← Eesti

2-23-15373/60

Obsah (6)§ 657§ 654§ 442§ 6185§ 447§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 18.03.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-15373 Kohtuasi K.C avaldus määrata k

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus leiab, et

§ 657

lg 1 p 2 alusel koostoimes §-ga 659 tuleb tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 2.3 osas, milles maakohus sidus mootor- ja maastikusõidukiga juurdepääsualal sõitmise Kukerpilli ja Taru kinnisasjade igakordsete omanike eelneva kokkuleppe sõlmimisega. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus

§ 657lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata.

Osas, milles ringkonnakohus maakohtu määrust ei tühista, nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654

lg 6 koosmõjus

§-ga 659). Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

  1. Määruskaebuse kohaselt vaieldakse praeguses kohtuasjas eelkõige selle üle, kas avaldaja juurdepääsutee saamise nõude rahuldamise eeldused on asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 järgi täidetud, samuti vaieldakse juurdepääsutasu suuruse ja menetluskulude jaotuse üle.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus AÕS § 156 lg 1 kohaldamisel eksinud. Vastavalt AÕS § 156 lg-le 1 on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs 8 2-23-15373 avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused on seega juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt ka RKTKm 15.03.2023, 2-19-517, p 17).
  3. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (RKTKo 26.10.2006, 3-2-1-14-06, p 28 ja RKTKo 27.09.2005, 3-2-1-85-05, p 22). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud ning määruskaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat kaalutlusotsust (v.a osaliselt maakohtu resolutsiooni p 2.3 osas).
  4. Maakohus leidis õigesti, et avaldajal puudub juurdepääs Kukerpilli kinnisasjalt avalikult kasutatavale teele ning avaldajale tuleb juurdepääs võimaldada puudutatud isikule I kuuluva Taru kinnisasja kaudu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vajaliku põhjalikkusega analüüsinud võimalikku alternatiivset juurdepääsuteed, hinnanud kõiki tõendeid ja kaalunud menetlusosaliste huve. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  5. Maakohus on juurdepääsu tee määramisel põhjendatult arvestanud väljakujunenud tavaga. Kui juurdepääsutee kasutamiseks on olemas väljakujunenud tava, siis peab juurdepääsutee teise kohta määramiseks olema mõjuv põhjus. Samas pole see tingimus avalduse lahendamisel ainumäärav (vt ka RKTKo 12.04.2004, 3-2-1-45-04, p 16). Avaldaja tõi esile, et Kukerpilli kinnisasi kuulub talle alates
  6. aastast (dtl 7). Kuni Taru kinnisasja omandamiseni puudutatud isiku I poolt
  7. aastal (dtl 9), oli avaldajal Taru kinnisasja eelmise omanikuga suuline kokkulepe, et Kukerpilli kinnisasjalt on võimalik pääseda avalikule teele Taru kinnisasja kaudu. Avaldaja selgitused on eluliselt usutavad, arvestades muu hulgas Taru kinnisasjal paiknenud kiviaias olnud väravat. Asjaolu, et puudutatud isikul I puudus asjaomane teave, ei muuda varasemat kokkulepet olematuks. Maakohus arvestas avalduse lahendamisel seega õigesti ka ajalooliselt kasutuses olnud teega. Ka puudutatud isik IV on menetluses avaldanud, et talle teadaolevalt ei ole Kukerpilli kinnisasjale olnud muid ajaloolisi juurdepääse kui üle Taru kinnisasja. Puudutatud isik IV esitas ajaloolise kaardi
  8. aastast (dtl 61), millelt nähtub, et juurdepääs Kukerpilli kinnisasjale oli olemas juba sel ajal. Ajalooline ja tavana kasutuses olnud tee ei pea vastama teeseaduse nõuetele – see võib olla ka pinnastee.
  9. Määruskaebuses puuduvad väited, mis võimaldaksid pidada põhjendamatuks avaldajale maakohtu määrusega määratud juurdepääsu Kukerpilli kinnisasjale jalgsi ja jalgrattaga. Juurdepääsuõigus sisaldab eelduslikult õigust kasutada teed jalgsi liikumiseks.
  10. Määruskaebuse kohaselt ei ole Taru kinnisasjal maakorralduslikult võimalik mootorsõidukiga sõita, sest tee asemel on kinnisasjal muruplats, suured puud ja kivid. Ringkonnakohus selgitab, et juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus tähendab seda, et kõiki asjaolusid arvestades peab olema piisavalt selge, et kõnealusest kohast pääseb läbi või et tee rajamine sinna on võimalik (AÕS komm

