KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 16. mai 2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-360

§ 71lg 6, § 121 lg 4, § 155 lg 5, § 187 lg 7, § 207 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B.J esitas Tallinna Halduskohtule 13.02.2025 kaebuse, milles palus mõista Tallinna Vanglalt tema kasuks välja kahjuhüvitis 10 000 eurot ja tuvastada kaebaja kambrisse lukustamise õigusvastasus. Kaebaja oli Tallinna Vangla 01.05.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/796 3-25-360 vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 2 alusel lukustatud kambrisse ajavahemikuks 01.05.2024 kell 9.20 kuni 02.05.2024 kell 17.
2. Käskkirja peale esitatud 30.06.2024 vaie tagastati kaebajale 01.08.
3. Kaebaja esitas Tallinna Vanglale 22.08.2024 tema liikumisvabaduse piiramisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse, mille Tallinna Vangla jättis 08.10.2024 otsusega nr 5-37/24/108-2 rahuldamata. Kaebaja sai kahjunõude rahuldamata jätmisest teada 11.10.
5. Tallinna Halduskohus jättis 11.03.2025 määrusega B.J-i kaebuse käiguta ja andis talle kaebetähtaja ennistamise taotlemiseks aega 15 päeva määruse kättetoimetamisest arvates. VangS § 11 lg-st 8,

§ 47lg-st 2 ja riigivastutuse seaduse (RVast

S) § 18 lg-st 2 tulenevalt tulnuks hüvitamiskaebus esitada halduskohtule 30 päeva jooksul Tallinna Vangla 08.10.2024 otsuse kättesaamisest arvates. Kaebaja sai vangla 08.10.2024 otsuse kätte 11.10.2024, mistõttu tulnuks hüvitamiskaebus esitada hiljemalt 11.11.2024, kuid B.J esitas kaebuse 13.02.2025 ehk üle 3 kuu hiljem. Seega on kaebus esitatud kaebetähtaega rikkudes. Kaebaja ei ole tähtaja ennistamist taotlenud ega kaebuse esitamisega viivitamist põhjendanud.

1. Tallinna Halduskohus lõpetas 28.03.2025 määrusega B.J-i kaebuse menetluse kahju hüvitamise nõudes (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse tuvastamisnõudes käiguta ja andis kaebajale tuvastamisnõude esitamiseks põhjendatud huvi selgitamiseks aega 10 päeva määruse kättetoimetamisest arvates. Kaebaja sai 11.03.2025 määruse kätte samal päeval ning seega tulnuks kohtule vastata hiljemalt 26.03.
2. Kaebaja ei ole kohtule seniajani vastanud. Kuna hüvitamiskaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja kaebaja ei ole taotlenud tähtaja ennistamist, siis tuleb asja menetlus hüvitamisnõudes

§ 124lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada.

Tuvastamisnõude osas tuleb kaebajal põhjendada, kuidas kaitseb tuvastamiskaebuse esitamine tema õigusi ja mida ta soovib kaebusega saavutada. 4. Tallinna Halduskohus tagastas 09.04.2025 määrusega B.J-i kaebuse

§ 121lg 1 p 2 alusel läbivaatamatult.

Kohus selgitas 28.03.2025 määruses, et kaebajal tuleb esitada põhjendused, miks on tuvastamiskaebuse esitamine tema õiguste kaitseks vajalik (

§ 38lg 4).

Kaebaja sai 28.03.2025 määruse kätte samal päeval ning seega tulnuks kaebuse puudus kõrvaldada hiljemalt 07.04.

1. Kaebaja ei ole kohtule senini vastanud ega kaebuse puudust kõrvaldanud. Kaebuse puudus ei võimalda kaebust menetlusse võtta ja see tuleb tagastada.
2. B.J palub 19.04.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 28.03.2025 määruse resolutsiooni p 1 ja 09.04.2025 määrus. Kaebaja palub ühtlasi ennistada halduskohtu 28.03.2025 määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaeg, kuna 09.04.2025 määrust ei ole võimalik vaidlustada ilma 28.03.2025 määrust tühistamata. Määruskaebuse esitamise tähtaja ületamise tingis halduskohtu eksitav tegevus, sest kohus käsitas kaebaja nõudeid iseseisvatena, ehkki tuvastamisnõue oli hüvitamisnõude vältimatuks osaks (vt RVastS § 7 lg 1 ja § 9).

