← Eesti

2-20-12761/232

Obsah (13)§ 143§ 134§ 209§ 93§ 82§ 84§ 91§ 116§ 118§ 124§ 119§ 137§ 123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kairi Piirisild Määruse tegemise aeg ja koht 4. aprill 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-20-12761 Kohtua

) § 137 lg 2 p 2 eeldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks avaldaja taotletud viisil ei ole täidetud. Lapse heaolu ei ole ema juures ohus. Laps ei vaja abi. Avaldaja ignoreerib järjekindlalt asjaolu, et laps ei soovi temaga suhelda. Laps teab, kes on tema bioloogiline isa (see on Q. U), ja lapse jaoks on arusaamatu, miks ta peab avaldajaga kohtumas käima ja koos aega veetma. Lapse tahe ei ole avaldaja jaoks oluline. Avaldaja ja lapse vahel on keelebarjäär. Avaldaja väited, et ema tegeleb lapse võõrandamisega avaldajast ning ei tee koostööd, on ebaõiged. Ema on juba praegusele kohtumenetlusele eelnenud vaidluses tsiviilasjas nr 2-174

(45)2-20-12761 12721 palunud abi Saaremaa vallalt, käinud individuaalsel nõustamisel, olnud nõus perelepitusega jm perenõustamistega, palunud suhtluskorra täitmiseks (lapse veenmiseks, kohale toimetamiseks) abi erialaspetsialistidelt ja palunud lapsele psühholoogilist abi mh lapse ettevalmistamiseks suhtluskorra täitmiseks. Lastekaitsetöötaja soovitas lapsega pöörduda psühhoterapeut KT juurde. Lapsele psühholoogilise abi osutamine katkes kohe teenuse osutamise alguses, kuna avaldaja keelas lapsele psühholoogilise abi osutamise. Laps on alates 2021. a jaanuarist käinud kunstiteraapias, suhtlemist toetab tugiisik ning lapse üldist emotsionaalset tasakaalu toetab muusikaterapeut KR. Lapse seisundit ja arengut on hinnanud kliiniline psühholoog LH.

§ 143lg 1 kohaselt on lapsel õigus, aga mitte kohustus suhelda mõlema vanemaga.

Lapsega seonduvates vaidlustes tuleb arvestada lapse arvamusega ja lähtuda tuleb üksnes lapse huvidest. Lapse suhtes jõu kasutamine suhtluskorra täitmisel ei ole lubatav. Avaldaja peab leidma viisi, kuidas lapsega suhet taastada, sest ta on lapsele võõras inimene, vägisi suhet taastada ei saa. Ema lähtub oma tegevuses ennekõike lapse huvidest, avaldaja aga seab esikohale enda õigused.

  1. Lapse esindaja ei toetanud avalduse rahuldamist. Laps on kogu oma elu elanud koos emaga ja mingit alust pole sellist elukorraldust muuta. Laps on elurõõmus ja suhtlemisaldis ning suudab kontakti saada ka võõraste inimestega. Ema suudab lapsele tagada aktsepteeritava arenemiskeskkonna. Lapse ja avaldaja võimalik suhtlus kehakeele abil ja tõlgi vahendusel pole lapse huvides. Avaldaja on pikka aega olnud seotud Eestiga, kuid ta pole omandanud eesti keelt suhtlustasandil. Asjaolu, et avaldaja majanduslik võimekus on oluliselt kõrgem ema omast, ei anna alust hooldusõiguse lõpetamiseks.
  2. Saaremaa vald (vallavalitsuse kaudu) oli esmastes seisukohtades arvamusel, et avaldus tuleb jätta rahuldamata. Avaldaja ja lapse suhtluskord ei toimi, kuna laps ei soovi kohtumistele minna. Laps on väljendanud selget vastumeelsust avaldajaga kohtumiste osas, muutudes enne kohtumisi pahuraks ja hirmunuks. Lapse ja avaldaja suhe ei ole piisavalt lähedane ja nende koostöö on hetkeline või puudub üldse. Puuduvad tõendid selle kohta, et ema takistaks lapsel avaldajaga kohtumist või oleks last ebakohaselt mõjutanud. Ema on soovinud lapse ja isa suhtluskorda täita. Samas on lastekaitsespetsialist viibinud juures, kui laps tõesti keeldus avaldajaga kohtumisele minemisest; samuti kui lapsega arutati kohtumisi avaldajaga, kuid laps seda ei tahtnud. Ka avaldajal ei ole olnud soovi teha emaga koostööd. Samuti ei ole avaldaja eristanud iseenda ja lapse huvisid. Lapsest tingitud põhjustel ära jäänud kohtumist ei loeta suhtluskorra rikkumiseks. Ei ole välistatud, et lapse vastumeelsus avaldajaga kohtumiste osas on tingitud avaldaja ja ema äärmiselt konfliktsest suhtest. Avaldaja on lapse juuresolekul ema solvanud, tema suhtluse toon ja sisu on olnud agressiivne, mõnitav, halba sooviv, kontrolliv ja nõudmisi esitav. Avalduse rahuldamise korral riivataks väga oluliselt nii lapse kui ka ema põhiõiguseid. Avaldaja peaks pigem ise otsima lahendusi, kuidas suhteid emaga parandada. Saaremaa vald avaldas
  3. märtsi
  4. a menetlusdokumendis, et vald on siiski aru saanud, et ema takistab lapse ja avaldaja kui lahus elava vanema suhte toetamist ja ei tee selle nimel nähtavaid samme. Selline tegevus on vastuolus lapse huvidega. Tuleb leida alternatiivne viis, kuidas arendada lapse ja avaldaja suhet. Saaremaa vald ei näe selle eesmärgi saavutamiseks enam muud võimalust kui teha lapse hooldusõiguses kasvõi osaliselt muudatusi.
  5. Kohus kuulas lapse ära
  6. oktoobril
  7. 5

