4-24-941/88

(11)4-24-941 EE701700017001577198 (Luminor Pank). Maksekorraldusele on kohustuslik märkida viitenumber

2. Kohtuotsuse lõpposa saata Märtin Harjaksile, kaitsjatele ning Politsei- ja Piirivalveametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse lõpposa kuulutamine:
3. märtsil
4. a. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest, s.o hiljemalt 24.03.
5. a ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. Kui kohtumenetluse pooled loobusid kassatsiooniõiguse kasutamisest vastavalt VTMS § 135 lg 4 p 2, jõustub otsus selle kuulutamisele järgnevast päevast. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele etoimikus/kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav alates 17.04.
6. a. tööpäeva jooksul. Asjaolud ja menetluskäik
7. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi II 21.02.2024 otsusega (kohtutoimik I kd tl 2-4) väärteoasjas nr 2670,24,000396 karistati Märtin Harjaksit (Harjaks) liiklusseaduse § 224 lg 2 (lubatud alkoholi piirmäära ületamine) ja § 234 lg 1 (peatamise märguande eiramine) alusel KarS § 56 lg 1 - § 63 lg-t 1 kohaldades juhtimisõiguse äravõtmisega 16 kuuks. Otsuse kohaselt on kaebuse esitamise viimane päev 11.03.
8. Otsuse aluseks on 27.01.2024 väärteoprotokoll (politsei toimik tl 3), mille kohaselt 26.01.2024 kell 23.19 Pärnu Maakonnas Lääneranna vallas Sipa-Suitsu
9. kilomeeril juhtis M. Harjaks mootorsõidukit, eiras tahtlikult politseiametniku LS § 200 lg 1, 3 kehtestatud korras antud peatumismärguannet ning juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kelle ühe liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,57 mg/l.
10. 11.03.2024 registreeriti Pärnu Maakohtus M. Harjaksi kaitsja P. Rummi kaebus (kohtutoimik I kd tl 1-11) Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna II menetlusgrupi 21.02.2024 otsusele väärteoasjas 2670,24,000396 LS § 234 lg 1 järgi, millega palutakse tühistada kohtuvälise menetleja 21.02.2024 otsus väärteoasjas nr 2670,24,000396 ja lõpetada väärteomenetlus ning alternatiivselt tühistada kohtuvälise menetleja 21.02.2024 otsus väärteoasjas nr 2670,24,000396 karistuse osas ja teha uus otsus, millega määrata menetlusalusele isikule rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuueks kuuks. Menetluskulud palutakse jätta Politsei- ja Piirivalveameti kanda. Kaebaja vaidlustab PPA Lääne prefektuuri 21.02.2024 otsuse kogu ulatuses. Kaebaja vaidlustab väärteo toimepanemise ning leiab, et kohtuväline menetleja ei ole otsust langetades nõuetekohaselt arvestanud menetlusaluse isikuga, tema varasema käitumisega ja samalaadsete rikkumiste puudumise asjaoluga. Esemeliste ega isikuliste tõendite uurimist kaebaja kaebuses taotlenud ei ole.
11. Kohtuväline menetleja vaidleb kirjalikus vastuses (kohtutoimik I kd tl 15-18) kaebusele täies ulatuses vastu.
12. Pärnu Maakohus tegi 24.05.2024 otsuse käesoleva kaebuse suhtes, millega rahuldas kaebuse, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 2

(11)4-24-941

1. 10.12.2024 jagati M. Harjaksi kaitsja 11.03.2024 kaebus Pärnu Maakohtu menetlusse uueks arutamiseks, tulenevalt Riigikohtu 28.11.2024 otsusest. Riigikohus leidis, et maakohus rikkus oluliselt tõendite hindamise reegleid ja seetõttu saatis nende minetuste tõttu kohtuasja uuesti arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.
2. 28.01.2024 jättis eelmenetluses maakohus rahuldamata kaitsjate 10.01.2025 taotlused M. Harjaksi suhtes väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 2 ja KrMS § 274 2 lg 1 või alternatiivselt VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.
3. 27.02.2025 rahuldas maakohus poolte taotlused täiendavate tõendite uurimiseks lähtuvalt käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsusest.
4. Maakohus arutas asja kahel kohtuistungil 06.03.2025 ja 17.03.
5. Kaitsjad taotlesid kaebuse rahuldamist ja PPA Lääne prefektuuri otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning alternatiivselt taotlesid otsuse tühistamist karistuse osas ja teha uus otsus, millega määrata menetlusalusele isikule rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuueks kuuks. Kohtuvälise menetleja esindajad taotlesid väärteo otsuse muutmata jätmist. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Kaebuse esitajale on inkrimineeritud ühe ja sama sündmuse käigus mootorsõiduki juhtimisel lubatud alkoholipiirmäära ületamine LS § 224 lg 2 alusel ja peatumismärguande eiramine LS § 234 lg 1 alusel. Kohus, vaadanud läbi kaebuse ja täiendavad seisukohad, kohtuvälise menetleja seisukohad, kohtule esitatud väärteoasja toimiku ja poolte poolt taotletud tõendid, on seisukohal, et väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised käesolevas asjas puuduvad ning menetlusaluse isiku poolt on toime pandud talle inkrimineeritud väärteod, karistus on nõuetekohaselt põhjendatud ja igasugused alused väärteootsuse tühistamiseks või muutmiseks puuduvad. Kaebuse esitaja M. Harjaksi põhiväiteks on see, et ei ole tõendatud, et tema üldse juhtis süüdistuses toodud asjal mootorsõidukit. Vaidlus puudub samas selles, et M. Harjaks oli süüdistuses toodud ajal alkoholi tarvitanud ning seda kinnitavad ka muud tõendid – indikaatorvahendi kasutamise protokoll, joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja väljatrükk, mis haakub iseenesest ka süüdistuses toodud asjaoluga, et ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,57 mg/l (kvm tl 4-7). Maakohus leiab, et esitatud süüdistused on tõenditega kogumist kohtul tekkinud siseveendumuse kohaselt küllaldaselt tõenditega kogumis tõendatud, sh ei jäta tõendite hindamise reeglid ruumi muuks kõrvaldamata kahtluseks M. Harjaksi suhtes.
6. 07.05.2024 esitasid kaitsjad tõendina salvestise (s.o KIS-is asja materjalide juures fail nimega 441113322_7992960410723015_5464749906611252603). Antud videoklipiga soovib kaitsja pool tõendada seda, et M. Harjaks istus sõiduki sõitma asudes juhipoolsele kõrvalistmele ja mitte juhiistmele. Videolt on näha, et see on tehtud 26.01.2024, s.o reedel kell 22.16.41 ja kestab 1 minut ja 21 sekundit. Maakohus leiab, et antud videoklipp ei ole asjasse puutuv ja ei kinnita kaitsja poole väiteid, sest süüdistuses toodud aeg algas kell 23.20 ehk enam kui tund aega hiljem ja ei kajasta antud sõiduki trajektoori ja võimalikke peatumisi enne politsei patrulliga kohtumist. Seda enam, et M. Harjaks enda ütluste kohaselt olevat läinud sõidukisse üksi 3

