Obsah (6)

§ 34§ 14§ 16§ 17§ 210§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 2. mai 2025 Tsiviilasja number 2-22-299

) § 16 ja § 17 kohaselt ei saaks neid kulutusi tagasi nõuda. Kulutused on tehtud aastatel 2012–2015 ehk kulutuste nõue on aegunud. Juhul kui kostja on panustanud Y kinnistule enda vahendeid, on need teise kaasomaniku, V.P. (hageja ema) poolt hüvitatud. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas 18.11.2024 otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt. Maakohus andis G.X omandisse XX OÜ 100% osaluse ja mõistis G.X välja Y.P kasuks XX OÜ jagamisel enamsaadu arvelt hüvitise 1250 eurot. Maakohus andis G.X omandisse X kinnistu koos koduse vallasvaraga ja mõistis G.X välja Y.P kasuks enamsaadud X kinnistu eest hüvitise 70 416,61 eurot. Väljamõistetud hüvitise sissenõudmine G.X Y.P kasuks on eelduseks Y.P poolt X kinnistu omandamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks. Hüvitise tasumise tähtaeg on 90 päeva alates kohtulahendi jõustumisest. 4 Juhul kui hüvitist tähtajaks ei tasuta, jagatakse X kinnistu kinnisasja müümisega avalikul enampakkumisel järgmistel tingimustel: arvata müügist saadud vahenditest maha müügi korraldamise kulud, ülejäänud raha jagada selliselt, et Y.P jääb 41% ja G.X 59% müügist saadud rahast, enampakkumise korraldajaks määrata Y.P valitud Tartu piirkonna kohtutäitur. Maakohus jättis rahuldamata Y.P nõuded lugeda ühisvara hulka X kinnistu kasutuseelised alates 04.03.2019 ja mõista Y.P kasuks välja temale langev osa kasutuseelistest. Maakohus jättis rahuldamata G.X nõude mõista Y.P välja Y.P lahusvaraks olevale Y kinnistule G.X poolt abielu ajal tehtud kulutused 31 998 eurot või alternatiivselt 15 999 eurot ja viivised. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmiti poolte abielu 04.05.2000 ja lahutati 04.03.
2. Poolte varasuhe on varaühisus. Jagatavaks ühisvaraks on äriühing XX OÜ ning X kinnistu ja nimetatud kinnistul asuv vallasvara. Poolte vahel puudub vaidlus, et XX OÜ 100% osa jääb kostjale. Kohus arvestas selle väärtuseks 2500 eurot ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1250 eurot. Vaidlus puudub ka selle üle, et X kinnistu koos koduse vallasvaraga tuleks jätta kostjale. Mõlemad pooled paluvad kinnistu jagamisel kõrvale kalduda poolte võrdsuse põhimõttest. Riigikohtu praktika kohaselt saab alus lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks

§ 34

lg 2 alusel või abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks

1995 § 19 lg 2 p 3 alusel tekkida üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. X kinnistu 03.04.2000 ostu-müügi- ja pandilepingu kohaselt oli kinnistu ostuhind 260 000 krooni, millest 12 000 krooni oli hageja müüjatele tasunud enne tehingut ja 128 000 krooni tasus hageja müüjale 03.04.2000 ülekandega. Hageja seisukoht, et tema kasuks tuleb poolte võrdsusest kõrvale kalduda proportsiooniga 76,91%, jättes kostjale 23,09%, ei ole põhjendatud. 03.04.2000 ülekanne 128 000 krooni toimus pangalaenu arvelt. Laenuleping sõlmiti 30.03.2000 summas 130 085,83 krooni tähtajaga 30.03.2010 hageja, kostja ja panga vahel. Seega teenindati laenu ühisvara arvelt. Seetõttu on põhjendatud lugeda hageja lahusvara arvelt tehtud panuseks 12 000 krooni (766,94 eurot). Kostja väide, et 12 000 krooni tegelikult ei tasutud, on paljasõnaline. Kostja väitel on kinnistu soetatud kostja lahusvara arvelt. Kostja käendas 120 000 krooni osas kohustust müüja ees, kuid käendajaks olemisest ei saa tuletada kohustuse täitmist kostja poolt. Tõendatud ei ole, et kostja viidatud sõiduk Volkswagen oleks kuulunud kostjale, et kostja oleks selle võõrandanud ja tulu saanud. Transpordiameti tõendi järgi kuulus sõiduk K.K.. K.K. kinnitus seda eeldust ümber ei lükka. Seega on põhjendatud lugeda, et maksed 60 000 krooni tähtajaga 01.08.2000 ja 55 000 krooni tähtajaga 25.12.2000 tasuti ühisvarast. Kostja tuludeklaratsioonidega aastate 2002, 2006, 2008, 2009, 2010 ja 2011 kohta on tõendatud, et kostjal puudus sissetulek, millega oleks saanud rahastada X kinnistu soetamist ja tasuda ehitustööde eest. 2000. a-l ei olnud kostjal tulu, mida deklareerida (deklaratsiooni ei pidanud esitama, kui sissetulek ei ületanud maksuvaba piirmäära 12 000 krooni). Ka väljavõtted kostja tööraamatutest ei tõenda, nagu oleks kostja üksi soetanud oma lahusvarast X kinnistu. Kohus leidis, et kostja lahusvaraliseks panuseks tuleb lugeda kostja ema H. G.X-i 13.06.2002 ülekannet 250 000 krooni (15 977,91 eurot) hageja arvele. H. G.X-i kinnituskirjaga on tõendatud, et ülekanne oli kingitus pojale eesmärgiga aidata poega tema laenu- ja ehitustegevusega X. Seega ei olnud tegu kinkega hagejale. Asjaolu, et laenu teenindamiseks kasutati hageja kontot, seletab raha kandmist hageja kontole. Seega on tegemist kostja lahusvaraga

