) § 206 lg 2 p 1 ning lg-d 4 ja 5 (s.o isik ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut).
lg 5 võimaldab jätta asjaolud ja tõendid esitamata vaideotsuses, kuid mitte algses otsuses. Kaebaja ei soovigi teada, kuidas tema kohta andmeid koguti ja analüüsiti, kuid ta soovib teada otsuse faktilist alust. Kaebeõigust on oluliselt rikutud. Otsuse tegemisele eelnenud menetlus ei vasta hea halduse tava põhimõttele (põhiseaduse § 14, Euroopa hea õiguse tava eeskirja artikkel 41). Kaebajale ei ole tagatud ärakuulamisõigust (HMS § 40 lg 1). Kaebajale ei ole tutvustatud tõendeid ja asjaolusid, mille põhjal on teda peetud ohuks avalikule korrale või riigi julgeolekule, ega antud võimalust esitada vastuväiteid. Vaideotsuses viidatud kohtupraktika (3-22-1246, 3-20-2593) ei ole õiguse allikas ning need lahendid ei ole praegusele vaidlusele ülekantavad. Eelduslikult võib otsus olla põhjustatud asjaolust, et ajal, mil kaebaja töötas laevade valdusettevõttes, pidasid Kreeka ametivõimud kinni ühe selle ettevõtte poolt hallatava laeva väitega, et pardal on ebaseaduslik relvalast, mis rikub ÜRO Julgeolekunõukogu poolt Sudaani suhtes kehtestatud embargot. Selle juhtumiga seotud kriminaalmenetluses oli kahtlustatavaks ka kaebaja, kuid teda ega ettevõtet ei ole süüdi mõistetud, vaid kahtlustusest loobuti. Kreeka kohtu otsusega on tuvastatud, et laeva kinnipidamine oli ebaseaduslik, tegemist ei olnud rahvusvaheliste sanktsioonide alla kuuluva lastiga ning tegemist ei olnud seadusvastase teoga. Hiljem oli kaebaja sama juhtumiga seoses põhjendamatult uurimise all Hispaanias. Kaebaja ei ole pannud toime kuritegu ja teda ei ole süüdi mõistetud. 5. PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. E-residendi digitaalse isikutunnistusega seotud haldusmenetlus sisaldab erisusi haldusmenetluse üldreeglitest.
7 lg 4 kohaselt ei saadeta isikule mh e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsust, vaid üksnes teade otsuse tegemise kohta. Teates ei märgita kehtetuks tunnistamise otsuse aluseks olnud faktilisi asjaolusid, põhjendusi ega kaalutlusi. Ka vaideotsuses ei märgita asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb (
Samuti ei laiene digitaalse isikutunnistusega seonduvale haldusmenetlusele ärakuulamisõigus. Seega oli kaebajale otsuse põhjenduste (sh faktiliste asjaolude) avaldamata jätmine ning kaebaja ära kuulamata jätmine õiguspärane. PPA põhjendused on esitatud 04.11.2022 otsuses nr ERESID-176063, mida aga kaebajale ei avaldata. PPA-le teada olev informatsioon annab 2
lg-st 2 ja §-st 20 7 nähtuvalt on seadusandja piiranud vastustaja õigust ja kohustust tuua otsuses välja haldusakti põhjendused (HMS § 56). Haldusakti põhjendus piirdub nende normide kohaselt üksnes õigusliku aluse väljatoomisega ning faktilist põhjendust sellele ei lisata (vt ka Tallinna Halduskohtu 07.11.2022 otsus nr 322-1246, p 4). Kaebajale saadetud teavitus nr ERESID-176063-1 vastab
7 lg-s 4 sätestatud põhjendamisnõuetele, st selles on märgitud HMS § 55 lg-s 4 ja § 57 lg-s 1 sätestatud rekvisiidid ning õigusliku alusena on viidatud
Ehkki