(45)2-20-12761 Maakohtu määrus ja põhjendused
  1. Maakohus jättis
  2. mai
  3. a määrusega isa avalduse rahuldamata. Kohus jättis rahuldamata ema
  4. oktoobri
  5. a taotluse avalduse läbi vaatamata jätmiseks. Kohus jättis menetluskulud isa kanda, v.a riigi õigusabi korras lapsele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda. Kohus mõistis isalt ema kasuks välja menetluskulud 4530 eurot ja seadusjärgses määras viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 6.
  6. Maakohus jättis rahuldamata ema taotluse jätta lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise nõue läbi vaatamata, sest tsiviilasjas nr 2-17-12721 läbi vaadatav nõue ei ole sama kui praegune. Viidatud tsiviilasjas esitas avaldaja avalduse enda ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks seetõttu, et ema takistas isa ja lapse suhtlemist. Praeguses asjas on suhtluskorra kindlaksmääramise taotlemise aluseks asjaolu, et avaldaja taotleb endale lapse viibimiskoha ainuhooldusõigust, ning nõue on suunatud ema ja lapse suhtluskorra määramiseks. See, et praeguse avalduse esitamise ajal oli pooleli isa ja lapse suhtluskorda puudutav vaidlus, ei takista praeguse asja läbivaatamist. 6.
  7. Kohtu hinnangul ei ole vanematel lapse ühise hooldusõiguse teostamisel otseselt erimeelsusi, mis puudutavad lapse viibimiskohta, haridust ja tervist. Vanemate erimeelsused on tekkinud seoses isa ja lapse suhtluskorra täitmisega. 6.
  8. Vaidlus puudub selles, et isa pole saanud lapsega pikka aega kohtuda ja vanemate koostöö ei toimi. Lapsel on tugev vastuseis isaga kohtumise osas. Lapse vastumeelsuse peamiseks põhjuseks peavad erialaspetsialistid vanemate pingelisi ja halbu suhteid, mille lahendamiseks pole osapooled piisavalt vaeva näinud. Lapse vastumeelsus kohtumisteks võib tuleneda emotsionaalselt pingelisest õhkkonnast, mis nendega sageli kaasneb. Laps tajub vanemate pingelisi suhteid. Kohus ei tuvastanud, et lapse vastuseisul oleks ka muid põhjuseid. Puuduvad tõendid, et ema oleks last ebakohaselt mõjutanud või tegeleks teadlikult lapse võõrandamisega isast. 6.
  9. Ema on astunud mitmeid samme selleks, et pakkuda lapsele vajalikku psühholoogilist tuge, mh lapse muusika- ja tantsuring, koju vajalike vahendite ostmine pinge maandamiseks ja emotsioonide väljendamiseks. Ema on konsulteerinud Pärnu haiglaga, osalenud perelepituses ja leidnud lapsele psühhoterapeudi KT. Ema andis nõusoleku lapse suunamiseks kunstiteraapiasse HT juurde ja mõlema vanema suunamiseks psühholoogilisele nõustamisele. Ema on võimaldanud lastekaitsetöötajatel osaleda olukorra hindamisel ja lapse toetamisel. Samas on koostöö tegemiseks teinud takistusi avaldaja, kes on näiteks soovinud, et laps ei osaleks nõustamisel KT juures. Vanemad on läbinud lepitusmenetluse. Ema avaldas ka menetluse ajal valmidust isaga perelepituse läbimiseks, kuid isa ei olnud sellega enam nõus. 6.
  10. Lastega töötavad spetsialistid on arvamusel, et vanemate konfliktse suhte puhul hoiab laps temaga kooselava vanema poole ning ei tahagi teise vanemaga kohtuda, kuna see põhjustab lapses pinget ja hirmu (vt ka tunnistajate SK, HN, KR ja LH ütlused). Terapeut HT hinnangul ei mäleta laps oma varajast lapsepõlve ega sellega seoses ka lähedast suhet avaldajaga. Kohus nõustus eestkosteasutuse hinnanguga, et avaldajal tuleks esmalt astuda samme selleks, et parandada oma suhteid lapse emaga. 6.
  11. Vaidlust pole selles, et lapsel puudub avaldajaga pikemat aega koosolemise kogemus. Kohus iseenesest nõustus avaldajaga, et lapse võõrandamine vanemast kahjustab tema vaimset heaolu ja seda ei tohiks soodustada. Samas olukorras, kus avaldaja on lapsega koos elanud väga lühikest aega pärast lapse sündi ning hilisem kokkupuude lapse ja isa vahel sisuliselt puudub, on küsitav, kas lapse vaimset heaolu saab pidada