(2014), § 156 p 3.1.4.). Seega ei pea olema tegemist olemasoleva teega. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks (vt ka 9 2-23-15373 RKTKm 17.05.2010, 3-2-1-42-10, p 31). Siinsel juhul on maakohus õigesti tuvastanud, et maakorralduslikult on võimalik Taru kinnisasja kasutada, sh mootorsõidukiga. Muruplatsi olemasolu ei välista maa-ala kasutamist juurdepääsuna. Ka puude ja kivide olemasolu ei saa pidada takistuseks, sest neid on võimalik vajadusel eemaldada.
  1. Avaldaja soovib pääseda Kukerpilli kinnisasjale ka mootorsõidukiga vabaaja veetmiseks ja puhkamiseks või kinnisasja korrastamiseks. Maakohus määras, et mootor- ja maastikusõidukiga sõitmine juurdepääsualal on lubatud üksnes Kukerpilli ja Taru kinnisasjade igakordsete omanike eelneval kokkuleppel LKS § 37 lg 3 p-s 6 sätestatud juhtudel. Puudutatud isiku I hinnangul ei ole mootorsõidukiga juurdepääs põhjendatud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Riigikohus on leidnud, et autoga juurdepääsu võimaldamine üle teise isiku kinnisasja peab olema eraldi põhjendatud (RKTKo 21.05.2008, 3-2-1-41-08, p 21). Praegusel juhul on maakohus põhjendatult leidnud, et avaldajal peab olema võimalus pääseda oma kinnisasjale mootorsõidukiga looduskaitseseaduses ettenähtud juhtudel. Maakohus piiras ulatuslikult avaldaja õigust kasutada juurdepääsuks mootorsõidukit. Sisuliselt on avaldajal õigus pääseda kinnisasjale mootorsõidukiga vaid LKS-s ettenähtud juhtudel kalapüügiks ja kinnisasja korrashoiukohustuse täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa avaldajale sellise õiguse jätmist pidada ebamõistlikuks tingimuseks ja sellisel eesmärgil mootorsõiduki kasutamist peab puudutatud isik I taluma. Kinnisasja korrashoiu korraldamine on oluline osa kinnisasja omaniku kohustustest. Puudutatud isik I ei ole määruskaebuses toonud esile selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid välistada sellisel eesmärgil mootorsõidukiga kinnisasjale juurdepääsu. Arvestades avaldajale seatud piirangu eesmärki ja ulatust ning juurdepääsu võimalikku kasutamistihedust, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks muuta ka maakohtu kindlaks määratud juurdepääsu tee laiust. Juurdepääsu kasutamise osakaal mootorsõidukiga jääb avalduse aluseks olnud asjaolusid arvestades marginaalseks ja sellega puudutatud isikule I kaasnev negatiivne mõju väheseks.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna avaldajal võib olla vajalik aeg-ajalt Kukerpilli kinnisasjale pääseda ka mootorsõidukiga, peab avaldajal olema reaalne võimalus juurdepääsuteed kasutada. Maakohus tuvastas, et varasemalt paiknes Taru kinnisasjal paiknevas kiviaias avalikult kasutatava tee juures värav, hiljem avaus, mille kaudu oli võimalik nii jalgsi kui ka autoga läbida Taru kinnisasja, et pääseda Kukerpilli kinnisasjale. Kinnisasja vaatlusel selgus, et avaus on kinni ehitatud ja ajaloolise tee algusesse on ehitatud kiviaed, millel ei ole väravat. Maakohus leidis, et juurdepääsuala kasutamiseks tuleb taastada kiviaias paiknenud värav laiusega kolm meetrit. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Värava avause kinniehitamist saab pidada AÕS § 156 lg 1 järgse nõude realiseerimise takistamisena (vt ka nt RKTKm 17.05.2010, 3-2-1-42-10, p 32.). Avaldajale õiguse andmine värava taastamiseks on kooskõlas avaldaja huvidega juurdepääsuõiguse realiseerimisel (vt ka nt RKTKm 09.06.2017, 3-2-1-31-17, p 13.). Värava laius peab olema piisavalt lai, et mootorsõiduk pääseks väravast läbi. Sisuliselt tagatakse avaldajale varasemalt kehtinud olukord, mida puudutatud isik I peab taluma. Puudutatud isiku I arutlused, millise värava avaldaja võib tulevikus paigaldada, ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust.
  3. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga I selles, et mootorsõidukiga Taru kinnisasja läbimise eelduseks ei saa olla poolte eelnev kokkulepe. Seda enam, et puudutatud isiku I hinnangul ei oleks kokkuleppe saavutamine tema ja avaldaja vahel võimalik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellisel tingimusel kohtumääruse resolutsioon täidetav (