(11)4-24-941 muusikat kuulama ja magama, mis aga videosalvestiselt nähtuvaga sugugi ei ühti (vt kohtuotsuse põhjenduste p 9 – M. Harjaksi ütlused).

1. Pardakaamera salvestised. Liiklusjärelvalvet teostanud A. Treiali ütluste kohaselt oli tema ametialases kasutuses oleval autol töötav pardakaamera ja ta teostas sel ööl liiklusjärelevalvet abipolitseinik M. Heinmetsaga, kes oli väljastpoolt Lääne prefektuuri abis. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et video esimestel sekunditel avaneb sõiduki kõrvalistuja uks. Haakuvalt nimetatud tõendiga puudub alus kahelda selles osas M. Harjaksi ütlustes, et ta on 185 cm pikk (23.04.2024 ipr lk 41), sest ka A. Treiali vormikaamerast on näha, et ta on selgelt pikem patrullpolitseinikest, sh A. Treialist, kes on oma pikkuseks öelnud 172 cm (06.02.2025 ipr lk 19). Maakohtu hinnangul ei ole sellise pikkusega juhil eluliselt võimatu avada ja sulgeda kõrvalsõitja ust sõidu ajal, seda enam, et pardakaamera salvestisel nähtub samal ajal ukse avamisega ka sõiduki kaldumine vastassuunda – on eluliselt loogiline, et sõiduki juhtimise ajal selle kõrvalistuja ust avades kaob ajutiselt täielik kontroll sõiduki üle. Kohus märgib ka, et liiklusregistri väljatrüki andmetel (politsei toimik tl 17) on M. Harjaksil juhiload väljastatud 26.04.2019, mis annab alust eeldada ka piisavat vilumust sõiduoskustes. Seega, arvestades tõendite kogumist kujunevat konteksti, siis sel ajal, kui ukse avamine toimus, võis M. Harjaks juba eeldada, et politsei on tema sõidukit märganud ja valmistada seeläbi ette versiooni kahest sõidukis viibinud isikust, kuivõrd politsei eest püüti põgeneda ja vahetult peatumismärguandele ei peatutud – pardakaamera salvestise järgi selgelt, vaatamata punase ja sinise vilkuri kasutamisele, asutakse tegutsema vastupidiselt edasi põgenedes. Arvestades ka seda, millist aktiivsest käitumisest tingitud „teatrit“ M. Harjakas sündmuspaigal politseid eksitades tegi, haakub ka see sellega, et eksitamise püüd võis saada alguse juba sellest sõidu ajal avatud uksest. Politsei eest põgenemise fakt kinnitab üheselt M. Harjaksi poolt politsei märkamist, sh ei ole väheoluline see, et politseil on sel ajal spidomeetri näit vahepeal ka üle 120 km/h, kui ta üritab põgenevale autole järgi sõita ja seda peatada. Peatumise asemel keerab põgenev auto ühel hetkel hoopis paremale kõrvalteele, arendades uuesti kiirust politsei spidomeetri järgi üle 100 km/h, tekitades suure vahemaa politseiauto vahele ning sõites kurvis paremale poole teed kraavi. Teeolud on selgelt talvised (lumised). Antud põgenemise asjaolud kogumis näitavad põgeneja tegevuse ohtlikkust (süü suurust). Pardakaamera salvestis tõendab objektiivselt peatumise märguande eiramist LS § 234 lg 1 alusel, kuid ei tõenda veel sõidukit juhtinud isikut, sest seda see selgelt ei näita.
2. Aleksander Treiali (23.04.2024 ipr lk 5-17; 06.03.2025 ipr II lk 5-15, 23-25) ja Merit Heinmetsa (23.03.2024 ipr lk 17-24; 06.03.2025 ipr II lk 15-23) ütlused. Nii A. Treiali kui ka M. Heinmetsa ütluste alusel, olles õhtuses vahetuses patrullis, põgenes nende eest kihutades sõiduk, mis eiras peatumismärguannet. 3.
3. A. Treiali ütluste kohaselt on M. Harjaks talle teada tööalaselt. Tunnistaja selgitas, et Pärnu maakonnas Lihula linnas ja selle lähiümbruses patrullis olles, pärast peatumismärguannet eiranud sõiduki poolt teelt välja paremale keeramist, ta märkas, et juhiuks läks lahti ning sealt keegi pani jooksu. Kohus märgib, et haakuvalt tunnistaja ütlustega nähtub ka politseiauto pardakaamera salvestise videofaililt nimega 20240127_001930_F, et video
4. sekundil avaneb sõiduki juhipoolne uks. Meesterahvas, keda tunnistaja nägi, oli pikemat kasvu ja kõhnem – selline kirjeldus haakub M. Harjaksi välimusega, milline nähtub näiteks kaitsja poole esitatud turvakaamera salvestiselt kui ka A. Treiali vormikaamera salvestiselt nähtuvaga (mõlemad salvestised KIS-is, dok nr 42s ning 73s). A. Treial asus sõidukist väljunud mehele järgi jooksma, kuid vältis üle põllu ja kraavi jooksmist, valides parempoolse tee, valgustades samal ajal eest jooksjat taskulambiga, kuni ta korraks silmist kadus. Minuti-paari pärast kuulis ta metsas praksatust ja hakkas sinnapoole kõndima, 4

