← Eesti

1-23-5754/22

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine 1-23-5754

  1. aprill 2025 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Juhan Sarv ja Heili Sepp Kriminaalasi A. S-i süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Tartu Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a otsus A. S-i kaitsja vandeadvokaadi abi Artur Maljukov, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma
  4. märts 2025, kirjalik menetlus RIIGIKOHUS OTSUSTAS
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a otsus A. S-i süüdistusasjas, välja arvatud apellatsioonimenetluse kulusid ja kohtuotsuse avalikkuse piiramist puudutavas osas.
  8. Jõustada Viru Maakohtu
  9. aprilli
  10. a otsus.
  11. Kassatsioon rahuldada.
  12. Mõista Eesti Vabariigilt A. S-i kasuks välja 2177 eurot 70 senti valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  13. A. S. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi enda poja kehalises väärkohtlemises. Süüdistuse kohaselt sikutas ta last ajavahemikul
  14. juulist kuni
  15. augustini 2020 korduvalt kõrvast, põhjustades kõrvalesta pindmised vigastused. Ajavahemikul 2.–
  16. detsembrini 2022 võttis ta lapsel püksid maha ja lõi talle lahtise käega kaks korda vastu tuharaid, teisel korral samal ajavahemikul lõi ta aga lapsele lahtise käe ja rätikuga vastu tuharaid. Kõigil juhtumitel tundis kannatanu valu. 1-23-5754 Maakohtu otsus
  17. Viru Maakohtu
  18. aprilli
  19. a otsusega mõisteti A. S. õigeks. Süüdistatavale hüvitati tema valitud kaitsjale makstud tasu 6132 eurot. Maakohtu jaoks jäi kõrvaldamata kahtlus, kas süüdistatav on talle etteheidetavad teod toime pannud. Kohtu põhiseisukohad olid järgmised.
  20. A. S-i väidetavatel tegudel ei olnud pealtnägijaid, puuduvad ka muud otsesed tõendid. Tegemist on sõna sõna vastu olukorraga. Süüdistatav eitab kannatanu kallal vägivalla tarvitamist. Seega tuleb kohtul hinnata, kas kannatanu ütlused on sedavõrd usaldusväärsed, et neile tuginedes saaks teha süüdimõistva otsuse. Kaitsja taotles korduvalt ekspertiisi määramist, tuvastamaks, kas kannatanu ema on tema ütlusi mõjutanud. Kohus jättis taotluse rahuldamata, leides, et ütluste usaldusväärsus tuleb tuvastada kohtul endal.
  21. Kohus ei olnud kannatanu ütluste usaldusväärsuses veendunud. Tema eeluurimisel ja kohtus antud ütluste vahel on vastuolu selles, kas tal olid püksid jalas, kui isa teda vastu tuharaid lõi. Samuti ei mäletanud ta, millise ropu sõna ütlemise eest isa teda karistas. Veel olid kohtu kõhklused seotud kannatanu vanusega. Ta oli tegude toimepanemise ajal vastavalt kuue- ja kaheksa-aastane ning võis juhtunut valesti tajuda ning emale edasi rääkida, viimane aga tegi kannatanu jutust endale sobivamad järeldused. Lisaks on alust arvata, et kannatanu andis ebaõigeid ütlusi ema mõjul. Lapse ema ja süüdistatava ütlustest ilmnevad nende halvad suhted, teineteise süüdistamine ja kohtuvaidlus lapse hooldusõiguse üle. Ka nähtub kannatanu ütlustest, et ta ei mäletanud enne kohtuistungit enam kriminaalasja asjaolusid ja ema tuletas talle neid meelde, et ta annaks kohtule „vajalikke“ ütlusi. Tunnistajana üle kuulatud lastekaitsetöötajale ei avaldanud kannatanu kunagi, et isa kasutas tema suhtes vägivalda. Seevastu linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekandeosakonna kirjaliku vastuse kohaselt oli last tema sõnul löönud ka ema, mida viimane aga eitas.
