Obsah (4)

§ 156§ 141§ 63§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Kohtujurist Määruse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Kohtuasi Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Piret Rõuk Evelin Neltsas 14. oktoober 2024.a Tallinn Lubja 4 2-21-158

) § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20. detsembri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-6901 p-s 12 selgitanud järgmist: Ringkonnakohus selgitas asjakohaselt, et

§ 156

lg 1 esimese lause järgi on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt RKTKm 04.03.2020, 2-17-12857/119, p 15). Samuti ei eksinud ringkonnakohus

§ 156

lg 2 kohaldamisel.

§ 156

lg 2 eesmärk on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. See tähendab, et tee (juurdepääsu) määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus (vt RKTKo 28.04.2009, 3-2-1-36-09, p 10).

1. Menetlusosalistel puudub vaidlus selle üle, et avalduses esile toodud kinnistud kuuluvad omanikena märgitud menetlusosalistele; et X kinnistu ei piirne avalikult kasutatava teega; et X kinnistule lähim avalikult kasutatav tee on Kurkse tee; et avaldajal on juurdepääs avalikule teele lahendatud temale kuuluvate S tee, G ja Kurksemetsa tee kaudu; et R kinnistu omanik on seadnud avaldaja kasuks R kinnistut läbivale teele servituudi ning Kurksemetsa tee L3 ja Kurksemetsa tee kinnistud kuuluvad Lääne-Harju vallale ja on kantud avalikult kasutavate teede registrisse ning teiste teelõikude kasutamiseks on plaanis alustada läbirääkimisi.
2. Avaldusest, selle lisast 3, 19.02.2023 esitatud lisast 1, mille järgi on tee asukoht märgitud kaardil punasega ning tee üle A kinnistu kollasega, nähtuvalt peab avaldaja X kinnistult avaliku Kurkse teeni pääsemiseks läbima A kinnistu, R kinnistu, S tee, G, Kurksemetsa tee L1, Kurksemetsa tee L3 ja Kurksemetsa tee kinnistud. Maa-ameti Geoportaali kaardilt on avaldaja viidatud tee nähtav. Tee pikkus A kinnistul on Geoportaali andmetel umbes 75 meetrit. Seega on maakorralduslikult võimalik pääseda avalikult kasutatavale teele mööda A kinnistut läbivat teed. Kohus on seisukohal, et tee mõõtmete kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta O.D.T 17.07.2024 eksperthinnangus arvestatud tee pikkus - 80 meetrit ja laius - 4 meetrit, mis tagaks vastassuunas sõitvate sõidukite, sh eriotstarbeliste sõidukite näit. päästeameti sõidukid, suuremahulisi veoseid vedavad sõidukid jms., teineteisest ohutult möödumise. Avaldaja ja puudutatud isikute seletustest ja eksperthinnangust saab järeldada, et ka puudutatud isik 1 kasutab Kurkse teele minekuks A kinnistul asuvat teed, millele küll puudutatud isik 1 on vastu vaielnud, kuid tema sellekohased vastuväited on tõendamata ja vastuolus avaldaja ja teiste puudutatud isikute seletustega. Teiste puudutatud isikute seletuste kohaselt on avalikult kasutatavale Kurkse teele pääsemiseks ajalooliselt kasutatud teed üle A kinnistu. Ühtegi teist X kinnistut ümbritsevat kinnistut ei ole ajalooliselt kasutatud X kinnistult Kurkse teele pääsemiseks.