1995 § 15 lg 1 järgi. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kuna kinnistu soetati

1. aastal ja H. G.X-i ülekanne tehti 13.06.2002, siis puudub seos X kinnistuga. Puudub 5 vaidlus, et kinnistu hoone remontimiseks tehti renoveerimistöid ja pooled võtsid lisalaenu. Swedbank AS-ga on 30.03.2000 sõlmitud laenuleping laenulimiidiga 8314 eurot. 06.08.2001 anti laenusaaja kasutusse täiendavalt 6395,14 eurot ja 09.09.2004 täiendavalt 19 185,76 eurot. Laenuleping lõpetati ennetähtaegselt 25.07.
2. Seetõttu on eluliselt usutav, et
3. a-l ei olnud X kinnistu renoveerimistööd veel lõppenud. Lahusvara panus on selgelt ja objektiivselt seostatav X kinnistu parendamisega. Kostja väitel tehti X elamus ulatuslikud ümberehitus- ja renoveerimistööd minimaalselt 600 000 krooni eest, mida finantseeriti kostja ema kaasabil, 2003.–
4. aastatel on emalt kostja arvele laekunud ca 900 000 krooni, mis valdavalt kasutati nimetatud töödeks. Kohus leidis, et nimetatud ülekanded ei ole selgelt ja objektiivselt seotud X kinnistu parendamisega. Kostja tegeles kinnisvaraga ning renoveeris ka emale kuulunud XXXXXXX kinnistut ja samuti XXXXXXXXX kinnistut. H. nimele on 16.09.2002 soetatud XXXXXXX tn X kinnistu, mis võõrandati 02.02.
5. 23.02.2004 soetas kostja XXXXXXXXX tn X kinnisasja ja võõrandas selle 12.05.
6. On eluliselt usutav, et H. G.X-i kantud summad on kasutatud XXXXXXX ja XXXXXXXXX kinnisasjade ehitamiseks (müügi eesmärgil). Kohus ei nõustunud kostja väitega, et hagejale on pangalaen hüvitatud ja seetõttu pole hageja ühisvara soetamisel kulusid kandnud. Isegi kui kostja teenis perioodil 2000–2001 ettevõtlustulu ning selle arvelt on osaliselt tasutud ostuhind, ei tähenda see, et tasumine oleks toimunud kostja lahusvara arvelt. Swedbank AS-i perioodi väljavõttelt 10.09.2004– 18.11.2005 kohta nähtub, et kostja on teinud hagejale ülekandeid 375 000 krooni (23 966,86 eurot). Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see

§ 14lg 1 järgi poolte ühisvaraks.

Seetõttu ei saa käsitleda kostja poolt hagejale tehtud ülekandeid lahusvara või hüvitisena. Eksperdiarvamuse kohaselt on X kinnistu turuväärtus 188 000 eurot. Kohus tuvastas, et kinnistu soetati 12 000 krooni (766,94 euro) ulatuses hageja lahusvara arvelt ja seda parendati 250 000 krooni (15 977,91 euro) ulatuses kostja lahusvara arvelt. Lähtudes Riigikohtu juhistest 27.03.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16 (p 31) tuleb kostjal kinnistu kostja omandisse jätmisel hüvitada hagejale omandi kaotuse eest 70 416,61 eurot: 188 000 – 15 977,91 – 766,94 = 171 255,15 ÷ 2 = 85 627,58 – 15 977,91 + 766,94 = 70 416,61 eurot. Hageja kasutuseeliste nõue seoses X kinnistuga ei ole põhjendatud. Kostja Y kinnistule tehtud kulutuste hüvitamise nõue ei ole aegunud.

§ 34

lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes. Riigikohtu praktika (30.10.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-21-6200, p 35) järgi on

§ 34lg 2 alusel esitatud nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 155 lg 1 mõttes perekonnaõigusest tulenev nõue, mis aegub 30 aasta jooksul sissenõutavaks muutumisest. Kohus leidis, et kostja kulutuste hüvitamise nõue on tõendamata. Kostja tõendid – aknad Klaasmerk OÜ 383 eurot; uksed Juta&Kaido OÜ 2455 eurot ja paigaldus 300 eurot, kokku 2755 eurot; välisseinte ja katuse soojustamine Eesti Varaehitus OÜ 8000 + 1800, kokku 9800 eurot; köögimööbel Common Köögistuudio 4400 eurot; köögi, garderoobi ja pesuruumi tehnilised tööd MR Vaader OÜ 3500 eurot; katlamaja ja saunapõranda demontaaž/lammutus/ viimistlus 3000 eurot; küttesüsteemi vahetus/paigaldus Küttemaailm/ Asu Timer OÜ 6759 + 843 + 558, kokku 8160 eurot; Eesti Varaehitus OÜ soojustus 5000 eurot – on hinnapakkumised ja arved, millega ei ole tõendatud, kelle poolt ja millises ulatuses on kulutusi tehtud või et kulutused oleksid tehtud kostja lahusvarast. Mõlemale abikaasale laekunud rahalised vahendid moodustavad ühisvara. Kulutuste õue ei kuuluks rahuldamisele ka juhul, kui lugeda kulutused tõendatuks ja tehtuks ühisvara arvelt. Ühis- või lahusvara huvides tehtud kulutustest tuleb eristada perekonna ülalpidamiseks ja perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi

§ 16

mõttes, mille puhul

§ 17järgi eeldatakse, et abikaasal ei ole õigust neid tagasi nõuda.