(11)4-24-941 kuni vastu tuli üks meesterahvas ja küsis, et oo, mis action siin toimub. Antud mees rääkis küsimise peale, et tal pole aimugi, kelle auto see on ja tundis muret, et mootor võib kokku joosta ja tuleks välja lülitada. Ta tahtis auto juurde minna, kuid A. Treiali ütluste järgi teda keelati, kuna see polnud tema väitel tema auto. Hiljem väitis, et tahab sealt oma telefoni. Kui ta üritas jõuga sõidukisse siseneda, pandi tal käed raudu, sest ei teatud, mida ta sealt otsib. A. Treiali ütluste kohaselt tuli neile appi teine patrull politseibussiga, nad vaatasid antud isiku suvejalanõude, ketside (seejuures A. Treiali ütluste kohaselt oli väljas väga külm ilm) taldu ja samad tallajäljed viisid juhiuksest ümber auto üle kraavi ja põllu. A. Treiali ütlustesse on kaitsja pool külvanud kahtlusi seetõttu, et kui autost põgenev isik jooksis põllu suunas, siis tagasi tulles märkas A. Treial ka teelt välja sõitnud autost hoopis teisel pool teed ühte meest ja seetõttu A. Treial ei olnud M. Heinmetsa ütluste (ja ka Rando Alu ütluste järgi, kes kuulis asjaolusid eetrist) kohaselt hetkeks kindel, kas tabatud on õige juht. Maakohtu hinnangul näitab eeltoodud kontekst aga hoopis seda, et M. Harjaksiga kohtudes püüdis viimane igati A. Treialit eksitada, kuid autole lähenedes paljastas oma valeväited kahtlase ja äkitselt muutunud käitumisega. Teisel pool teed olnud isiku välistasid A. Treiali jaoks hiljem ka jäljed, sest üle tee olnud talumehel olid suured saapad ja M. Harjaksil suvised tennised, mille jälgedel on üheselt suur vahe sees. Maakohus märgib, et oluline on ka see, et autost väljunud isikul oli teine suund, mida kinnitas ka jäljerida ja fakt, et autost väljus vaid üks isik. Käesoleval juhul püüabki kaitsja pool tekitada kõrvaldamatut kahtlust sellest, et teatud piirini oli A. Treial M. Harjaksi poolt eksitatud ja see viis A. Treiali hetkeks mõttele versioonist, et autost põgenes võib-olla keegi teine. Antud eksitamise üritus on aga igati läbinähtav ja perspektiivitu käik, et kohtu jaoks süüstavate tõendite piisavat hulka väärata. A. Treiali ütluste järgi, ehkki alguses M. Harjaks eitas igasugust seost antud autoga, selgus, et auto kasutajana oli ta isegi sõiduki tehnilises passis sees. Lisaks oli ju ka tema telefon autos, mis oli ühendatud Bluetoothi abil autoga ja mille muusika tuli auto kõlaritest. M. Harjaksi selgitused ei ole olnud järjepidevad. Tõendikogumiga on tuvastatud, et selles suunas, pimedas ja külmades oludes, põgenes vaid üks isik A. Treiali eest ning sobiva mustriga jalatsid olid jalas M. Harjaksil. 3.

1. Ka tunnistaja M. Heinmetsa ütluste kohaselt, kui alguses M. Harjaksilt küsiti, et kas ta teab, kelle auto see on, siis ta vastas eitavalt ja lisas, et näeb seda sõidukit esimest korda. Samuti ka M. Heinmetsa ütluste kohaselt väljus autost vaid üks sportliku kehaehitusega meesterahvas, kel oli seljas pikem (üle istmiku) tume jope. M. Heinmest mäletab, et kui ta talle järgi jooksis, siis tagant pükste säär taskulambiga peale näidates kuidagi helkis. M. Heinmetsa ütluste järgi kui A. Treial metsast ühe mehega välja tuli, oli temal seljas samane riietus – selleks isikuks oli M. Harjaks. Maakohus leiab, et M. Heinmetsa ütlused haakuvad A. Treiali ütlustega ja kuna M. Harjaksit ei ole eraldi seljatagant vaadeldud, seega ükskõik mis (nt ka lumi), võis valgustamise hetkel M. Heinmetsale vastu helkida. Kokkuvõttes ei välista M. Harjaksi muutlikud ütlused kuidagi eluliselt sõidukijuhina tema kohta tehtud järeldust, vaid üksikud faktid kogumis kinnitavad ja võimaldavad teha järeldusi, et põgenenud juhiks oli just M. Harjaks. Asjaolu, et ei A. Treial ega M. Heinmets ei näinud autost põgenenud isiku nägu vahetult, ei tähenda seda, et piisavad asjaolud kogumis ei võimaldaks järeldada M. Harjaksi isikut muu piisavate tõendite põhjal tekkinud faktikogumiga. Tõendite hindamisel on laialdaselt kasutatud ka välistamismeetodit – üks isik põgeneb autost, kel sama riietus ning rohkem isikuid selles suunas ei väljunud ega näha polnud. Samuti välistavad öine aeg ja ilmastiku oludki juhuslikke uitajaid sellises kohas põllul ja metsas. 3.
2. Maakohus leiab, et M. Heinmetsa ütlused haakuvad ka vaadeldud A. Treilali vormikaamera salvestusega, millest nähtub M. Harjaksi isik ja M. Heinmetsa poolt viidatult esimese välimuse kirjeldus. A. Treial andis ütlusi, et sündmuskohal olles ta kasutas rinnakaamerat ja see salvestus pärineb tema rinnakaamerast ja selle kinnituseks ta ka viitas, et 5

(11)4-24-941 vaadeldud kaameraklipis on seetõttu vasakul nurgas ka tema isikukood. 3.