§ 134lg 1 mõttes 6

(45)2-20-12761 ohustatuks määral, mis õigustaks lapse hooldusõiguse lõpetamist vanema puhul, kellel on lapsega tugev kiindumussuhe. 6.
  1. Laps ei tunne avaldajat ja on väljendanud tema osas kartust. See, et laps saaks õppida avaldaja juures elades viimase emakeelt, ei ole piisav argument lapse emast eraldamiseks. Olukorras, kus lapsel puudub isaga side, laps sisuliselt ei tunne isa ning nende vahel on keelebarjäär, võib hooldusõiguse osaline lõpetamine kahjustada lapse vaimset heaolu suuremal määral kui praegune võimalik võõrandamise protsess. Sellisel arvamusel on ka tunnistaja muusikaterapeut KR. 6.
  2. Väited selle kohta, et laps elaks pidevas ärevusseisundis, ei ole leidnud kinnitust. Asja materjalidest nähtuvalt muutub laps ärevaks, kui temaga soovitakse avaldajast rääkida, kuid muudes olukordades on laps rõõmsameelne, avatud ja eakohaselt arenenud. Seda tõdes kohus ka lapse ärakuulamisel
  3. oktoobril 2021, kui avaldaja kohta küsimuste esitamisel laps tardus, raputas pead ja mäng katkes mõneks ajaks. Muidu oli laps peale kontakti leidmist elurõõmus, taiplik ja suhtlemisaldis. Enda joonistatud kodu ja perepiltidele ning ehitatud kodumudelisse paigutas ta lisaks enda figuurile ema ja ema sõbra, ka isa Q, kuid mitte kordagi avaldajat. 6.
  4. Terapeut HT hinnangul kui lapse puhul mitte arvestada tema ärevate tunnetega objektsuhetes ja last tema turvalistest objektsuhetest ära lõigata, siis võib see talle tekitada vaimse tervise kahjustusi: ärevushäired, unehäired, depressioon, enurees, tikid ja paanika hood ning psühhosomaatilised häired. Laps ei ole praegu suuteline avaldaja pakutud tuge ja hoolivaid suhteid vastu võtma, kuna lapse sisemaailmas tekitab avaldaja tugevat ärevust. Laps võib hakata siis, kui ta on arengult küpsem, paremini mõistma avaldaja pakutud hea ja hooliva suhte väärtust ning võimalusel looma temaga suhet, mis on nii tundetasandil kui ka verbaalset infot jagades mõlemapoolselt paremini mõistetav. 6.
  5. Eeltoodud põhjendustel leidis kohus, et lapse huvides tuleb säilitada tema senine elukorraldus ja elukeskkond. Avaldaja ja lapse suhte taastamiseks tuleb kasutada proportsionaalsemaid meetmeid, mis vastupidiselt avaldaja esitatud nõuetele ei kahjustaks lapse heaolu, tervist, usaldussidet emaga ja üleüldist turvatunnet. Seega jäi avaldus ema hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks rahuldamata ning puudus vajadus ema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks. 6.
  6. Maakohus selgitas, et selleks, et laps saaks luua avaldajaga kiindumussuhte, on esmalt vajalik, et ema ja avaldaja suudaksid oma erimeelsused lahendada. Lapse huvides on, et vanemate pinged laheneksid ja laps ei peaks tajuma avaldaja ja ema vahelist vaenulikku õhkkonda. Vanematel tuleks tegeleda intensiivselt suhete parandamisega, et neil tekiks üksteise vastu usaldus. Selle pinnalt on võimalik edasi liikuda ka lapse ja avaldaja suhete parandamisega. Vajadusel tuleks pöörduda veelkord spetsialisti poole. Ka lapse vaimse heaolu seisukohalt on oluline, et ta saaks tunda vanemate usaldust ja üksteiste toetamist. Selliselt saavad avaldaja ja ema tagada lapsele turvalise elukeskkonna, mida iga laps vajab. 6.
  7. Maakohus pidas põhjendatuks jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 järgi isa kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Kohus arvestas seejuures vaidluse sisu ja seda, et avaldus jäi rahuldamata. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
  8. Avaldaja esitas
  9. mail 2022 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega tema avaldus jäeti rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse ja 7
(45)2-20-12761 kindlaksmääramise osas. Avaldaja palub teha vaidlustatud osas uue määruse, millega lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskohta, haridust ja raviküsimusi puudutavas osas ning anda selles osas ainuhooldusõigus üle avaldajale. Avaldaja palub määrata kindlaks ema ja lapse suhtluskord järgmiselt: a. laps veedab emaga iga paarisnädala vahetuse alates neljapäeva õhtust kuni pühapäeva õhtuni. Isa toimetab lapse neljapäeva õhtul ema juurde Saaremaal ja võtab ta ema juurest Saaremaal pühapäeva õhtul kell
  1. Ema kolimisel mujale kui Saaremaa võtab ema lapse neljapäeva õhtul lasteaiast või kui laps sel päeval lasteaias ei ole, siis isa kodust, ja toob ta tagasi isa koju pühapäeva õhtul kell
  2. b. Lisaks eeltoodule veedab laps kummagi vanemaga pühi. Lihavõttepühad veedab laps paarisaastatel isaga ja paaritutel aastatel emaga. Jaanipäeva veedab laps paarisaastatel emaga ja paaritutel aastatel isaga. Jõulud veedab laps perioodil
  3. detsember kuni
  4. detsember (keskpäeval) paarisaastatel emaga ja paaritutel aastatel isaga. Aastavahetuse veedab laps perioodil
  5. detsember (keskpäevast) kuni
  6. jaanuarini paarisaastatel isaga ja paaritutel aastatel emaga. c. Suve veedab laps võrdselt kummagi vanema juures vaheldumisi kahenädalaste tsüklitena. Kui vanemad ei lepi kokku teisiti, veedab laps suve paaritutel aastatel alates esimesest juunikuu täisnädalast (st sellisest nädalast, kus kõik päevad langevad juunikuu sisse) isaga ja paarisaastatel alates esimesest juunikuu täisnädalast emaga. Suvel muid graafikujärgseid kohtumisi ei toimu. d. Isadepäeva veedab laps alati isaga ja emadepäeva veedab laps alati emaga. Kui vastav päev langeb teise vanemaga veedetavale nädalavahetusele, vahetavad vanemad vastavad nädalavahetused pühale järgneva nädalavahetusega, kui vanemad ei lepi kokku teisiti. Vahetatav ja asendatav nädalavahetus ei mõjuta ülejäänud tavapärast suhtlemisgraafikut (st edasi jookseb suhtlemisgraafik samamoodi kui siis, kui nädalavahetusi ei oleks vahetatud). e. Oma sünnipäeva veedab laps selle vanemaga, kelle juures ta graafikujärgselt viibib. Lapse sünnipäeval on vanemal, kelle juures laps graafikujärgselt ei viibi, õigus lapsega suhelda telefoni vms teel igal ajal. Kumbki vanem saab lapse sünnipäevapeo oma lähedastele korraldada temaga veedetaval nädalavahetusel. f. Kummalgi vanemal on õigus veeta lapsega aega olulistel perekondlikel tähtpäevadel (juubelid, pulmad ja üks kord aastas suguvõsa kokkutulek) ka sel juhul, kui need langevad teise vanemaga veedetavale nädalavahetusele. Sellisel juhul vahetavad vanemad tähtpäevale langeva nädalavahetuse sellele järgneva nädalavahetusega või vanemate kokkuleppel muu ajaga, leppides selles eelnevalt telefoni või e-posti teel omavahel kokku. Vahetatav ja asendatav nädalavahetus ei mõjuta ülejäänud tavapärast suhtlemisgraafikut (st edasi jookseb suhtlemisgraafik samamoodi kui siis, kui nädalavahetusi ei oleks vahetatud). g. Emal on õigus graafiku järgi temaga veedetaval ajal reisida lapsega Euroopa Liidu piires, samuti Norra Kuningriiki, Šveitsi Konföderatsiooni, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki, Türgi Vabariiki ja Egiptuse Araabia Vabariiki, informeerides enne sõitu teist vanemat reisigraafikust (st sõiduajad või lennuajad, peatuspaik või hotell, reisiplaan). Juhul, kui ema isale sellist infot andnud ei ole, ei tohi ema lapsega Eesti Vabariigist lahkuda. Väljapoole nimetatud riike sõitmiseks peab emal olema isa notariaalselt tõestatud nõusolek. Vanem on kohustatud reisida soovivale vanemale andma reisiks vajaliku lapse isikut tõendava dokumendi. 8
(45)2-20-12761 h. Kummalgi vanemal on õigus teada lapse asukohta ja suhelda lapsega telefoni vms teel õhtuti kella 19.00 ja 19.30 vahel. Lapsega koosolev vanem tagab lapse kättesaadavuse teisele vanemale. Avaldaja palus jätta tema maakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda ja ema maakohtus kantud kulud tema enda kanda. Avaldaja palus määruskaebemenetluse kulud jaotada vastavalt seadusele. Avaldaja palus vaadata kaebus läbi kohtuistungil. 7.
  1. Avaldaja väitel rikkus maakohus nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme ning teostas ebaõigesti kaalutlusõigust määral, mis viis vale kohtulahendini. Avaldus tuleb rahuldada, sest see on lapse huvides. Vaidlustatud määrus on lapse huvidega vastuolus. Maakohtu hinnang, et lapse hooldusõiguses ei ole vaja muudatusi teha, on üllatuslik. 7.
  2. Maakohtu järeldused ei ole jälgitavad. Kohus leidis ühest küljest, et eelduslikult on lapse huvides see, et ta saab lahus elava vanemaga suhelda ning lapsega koos elaval vanemal on kohustus toetada lapse ja teise vanema kontakti. Samuti tuvastas kohus, et avaldaja pole saanud lapsega pikka aega kohtuda ning vanemate koostöö ei toimi. Kui eelduslikult on lapse huvides avaldajaga suhet arendada ja isa juures viibida, kuid ta ei saa seda juba mitu aastat teha, siis peaks sellest järelduma, et olukord kahjustab lapse huvisid ja seda tuleks muuta. Siiski otsustas kohus jätta lapse samasse kahjustavasse keskkonda. Kohus valis olukorda mittesekkumise. 7.
  3. Isa esitas avalduse eesmärgiga saada ainuõigus otsustada selle üle, kus laps viibib, sest ema ei ole aastate vältel võimaldanud kohtu määratud aegadel lapsel isa juures olla. See, et vaidlus on tekkinud suhtlusõiguse rikkumise pinnalt, ei tähenda, et see ei saanud üle kasvada vaidluseks viibimiskoha üle. Praeguse vaidluse põhiküsimus on selles, kas emal on õigus kaasa rääkida, kus laps viibib, arvestades, kui edukas on olnud ema tegevus lapse avaldajast eemale hoidmisel. 7.
  4. Kohus jättis tähelepanuta, et last võõrandatakse avaldajast. See väljendub avaldaja tagasilükkamises ilma mõjuva põhjuseta. Kohus ei tuvastanud, et lapsel oleks ühtki mõjuvat põhjust avaldajast eemale hoida. Ka laps ise ei ole osanud seletada, miks ta ei taha avaldajaga kohtuda. Seega saavad selle taga olla vaid varjatud manipulatsioonid lapsega. Asjas ei ole esitatud ühtki tõendit, millest võiks järeldada, et isa avaldaks lapsele negatiivset mõju. Samas kinnitavad menetluses esitatud tõendid ema negatiivset mõju lapse soovide kujunemisele. 7.
  5. Asja materjalides on piisavalt tõendeid selle kohta, et ema halvustab avaldajat nii verbaalselt kui ka kehakeelega; ema peab avaldajat kahjulikuks; ema on loonud lapsega ebaterve liidu; lapsele ei ole kehtestatud piire; ema reageerib valulikult, kui avaldaja lapsele kinke saadab, keeldudes neid kaasa võtmast ja lapsele üle andmast; ema nimetab avaldajat onuks ja eesnimega; ema räägib lapse eest ja on tekitanud teadlikult lojaalsuskonflikti, tuues esile teise vanema puudujääke, nt eesti keele oskamatus. Ema eesmärk on olnud eemaldada avaldaja lapse elust ja hoida situatsiooni sellisena. 7.
  6. Kohus jättis tõendina hindamata HN
  7. septembri