Y kinnistu 6 oli perekonna ühine eluase, mida kasutati igapäevaselt elukohana, kuivõrd lapsed käisid Tartus koolis ja huviringides. Seetõttu on võimalikud kulutused tehtud kostja enda ja perekonna, sh laste põhivajaduste (elukoht) katmiseks. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus abielu ajal kokku lepitud ja toiminud elukorraldus hinnatakse pärast abielu lõppemist ümber ning asutakse teiselt abikaasalt nõudma vabatahtlikult rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Kohus leidis, et kui kostja ei ole otsuse täitmise tähtaja jooksul hüvitist tasunud, toimub X kinnistu kaasomandi lõpetamine hageja taotletud alternatiivsel viisil, st avalikul enampakkumisel müügiga. Arvestades kummagi poole lahusvarast tehtud panuseid, kuulub tulemist pärast enampakkumise kulude mahaarvamist hagejale 41% ja kostjale 59%. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, leides, et asjas ei nähtu mõistlikke põhjusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg-s 1 sätestatust. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. G.X esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18.11.2024 otsuse tühistamist osaliselt, s.o resolutsiooni p-de 5, 7–8 ja 10 (temalt väljamõistetud hüvitise suuruse, hüvitise tasumise tähtaja, X kinnistu avalikul enampakkumisel müümise ja kulutuste välja mõistmata jätmise) osas, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista välja G.X Y.P kasuks ühisvaraks oleva X kinnistu jagamisel enamsaadu arvelt (proportsiooni 0,735% alusel) hüvitis 1383 eurot ja Y.P X G.X kasuks Y.P X lahusvaraks olevale Y kinnistule G.X poolt abielu ajal tehtud kulutused 31 998 eurot või alternatiivselt 15 999 eurot ja viivis ning tasaarvestada vastastikused nõuded. Menetluskulud ringkonnakohtus palus G.X jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohtuotsus vastuoluline. Kui kostja ei oleks saanud vahendeid oma lahusvaralisest ettevõtlusest ja sõiduki müügist, ei oleks saanud X kinnistu ostuhinna makseid 60 000 krooni tähtajaga 01.08.2000 ja 55 000 krooni tähtajaga 25.12.2000 teha. Ainult töötasudest ei oleks selleks jätkunud. Seega on eluliselt usutav, et kostja äritegevusest laekus raha, mida ei kajastatud ametlikult. Lisaks on ebaõigesti hinnatud K.K. kinnitust sõiduki kohta. Sõiduki omandiõigus läheb üle tehinguga, liiklusregistri kanded on informatiivsed. Kohus leidis, et kostja lahusvaraliseks panuseks tuleb lugeda kostja ema 13.06.2002 ülekannet 250 000 krooni hagejale. Samas ei kvalifitseeru arusaamatul põhjusel kinkeks või kostja lahusvaraks kostja ema ülekanded kostjale ca 900 000 krooni. Hageja laenuteenindamise kogukulu oli ca 37 000 eurot. Kostja ja tema ema on teinud hagejale ülekandeid 40 000 eurot, lisaks teadmata summa sularaha. Abikaasade kontodel olev raha on ühisvara, kuid see ei tähenda, et lahusvaralise päritoluga rahaga ei peaks arvestama. Lisalaen 09.09.2004–25.07.
2. a 19 185 eurot oli lühiajaline lisafinantseering Ränikülla. Kuna X kinnistu osteti ja parendati praktiliselt kogu ulatuses kostja lahusvara arvelt, siis saab hageja osa olla 1383 eurot ehk 188 000 eurost 0,735% ja kostja osa 99,265%. Mõistetamatu on kohtu käsitlus, kus tuvastatud poolte lahusvara 12 000 krooni moodustab 41% ja 250 000 krooni 59% ühisvarast; 2) jättis kohus kostja kulutuste hüvitamise nõude ebaõigesti täies ulatuses rahuldamata.

§ 16

osundab igapäevastele varalistele panustele, mis on vajalikud perekonna ühise majapidamise kulude katteks, mitte panustele, mis on tehtud kapitaalremondi käigus, mis loovad väärtuse ning ületavad kaugelt abikaasade elutingimuste kohase ülalpidamise mõistliku ja tavapärase määra. Isegi kui osad kulutused on hinnatavad

§-de 16 ja 17 järgsete kulutustena, siis kulutused suurematele kapitaalremonditöödele elavad üle poolte 7 abielusuhte ning kuuluvad hindamisele AÕS § 70 lg 6 ja § 75 lg 1 kontekstis. Kui tehtud tööd on sedavõrd suuremahulised (nagu välisseinte, katuse, katlamaja ja saunapõrandate ehitustööd, küttesüsteemi ehitus), et tõstavad oluliselt hageja lahusvara väärtust ning ületavad kaugelt abikaasade suhte tavapärase ajalise määra, siis on hageja rikastunud ühisvara arvelt (juhul kui ei ole tõendatud, et tegemist oli kostja lahusvaralise panusega). See ei ole kooskõlas abikaasade võrdse kohtlemise põhimõttega. Kostja kulutused on tõendatud. Kohtu käsitlus

§ 34

lg-st 1 ei ole kohane.