§ 152

lg 2 keelab menetlust lõpetada, kui kaebaja soovib hüvitamiskaebuse tähtaja ennistamata jätmise korral minna üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Halduskohus ei andnud kaebajale enne hüvitamiskaebuse menetluse lõpetamist võimalust taotleda

§ 152

lg 2 alusel üleminekut õigusvastasuse tuvastamise nõudele, mille puhul ei ole kohus seotud

§ 45

lg-s 2 toodud piirangutega, vaid käsitas tuvastamisnõuet põhjendamatult iseseisva kaebusena. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine on kaebajale vajalik, sest praktikas on tekkinud pidevalt olukordi, kus üksuse juht või korrapidaja lukustab VangS § 8 lg-le 2 viidates osakonna ning lõpetab osakonna lukustamise alati ajal, mil tühistamisvaiet ega -kaebust ei ole võimalik enam sisuliselt menetleda. Tuvastamiskaebuse menetlemiseta saaks vangla sellist õigusvastast ja VangS § 8 lg-s 2 antud volitust kuritarvitavat praktikat jätkata. Kaebajal ei ole ühtegi muud tõhusat 2

§ 207

lg-st 1 tulenevalt peab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel mh kontrollima, kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud tähtajast kinni pidades.

§ 204

lg 1 näeb ette, et määruskaebus esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates.

§ 187

lg 3 p 2 ja § 207 lg 1 kohaselt määruskaebus tagastatakse, kui määruskaebus on esitatud pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist ja ringkonnakohus ei ennista tähtaega. 7. B.J-i 19.04.2025 määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.03.2025 määruse peale on esitatud tähtaega ületades. Kohtute infosüsteemi andmetel sai kaebaja halduskohtu 28.03.2025 määruse kätte samal päeval ning seega tulnuks

§ 204lg 1 kohaselt määruskaebus esitada hiljemalt 14.04.2025.

Taotlus määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks jääb

§ 71lg 1 alusel rahuldamata.

Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi objektiivset takistust määruskaebuse tähtaegseks esitamiseks (vrd

§ 150

lg 1) ja ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kaebajat eksitada ka halduskohtu tegevus. Halduskohus lõpetas üheselt arusaadavalt B.J-i kaebuse menetluse kahju hüvitamise nõude osas, mistõttu juhul, kui kaebaja hinnangul tulnuks temale eelnevalt anda võimalus taotleda

§ 152

lg 2 alusel menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamise nõudes või käsitada sellekohase taotlusena (s.o ilma

§ 45

lg 2 piiranguteta) tema 13.02.2025 kaebuses välja toodud tuvastamisnõuet, pidi kaebajale olema äratuntav, et tal tuleb halduskohtu 28.03.2025 määrus vaidlustada. Määrus sisaldas selget vaidlustamisviidet ja kaebajal on olemas arvestatav halduskohtumenetluses osalemise kogemus.

1. Halduskohtule ei ole alust heita ette B.J-i kaebuse tõlgendamist viisil, et kaebaja on esitanud eraldiseisvad nõuded kahju hüvitamiseks ja Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. B.J-i 13.02.2025 kaebuses on „nõuded“ toodud välja eraldi alajaotuses kahe punktina, millest esimene puudutab kahju hüvitamise nõuet ja teine tuvastamisnõuet. Kaebuse põhjendus ei vii samuti järeldusele, et kaebaja oleks esitatud tuvastamisnõuet käsitanud pelgalt hüvitamisnõude rahuldamise ühe eeldusena, mitte iseseisva nõudena. Asjaolu, et halduskohus eristas kaebuse põhjal eraldi hüvitamis- ja tuvastamisnõudeid, pidi kaebajale olema arusaadav juba halduskohtu 11.03.2025 määrusest, millele ta sellele vaatamata ei reageerinud.
2. Eelnevast lähtudes jätab ringkonnakohus B.J-i määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 28.03.2025 määruse resolutsiooni p 1 peale menetlusse võtmata ja tagastab selle

§ 187lg 2 ja lg 3 p 2 ning § 207 lg 1 alusel läbivaatamatult.

Määruskaebuse tagastamisel loetakse, et määruskaebust ei ole esitatud (

§ 187lg 2, § 207 lg 1).

