RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 75 lg 1 p-le 29 ette näinud, kuid eeltoodu ei tähenda, et see ka seatakse. Sundvalduse seadmine toimub kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses (KAHOS) sätestatud korras ning eeldab eraldi menetluse läbiviimist ning haldusakti andmist. Vastav haldusakt on vaidlustatav olenemata sellest, et üldplaneeringus on sundvalduse seadmise võimalus ette nähtud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 6).
2. Riigikohus nõustub ehituskeeluvööndit ning looduskaitselisi piiranguid puudutavas osas ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 231 lg 6). Samuti nõustub Riigikohus ringkonnakohtu järeldustega, et kaebajate huve kaaluti sisuliselt, kaebajate kaasamine ei olnud näilik ning kaebajaid ei koheldud põhjendamatult erinevalt, võrreldes Jõerahu asumi maaomanikega.
3. Küll aga on õige kaebajate seisukoht, et vaidlusalune üldplaneering riivab omandipõhiõigust ning kohtud on ekslikult pisendanud üldplaneeringu tähendust. See aga ei anna alust muuta kohtute lõppjäreldusi.
4. Kuigi üldplaneering võib paljudes küsimustes olla kõrge üldistustasemega, reguleerib ta kavandatava matkarajaga seotud õigussuhteid siduvalt ja märkimisväärse konkreetsusega, olles vajadusel täiendavate kohustuste kehtestamise üheks võimalikuks aluseks. Üldplaneering on haldusakt (RKPJKo 5-22-5/16, p 54) ning see on täitmiseks kohustuslik (RKHKo 3-18-1901/36, p 14).

§ 10

järgi peab planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele ning lõimima need planeeringulahendusse. Kolleegium on rõhutanud, et isikute õigusi võib üldplaneeringuga piirata üksnes volitusnormi alusel (RKHKo 3-21-1658/35, p 15). Selliseks sätteks võib olla omavalitsusüksusele ülesandeid panev säte tingimustel, et sellest nähtuvad meetmed, mida omavalitsusüksus võib ülesande täitmiseks rakendada, ja säte on piisavalt täpne (antud juhul

§ 75lg 1 p-d 20 ja 29).

Kuivõrd vaidlusalusel alal juba paikneb kallasrada, siis pidi vastustaja riive intensiivsuse hindamisel kaaluma ennekõike lisanduvat häiringut, mis matkarada võrreldes kallasrajaga võiks kaasa tuua (vt täpsemalt otsuse p 20). Siiski pole praegust üldplaneeringut põhjust käsitada lõpliku ega pöördumatu otsustusena matkaraja ehitamiseks (vrd RKHKo 3-21-1370/35, p-d 21–22). Mõjuval põhjusel (nt ülemäärased kulud, keskkonnaoht) võib omavalitsusüksus kavandatud matkarajast loobuda. 12. Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et ainuüksi üldplaneeringus vaidlusaluse matkaraja asukoha määramine ei kitsenda kinnistuomanike õigusi, sh omandiõigust. Kolleegium ei nõustu seisukohaga, et vaidlusalust matkarada saab rajada üksnes poolte kokkuleppel. Ka sundvalduse seadmine on lubatav üldplaneeringu elluviimise tagamise eesmärgil, kui üldplaneeringu eesmärk ei ole muul, isiku õigusi vähem piiraval moel saavutatav (RKHKo 3-3-1-57-16, p 13). 6

§ 75

lg 1 p-st 29 hõlmab omavalitsuse planeerimisautonoomia ka samas lõikes nimetatud ülesannete täitmiseks sundvalduse seadmise vajadusega seotud planeerimisotsustusi. Juba planeerimismenetluses on võimalik teha esialgne kaalumine sundvalduse seadmist õigustava avaliku huvi ja muude õiguste ning huvide vahel (RKPJKo 5-21-18/18, p 25). Muu hulgas võib omavalitsusüksus sundvalduse seadmise vajaduse selle sätte alusel ära märkida rohevõrgustiku asukoha ja toimimist tagavate tingimuste täpsustamiseks ja nendest tekkivate kitsenduste määramiseks, kallasrajale avaliku juurdepääsu tingimuste määramiseks, rohealade, maastike ja maastiku üksikelementide kasutustingimuste ning puhke- ja virgestusaladest tekkivate kitsenduste määramiseks (

§ 75lg 1 p-d 10, 11, 14 ja 20).

1. Sundvalduse seadmise vajaduse märkimine üldplaneeringus ei ole aga üldplaneeringu alusel sundvalduse seadmise vältimatu eeldus. Sundvalduse seadmise vajadus võib ilmneda ka planeeringu elluviimisel. Planeering võib olla sundvalduse seadmise aluseks, kui planeeringus on objektile omistatud ülekaaluka avaliku huviga seonduv funktsioon, mis õigustab sundvalduse seadmist (vrd RKHKo 3-20-1280/62, p-d 10.1 ja 10.2). KAHOS § 4 lg 1 p-de 7, 11 ja 20 ning § 39 lg 2 järgi võib sundvalduse seada muu hulgas üldplaneeringus ette nähtud kohaliku tee (nt matkaraja) ehitamiseks ja üldplaneeringule vastavalt veekogule juurdepääsu loomiseks, samuti avalikes huvides üldplaneeringut rakendava detailplaneeringu elluviimiseks.
2. Vaidlusaluse üldplaneeringuga seati eesmärgiks puhke- ja virgestusala või -koridori avalik kasutamine. Selleks lepib linn maaomanikuga kokku taristu rajamise, hooldamise ja kasutamise tingimustes (vt üldplaneeringu seletuskiri, p 11.2.2, lk 55). Vaidlusalune matkarada paikneks Emajõe kaldal, mis on rohekoridor

§ 6p 17 tähenduses (vt üldplaneeringu seletuskiri, ptk 11.1, lk 51).