§ 34lg 1 sõnastab vara väärtuse hüvitamise, mitte kulutuste hüvitamise.

Kohus pidi andma kostjale võimaluse hinnata väärtuse juurdekasvu, mis on hageja lahusvarale ühiselt loodud. Kohus ei selgitanud, et seda võinuks tõendada Y maja ekspertiisiga. Selgitamiskohustuse rikkumise tõttu jäi osa ühisvara, mis on muutunud hageja lahusvara osaks, selgusetuks ja jagamata; 3) on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja pinnapealselt, leides, et kostjal puudus aastatel 2002, 2006, 2008, 2009, 2010 ja 2011 maksuvaba piirmäära 12 000 krooni ületav sissetulek. Deklaratsioonidest nähtuvalt on laekunud brutosissetulekud vastavalt 91 725 krooni, 177 411 krooni, 215 200 krooni, 207 427 krooni, 222 234 krooni ja 13 780 eurot. Ebaõige on käsitlus, et kostja kui erialaspetsialisti aastapalk ei ületanud 766 eurot ehk 64 eurot kuus. 4) on kohus jätnud tähelepanuta kostja tahteavalduse asendamise nõude.

1. Y.P esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18.11.2024 otsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas G.X vastuhagi, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega anda G.X omandisse X kinnistu koos koduse vallasvaraga ja mõista G.X välja Y.P kasuks X kinnistu jagamisel enamsaadu arvelt hüvitis 94 000 eurot, alternatiivselt – kui ringkonnakohus nõustub osade võrdsusest kõrvale kaldumisega G.X kasuks, siis mõista välja hüvitis 86 394,52 eurot. Hüvitise sissenõudmine G.X on eelduseks Y.P poolt X kinnistu omandamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks. Juhul kui hüvitist tähtajaks – 90 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest – ei tasuta, jagada X kinnistu kinnisasja müümisega avalikul enampakkumisel järgmistel tingimustel: arvata kinnistu müügist saadud vahenditest maha müügi korraldamise kulud ning ülejäänud raha jagada poolte vahel selliselt, et Y.P jääb 46% ja G.X 54%. Enampakkumise korraldajaks palub Y.P määrata tema valitud Tartu piirkonna kohtutäitur ning mõista G.X välja Y.P kasuks menetluskulud (ekspertiisi maksumus G.X langevas osas) 796,16 eurot. Menetluskulud ringkonnakohtus palub Y.P jätta G.X kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kaldunud kõrvale osade võrdsuse põhimõttest kostja kasuks. Ühisvara tuleb jagada poolte võrdsuse põhimõttel. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et 250 000 krooni (15 977,91 eurot) tuleb lugeda kostja lahusvaraliseks panuseks X kinnistu parendamisse. Kostja ei ole seda tõendanud. Arusaamatuks jääb, miks on maakohus jätnud tähelepanuta hageja selgituse 31.08.2022 kohtuistungil, et kostja ema rahalised vahendid kasutati mh kunstliku viljastamise raviks, mille tagajärjel said pooled ühised lapsed. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et lisalaenud (06.08.2001 ja 09.09.2004) võeti X kinnistu parendamiseks, mistõttu võib oletada, et ka kostja ema 13.06.2002 ülekanne oli tehtud X kinnistu parendamiseks. Ei ole loogiline, et kinnistu vajas veel kaks aastat pärast soetamist niivõrd suuremahulisi renoveerimistöid. Lisalaene ei kasutatud X kinnistuga seonduvalt. Kostja emale kuulus sellel perioodil kaks kinnisasja, kus kostja tegi ehitustöid. Ajaline mõõde (st lisalaenude võtmine, kostja ema ülekanded, kostja parendustööd tema ema kinnistutel ning nende kinnistute müümine) näitab üheselt, et kostja ema ülekannetel ei ole seost X kinnistu ostmise ega parendamisega. 