1. Menetluse käigus tõusetus ka küsimus sellest, et kahel istungil (23.04.2024 ja 06.03.2025) oli M. Heinmets rääkinud, et ka temal oli rinnakaamera ja see oli tol õhtul mingil hetkel ka töös, kui nad sõitsid valgele sõidukile järele (06.03.2025 ipr lk 22). A. Treial kirjeldas kohtus (06.03.2025 ipr lk 12), kuidas kasutada vormikaamerat ja et kui filmimine toimus, siis kaamera ära andmisel laadimispunkti, salvestub filmitu automaatselt pilve, ja see on hiljem äratuntav vormikaamerat kasutanud isiku isikukoodi järgi. Selles sai kohus ka A. Treiali vormikaamera salvestist uurides veenduda. 10.03.2025 esitasid kaitsjad kohtule taotluse nõuda Politsei- ja Piirivalveametilt välja ja kohustada esitama abipolitseinik M. Heinmetsa vormikaamera salvestist 26.01.2024 sündmuse kohta ajavahemikul kell 23.00 (26.01.2024) kuni kell 03.00 (27.01.2024). Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas, et M. Heinmetsa vormikaamera salvestist olemas ei olegi, seega on tõendi kogumine ka võimatu. Kohtuvälisel menetlejal puuduvad andmed sellest, et DEMS infosüsteemi oleks salvestunud M. Heinmetsa rinnakaamera salvestus. Seega maakohus menetluse käigus märkis, et antud M. Heinmetsa vormikaamera salvestist ei ole võimalik koguda, samuti ei esitanud seda taotlust kaitsjad siis, kui väärteoasi oli esimesel ringil maakohtus arutusel ja M. Heinmets selle kohta ütlusi andis. Maakohus leiab, et nimetatud asjaolu ei moodusta asjas kõrvaldamata kahtlust, sest esineb küllaldane tõendite kogum, mis M. Harjaksi süüd tõendab. Lisaks jääb teadmata, kas tegemist on nt tehnilise probleemiga, miks nimetatud salvestist ega jälge sellest salvestisest antud infosüsteemi järgi olemas ei ole.
2. Tunnistaja Rando Alu ütlused (23.04.2024 ipr lk 24 jj). Tunnistaja R. Alu ütluste järgi on ta Lääne prefektuuris koertegrupis patrullpolitseinik. Tööl olles kuulis ta politsei raadioeetrist antud sündmusest ning kuivõrd see viitas sõidukist põgenemisele, leidis ta, et nad saavad koertega abi pakkuda. Kui nad kohale jõudsid, siis patrullil oli seal meesterahvas, kes oli käeraudadesse pandud ja meesterahvas oli ülbe, politseivastaselt meelestatud ja mitte koostööaldis. R. Alu ütluste järgi oli eetrist kuuldud versioon, mille kohaselt võis autost olla plehku pannud kaks isikut, välistatud sellega, et seda ei kinnitanud kohapeal tajutud süüteojäljed. A. Treiali poolt viidatud talumehe jäljed olid lühikese vahemaaga ja ei tulnud sündmuskohale. Samas politseibussis olnud mehe jälgi sai kontrollitud ja need haakusid autost väljunud tallamustri jälgedega. Maakohus tuvastab, et ka koerajuhi R. Alu ütluste kohaselt on igati kinnitatud, et autost väljusid ainult ühed jäljed, mis haakusid M. Harjaksi jalatsijälgedega. Kaitsjad taotlesid nn talumehe kohtusse kutsumist, kuid maakohus jättis selle taotluse istungil rahuldamata. Nimetatud isiku kutsumist ei olnud kaitsjad pidanud vajalikuks ka varasemas kohtumenetluses
3. aastal, samuti
4. aastal eelmenetluses. Lisaks kinnitavad üheselt ka R. Alu ütlused, et antud nn talumehe jäljed ei looklenud sündmuspaiga lähedalegi ja A. Treiali ütlused selle kohta, et need jäljed erinesid ka füüsiliselt (suuruselt) oluliselt. Seega on maakohus seisukohal, et selline kaitsjate taotlus ei ole ei õigeaegne ega asjasse puutuv ning muu tõendite kogum välistab, et autost sai peale M. Harjaksi veel keegi või keegi muu väljuda, sest ka R. Alu ütluste järgi väljusid autost vaid ühed jäljed ja need ühtisid M. Harjaksi tallamustriga. Maakohus tuvastab sedagi, et R. Alu ütlused haakuvad A. Treiali ja M. Heinmetsa ütlustega selles, et R. Alu ei kuulnud raadioeetrist mitte seda, et autost oleks väljunud kaks isikut, vaid tegi selle järelduse seetõttu, et üle tee heki taga olevat nähtud patrulli poolt teist meesterahvast (nn talumeest) ja see on just see aeg, kui A. Treial oli M. Harjaksi poolt veel eksitatud. Sellise versiooni tekkimine kohapeal on kohtu jaoks ka igati loogiline olukorras, kus M. Harjaks püüdis politseinikke ise eksitada ning ootamatult ilmus teisele poole teed heki taha veel üks isik. Küll aga sai see hetkeks tekkinud versioon kohapeal ju üheselt ka välistatud M. Harjaksi vastuoluliste selgituste, sõidukist väljunud ühe jäljeraja, mis ühtis M. Harjaksi suviste jalatsite jälgedega, 6

(11)4-24-941 samuti talumehe jälgede kontrollimise tulemusena, mis sündmuspaigale üldse ei jõudnudki. Kohtu hinnangul viitab erinevate versioonide tekkimine sündmuspaigal üksnes sellele, et ei jääda kinni üksnes ühele versioonile, vaid politsei viis läbi igati mitmekülgse ja põhjaliku menetluse, selgitamaks välja peatumismärguannet eiranud ja põgenenud juht.