3. Kinnistusraamatust nähtub, et A kinnistu igakordse omaniku kasuks on 2009.a kantud reaalservituut kinnistutele: 1) registriosa nr xxx, katastritunnus xxx, X; 2) registriosa nr xxx, katastritunnus xxx; 3) registriosa nr xxx, katastritunnus xxx I ja katastritunnus xxx Ö. Viidatud kinnistu koosseisu kuulus lepingu sõlmimise ajal avaldaja X kinnistu, kuid hiljem on kinnistu registriosa numbritega xxx jagatud mitmeks erinevaks kinnistuks, sh avaldaja kinnistuks ning I ja Ö kinnistuks. Pärast kinnistute jagamist ei ole avaldaja kinnistu kasuks seatud üle I ja Ö kinnistute teeservituuti. Ö kinnistu registri väljavõtte koormatiste jaotisest nähtuvalt ei ole avaldaja kinnistu kasuks servituuti seatud, servituut on seatud puudutatud isiku I kasuks ning I kinnistu registri väljavõtte koormatiste jaotisest nähtuvalt ei ole avaldaja kasuks teeservituuti seatud, servituut on seatud puudutatud isiku I kasuks. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsuks mööda alternatiivset teed, on pärast I ja Ö kinnistuid veel kaks kinnistut - A ja U kinnistud, millele ei ole kinnistusregistrite väljavõtete kohaselt avaldaja kasuks teeservituuti seatud (kaardil rohelisega märgitud servituutideta ala). Maa-ameti geoportaalis nähtava info kohaselt ei taga puudutatud isiku 1 nimetatud servituudid A kinnistule juurdepääsu avalikule teele ka seetõttu, et juurdepääsutee on välja ehitamata. Puudutatud isikute 3-7 ärakuulamisel avaldatud seisukohtadest nähtuvalt ei ole puudutatud isiku 1 viidatud teed võimalik kasutada rasketehnika sõidukitega, sh prügiveo või tuletõrje sõidukitega, mis on eluliselt vajalikud teenused. Seega ei vasta puudutatud isiku 1 väide, mille järgi on avaldajal 12.06.2009 Tallinna notar H K juures sõlmitud notariaalse reaalservituutide seadmise lepingu ja asjaõiguselepinguga X kinnistule seatud teeservituudi alusel tema poolt valmis ehitatud teed võimalik kasutada igat liiki sõidukiga ja pääseda avalikult kasutatavale Kurkse teele, pärast esialgse kinnistu jagamist kolmeks eraldi kinnistuks, tekkinud olukorrale ja tee seisukorrale. O.D.T eksperthinnangust nähtuvalt on 12.06.2009 sõlmitud reaalservituutide seadmise ja asjaõiguslepingu p-des 2.1.1 ja 2.2.1 viidatud ekslikult sinise joonega märgitud teeservituudi alale, tegelikult on joon märgitud punasega nagu ka p 1.8.1 viidatud ning teeservituudiga koormatud I kinnistu esimeses jaos vastav kanne puudub, mistõttu oleks soovitav kinnistusraamatu andmed korrastada. Puudutatud isiku 2 seisukohtadest ja tõenditena lisatud sanitaarkaitseala plaanidelt nähtuvalt asub plaanil märgitud tee kaevu sanitaarkaitsealas, kuid eratee ehitamine ehituskeeluvööndisse ega ka puurkaevu XXX sanitaarkaitsealasse ei ole lubatud ning plaanil näidatud asukohta ehitamine on võimalik vaid siis, kui puurkaevu sanitaarkaitseala vähendatakse hooldusalaks. Kaartidelt nähtuvalt tuleks uue tee rajamisel lahendada X ja A kinnistu juurdepääsud mööda X, I, Ö ja U kinnistut kuni Kurksemetsa