  8. a vahekokkuvõtte ema ja avaldaja perelepituse kohtumistest, millest nähtub, et ema jaoks on lahenduseks avaldaja tagasitõmbumine lapse elust. Samuti on tõendina hindamata HN poolt
  9. augustil 2020 Saaremaa Vallavalitsuses toimunud ümarlaua kohta koostatud memo, millest nähtuvalt soovis ema olukorra lahenemist viisil, et avaldaja kaoks lapse elust. Tõendina on hindamata lastekaitsespetsialisti Elve Rozenkroni
  10. veebruari
  11. a kodukülastusakt, millest nähtub, et ema ei ole rääkinud ega kavatse rääkida lapsele, et lapse perekonnanimi on K.U , mitte 9
(45)2-20-12761 K.U. Tõendina on hindamata akt lastekaitsetalituse juhi A. Tõru ja lastekaitsespetsialisti E. Rozenkroni
  1. märtsi
  2. a kohtumisest emaga, millest nähtuvalt ei ole ema nõus last veenma isaga kohtuma, peab isa mõju lapsele kahjulikuks ning ei ole nõus kaasama lapsele turvalisi isikuid. Samuti on kohus jätnud tõendina hindamata Siseministeeriumi vastuse ärakirja ema pöördumisele, millest nähtub, et ema esindaja R. Mets pöördus praeguse menetluse ajal Siseministeeriumi poole palvega algatada avaldaja isaduse vaidlustamise protsess kohtus. Kõikidest nendest tõenditest järeldub ema soovimatus käsitada avaldajat lapse isana. See on lapse emotsionaalne väärkohtlemine, mis tulnuks lõpetada. 7.
  3. Kohus hindas tõendeid valikuliselt. Kohus jättis tähelepanuta tõendid, millest nähtub, et lapsel on olnud avaldaja vastu suur huvi hetkeni, mil ema on sekkunud ja laps on lugenud ema verbaalsest- või kehakeelest välja, et isa vastu ei tohi huvi tunda. Seega ei ole laps oma keeldumistes vaba, vaid lähtub soovist olla lojaalne emale. Samuti olid positiivsed isa ja lapse
  4. ja
  5. aprillil 2020 toimunud kohtumised. Seda, et lapsel on siis, kui ema ei sekku, isaga hea ja soe kontakt, tõendavad ka avaldaja esitatud fotod ja videod ühistest tegemistest. 7.
  6. Kohus jättis tähelepanuta, et see, kui laps osutab vastupanu või keeldub suhtlusest teise vanemaga ilma, et selleks oleks objektiivset põhjust, on vanemast võõrandamise tunnus, mida peetakse perevägivalla spetsiifiliseks vormiks ja lapse psühholoogiliseks väärkohtlemiseks. Lapsel vanemast võõrandamise tunnuste esinemist tõdes ka KR
  7. detsembri
  8. a kirjalikus tunnistuses, mille kohus jättis tähelepanuta. 7.
  9. Tõenditega ei haaku kohtu järeldus, et väited lapse ärevusseisundis elamise kohta pole leidnud kinnitust. Seda kinnitasid nii lastekaitsespetsialist E. Rozenkron, lapse muusikaterapeut kui ka HT. Tõenditest järeldub, et ehkki lapsel pole avaldajaga ühtki negatiivset kogemust, tekitab avaldajast rääkimine lapses ärevust. 7.
  10. Väär on kohtu järeldus, et avaldaja keelas lapsel muusikateraapias osalemise. Lapse muusikateraapiast loobus hoopis ema, kui sai teada, et eestkosteasutus seadis teraapiateenuse eesmärgiks lapse ärevuse maandamise, võõrandumise sündroomi vähendamise ning isaga suhte taastamise. See eesmärk emale ei sobinud ja seetõttu laps praegu tuge ei saa, kuigi KR hinnangul vajab laps jätkuvalt muusikateraapiat. 7.
  11. Praeguseks on laps ema poolt võõrandatud ka järjekordsest tugiisikust KMist, kelle Saaremaa vald last toetama määras. Laps keeldub Kga isegi rääkimast, ehkki alguses oli Kl lapsega hea kontakt. 7.
  12. Määrusest on järeldatav kohtu etteheide, et isa ei olnud nõus lepitusmenetlusega. Kohus jättis seejuures tähelepanuta, et lapsega tegeles ning avaldaja ja lapse kohtumisi püüdsid vahendada praeguse kohtumenetluse vältel nii lastekaitsetöötajad kui ka selleks eestkosteasutuse poolt määratud tugiisikud, kelle tööd ema saboteeris. Uuesti perelepituse läbimisel ei oleks olnud mõtet. Kohtu arvates peab avaldaja astuma samme selleks, et parandada oma suhteid emaga. Avaldaja ei tea, mida veel teha, kui ema ei näita üles vähimatki valmisolekut avaldaja ja lapse suhte taastamiseks ja pole varjanud, et ei kavatsegi seda teha. Üks perelepituse kohtumine Kerli Gutman-Lahtiga ka toimus, kuid see ei viinud kuhugi. 7.
  13. Avaldaja ei nõustu kohtuga selles, et lapse pikaajaline võõrandamine isast ohustab last vähem kui ema hooldusõiguse muutmine. Uuringud seda ei kinnita. Ka istungil tunnistajana üle kuulatud psühholoogi HN selgituste kohaselt on lapse ühekordne ühe vanema juurest teise vanema juurde viimine lapsele väiksema mõjuga kui lapse püsiv ilmajäämine teisest vanemast. 10
(45)2-20-12761 7.
  1. Laps on praegu 6,5-aastane. Tal ei ole küll viimastel aastatel avaldajaga kooselamise kogemust, kuid seda on võimalik lapsesõbralikult luua. Kui lastekaitseametnik ja tugiisikud näitasid lapsele pilte avaldajast koos lapsega ja rääkisid avaldaja majast, kus pere koos elas, samuti kui toimusid vähesed avaldaja ja lapse kohtumised, näitas laps üles ilmset huvi. See võimaldab järeldada, et lapse võõrandamisaste avaldajast on veel kas kerge või mõõdukas ning lapse ja avaldaja suhte taastamine on perspektiivikas. 7.
  2. Kohtu järeldus, et põhjus, miks laps avaldajaga koos viibida ja isegi kohtuda ei soovi, tuleneb lapse enda soovidest ja mitte emast, eirab nii toimikus olevaid tõendeid kui ka erialakirjanduses laialt kajastamist leidnud võõrandamissündroomi olemust. 7.
  3. See, et avaldajal ja lapsel on erinev emakeel, ei ole asjakohane argument, miks isa ja lapse suhet mitte toetada. Laps on saanud vanemaks ja asunud õppima koolis. Avaldaja õpib eesti keelt. Samuti on avaldaja elukaaslane eestlane, keda laps tunneb. Lisaks on loomulik, et laps õpib ka avaldaja emakeelt ehk taani keelt. 7.
  4. Samuti on väär kohtu arvamus, et hooldusõiguse avaldajale üleandmine tähendaks seda, et laps lahutatakse emast. Hooldusõiguse üleandmise eesmärgiks on mõlema vanema osalemine lapse elus, mida ei ole saavutatud vaatamata kõikidele rakendatud toetusmeetmetele. 7.
  5. Koos hooldusõiguse üleandmisega viibimiskohta puudutavas osas taotles avaldaja hooldusõigust ka tervise- ja haridusküsimustes ning suhtluskorra määramist lapse ja ema vahel. Avaldajale on saanud teatavaks, et ema kavatseb lapsega kolida Pärnusse. Avaldaja ei saanud sellest teada mitte emalt, vaid elektroonilise teate kaudu, milles paluti kinnitada lapse vastuvõtt XXX-kooli. Kuna Kuressaares XXX-kooli ei ole, vaatas avaldaja elukaaslane ema Facebook`i kontot ja nägi seal kuulutust, et ema otsib üürikorterit Pärnusse. Avaldaja lapse kolimisega ei nõustu. Ema käitumismudel on n-ö sildade põletamine ja iga kord uue elu alustamine. Nähes, et ema ei saa Kuressaares enam lastekaitseametnikelt toetust lapse edasiseks võõrandamiseks, soovib ta taas kolida. Lapsel on Kuressaares sõbrad ja koolikoht. Lapsel on Kuressaares ilus kodu, s.o avaldaja kodu, kus ta vanemate kooselu ajal elas. Menetluse kestel on ema võtnud lapse eestkosteasutuse pealekäimisel küll lõpuks perearsti juures arvele, kuid kõik vaktsineerimisplaani järgi vajalikud vaktsineerimised on lapsel tegemata. Tõenduspõhise meditsiini teadmiste kohaselt seab see lapse elu ja tervise ohtu. Seega ei ole ära langenud ka vajadus haridus- ja terviseküsimustes hooldusõiguse üleandmiseks. Samuti on lapse huvides, et hooldusõiguse üleandmisel määrataks kindlaks lapse ja ema suhtluskord. 7.
  6. Kui kohus leidis, et hooldusõiguse muutmine ei ole põhjendatud, ehkki lapse huvid on ohustatud, tulnuks maakohtul rakendada meetmeid omal algatusel. Ei menetluse kestel maakohtus ega ka pärast maakohtu lahendit ei ole toimunud ühtki kohtumist avaldaja ja lapse vahel. Kõikidel suhtluskorra määruse järgsetel kordadel on ema saatnud sarnase sisuga ekirja: laps ei soovi kohtuda. Õige on määruses sisalduv märkus, et avaldaja on esitanud Pärnu Maakohtule avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks põhjusel, et ema rikub Tallinna Ringkonnakohtu
  7. detsembri
  8. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-12721 kehtestatud suhtluskorda. Avaldaja esitas selle avalduse Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale
  9. juulil 2021 koos taotlusega vaadata avaldus läbi samas menetluses praeguse asjaga, sest ka lepitusmenetluse avalduses on avaldaja palunud lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha muudatusi ema hooldusõiguses. Maakohus võttis avalduse menetlusse
  10. septembril
  11. Kohus kohustas
  12. a septembris ema ja eestkosteasutust avaldusele vastama. Vastused saabusid
  13. septembriks
  14. Alates
  15. septembrist 2021 ei ole lepitusmenetluses, mis tuleb TsMS § 563 lg 9 järgi läbi viia 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates, toimunud 11
(45)2-20-12761 ühtki menetlustoimingut. Ka taotlus avalduste liitmiseks ühte menetlusse on lahendamata. Määrus, mis jätab lapse keskkonda, mis ei võimalda tekkida kiindumust avaldajasse, on vastuolus lapse huvidega. Lapsel ei tekigi psühholoogilist valmisolekut isaga kohtuda, kuni laps on ema ainumõjuväljas. 7.
  1. Maakohus eksis menetluskulude jaotamisel. Avaldaja viitas TsMS § 172 lg-le 1 ja leidis, et menetluskulud tulnuks jätta poolte endi kanda. Hooldusõiguse asjades tehakse lahend alati lapse huvides. Avaldaja ei ole esitanud ühtki põhjendamatut taotlust, väidet ega tõendit. Lapse võõrandamine isast on asjas esitatud tõenditega tuvastatav. Lapse huvides ja isaga kiindumussuhte taastamiseks tulnuks maakohtul igal juhul meetmeid rakendada. Seetõttu ei ole õiglane jätta ema menetluskulusid avaldaja kanda.
  2. Ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Nii määruskaebus kui ka asi ise põhineb sisuliselt suhtluskorra vaidlusel, mida kohus tsiviilasjas nr 2-17-12721 juba menetleb. Lapse koolivaliku küsimuses ei ole vaidlust, laps läheb Pärnu XXX-kooli ja on selle nimekirja pandud. Seega ei ole kohtul vaja haridusküsimuste osas midagi otsustada. Määruskaebus on vastuolus eluliste asjaoludega. Probleem ei ole emas, vaid lapses. Ema proovib seda lahendada erinevate teraapiatega, tugiisikutega, psühholoogide ja psühhiaatritega suheldes. Avaldaja on lapsele võõras inimene. Suhtlemine ei saa toimuda vägisi. Lapse sundimine avaldajaga kohtuma ei ole andnud tulemust. Vastupidi, avaldajaga suhtlemine tekitab lapses ärevust. Avaldaja nõuab enda õigusi, mitte ei lähtu lapse õigustest ja huvidest. Ema on palunud abi Saaremaa vallalt, käinud individuaalsel nõustamisel, olnud nõus perelepitusega jm perenõustamistega, palunud abi erialaspetsialistidelt suhtluskorra täitmisel ja palunud lapsele abi psühholoogilise toe näol, mh lapse ettevalmistamiseks suhtluskorra täitmiseks. See kõik näitab selgelt, et ema tegevus ei ole suunatud lapse võõrandamisele, vaid lapse igakülgsele toetamisele, mis pikemas perspektiivis toetab lapsel tolerantsuse tekkimist avaldaja suhtes.

