lepinguline esindaja märkinud
25. juuni
26. a istungil vastuseks hageja lepingulise esindaja seisukohale, mille järgi lähtus hageja arvestuse tegemisel 831 euro 41 sendi suurusest brutopalgast, vastuseks taas: „See pole vaidlusalune“. (dtl 627). Ringkonnakohtule on kostja esitanud töölepingu lisa, mille kohaselt nähtub, et lepingu järgi lepiti kokku koristaja töötasu 700 eurot (vt dtl 879). Mh on kostja apellatsioonimenetluses viidanud hageja esitatud konto väljavõttele (dtl 130–133), tuletades, et selle järgi oli hageja keskmine brutotöötasu
27. a aga hoopis 471 eurot 99 senti (dtl 896). Hageja on selles osas mh põhjendatult viidanud, et tegemist on 471 euro 99 sendi kui brutotöötasule viite puhul kostja uue väitega. Samas nähtub hageja esitatud Sotsiaalkindlustusameti tõendist, et Sotsiaalkindlustusamet on lähtunud hüvitiste arvestamisel keskmisest palgast 831 eurot 41 senti. Arvestades hageja ja kostja varasemat üksmeelt 831 euro 41 sendi suuruse keskmise 10 palga osas ja et kostja märkis menetluses korduvalt, et seda ta ei vaidlusta, samuti võttes arvesse Sotsiaalkindlustusameti tõendit keskmise sissetuleku kohta (dtl 39), leiab ringkonnakohus, et vaatamata apellatsioonimenetluses esitatud töölepingus märgitule võib nõustuda maakohtu järeldusega (maakohtu otsuse p 29, dtl 662), et tuvastatuks tuleb lugeda, et hageja igakuine keskmine töötasu, mille hageja
28. a juunist kaotas, oli 831 eurot 41 senti. Seda järeldust ei lükka ümber ka kostja apellatsioonimenetluses esmakordselt esitatud viited hageja maakohtus esitatud pangakonto väljavõttele ja sealt nähtuvatele erinevate summadega ülekannetele. Kuivõrd Riigikohtu juhistest tulenevalt tuli teha ringkonnakohtul kindlaks ka töötasu enne
29. a
30. augusti, siis selles osas on hageja tuginenud põhjendatult sellele, et selles osas pole ta kahjunõuet esitanud. Samas, Riigikohtu juhistest lähtudes võimaldas ringkonnakohus esitada tõendeid ka hageja töötasu kohta enne
31. augusti
32. Hageja selle kohta tõendeid ei esitanud. Kostja esitas selle peale tõendi, millest nähtuvalt oli hageja töötasu
33. a märtsis 1106 eurot 53 senti (dtl 877–878). Seega vähenes hageja töötasu
34. a augustist tõendeid arvestades 275 eurot 12 senti (1106,53–831,41). Seega kostja viidatu, et hageja igakuine sissetulek vähenes
35. a ca 300 euro võrra, on ka tuvastatud töötasude väärtust arvestades üsna lähedane tuvastatud töötasude vahele 275 eurole 12 sendile. Samas on hageja tuginenud kahjule, mis tal tekkis
36. a juunist alates, kui ta kaotas kutsehaiguse tõttu ka koristaja töötasu (keskmise töötasu 831 eurot 41 senti). Seega asjaolu, et kahjunõue on aegunud selles osas, mis puudutas sissetuleku vähenemist
37. a augustis (275 euro 12 sendi ulatuses kuus), ei tähenda, et kahjunõue oleks aegunud ka osas, mis seisnes selles, et alates
38. a juunist kaotas hageja töötasu teenimise võimaluse ka koristaja ametikohal. Selliselt on nõude aegumist käsitlenud ka Riigikohus samas asjas, märkides, et hageja praegu nõutav kahju ei ole käsitatav
39. augustil 2014 tekkinud kahju tulevikus tekkinud osana, kuivõrd hageja ei oleks saanud selle hüvitamist nõuda alates