  22. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et kriminaalasjas kogutud kaudsed tõendid on vasturääkivad ning nende põhjal ei saa tõendamiseseme asjaolude kohta usaldusväärseid järeldusi teha. Kõrvaldamata kahtlused isiku süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks. Apellatsioon
  23. Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, taotledes A. S-i süüditunnistamist KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning tema karistamist vangistusega, mis jäetaks tingimuslikult kohaldamata. Hinnang kannatanu ütluste usaldusväärsusele on vale. Puuduvad tõendid, et ema oleks tema ütlusi mõjutanud. Alaealise kannatanu puhul on täiesti normaalne, et vanem aitab tal sündmusi meenutada. Lastekaitsetöötaja ütlustest ei selgunud, et ta oleks lapsega kahekesi olles temalt otse küsinud, kas isa on olnud tema suhtes vägivaldne. Lapse löömist kinnitavad mitmed objektiivsed tõendid, nt lastehaigla epikriis ja ema tehtud pildid. Kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses apellant ei taotlenud. Kaitsja seisukoht apellatsiooni kohta
  24. Kaitsja vaidles apellatsioonile vastu. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed ning ema on teda survestanud, sh viidates võimalikele probleemidele, mis emal võivad tekkida, kui kannatanu peaks tõtt rääkima. On kõrvaldamata kahtlus, kas ilma sellise „meelde tuletamiseta“ oleks kannatanu andnud samasuguseid ütlusi. Teised tõendid samuti süüdistust ei kinnita. Ka kaitsja ei taotlenud kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses, kuid rõhutas, et ta jääb kõigi varem esitatud nõuete ja seisukohtade juurde. 2

(7)1-23-5754 Ringkonnakohtu otsus
  1. Tartu Ringkonnakohus tegi
  2. novembril 2024 kirjalikus menetluses otsuse, millega tühistas A. S-i õigeksmõistmise, tunnistas ta KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi ning karistas teda rahalise karistusega 100 päevamäära ehk 3560 eurot. Süüdistatavalt mõisteti välja sundraha ja tema õigusabikulud jäeti ta enda kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jäid riigi kanda.
  3. Ringkonnakohus märkis, et kuna pooled asja suulist arutamist ei taotlenud ning kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaja kannatanut uuesti üle kuulata, siis lahendab kohus kriminaalasja kirjalikus menetluses. Isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses on üldjuhul vajalik, kui isiku süüküsimuse lahendamisel on oluline tähendus just sellistel tõenditel. Siiski on sellest reeglist võimalikud erandid. Sellise erandi saab teha ka alaealise kannatanu puhul, kellel tuleks anda ütlusi oma isa vastu. Niisugune ütluste andmine avaldab kahtlemata mõju 10-aastase lapse psüühikale. Maakohus on kannatanu põhjalikult üle kuulanud ja kaitsja on saanud talle küsimusi esitada.
  4. Maakohus eksis kannatanu ütluste hindamisel, jättes need kõrvutamata teiste tõenditega. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et ajavahemikul 2.–
  5. detsembrini 2022 lõi isa teda elutoas üks kuni kaks korda lahtise käega vastu tuharaid ning ühe korra saunas rätikuga. Kannatanu ütlused on vastuolus üksnes süüdistatava ütlustega. Asjakohatu on pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks pelgalt vanuse tõttu. Maakohtus ütluste andmisel oli kannatanu 9-aastane. Ta rääkis istungil sündmustest ladusalt ja piisava detailsusega. Ütlused on aastate vältel olnud järjepidevad. Esimese astme kohtu välja toodud vastuolu ütlustes on kannatanu usutavalt selgitanud. Ka ei ole põhjust kannatanu ütlustes kahelda seetõttu, et ta ei mäleta roppu sõna, mille eest karistuseks isa teda lõi. Süüdistatava tegudest on kannatanu rääkinud emale, lastekaitsetöötajale ja koolipsühholoogile, vigastuse tekitamist kinnitab ka lastehaigla epikriis.