§ 143lg 1 kohaselt on lapsel õigus, aga mitte kohustus, suhelda mõlema vanemaga.

Avaldaja peab leidma viisi, kuidas lapsega suhet taastada, sest ta on lapsele võõras inimene. Vägisi suhet taastada ei saa. Pakkuda välja, et laps tuleb emast kui turvaisikust eraldada, kellega lapsel on tugev kiindumussuhe, ning seda sellepärast, et avaldaja soovib lapsega sidet luua, on enesekeskne ja ei arvesta lapse heaoluga. Seega oli põhjendatud jätta avaldus rahuldamata. Avaldaja ja lapse suhte taastamiseks tuleks rakendada proportsionaalsemaid meetmeid, nt videosõnumite, kaartide, kirjade, pakkide saatmine. Laps tõrjub praegu ka neid tegevusi, sest tunnetab enda survestamist.

  1. Saaremaa vald on seisukohal, et avaldus on vähemalt osaliselt põhjendatud ja ringkonnakohus peaks määruskaebuse vähemalt osaliselt kui mitte täies ulatuses rahuldama. Saaremaa vald on tuvastanud kodukülastuste ja vestluste pinnalt, et ema tegeleb lapse võõristamisega isast ning see tegevus on leidnud tõenditega kinnitust ka maakohtu menetluses. Lapse huvides on avalduse ja määruskaebuse kasvõi osaline rahuldamine.
  2. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  3. Seoses lapsele Pärnu Maakohtu
  4. septembri
  5. a määruse alusel riigi õigusabi korras määratud esindaja surmaga
  6. oktoobril 2022 kohustas ringkonnakohus
  7. novembri
  8. a määrusega advokatuuri nimetama lapsele praeguses asjas uus riigi õigusabi osutav advokaat. Samuti kohustas ringkonnakohus uut esindajat esitama avaldaja määruskaebuse osas seisukoht, kuna senine riigi õigusabi osutaja ei olnud seda teinud. 12

(45)2-20-12761 12. Uueks lapsele riigi õigusabi osutajaks nimetatud vandeadvokaat Anti Aasmaa oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Vajadusel tuleb saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, kaalumaks lapse parimates huvides alternatiivsete meetmete rakendamist. Lapse esindaja leidis, et maakohus tegi lapse huve arvestades lõppjäreldustes õige lahendi. Kuna laps teab, kes on tema bioloogiline isa, ei pruugi laps oma arengutaset arvestades mõista vajadust suhelda isikuga, kes tema arusaama kohaselt ei ole tema isa. Sellisel juhul võib olla raskendatud kohaldada kõige radikaalsemat meedet ja suunata laps avaldaja juurde elama. See võib põhjustada lapses arusaamatust ja ohustada tema vaimset heaolu. Seega tuleks kaaluda alternatiivseid meetmeid suhete taastamiseks. Kohus ei saanud piirduda üksnes nõude formaalse rahuldamata jätmisega. Maakohus oleks pidanud kaaluma avaldaja ja lapse suhte taastamiseks erieestkostja määramist. Kohus saab lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust

§ 134

alusel piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule.

