Obsah (4)

§ 306§ 414§ 180§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.märtsil 2020 Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number 1-20-552 (19740000142) Kohtunik Kohtuistungi sekretär, tõlk Inna

§ 306

, § 309 lg 1, 3, § 311, § 312, § 313, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2, kohus Kriminaalasi Prokurör Süüdistatav O T S U S T A S: K.W süüdi tunnistada KarS § 320 lg 1 järgi. Mõista karistuseks 1 (üks) kuu vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg

§ 414alusel.

Välja mõista K.W-lt riigituludesse menetluskulud: 256,80 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 876 eurot sundraha.

§ 180

lg 3 alusel määrata 1132,80 eurot tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul. 1 Menetluskulud tuleb K.W-l tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor Bank nr EE401700017002872300 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99920700014652 ning selgitus „K.W 1-20-552 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 03.04.2020 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 27.03.

1. Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 14.04.2020 juhul, kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus K.W on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema andis 08.11.2016 ajavahemikul 09.36 – 10.00 Ida prefektuuris toimunud ülekuulamise käigus, kus teda kuulati tunnistajana üle kriminaalmenetluse nr 16240100030 eeluurimisel ning hoiatati vastutusest teadvalt vale ütluse andmise eest, kokkuvõtlikult selliseid ütlusi, et ta ostis V. M.ilt narkootilisi aineid ning need ütlused süüstasid V. M.i. Kohtulikus menetluses kriminaalasja 1-17-1148 raames üldmenetluses kuulati teda üle 12.12.2017 kella 13.00 – 13.40 ajal toimunud kohtuistungil Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajas (Jõhvi Kooli 2a). Teda hoiatati vastutusest teadvalt vale ütluse andmise eest, kuid K.W andis diametraalselt vastupidiseid ja valeütlusi selles, et ta ei ole ostnud V. M.ilt narkootilisi aineid ja need ütlused õigustasid V. M.i. Seega süüdistatakse K.W KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmine. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused Enne asjaolude tuvastamist ja analüüsimist peab kohus vajalikuks puudutada järgmisi aspekte. Samas kriminaalasjas on sama kohtu koosseis, kohtunik Inna Kirsipuu, varasemalt tutvunud kogu tõenditega ja neid analüüsinud seoses kohtumenetlusega kokkuleppemenetluses ( kohtuasi 1-19-10260). Kohtunik kinnitab, et enne käesolevasse võistlevasse protsessi astumist on sama kohtunik jõudnud sama kriminaalasja kokkuleppemenetluses järeldusele, et süüdistatav on süüdistuses kirjeldatud kuriteo toime 2 pannud, on selles süüdi ja prokuröri kokkuleppes taotletud karistus on kompromissina vastuvõetav ja ühtlasi vastab karistamise eesmärkidele. Kokkuleppemenetluse kohtuistungil loobus süüdistatav kokkuleppest, mis on absoluutne menetluslik takistus kokkuleppemenetluse süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks, seda ka siis, kui kohtunik on isiku süüdiolekus kindel. Kokkulepe oli kohtumäärusega tagastatud prokuratuuri seoses süüdistatava loobumisega. Prokuratuur saatis kriminaalasja taas kohtusse, kuid nüüd üldmenetluses. KIS jagas sama kriminaalasja üldmenetluses taas kohtunik Inna Kirsipuule. Kohtunik esitas kohtu esimehele taandumistaotluse, mille argumente kohus siin ei korda. Kohtu esimees jättis taandumistaotluse rahuldamata põhjendusel, et kuna kokkuleppe tagastamise määruses ei ole kohtunik kirjalikult analüüsinud tõendeid ja teinud järeldusi, ei ole alust arvata, et võib tekkida kahtlust kohtuniku erapooletuses. Kohtunik märgib, et olukord oli selgitatud menetlusosalistele eelistungil. Samas oli menetlusosalistele selgitatud, et kohtu esimehe seisukoht on ette teada. Taandust kohtuniku vastu esitatud ei olnud. Osalistele on ka selgitatud, et neil on õigus osutada taandamisalustele kohtuotsuse apelleerimisel. Arvestades ülaltoodut, püüab kohtunik käesolevas menetluses olla eriti hoolikas tõendite analüüsimisel ja neile hinnangu andmisel, et välistada võimalikult maksimaalselt tekkida võivaid kahtlusi kohtuniku erapooletuses. Seega annab kohus tõenditele ja asjaoludele hinnangu veel korra, nüüd võistlevas protsessis, kontrollides süüdistuse põhjendatust. Nüüd analüüsib kohus esitatud tõendeid ja tuvastab nende alusel, milline tegu on toime pandud ja kas toimepanija on süüdistatav. Kaitse ei vaidlusta tõendeid ega kohtueelsel uurimise käigus tuvastatud asjaolusid. Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav tunnistas end täielikult süüdi ja selgitas, et kohtuistungil V. M.i süüdistuses andis ta tõesti valeütlusi, väites, et ta ei ole kordagi V. M.ilt narkoaineid omandanud. Selle põhjuseks oli väär arusaam solidaarsusest. Kohtuniku küsimusele, et kohtueelsel uurimise käigus ülekuulamisel selgitas ta ütluste muutmist sellega, et ei soovinud, et tema ütluste alusel tunnistatakse inimene süüdi, vastas süüdistatav jaatavalt. Seega olid süüdistatava ütlused järjepidevad nii kohtueelse kui ka kohtumenetluses. Süüdistatava ütlused on eluliselt usutavad ja kohus peab neid usaldusväärseteks. Süüdistatava ütlused leiavad kinnitust ka muude kohtule esitatud tõenditega: tunnistaja K.W 08.11.2016 ülekuulamisprotokoll kriminaalasjas nr 16240100030, millest nähtub, et K.W omandas korduvalt V. M.ilt narkootilisi aineid; kohtuistungiprotokoll, millest nähtub, et enne ristküsitlust 12.12.2017 kriminaalasjas 1-171148 kohtunik hoiatab tunnistaja K.W-d valeütluste andmise eest, mille kohta võetakse temalt allkiri. Kohtuistungil eitab K.W V. M.ilt narkoainete omandamist; Käesoleva kriminaalasja arutamise käigus ei ole kohtule esitatud dokumenti ega selle skännitud või kinnitatud koopiat, millel oleks nähtav tunnistaja K.W allkiri hoiatuse kohta. Kohtunik kinnitab, et sellist dokumenti ei olnud ka varasemalt kokkuleppemenetluse korras kohtule esitatud kriminaalasja materjalides. Samas ei ole hoiatamise kohta allkirja võtmise ega andmise fakti vaidlustatud. Selle faktilise asjaolu tuvastamisel, et isik oli nõuetekohaselt vale ütluste andmise eest kohtu poolt hoiatatud, tugineb kohus 12.12.2017 kohtuistungi protokollile, kus vastav märge on tehtud. Seega on tõendatud, et kohtulikus menetluses kriminaalasja 1-17-1148 raames üldmenetluses andis K.W 12.12.2017 kella 13.00 – 13.40 ajal toimunud kohtuistungil Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajas (Jõhvi Kooli 2a), et ta ei ole ostnud V. 3 M.ilt narkootilisi aineid, olles kohtu poolt eelnevalt hoiatatud vastutusest teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta võeti temalt allkiri. Tahtlus KarS § 320 lg 1 näeb ette vastutuse muuhulgas tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest. Teadvalt vale ütluse andmine eeldab teo toimepanemist kavatsetult. KarS § 16 lg 2 alusel, isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Süüdistatav teadis, milline on tõde V.M.i tegevuse kohta, millest on ta andnud ütlusi kohtueelse uurimise käigus. 12.12.2017 kohtuistungil ristküsitluses otsustas ta anda vale ütluse V. M.i tegevuse kohta, esitades V. M.i õigustava versiooni. Süüdistatav seadis eesmärgiks anda vale ütluse kohtuistungil ja kujutas endale ette, et vale ütluse kaudu saavutatakse V. M.i vastutusest vabanemist, vähemalt K.W-le teadaolevate asjaolude piirides. Seega leiab kohus, et süüdistatav pani teo toime kavatsetult. Süüdistatav on teo toimepanemises süüdi, sest ta on süüvõimeline KarS § 32 mõttes ja puudub süüd välistav asjaolu. Isik on süüvõimeline, kui ta on süüdiv ja vähemalt 14aastane ( KarS § 33). Isiku teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS § 2.peatüki 2.jao mõttes ei ole tuvastatud. KARISTUS KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Riigikohtu otsuse nr.3-1-1-58-13 p.7 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sama otsuse p.8 selgitatakse, et lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei ole seotud kaitsja ega prokuröri karistustaotlustega ja lahendab karistuse küsimuse seaduse alusel ning oma siseveendumusel (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-99-13). Karistust kergendavaks asjaoluks arvestab kohus süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Isik tunnistas oma tegu nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtumenetluses ja tema ütlustest on kohtu arvates võimalik välja lugeda siirast hukkamõistmist oma teole. 