II Tallinna Halduskohtu 09.04.2025 määrus 10. B.J-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 09.04.2025 määruse peale tuleb võtta

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 3

§ 204

lg 1) ning vastab

§-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

1. Halduskohtu 09.04.2025 määruse tegemise ajaks oli jätkuvalt lahendamata üksnes nõue tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes kaebaja kambri lukustamises 01.–02.05.
2. Halduskohus tagastas tuvastamiskaebuse

§ 121

lg 1 p 2 alusel, leides, et kaebus ei vasta

§-de 37–39 nõuetele, kaebaja ei ole halduskohtu 28.03.2025 määruses toodud tähtajaks ega hiljem kaebuse puudust kõrvaldanud ning kaebuse puudus takistab asja läbivaatamist. Kohtupraktika järgi ei takista puudused kaebuse menetlusse võtmist, kui need on mõistlikult ületatavad halduskohtul lasuva uurimis- ja tõlgendamiskohustuse (

§ 2lg 4) abil.

Samuti saab kaebuse nõudeid ja eesmärke täpsustada pärast kaebuse menetlusse võtmist toimuvas eelmenetluses (vt

§ 122; nt Riigikohtu 10.09.2024 määrus nr 3-23-1278, p-d 11 ja 13).

Siiski on vaidluse eseme (

§ 41

lg 1) piiritlemine ehk kaebuse nõude (

§ 37

) ja aluse (

§ 41

lg 2) väljatoomine esmajoones kaebaja enda ülesanne ning selgus vaidluse esemes on kaebuse lahendamiseks vältimatult vajalik. Kohtul tuleb vajaduse korral kaebajat enda selgitustega abistada, kuid kohus ei peaks hakkama kaebust tervikuna sisustama kaebaja eest (vt Riigikohtu 10.09.2024 määrus nr 3-23-1278, p 16). 12.

§ 45

lg 2 järgi võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid, ning

§ 38

lg 4 kohaselt tuleb tuvastamiskaebuses muu hulgas selgitada, miks on kaebuse esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See tähendab, et kaebajal tuleb näidata ära, kuidas aitaks tuvastamiskaebuse rahuldamine kaasa tema õiguste kaitsele (nt preventiivne või rehabiliteeriv eesmärk). N-ö põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks peab välja tooma kaebaja ning kohus ei saa asuda seda kaebaja eest välja mõtlema (nt Riigikohtu 09.06.2010 otsus nr 3-3-1-32-10, p 13). Kui kaebuse käiguta jätmisele ja kohtu selgitustele vaatamata jätab kaebaja selgitamata, miks on tuvastamiskaebuse esitamine vajalik tema õiguste kaitseks, siis saab tuvastamiskaebuse

§ 121

lg 1 p 2 alusel tagastada (vrd Riigikohtu 02.04.2009 määrus nr 3-3-1-101-08, p 23). Kui kaebaja on enda põhjendatud huvi väljendanud, ent tuvastamiskaebus ei ole kohtu hinnangul kaebaja õiguste kaitseks vajalik ega sobiv, siis on tuvastamiskaebus võimalik tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et B.J-i 13.02.2025 kaebuse pinnalt ei ole võimalik aru saada, kuidas aitaks tuvastamiskaebuse rahuldamine kaitsta kaebaja õigusi. Isegi kui kaebuses kirjeldatud juhtumi asjaoludest ja kaebaja seisukohtadest oleks võimalik järeldada kohtusse pöördumist preventiivsel eesmärgil (st vangla edasise tegevuse suunamiseks, kuivõrd tavapärane järelkontroll on meetme lühiajalise rakendamise tõttu raskendatud või isegi võimatu – nt Riigikohtu 14.10.2024 määrus nr 3-23-1578, p 8), siis tuleb arvestada, et määruskaebusest nähtuvalt ei pidanud kaebaja ise tuvastamisnõuet üldse eraldi nõudeks, vaid hüvitamiskaebuse elemendiks. Seega tuleb asuda seisukohale, et kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel oli kahju hüvitamine ning kohus ei saanud ega pidanud lugema algsest kaebusest välja muid võimalikke eesmärke. Kuna kaebaja jättis eraldi tuvastamiskaebuse esitamise vajalikkuse kohta selgitused esitamata ka halduskohtu 28.03.2025 määrusega antud tähtajaks, siis tagastas halduskohus 09.04.2025 määrusega tuvastamiskaebuse

§ 121lg 1 p 2 alusel õiguspäraselt.

Kaebuse tagastamine ei võta kaebajalt õigust pöörduda vajaduse korral kohtusse uue kaebusega (

§ 43lg 2 ). 14. Eelneva põhjal jääb B.J-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.04.2025 määrus muutmata. 4