1. Tunnistaja Erkki Vainulti ütluste (06.03.2025 II ipr lk 1-5) järgi oli ta süüdistuses toodud ajal patrullvahetuses ja tema ülesandeks oli avariide vormistamine ja selleks oli tal olemas ka fototehnika. Ta sai välijuhilt korralduse minna intsidendi asukohta ja tegi antud Volkswagenist fotosid, samuti toimetas ta hiljem kinni peetud isiku oma politseibussiga Pärnusse. E. Vainult vaatles fotosid kohtus ja kinnitas, et toimikus CD-l olevad fotod on tema tehtud ametikohustuste täitmiseks. Nimetatud fotodelt on näha teelt väljasõitnud ja seeläbi kahjustatud valge Volkswagen, mis haakub esitatud süüdistuses nimetatud automargiga. Autos on tühje õllepurke ja mobiiltelefon. Juhi kõrvalistmel on näha raamat pealkirjaga Now or Never. Kaitsja kohtuvaidluses leidis, et antud raamat võis kukkuda kõrvalistmele kraavi sõitmise tulemusel. Maakohus aga leiab, et selline versioon ühtlasi ka kinnitab, et kõrvalistuja istmel kedagi ei istunud, sest muidu oleks raamat kukkunud istmest kõrvale. Raamatu istmiku alla kukkumine ei ole eluliselt võimalik. Samuti on ebaloogiline, et lisaks juhile oli keegi teine isik auto tagaistmel ja väljus samuti juhiukse kaudu välja ronides (seda versiooni pole ka keegi pakkunud). Seega ka antud raamat juhi kõrvalistmel kinnitab, et sel istmel ei istunud kedagi. Samuti ei ole eluliselt loogiline istuda raamatu peal (tegemist on ka üsna massiivse raamatuga, vt foto IMG_9294.JPG). Eeltoodud järeldused haakuvad aga muu rõhuva kogumiga tõenditega, et autost väljus vaid üks isik ja seda juhi kohalt ning ka raamat kõrvalistuja istmel kinnitab kaudselt seda, et seal istmel ei istunud ühtegi inimest.
2. Tunnistaja Ranno Väina ütluste (23.04.2024 ipr lk 3-5) kohaselt oli ta patrullpolitseinikuna süüdistuses toodud ajal tööl ja kuulis autos raadiojaamast antud sündmusest, ise ta sündmuskohal ei käinud, kuid mäletab, et isik toodi hiljem politseijaoskonda, kus ta ise ka kohal oli ja asus teostama antud väärteomenetluses toiminguid. M. Harjaks ütles ülekuulamisel, et ta ei mäleta sündmusi või ta ei tea. R. Väin on koostanud muuhulgas käesolevas asjas väärteoprotokolli ja juhtimiselt kõrvaldamise otsuse. Maakohus leiab, et R. Väina ütlused mingit olulist tõenduslikku teavet ei sisalda ja asjaolude järgi on viidud menetlustoiminguid läbi tavapäralt ja nõutaval viisil.
3. Tunnistaja A i ütlused (08.05.2024 ipr lk 5-14). A ütluste kohaselt see auto, millega väärtegu toime pandi, on küll registris tema nimel, ehkki auto omand talle ei kuulu ning muud puutumust tal selle autoga ei ole. Ta kirjeldab, et kaitsjate esitaud videoklipp, mida kohtus uuriti, on tema talu kaamerast. Samas seda, kes juhtis autot, kui see 26.01.2024 talu juurest ära sõitis, A vastata ei teadnud. Maakohus leiab, et A ütlused ei anna kohtuasja juurde muud olulist teavet, kui vaid seda, et ka A ütluste järgi oli sõiduki kasutajaks üksnes M. Harjaks ja mitte keegi teine.
4. R i ütlused (08.05.2024 ipr lk 14-20). R ütluste kohaselt on ta M. Harjaksi tädi ja 26.01.2024 käis M. Harjaks neil tööd tegemas ning õhtul kuue ajal kui ta tegi söögi valmis, siis ta korraks nägi Märtinit, kes läks ca 100m kaugusele suvemajja, kus ta sel perioodil elas. Rohkem ta sel õhtul M. Harjaksit ei näinud. Volkswagen Passatit kasutab tunnistaja ütluste kohaselt üksnes M. Harjaks. Maakohus leiab, et R ütlused ei anna kohtuasja juurde muud olulist teavet, kui vaid seda, et ka R ütluste järgi oli sõiduki kasutajaks üksnes M. Harjaks ja mitte keegi teine.
5. Menetlusaluse isiku Märtin Harjaksi ütlused (23.04.2024 ipr lk 33-44). M. Harjaksi ütluste kohaselt süüdistuses kirjeldatud tegusid ta toime pannud ei ole. M. Harjaksi ütluste kohaselt viibis ta sel päeva M sugulaste juures (R , A ), tegi seal päeval tööd ning õhtul jõid. M. Harjaksi sõnutsi jõi ta väga palju, umbes natuke alla ühe liitri Jägermeistrit. Ta mäletab, et sel päeval oli lumine ja väga külm. Mingi hetk läks ta välja A kuuluva sõiduki Volkswagen Passat CC kõrvalistmele, kuulas muusikat ja jäi magama. Ta mäletab, et pani süüte sisse ja kuulas muusikat 7

(11)4-24-941 enda telefoni kaudu läbi auto. Ta ei oska selgitada, miks ta autosse läks ja kas autos ka kütte sisse pani. Järgmine hetk oli M. Harjaksi sõnul aga juba see, kus olid politseiauto tuled ja keegi tundmatu häälega meesterahvas ütles talle, et jookse, mille peale ta automaatselt jooksiski. Ta ei saanud aru, kes see mees oli, sest kõik käis nii kiiresti. Ta väljus autost kõrvalistuja ukse kaudu. Ta jooksis metsa, aga kui sai aru, et tal pole telefoni, on ise läbimärg, siis läks ta auto juurde tagasi. Teel auto juurde minnes ei kohanud ta kedagi. Auto juurde jõudes olid seal naispolitseinik ja meespolitseinik, kes ei lubanud tal autost telefoni võta. Ta ei mäleta, et politseiametnikud oleksid küsinud temalt, mida ta seal teeb ja kas tal on mingi seos antud autoga. Maakohus leiab, et M. Harjaksi ütlused ei ole usaldusväärsed ja neile ei saa rajada kohtuotsust. Olemas on piisav tõendite kogu selle kohta, et antud põgenenud sõidukit juhtis M. Harjaks, mida tõendavad alljärgmised asjaolud:

1. a)M. Harjaksi selgitused asjaolude kohta on olnud diametraalses muutuses ja on igati tuvastatud, et ta aktiivselt püüdis politseid kohapeal, seejuures alguses peaaegu veenvalt, eksitada. Nt tunnistaja A. Treiali ütluste järgi ta küsis, et kas ta on kuidagi autoga seotud või ei ole ja M. Harjaksi esmane vastus selle kohta oli järgmise sisuga: ,,Ei, ma siin kodu poole lähen, noh, kodu poole seal ikka inimesed lähevad, aga noh“; ,,Ei, mina ka ei tea, kelle auto.’’; ,,Pole aimugi, kelle auto on, aga tal võiks mootori välja lülitada.’’ ;
2. b)M. Harjaksi käitumine sündmuskohal viitab kaudselt sellele, et ta on antud sõidukit juhtinud isik – näiteks nii A. Treiali kui M. Heinmetsa ütluste järgi ühel hetkel tahtis M. Harjaks autost, millega tal väidetavalt igasugune kokkupuude puudus, oma telefoni kätte saada ja kasutas selleks ka vaatamata keelamisele jõudu;
3. c)Sündmuskohal kogutud tõenditega tuvastati, et sündmuskohalt põgenes vaid üks isik ning külmas ja üksikus kohas on ühtäkki M. Harjaks ja mootorsõiduk, mille ainukasutaja ja faktiline omanik (registri andmed on informatiivsed, s.t ei oma õiguslikku tähendust) on M. Harjaks – see on tõendamist leidnud liiklusregistri väljavõttega sõiduki kohta ja ka M. Harjaksi tädipoja ning tädi ütlustega;
4. d)Nii tunnistajate A. Treiali kui M. Heinmetsa ütluste alusel on üheselt tuvastatav, et sõidukist väljus vaid üks meesterahvas ja mitte ühtegi enam;
5. e)M. Heinmetsa ütluste järgi haakus sõidukist põgenenud mehe riietus M. Harjaksi riietusega ning ei ole eluliselt usutav, et külmas metsas ja põllul oleks olnud keegi teine sama riietusega, liiatigi, kui autost väljusid vaid M. Harjaksi tallamustriga jäljed;
6. f)M. Harjaks ei oska väidetavalt tema ainukasutuses olnud autot juhtinud isikut aktiivse kaitse jaoks nõutud tasemel kirjeldada;
7. g)Tunnistaja A. Treiali ütluste kohaselt (23.04.2024 ipr lk 10-12) oli sõiduki parempoolne uks kinni kiilunud ja vaid juhipoolne uks oli avatud. Seega ei saanud seda eeldatavalt kiiresti põgenemiseks ka avada, nagu viitab M. Harjaks oma ütlustes. Samuti on ebaloogiline, et M. Harjaks põgenedes selle ukse enda järelt siis ka sulges ja et tal oli üldse aega seda sulgeda, arvestades tema väiteid ootamatust ja ülikiirest autost põgenemisest;
8. h)koerajuhi R. Alu ütlustega on tõendatud, et autost väljusid ainult ühed jäljed, mis haakusid M. Harjaksi tallamustri jalatsijälgedega;
9. i)M. Harjaksi tuli enda ütluste järgi metsast välja seetõttu, et oli niivõrd külm ja see annab juba konteksti selle kohta, et ei ole võimalik, et keegi teine jäi põgenemise tõttu märjaks saaduna välja külma kätte, arvestades neid toiminguid ja aega, mida politseinikud sündmuskohal veel veetsid. A. Treiali ütluste järgi oli ainuüksi juba linnas miinus 20 kraadi ja oli väga külm (23.04.2024 ipr lk 8). Selles osas ei ole M. Harjaksi ütlused ebausaldusväärsed, mis puudutavad ilmastikuolusid, nt M. Harjaksi ütluste järgi oli sel päeval juba sugulaste juures olles oli õues väga külm (23.04.2024 ipr lk 34), sündmuskohal ta jooksis metsa, seetõttu oli ka läbimärg ja sai aru, et ei saa sinna metsa 8

(11)4-24-941 jääda (23.04.2024 ipr lk 36). M. Harjaksi poolt küsimustele antud vastused: „Mis siis juhtus, kui te metsa jooksite? Midagi, külm, märg ja pime, tulin auto juurde tagasi. Kas te kohtusite kellegagi tee peal? Ei.“ /…/ Olite märg, miks te märg olite? Sest lumi oli maas ja kui sa jooksed lume sees, siis oled ikka märg. (23.04.2024 ipr lk 39);