4 Karistust raskendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on oluliselt alla keskmise. Kohus arvestab järgmisi asjaolusid. Tegemist on teise astme õigusemõistmise vastu suunatud üheepisoodilise kuriteoga. Isik andis ristküsitluses vale ütluse asjaolude kohta, mis puudutasid tema enda ja V. M.i vahelist tegevust narkoaine ostumüügis. Seega hõlmas vale ütluse andmine V. M.i ja süüdistatava nö vahelisi asjaolusid. V. M.i kohtuasjas tehtud kohtuotsusest nähtub, et K.W kui narkoaine ostjaga seotud süüdistuse osa ei olnud süüdistuse valdav ega oluline osa, ostjaid oli veelgi. Kohus arvestab süüdistatava isikut. Süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistatud isik.
2. a karistati varavastase kuriteo eest vangistusega, mis jäeti kohaldamata tingimisi. Karistus pöörati
3. a täitmisele ja 7-kuuline vangistus on reaalselt ära kantud
4. a. Karistusregistri kohaselt on isikul hulk väärteokaristusi. Kohus märgib, et KarRegS alusel tehtud kontroll näitab, et tegelikult kõik väärteokaristused on kustunud ja register näitab kehtivaks ka kustunuid karistusi. Kohus tuvastas, et isik on väärteokorras karistamata isik. Isikul on töökoht. Kohus leiab, et isikut ei ole põhjendatud karistada rahalise karistusega. Kohus võtab arvesse järgmised asjaolud. Isik oli varasemalt karistatud samuti teise astme kuriteo toimepanemise eest vangistusega ja selle algul kohaldamata jätmine ja hilisem täitmisele pööramine ja ärakandmine ei olnud siiski piisav, et isik loobuks kindlalt ja lõplikult seadusevastasest käitumisest. Karistuse aluseks on eeskätt isiku süü suurus, süüdistatava isik ja tema eelmine elukäik ei saa olla karistuse määra valimisel prevaleeriva tähendusega. Samas, sellises olukorras ei saa kohtu arvates teha järeldust, et käesolev justkui eraldi seisev kuritegu on nüüd juhuslikku laadi, et tuleks kaaluda kergema karistuse liigi kohaldamist. Isik andis kohtueelsel uurimisel menetlejale V. M.i kriminaalasjas ütlusi, et ta ostis V.M.ilt narkoaineid korduvalt teatud ajavahemiku kestel, mis tähendab, et isik oli narkotarvitaja. Juhul, kui isik oleks narkokäitlemisest kindlalt ja täielikult eemaldunud, ei oleks tal detsembris 2017 tekkinud ahvatlust hakata V. M.it õigustama ja valetama kohtule, et ta ei ole V. M.ilt narkoaineid ostnud. Tal ei tekiks „solidaarsuse“ väljendamise mõtetki, kui ta oleks narkokäitlemisest ( tarvitamisest) lõplikult loobunud. „Solidaarsuse“ väljendamine näitab seda, et vähemalt detsembris 2017, andes kohtule vale ütluse, pidas isik narkomüüjaga hea läbisaamise säilitamist endale vajalikuks. Võttes ülaltoodut arvesse, ei pea kohus põhjendatuks kohaldada rahalist laadi karistust. Asjaolu, et isikul on praegu töökoht ja seega sissetulekud ( mis on iseenesest positiivne ja annab aluse tõsiselt kaaluda rahalise karistuse valimist), ei saa olla määrav karistuse liigi valimisel. Arvestades süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süü suurust, süüdistatava isikut, on kohus arvamusel, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt väiksemal määral. Arvestades ka kergendavat asjaolu, kahetsust, võib vangistuse määr olla minimaalne. Arvestades ülaltoodud asjaolusid ja KarS § 320 lg 1 järgi ettenähtud karistuse määra kuni 3 aastat vangistust, keskmine on 1 aasta 6 kuud, leiab kohus, et karistuse ehk vangistuse põhjendatud määr on 1 kuu vangistust. 5 Kohus leiab, et sellise karistuse määra kohaldamisel osutatakse süüdistatavale piisavalt mõju, et edaspidi hoiduks ta uute süütegude toimepanemisest, samuti on õiguskord kaitstud - teise astme õigusemõistmise vastu suunatud kuriteo toimepanemine on kohtulikult hukka mõistetud ja toimepanijale on mõistetud süü suurusele ja süüdistatava isikule vastav karistus. Nüüd kohus analüüsib, kas karistuse täitmisele pööramine on karistuse eesmärkide saavutamiseks on vajalik. Seejuures on Riigikohus leidnud, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari
6. otsus nr 3-1-1-99-06 p 16, samuti
7. mai
8. otsus nr 3-1-1-40-04 p 8, samuti
9. märtsi
10. otsus nr 3-1-1-1110 p 6.1 ja
11. aprilli
12. otsus nr 3-1-1-18-11 p. 8.1, 8.2). Prokurör ja kaitsja mõlemad soovisid, et vangistus oleks mõistetud, kuid isik oleks sellest vabastatud tingimisi. Kohus ei nõustu taotlustega vabastada isik karistuse kandmisest. Seda järgmistel põhjendustel. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kohus märgib, et vangistuse kandmisest vabastamiseks peab kohus ära näitama süüteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isikut iseloomustava eripära, mis muudaks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.märtsi 2010 otsus nr 3-1-1-11-10 p 6.1,
13. veebruari 2007 otsus nr 3-1-1-99-06 p 16.3). Kohus on teadlik Riigikohtu praktikast, et karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise asjaolude erinevust ei tohi tõlgendada liiga laialt, sest kõik need asjaolud ikka taandatavad kuriteo asjaoludele ja süüdistatava isikule. Samas on Riigikohus märkinud, et kohtupraktikas ei peaks olema aktsepteeritud olukord, kus karistuse kohaldamist ja karistusest vabastamist põhjendatakse samasuguse teo elementi iseloomustava lausega. Tulenevalt kohtupraktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 16). Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Kohtule ei ole prokuröri ega kaitsja poolt esitatud tõsiseltvõetavaid argumente, milline võiks olla see kuriteo toimepanemist ja süüdistatava isikut puudutavate asjaolude eripära, et vangistus tuleks jätta kohaldamata. Sellist eripära kohus ise ka ei näe. 6 Isiku valetamine kohtule esimese astme narkokuriteos on selline tegu, mis iseloomustab isiku tõekspidamisi, tema hoiakut, tema ühiskonnas aktsepteeritud reeglitesse suhtumist. Ta ei valetanud tunnistajana kergemas väärteoasjas ega varavastases teise astme kuriteo kohtuasjas. Narkokuritegu on rahvatervisevastane, narkokäitlejate vastutusele võtmine on ühiskonna jaoks äärmiselt oluline. Tunnistaja valetamine sellises kohtuasjas näitab tema sügavat vastutustundetust ja teatud tolerantsust narkomüüja isiku kohta. Nüüd kohus analüüsib järgmist. Kuritegu on toime pandud detsembris 2017 ehk rohkem kui 2 aastat tagasi. Peale seda ei ole isik uusi süütegusid toime pannud. Käesoleval ajal on tal töökoht. Ei ole andmeid, et isik oleks jätkanud narkoainete tarvitamist. Kõik see kogumis annab aluse arvata, et isik on praegu sotsiaalses elus adekvaatne osaleja. Samas ei leia kohus, et nimetatud asjaolud oleksid oma loomult selline eripära, mille tõttu tuleks isiku vabastada niigi minimaalsest karistusest. See, et isik uusi süütegusid ei ole toime pannud, asus tööle ega tarvita narkoained, ei ole eripära, vaid inimese normaalne käitumine. Need asjaolud on kohtu poolt tunnustatud ja kogumis süü suuruse ja muude süüdistatava isikut puudutavate asjaoludega andis kohtule aluse mõista isikule sisuliselt minimaalne karistus. KRIMINAALMENETLUSE KULUD Vastavalt

§ 175

lg 1 p 4,9 on kuludeks kaitsjatasu õigusabi eest määratud korras, sundraha.

§ 180

lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Menetluskulud on kriminaalasjas tekkinud järgmised: 256,80 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest. Kohus on teinud süüdistatava suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab menetluskulusid süüdistatav ise. Teise astme kuriteo puhul on sundraha 876 eurot.

§ 180

lg 3 alusel tuleb määrata kohtukulude tasumine 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, sest reaalse vangistusega karistatud isiku puhul on sellise summa maksmine ühekordselt üle jõu. K.W-lt tuleb välja mõista riigituludesse menetluskulud: 256,80 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 876 eurot sundraha. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 7