teeni, mis tähendab, et menetlusse tuleks kaasata puudutatud isikutena eelnimetatud kinnistute omanikud ning ka Kurksemetsa tee teelõikude ja A omanikud. Avaldaja on esile toonud ja puudutatud isik 1 ei ole ümber lükanud, et uue tee peaks rajama umbes 226 meetri ulatuses kuni Ö, A ja U kinnistu ristumiseni. Uue tee rajamine umbes 226 meetri ulatuses koormaks nelja kinnistu omanikke ning eeldab ulatuslikke ja kalleid ehitustöid, mille tõttu avaldaja peaks kandma ülemääraseid kulutusi. Lisaks tee ehitamise kuludele võivad avaldajale tekkida muud kulud nelja kinnistuomaniku nõutavate hüvitiste näol. Puudutatud isikut ei koorma oluliselt see, kui A kinnistut kasutatakse jätkuvalt X kinnistult avalikult kasutatavale teele pääsemiseks, kuna tee läbib A kinnistut umbes 80 meetri pikkuses ja 4 meetri laiuses ning tee jääb A kinnistul asuvatest hoonetest kaugele. Seega asub kohus avaldaja, puudutatud isikute seisukohtadele ning asjas esitatud tõenditele tuginedes seisukohale, et alternatiivse tee rajamine ei ole põhjendatud ega otstarbekas, kuna see riivaks oluliselt suuremat hulka kinnistute omanikke ning tee väljaehitamine oleks kulukam. Asjaolu, et puudutatud isikul 1 tekkis 12.06.2009 servituudi seadmisel õiguspärane ootus juurdepääsu tee olemasolus, uue teeservituudi mitterajamises ning kolmandale isikule maatüki kasutada andmises ning juurdepääsuteega seotud kitsendus kinnistu kasutamisel, ei kaalu üles avaldaja ja eelpool loetletud naaberkinnistute teeservituutidega koormamist ja seeläbi nende kinnistute kasutamise kitsendamist ning uue oluliselt pikema tee väljaehitamist. Puudutatud isik I on juriidiline isik, mistõttu ei ole tegemist tema koduga. Seevastu alternatiivse tee rajamisel tuleks tee rajada füüsiliste isikute õuealasid juurdepääsuteega koormates. Fotodelt nähtub, et puudutatud isiku I õueala algab eemalt ja see on eraldatud värava ja eravalduse sildiga, samuti on seal ladustatud erinevat tehnikat. Asjaolu, et A kinnistu on koormatud alates 19.09.2022 rendilepinguga T OÜ kasuks kuni 19.09.2032, mille järgi asub A kinnistul avaldaja taotletud teeservituudi alal ehitusmasinate rendiplats ja ladustatud erinevat tehnikat s.h väikelaev, ei välista juurdepääsutee määramise avalduse rahuldamist. Arvestades, et puudutatud isik I on lepingu sõlminud umbes aasta pärast antud avalduse kohtusse esitamist ja kinnistu rendilepingust nähtuvalt on T OÜ ja puudutatud isiku 1 juhatuse liikmeks sama isik - K.O, saab puudutatud isiku I tegevust pidada avaldaja kinnistule mööda A kinnistut juurdepääsule teadvalt takistuste tegemisena ja pahauskse käitumisena (RKTsKM tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 32). Avaldaja ja puudutatud isik 1 ei ole jõudnud läbirääkimistel kokkuleppele, mistõttu on Riigikohtu nimetatud eeldused juurdepääsu nõude rahuldamiseks täidetud ning avaldus juurdepääsutee määramiseks üle A kinnistu kuulub rahuldamisele.
4. Riigikohus on
5. märtsi 2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04 p-s 21 selgitanud, et

