S § 68 lg 2 alusel kuulub kandmisele rahatrahv 200 trahviühikut, ehk 800 eurot.
13.07.2020 esitas C.W eelnimetatud otsuse peale Viru Maakohtule kaebuse, milles palus Politsei-ja Piirivalveameti Ida prefektuuri otsus tühistada lisakaristuse määramise osas või alternatiivina vähendada lisakaristust või kohaldada juhtimisõiguse äravõtmine üksnes A-kategooria osas. Kaebaja põhjendab kaebust järgnevate asjaoludega. 1. Otsuse resolutsioon on ebaselge, kuivõrd selles on märgitud, et lugeda lõplikuks karistuseks 800 eurot ning seejärel on märgitud juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg. 2.
lg 4 näeb karistusena ette rahatrahvi, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kahekümne nelja kuuni. See tähendab, karistusena on ettenähtud kas üks või teine karistus. Väärteo menetleja kohaldas aga mõlemat karistust ning raskendas sellega kaebaja karistust, mis ei ole aga lubatud. Menetleja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust.
lg 1 p 2 ja § 227 lg 4 rikkumist, mis seisnes selles, et ta juhtis 30.05.2020 kella 13.44 ajal XXX juures mootorsõidukit asula piires kiirusega 116+/-4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust (50km/h) mitte vähem kui 62km/h võrra.
lg 1 p-st 2 tulenevalt on asulasisesel teel suurim lubatud sõidukiirus 50km/h.
lg 4 kohaselt on mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine üle 60 km/h karistatav rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni.
lg 5 p 3 kohaselt võib sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Formaalselt vastab väärteoprotokollis toodud sündmuste kirjeldus liiklusseaduse § 227 lg-s 4 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele st mootorsõidukit juhtides lubatud suurima sõidukiiruse ületamine üle 60 kilomeetri tunnis. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et C.W juhtis 30.05.2020 kell 13.44 XXX juures mootorsõidukit Honda CBR600RR, reg.nr XXX. Seda kinnitavad nii kui ka tunnistaja Kesvatera ütlused. Lisaks ka isiku kinnipidamise protokoll ning kiirusemõõturi kasutamise protokoll. C.W Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt sõitis C.W ülalnimetatud ajal ja kohas mootorsõidukiga Honda CBR600RR, reg.nr XXX kiirusega 116 (+/- 4) km/h. Taolise kiiruse mõõtmist kinnitas tunnistaja Kesvatera. Kirjeldatud viisil lubatud suurima sõidukiiruse ületamist tunnistas ka menetlusalune isik ise ning kiirusmõõturi kasutamise protokolli allkirjastamisel nõustus talle näidatud mõõteseadme näiduga. Kuivõrd isikute ütlustest ning kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt oli tegemist asulasisese teega, kus liiklusseaduse § 15 lg 1 p-st 2 tulenevalt on suurim lubatud sõidukiirus 50 kilomeetrit tunnis, siis ülalnimetatud kiirusega sõites ületas C.W lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h. Ülaltoodust lähtuvalt on kohtu hinnangul tuvastatud, et menetlusalune isik juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit kiirusega 116 (+/- 4) km/h, millega 3 4-20-3025 ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h ning pani sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi. Arvestades rikkumise ulatust st lubatud kiiruse ületamist rohkem kui kaks korda, ei saanud tegemist olla ettevaatamatusest toimepandud teoga. Taoline kiiruste vahe ei saanud tunnetuslikult märkamata jääda, eriti mootorrattaga sõites. Seetõttu on kohus veendumusel, et süütegu pandi toime tahtlikult. Liikudes asulasisesel teel kiirusega 116 (+/- 4) km/h pidi sõiduki juht igal juhul tunnetama ning endale teadvustama, et tema liikumiskiirus on lubatust mitu korda suurem. Seega oli tegemist vähemalt otsese tahtlusega. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsuses karistuse ja lisakaristuse määramine piisavalt põhistatud. Otsuses on selgelt väljendatud, milliseid asjaolusid kohtuväline menetleja karistuse ja lisakaristuse määramisel arvesse võttis. Sealjuures ei ole lähtutud lubamatutest kaalutlustest või jäetud olulisi asjaolusid arvestamata. Samuti on üheselt mõistetav otsuse resolutsioon nii karistuse kui ka lisakaristuse osas. Kohus nõustub vaidlustatud otsuses toodud kaalutlustel määratud põhikaristuse liigi ja määraga, samuti lisakaristuse kohaldamisega. Sealjuures ei saa jätta lisamata, et kaebuses toodud sündmuste kirjeldusest nähtuvalt puudus kaebajal igasugune mõjuv põhjus või objektiivne vajadus kiiruse ületamiseks. Tegemist oli asjatu sõiduradade vahetamisega, mis tavapäraselt pigem suurendab liiklusohtlike olukordade tekkimist, kui vähendab neid. Eriti olukorras, kus seda tehakse väga suurel kiirusel. Lisaks on üldteada, et autojuhtidele on liikluses osalevad mootorratturid autodega võrreldes raskemini nähtavad, mistõttu võib neil enne manöövri alustamist tähelepanematusest jääda kaasliiklejaks olev mootorrattur märkamata. Kui mootorratuur liigub lubatud sõidukiirusest mitu korda kiiremini ning sõelub sel viisil sõiduradade ja autode vahel, on äärmiselt suur tõenäosus, et teised liiklejad lähenevat mootorratturit ei näe ega arvesta temaga manöövrite sooritamisel. Isegi juhul, kui kaasliikleja teda märkab, on ülisuurt kiirust arvestades reageerimisaeg minimaalne ning ohu tekkimisel on liikluskahju ärahoidmise võimalus pea olematu. Neil asjaoludel peab kohus kaebaja liikluskäitumist äärmiselt ohtlikuks ja vastutustundetuks nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise suhtes. Eelnevalt ning vaidlustatud otsuses märgitud asjaoludel leiab kohus, et sooritatud väärtegu oli raske rikkumine ning kaebaja süü on suur. Seega vääriks tegu maksimaalsele lähedast karistust, s.o rahatrahv 1200 eurot, 30 päeva aresti või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheks aastaks. Arvestades kaebaja isikut oleks arest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine tema jaoks raskem karistusliik. Kuigi sooritatud teo tehiolusid arvestades peaks kohus antud juhul kohasemaks karistuseks kaebaja mitmeks aastaks liiklusest kõrvaldamist, ei saa kohus omal initsiatiivil isiku olukorda raskendada ning põhikaristuse liiki muuta. Kuivõrd isikut karistati ligikaudu aasta enne kõnealuse süüteo sooritamist analoogse liiklusalase rikkumise (st lubatud sõidukiiruse ületamise) eest rahatrahviga ning see ei 4 4-20-3025 mõjutanud kaebajat edaspidi rikkumistest hoiduma, on antud juhul igati õigustatud lisakaristuse kohaldamine lisaks põhikaristusena määratud rahatrahvile. Kohtuväline menetleja on materiaalõigust õiguspäraselt rakendades võtnud arvesse kaebaja poolt süü tunnistamist ning määranud sellest lähtuvalt nii põhi- kui ka lisakaristuse oluliselt alla maksimaalse määra. Eelöeldust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud põhimõtetega ning üldise karistuspraktikaga. Kohtu hinnangul puuduvad asjaolud, mis annaksid alust määratud karistuse tühistamiseks. Ka kaebuses märgitud kaebaja tööülesannete seotus mootorsõiduki juhtimisega ei anna alust karistuse muutmiseks. Asjaolu, et kaebaja peab igapäevaselt tööülesannete täitmiseks kasutama mootorsõidukit ning juhtimisõiguse äravõtmisel võib ta kaotada töökoha, ei kaalu üles vajadust tagada kaasliiklejate ohustust ning vältida vastutustundetu käitumisega isikute lubamist suurema ohu allikaks olevate mootorsõidukite rooli (sõltumata mootorsõiduki kategooriast). Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus on põhjendatud ja seaduslik. Mõistetud karistus on proportsionaalne ning selle muutmiseks puudub alus. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.