  6. Lastekaitsetöötaja, kellele kannatanu kehalisest väärkohtlemisest midagi ei rääkinud, kohtus lapsega küll kolmel korral, kuid pole teada, kas need kohtumised toimusid süüdistuses kirjeldatud perioodil. Liiati oli kannatanu sel ajal isa juures, seega tema mõjusfääris, mistõttu on arusaadav, miks kannatanu ei tahtnud rääkida enda konfliktidest isaga.
  7. Kannatanu emale ei saa ette heita, et ta meenutas kannatanule varasemaid ütlusi. Ei ole viiteid sellele, et ema oleks mõjutanud kannatanut rääkima midagi sellist, mida ei toimunud. Pigem on kannatanu ütlused ajas muutunud süüdistatava tegude suhtes leebemaks. Samuti ei ole ema näidanud kohtumenetluses ega sotsiaaltöötajatega suheldes kordagi üles pahatahtlikkust süüdistatava suhtes, vaid pigem tundnud tema pärast muret. Seetõttu puudub alus arvata, et ema sooviks lapse kaudu süüdistatavale kätte maksta ja mõjutada last isa vastu ebaõigeid ütlusi andma. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  8. A. S-i kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, maakohtu otsuse jõustamist ja menetluskulude jätmist riigi kanda. Kaitsja põhiväited on järgmised.
  9. Ringkonnakohus rikkus kriminaalasja kirjalikus menetluses lahendades oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja ei pidanud vajalikuks ise suulist menetlust taotleda, sest tema kaitsealune oli õigeks mõistetud ja puudus põhjus anda kannatanu ütlustele maakohtust erinev hinnang. Leides vastupidist, oleks apellatsioonikohus pidanud andma kaitsjale võimaluse taotleda asja suulist arutamist. 3
(7)1-23-5754
  1. Ringkonnakohus hindas kannatanu ütluste usaldusväärsust valesti. Käsilolevas asjas on piisavalt ohumärke, mis viitavad sellele, et kannatanu ütlused põhinevad ema mõjul tekkinud pseudomälestustel. Maakohus tuvastas ka, et enne kohtuistungit tuletas ema lapsele toimunut meelde, et ta annaks kohtule „vajalikke ütlusi“. Samamoodi võis ema „meenutada“ sündmusi kannatanule enne kohtueelses menetluses ütluste andmist. Seejuures on tõendatud, et süüdistatava ja kannatanu ema suhted on halvad, nad on vaielnud kohtus lapse hooldusõiguse ja viibimiskoha üle. Sellises olukorras on vaja alaealise ütluste usaldatavust eriti põhjalikult kontrollida. Ringkonnakohtu otsusest seda ei nähtu.
  2. Kassaator viitab ka sellele, et ta taotles maakohtus ekspertiisi, et tuvastada kannatanu ütluste võimalik mõjutamine, kuid see taotlus jäeti rahuldamata. Kuivõrd maakohus tegi õigeksmõistva otsuse, ei pidanud kaitsja vajalikuks apellatsioonimenetluses ekspertiisile eraldi tähelepanu pöörata. Olukorras, kus ringkonnakohus asus seisukohale, et kannatanu ütlused on siiski usaldusväärsed, pidanuks kohus andma kaitsjale võimaluse taotlust ekspertiisi tegemiseks korrata. Seejuures on ringkonnakohtu käsitlus ka vastuoluline. Nimelt on kohus leidnud, et kannatanu ei rääkinud võimalikust kehalisest väärkohtlemisest lastekaitsetöötajale põhjusel, et ta viibis sel ajal isa pool, st oli tema mõjusfääris. Arusaamatult on kohus aga välistanud võimaluse, et kannatanu ütlusi võis mõjutada ema mõjusfääris viibimine.