1. j)M. Harjaksi ütluste järgi on ebaloogiline ja ka elulisel mitte usutav, et ehkki sugulastel on kinnistul kaks majapidamist, siis väga külma ilmaga läks ta sugulaste juures autosse magama ja sel ajal keegi teine „tundmatu häälega isik“ asus sõidukit juhtima ajal, mil tema seal magas;
2. k)M. Harjaksi väited, et autot juhtis keegi teine meesterahvas, keda ta ei tunne ja kes samuti autost põgenes, on ümber lükatud eespool kirjeldatud rõhuva tõendikogumiga. Esiteks on tema aktiivse kaitse väited lisaks paljasõnalisusele ka vastuolus M. Harjaksi enda poolt politseinikele antud esmaste selgitustega, teiseks on need eluliselt mitteusutavad ning seetõttu ei tekita antud väärteoasjas mingit kõrvaldamata kahtlust, mis tuleks M. Harjaksi kasuks tõlgendada. Tõendite kogumist saab kohus oma siseveendumuse kohaselt ülekaalukalt teha vaid ühe järelduse selle kohta, et süüdistuses nimetatud ajal juhtis mootorsõidukit üksnes M. Harjaks ja kõik muud variandid on välistatud. Kaebuse esitajale on inkrimineeritud ühe ja sama sündmuse käigus mootorsõiduki juhtimisel lubatud alkoholi piirmäära ületamine LS § 224 lg 2 alusel ja peatumismärguande eiramine LS § 234 lg 1 alusel. Vaidlus puudub selles, et M. Harjaksil oli süüdistuses kirjeldatud ajal alkoholijoove, lisaks märkis ta isegi, et oli sel päeval ära joonud pea liitri Jägermeistrit ning haakuvalt sellega tuvastati tal hiljem politseijaoskonnas tõendusliku alkomeetriga ka alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,57 mg/l kohta. Otseselt pardakaamera salvestise ning A. Treiali ja M. Heinmetsa ütlustega on tõendatud M. Harjaksi poolt juhitud sõiduki peatumismärguande eiramine. Seega M. Harjaks realiseeris talle inkrimineeritud väärtegude objektiivsed koosseisud vastavalt süüdistusele täies mahus, st rikkus LS § 69 lg-t 3, millega pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo ning rikkus ka LS § 38 lg-t 1, millega pani toime LS § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohus leiab, et antud koosseisud realiseeris M. Harjaks tahtlikult – kavatsetusega mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis ja peatumismärguande eiramise alguses vähemalt otsese tahtlusega, mis kasvas kavatsetuseks, selleks erinevaid põgenemismanöövreid tehes ja püüdes kiirendades politseid n-ö maha raputada. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on kohtuväline menetleja tuvastanud õigesti M. Harjaksile inkrimineeritud väärteokoosseisud. 10. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on karistuse mõistmise ja põhjendamise kohta aktsepteerinud, et karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-77-11, punkt 11, viimati ka 3. aprilli 2020. a otsus asjas nr 1-18-2232/179, punkt 71). Maakohus leiab, et kohtuvälise menetleja mõistetud karistus vastab igati karistuse mõistmise reeglitele, on proportsionaalne ja eripreventiivset eesmärki täitev. M. Harjaksi süü suurus on üle keskmise ja seda ilmestab tema tegude ebaõigussisu, arvestades seda, et M. Harjaks aktiivselt püüdis politseid eksitada ja selles antud nn etendusest ei puudunud ka arrogantsed noodid, mis näitab karistamatuse tunde suurust, milliseid suhtumisi ja hoiakuid tuleb üle keskmise karistusega nivelleerida. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. 9

(11)4-24-941 Eripreventiivses mõttes tuleb arvestada sedagi, et M. Harjaksi teod on läinud ajas raskemaks ja seega varem mõistetud trahvidel ei ole olnud piisavat mõju individuaalselt isikut arvestades. Nimelt süüteo toimepanemise ajal evis M. Harjaks karistusregistri väljavõtte kohaselt kehtivaid liiklusalaseid karistusi – 12.06.2022 karistati teda rahatrahviga 132 eurot LS § 227 lg 2 alusel ning 26.07.2022 karistati teda LS § 227 lg 3 rahatrahviga 700 eurot. Käesoleva väärteootsuse järgi on ta süüdi mõistetud juba raskema karistusraamiga väärtegude eest, sh ideaalkogumis on juba kaks väärtegu korraga. Kahlemata on liikluses politsei eest põgenev ja veel joobes juht äärmiselt taunitav kombinatsioon tegevustest, mis väärib keskmisest rangemat karistust. Lisaks LS § 224 lg 2 järgi on antud juhul joove üle keskmise. LS § 234 lg 1 näeb ette aga veelgi rangema – nimelt karistatakse selle paragrahvi alusel rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Maakohus nõustub, et käesolevas asjas ilmnenud üle keskmise süü raskust, nõuet mõista karistust õiguskorra kaitsmise huvides ja eripreventiivses mõttes kohaselt, samuti arvestades M. Harjaksi varasemat karistatust, on õigesti kaalutletud, sh proportsionaalne, kohtuvälise menetleja poolt valitud karistuse liik ja ka mõnevõrra sanktsiooni keskmist ületav määr – juhtimisõiguse ära võtmine 16 kuuks. Kohtu sellist seisukohta ei muuda ka see, et trahvid said kaebemenetluse kestel tasutud, sest need tasuti alles kohtumenetluse käigus 08.05.2024 (I kd tl 77) ja antud juhul kohtu hinnang isiku süüle ei võimaldaks M. Harjaksile kohtuvälise menetleja otsusest teistsugust karistust või ka teistsuguses määras karistust mõista. Seega kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta täies ulatuses muutmata. 11. Mõistliku menetlusaja vastuväide Maakohus jääb menetluses 28.01.2025 määrusega (II kd tl 17-18) avaldatud seisukohtade juurde, leides, et ei ole rikutud mõistlikku menetlusaega käesolevas asjas. Täiendavalt märgib maakohus, et käesoleva asja menetlusaja pikkus on suures osas põhjustatud kindlasti ka menetlusaluse isiku politseid eksitavast tegevusest. See aktiivselt tekitatud segadus viib eeskätt ühe tõendiallikani, kelleks on menetlusalune isik ise ning selle olukorra n-ö lahti harutamine eksitavate vastuväidete rohkuse tõttu on võtnud õiguslikult seetõttu ka keskmisest enam aega. Lisaks maakohus tuvastab, et käesolevas asjas esines obstruktsionismi kaitsetegevuse poolelt ja seda olukorras, kus kaitsja pool on taotlenud menetluse mõistliku ajaga lõpetamist, püüdes samal ajal tunnistajate ülekuulamist edasi lükata ebaselgete väidetega menetlusaluse isiku ja teise kaitsja puudumise põhjustest kohtuistungil. Kohus kohustas menetlusalust isikut istungist osa võtma, kuid sisuliselt ei takistanuks tema mitteilmumine ka asja sisulist läbivaatamist, kuna ta oli varem juba üle kuulatud ja tal oli võimalus järgmisel istungil osaleda ning e-toimikuga tutvuda, lisaks oli kohal üks kaitsjatest. Istungi edasilükkamist taotleti, kuna M. Harjaksil oli autol rehvi lõhkemise probleem Lätis. M. Harjaks oli eelnevalt taotlenud virtuaalselt istungist osavõttu. Menetlusalune isik (advokaadibüroo teatel) soovis istungist osa võtta virtuaalselt, sest ta töötab välisriigis. Kui M. Harjaks teatas advokaadibüroo vahendusel kohtule, et ta autol on rehv katki kell 10.00 (istung algas 11.00), siis hilisemalt ta enam telefoni vastu ei võtnud. Seejuures saalis mängis kaitsja ette telefonist kostuva eestikeelse teate ühenduse puudumisest, mitte aga võõrkeelset, s.o loogiliselt lätikeelset. Samuti kohus ootas kuni kell 12.30 (istung pidi algama 11.00), et teine kaitsja A. Reinmaa lahendaks väidetavad ühendusprobleemid virtuaalruumiga ja teiseks menetlusalune isik vastaks telefonile ning selgitaks, miks tal ei ole võimalik virtuaalselt telefoni kaudu kohtuistungiga 10