  1. Asjas toimus ringkonnakohtus kohtuistung
  2. veebruaril ringkonnakohus muu hulgas kuulas ära lapse ema ja isa. 2023, mille raames
  3. Ringkonnakohus kohaldas
  4. veebruari
  5. a määrusega asjas esialgset õiguskaitset selliselt, et piiras esialgse õiguskaitse korras kuni tsiviilasjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni ema isikuhooldusõigust lapse suhtes, võttes emalt ära otsustusõiguse lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses, ning määras selles küsimuses lapsele erieestkostja. Erieestkostjaks määrati Saaremaa vald, kes täidab erieestkostja ülesandeid lastekaitsetöötaja kaudu. Erieestkostja ülesandeid täpsustati
  6. veebruari
  7. a määruse p-s 2.
  8. Ringkonnakohus kohustas erieestkostjat esitama
  9. maiks 2023 ringkonnakohtule aruande erieestkostja ülesannete täitmise kohta. Saaremaa valla taotlusel pikendas kohus seda tähtaega
  10. augustini
  12. Saaremaa vald esitas
  13. augustil 2023 aruande erieestkoste teostamise kohta.
  14. Tulenevalt
  15. mai
  16. a pöördumisest ringkonnakohtu poole selgitas kohus
  17. mai
  18. a kirjaga erieestkostjale, et kuna kohtu
  19. veebruari
  20. a määrusega kohaldati esialgset õiguskaitset kuni siinses tsiviilasjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni, on Saaremaa vald jätkuvalt lapse erieestkostja ülesannetes, ja palus Saaremaa vallal anda kohtule teada, kuidas on toimunud erieestkostja ülesannete täitmine pärast
  21. augustit
  23. Saaremaa vald esitas vastuse
  24. mail
  25. Vald selgitas, et valla lastekaitsespetsialist ei täitnud erieestkostja ülesandeid edasi, kuna kohtumäärust tõlgendati ilmselgelt vääralt.
  26. Ringkonnakohus saatis menetlusosalistele
  27. juulil 2024 kirja, milles palus esitada seisukoht muu hulgas selle osas, kas siinses asjas võiks sobivaks, lapse huvidest lähtuvaks lõpplahenduseks olla ema isikuhooldusõiguse piiramine lapse suhtes

§ 134

lg-te 1, 3 ja 4 alusel, võttes temalt ära otsustusõiguse lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses ning määrates selles küsimuses lapsele

§ 209lg 1 järgi erieestkostjaks Saaremaa vald, kes täidaks erieestkostja ülesandeid.

Kohus palus avaldada arvamust, millised võiksid olla sel juhul erieestkostja õigused ja ülesanded. 18.

  1. Avaldaja esitas
  2. juulil 2024 seisukoha, milles tõi välja, et pärast Mare Kurvitsa Saaremaa Vallavalitsusest töölt lahkumist
  3. a juuli lõpus on erieestkostja jätnud oma ülesanded täitmata ning asunud taas ennast ja lapse ema õigustavale ja lapse huve 13

(45)2-20-12761 kahjustavale seisukohale, et lapse huvides on elada valeidentiteedis. Lapse isa sellise lähenemisega ei nõustu. M. Kurvitsa
  1. augusti
  2. a aruande viide, et eestkosteasutus on teadlikult teostanud erieestkostet nii, et lapse ema ei ole toimingutest teavitatud, sest lapse väljendused on olnud täiskasvanule omased ütlemised ja oli näha, et paralleelselt erieestkostja tööga tehakse kodus tööd bioloogilise isa lähendamisega lapsele, pidanuks Saaremaa Vallavalitsuse panema pärast M. Kurvitsa töölt lahkumist kiiresti otsima uut erieestkostja teostajat või tegema kohtule päringu, mis saab erieestkostja ülesannetest edasi. Selle asemel lükkas vald vastutuse talle kohtumäärusega pandud kohustuse täitmata jätmise eest ringkonnakohtule, justkui oma eestkostetava huvide eest seismine ei olekski valla kohustus. Ka pärast ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a meeldetuletust ei ole Saaremaa Vallavalitsus oma käitumist korrigeerinud ega isa-lapse suhte taastamisega tööd teinud. Möödunud 2,5 kuu jooksul ei ole korraldatud ühtegi kohtumist. Samasugust suhtumist, nagu nähtub erieestkostja
  5. mai
  6. a vastusest, viljeles Saaremaa Vallavalitsus ka enne siinse menetluse algatamist, nende osavõtmatus tingiski menetluse algatamise. Menetluseaegne töö (nii maakohtu menetluse ajal lapsega tööd teinud E. Rozenkron kui ka M. Kurvits) andis märgatavat tulemust ning avaldajal tekkis lootus oma tütrega taas kontakt luua. Nüüd aga soovib Saaremaa Vallavalitsuse sotsiaalhoolekandeosakond taas probleemi „oma laualt ära saada“. Eelnevast tulenevalt leidis lapse isa, et vaidluse lõpetamiseks ei saa olla lapse huvides määrata talle kuni täisealiseks saamiseni erieestkostja. Praktika on näidanud, et kui Saaremaa Vallavalitsuse üle puudub kohtulik järelevalve, ei täida nad oma ülesannet. Menetluse lõpetamisega kohtulik järelevalve lõpeb. Kui lapse isale sai teatavaks, et lapse ema võib olla lapsega taas kolinud, lubas lastekaitsespetsialist J. Remmel oma
  7. juuni
  8. a kirjas, et läheb ja kontrollib, kas nad ka tegelikult ema avaldatud aadressil elavad, kuid pole lapse isale vastust saatnud. Kui lapse isa
  9. juunil 2024 Norrast Eestisse lennates sama lennuki pardal lapse ema ja last nägi ning nad pärast maandumist end lapse isa eest varjasid, kirjutas lapse isa sellest J. Remmelile, kuid ei saanud sellele mingit vastust. Kui lapse ema hiljem nägi lapse ema elukaaslase Facebook’i kontol fotosid sellest, kuidas nad olid
  10. juunil 2024 kahekesi purjekal, ja kirjutas J. Remmelile, et kas ta saaks uurida, kus ja kellega on laps, ei vastanud J. Remmel esialgu midagi; pärast seda, kui lapse isa oli pöördunud teise lastekaitsespetsialisti poole, vastas J. Remmel lõpuks
  11. juulil 2024, et „temal polevat volitust sellist asja uurida“, küll aga plaanivat ta pärast oma puhkust „K.U-ga natuke vestelda“. Selles kontekstis ei näe avaldaja erieestkostja määramisel menetlust lõpetava määrusega perspektiivi sisuliseks muutuseks. Tekib vaid kohtulahend, mille sisukohast täitmist keegi ei taga. Seetõttu jääb lapse isa oma avalduse juurde ja palub vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ning lõpetatavas osas lapse isale üle anda. Lapse ema ei ole määruskaebemenetluse ajal oma käitumist muutnud ega asunud isa ja lapse suhet toetama, vaid ta töötab sellele veel intensiivsemalt vastu. 18.
  12. Lapse ema esitas
  13. juulil 2024 seisukoha, milles leidis endiselt, et lapse isa määruskaebus tuleks jätta rahuldamata. Lapse ema leidis, et puudub vajadus tema hooldusõiguse piiramiseks, kuna ema ei ole midagi rikkunud. Lapsel on õigus oma identiteedile ja teada, kes on tema elus kes ja millise rolliga. Laps on teadlik, et tegemist ei ole tema bioloogilise isaga, ning pole põhjust lapsele tema juurte ja identiteedi osas valetada. Lapse juriidilisele isale suuremate õiguste andmine oleks lapse huvide vastane, eriti kuna tal puudub lapsega tegelik side ja suhe. Lapse isa aktiveerub lapsega suhtlemisel teatud intervalli tagant, seejuures on perioode, kus ta kuude viisi ei näita lapse vastu huvi üles, siis aga järgneb aktiivsem periood. Selline suhe juba iseenesest kahjustab last ega võimalda toetada tema normaalset arengut. Emale teadaolevalt katkesid Saaremaa valla esialgse õiguskaitse järgsed kohtumised seetõttu, et lapse isa ise ei soovinud enam kohtumistel osaleda ning ei pidanud neid mõistlikuks ka videosilla vahendusel edasi pidada. Esialgse õiguskaitse alusel ei toimunud mis tahes positiivseid arenguid ei lapse jaoks ega ka lapse isaga suhtluse taastamisel. Kinnitust leidis fakt, et laps teab oma identiteeti, tal puudub isaga emotsionaalne 14
(45)2-20-12761 side ja ta ei soovi temaga suhelda. Lapse jaoks on erinevad kohtumenetlused kestnud juba kaheksa aastat ning talle ei ole pikkade aastate jooksul erinevate ametnike juures ja teraapiates käimine hästi mõjunud. Laps on tänaseks sellises kasvus ja eas, et tema sundimine isaga suhtlemiseks nõuaks füüsilist sekkumist, kui laps ei ole nõus isaga kohtuma. Lapselt oodatakse, et ta hakkaks oma juriidilist isa armastama, kuid lapse soovi ja tahet ignoreeritakse. Lapse isa ei suhelnud kordagi videosilla vahendusel ise, kuna ta ei oska keelt, vaid suhtlejaks oli tema elukaaslane. Keelebarjääri tõttu puudub lapsel ka võimalus isaga ilma elukaaslase vahenduse või tõlgita suhelda. Isa ei ole kohtumenetluse kestel tõendanud, et ta oleks oma eesti keele oskust parandanud, kuigi maakohtu istungil väitis, et tegeleb sellega. Keeleoskuseta ei ole võimalik rääkida lapse ja isa ühisest ajaveetmisest või lapse arendamisest. Olukorras, kus juriidilisel isal on seadusejärgsed õigused, ei tähenda, et nende õiguste teostamine on lapse parimates huvides ja eesmärgipärane. Laps soovib, et ta jäetaks rahule; ta ei soovi käia erinevate inimestega pidevalt kohtumas, et selgitada ühte ja sama, s.o et tal pole huvi ja soovi lapse isaga suhelda. Lapse ema ei nõustu, et lapsele tuleb igal juhul määrata erieestkostja isaga suhtlemise korraldamisel, kuna ema justkui ei tee koostööd. Emale ei saa ette heita ühtegi lapse heaolu ohustavat tegu (