8 Lisaks ei ole kostja ema ülekanne kostja lahusvara. Nõustuda ei saa seisukohaga, et tähendust omab vaid kinkija tahteavaldus. Kinketehing eeldab tahteavalduste vahetamist ja reaalset sooritust, kuivõrd kinke iseloomu tuvastamisel on määravaks nii subjektiivne tahe kui ka objektiivne kingisaaja vara suurenemine. Kostja vara ei suurenenud ülekande tagajärjel. Hageja ei teadnud, et temale tehtud soorituse näol soovitakse soodustada vaid kostjat. Hageja oli teadmisel, et tegemist on mõlema abikaasa soodustamiseks mõeldud ülekandega (viljatusravi). TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi, kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hagejal ega keskmisel mõistlikul isikul ei saanud tekkida arusaama, et kostja ema soovib soodustada vaid oma poega. Seega on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja aastakümneid hiljem esitatud kinnistukirja pinnalt tuvastanud, et 13.06.2002 ülekande eesmärk oli kinge kostjale; 2) on kohus ebaõigesti arvutanud hagejale X kinnistu eest tasumisele kuuluva hüvitise. Kui eeldada, et kostja lahusvara osa on 250 000 krooni ehk 15 977,91 eurot, oleks Riigikohtu juhise järgi hüvitise arvutus järgmine: (188 000 – kostja lahusvara 15 977,91 – hageja lahusvara 766,94) ÷ 2 = 85 627,58 eurot; et leida kummalegi poolele jääva hüvitise osa suurus, tuleb liita nende lahusvara osa ehk hageja osa hüvitisest on 85 627,58 + 766,94 = 86 394,52 eurot ja kostja osa 85 627,58 + 15 977,91 = 101 605,49 eurot. Maakohus on aga kahel korral lahutanud kostja lahusvara osa. Eeltoodust tulenevalt on kohus ekslikult leidnud ka, et enampakkumisel kinnistu müügist laekunud vahendid tuleb jagada selliselt, et hagejale jääb 41% ja kostjale 59% laekunud vahenditest. Kui kinnistu väärtus on 188 000 eurot ja hageja hüvitis 86 627,58 eurot, on hagejale kuuluv hüvitise proportsioon 46% ja kostjale kuuluv 54%; 3) tuleb ekspertiisikulud jätta mõlema poole kanda ja kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja nõuda pool ekspertiisitasust (1538,32 eurost) ehk 769,16 eurot. Ühisvara jagamine on mõlema poole huvides ja jagamise vältimatuks eelduseks on ühisvara väärtuse väljaselgitamine.
2. Y.P vaidleb G.X apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti järeldanud, et maksed 60 000 krooni tähtajaga 01.08.2000 ja 55 000 krooni tähtajaga 25.12.2000 on tasutud ühisvara arvelt. Kostja väited on vastuolus tõenditega. Eeldada tuleb, et omandikanne registris on õiguspärane. Isegi kui sõiduk oleks kuulunud ½ osas kostjale, ei ole kostja saanud
3. a-l sõiduki müügist rahalisi vahendeid. Kostja ei ole esitanud perioodil 1999–2001 tuludeklaratsioone, st tema tulu ei ületanud maksuvaba piirmäära. Seega puudus kostjal perioodil 1999–2001 tulu, mida anda hagejale kinnistu soetamiseks. Samuti on õige kohtu järeldus, et kostja ema ülekanded ca 900 000 krooni ei ole kostja lahusvara, mida kasutati X kinnistul. Kostja ei vaidlusta, et ta renoveeris XXXXXXX ja XXXXXXXXX kinnistuid; 2) on ekslik maakohtu ja kostja hüvitise arvutus, kus on teistkordselt lahutatud lahusvaraline panus. Juhul kui ringkonnakohus peaks nõustuma, et kostja lahusvaraline panus on 62 000 eurot, oleks kostja osa 124 617 eurot ja hageja osa 63 383 eurot; 3) on maakohus õigesti jätnud kostja kulutuste hüvitamise nõude rahuldamata. Nõue ei ole tõendatud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks reaalselt mingeid kulusid kandnud. Nõustuda ei saa kostja apellatsioonkaebuses esitatud käsitlusega, et välja tuleb selgitada hagejale kuuluva Y kinnistu (kaasomandi osa) väärtuse juurdekasv, mis tuleb ühisvarasse hüvitada. Lisaks on Y kinnistu teine kaasomanik (hageja ema V.P.) andnud kostjale rahalisi 9 vahendeid. Kostja on 20.06.2023 kinnitanud, et V.P. on kinnistul töid finantseerinud. Seega ei saa kinnistu vara juurdekasv kajastada, milline oli poolte ühisvaraline panus vara väärtuses. Kostja esmane nõue on suunatud sellele, et kostja on teinud hageja lahusvarale kulutusi oma lahusvarast. Isegi kui kostja oleks teinud oma varakogumist varalise panuse perekonna ühise eluaseme parendamiseks, tuli selline kohustus kostjale seadusest (