(11)4-24-941 liituda kohtu poolt ka piisavalt ootamisel. Samal ajal kohtuistungile ilmunud tunnistaja E. Vainult oli teinud kohtusse tulemiseks ümberkorraldusi perega reisile minekuks, samuti olid kohal A. Treial ja M. Heinmets, kes on antud kohtuasjas juba teist korda kohale kutsutud tunnistajad. Auto rehvi purunemine Lätis kell 10.00 ei saa automaatselt eeldada seda, et ka telefon ei tööta kell 11.00-12.30 olukorras, kus isik soovis ise just virtuaalühendust välismaal töötamise tõttu ja enne seda, kui kohus on võtnud seisukoha üldse istungi edasilükkamise kohta. Autorehvi purunemisest ei saa järeldada telefoniühenduse puudumist. Õigusi ja kohustusi tuleb kastutada heauskselt. Maakohus ei aktsepteeri sellist läbinähtavat eksitamist, käsitleb eeltoodud asjaolusid kogumis obstruktsionismina ja seljatas need. Samas jättis menetlusalusele isikule esindatuse võimaluse istungile kohale ilmunud kaitsja näol. Täiendavalt jäi menetlusalusele isikule ja mitteilmunud kaitsjale võimalus e-toimiku vahendusel tutvuda sel päeval ülekuulatud tunnistajate ütlustega ja soovi korral ette valmistuda järgmiseks istungiks, sh vajadusel esitada põhjendatud taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks. Kui isikul on kaks kaitsjat ja üks neist ei suuda tehniliste probleemide tõttu istungiga pooleteise tunni vältel ühineda, ei ole see vandeadvokaadi puhul mõistlikult ja nõutaval tasemel piisavalt aktiivselt e-riigi võimaluste kasutamine ehk õigusi tuleb kasutada heauskselt ka virtuaalse ühenduse soovimisel kohtuga. Praktikas vahetavad advokaadid sageli ka asukohta ja seadmeid jms, kui ühenduse loomine ei ole mingil põhjusel võimalik, et kinnitada aktiivset valmisolekut virtuaalselt kaitsetegevuseks. Kui poolteist tundi oli möödas, siis kohal olnud kaitsja P. Rummi ütles, et A. Reinmaa enam ei üritagi ühendust luua, samas ei olnud ta ka füüsiliselt ise kohtusse ilmunud. Kohus leiab, et vandeadvokaadilt ei saa eeldada sellist passiivsust, oskamatust või ressursipuudust, mis on vaadeldav teatud mõttes ka obstruktsionismina. Seega kuivõrd antud juhul oli kohapeal olemas ettevalmistunud teinegi kaitsja, kes oli samuti vandeadvokaat, on kohus seisukohal, et M. Harjaksi kaitseõigused olid antud olukorda arvestades piisavalt tagatud. Eeltoodut arvestades tagas kohus menetlustoimingute läbiviimise ilmunud tunnistajate osas ja sel on ka uurimisprintsiibiga väärteomenetluses õiguslik alus VTMS § 93 lg 2 järgi, mille järgi enne väärteoasja arutamise edasilükkamist võidakse istungile ilmunud isikud üle kuulata ja jätta nad teist korda istungile kutsumata. Vajadusel on sellele vaatamata tagatud ka täiendavate taotluste esitamise võimalus enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Teisel kohtuistungil, kuhu ilmus lisaks ka kaitsja A. Reinmaa, kuid ei ilmunud M. Harjaks, kohus uuris kõiki ülejäänud dokumentaalseid tõendeid ja asitõendeid, lahendas taotlusi ning lõpetas kohtuliku uurimise. 12. Menetluskulu Juhindudes VTMS § 38, KrMS § 180 lg 1 ja § 173 lg 2 ning kooskõlas kohtuvälise menetleja otsusega, tuleb jätta otsus muutmata ka selles osas, millega mõisteti menetlusaluselt isikult välja VW Passati, reg nr X , teisaldustasu 228, 14 eurot (kvm tl 20). Kaitsjad taotlesid M. Harjaksi kaitsjatele makstud tasu Eesti Vabariigi kanda jätmist. Kohus märgib menetluskulude osas hiljutisele Riigikohtu praktikale tuginedes (01.03.2023 RKKKo nr 4-22-3337, al p 6), et kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamisel jääks kaitsjatasu Eesti Vabariigi kanda üksnes VTMS §-s 23 nimetatud juhul, mida käesolevalt ei esinenud. Kaitsjatasu riigilt väljamõistmine olnuks põhjendamatu mh juhul, kui kaebus oleks ka osaliselt rahuldatud. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik 11