§ 156

lg-s 1 sätestatud juurdepääsuõigus on kinnisomandi eraõiguslik kitsendus, mis seatakse tehingu või kohtuotsusega. Kinnisomandi kitsendusi reguleeriva üldsätte,

§ 141

lg 3 kohaselt kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kantud kinnistusraamatusse. Eelnevast järeldub, et lisaks tehinguga tekkivale kinnisomandi kitsendusele saab kinnistusraamatu kandega kolmandatele isikutele siduvaks muuta ka kohtuotsuse alusel tekkivat kitsendust. Kohtuotsuse alusel tekkiva juurdepääsuõiguse siduvaks muutmine kolmandatele isikutele kinnistusraamatu kandega oleks võimalik kinnistusraamatusse kas sellekohase märke (

§ 63

lg 1 p 4) või reaalservituudi (

§ 172) kandmisega.

Lähtudes eelpool esile toodust ja puudutatud isiku 1 mittenõustumisest juurdepääsuteega, tuleb tuvastada puudutatud isiku kohustus juurdepääsuõiguse märkuse kinnistusraamatusse kandmiseks nõusoleku andmiseks ning seada märkus juurdepääsu kohta kinnistusraamatusse. Avaldaja on esitanud kohtule 19.02.2023 lisas 1 kaardi, millel on kajastatud kinnistute nimed, koos muu vajaliku informatsiooniga ning mis tuleb kohtumääruse selguse huvides võtta lisana kohtumääruse juurde. 11. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20. detsembri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-6901 p-s 14 selgitanud järgmist:

§ 156

lg 1 järgi on juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanikul õigus saada tasu, mis hõlmab hüvitist maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude (juhul kui juurdepääsutee korrashoiu kohustus lasub juurdepääsuteed taluma kohustatud kinnisasja omanikul) ning omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele (vt selle kohta RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416/41, p-d 15.3 ja 15.4 ning nendes viidatud kohtulahendid). Juhul kui isik, kelle kinnisasi soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus, ja ta taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist, tuleb kohtul välja selgitada kinnisasja väärtus ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning see, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab (koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine ehk koormatistest vaba ja koormatud kinnisasja väärtuse vahe). Kui kohus tuvastab, et juurdepääsutee määramise tõttu juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtus väheneb, tuleb juurdepääsutasu määrata selliselt, et juurdepääsutasuna juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omanikule tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele, juhindudes Riigikohtu

1. juuni
2. a määruse nr 2-19-20416/41 p-s 15.5 esitatud valemist. Kui juurdepääsutasu määratakse kindlaks koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist arvesse võttes, siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiu kulude ja maamaksu eest (vt RKTKm 01.06.2022, 219-20416/41, p-d 15.5 ja 15.6). Kui juurdepääsutasu määratakse eelviidatud perpetuiteedi põhimõttel tähtajatuna, tuleb arvesse võtta ka võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teise lause järgse intressimäära (diskontomäär) võimalikku muutumist. Kuna diskontomäära muutumine mõjutab ka iga-aastase juurdepääsutasu suurust, ei saa juurdepääsutasu üldjuhul välja mõista kindla rahasummana, vaid indekseeritavana. Juurdepääsutasu suuruse leidmiseks tuleb seega korrutada kinnisasja väärtuse vähenemine diskontomääraga, mis kehtib iga-aastase juurdepääsumakse tasumise tähtaja seisuga (vt RKTKm 13.12.2023, 2-18-12098/272, p 17).

§ 156

lg 1 järgi mõistetakse koormatava kinnisasja omanikule määratav juurdepääsutasu avaldajalt juurdepääsuga koormatud kinnisasja omaniku kasuks välja perioodiliste maksetena (vt RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416/41, p 15.3; RKTKm 16.06.2016, 3-2-1-180-15, p 38). Kuivõrd kitsenduse tekkega on ühtlasi seotud kitsenduse seadmisest tulenev hüvitise (juurdepääsutasu) maksmise kohustus, peab juurdepääsu talumise tasu maksmise kohustus