§ 16lg-test 1 ja 2).

Lisaks pole need kulutused hagejale kasulikud, kui need kulutused (parendatud kinnisasi) on antud kostja ja tema alaealiste laste (tasuta) kasutusse. Maakohus on seega õigesti järeldanud, et need kulutused poleks tulenevalt

§-st 17 hüvitatavad. Tegemist oli perekonnale vajalike kulutustega ning olenemata nende väidetavast väärtusest ei saa kostja nõuda hagejalt hüvitist; 4) on maakohus õigesti hinnanud tõendeid seonduvalt kostja sissetulekutega. Kostja on Maksu- ja Tolliametis kajastanud oma sissetulekud. Tegemist on objektiivsete dokumentaalsete tõenditega.

1. a-l puudus kostjal tulu, mida deklareerida. Seega on väär väide, nagu oleks ühisvara soetatud kostja rahalise panuse arvelt. Kostja on teeninud tulu alles
2. a-l, 90 827 krooni, samas hageja tulu oli samal perioodil 125 875 krooni. Kostjal puudus tulu ka 2003.–
3. a-l, mistõttu on väär väide, et kostja finantseeris 2003.–
4. a-l X kinnistu ehitustöid. Ka on tõenditega ümber lükatud väide, nagu oleks kostja vahenditest teostatud Y kinnistu ehitustöid 2012.–
5. a-l. Kostja ei ole 2012.,
6. ega
7. a-l tulu deklareerinud.
8. G.X vaidleb Y.P apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on X kinnistu ost ja ehitustööd tasutud kostja lahusvara arvelt. Ehitustööd summas 600 000 krooni on tõendatud kinnistu ekspertiisiaktiga. Kinnistu ostmisel tasus kostja 50% ostuhinnast omalahusvarast, s.o abielueelse vara müügist saadud rahast, ja 50% kostja ema 13.06.2002 hagejale tehtud ülekande arvelt. Maakohus ei ole selgitanud, miks muutus nimetatud vara abielludes ühisvaraks. Kohus on jätnud kostja selgitused ja asjaolud tähelepanuta ega ole kostjale piisavalt selgitanud võimalusi tõendada lahusvaralist panust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale esitasid nii hageja kui kostja. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus andis kostja ainuomandisse OÜ XX 100% osaluse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja OÜ XX osaluse eest hüvitise 1250 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3) ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude lugeda ühisvara hulka X kinnistu kasutuseelised alates 04.03.2019 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja temale langev osa kasutuseelistest (maakohtu otsuse resolutsiooni p 9). Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 alusel jõustunud ning ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 kohaselt selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt, s.o kostjalt hageja kasuks enamsaadud X kinnistu eest väljamõistetud hüvitise suuruse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5) ja ekspertiisikulude hageja kanda jätmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 11). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks enamsaadud X kinnistu eest välja hüvitise 94 000 eurot ja menetluskulude (ekspertiisikulude) katteks 769,16 eurot. Seoses kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse muutumisega tuleb muuta maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 8.2 ja tuvastada, et X kinnistu müümisel avalikul enampakkumisel tuleb saadud raha jagada proportsioonis 50% hagejale ja 50% kostjale. 10 Maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 6 tuleb täiendada ja kohustada hagejat andma tahteavaldused X kinnistu kinnistusregistri II jaos tema suhtes omaniku kande kustutamiseks ning kostja omanikuna sisse kandmiseks siis, kui kostja on tasunud hagejale hüvitise 94 000 eurot omandi kaotuse eest või kui hageja on sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse. Maakohtu otsuse resolutsiooni p 7 tuleb lugeda p-ks 6 ja maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 p-ks
11. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada täielikult ja kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
12. Puudub vaidlus, et poolte abielu sõlmiti 04.05.2000 ning lahutati 04.03.
13. Samuti puudub vaidlus, et X kinnistu kuulub ühisvara hulka ning kinnistu jagamisel jääb see kostja omandisse. Pooled olid eri meelt aga selles, kui suures ulatuses ja kelle kasuks tuleks ühisvara jagamisel võrduse põhimõttest kõrvale kalduda. Maakohus märkis õigesti, et

§ 210

lg 2 järgi saab ühisvara ka

järgi jagades arvestada

1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise aluse tekkis enne 01.07.2010. Toetudes Riigikohtu praktikale (vt Riigikohtu 19.06.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-17-15677, p 18.3) märkis maakohus õigesti ka seda, et alus abikaasade osade võrdsusest kõvalekaldumiseks

1995 § 19 lg 2 p 3 alusel saab tekkida üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Eelkirjeldatud seost peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama abikaasa, kes on esitanud nõude lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks või taotleb