lg 5 puudutab vaideotsuse põhjendamist, kinnitab see, et isikule ei avaldata neid asjaolusid ja tõendeid ka varem. Vaideotsuses ei oleks mõtet varjata teavet, mis on isikule niigi teada. Kaebaja viidatud kohtupraktika ei ole e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise menetluse spetsiifikat arvestades asjakohane. HMS § 40 lg 1 ei kohaldu ning ärakuulamisõigust ei ole rikutud (vt Tallinna Halduskohtu 07.11.2022 otsus nr 3-22-1246, p 4). Kuna kaebaja e-residendi digitaalne isikutunnistus tunnistati kehtetuks temast tuleneva ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, siis on arusaadav, et tutvumispiirangu aluseks haldusmenetluses oli
Ohu tõttu ei saanud PPA tutvustada kaebajale otsuse faktilist alust ega kogutud materjale ning teda nende asjaoludega seoses ära kuulata. PPA märkis vastuses, et kaebaja võib ohustada nii avalikku korda kui ka riigi julgeolekut (
Kohus saab otsuse sisulist õiguspärasust kontrollida üksnes kohtule avaldatud põhjendustega PPA 04.11.2022 otsuse nr ERESID-176063 ning tõendite pinnalt. Kohus hindab, kas PPA sisustas määratlemata õigusmõisteid (oht avalikule korrale, oht riigi julgeolekule) õigesti (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26) ja tegi õiguspärase kaalutlusotsuse (HKMS § 158 lg 3). Avaliku korra mõistet selgitab korrakaitseseaduse (KorS) § 4 ning ohu tasemed ja korrarikkumise mõiste on sätestatud KorS §-s 5. Ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule tuleb sageli hinnata äärmiselt piiratud teabe alusel. Ohtu avalikule korrale saab põhjendada näiteks isiku varasema käitumisega ja tema sidemetega või muude asjaoludega (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks avalikule korrale ning riigi julgeolekule (nt Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-114, p 19). 3
Seoses kaebaja oletusega, et otsuse põhjuseks võis olla asjaolu, et ta on olnud Kreekas kahtlustatav seoses ebaseadusliku relvalastiga, mida uurisid ka Hispaania ametivõimud, märgib kohus, et ka asjaolu, et isikut ei ole kriminaalmenetluses süüdi mõistetud, ei välista iseenesest temast tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ohu mõiste ei eelda, et isiku suhtes peab toimuma või olema toimunud süüteomenetlus, mis lõppes süüdimõistmisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. X palub 20.10.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus kohustas 27.04.2023 määrusega vastustajat avaldama kaebajale PPA 04.11.2022 otsuse põhimotiivid ehk faktilise aluse, kuid Tallinna Ringkonnakohus tühistas selle 13.07.2023 määrusega, mööndes, et see piirab kaebaja võimalusi esitada vaidlustatud otsusele sisulisi vastuväiteid. Kuna ringkonnakohtu määrus ei olnud vaidlustatav, esitab kaebaja sellele vastuväited apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtu 13.07.2023 määruse põhjendused ei vasta seadusele ega kohtupraktikale. Halduskohus tugines õigesti Riigikohtu 01.10.2018 otsuses nr 3-17-1026 (p 39) toodule, et kaebeõiguse teostamiseks peab kaebaja vähemalt minimaalses ulatuses teadma peamisi asjaolusid, miks teda peetakse ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ehkki Riigikohtu seisukohad on kohustuslikud samas asjas, muudab nende eiramine Riigikohtu kui kohtupraktika ühtlustaja rolli mõttetuks. Kaebajale tuleb avalikustada peamised asjaolud, mitte piirduda nende avaldamisega kohtule.