§ 442lg 5 teine lause koostoimes § 463 lg-ga 2).

Ringkonnakohus jätab asjaomase tingimuse maakohtu määrusest välja ja tühistab selles osas maakohtu määruse. 10 2-23-15373

  1. Puudutatud isiku I hinnangul tuleb avaldaja juurdepääsu kellaajaliselt täiendavalt piirata ja määrata liiklemiseks lubatav ajavahemik kell 9–
  2. Ringkonnakohus ei nõustu sellega. Maakohus piiras avaldaja juurdepääsu tee kasutamiseks kellajaliselt ja põhjendas oma seisukohta. Puudutatud isiku I poolt taotletud tingimused piiraksid oluliselt avaldaja õigust oma kinnisasjale pääseda ja seda kasutada. Juurdepääsu õigus ei anna avaldajale õigust muul eesmärgil puudutatud isiku I kinnisasjal viibida ega sellel aega veeta, st puudutatud isiku I õiguste riive avaldajale juurdepääsu tagamisel ei ole kauakestev. Praeguse vaidluse asjaolusid arvestades puuduvad sellised kaalukad argumendid, mis õigustaksid puudutatud isiku I nõuet lubada avaldajal kasutada juurdepääsu vaid puudutatud isiku I igakordsel etteteatamisel. Puudutatud isik I saab ise igakordselt hinnata ja otsustada, kuidas tagada avaldajale ohutu juurdepääs. Koera pidamise küsimuste üle otsustab puudutatud isik I ise. Maakohus ei seadnud puudutatud isikule I nõuet rajada täiendav aed või elektriline karjus.
  3. Vastuseks juurdepääsu tasu suurust puudutavatele määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Puudutatud isik I leiab, et juurdepääsu tasu on põhjendamatult madal ega arvesta tema omandiõiguse riivet. Ringkonnakohtu hinnangul arvestas maakohus ammendavalt juurdepääsu tasu aluseks olevate asjaoludega. Riigikohus on leidnud, et kinnisomandi kitsendamine juurdepääsuõigusega kujutab endast omandipõhiõiguse riivet ning selle eest makstav hüvitis peab sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest (RKTKo 16.06.2016, 3-2-1-180-15, p 33). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tasu määramisel puudutatud isiku I omandiõiguse riivega arvestanud, leides, et riive omandiõigusele ei ole ulatuslik. Määruskaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu järelduste ümberhindamiseks ega tasu suuruse muutmiseks. Maakohus ei ole tasu suuruse määramisel diskretsiooni piire ületanud.
  4. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on piisava põhjalikkusega kaalunud nii avaldaja kui ka puudutatud isiku I huve ning teinud põhjendatud määruse. Ühe kinnisasja omaniku tegevus omandi teostamisel võib tuua kaasa naaberkinnisasja omaniku õiguste kahjustamise. Naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada, et oleks võimalik inimeste mõistlik ühiselu (RKTKo 11.04.2005, 3-2-1-33-05, p 13 ja RKTKo 27.09.2005, 3-2-1-85-05, p 22). Põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning seda õigust tohib piirata üksnes seaduse alusel. Avaldajal puudub võimalus teostada kinnisasja omanikuna oma õigusi, kui tal puudub oma kinnisasjale juurdepääs. AÕS § 156 lg 1 lubab seada puudutatud isiku I kinnisasjale kitsendusi selleks, et naaberkinnisasja