  3. Maakohus leidis õigesti, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses on alust kahelda ka põhjusel, et tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel on vastuolu, samuti seetõttu, et ta ei osanud vastata küsimusele, millise ropu sõna ütlemise eest isa teda väidetavalt karistas. Tallinna Lastehaigla epikriis, millest nähtub kannatanu kõrvavigastus, ei tõenda kannatanu ütluste usaldusväärsust ega vigastuse tekkepõhjust. Kassatsioonivastus
  4. Prokuratuur palub jätta kassatsiooni rahuldamata. Ringkonnakohtus polnud vaja suulist menetlust, kuna kannatanut oli maakohtus küsitletud ning apellatsioonikohus näitas ära maakohtu vead tema ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Ei ole tuvastatud, et ema oleks mõjutanud kannatanut andma alusetult süüstavaid ütlusi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Maa- ja ringkonnakohus asusid A. S-i süüküsimuses sama tõendikogumi põhjal vastupidisele seisukohale. Tõendeid vahetult uurides jõudis maakohus järeldusele, et kohtuasjas on kaalukad kõrvaldamata kahtlused, mida tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja mis toovad kogumis kaasa tema õigeksmõistmise. Ringkonnakohus leidis seevastu kirjalikus menetluses, et maakohtu viidatud kõrvaldamata kahtlusi isiku süüs siiski ei ole ja tõendikogum kinnitab küllaldase veenvusega süüdistuses tehtud etteheiteid. Kolleegium jagab kassaatori arusaama, et sellisel viisil toimides rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
  6. Vaidlust ei ole selles, et A. S-i süüküsimuse lahendamisel on keskse tähendusega isikulistest tõendiallikatest, eeskätt süüdistatavalt ja kannatanult pärinev teave. Kohtuasja lahendus sõltub eelkõige just otsustusest nende isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse kohta. Maakohtu siseveendumuse kujunemist mõjutas kohtuistungil vahetult tajutu. Uuritud tõendikogum ei andnud maakohtule alust kahelda kohtus ütlusi andnud A. S-i kinnituses, et tema ei ole süüdistuses kirjeldatud tegusid toime pannud.
  7. Kirjeldatut silmas pidades on ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul lubamatult langetanud süüdimõistva otsuse ise tõendeid vahetult uurimata. Tulenevalt Riigikohtu praktikast muutub 4
(7)1-23-5754 kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimine apellatsioonimenetluses iseäranis oluliseks just siis, kui tuleb otsustada tõenditele antava hinnangu muutmise üle ja see võib päädida madalama astme kohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ning süüdistatava süüditunnistamisega. Kohtukoosseis, kes otsustab süüdistatava süü või süütuse üle, peab üldjuhul kannatanud, süüdistatava ja tunnistajad isiklikult üle kuulama ja nende usaldusväärsust hindama. Selline usaldusväärsuse hindamine ei ole tavaliselt võimalik üksnes isiku ütlusi protokollist lugedes. Seega kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. Erandiks on juhtumid, kus tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, kuna ta on näiteks surnud või tugineb õigusele ennast mitte süüstada. (Vt koos täiendavate viidetega RKKK 10.05.2023, 1-20-2143/156, p 17.)
