KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Harju Maakohus Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 04.04.2025 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-138841 Tsiviilasi AS SEB Pank hagi

§ 108lg 1.

Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (

§ 108lg 1).

Raha maksmise aluseks olev kohustus võib tuleneda seadusest või lepingust. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (

§ 100

). Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (

§ 82lg 1).

Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (

§ 103lg 1 ls 1).

13. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima

§ 4034

sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. 14.

§ 401

kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija 3

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408lg 1).

1. Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid 25.01.2019 püsimaksega krediitkaardi lepingu A190000072 (leping), mille alusel väljastas hageja kostjale püsimaksega krediitkaardi (krediitkaart) ja võimaldas talle krediidilimiiiti 1600 euro ulatuses (dtl 30-36). Leping on poolte poolt allkirjastatud. Kostja krediidi saamisele ega nõudele vastuväiteid esitanud ei ole.
2. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 25.01.2019 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,01%.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 20,01% = 60,03 %. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 20,620% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

1. Lepingu kohaselt oli maksepäevaks määratud iga kuu
2. kuupäev ning intresse tuli tasuda vastavalt hinnakirjas kehtestatud määraga. Kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu hageja blokeeris kostja krediitkaardi. Kostjapoolse maksekohustuse rikkumise tõttu saatis hageja kostjale 14.09.2022 teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta, nõudes kogu võla tasumist hiljemalt 05.10.
3. Krediidiandja luges lepingu üles öelduks 06.10.2022 (dtl 38). Kostja ülesütlemisele vastuväiteid esitanud ei ole.
4. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).
5. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld.

§ 403

4 lg 1 järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama.

§ 403

4 lg 6 kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 403

4 lg 13).

§ 4035lg 1 kohaselt on krediidiandja või 20.

Vastusest kohtunõudele ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et püsimaksega krediitkaardi krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. lepingu sõlmimise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli piisav. hageja on selgitanud, et taotluse esitamisega käivitusid pangasüsteemi automaatsed kontrollid: Creditinfo Eesti AS andmetel puudusid kehtivad või lõppenud võlgnevused; kostja oli vanem kui 18-aastane; kostja ei olnud töötu; kostja tööstaaž tööandja juures oli 3 kuni 5 aastat; kostja oli EV kodanik või omas alalist elamisluba; kostja oli Eesti resident; kostja ükski arvelduskonto SEB-s ei olnud blokeeritud, sh ei olnud inkassokorraldusega seotud broneeringut; kostjal puudusid arvelduskontol võlgnevused; laekumistes puudusid töötusele viitavad kanded; kostja ei olnud pankrotis; kostja ei olnud varem olnud pankrotis; puudusid kiirlaenudele viitavad kanded; kostjale olid toimunud viimase 6 kuu jooksul laekumised vähemalt 5 kuul; kostjal puudusid varasemad kohustused hageja ees. 21. Hageja esitas kohtule vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise tõendamiseks kostja pangakonto väljavõtted (dtl 77-108). Kostja sissetulek koosnes töötasust, mis laekus ettevõttelt X OÜ (dtl 77-108) ning pensionist summas 320,06 eurot (laekumised Swedbanka, dtl 103-108). Hageja arvutuste ja pangakonto väljavõtte kohaselt oli kostja viimase 6 kuu keskmine netosissetulek 1 014,06 eurot (keskmine töötasu 694,00 eurot ning pension 320,06 eurot). Kostja arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et kostja tegi makseid ka Inbank AS’ile 4

§ 82

lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 82

lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Krediidiandja luges lepingu üles öelduks 06.10.

1. Lepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 07.10.
2. Hagejal tekkis seega 07.10.2022

§ 82

lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus muutus sissenõutavaks. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohtu hinnangul tuleb seega kostjalt hagejale välja mõista põhivõlgnevus 650,12 eurot. 26. Hageja nõuab kostjalt perioodi 10.06.2022 kuni 06.10.2022 eest intressi 40,89 euro tasumist.

§ 94

lg 3 esimese lause kohaselt fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel.

§ 397

sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest.

§ 397lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

1. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).
2. Hageja palus kostjalt välja mõista tasumata intress 40,89 eurot intressimääraga 20,000%. Kuna lepingu pooled on leppinud 5

§ 101

lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

1. Hageja nõuab kostjalt viivist alates kostja viimase makse järgmisest päevast alates lepingujärgse määraga 20,000% aastas, kokku summas 25,88 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt lepingujärgse määraga 20,000% aastas ajavahemikul 12.07.2022 kuni 05.12.2022, mis on 25,88 eurot.
2. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele.
3. Kostja esitas taotluse määrata kindlaks otsuse täitmise viisi ja kord ning palub seoses raske majandusliku seisundiga haigestumise ja ajutise töövõimetuse tõttu anda kohtul kostjale 12kuuline maksepuhkus võla tasumisel ja kinnitada võla tasumise graafik. Hageja vaidles taotlusele vastu.
4. Kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga (TsMS § 445 lg 1).
5. Kohus selgitas, et kostjal tuleb enda väiteid tõendada. Kostja vaatamata kohtu selgitustele enda tõendamiskoormist täitnud ei ole. Õiguskirjanduses on selgitatud, et lõike 1 esimene lause avab kohtule laiaulatusliku võimaluse määratleda poole sellekohase taotluse alusel otsuse täitmise erinevaid võimalusi. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, kuna seadus ei sätesta taotluse rahuldamiseks mingeid eeltingimusi. Nagu iga kohtule esitatavat taotlust tuleb põhjendada ka viisi ja korra määramise taotlust. Kuna § 445 lg 1 on erandnorm otsuse tavalise täitmise korraga võrreldes, tuleb taotluses märkida need erandlikud asjaolud, mille tõttu soovitakse otsuse täitmise viisi või korra kindlaksmääramist, eelkõige aga rahalise nõude korral kohustuse täitmise ajatamist (vt TsMS kommenteeritud väljaanne, § 445 komm 3.1.1).Täitmise ajatamise korral tuleb arvestada ka sissenõudja õigustatud huve, et suure summa korral ei veniks otsuse täitmine osade kaupa ebamõistlikult pikaks.
6. Taotlus rahuldamisele ei kuulu, kuna kostja ei ole tõendanud erakorraliste asjaolude esinemist. Kohus märgib ka, et üksnes rahaliste vahendite puudumine ei saa olla aluseks otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramisel. Kostjal on võimalik taotleda kohustuste täitmise ajatamist täitemenetluses. Menetluskulud
7. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda.
8. Hageja on taotlenud mõista kostjalt välja menetluskuludena maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 65 eurot ja hagiavalduse esitamisel tasutud täiendav riigilõiv 180 eurot, kokku 245 eurot. Kohus rahuldab nimetatud taotluse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 245 eurot. 6

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280,00 eurot (TsMS § 178 lg 2).
2. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik 7