KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-481 Koh

§ 657

lg 1 p 3 alusel vaidlustatud osas tühistada, s.o osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja põhivõlg 595 eurot, intress 751,85 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 5538,40 eurot, edasiulatuv viivis lepingujärgses määras 13,86% aastas ning tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõlg 6335,48 eurot graafiku alusel, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Asi saadetakse tühistatud osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 17. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega tõendina Inbank AS logo kandva dateerimata e-kirja. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja kogub uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel (

§ 652lg 3).

Uue tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses põhjendama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi 4 2-24-481 vastuvõtmisega nõus (

§ 652lg 4).

Hageja ei ole apellatsioonimenetluses uue tõendi esitamist millegagi põhjendanud. Kohus keeldub seetõttu tõendi asja materjali juurde võtmisest, kuna selle vastuvõtmiseks puudub seadusest tulenev alus. 18.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas, s.o osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7049,42 eurot, viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (kuid mitte rohkem kui 13,86%) põhivõlalt alates 18.09.2024 kuni kohustuse täitmiseni ja tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõla (kokku 6355,42 eurot) maksegraafiku alusel ajavahemikus 10.10.2024–10.10.2026. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel jõustunud.

Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata.

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pank ja kostja 12.10.2020 laenulepingu, mille alusel sai tarbijast kostja sõiduki ostmiseks 14 000 eurot laenu. Maakohus märkis õigesti, et krediidiandja peab tarbijale laenu väljastamisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti märkis maakohus õigesti seda, et VÕS § 403⁴ lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis lasub hagejal (VÕS § 403⁴ lg 13). Samuti viitas maakohus õigesti Riigikohtu praktikale, mille järgi peab krediidiandja omandama teabe tarbijaga seotud näitajate kohta (VÕS § 4034 lg 2 ja KAVS § 49 lg 1 p 1–7 ja lg 3 p 1–3). KAVS § 50 lg 4 järgi tuleb krediidiandjal üldjuhul küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50).
2. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et tarbija kohta kogutud teave oli tema krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Täpsemalt heitis maakohus ette, et hageja ei esitanud kontoväljavõtet, mille krediidiandja lepingut sõlmides väidetavalt kogus, ja leidis, et pangal puudus teabe põhjal, mis tal oli, võimalus hinnata kostja kohustuste olemasolu ja kogusuurust. Selle tulemusel järeldas maakohus, et pank rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ja arvestades VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatut, jättis hagi osaliselt rahuldamata.
3. Hageja heidab apellatsioonkaebuses õigesti ette, et maakohus rikkus nende järelduste tegemisel menetlusõiguse norme, mille tulemusena võis teha ebaõige lahendi. Nimelt tõi hageja menetluses esile, et pank kontrollis vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise raames kostja sissetulekuid ja kohustusi muuhulgas maksehäireregistri ja kostja poolt pangale esitatud pangakonto väljavõtte alusel. Oma väite tõendamiseks palus hageja nõuda pangalt välja laenuotsuse tegemisel kogutud dokumendid. Maakohus jättis tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Seega heitis maakohus vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise hindamisel hagejale ette nende samade tõendite esitamata jätmist, mille kogumisest ta oli keeldunud.
4. Maakohus viitas hageja taotluse rahuldamata jätmisel

§ 238

lg 3 p-le 4 ja § 236 lg-le 2 ning leidis, et hageja võimalused tõendit ise koguda ei ole ammendunud. Maakohus on taotluse rahuldamata jätmisel viidatud sätteid ebaõigesti kohaldanud.

§ 236

lg 2 esimese lause kohaselt võib tõendit esitada sooviv menetlusosaline taotleda kohtult tõendite kogumist siis, kui ta ei saa tõendit ise esitada. Seega piisab tõendi kogumise taotluse esitamiseks sellest, et menetlusosalisel tõendit ei ole, kuid ta näitab ära, kelle käes konkreetne 5 2-24-481 asjas tähtsust omavat asjaolu kinnitav tõend on (

§ 278). Hageja selgitas kohtule, et pank nõutud dokumente talle ei väljasta.

Maakohtu seisukoht, nagu tuleks hagejal tõendi saamiseks pangaga veel täiendavaid läbirääkimisi pidada, ei ole asjakohane. 23. Kostja pangakonto väljavõtte ja maksehäireregistri päringute vastuse näol ei ole tegemist ka nõuet tõendava dokumendiga VÕS § 168 lg 1 tähenduses, mille üleandmise kohustus nõude loovutamise korral esialgsel võlausaldajal on. Õiguskirjanduse kohaselt tuleb nõude loovutajal uuele võlausaldajale üle anda eelkõige dokumendid, milles on kajastatud nõude tekkimine või selle sisu (vt VÕS I komm

§ 236lg-st 2 tulenevat õigust taotleda oluliste tõendite kogumist kohtult siinses menetluses (vt ka Tln

RnKo 30.07.2024, 222-142788/23). 24. Seega jättis maakohus hageja tõendite kogumise taotluse ekslikult rahuldamata. See võis aga viia ebaõige lahendi tegemiseni, kuna maakohus põhjendas hagi osaliselt rahuldamata jätmist nende asjaolude tõendamata jätmisega, mille tõendamiseks tõendite kogumise taotlus esitati. Sellega rikkus maakohus õigusliku ärakuulamise põhimõtet (

§ 656lg 1 p 1), jättes hageja ilma võimalusest oma väiteid tõendada.

Kuna eeltoodu tulemusel on asjas eelmenetluse ülesanded nõuetekohaselt täitmata (

§ 392

lg 1 p 4), ei saa ringkonnakohus maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada ja asi tuleb vaidlustatud osas saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda hagejale võimalus uue tõendite kogumise taotluse esitamiseks.

1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et peale krediidiandja teabe saamise kohustuse on krediidiandjal kohustus tarbija krediidivõimelisust ka hinnata. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust sisuliselt ja piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda hagejale võimalus tuua esile ja tõendada lisaks teabe saamise kohustuse täitmisele ka panga poolt kogutud teabe hindamise kohustuse täitmine.
2. Lisaks eeltoodule ei vasta maakohtu otsus

§ 436lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevatele nõuetele.

Nimelt tuleb kohtul asja lahendamisel märkida, millised asjas tähtsust omavad 6 2-24-481 asjaolud ta on esitatud tõendite alusel tuvastanud ja millised järeldused nendest teinud. Siinsel juhul ei selgu maakohtu otsusest, millisest pooltevahelisest lepingust tulenevat nõuet maakohus hindab. Samuti ei ole maakohus lepingut kvalifitseerinud. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud ka kohtulahendi põhjendamise kohustust (

§ 656lg 1 p 5).

Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul tuvastada ka kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna maakohtu otsus tühistatakse asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele

§ 177

lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavast määruses või mõistliku aja jooksul pärast nimetatud lahendi jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 7