ei näe otsuste vaidlustamise osas ette mingit erikorda, võrreldes nt välismaalaste seaduse (VMS) §-s 1008 sätestatuga. Olukorras, kus seadusandja oleks soovinud ka
-i puhul jätta õiguse otsuseid mitte põhjendada ega asjaolusid avaldada, tulnuks see
-s selgelt sätestada. Selle asemel on piirdutud üksnes
Sätte eesmärgiks on olnud piirata menetleja halduskoormust vaiete lahendamisel, kuid muus osas kehtivad tehtud otsustele haldusmenetluse nõuded täies mahus. Seadusandja on teinud menetlejale mööndusi vaideotsuse tegemisel, kuid ei ole teinud mööndusi juhuks, kui isik soovib oma õiguste kaitseks pöörduda kohtute poole. Hiljemalt kohtumenetluses tuleb vastustajal avaldada otsuse aluseks olnud peamised asjaolud. Seda kinnitavad nii grammatiline, süstemaatiline kui ka teleoloogiline tõlgendus. Praegusel juhul on kohtud lubamatult võtnud endale faktiliselt seadusandja rolli. PPA on enda otsuseid põhjendanud haldusasjas nr 3-20-2593 tehtud lahendiga, mis toetab aga kaebaja seisukohti, sest selles asjas avas menetleja keeldumise faktilised põhjused. Kriitikat ei kannata halduskohtu põhjendus, et ka see, et isikut ei ole kriminaalmenetluses süüdi mõistetud, ei välista temast tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Olukorras, kus kaebaja ei ole kunagi pannud toime kuritegu ja teda ei ole selle eest karistatud, mõjub kõnealune hinnang solvavalt ja pigem Orwelliliku põhjendusena. Kaebajal, kes ei ole kunagi kuritegusid toime pannud, on vaieldamatult õigus teada, millistel põhjustel peab üks või teine riik teda julgeolekuohuks. Praeguses kohtuasjas vaidluse all olevad küsimused ei puuduta mitte pelgalt e-residentsust, vaid kaebaja ja tema perekonnaliikmete isikuvabaduste võimaliku piiramise ohtu laiemalt. Kui mõni Euroopa Liidu liikmesriik tunnistab kaebaja 4
PPA ei pidanud otsuse faktilist alust kaebajale tutvustama juba haldusmenetluses. Asjaomane seaduseelnõu (699 SE) ei toeta kaebaja seisukohti seadusandja tahtest. Kui seadusandja soovinuks menetlusosalisele avaldada otsuse põhjendusi, puudunuks vajadus
lg 4 sätestamiseks, vaid selle asemel oleks kohaldunud HMS § 56.
ei nõua üldse otsuse kirjalikku vormistamist, vaid üksnes vastava teate koostamist. Haldusasjas nr 320-2593 esitas isik ise andmed enda süüdimõistmise kohta, mistõttu puudus PPA-l vajadus kaitsta info kogumiseks kasutatud meetodeid ja taktikat. Kaebaja liialdab, leides, et praegune vaidlus ei piirdu üksnes e-residentsuse küsimusega, vaid isikuvabaduste võimaliku piiramise ohuga laiemalt. PPA hindas kaebaja e-residendi digitaalset isikutunnistust kehtetuks tunnistades kaebajast lähtuda võivat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule üksnes olukorras, kus isik jätkuvalt omab e-residendi digitaalset isikutunnistust ja selle kehtivaid sertifikaate. E-residendi digitaalne isikutunnistus annab selle omajale ligipääsu kõikidele Eesti e-teenustele (sh finantsteenustele), kuigi isik võib füüsiliselt viibida tuhandete kilomeetrite kaugusel ja seega väljaspool Eesti õiguskaitseorganite mõjuulatust. Seega kaasneb e-residentsusega kõrgendatud risk mh kohalikele finantsasutustele ja seeläbi riigile tervikuna. Seetõttu on ülioluline, et e-residendi digitaalset isikutunnistust omaksid üksnes usaldusväärsed isikud. E-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamine ei puuduta kuidagi isiku õigust tegeleda Eestis jätkuvalt ettevõtlusega või tema õigust viibida Eestis. Kaebaja ei ole välja toonud, et tema Eestis viibimise õigust oleks seniajani piiratud. Samuti ei ole ta välja toonud, et tal oleks plaanis asuda pikemaks ajaks Eestisse. Seega on kaebaja väide üksnes hüpoteetiline. Kaebaja ei ole lisaks viidanud ühelegi muule liikmesriigile ega probleemile, mis tal on tekkinud või võib tekkida tema Eesti eresidendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise tõttu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et X-i apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). 10. Asjas on üheks peamiseks vaidlusküsimuseks, kas kaebajale tulnuks avaldada vähemalt PPA 04.11.2022 otsuse põhimotiivid, sh peamised faktilised asjaolud, millele tuginedes on talle 27.03.2019 väljastatud e-residendi digitaalne isikutunnistus kehtetuks tunnistatud ning selle sertifikaadid peatatud. Kaebaja arvates tulnuks sellised andmed esitada juba haldusmenetluses, kuid igal juhul praeguses halduskohtumenetluses. 5
lg 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele HMS-s sätestatut, arvestades
-i erisusi.
