← Eesti

1-24-3880/42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise kuupäev, koht 30. aprill 2025, Tallinn, kirjalik menetlus ja asja läbivaatamise viis Kriminaalasja number 1-24-3880 Kohtu

) § 41 lgst 1. Selle sätte järgi vastutavad kõik maksukuriteos süüdi mõistetud isikud maksukohustuste tasumise eest.

§ 41

lg 1 tähenduses on maksukohustuslane ka maksumaksja, kelleks saab pidada ka füüsilist isikut. Seega on alusetu A. Seppa apellatsioonis toodud väide, justkui saaks kriminaalasjas esitada tema vastu avalikõigusliku nõudeavalduse üksnes äriühingute maksukohustuste osas.

§ 41lg 1 järgi saab A.

Seppalt välja mõista füüsiliste isikute tuludeklaratsioonides valeandmete esitamise tõttu alusetult tagastatud summad. Samuti ei välista avalik-õigusliku nõudeavalduse 3

(8)1-24-3880 rahuldamist see, et füüsilised isikud, kelle tuludeklaratsioonides valeandmeid esitati, ei ole menetlusse kaasatut.
  1. Vastuseks apellatsiooniväidetele, et osad solidaarvõlgnikud on juba alusetult saadud rahasumma tagastanud, selgitab kannatanu, et kõik füüsilised isikud ei ole veel parandusdeklaratsioone esitanud, neile pole maksukohustust määratud ja nad ei ole veel maksukohustust täitma asunud. Kohtu soovil võib kannatanu esitada täpsema arvestuse. Kannatanu hinnangul ei saa aga maksukahju teatud osas tagastamine välistada A. Seppalt kogu maksukahju väljanõudmist. Hilisemate sissenõudmistega seotud toimingutes võtab kannatanu kindlasti ka nõude osalist tasumist arvesse ja ühte ja sama summat kannatanu mitu korda sisse ei nõua. Lisaks saab süüdistatav täieliku ülevaate maksunõude katteks toimunud laekumiste ja solidaarvõlgnike üle. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Lühikokkuvõte
  2. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  3. ZZ OÜ episoodis ei ole maakohus tõendeid hinnates teinud ühtki eksimust, mis tingiks otsuse tühistamise (II). Asjaolu, et A. Seppa asus vahelejäämise järel TSDsid korrigeerima ning juriidiliste isikute suhtes läbiviidud kontrollimenetlused lõpetati, ei mõjuta A. Seppa karistusõiguslikku vastutust, sest selleks ajaks oli kuritegu juba lõpule viidud (III). Maakohus on õigesti käsitanud A. Seppale ette heidetud tegusid ühe jätkuva kuriteona (IV). A. Seppalt tuleb välja mõista maksuameti poolt alusetult tagastatud tulumaksule vastav summa hoolimata sellest, millises ulatuses ta kuriteo toimepanemise tulemusena ise rikastus. Asjaolu, et füüsilisest isikutest maksukohustuslasi menetlusse ei kaasatud, ei mõjuta A. Seppalt kui solidaarvõlgnikult maksusumma väljamõistmist. Ehkki A. Seppalt ei tohiks välja mõista maksuvõlga ulatuses, milles see on lõppenud solidaarvõlgniku poolt kohustuse täitmise või tasaarvestamise tõttu, ei ole kriminaalasjas maksuvõla lõppemise kohta tõendeid esitatud. Seega jääb maakohtu otsus muutmata ka avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise osas. Ringkonnakohus rõhutab siiski, et seadus ei luba maksuvõlga lõppenud osas sundtäita ning otsuse täitmisel peab Maksu- ja Tolliamet andma A. Seppale teavet selle kohta kas ja millises ulatuses on solidaarvõlgnikud maksuvõla tasunud või tasaarvestanud (V).
  4. Kuigi KrMS § 185 lg 2 järgi jääksid apellatsiooni rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud süüdistatava kanda, ei esitanud ükski apellatsioonimenetluse pool taotlusi apellatsioonimenetluses tekkinud kulude hüvitamiseks või kindlaksmääramiseks. Seega pole kolleegiumil tarvis menetluskulude hüvitamise küsimust lahendada. (II) ZZ OÜ episood
  5. A. Seppa apellatsioonis leitakse, et ZZ OÜ-s toimus reaalne majandustegevus, samuti toimusid palgamaksed. Need väited ei tingi maakohtu otsuse tühistamist. Kõnesolevas süüdistusepisoodis on maakohtu otsus põhjalik ja veenev (vt maakohtu otsuse p-d 10-16). Maakohus on asjakohaseid tõendeid hinnanud kogumis ning kohtu siseveendumuse kujunemist on jälgitavalt ja ammendavalt põhjendatud.
  6. A. Seppa ja ta kaitsja nõustusid asja lahendamisega lühimenetluses, st kohtueelses menetluses kogutud tõendite põhjal. Niisamuti loobus A. Seppa võimalusest anda kohtus 4
