← Eesti

2-25-2717/4

Obsah (8)§ 230§ 231§ 436§ 438§ 407§ 173§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 28. aprill 2025, Kuressaare Tsiviilasja number 2-25-2717 Tsiviilasi Bigbank

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

§ 436

lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 438

lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. 8.

§ 407

lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus. Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p 13).

  1. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid 24.10.2022 digiallkirjastatud tähtajalise tarbijakrediidilepingu, mille alusel sai kostja laenu 13 200 eurot (dtl 50 - 58). Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse lepingu teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Hagiavaldusele lisatud maksekorraldustest nähtub, et hageja maksis laenu välja järgmiselt: 24.10.2022 kostja taotlusel Placet Group OÜ-le 280,30 eurot (dtl 59), Bondora AS-le 3638,16 eurot (dtl 60), kostjale 1897,33 eurot (dtl 61), Primero Finance OÜ-le 7186,21 eurot (dtl 62). Seega on esialgne võlausaldaja kostjale temaga sõlmitud lepingu alusel reaalselt laenu andnud.
  2. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta
  3. jaanuariks ja
  4. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal, s.o 24.10.2022, kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30%. Seega kolmekordne määr oli 48,90%. Lepingust nähtuvalt on kokkulepitud krediidikulukuse määr 28,49% aastas (dtl 52 ja 53). Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et krediidisumma on 13 200,00 eurot, krediidileping kehtib 60 kuud, intress on 23,90% aastas, lepingu sõlmimise tasu suurus on 198,00 eurot, igakuine lepinguhaldustasu on 2,50 eurot kuus, samuti, et krediit võetakse kasutusele viivitamatult ja täies mahus ning krediidisaaja täidab oma 3

(5)kohustusi kokkulepitud tingimustel ja tähtaegselt (dtl 51). Kohtule ei ole teada asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et krediidi kulukuse määr on lepingus märgitud ebaõigesti.
  1. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja
  2. Eeltoodud sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses.
  3. Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
  4. Kohus tuvastab, et laenutaotluses märkis kostja oma igakuiseks sissetulekuks töötasu summas 1150,00 eurot (neto), mille ta saab tööandjalt Saaremaa Lihatööstus OÜ-lt, tema eluase on üüritud, ülalpeetavad puuduvad, ta elab vabaabielulises suhtes, igakuised finantskohustused on 550 eurot, muud igakuised kohustused puuduvad (dtl 74 – 77). Hageja tuvastas kostja arvelduskonto väljavõtte alusel, et kostja keskmiseks sissetulekuks lepingu sõlmimisele eelnenud kolme kuu jooksul oli 1162,00 eurot (dtl 10 – 46). EMTA andmetel oli võlgniku töösuhe kestnud ligikaudu 1,5 aastat ja töösuhe oli jätkuv (dtl 78 – 84). Hageja kontrollis kostja arvelduskonto väljavõtte alusel, et kostjal olid igakuised kohustused BB Finance OÜ ees igakuise kuumaksega 49 eurot, Esto AS ees igakuise maksega 90 eurot, Primero Finance OÜ ees igakuise maksega 251 eurot, kohustuse jääk oli 7186,21 eurot (kohustuse jääk on tuvastatud laenutaotluse alusel), Bondora AS ees igakuise maksega 154 eurot, kohustuse jääk oli 3638,16 eurot (laenutaotluse alusel) ja Placet Group OÜ ees igakuise maksega 208 eurot, kohustuse jääk 280,30 eurot (laenutaotluse alusel). Hagejaga sõlmitud laenulepingust tuleneva igakuise kohustuse suuruseks moodustus 382,03 eurot (nähtav lepingule lisatud maksegraafikust). Kohus nõustub hageja järeldusega selles, et arvestades kostja sissetulekute keskmist suurust summas 1 150,00 eurot kuus, moodustas kostja igakuiste kohustuse osakaal sissetulekutest konservatiivsete arvutuste kohaselt (s.o väikseim tuvastatud sissetulek ja maksimaalsed kohustused) ca 45,31((49+90+382,03)/1150*100)%. Kostja arvelduskontolt nähtusid majapidamiskulud keskmiselt 91,99 eurot kuus. Laenulepingu sõlmimisega vähenes kostja igakuine võlakoormus 37% võrra. Kohus on seisukohal, et arvestades eeltoodud asjaolusid järgis hageja kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet.
  5. Kohus loeb tõendatuks, et kostja jättis tasumata 15.08.2024 – 15.11.2024 osamaksed. Hageja hoiatas 18.11.2024 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2nädalase tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Hageja pakkus kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks (dtl 72). Kostja poolt vaidlustamata asjaoludel ei tasunud 4
(5)kostja talle selleks hageja poolt antud tähtaja jooksul tekkinud võlgnevust. Kohus loeb tõendatuks, et hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 19.12.2024 (dtl 73). Vaidlustamata asjaoludel oli kostjal selleks ajaks tasumata ka 15.12.2024 makse. Seega vastab lepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Kohtu hinnangul on lepingu ülesütlemine kehtiv.
  1. Kostja poolt vaidlustamata asjaoludel on kostja lepingu alusel teinud hagejale makseid kokku summas 8497,62 eurot, millest 5064,42 eurot on arvestatud intressi katteks, 3368,87 eurot krediidisumma katteks, 52,50 eurot lepingu haldustasu katteks, 5,00 eurot sissenõudekulu katteks, 6,83 eurot viivise katteks. Seega võlgneb kostja hagejale põhivõla summas 9831,13 eurot (krediidisumma 13 200,00 eurot - tagastatud krediidisumma 3368,87 eurot). Kohus on seisukohal, et hageja põhinõue summas 9831,13 eurot on põhjendatud ja kohus mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja.
  2. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 23,90% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku summas 890,60 eurot. Kostja jättis tasumata 15.08.2024 intressimakse osaliselt, s.o summas 83,49 eurot. Lisaks on hageja arvestanud intressi kuni lepingu ülesütlemise päevani 19.12.2024 (212,41+189,28+198,41+194,69+12,32). Kohtu hinnangul on intressinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
  3. Kohus tuvastab, et pooled leppisid lepingus kokku, et kostja maksab hagejale igakuiselt lepingu haldustasu 2,50 eurot (dtl 53). Kostja poolt vaidlustamata asjaoludel jättis kostja tasumata lepingu haldustasud perioodil 15.08.2024 kuni 18.12.2024 eest kokku 12,67 eurot. Kohtu hinnangul on lepingu haldustasu nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 18.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuigi kohus jättis hagi rahuldamata 2,27% ulatuses, ei mõjuta see kohtu hinnangul menetluskulude jaotust, kuna tegemist on marginaalses osas hagi rahuldamata jätmisega. Menetluskulud jäävad kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (

§ 174lg 1).

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja menetluskuluks on riigilõiv 840 eurot. Kohus on kontrollinud riigilõivu tasumist. Riigilõiv on vajalik ja põhjendatud kulu, mis on hagimenetluse algatamise eelduseks. Kohus mõistab riigilõivu kostjalt hageja kasuks välja. Muid menetluskulusid tsiviilasja materjalidest ei nähtu. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.