omanikul (siinsel juhul avaldajal) oleks võimalik teostada PS § 32 lg-st 2 tulenevaid õigusi. Juurdepääsu võimaldamisel tuleb paratamatult taluda teatavaid piiranguid, mis ei tohi siiski olla liigselt koormavad ega ebamõistlikud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus nende nõuete vastu eksinud. Samuti ei saa määratud juurdepääsu pidada ebaõiglaseks. Avaldaja sooviks oli kasutada juurdepääsu teed mõned korrad aastas. Seega ei too Taru kinnisasja juurdepääsu ala kasutamistihedus endaga kaasa ulatuslikke negatiivseid tagajärgi puudutatud isikule I. Juurdepääsu määramata jätmise aluseks ei saa olla koormatava kinnisasja omaniku ootus, et üle tema kinnisasja ühtegi juurdepääsu naaberkinnisasjale kunagi ei määrata. Puudutatud isiku I väited, et avaldajale kuulub ka muid kinnisasju, kus avaldajal on võimalik aega veeta, ei välista avaldaja nõude rahuldamist. Omandipõhiõiguse oluliseks osaks on õigus kinnisasja kasutada ja kinnisasja omanik saab ise valida, kuidas ta seda teeb. Igapäevane juurdepääs Kukerpilli kinnisasjale on vajalik selleks, et avaldaja oleks vaba valima, millal ja kuidas ta soovib oma kinnisasja kasutada. Siinsel juhul ei esine selliseid kaalukaid asjaolusid, mis annaksid aluse seda õigust piirata. Puudutatud isiku I huvid Taru kinnisasja kasutamiseks ja privaatsuse säilitamiseks ei kaalu üles avaldaja huvi Kukerpilli kinnisasjale pääsemiseks. 11 2-23-15373
  5. Eelnevast tulenevalt ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks, välja arvatud osaliselt maakohtu määruse reolutsiooni p 2.
  6. osas, nagu on selgitatud eelnevalt põhjenduste p-s
  7. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalistel (sh puudutatud isikul I) on õigus asjaolude olulisel muutumisel, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks, pöörduda uuesti kohtu poole juurdepääsu tingimuste muutmiseks (

§ 6185). 27.

Viimasena parandab ringkonnakohus

§ 447

lg 2 alusel koostoimes § 463 lg-ga 2 maakohtu määruse resolutsiooni p-s 2.3 ilmse ebatäpsuse ning asendab lühendi „LS“ seaduse nimetusega „looduskaitseseadus“. Maakohtu määrusest nähtuvalt soovis maakohus viidata looduskaitseseadusele (mille lühend on „LKS“), mitte liiklusseadusele (mille lühend on „LS“). 28. Maakohus jättis õigesti menetluskulud

§ 172lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda.

Maakohtu määratud menetluskulude jaotus on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (RKTKm 13.12.2023, 2-18-12098, p 20) ja määruskaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust sekkuda maakohtu diskretsiooni. 29. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad samuti

§ 172lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Menetluskulusid ei ole vaja kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 12 2-23-15373 17. jaanuar 2025 juurdepääsuala Taru kinnistul Mõõtkava: 1:1224 423701 X = 6459209, Y = X = 6458748, Y = 423357 13 2-23-15373 Legend: 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.