lg 1 alusel määratud trahviga) kuuluvad kandmisele ositi 10 (kümne) kuu jooksul, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates igal kuul 68 (kuuskümmend kaheksa) eurot. Rahatrahv tuleb tasuda Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 10.12.
lg 2, § 16 lg 1, § 169 lg 5 ja § 169 lg 4, p-de 4, 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad
lg 1 ja
Väärteootsusega mõisteti Ivan Sporykhinile
lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 90 trahviühiku ulatuses, s.o 360 eurot ja
lg 1 järgi kvalifitseeritud rikkumise toimepanemises, kuid leiab siiski, et menetlus tuleb lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Kaebaja leiab, et tõendite kaudu leiab kinnitust, et kannatanu ise parkis oma auto liiga lähedale tema ees seisvale autole, mille soodustas avarii kahjulike tagajärgede tekkimist. Kaebaja on teinud kõik endast oleneva vältimaks teistele isikutele korvamatu kahju põhjustamist, sõlmides vabatahtliku ja kohustusliku liikluskindlustuslepingu. Seega ei olnud tal põhjust hoiduda kõrvale tema tekitatud kahju põhjustamise eest.
lg 2 ja § 16 lg 1 kohustusi ning toimus liiklusõnnetus
Seega esineb põhjuslik seos I. Sporykhini käitumise ja tekkinud kahju vahel. Kuigi kohtupraktikast tulenevalt tuleb asja lahendamiseks hinnata ka teise liiklusõnnetuse osapoole käitumist (RKKKo 3-1-1-85-12), siis praegusel juhul see vajadus sisuliselt ei aktualiseeru. Seda esmalt põhjusel, et V. Kiseljovi sõidukis ei olnud juhti, see oli videosalvestiselt nähtuvalt pargitud selleks ettenähtud kohas ja polnud liialt lähedal eesolevale parkimiskohti eraldavale joonele. 8. Samas ei ole I. Sporykhin kategooriliselt nõus selle osaga väärteoetteheitest, et ta lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt, politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud talle teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju põhjustamise eest vastutav isik. Peamise kaitseargumendina on I. Sporykhin väitnud, et ta ei tajunud kuidagi liiklusõnnetuse toimumist ja tal puudus ka mistahes motivatsioon sündmuskohalt lahkumiseks, sest tal on autol kindlustus, mis katab nii teise osapoole, kui tema auto kahjud. Nimetatust hoolimata on siingi I. Sporykhini süü täielikult tuvastatav. Kohtus väitis I. Sporykhin end antud sündmuse päeva mitte mäletavat ja sisulisi ütlusi ta ei andnud. Kohtuistungil vastas kaebuse esitaja repliigina kohtuvälise menetleja esindajale: „politsei esindaja ütles, et ma ei saanud mitte tähele panna seda, et toimus kokkupõrge. Ma arvan, et teda minu autos ei olnud.“ Seega näib, et kaebuse esitaja eeldab, et kokkupõrke toimumist peaks kinnitama väga vahetu ja isikuline tõendiallikas. Kohus selgitab, et seda, kas kokkupõrge pidi olema antud situatsioonis juhile tajutav, saab selgitada ka muude tõenditega. Esmajoones tuleb siin vaadelda sündmust kajastavat videosalvestist. Salvestiselt nähtub, kuidas I. Sporykhini sõiduk tabas haakekonksuga tema taga parkivat tumedat sõidukit (23.22) ja hetk hiljem süttivad I. Sproykhini auto pidurituled. See tähendab, et I. Sporykhin oli piduri vajutamise vajadusest kahtlusteta aru saanud vahetult pärast kokkupõrke hetke. Ainuke mõistuslikult selgitatav põhjus just sel hetkel piduri vajutamiseks on see, et I. Sporykhin pidi olema kuulnud kokkupõrke heli ja reageeris vastavalt pidurdamisega. Seda veendumust süvendab asjaolu, et vaadates BMW liikumist kokkupõrke hetkel ja selle järel, on näha, kuidas see liigub veidi tagasi ning lisaks selle esiosa veidi ka kerkib. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, liikus haakekonks sel hetkel stange serva taha. Pärast seda seisis I. Sporykhini sõiduk piduritulede põledes 18 sekundit (videoloendur 23.44 kuni 24.02) ja hakkas kokkupõrke tagajärgi uuriva kõrvalise meesterahva lähenedes edasi liikuma. Edasiliikumisel tõmbab MB haakekonksuga BMW-d veidi kaasa, see kiigub edasi-tagasi. Samas teeb MB konksu eemaldumisel BMW-st (24.03) kerge jõnksatuse. Loenduri järgi 24.06 on näha teistki kõrvalist isikut, kes vaatab BMW suunas, suhtleb meesterahvaga. Seega pidi kokkupõrge olema tajutav juba mitmele kõrvalseisjale. Arvestades, milline oli BMW-l tekkinud vigastus (nt fotod IMG_4230, … 4231, …4233), et MB pidi end BMW stange küljest „lahti rebima“ ja tõmbas seda endaga kaasa, ei saanud see jääda nii heliliselt kui tajutava liikumistakistusena I. Sporykhinile märkamatuks. Kõigi nende kogumis arvestatavate asjaolude põhjal ei ole mingit alust arvata, et I. Sporykhin ei saanud aru kokkupõrke toimumisest ning tema vastutus
Toimunud oli liiklusõnnetus ja I. Sporykhinile polnud selles olukorras teada kahju kannatanud isik, kahju eest vastutav isik oli kirjalikult nimetamata. Sellest hoolimata lahkus I. Sporykhin sündmuskohalt politseid teavitamata. Sellega on ta rikkunud
Sporykhin toime pannud vähemalt hooletusest, kuivõrd ta küll ei pruukinud teada, et tema auto tagasi veereb ja ta ei takistanud seda, et vältida kahju tekkimist, kuid ta oleks pidanud seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema. 11. Ivan Sporykhin on korduvalt välja toonud, et tal puudus mistahes motivatsioon liiklusõnnetusest mitteteatamiseks, sest tal on kindlustuskaitse, mis hüvitaks mh tema sõidukile tekkivad kahjud. Pöördudes vastava lepingu jm dokumentide poole, nähtub tõepoolest, et tema sõidukile kehtis sel ajal lisaks tavapärasele kohustuslikule liikluskindluse kaitsele ka selline kindlustuskaitse, mis hüvitab tema sõidukile tekkinud kahju, sõltumata õnnetuse põhjustajast (tl 24pö, 39-39pö). Nimetatu ei välista aga kuidagi seda, et isik ei võiks nt enda aja säästmise, tulevikus potentsiaalselt kallineva kindlustusmakse või mugavuse eesmärgil parklas toimunud kerge liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkuda. Kohtupraktika tunneb paljusid selliseid juhtumeid ja pea eranditult on liiklusõnnetuse põhjustaja sõidukil olemas kindlustuskaitse. I. Sporykhin teadis enda autol haakekonksu olemasolust, seega polnud tal põhjust arvata, et teisele sõidukile otsa veeremisel tema autole kahju üldse tekkis ning reaalsuses seda ei tekkinudki. Kohus tuvastas, et pärast kokkupõrget ja selle tajumist seisis ta veidi aega ja lahkus oma sõidukiga kokkupõrke kohta uurinud kõrvalise isiku lähenedes. See, et ta otsustas mitte jääda sündmuskohale ja/või häirekeskust teavitada, oli tema valik. I. Sporykhin kui pikaaegne autojuht (tl 49) ja kohustusliku liiklusteooria õppe läbinud isik pidi mõistma, et põhjustas liiklusõnnetuse ning kuna liiklusõnnetuses osalenud teise sõiduki juht ega varalise kahju saaja ei olnud teada, ka ei olnud fikseeritud õnnetuses osalenud isikute andmed ja nimetatud ei olnud kahju tekitamise eest vastutav isik, pidi ta olema teadlik enda kohustusest teavitada politseid liiklusõnnetuse toimumisest. Seetõttu on
12. Kõige eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et Ivan Sporykhini süü on täies mahus tuvastamist leidnud.