§ 156

lg 1 järgi tekkima ajast, mil asjakohane kohtulahend jõustub ja juurdepääsust tulenevate kitsendustega tulevikus arvestamise kohustus kindlaks määratakse (RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416/41, p 15.7). 12. Riigikohtu 1. juuni 2022. a määruse nr 2-19-20416/41 p-s 15.5 on märgitud järgmist: Senist praktikat täpsustades rõhutab kolleegium, et kui isik, kelle kinnisasi soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus ja taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist (vt allpool), tuleb kohtul välja selgitada kinnisasja väärtus ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning see, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab. Kui kohus tuvastab, et juurdepääsutee määramise tõttu juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtus väheneb (koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine ehk koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe), tuleb kohtul koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsutee määramisel arvesse võtta ning määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omanikule tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Selleks tuleb leida selline juurdepääsutee tasu suurus, millest lähtuva rahavoo nüüdisväärtus vastaks koormatava kinnisasja väärtuse vähenemisele ehk koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahele. Kui kohus ei ole määranud juurdepääsutee talumise kohustust tähtajalisena, tuleb talumistasu leidmisel eeldada, et tasu makstakse tähtajatult (perpetuiteedi põhimõtte alusel). Seega tuleb iga-aastase juurdepääsutasu makse suurus määrata perpetuiteedi alusel koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise (rahavoo nüüdisväärtuse) ja diskontomäära korrutisena. Seda saab väljendada järgmise valemina: juurdepääsutasu iga-aastane makse = kinnisasja väärtuse vähenemine (koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe) × diskontomäär. Diskontomäärana tuleb kasutada seadusandja poolt mõistlikuks tulumääraks peetavat võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses nimetatud intressimäära, kui menetluses ei tuvastata, et kinnisasja senisele kasutusvaldkonnale vastav oodatav tulunorm on sellest intressimäärast erinev. Kolleegium selgitab, et kui juurdepääsutasu on välja arvestatud eeltoodud viisil, siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiukulude ja maamaksu eest. 13. Avaldaja ja puudutatud isik 1 ei ole jõudnud menetluse vältel juurdepääsutee eest hüvitise maksmise määras kokkuleppele. Puudutatud isik 1 on avaldanud soovi saada kinnistu koormamisel juurdepääsuteega selle eest tasu ühekordselt 20 000 eurot. Avaldaja on viimases menetlusdokumendis teinud ettepaneku määrata 26.08.2024 seisuga igaaastaseks makseks 278,32 eurot, mis saadakse järgmiselt: 2272 eurot*12,25% (VÕS § 113 lg 1 järgi 8%+01.04.2024 seisuga Eesti Panga avaldatud võlasuhtele kohaldatav intressimäär 4,25%). Kuna avaldaja ega puudutatud isiku taotletud hüvitis ei vasta juurdepääsutee asjades Riigikohtu lahendites toodud juhistele, siis määrab juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanikule tasu kohus. Kohus määras kinnisasja väärtuse vähenemise (koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe) väljaselgitamiseks 06.06.2024 ekspertiisi, määras ekspertiisi läbiviijaks O.D.T eksperdiks G.P ja esitas eksperdile kohtu küsimused:

1. a)Milline on A kinnistu (registriosa nr xxx) väärtus, kui seda ei koorma Spitham KV OÜ kasuks seatud juurdepääsutee avalikult kasutatavale Kurkse teele (nr xxx)?
2. b)Milline on A kinnistu (registriosa nr xxx) väärtus, kui seda koormab Spitham KV OÜ kasuks seatud juurdepääsutee avalikult kasutatavale Kurkse teele (nr xxx)? O.D.T 17.07.2024 eksperthinnangus märkis ekspert, et hoonestatud kinnisasja registriosa nr xxx, asukohaga XXX, Kurkse küla, A, turuväärtus hoonestamata kujul on väärtuse kuupäeval ja seisukorras 7,1 €/m2 kogu kinnisasja pindala kohta. Vastuseks kohtu esitatud küsimusele märkis ekspert, et 4 m laiuse ja ca 80 m pikkuse juurdepääsutee talumise kohustuse tõttu väheneb kinnisasja turuväärtus 2272 euro võrra. Servituudiala pindala muutumisel tuleb mõju suuruse arvutamisel lähtuda ühiku turuväärtusest. Kuna juurdepääsutee kantakse kinnistusraamatusse servituudina ja kohaldub kinnistute igakordsetele omanikele, siis tuleb ka hüvitis ja selle tasumise kohustus määrata kinnistute igakordsetele omanikele. Seega tuleb A kinnistu igakordsele omanikule määrata juurdepääsutee iga-aastaseks hüvitiseks 2272 eurot, mis tuleb indekseerida juurdepääsutee hüvitise tasumise tähtaja seisuga VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud intressimääraga. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisAb kaheksa protsenti aastas. Juurdepääsutasu tuleb X kinnistu igakordsel omanikul tasuda hiljemalt 3 päeva jooksul käesoleva kohtumääruse jõustumisest ja edaspidi igal aastal samal tähtpäeval. Menetluskulude jaotus 14. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus on seisukohal, et kuigi lahend tehakse avaldaja huvides ning juurdepääsu määramise avalduse rahuldamine teenib eelkõige avaldaja huve, siis ei ole põhjendatud jätta puudutatud isikute hulka arvestades tema kanda ka puudutatud isikute menetluskulusid. Kohus peab mõistlikuks ja otstarbekaks, et menetluskulud tuleb jätta iga menetlusosalise enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Kohtumäärus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2025. a määrusega nr 2-21-15854