§ 134

). Ema on lapse jaoks oluline ja vajalik ning ainus, kes teda kuulab ja tema tundeid läbinisti mõistab. Ema ei ole lapsele tema identiteedi kohta valetanud ja on talle selgitanud, kes avaldaja on lapse elus olnud ja kuidas see suhe lõppes. Valed on väited selle kohta, et ema ei toeta lapse isa suhtlemist lapsega. Ema ei hakka oma lapsele tema päritolu kohta valetama. Ema hooldusõigus on olnud esialgse õiguskaitse ajal piiratud ja järelikult ei saa talle teha ka etteheiteid, et ta on midagi rikkunud või täitmata jätnud. Ema on esialgse õiguskaitse määrust üksikasjalikult täitnud. Ema täitis kõiki erieestkostja korraldusi ja ei teinud takistusi. Kui erimeelsused olid, siis tulenesid ema etteheited erieestkostjale pigem sellest, et viimane ei teavitanud piisavalt ette, millal ja kus laps on või kuhu ta viiakse. Need küsimused said lahendatud ja oleks ka imelik, kui ema ei teaks, kus või kellega tema laps viibib. Lapse ema ei näe põhjust, miks peaks kohus määrama lapsevanema asemel lapsele suhtlemise tagamise abinõuna erieestkostja. See, et laps ei soovi isaga suhelda, ei muutu. Arusaamatuks jääb, kui kaua kohus lubab selliselt lapse vaimse tervisega eksperimenteerida ja kelle huvides on sundida last armastama ja suhtlema inimesega, kellega ta ei soovi suhelda. Lapse ema ei ole ka veendunud, kas erieestkostja määramine oleks võimalik selles menetluses. Asjaolu, et kohus on omal algatusel määranud erieestkostja esialgse õiguskaitse korras, ei tähenda, et ka lõpplahendus peaks selline olema. Esialgse õiguskaitse korras õigussuhte reguleerimise eesmärk ei saa olla põhivaidluse lahendamine. Ema hinnangul väljub kohus selliselt avalduse lahendamise piiridest ja reguleerib küsimust, mida pooled ei ole kohtu ette toonud. Ka lapse isa ei toetanud erieestkostja määramist, seega ei ole ükski menetlusosaline sellist nõuet esitanud. Ema isikuhooldusõiguse piiramine

§ 134

lg 4 alusel oleks siinsel juhul vastuolus põhiseaduse (PS) §-st 20 tuleneva vabaduse ja isikupuutumatuse kaitse eesmärgiga. Põhjendatud ei ole rakendada

§ 134

lg-tes 1, 3 ja 4 toodud abinõusid, kuna emalt otsustusõiguse äravõtmise eelduseks peaks olema mingi ema rikkumine. Maakohus ema rikkumist ei tuvastanud ja mingit rikkumist ei ole ka tänaseni tuvastatud. Ema nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et lapse huvides tuleb säilitada tema senine elukorraldus ja keskkond ning isa ja lapse suhte taastamiseks tuleb kasutada proportsionaalsemaid meetmeid, mis ei kahjustaks lapse heaolu, tervist, usaldussidet emaga ja üldist turvatunnet. 18.3. Lapse esindaja 25. juuli 2024. a seisukoha kohaselt ei osanud laps ärakuulamisel selgitada, miks temal ja emal on erinev perekonnanimi. Laps arvas, et küllap avaldaja pärast. Laps ei mäletanud aega, mil ema ja avaldaja koos elasid. Ta pidas avaldajat võõraks onuks 15

(45)2-20-12761 ega osanud öelda, miks avaldaja temaga suhelda tahab. Laps selgitas, et tema jaoks seondub sõnaga „isa“ Q. Lapse esindaja jäi üldjoontes oma
  1. novembri
  2. a seisukoha juurde, kuid soovis seda täiendada. Esindaja leidis, et kindlasti ei oleks lapse parimates huvides määruskaebuse rahuldamine selliselt, et lapse elukoht muutuks isa juurde. Selles osas jäi esindaja oma varasema seisukoha juurde. Juhul, kui vanema ja lapse suhete taastamine on märkimisväärselt raskendatud, tuleb kõne alla erieestkostja määramine. Vanemate vaidlused on kestnud pikka aega, laps tajub neid selgelt ja tal on selles osas oma arvamus. Esialgse õiguskaitse korras erieestkostja määramine ei ole olnud tulemuslik. Puudub alus veendumuseks, et ka tulevane põhimenetluses määratav erieestkoste oleks tulemuslikum. Tegelikult on kõik menetlusosalised arvamusel, et erieestkoste ei peaks jätkuma. Saaremaa Vallavalitsuse
  3. augusti
  4. a aruandes on tuginetud prognoosile, et isa ja lapse suhted on võimalik taastada. Ka seal viidatakse, et see vajab pikaajalist tööd. Samas ei saa tõsikindlalt väita, et lapse ja isa suhted õnnestukski lõpuks taastada. Selle töö ajal saab laps pidevalt vanemaks ja suhtlemiskorda on võimalik kehtestada üksnes kuni lapse 18-aastaseks saamiseni. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et avaldaja ei ole lapse bioloogiline isa. Arvestades lapse arengutaset, ei pruugi ta mõista suhtlemisvajadust isikuga, kes tema arusaama kohaselt ei ole tema isa. Selle osas, et avaldaja jääb ka tulevikus lapse vanemaks, ei ole ka lõplikku kindlust.

§ 93lg 3 võimaldab lapsel oma põlvnemine isast täisealisena isiklikult vaidlustada.