1995 § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist. Eelkõige tuleb nõuet esitaval soovival abikaasal tõendada, et ta on kasutanud oma lahusvara ühisvara omandamiseks või parendamiseks. Maakohus leidis, et kostja lahusvaraliseks panuseks X kinnistu omandamiseks tuleb lugeda kostja ema poolt 13.06.2002 tehtud 250 000 krooni suurust ülekannet hageja arvele. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja ema H. G.X-i 04.12.2023 kinnituskirjaga tõendatud, et 13.06.2002 250 000 krooni suurune ülekanne hagejale oli tegelikult H. X. kingitus oma pojale (kostjale). Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on 01.03.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16 asunud seisukohale, et kinkelepingu põhitunnuseks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud oli kinkeleping. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja ema 13.06.2002 250 000 krooni suurune ülekanne hagejale (I kd, tl 133) ei tõenda kostja ema tahet soodustada ainult oma poega. Sellele, et tegemist oli kinkega, tugines kostja esmakordselt alles kohtumenetluses, esitades enda ema 04.12.2023 kinnituskirja (I kd, tl 194), milles kostja ema kinnitas, et tegelikult ta tahtis 13.06.2002 ülekandega soodustada oma poega (kostjat). Hageja vaidles kostja esitatud kinnituskirjale vastu ning selgitas, et tegemist oli mõlema abikaasa soodustamiseks tehtud ülekandega ja mõeldud poolte viljatusraviks. Rohkem tõendeid kostja 13.06.2002 ülekande põhjendamiseks ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda enam kui 20 aastat hiljem koostatud kinnituskiri seda, et 13.06.2002 tehtud ülekandega soovis H. G.X rikastada ainult oma poega. Hagejal ega temaga sarnasel mõistlikul isikul ei saanud tekkida arusaama, et H. G.X-i tegelikuks tahteks oli soodustada ainult oma poega. Kui kostja ema oleks soovinud soodustada ülekandega üksnes kostjat, siis oli tal võimalus teha ülekanne otse kostja arveldusarvele. Ringkonnakohus 11 rõhutab veel sedagi, et kuigi kinnituskirja näol on tegemist kirjaliku tõendiga TsMS § 272 lg 2 tähenduses, on selle usaldusväärsus väiksem võrreldes tunnistaja ütlusega. Vaatamata hageja vastuväitele ei ole kostja taotlenud H. G.X-i tunnistajana ülekuulamist. Eelnevast järelduvalt ei ole kostja ema poolt hagejale 13.06.2002 tehtud 250 000 krooni (15 977,91) suuruse ülekande puhul tegemist kinkega kostjale ning seda ei saa lugeda kostja lahusvaraliseks panuseks X kinnistu parendamisse. Ringkonnakohus nõustub siinkohal hageja seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud ka seda, et vaidlusalusel 250 000 krooni suurusel ülekandel oli üldse seos X kinnistu parendamisega (vt eelviidatud Riigikohtu 19.06.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-17-15677, p 18.3). X kinnistu turuväärtus on 188 000 eurot ning hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse arvutamisel saab poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda 12 000 krooni (766,94 euro) ulatuses. Hagejale väljamõistetava hüvitise arvutuskäik on järgmine: 188 000-766,94=187 233,06:2=93 616,54+766,94=94 383,47 eurot. Hageja on taotlenud apellatsioonkaebuses hüvitise väljamõistmist 94 000 euro ulatuses ning ringkonnakohus lähtubki kostjalt hüvitise väljamõistmisel nimetatud summast. Juhul, kui kostja 90 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest hagejale väljamõistetud hüvitist 94 000 eurot ei tasu, müüakse X kinnistu avalikul enampakkumisel. Pärast müügi korraldamise kulude mahaarvamist tuleb müügist järelejäänud raha jagada proportsioonis 50% hagejale ja 50% kostjale. 11.09.2024 menetlusdokumendis (II kd, tl 138-140) täpsustas hageja oma seisukohti ning kinnitas, et juhul, kui kostja ei tasu talle tähtaegselt X kinnistu eest hüvitist, tuleb X kinnistu müüa avalikul enampakkumisel ning pärast müügi korraldamise kulude mahaarvamist jagada ülejäänud raha poolte vahel võrdselt. Apellatsioonkaebuses on hageja märkinud, et üksnes juhul, kui ringkonnakohus kaldub X kinnistu osas kõrvale osade võrdsusest (s.o mõlemale poolele 94 000 eurot) 15 977,91 euro ulatuses, tuleb X kinnistu avalikul enampakkumisel müügi korral pärast müügi korraldamise kulude mahaarvamist jagada ülejäänud raha poolte vahel selliselt, et hagejale jääb 46% ja kostjale 56%. 12. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Vastavalt TsMS § 164 lg-s 2 sätestatule võib kohus jagada kulud erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Maakohus leidis, et ei esine mõistlikke põhjusi, miks tuleks menetluskulud jagada erinevalt TsMS § 164 lg-s 1 sätestatust ning jättis seetõttu menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus arvates on maakohus jätnud tähelepanuta, et ekspertiisikulud 1538,32 eurot X kinnistu turuväärtuse kindlakstegemiseks tasus hageja. Tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega ning ekspertiis X kinnistu turuväärtuse kindlakstegemiseks on tehtud mõlema poole huvides. Seetõttu tuleb ekspertiisikulude jaotusele kohaldada TsMS § 164 lg-t 2 ning jagada see kulu poolte vahel võrdsetes osades. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista pool hageja tasutud ekspertiisikuludest, s.o 769,16 eurot. Muud menetluskulud on maakohus jätnud TsMS § 164 lg 1 alusel põhjendatult poolte endi kanda. 13. Riigikohus on 22.03.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-18320 selgitanud, et kaasomanikul, kes kaasomandi lõpetamise hagi rahuldamise korral jääks oma kaasomandi osast ilma, on õigus keelduda VÕS § 110 lg 5 alusel kaasomandi lõpetamiseks vajalike tahteavalduste andmisest seni, kui talle hüvitatakse tema kaasomandi osa õiglane väärtus. Sellise vastuväite esitamise korral ei jäta kohus haginõuet rahuldamata, vaid teeb VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse, millega kaasomanikku kohustatakse andma kaasomandi lõpetamiseks vajalikud 12 tahteavaldused üksnes juhul, kui kaasomandi lõpetamist nõudev kaasomanik on oma hüvitise maksmise kohustuse täitnud või kaasomanik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Kui kaasomandi esemeks on kinnisasi, kohustatakse sellisel juhul kohtuotsuse resolutsioonis kaasomandi osa kaotavat kaasomanikku kinnistusraamatu omanikukande muutmise nõusolekut andma ning kinnisasja valdust üle andma üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui kaasomanikule samal ajal hüvitatakse tema kaasomandi osa väärtus. Sellise otsustuse tegemine on ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes.

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete järgi. Hageja on 11.09.2024 menetlusdokumendis (II kd, tl 138-140) eelviidatud Riigikohtu otsuses märgitud seisukohale tuginenud ning nõustunud sellega, et kostja hüvitab talle enamsaadu arvelt hüvitise 90 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kostja on taotlenud ühisvara jagamisel X kinnistu enda omandisse jätmist ning hagejalt vastavate tahteavalduste andmise kohustamist. Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 6 üksnes märkinud, et kostjalt hageja kasuks hüvitise sissenõudmine on eelduseks hageja poolt vajalike tahteavalduste andmiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse p-i 6 resolutsioon ei ole piisav ning selle alusel ei saa teha kinnistusraamatusse poolte soovitud kannet. Ringkonnakohus peab põhjendatuks täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 6 selliselt, et hagejat tuleb kohustada andma tahteavaldused X kinnistu kinnistusregistri II jaos tema suhtes omaniku kande kustutamiseks ning kostja omanikuna sisse kandmiseks siis, kui kostja on tasunud hagejale hüvitise 94 000 eurot omandi kaotuse eest või kui hageja on sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse. Vastavas osas tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 6 TsMS § 445 lg 1 alusel täiendada. Kostja apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. 14. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid kõiki oma otsuses (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist. 14.1. Asja materjalide kohaselt tasus hageja X kinnistu eest müüjale 01.08.2000 60 000 krooni ja 25.12.2000 55 000 krooni. Kostja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et nimetatud raha oli tegelikult tema lahusvara, mille ta andis hagejale. Maakohus on õigesti leidnud, et nimetatud maksed on tehtud poolte ühisvara arvelt.