  1. Kolleegium ei kujunda seisukohta, kas alaealise kannatanu korduv küsitlemine oli praeguses kohtuasjas möödapääsmatu. Õige on ringkonnakohtu osutus, et alaealise korduvalt ülekuulamist kohtumenetluses peaks võimaluse korral pigem vältima. Samal ajal tuleb aga pidada silmas sedagi, et kõnealust küsimust ei saa lahendada n-ö abstraktselt, vaid igale üksikjuhtumile tuleb läheneda individuaalselt, lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja alaealise isikust, pidades samaaegselt silmas ka süüdistatava huve ning tema õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. (RKKK 02.11.2023, 1-22-1988/70, p 13) Praeguses asjas ilmestab olukorra problemaatilisust iseäranis kõnekalt kassaatori viidatud fakt, et ringkonnakohtu hinnangul mõjutas viibimine isa juures kannatanu ütluste sisu (otsuse p 40), seevastu ema juures viibimisel kohtu arvates kannatanu ütlustele mõju ei olnud (otsuse p 42). Sellisele ilmselgele vastuolule ei pakkunud kohus vähimatki selgitust. Ka on kaheldav, kas kohus sai sellist järeldust teha, kui ta ei olnud ühtegi neist kolmest inimesest üle kuulanud.
  2. Ringkonnakohus hindas süüdistatavale kahjulikus suunas ümber ka mitmelt teiselt isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabe, ilma et ta oleks neid – süüdistatavat, kannatanu ema ja sotsiaaltöötajat – vahetult küsitlenud. Kui kannatanu korduva ülekuulamise vältimist on kohtuotsuses selgitatud, siis süüdistatava ja tunnistajate küsitlemata jätmist ei ole apellatsioonikohus põhjendanud. Selliseid põhjendusi ei ole võimalik tuletada ka kohtutoimikust. Täpsemalt märgib kolleegium järgmist.
  3. Isegi kui möönda, et kannatanu vahetu ülekuulamine ringkonnakohtus ei olnud tema vanusest johtuvalt tingimata nõutav, ei saa sama öelda süüdistatava kohta. A. S. andis maakohtus ütlusi, milles eitas poja kehalist väärkohtlemist täielikult. Tema sõnul on ta lapsega mänguliselt maadelnud, poksinud, teinud käterätisõda jne, kuid pole teda kordagi löönud. Maakohus ei kahelnud süüdistatava ütlustes. Apellatsioonikohtu otsuses ei ole A. S-i ütlusi ega nende usaldusväärsust seevastu käsitletudki. Süüdistatava kui tõendiallika usaldusväärsuse kohta ei leia argumentatsiooni prokuratuuri apellatsioonist. Praegust kohtuasja iseloomustavas menetlussituatsioonis olnuks süüdistatava ütluste hindamine aga vältimatult vajalik.
  4. Süüdistatava isikuga seonduvalt meenutab kolleegium sedagi, et karistuse esmakordsel mõistmisel kirjalikus menetluses üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla keeruline tuvastada kõiki karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata adekvaatselt nende tähendust. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid (RKKK 04.10.2022, 1-21-2243/43, p 19; 21.10.2022, 1-21-3307/43, p 14). Iseäranis selgelt torkab see silma praeguses asjas tekkinud olukorras, kus ringkonnakohus irdus apellatsioonis tehtud prokuröri karistusettepanekust ning leidis, et A. S-i isikut silmas pidades on kohasem karistada teda tingimisi vangistuse asemel reaalse rahalise karistusega.
  5. Kaaluka argumendina õigeksmõistva otsuse põhistamisel on maakohus nimetanud ka seda, et kannatanu ema ja süüdistatava ütlustest nähtuvalt on nende suhted halvad, toimub vastastikune 5
(7)1-23-5754 süüdistamine ning kohtus on vaieldud lapse hooldusõiguse üle. Selle taustal järeldas maakohus, et tunnistaja võis teha lapselt saadud infost endale sobivad järeldused. Samuti andis see alust kahtluseks, et kannatanule enne istungit toimunu asjaolusid meenutades võis tema ema seda teha endale meelepärases suunas. Ringkonnakohus on selle argumendi pareerinud pelgalt lausega, et lapse ema ei ole süüdistatava suhtes kordagi näidanud üles pahatahtlikkust, vaid pigem tundnud tema pärast muret, ja puudub alus arvata, et ta sooviks lapse kaudu süüdistatavale kätte maksta. Sellise käsitlusega ei saa nõustuda.