(8)1-24-3880 ütlusi, olgugi et tema kohtueelses menetluses antud ütlused olid äärmiselt napid (III kd, tld 165 ja 235-236). Kuna kriminaalasjades lasub tõendamiskoormus prokuratuuril, ei saa sellist taktikat ette heita. C.L võibki seisneda selles, et tuginetakse prokuratuuri tõendamislünkadest alles jäänud kõrvaldamata kahtlustele, mis tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada. Käsiloleval juhul aga maakohtu poolt analüüsitud tõendite kogum selliseid kõrvaldamata kahtlusi õhku ei jätnud. Nagu kolleegium eespool tõdes, põhjendas maakohus oma järeldust põhjalikult. Sealjuures käsitles maakohus ka ainsaid võimalikke õigustavaid tõendeid - A. Seppa kohtueelses menetluses antud ütlusi, sularahaarveid ning A. Seppa kannet töötajate registris - ning põhjendas, miks need süüdistusversiooni ei kummuta (vt maakohtu otsuse p-d 13 ja 14). Nii tulnukski süüdistusversiooni ümberlükkamiseks oma kaitsepositsiooni tõendamiseks aktiivsem olla (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 1-21-5633/135, p 60; aktiivsest kaitseväitest kõrvaldamata kahtluste korral vt Tallinna Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 1-21-4033, p 171). Seda võimalust aga ei kasutatud ning kolleegiumi ei veena apellandi väited selle võimatuse kohta. Isegi, kui mõned dokumendid ei oleks säilinud, on maakohus õigustatult viidanud ka sellele, et A. Seppa ütlustes puudus igasugune detailsus. Samuti loobuti lühimenetlusega nõustudes võimalusest küsitleda kaitseversiooni toetada võivaid tunnistajaid.
  5. Maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu muutmiseks tuleks apellatsioonis välja tuua, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtul tõendikogumile anda teistsugune hinnang. Seda apellatsioonis tehtud ei ole. Kolleegium jagab prokuratuuri apellatsioonivastuses väljendatud seisukohta, et sisuliselt on A. Seppa püüdnud oma apellatsioonis ütlusi anda: ta on esitanud kaitseversiooni, mida ta samas mahus ütlustena andnud ei ole ning mille toetuseks ei ole ka viidatud ühelegi kriminaaltoimikus sisalduvale tõendile. Ehkki lühimenetluses uusi tõendeid esitada ei saakski, ei oleks süüdistatava apellatsioonis antud selgitused ka põhimõtteliselt tõendiks. Selline apellatsioonis toodud alternatiivne versioon juhtunust ei ole aga maakohtu järelduse ümber lükkamiseks piisav. Niisamuti ei saa ringkonnakohus arvesse võtta apellatsioonis esmakordselt esitatud etteheiteid menetlejate ja maksuhaldurite käitumisele. Süüdistatava selgituste kõrval ei nähtu apellatsioonist ühtki argumenti, mis viitaks maakohtu veale tõendite hindamisel. Neil põhjusil jääb maakohtu otsus ZZ OÜ süüdistusepisoodis muutmata ja A. Seppa apellatsioon rahuldamata. (III) Hilisemate TSDde parandamiste ja kontrolli lõpetamise tähtsusest
  6. Süüdistatav heidab apellatsioonis ette seda, et maakohus ei ole otsuses käsitlenud kaitsja poolt esitatud kontrolli lõpetamise otsuseid. Samuti leiab apellant, et esitades TSDde parandused langes ära ka maksuvõlg ning kuriteokoosseis. Edasi järeldab apellant, et temale tehtav etteheide seisneb üksnes selles, et ta esitas deklaratsioonid hilinenult, kuid ta ei teadnud, et see on karistatav, mistõttu pani ta teo toime ettevaatamatusest.
  7. Ringkonnakohus selgitab, et TSDdesse tagantjärele paranduste tegemine ning süüdistuses nimetatud juriidiliste isikute suhtes kontrolli lõpetamine ei muuda A. Seppa teole antavat hinnangut. Kriminaalasja materjalidele lisatud teadetest kontrollide lõpetamise kohta nähtub, et kriminaalmenetluses kahtlustuse saamise järel, s.o
  8. a mais, on A. Seppa asunud TSDdes valeandmeid kõrvaldama. Maksuamet on paranduskanded lugenud õigeks (VI kd, tl-d 38-45, 48 ja 50). See ei muuda asjaolu, et eelnevalt TSDdele kantud valeandmete tõttu liikusid ebaõiged andmed füüsiliste isikute FIDEKitesse, mille kinnitamise järel saadi alusetult tulumaksutagastusi. Hetkeks, mil A. Seppa TSDdel 5
(8)1-24-3880 ebaõigeid andmeid parandama asus, oli kuriteokoosseis juba täidetud. Seega ei mõjuta andmete korrigeerimine A. Seppa karistusõiguslikku vastutust. Samuti on ebatäpne apellandi seisukoht, justkui langeks paranduskannete tegemisega ära maksuvõlg. Paranduskannete tegemine ei mõjutanud asjaolu, et maksuamet tegi isikutele alusetuid tulumaksutagastusi.
  1. Täiesti ainetu on A. Seppa seisukoht võimalikust tahtluse puudumisest ning sellest, et talle heidetakse ette üksnes seda, et ta esitas deklaratsioone hilinenult. Etteheite sisu on maakohtu otsuses põhjalikult selgitatud ning see ei seisnenud mitte andmete hilinenud esitamises, vaid valeandmete esitamises eesmärgiga suurendada alusetult tagastusnõuet. Tuvastatud asjaolude põhjal ei ole kahtlust, et A. Seppa tegutses kavatsetult. (IV) Jätkuvus
