← Eesti

4-24-2034/52

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine 4-24-2034

  1. juuni 2025 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Paavo Randma Sihtasutuse Viljandi Haigla väärteoasi isikuandmete kaitse seaduse § 65 lg 2 järgi Tartu Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus Kohtuväline menetleja Andmekaitse Inspektsioon, kassatsioon Sihtasutuse Viljandi Haigla kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmper
  4. mai 2025, kirjalik menetlus RIIGIKOHUS OTSUSTAB
  5. Tühistada Tartu Maakohtu
  6. detsembri
  7. a otsus osas, millega Sihtasutuse Viljandi Haigla suhtes lõpetati väärteomenetlus seoses süüteokoosseisu puudumisega, ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel väärteo aegumistähtaja möödumise tõttu.
  8. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  9. Kassatsioon jätta rahuldamata.
  10. Mõista Eesti Vabariigilt Sihtasutuse Viljandi Haigla kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. kasuks välja 525 eurot ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) karistas
  12. mai
  13. a otsusega SA-d Viljandi Haigla isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 65 lg 2 alusel rahatrahviga 40 000 eurot. Otsuse kohaselt läks haigla ravimikapist kaduma narkootiline ja psühhotroopne ravim Rivotril. Kapi võtit hoiti ravimiruumis, kuhu pääsesid õed ja hooldajad. Juhtumi lahendamiseks kogus õendusjuht 23.–
  14. jaanuaril 2023 haigla juhatuse nõusolekul kaheksateistkümnelt õelt ja hooldajalt uriiniproovid ning töötles analüüside tulemusi. Töötajatelt võeti allkiri, et nad on proovi andmisega nõus. Sellega rikuti isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 5 lg 1 p 1, art 6 lg 1 punkti a, art 7 lg-id 1–3 ja art 9 lg 2 punkti a, kuna õdede ja hooldajate nõusolek ei olnud vabatahtlik, teadlik, konkreetne ning ühemõtteline. Õendusjuht pani teo toime haigla huvides ja tema tegu oli omistatav SA-le Viljandi Haigla.
  15. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitasid kaebuse SA Viljandi Haigla kaitsjad, kes taotlesid väärteomenetluse lõpetamist või karistuse kergendamist. 4-24-2034
  16. Tartu Maakohus tühistas
  17. detsembri
  18. a otsusega kohtuvälise menetleja lahendi ja lõpetas menetluse väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel, kuna teos puudusid väärteo tunnused. Riigilt mõisteti SA Viljandi Haigla kasuks välja valitud kaitsjatele makstud tasu 13 482 eurot. Maakohus leidis, et töötajatelt uriiniproovi võtmisel ei rikutud IKÜM artiklites 5–7 ja 9 sätestatud korda. Töötajatele selgitati proovi andmise eesmärki ja selle vabatahtlikkust. Keegi neid proovi andmiseks ei survestanud ning töötajad teadsid, et keeldumisele ei järgneks mingeid kahjulikke tagajärgi. Töötajad andsid uriiniproovi seega vabatahtlikult. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  19. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kohtuväline menetleja, kes taotleb otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist.
  20. Kassaator leiab, et proovi andmine ei olnud vabatahtlik. Töötaja ja tööandja suhtes on töötaja nõrgem osapool ning tuleb eeldada, et nõusolek ei ole vabatahtlik. Õed ja hooldajad andsid proovi, sest tundsid vajadust tõendada tööandjale enda usaldusväärsust ning selleks oli ka kollektiivne surve. Riigikohtul tuleb Euroopa Kohtult (EK) küsida eelotsust selle kohta, kas IKÜM-is nimetatud vabatahtlik nõusolek isikuandmete töötlemiseks saab kohalduda töösuhtes ja kui saab, siis millistel tingimustel.