  1. Esmalt leiab kolleegium, et maakohtu viidatud järeldus on paljuski tingitud sellest, kuidas kohus isikuid ning nende suhet istungil vahetult tajus. Ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang võib oluliselt sõltuda ka sellest, kuidas ülekuulatav küsitlusel käitus (näiteks inimese reaktsioonist teisele menetluspoolele, tema kehakeelest, hääletoonist, suhtlusmaneerist, väljendusviisist vmt). Ainult kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi olla tajutavad kõik nüansid, mis aitavad mõista inimeste omavahelisi suhteid, mis aga omakorda võivad mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi (vt RKKK 21.06.2022, 1-20-2143/118, p 27). Praegusel juhul jäid ringkonnakohtul need nüansid kogemata, kuna ta tegi otsuse kirjalikus menetluses.
  2. Aga isegi kui piirduda ringkonnakohtu kombel üksnes maakohtu istungiprotokollide ja helisalvestistega tutvumisega, käsitles kohus kannatanu ema ja süüdistatava omavahelist suhet pealiskaudselt. Sisuliselt on kohus eitanud kannatanu ema igasugust negatiivset meelestatust süüdistatava suhtes, viidates seejuures vaid tema ühele ristküsitluses antud vastusele, mille kohaselt on ta valmis lapse tasandil suhtlema süüdistatavaga normaalselt ning viimane vajab vaimset abi. Jääb arusaamatuks, kuidas tuletas ringkonnakohus sellest toetava suhtumise süüdistatavasse, iseäranis kui tegu oli vastusega kaitsja küsimusele, mis kõlas järgmiselt: teie suhtumine abikaasasse ei ole positiivne, milline on teie arvamus süüdistatavast?
  3. Kolmanda asjaoluna märgib kolleegium, et ühe kannatanu ütlusi kahtluse alla seadva faktina viitas maakohus ka lapsega privaatselt kolmel korral kohtunud sotsiaaltöötaja ütlustele. Laps ei öelnud talle kordagi, et isa kasutas tema suhtes vägivalda. Selles osas on ringkonnakohus märkinud, et kriminaalasjas pole andmeid nende kohtumiste toimumisaja kohta, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas need olid süüks arvatavatele tegudele ajaliselt lähedal. Selle ebaselguse oleks ringkonnakohus saanud suulises menetluses tunnistajat küsitledes hõlpsasti kõrvaldada. Praegusel juhul on aga nii lihtsalt eemaldatud üks süüdistatavat toetav tõend.
  4. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et käsilolevas asjas oli apellatsioonimenetluse raskuspunkt selline, mis eeldanuks kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses. Apellatsioonikohus hindas lubamatult ümber isikulistest tõendiallikatest tuleneva teabe, mida vähemalt süüdistatavat ja tunnistaja K. M-i silmas pidades oleks saanud teha vaid neid ringkonnakohtu istungil vahetult küsitledes. Seejuures kohtles ringkonnakohus tõendiallikaid märkimisväärselt ebavõrdselt: eelistades kannatanu ütlusi süüdistatava vastupidistele ütlustele, analüüsis kohus põhjalikult küll kannatanu ütlusi, kuid heitis süüdistatava ütlused vaikimisi kõrvale, neile sisulist hinnangut andmata. Süüdistatava menetlusstaatus ei tähenda aga, et tema ütluste ebausaldusväärsust saab eeldada.
