4-25-1310/7

(244025001392)Kohtunik Inna Kirsipuu (kirjalikus menetluses) Väärteoasi Tiina Kuningas kaebus Politsei- ja Piirivalveamet Ida prefektuuri 24.03.2025 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 244025001392, millega Tiina Kuningas tunnistati süüdi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi ja karistati rahatrahviga 35 trahviühikut summas 280 eurot Tiina Kuningas, isikukood 45605082226, kodakondsus xxx, elukoht xxx, e-post xxx Menetlusalune isik RESOLUTSIOON VTMS § 120, § 132 p 2, § 133 - § 135, § 155, § 156, kohus OTSUSTAS: Rahuldada Tiina Kuningas kaebus Politsei- ja Piirivalveamet Ida prefektuuri 24.03.2025 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr

1. Tühistada Politsei- ja Piirivalveamet Ida prefektuuri 24.03.2025 kiirmenetluse otsus osaliselt, nimelt Tiina Kuningas karistamises LS § 227 lg 2 järgi. Mõista Tiina Kuningasele LS § 227 lg 2 järgi karistuseks rahatrahv 25 trahviühikut summas 200 eurot. Muus osas jätta otsus muutmata. Rahatrahv 200 eurot tasuda 45 päeva jooksul Rahandusministeeriumi arvelduskontole Swedbank – EE932200221023778606 SEB – EE891010220034796011, Luminor Pank – EE701700017001577198, LHV Pank - EE
2. Kohustuslik viitenumber
3. Kohtuotsuse ärakirjad edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale. 1/5 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 14.05.
4. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 07.05.
5. Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 07.06.2025) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri patrullpolitseinik S. S. koostas 24.03.2025 kiirmenetluse otsuse nr 10220192466238 väärteoasjas nr 244025001392, mille kohaselt 24.03.2025 kell 15:45 Ida-Virumaal, Jõhvi vallas, Jõhvi-Tartu-Valga mnt 6-l kilomeetril suunaga Tartu poole ehk asulasisesel teel juhtis T. Kuningas mootorsõidukit kiirusega 76 +/- 3 km/h, lubatud suurim kiirus 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Otsuse kohaselt rikkus menetlusaluse isik LS § 15 lg 1 p 2 sätet ja rikkumine on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Otsuse kohaselt puuduvad karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, karistuseks on määratud 35 trahviühikut ehk summas 280 eurot. Menetlusalune isik esitas 06.04.2025 Viru Maakohtule kaebuse eelpool nimetatud kohtuvälise menetleja otsusele. Menetlusalune isik palub vähendada talle määratud trahvi 280 eurot. Ta ei ole karistatud, tal oli kiire arsti juurde, ta kahetseb. 16.04.2025 teatas menetlusalune isik kohtule, et ei soovi antud asjas kohtuistungit ning on nõus kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisukoha 29.04.
6. kohtuväline menetleja on nõus kirjaliku menetlusega. Faktiliste asjaolude ja teo õigusliku hinnangu osas puudub vaidlus. Isik tunnistas ennast süüdi. Vaidlus on karistuses LS § 227 lg 2 järgi. Menetlusalusele isikule on määratud karistus 35 trahviühikut, mis on tunduvalt kergem kui sanktsiooni keskmine – 50 trahviühikut, maksimaalne määr on 100 trahviühikut. Menetleja arvestas süü suurust – isik ületas kiirust vähemalt 23 km/h võrra, mis ongi LS § 227 lg 2 järgi ettenähtud teo definitsiooni alammäärale lähedane ( ületamine 21-40 km/h võrra), karistus 35 trahviühikut vastabki sellele. LS § 227 lg 1 järgi on karistuseks kuni 30 trahviühikut, seda ületamisel kuni 20 km/h.. Eeltoodule tuginedes palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et põhjendatud oleks lubada isikule tasuda trahvi ositi kolme kuu kestel. 2/5 KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus analüüsib esitatud tõendeid ja tuvastab faktilised asjaolud, seejärel annab kohus faktiliste asjaolude kogumise õigusliku hinnangu. Menetlusalune isik andis kiirmenetluses ütlusi, et ta kiirustas arsti juurde kuni oli jäänud 10 minutit, sõitis 50 km/h piirangualal 70-ga. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et sõiduki kiirust mõõdeti 24.03.2025 Jõhvi-TartuValga maantee 6-l kilomeetril seadmega Stalker DSR 2X nr DP021146, antennid KR021387 ja KC068289, tabloo DI
7. Menetlusaluse isiku sõiduki Peugeot xxx liikumise kiiruseks mõõdeti 76 km/h, laiendmääramatus 3 km/h, lõplik mõõtetulemus 73 km/h. Kiirust mõõdeti asulas kattega teel, hea nähtavusega valgel ajal, sademed, teekate märg. Sõiduridade arv 2 ning sõidutee oli kahesuunaline. Kiirust mõõdeti paigal seistes, mootorsõiduk liikus pärissuunaliselt lähenedes, režiim kiirema objekti mõõtmine. Protokolli kohaselt mõõdeti kiirust 3 sekundit ja segavaid faktoreid ei olnud. Isik on näiduga tutvunud. Kaebuses ei vaidlusta menetlusalune isik mõõdetud sõidukiirusega seonduvat. Menetlusaluse isiku seisukoht on, et talle ei saa süüks panna lubatud sõidukiiruse ületamist, kuna tema sõidutrajektooril puudus lubatud suurimat sõidukiirust piirav liiklusmärk. Seega asub kohus seisukohale, sõiduki kiiruse mõõtmist ja fikseerimist puudutavates faktilistes asjaoludes vaidlust ei ole. Menetlusaluse isiku sõiduki liikumiskiiruse fakt kui selline on tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolliga ning tunnistaja ning menetlusisiku enda ütlustega. Ka kaebuses ei vaidle menetlusalune isik vastu sellele, et ta liikus vaidlustatavas otsuses näidatud ajal ja kohas