40. augustist 2014 ning hageja varalise kahju hüvitamise nõue saab olla aegunud osas, milles hageja nõue sisaldab
41. a-l tekkinud kahju, s.o enne
42. augustit 2014 ja alates sellest ajast makstud töötasu vahet (vt RKTKo, 26.06.2024, 2-20-7210, p 12). Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja esitatud varalise kahju hüvitamise nõue ei ole TsÜS § 153 lg-st 1 tulenevalt aegunud. Mh nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja nõuab kahju hüvitamist, mis on tekkinud seoses võimetusega teenida kutsehaiguse tõttu sissetulekut alates
43. juunist 2017 (maakohtu otsuse p-d 10.3, 10.4, 10.6, dtl 655).
44. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas on Riigikohus andnud ringkonnakohtule juhise, et seda nõuet lahendades tuleb ringkonnakohtul hinnata ka sellise kahju ilmnemise aega, mh kas hageja nõuab hüvitist valu ja kannatuste eest, mille avaldumine oli seotud tema
45. a diagnoosiga. Kostja on tuginenud sellele, et mittevaralise kahjuna nõuab hageja hüvitist valu ja kannatuste eest, mille avaldumine oli seotud tema
46. a diagnoosiga. Ringkonnakohtule nähtub, et hagiavalduses on hageja tuginenud asjaoludele, millest tulenevalt on hagejal tekkinud mittevaraline kahju. Nii nähtub hagiavalduse p-dest 3.75, 3.76 ja 3.78, et kutsehaigusest tulenevalt on hageja elutegevus alaliselt häiritud. Lisaks on saanud tõsiseid kahjustusi hageja käed ja õlad. Kuna tegemist on püsivate terviseprobleemiga, siis põhjustavad hagejale alaliselt valu ning segavad normaalset elutegevust, sh und, igapäevatoimetustega hakkama saamist, tekitavad ebakindlust tuleviku osas ja piiravad eneseteostust. Hagejal on tekkinud raskeloomulised terviseprobleemid, mis on halvendanud tema elukvaliteeti ja toimetulekut. Hageja viitas, et teda vaevavad pidevad valud. Hageja palus määrata kindlaks mittevaralise kahju hüvitise suurus kohtul (dtl 56). Ringkonnakohtu hinnangul tugineb hageja mittevaralise kahju puhul kannatustele ja valule, mis seondub
47. a-ga. Kuigi valu ja kannatusi tundis hageja ka varem, on mõistetav, et need on koristajana töötamise järgselt ja sissetuleku kaotuse järel ajas suurenenud. Hageja on põhjendatult 11 apellatsioonimenetluses viidanud ka sellele, et töötamine koristajana süvendas hageja kutsehaigusest tingitud kaebusi (vt ekspertiisiakt, dtl 522). Lisaks kaasneb kutsehaiguse tõttu töötasu täieliku kaotusega seoses ebakindlus tuleviku suhtes. Seega leiab ringkonnakohus, et mittevaralise kahju nõue ei ole aegunud, kuna puudutab asjaolusid, mida saab seostada
48. a juunikuise töösuhte lõppemise ja selleaegsete ja järgnevate kannatustega.
49. Eelnevat arvestades on ringkonnakohus seega seisukohal, et hageja varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud.
50. Riigikohus andis ringkonnakohtule juhise, et kui hageja nõuded ei ole aegunud, peab ringkonnakohus kontrollima, kas kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hinnanud varalise kahju hüvitamise nõude eelduseid ning leidnud, et töötajal on tekkinud kutsehaigus, kutsehaigusest tingitud tervisekahju on põhjuslikus seoses tööandja poolt tööohutusnormide rikkumisega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid oma otsuses