  2. Mõlemad apellandid vaidlustavad maakohtu järelduse, et süüdistatavale ette heidetud tegusid tuleb käsitada ühe jätkuva kuriteona. Ringkonnakohus apellantidega ei nõustu. Maakohus on A. Seppale ette heidetud käitumist õigesti käsitanud ühe jätkuva kuriteona.
  3. Riigikohtu praktika järgi on jätkuv süütegu ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. septembri
  5. a määrus asjas nr 119-7473, p 32). Riigikohus on eraldi selgitanud ka jätkuva kuriteo tuvastamise ning erinevate maksusummade liitmise põhimõtteid maksukuritegude korral viidates mh üksikrikkumiste orgaanilisele seotusele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. jaanuari
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07, p-d 28-32).
  8. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtub, et A. Seppa esitas maksuhaldurile valeandmeid ajavahemikul
  9. aprill 2021 kuni
  10. märts
  11. Valeandmete esitamise viis oli sisuliselt identne ning vahetusid üksnes deklarantidest juriidilised ja füüsilised isikud. A. Seppa mõtles välja võrdlemisi lihtsa viisi, kuidas maksuhaldurit tüssates tulu teenida. Ehkki teoviis ei olnud igas episoodis täpselt samasugune (nt tagastatud summa laekumise ja omavahel jagamise osas; mõned füüsilised isikud leiti teiste abiga jmt), oli üldistatult ja mõnevõrra lihtsustatult skeem selline: 1) A. Seppa otsib inimesi, kes on nõus pettuses osalema; 2) A. Seppa deklareerib seejärel erinevate juriidiliste isikute TSDdel neile inimestele tehtud palgaväljamakseid, mida tegelikkuses ei toimunud; 3) need fiktiivsed andmed liiguvad automaatselt füüsiliste isikute FIDEKitele; 4) seejärel logib A. Seppa kokkuleppel füüsiliste isikutega maksu- ja tolliameti võrgukeskkonda, kus esitab füüsiliste isikute nimel FIDEKid nõudes valedele andmetele tuginedes enammakstud tulumaksu tagastamist; 5) alusetult saadud tulumaksutagastus jagatakse omavahel ära. Selline tegevus oli äratuntavalt ühtsest eesmärgist kantud. Petuskeem ei olnud suunatud mitte erinevate juriidiliste isikute maksukohustuste näilikule vähendamisele või nendele tagasimakse saamisele, vaid isiklikule kasule, kus erinevaid juriidilisi isikuid kasutati sisuliselt maksukuriteo toimepanemise vahendina. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga selles, et jätkuvuse välistaks asjaolu, et valeandmetega TSDsid esitati erinevate juriidiliste isikute nimel. Ehkki see ei ole jätkuvuse tuvastamisel määrav, märgib ringkonnakohus sedagi, et kaitsja käsitab KarS § 3891 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu ekslikult erisubjektsena. See on nii üksnes andmete esitamata jätmise koosseisualternatiivi korral. A. Seppale heidetakse ette valeandmete esitamist. Selle koosseisualternatiivi osas 6
(8)1-24-3880 KarS § 3891 lg 1 subjektide ringi ei kitsenda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 1-18-158, p 65). Jätkuvuse kasuks kõneleb selgelt ka see, et süüdistuses ette heidetud perioodil esitati maksuhaldurile erinevate juriidiliste isikute nimel valeandmeid peaaegu igakuiselt. Seega olid A. Seppale ette heidetud üksikteod omavahel ka ajaliselt seotud. Menetluses tuvastatud asjaoludel on A. Seppa poolt toime pandud üksikrikkumised omavahel orgaaniliselt seotud, kantud ühtsest tahtest ja käsitatavad ühe jätkuva teona. Ta esitas maksuhaldurile valeandmeid küll erinevate isikute nimel, kuid kantuna ühtsest tahtest suurendada samal moel alusetult tagastusnõuet. Seega on maakohus A. Seppale etteheidetavat tegu käsitanud õigesti ühe jätkuva kuriteona ega ole seetõttu tagastusnõuete liitmisel ja kuriteo ulatuse kindlakstegemisel materiaalõigust valesti kohaldanud. (V) Avalik-õiguslik nõudeavaldus
  3. Apellatsioonid ei tingi maakohtu otsuse tühistamist ka avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise osas.
  4. Erinevalt A. Seppa apellatsioonis väidetust ei ole tema vastu esitatud avalik-õigusliku nõudevalduse rahuldamisel ei ole oluline see, kas tema kontrolli all olnud juriidilistel isikutel lasub maksukohustusi, samuti ei ole oluline, kas ja millises ulatuses A. Seppa isiklikku kasu sai. Tekkinud maksuvõlana on