1995 § 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Kostja ei ole tõendanud, et eelmärgitud 60 000 krooni ja 55 000 krooni kuulusid tema lahusvara hulka ning esineks

1995 § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Maakohus on õigesti märkinud, et abikaasade pangakontodel olev raha on poolte ühisvara sõltumata sellest, kumma abikaasa pangakontol raha on. Aastatel 2000-2001 teenisid mõlemad abikaasad tulu ning ühisvara jagamisel ei ole tähendust sellel, palju konkreetselt üks abikaasadest tulu teenis. Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutus see

1995 § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Kostja tuledeklaratsioone aastatel 2002, 2006, 2008, 2009, 2010 ja 2011 (I kd, tl 108-113) hindas maakohus seonduvalt X kinnistu eest tasumisega 2000 aastal ning leidis mh, et 2000 aastal ei olnud kostjal tulu, mida MTA-s deklareerida. Kostja viited oma äritegevusele ja sellest saadud tulule (mida ametlikult ei saanud kajastada) ei ole asjakohased. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et kostja ema 2003-2004 aastatel ülekanded kostjale ca 900 000 krooni ulatuses ei ole seostatavad X kinnistu parandamisega. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et hageja osaks X kinnistust tuleks lugeda 0,735% ehk 1383 eurot. 13 14.2. Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata kostja vastuhagis esitatud kulutuste hüvitamise nõude ning apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust asuda maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale. Vastuhagi põhjenduste kohaselt on kostja teinud hageja lahusvarale (Y kinnistu) kulutusi enda lahusvara või alternatiivselt ühisvara arvelt kokku 31 998 euro ulatuses. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja esitatud hinnapakkumised, tellimused, kinnistuskirjad ja arved ei tõenda, kelle poolt ja millises ulatuses on kulutusi tehtud või et maksed (I kd, tl 143, 148) oleks tehtud kostja lahusvarast. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega. Seega ei ole võimalik kostja nõuet rahuldada käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätete järgi. Maakohus on põhjendatult leidnud ka seda, et ühis- või lahusvara huvides tehtud kulutustest tuleb eristada perekonna ülalpidamiseks ja perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi

§ 16

mõttes, mille puhul eeldatakse

§ 17

järgi, et abikaasal ei ole õigust neid kulutusi tagasi nõuda (vt maakohtu otsuse p-d 59 ja 60). Maakohus tuvastas, et Y kinnistu oli poolte ja nende laste ühine eluase. Samuti tugines maakohus kostja poolt märgitule (I kd, tl 21 pöördel), et tehtud parendused oli hädavajalikud seoses eelnenud amortiseerunud olukorrale ja need tehti hageja teadmisel. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta oleks enne abielu lahutamist ja vastuhagi esitamist nõudnud hagejalt kulutuste hüvitamist. Neid maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Maakohus on

§-de 16 ja 17 sätteid õigesti kohaldanud ning õige ei ole kostja seisukoht, et

§-de 16 ja 17 kohaldamisel ei saa hinnata kulutusi, mis on omased suurematele kapitaalremonditöödele. Samas ei ole kostja ka tõendanud Y kinnistul suuremahuliste kapitaalremonditööde tegemist. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole kostja tõendanud kulutuste tegemist lahusvara arvelt ning seetõttu ei ole tähendust selle, kui suures ulatuses Y kinnistu väärtus väidetavalt kostja lahusvara arvel suurenes.

1. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse täielikult ja kostja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud ringkonnakohtus on samuti põhjendatud jätta TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Praegusel juhul ei ole pooled menetluses tuginenud asjaoludele, mis annaks alust asuda seisukohale, et menetluskulude poolte enda kanda jätmine kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa vajadusi (TsMS § 164 lg 2).
2. Kostja esitas vastuses hageja apellatsioonkaebusele (mida täpsustas 20.02.2025) taotluse nõuda Swedbank AS-st välja hageja pangakonto väljavõte, millest on näha 02.08.2000, 11.12.2000 ja 18.06.2002 maksed. Kostja põhjendas taotluse mitteõigeaegset esitamist sellega, et maakohus rikkus selgitamiskohustust ega selgitanud talle vastava taotluse esitamise vajadust. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb jätta TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata. Maakohtu 31.08.2022 istungi protokollist nähtub, et maakohus on selgitanud kostjale vajadust tõendada X kinnistu ostmist kostja lahusvara arvelt. Seega on kostja taotlus esitatud hilinenult. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata kostja 11.04.2025 taotluse täiendavate tõendite, s.o väljavõtte laenu tagastamise graafikust, väljavõtte laenu tagasimaksmisest ja väljavõtte kinnistu hindamisest, vastu võtmisest, kuna need on esitatud hilinenult ning kostja ei ole põhistanud nende mitteõigeaegset esitamist. 14 (allkirjastatud digitaalselt) 15