  21. Kassaator märgib, et nii AKI kui maakohus menetlesid väärteoasja võimalikult kiiresti ja põhjendamatute viivitusteta. Siiski saabub teo toimepanemise ajal kehtinud kaheaastane aegumistähtaeg enne, kui väärteootsus jõustub. Selline tähtaeg on ebaproportsionaalselt lühike. Seega ei vasta niisugune aegumise regulatsioon IKÜM-i põhjenduspunkti 151 tingimustele ning see tuleb jätta kohaldamata. Vajaduse korral saab Riigikohus küsida Euroopa Kohtult eelotsust ka aegumise kohta
  22. Kaitsja leiab, et väärtegu on karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 3 kohaselt aegunud ja väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  23. Väärteoprotokolli kohaselt pani SA Viljandi Haigla väärteo toime 23.–
  24. jaanuaril
  25. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 81 lg 3 kohaselt aegub väärtegu siis, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette pikemat aegumistähtaega. IKS
  26. ptk-s sätestatud väärtegudele kohalduvat kolmeaastast aegumistähtaega ettenägev § 73 lg 1 jõustus
  27. novembril 2023, s.o pärast arutatava teo toimepanemist. KarS § 5 lg 3 järgi ei tohi isiku olukorda halvendaval seadusel olla tagasiulatuvat jõudu (vt RKKK 08.02.2018, 1-17-4243/30, p 11).
  28. novembril 2023 jõustunud IKS § 73 lg 1 uus redaktsioon raskendaks võrreldes varem kehtinud seadusega menetlusaluse isiku olukorda, kehtestades aasta võrra pikema aegumistähtaja. Samuti ei ilmne väärteoasja materjalidest KarS § 81 lg-s 7 märgitud asjaolusid, mis oleksid tinginud väärteo aegumise peatumise. Kuigi maakohus tegi kohtuotsuse enne väärteo aegumistähtaja möödumist, ei ole otsus kassatsiooni esitamise tõttu jõustunud.
  29. Aegumine on absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt nt RKKK 30.05.2025, 4-23-749/38, p 7). Kuna menetlusalusele isikule etteheidetud väärteo lõpuleviimisest möödus kaks aastat
  30. jaanuaril 2025, tuleb väärteomenetlus SA Viljandi Haigla suhtes VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel lõpetada.
  31. Nõustuda ei saa seejuures kassaatori seisukohaga, mille kohaselt ei olnud isikuandmete töötlemise nõuete rikkumisega seotud väärtegude kaheaastane aegumistähtaeg kooskõlas Euroopa Liidu 2

(4)4-24-2034 õigusega. IKÜM ei näe ette tähtaegu andmekaitseliste rikkumiste aegumisele ja samuti ei ole Euroopa Liidu seadusandja asjassepuutuvaid aegumisnorme ühtlustanud mõnes muus õigusaktis. Diskretsiooniõigus aegumise regulatsiooni kehtestamiseks kuulub liikmesriikidele.
  1. Seega on ühemõtteliselt välistatud võimalus kohaldada menetlusaluse isiku suhtes pikemat aegumistähtaega. Kolleegium juhib siinkohal kassaatori tähelepanu asjaolule, et see taotlus ei ole kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, kuna rikuks ettenähtavuse, õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu keelu põhimõtteid (vt RKKK 20.06.2024, 4-23-742/78, p 16 koos seal viidatud Euroopa Kohtu praktikaga).
  2. Eelnevast johtuvalt ei ole põhjendatud küsida Euroopa Kohtult eelotsust Eesti õiguses sätestatud aegumistähtaja kohta. Eelotsusemenetlus Euroopa Kohtus eeldab eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva menetluse olemasolu (vt nt EK 11.09.2008, C-428/06, p 39; samuti Euroopa Kohtu soovitused liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks, C/2024/6008, p 31).
  3. Kolleegium annab siiski hinnangu kassaatori väitele, et kaheaastane aegumistähtaeg oli käsilolevas asjas lõpliku lahendini jõudmiseks ebaproportsionaalselt lühike. Kolleegium nõustub maakohtu kriitikaga, et väärteoasjas ei saa näha õigustust sellele ühele aastale ja neljale kuule, mis kohtuvälisel menetlejal kulus otsuseni jõudmiseks. Kassatsiooni väide, et kogu selle aja vältel tehti aktiivselt uurimis- ja menetlustoiminguid ning analüüsiti tõendeid, on väärteotoimikus sisalduvaid tõendeid silmas pidades paljasõnaline.