§ 32p 3 järgi käsitatav füüsilistele isikutele alusetult enammakstud tulumaks.

Kriminaalasjas on tõendatud, millises ulatuses alusetuid tulumaksutagastusi tehti ning sellise maksukohustuse eest vastutab

§ 41lg 1 järgi solidaarselt deklarantidest maksukohustuslastega ka A.

Seppa, sest ta mõisteti süüdi maksualase kuriteo eest.

  1. Samuti eksivad apellandid väites, et A. Seppa vastu esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamiseks tulnuks menetlusse kaasata ka need füüsilised isikud, kellega A. Seppal solidaarne maksukohustus tekkis. Kannatanu esindaja on viidanud asjakohasele Riigikohtu praktikale, milles on põhjalikult selgitatud, et kriminaalmenetluses on võimalik kuriteo koosseisulise asjaoluna tuvastada igasugune eksisteeriv või eksisteerinud maksukohustus sõltumata sellest, kas maksumaksja on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või kas tema suhtes on maksukohustuse suurus jõustunud haldusakti või kohtuotsusega kindlaks määratud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p-d 11-20).
  4. Apellantide väited selle kohta, et mõned solidaarvõlgnikest võivad olla oma kohustuse täitnud, ei ole täiesti asjakohatud. Nimelt ei ole täpne kannatanu esindaja seisukoht, et asjaolu, et mõni solidaarvõlgnikest on oma kohustuse täitnud, ei välista kogu maksuvõla väljamõistmist süüdistatavalt ning seda võetakse arves alles lahendi täitmisel ja sama maksusummat topelt sisse ei nõuta.