ületades kiirust. Seega loeb kohus tuvastatuks objektiivsest küljest, et 24.03.2025 kella 15:45 paiku juhtis menetlusalune isik Jõhvi vallas Jõhvi-Tartu-Valga mnt 6-l kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 76 +/- 3 km/h, alal, kus lubatud kiirus on 50 km/h ehk asulas, rikkudes sellega LS § 15 lg 1 p 2 sätestatut. Subjektiivsest küljest on menetlusalune isik teo toime pannud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes – ta teadis, et teostab väärteokoosseisule vastava asjaolu, nimelt sõidab 50 km/h piirangu alal kiirusega vähemalt 73 km/h, ja sooviski seda. Isiku ütlustest selgub, et tal oligi kiire arsti juurde ja sõitiski ületamisega. Rikkumine on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Samuti puuduvad isiku süüd välistavad asjaolud. KARISTUS KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, 3/5 võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel. Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev. Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. aprilli
9. a otsus nr 1-182232/179, p 71;
10. juuni
11. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28;
12. juuni
13. a otsus asjas nr 3-11-58-13, p 8;
14. oktoobri
15. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7;
16. märtsi
17. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1;
18. mai
19. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“ Riigikohtu lahendis 4-24-2633/15 on märgitud karistuse individualiseerimisest: „
20. Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1). Tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave isiku varasematest süütegudest (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistustest. Menetlejale on seejuures antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võtva karistuse leidmiseks (nt RKKK 23.10.2024, 4-24-1237/24, p-d 9 ja 13). …“ Menetlusaluse isiku karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Kergendavaks asjaoluks arvestab kohus süü tunnistamist. Kuigi otsesõnaliselt ei ole isik kahetsust väljendanud ( pigem õigustab tegu arsti juurde kiirustamisega), leiab kohus, et süü tunnistamine ja siiras selgitus osutavad koostoimes sellele, et isik taunib oma tegu. Isiku süü on LS § 227 lg 2 järgi toimepandud rikkumises pigem minimaalne. LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse kiiruse ületamise eest 21-40 km/h vahemikus, isik ületas 23 km/h võrra. Tegemist on üheepisoodilise ohudeliktiga, tagajärge ei ole tekkinud. T. Kuningas on
21. a sündinud, isiku tõekspidamised on välja kujunenud. Karistusregistrist nähtub, et isik ei ole karistatud, andmeid ei ole, et isikul oleks arhiveeritud karistusi, mida karistuse mõistmisel arvesse võtta. Isik töötab ja omab kindlat sissetulekut. Tegemist on tema elus üksiku juhusliku laadi rikkumisega. 4/5 Karistuse individualiseerimisel on „lai kaalutlusruum“ ja menetlejal puudub kohustus määratamõista karistus rangelt sanktsiooni keskmise joone järgi. Õiguskorra kaitsmise huvid ei nõua kohtu arvates ilmtingimata rangeid karistusi, oluline on riikliku reageerimise vältimatus rikkumisele, olgu selleks karistuslik või mittekaristuslik meede. Kohtu arvates on karistuse individualiseerimisel oluline KarS § 56 lg 1 järgi ettenähtud karistamise eesmärgipõhine toime, et isik hoiduks uute süütegude toimepanemisest- ehk kas teda on vaja mõjutada karistuslikult ja kui vaja mis määral. Samuti oluline, et õiguskord saaks kaitstud. Viimane karistuse eesmärkide aspekt on antud juhul täidetav isikule karistusmeetme kohaldamisega. Kohus leiab, et T. Kuningas on seadusekuulekas ühiskonna liige ( karistatud ei ole) ja senini olnud eeskujulik autojuht. Sünd.
22. a. menetlusalune isik ei ole kunagi millegagi eest karistatud, samuti ei ole andmeid, et isikul oleks probleeme liiklusnõuete järgmisega ( välja arvatud viimane juhtum). Kohus leiab, et isikut tuleb siiski mõjutada karistuslikult, anda talle signaali, et ka arsti juurde kiirustamine ei ole rikkumist õigustav asjaolu ega välistab teo õigusvastasust, kiiruserežiimist tuleb kinni pidada. Samas kohus näeb, et vähene süü, isiku varasem eeskujulik käitumine liikluses ja võimalus mõjutada isikut ka väiksema karistusega, et ta hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest, osutavad pigem sellele, et karistus võib olla sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt väiksemal määral ega pea olema loogiliselt seotud LS § 227 lg 1 järgi ettenähtud sanktsiooni maksimaalse määraga 30 trahviühikut summas 240 eurot ( nagu oleks absoluutseks takistuseks mõista LS § 227 lg 2 järgi karistus väiksemal määral, mis on ettenähtud LS § 227 lg 1 järgi maksimummäära. Sellist piirangut seadus ette ei näe). Teisisõnu, kohus leiab, et käesolevas juhtumis on põhjendatud karistada rahatrahviga 25 ühikut summas 200 eurot. KOHTU MEETMED Tiina Kuningas kaebus Politsei- ja Piirivalveamet Ida prefektuuri 24.03.2025 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 244025001392 tuleb rahuldada ning nimetatud otsus tühistada karistuse LS § 227 lg 2 järgi. Tiina Kuningasele tuleb mõista karistuseks LS § 227 lg 2 järgi rahatrahv 25 trahviühikut summas 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 5/5