  4. Nagu öeldud, võeti töötajate nõusolek ja vaidlusalused proovid 23.–
  5. jaanuaril
  6. AKI sai toimunust teada varakult ja alustas juba
  7. veebruaril 2023 järelevalvemenetlust võimaliku rikkumise kontrollimiseks. Õigusküsimus oli seejuures kohe algusest peale selgepiiriline: kas töötajad, kes andsid tööandja soovil uriiniproovi, tegid seda informeeritult ja vabatahtlikult või mitte? Selle taustal jääb selgusetuks, miks kulus pelgalt väärteomenetluse alustamiseks tervelt neli kuud. Ja kuigi õigusvaidluse olemust arvesse võttes sai AKI algusest peale aru, et tõenduslik raskuspunkt langeb just isikulistele tõendiallikatele, kulus kohtuvälises menetluses 11 inimese ülekuulamisele täiesti arusaamatul põhjusel kokku ca kümme kuud (liiati kuulati 7 inimest 11-st üle ühel päeval). Paralleelselt ei toimunud intensiivset tööd ka teiste tõendite kogumisel. Nii nt paluti SA-lt Viljandi Haigla erinevat teavet asutuse töökorralduse kohta alles
  8. septembril 2023, õendusjuhi ametijuhendit taotleti lausa
  9. veebruaril 2024, s.o enam kui aasta pärast uuritava teo toimepanemist. Enamik kirjalikke tõendeid oli aga kogutud juba eelnenud järelevalvemenetluse käigus.
  10. Kokkuvõtvalt kulus lihtsakoelise ning tõenduslikus plaanis selge faktoloogiaga sündmuse kohta kasina koguse tõendite kogumiseks sisuliselt aasta. Kohtuväline menetleja oli aegumistähtajast teadlik. Seejuures tõdeti juba maakohtu menetluses ühe esimese asjana, et teo toimumises ning selle asjaoludes menetlusosalistel sisulist vaidlust ei ole. Seetõttu jäävad kassaatori väited põhjendamatult ning ebaproportsionaalselt lühikese aegumistähtaja kohta sisutühjaks.
  11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, tühistab kolleegium Tartu Maakohtu
  12. detsembri
  13. a otsuse osas, millega SA Viljandi Haigla suhtes lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, ja lõpetab menetluse seoses väärteo aegumistähtaja möödumisega. Väärteomenetluse kulude hüvitamist puudutavas osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kohtuvälise menetleja kassatsioon jääb rahuldamata.
  14. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral mh VTMS § 29 lg 1 p-s 5 ette nähtud alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kassatsioonimenetluse kuluna palutakse menetlusalusele isikule hüvitada 1434,72 eurot (koos käibemaksuga). 3
(4)4-24-2034
  1. SA Viljandi Haigla on käibemaksukohustuslane. Kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte kohaselt saab käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (RKKK 09.03.2022, 4-21-995/56, p 11). Kaitsjad pole sellekohaseid väiteid esitanud, mistõttu on taotlus käibemaksu summa osas alusetu.
  2. Taotluse kohaselt kulus kolmel advokaadil kirjaliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamiseks aega 5,6 tundi. Advokaatide ühe töötunni hind on 210 eurot (ilma käibemaksuta). Kolleegium peab tunnihinda põhjendatuks. Samas ei ole taotluses nimetatud summa kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik. Kassatsioonimenetluse poolel paluti Riigikohtule esitada seisukoht üksnes väärteo aegumise kohta. Tegemist ei ole keeruka õigusküsimusega, mis nõudnuks mitme advokaadi tööd, ja koostatud lühike vastus ei õigusta ajakulu 4,5 tundi. Lisaks on selgelt ülemäärane menetluskulu nimekirja koostamise ajana märgitud 1,1 tundi. Eelnevast tulenevalt on võimalik lugeda õigusteenuse eest makstud tasu mõistlikuks 2,5 tunni ulatuses ehk kokku 525 eurot. See summa tuleb VTMS § 23 ja § 38 lg 1 ning KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt menetlusaluse isiku kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.