Linna ruumilise arengu ühe põhimõttena on nimetatud Emajõe-äärse rohelise koridori väljakujundamine ja jõe avamine linnale (vt üldplaneeringu seletuskiri, ptk 4.1, lk 24). 16. Rohevõrgustiku eesmärkideks on lisaks elurikkuse kaitsele ja kliimamuutustega toimetulekule ka puhkevõimaluste loomine. Kuigi puhkefunktsioon ei saa olla rohekoridori ainus eesmärk (RKHKo 3-20-1310/52, p 26), ei tähenda see, et mööda rohekoridori ei võiks kulgeda kallasrada või ka matkarada, tingimusel et rohekoridor endiselt täidab eesmärki tagada rohevõrgustiku sidusus ning aitab kaasa tugialade kõrge elurikkuse säilimisele. Kohaliku omavalitsuse üksusel on rohevõrgustiku kasutamise tingimuste seadmisel suur otsustusruum. Omavalitsusüksus võib lõimida rohevõrgustiku ülesandeid kohalikust huvist võrsuvate ülesannetega, sh puhkealade loomisega (

§ 75lg 1 p 20; RKHKo 3-21-1658/35, p 16-18).

Käesoleva rohekoridori eesmärkideks on puhkeesmärkide edendamine (vt üldplaneeringu seletuskiri, ptk 4.1, lk 23) ning rohevõrgustiku sidususe tagamine (vt üldplaneeringu seletuskiri, ptk 11.1, lk 51). Üldplaneeringu keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) aruandes on kirjeldatud, et Emajõega seotud kaitsealustele liikidele ei ole seoses matkaraja ega puhkekohtade arendamisega olulist ebasoodsat mõju ette näha. Rohekoridori asukohta ehitamise lubatavust elurikkuse kaitse seisukohast tuleb vajadusel hinnata täiendavalt üldplaneeringu elluviimise käigus (vt täpsemalt otsuse p 11). 17. Seega oli vaidlusalune matkarada üldplaneeringus määratletud kui ülekaaluka avaliku huviga objekt. 18. Vaidlusalune üldplaneering ei sea maaomaniku nõusolekut matkaraja rajamise eelduseks. Üldplaneeringu seletuskiri ei keela sundvaldust seada ka maaomaniku tahte vastaselt. Seletuskirja p 4.2.3 kehtestab vaid põhimõttelise toimingute järjekorra juhuks, kui ruumi avalikuks kasutamiseks 7

§ 10). 20.

Kolleegiumi hinnangul ei ole omandiõiguse piirang intensiivne. Vaidluse all on kallasrajale rajatav matkarada. Kallasrada on mõeldud Emajõe avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sh selle kaldal liikumiseks ning kohaliku omavalitsuse üksus peab planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale (KeÜS § 38 lg 1 ja 7). Matkarada paikneks kaebajate hoonetest piisavalt kaugel (45, 70 ja 200 meetrit elamutest ning 15–20 meetrit saunast, mis on omakorda tiigiga eraldatud). Kaebajate etteheited tuginevad eeldusele, et rajatava matkaraja kasutajad ei ole õiguskuulekad (vt täpsemalt otsuse p 3.1). Korrarikkumiste risk võib matkaraja väljaehitamisega teataval määral tõusta, kuid niisuguses olukorras tuleb arvestada eeldatavate õigusrikkumiste tõenäosust ja võimaliku kahju ulatust (vrd RKHKo 3-21-1370/35, p 39). Miski ei viita tõenäosusele, et korrarikkumiste ulatus kasvaks kaebajate jaoks talumatule tasemele selliselt, et vastustaja peaks juba üldplaneeringus kavandama erimeetmeid korrarikkumiste ennetamiseks (vt ka

§ 75lg 1 p 231) või matkaraja loomisest üldse loobuma.

1. Kaebajate pakutud alternatiiv, et matkarada kulgeks ümber kaebajate kinnistute, ei taga üldplaneeringu eesmärgi elluviimist. Üldplaneeringust tulenev eesmärk on avada kallasrada matkajatele ning juurdepääs Emajõele kui avalikule hüvele (vt üldplaneeringu seletuskiri, ptk 14.2, lk 68) ning luua katkematu matkarada Emajõe kallastel (vt üldplaneeringu seletuskiri, ptk 4.1, lk 24). Nii üldplaneeringu seletuskirjast kui ka vastustaja selgitustest ja haldusaktidest nähtuvalt on suurem avalik huvi matkaraja kavandamiseks eelkõige Emajõe äärse matkaraja lõigus dendropargist kuni Vorbuse raudteesillani, kuna see asub linnale kui asutusüksusele väga lähedal. Seega on planeeringust tulenev kaebajate omandipõhiõiguse riive õigustatud.
2. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg-d 1 ja 6). (allkirjastatud digitaalselt) 8