  5. Samuti ei võtnud ringkonnakohus seisukohta kaitsja selle ekspertiisitaotluse kohta, mis puudutas kannatanu ütluste kui süüdistuse peamise tõendi usaldusväärsust. Kaitsja see taotlus jäi esimeses kohtuastmes rahuldamata, kuid kuna süüdistatav mõisteti õigeks, siis polnud kaitsjal põhjust taotluse rahuldamata jätmist vaidlustada. Vaadates sellises olukorras läbi prokuratuuri apellatsiooni, tulnuks ringkonnakohtul kujundada enne süüdimõistva kohtuotsuse tegemist seisukoht ka mainitud ekspertiisitaotluse suhtes, kuna kaitsja jäi selle juurde ka apellatsioonimenetluses. Asjaolu, et süüdistatav mõisteti maakohtus õigeks, ei tohiks kahjustada tema kaitseõigust 6
(7)1-23-5754 apellatsioonimenetluses. Just nii aga praegu juhtus, kuna ringkonnakohus ignoreeris maakohtus rahuldamata jäetud taotlust.
  1. Loetletud minetused kogumis lõid olukorra, kus kohtulik arutamine ringkonnakohtus läks vastuollu ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega. Ka eksis kohus kriminaalasja kirjalikus menetluses lahendades kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte vastu. Nimetatud eksimused võisid tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Sel moel rikkus ringkonnakohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 1 p 12 ja lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
  2. Eelnev aga ei tähenda, et kohtuasi tuleks saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Nimelt selgitas Riigikohus viidatud kohtuotsuses nr 1-20-2143/156, et KrMS § 14 lg-s 1 ette nähtud võistlevuse põhimõte laieneb ka apellatsioonimenetlusele. Kui apellant taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, tuleb tal apellatsiooni põhjendustes (KrMS § 321 lg 2 p 4) esile tuua, keda ja millistel teemadel on tarvis usaldusväärsuse ümberhindamiseks ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Selleks peab apellant KrMS § 321 lg 2 p-de 5 ja 51 kohaselt juba apellatsioonis taotlema asja arutamist suulises menetluses ning nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovib. Kui ta seda ei tee, jääb tema taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks (p 21). Täiendavalt leidis kriminaalkolleegium selles lahendis, et kuivõrd tegemist on esmakordse kohtupraktika kujundamisega kõnealuses küsimuses, tuleb neis kohtuasjades, kus apellatsioonimenetlus on juba käimas ning tarvilik on mõne tõendiallika usaldusväärsuse kontroll, anda apellandile täiendav võimalus suulise menetluse taotlemiseks, et vajalikud isikud istungile kutsuda ja seal üle kuulata (p 30). Praeguses kohtuasjas esitas prokuratuur apellatsiooni
  3. mail 2024, s.o rohkem kui aasta pärast viidatud Riigikohtu lahendi tegemist. Seetõttu kõnealune erand praegusele kohtuasjale ei laiene.
  4. Riiklik süüdistaja ei taotlenud apellatsioonis suulist menetlust, ehkki seadis kahtluse alla mitme isiku ütluste usaldusväärsuse ning neile maakohtus antud hinnangu. Apellatsioonis ei ole põhjendeid, miks ei ole kohtuasjas vajalik või võimalik vahetult kohtuistungil üle kuulata isikuid, kelle ütlustele soovitakse maakohtust erineva hinnangu andmist. Seega oli apellatsioon Riigikohtu otsuse nr 1-20-2143/156 p-s 21 nimetatud põhjustel perspektiivitu ning tulnuks jätta rahuldamata. Seetõttu puudub ka vajadus saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
  5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ja § 363 p-st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a otsuse täies ulatuses, välja arvatud apellatsioonimenetluse kulu ja kohtuotsuse avalikustamist puudutavas osas, ja jõustab Viru Maakohtu
  8. aprilli
  9. a otsuse. Kassatsioon tuleb rahuldada.
  10. Kaitsja esitas taotluse hüvitada A. S-ile 2177 eurot 70 senti, mis süüdistatav maksis kassatsioonimenetluses osutatud 12 tunni ja 45 minuti õigusteenuse eest. Kolleegiumi hinnangul on tasu mõistliku suurusega ning riigil tuleb see KrMS § 186 lg 1 kohaselt süüdistatavale hüvitada. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.