7 lg-d 3 ja 31 sätestavad menetlejale õiguse nii menetluse käigus kui ka pärast otsuse jõustumist piirata muu hulgas menetlusosalise õigust tutvuda asjassepuutuvate dokumentide või toimikuga.
lg 3 p-de 3 ja 4 kohaselt võib haldusmenetluse toimikuga tutvumist piirata siis, kui see võiks ohustada mh riigi julgeolekut või avaliku korra kaitset.
lg-st 32 tulenevalt saab samadel alustel juurdepääsu piirata ka välisriigilt või rahvusvaheliselt organisatsioonilt saadud andmetele. Seega näevad
lg-d 3–32 ette selge erandi HMS § 37 lg-s 1 sätestatud õigusest tutvuda asjas tähtsust omavate dokumentidega või haldusmenetluse toimikuga (vt ka HMS § 37 lg 2). Viidatud erand laieneb ka tutvumisele menetluse tulemusel tehtava otsusega. Kaebaja leiab lisaks ekslikult, et kuivõrd
7 lg 5 reguleerib üksnes vaideotsuse vormistamist ning samasisuline säte puudub nt e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuse vormistamise kohta, siis tulnuks PPA 04.11.2022 otsus avaldada temale täies mahus. Õige on see, et
ei näe ette erisusi kehtetuks tunnistamise otsuse vormile ja sisule, mistõttu tuleb selles osas lähtuda HMS §-des 54–57 sätestatust. Seevastu tuleneb
lg-st 4, et menetlusosalisele ei tule edastada mitte kehtetuks tunnistamise otsust, vaid teade e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise kohta, mis peab vastama kindlatele nõuetele (s.o teade peab sisaldama HMS § 55 lg-s 4 märgitud andmeid otsuse kohta ja HMS § 57 lg 1 kohast vaidlustamisviidet ning kajastama
Eeltoodu ei välista isikule otsuse tervikuna teatavakstegemist, kuid seda eeldusel, et puudub vajadus
Asjaomase eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et
lg 5 eesmärk olnuks vähendada menetleja halduskoormust, vaid viidatud on hoopis sellele, et vaideotsuse vormistamise erisus on vajalik selleks, et tagada
lg-s 3 sätestatud juurdepääsupiirangu toimimine (vt Riigikogu XII koosseisu 699 SE seletuskiri, lk 9–10). 12. Kaebajal on õigus selles, et
lg-tes 3–5 sätestatu puudutab üksnes menetlejate tegevust haldus- ja vaidemenetluses, kuid kõnealused normid ei välista iseenesest e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuse ja selle kohta tehtud vaideotsuse ning nende aluseks olevate faktiliste asjaolude ja põhjenduste avaldamist halduskohtumenetluses, milles on vaidlustatud samad otsused (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2023 määrus nr 323-867, p 19; 22.12.2022 määrus nr 3-22-950, p 15). Küll aga võimaldavad HKMS § 79 lg 1 p 1 ja § 88 lg 2 kohtul mh riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitseks (sh juurdepääsupiiranguga teabe kaitseks) piirata menetlusosalise õigust tutvuda kohtutoimikuga tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga. Praeguses asjas pidas halduskohus 27.04.2023 määruses põhjendatuks kohustada vastustajat avaldama kaebajale vähemalt PPA 04.11.2022 otsuse põhimotiivid (p 4 kuuenda lõigu
Välismaalasel on õigus sellele, et e-residendi digitaalse isikutunnistuse andmine või kehtetuks tunnistamine otsustataks õiguspäraselt vastavalt seadusele. Kaebajale väljastatud e-residendi digitaalne isikutunnistus on praegusel juhul tunnistatud kehtetuks kooskõlas
15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.09.2023 otsus muutmata. 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.