§ 654lg-st 6 tulenevalt.

Maakohus järeldas ka põhjendatult, et kostja rikkumised on õigusvastased ning kostja ei ole tõendanud süü puudumist (vt maakohtu otsuse põhjenduste p-d 11–23). 19. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, mis puudutab kahjuhüvitise suurust ja sellelt arvestatud viivisenõuet (maakohtu otsuse p-d 26–36.3) ning ei pea vajalikuks ka neid põhjendusi täiendavalt korrata (

§ 654lg 6).

Kostja väide, et hageja vastutab ise temal tekkinud kahju eest, ei ole asja materjalidega kooskõlas ning on tõendamata. Maakohus on põhjendatult leidnud, et puudub alus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel, kuna hageja ei ole oma terviseprobleeme varjanud ega oma tervist tahtlikult või raskelt hooletult kahjustanud.

1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele seoses sellega, et maakohus on vääralt indekseerinud hüvitist lähtuvalt puidutöötlemise tegevusalal kehtivast brutopalga muutusest, kuigi pidanuks arvestama koristaja brutopalga muutust, märgib ringkonnakohus järgmist. Kuigi indekseerimist puudutav kostja väide ei sisaldu
2. augustil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses, on kostja juba maakohtu menetluses oma
3. veebruari
4. a menetlusdokumendis tuginenud sellele, et kui kohus ei pea indekseerimist põhjendatuks tarbijahinnaindeksi alusel, siis indekseerida tuleks võimalikku hüvitist lähtuvalt koristaja, mitte aga puidutööstuse tegevusalast (dtl 558) ning esitanud ka lisana Statistikaameti andmebaasis kajastatud muu teeninduse keskmise brutotöötasu (dtl 560). Samas nähtub ringkonnakohtule, et maakohus on vastavat väidet ka hinnanud ja järeldanud esitatud asjaolude alusel, et puidutöötlemise brutopalga muutuse kasutamine indekseerimisel ei saa tuua kaasa hageja alusetut rikastumist (dtl 663), viidates mh, et koristaja tööle üleviimise tingis asjaolu, et hageja tervis oli selleks ajaks sellisel määral halvenenud, et ei saanud töötada varasemal töökohal (abitöölisena erinevates töölõikudes),
5. aastal kostja juurde tööle asudes oli hageja tervis selline, mis võimaldas töötada tingimusel, et talle on tagatud ohutud töötingimused ning kui kostja poolset hageja tervise kahjustamist ei oleks olnud, siis oleks hageja tõenäoliselt saanud jätkata töötamist puidutöötlemise alal ning ta oleks võinud saada ka vastavat palka. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega korda neid täiendavalt.
6. Ringkonnakohus leiab, et ka mittevaralise kahju suurust puudutavalt ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire, mis annaks alust väljamõistetud mittevaralise kahjuhüvitise suurust muuta. Kuivõrd valu ja kannatused süvenesid koristaja ametikohal töötamisega seoses ja kutsehaiguse diagnoosimise järgselt ja sissetuleku kaotuse järgselt veelgi, mh tekkis hagejal ebakindlus tuleviku suhtes ning maakohus arvestas hüvitise määramisel kõiki olulisi asjaolusid (vt maakohtu otsuse p-d 37–37.6), võib pidada mittevaralise kahju hüvitist 4300 eurot põhjendatuks. 12
7. Eeltoodut arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on hagi osalist rahuldamist arvestades tuginenud menetluskulude jaotusel

§ 163

lg-le 2, mis võimaldab hagi osalisel rahuldamisel sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, jätta kulud tervikuna poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Sellest tulenevalt jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust sellist menetluskulude jaotust muuta. Seoses sellega, et kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb

§ 171lg 1 alusel menetluskulud ka ringkonnakohtus ja Riigikohtus jätta kostja kanda.

Tulenevalt

§ 177

lg 1 p-st 2 on maakohtul õigus määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks mh määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

§ 177

lg 2 kohaselt, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kuivõrd maakohus pole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus.

§ 177

lg-st 2 tulenevalt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) 13