lg 2, § 16 lg 1, § 169 lg 4 p-de 4 ja 5, lg 5 nõuete rikkumised on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud
lg 1 ning
Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 5 KARISTUS 13. Kaebaja hinnangul tuleb väärteomenetlus
lg 1 järgi lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel ehk otstarbekuse kaalutlusel, kuna süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kaebaja tõi välja ka seda, et teda ei ole varem liiklusõnnetuse põhjustamise eest karistatud ja teise sõiduki juhi tegevuses esines hooletus. Kohus nõustub, et käesoleval juhul on kaebuse esitaja süü liiklusõnnetuse põhjustamisel väike. Samas on kohus seisukohal, et sellise rikkumise puhul, mille tagajärjel on toimunud varalise kahjuga liiklusõnnetus, ei saa rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest. See on seda rohkem esil, et tuvastamist leidnud on teinegi rikkumine, mis käib käsikäes liiklusõnnetuse põhjustamisega – avarii põhjustajana lahkus ta sündmuskohalt ning on selles osas lõpuni jäänud kindlaks väitele, et ta ei tajunud avarii toimumist. Taoliste iseloomustavate tegurite korral ei pea kohus menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist kohaseks. Tegemist oli liiklusseaduse nõuete rikkumisega menetlusaluse isiku poolt, millega realiseerus oht kaasliikleja varale. Kohus leiab, et arvestades karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra kaitsmise huve on menetlusaluse isiku karistamine vajalik. Seejuures on kaebaja ise kohtuistungil pärast kohtulikku uurimist leidnud, et kahju tekitamise eest peaks põhimõtteliselt karistama. Isiku karistamist ei välista ka kaebuses välja toodud asjaolud selle kohta, et teda ei ole varem liiklusõnnetuse põhjustamise eest karistatud ning teine osapool oli oma tegevuses hooletu. Teise osapoole poolset hooletust ei ole kohus tuvastanud. Seega ei ole käesoleval juhul menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel põhjendatud. 14. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg-st 1, mille järgi on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. 15. Mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju, näeb
lg 1 karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.
lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. 16. Kohus viitab, et õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda keskmistest karistusmääradest, seejärel tuleb tuvastada süü suurust mõjutavad asjaolud ning selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära tuleb korrigeerida eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). Praegusel juhul on kaebajale põhikaristusena määratud
lg 1 alusel rahatrahv 90 trahviühiku ulatuses ja
lg 1 alusel rahatrahv 120 trahviühiku ulatuses, s.o ettenähtud sanktsioonide keskmääradest tunduvalt madalamad karistused. Liiklusõnnetusega tekitatud kahju ei olnud suur, tegemist on varakahjuga ning kokkupõrge toimus parklas, sõiduki parkimiskohalt veeremisest. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus ka asjaoluga, et menetlusalune isik pani teo toime hooletusest, kus ta ei suutnud tagada ohutust. Kirjeldatud asjaoludel toimepandud rikkumise korral saab rääkida suhteliselt väikesest süüst. Mainitud asjaolusid arvesse võttes on aga
lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul kohtu hinnangul süü keskmisest vaid veidi madalam.
lg 1 alusel määratud rahatrahvi tuleb vähendada ning karistada Ivan Sporykhinit rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 200 eurot.
lg 1 alusel määratud rahatrahvi vähendamist kohus põhjendatuks ei pea, kuivõrd I. Sporykhin on võtnud põhimõttelise hoiaku, et ta ei ole antud rikkumist toime pannud, kuigi kohtulikul uurimisel leidis tuvastamist see, et kokkupõrge oli kahtlusteta tajutav. 20. Arvestades, et I. Sporykhini sissetulek on piiratud, siis määrab kohus KarS § 66 lg-te 2 ja 3 alusel, et kohaldatud rahatrahvid kogusummas 680 eurot kuuluvad kandmisele ositi 10 kuu jooksul, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igal kuul vähemalt 68 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.