§ 41

lg-s 1 sätestatud solidaarse vastutuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) regulatsioonist arvestades

-s sätestatud erandeid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-18-1606, p 25). VÕS § 67 lg 1 kohaselt ei pea solidaarvõlgnik oma kohustust täitma, kui teine solidaarvõlgnik on selle kohustuse täielikult täitnud või tasaarvestanud. Kui mõni solidaarvõlgnikest on maksuvõla tasunud või tasaarvestanud, on selles osas ka süüdistatava maksuvõlg lõppenud (vt VÕS § 186 p-d 1 ja 2), mistõttu ei saa selles osas enam avalik-õiguslikku nõudeavaldust rahuldada ja sama summat süüdistatavalt välja mõista. 7

(8)1-24-3880
  1. See ei tingi aga konkreetsel juhul maakohtu otsuse tühistamist ega apellatsioonide osalist rahuldamist. Maksuvõla osaline lõppemine mõne solidaarvõlgniku poolt kohustuse täitmise või tasaarvestamise tõttu on asjaolu, mida tuleb tõendada. Erandiks on olukord, kus pool on tõendamisest vabastatud asjaolu üldtuntuse või vastaspoole omaksvõtu tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 60 ja § 260 lg 3 koosmõjus KrMS § 381 lgga 7). Apellandid ei ole apellatsioonis viidanud ühelegi tõendile, mis tõendaks konkreetselt, millises ulatuses ja millise solidaarvõlgniku poolt on maksuvõlg osaliselt tasutud või tasaarvestatud. Ehkki kannatanu esindaja ei ole apellatsioonivastuses vaidlustanud süüdistatava ja kaitsja väiteid selle kohta, et osad füüsilised isikud, kelle tuludeklaratsioonides valeandmeid esitati, on asunud alusetult saadud maksusummasid riigile tagastama, ei ole selliste avalduste näol tegemist faktilise asjaoluga tingimusteta ja selgesõnalise nõustumisega HKMS § 60 lg 2 mõttes juba ainuüksi seetõttu, et kannatanu avaldustest ei nähtu täpsemaid asjaolusid, eeskätt tasutud maksuvõla suurust ja maksukohustuslase nime.
  2. Nõustudes lühimenetlusega olid süüdistatav ja kaitsja ka nõus sellega, et kriminaalasi, sh avalik-õiguslik nõudeavaldus, lahendatakse kriminaalasja materjalide põhjal ning uusi tõendeid koguda ega esitada ei saa. Kui süüdistatav või kaitsja soovisid, et kohus arvestaks asjaolu, et osa maksuvõlast on eespool kirjeldatud põhjusel lõppenud, tulnuks see asjaolu välja tuua ja veenduda, et kohtul on võimalik seda ka kriminaalasja materjalide põhjal tuvastada. Näiteks saanuks vastava info välja nõuda kohtueelses menetluses või loobuda asja arutamisest lühimenetluses, et tõendeid oleks võimalik koguda ja esitada üldmenetluses.
  3. See, et kohus rahuldas avalik-õigusliku nõudeavalduse tervikuna, ei tohi aga viia riigipoolse alusetu rikastumiseni. Vaatamata avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamisele täies ulatuses, on maksuvõla sundtäitmine lubatud üksnes osas, milles maksuvõlg ei ole lõppenud (vt

§ 128lg 2 p 4).

Samuti on süüdistataval õigus saada Maksu- ja Tolliametilt infot selle kohta, kas ja millises ulatuses on keegi solidaarvõlgnikest maksuvõla tasunud või tasaarvestanud. Seega ei ole Maksu- ja Tolliametil, vaatamata avalik-õigusliku nõudeavalduse täies ulatuses rahuldamisele, õigus süüdistatavalt sisse nõuda seda osa maksuvõlast, mis on mõne solidaarvõlgniku poolt juba tasutud või tasaarvestatud. Süüdistataval on aga omakorda õigus nõuda Maksu- ja Tolliametilt täpset teavet maksuvõla lõppemise kohta ning vajadusel esitada asjakohased vastuväited maksunõude sundtäitmise menetluses. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.