Seega võib laps täisealiseks saades avaldaja isaduse vaidlustada. Tuleb hinnata, kas sellisel juhul on lapse parimate huvidega kooskõlas see, kui teda sunnitakse vahepealsel ajal avaldajaga suhtlema. Laps ise tajub, kes on tema bioloogiline isa. Tema parimatele huvidele võib vastata ka määruskaebuse rahuldamata jätmine. Lapse vaimset ja hingelist heaolu võib siinsel juhul ohustada see, kui teda sunnitakse suhtlema isikuga, kes tema arusaama kohaselt ei ole tema isa. Eelnevast lähtuvalt palus lapse esindaja jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. 18.

  1. Saaremaa vald esitas
  2. juulil 2024 seisukoha, milles märkis, et esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel oli vald seisukohal, et lapsel peab säilima võimalus suhelda mõlema vanemaga. Varasemalt oli eestkosteasutus tuvastanud võõrandamise väliseid sümptomeid, kus üks lapsevanem on teadlikult last võõrandanud sellisel kujul, et takistab lapse suhtlust teise vanemaga. Esialgse õiguskaitse määruse täitmisel jõudis vald aga äratundmisele, et lapse puhul joonistub välja tugev vastumeelsus avaldaja suhtes ning oluliselt tugevam side oma bioloogilise isa suunas. Sellest tulenevalt näeb vald arvestatavat ohtu, et erieestkostja poolt lapsele peale sunnitud suhtlemine avaldajaga võib kahjustada lapse psüühikat ning ei pruugi siiski olla lapse huvidega kooskõlas. Peamine takistus erieestkoste teostamisel on olnud lapse väga tugev eitus ja põlgus avaldaja vastu. Valla arvates ei ole asjaoludest tulenevalt vähimatki kahtlust, et selle olukorra kujunemisel on lapse emal olnud arvestatav või unikaalne roll. Seetõttu ei ole asjas küsimust, et lapse ema süsteemne vastutöötamine on olnud sisuliselt ainus põhjus, miks erieestkostjale püstitatud ülesanded avaldaja ja lapse vahelise suhte taastamisel ja edendamisel on ebaõnnestunud. Sellele vaatamata on alust kahelda

§ 209lg 1 järgi erieestkostja määramise põhjendatuses.

Vald on esialgse õiguskaitse määruse täitmisel taolisi tegevusi juba teinud ja selle käigus ilmnenu annab alust kahtluseks, et nendega jätkamine võib tõsiselt kahjustada lapse psüühikat. Vald on seisukohal, et enne otsustamist tuleks lapsele määrata psühhiaatriline ekspertiis ja välja selgitada, kas ja kuidas võib erieestkostega jätkamine mõjutada lapse vaimset seisundit. Vald on seni tuvastanud, et erieestkoste rakendamisel tekib lapses väga tõenäoliselt suur segadus, ärevus ja hirm. Pidevalt nendes seisundites elamine võib kahjustada lapse heaolu ja turvalist elukeskkonda ja seeläbi vaimset tervist, mida tuleks vältida. Vald leiab, et kui

normid kohustavad last suhtlema inimesega (sh vanemaga), kellega suhtlemine on lapse jaoks jõuliselt vastumeelne, võivad need normid teatud asjaoludel olla vastuolus lapse huvidega ja seetõttu ka PS § 27 lg-st 4 tuleneva riigi kohustusega tagada laste huvide kaitse. Avaldaja on saanud oma õiguspositsiooni seetõttu, et lapse ema ei vaidlustanud ebaõiget isakannet tähtaegselt. See aga 16

(45)2-20-12761 ei mõjuta lapse PS § 27 lg-st 4 tulenevaid õigusi. Kuigi vald on seisukohal, et lapse ema tegevus lapse ja avaldaja vahelise suhte takistamisel väärib sügavalt taunimist, ei tohi selle olukorra tulemus olla lapse kahjustamine. Vald oli seisukohal, et asjas tuleks seetõttu välja selgitada, kas ja kuidas mõjutaks lapse vaimset tervist see, kui vald jätkaks erieestkoste teostamise raames lapsele avaldajaga suhtlemise pealesurumist. Praegu sellega jätkamisega võib kaasneda lapse vaimse tervise kahjustamise risk. See ilmneb
  1. augusti
  2. a erieestkostja aruandest, kus joonistub selgelt välja, kuidas lapse identiteet on välja kujunenud ning laps on muutunud oma identiteedi suhtes erieestkoste teostajaga üha rohkem ennast kehtestavaks ja avaldaja suhtes vaenulikumaks. Iga järgnev kohtumine on muutunud vähem tulutoovaks ja lõpuks kujunes olukord, kus kohtumiste edenedes toimus hoopis soovitule vastassuunaline areng. Erieestkostet teostanud lastekaitsespetsialist on püüdnud igal kohtumisel lapsele selgitada tema kehtivast õigusest tulenevat perekondlikku kuuluvust, kuid kuna laps kaldub aina tugevamini oma bioloogilise identiteedi poole, on need sammud osutunud kontraproduktiivseks. Valla hinnangul ei ole midagi valet selles, et laps identifitseerib enda isana oma bioloogilist isa. Riik ei saa lapse vaimse tervise hinnaga suruda talle peale suhtlust inimesega, keda tunnustab tema isana küll õiguskord, aga mitte laps ise. Varasemalt teostatud viisil erieestkostega jätkamine ei ole tõenäoliselt kooskõlas lapse huvidega, kuna lapsel on kujunenud tugev vastumeelsus avaldajaga suhtlemise osas. Suhtluse pealesurumine selles olukorras saab valla arvates toimuda eelkõige vastavate vaimse tervise spetsialistide heakskiidul. Kokkuvõttes palus vald kaaluda ekspertiisi määramist. Kui ekspertiis kinnitab valla täheldatud ohtu, et erieestkostega senisel kujul jätkamine võib kahjustada lapse tervist, palub vald erieestkostet mitte määrata.
  3. Ringkonnakohus tegi
  4. oktoobril 2024 Saaremaa vallale ettekirjutuse ringkonnakohtu
  5. veebruari
  6. a määrusest tulenevate kohustuste täitmiseks lapse erieestkostjana. Kohus kohustas Saaremaa valda esitama ringkonnakohtule iga kuu viimaseks tööpäevaks (esimest korda
  7. novembriks 2024) aruanne erieestkostja ülesannete täitmise kohta.
  8. Ringkonnakohus saatis menetlusosalistele
  9. oktoobril 2024 kirja, milles lähtuvalt Saaremaa valla
  10. juuli
  11. a seisukohast palus menetlusosaliste seisukohti asjas ekspertiisi korraldamise põhjendatuse kohta. Ühtlasi palus ringkonnakohus menetlusosaliste seisukohti selle osas, kas siinsel juhul tuleks lapse erieestkostjana kõne alla mõni füüsiline isik. 20.
  12. Avaldaja oma
  13. novembri
  14. a seisukohas ekspertiisi määramist ei toetanud. Avaldaja hinnangul ei ole siinses asjaks probleemiks lapse psüühiline seisund. Menetluses ei ole keegi väitnud, et lapsel esineks või tuleks diagnoosida psüühikahäireid. Kohtupsühholoogia ekspertiisi määramine võiks olla asjakohane siis, kui lapsel esineks märkimisväärset meeleolulangust, käitumishäireid, kooliprobleeme või probleeme sotsiaalses suhtlemises, aga selliste tunnuste esinemist pole keegi menetlusosalistest väitnud. Seega oleks kohtupsühhiaatria ekspertiisi määramine asjakohatu. Siinses menetluses ei ole probleemiks mitte lapse seisund, vaid eluliste ja psühholoogiaalaste teadmiste vähesus, kuidas kujunenud olukorda muuta, sh esialgse õiguskaitse määrust täita, ja isik, kes võtaks määruse täita. Esialgse õiguskaitse määrust täitnud M. Kurvits selgitas, et lapsega tuleb teha pikaajalist süstemaatilist tööd, et elimineerida tagasilangust põhjustav ema mõju ja last isaga harjutada. Pärast M. Kurvitsa lahkumist lõpetas eestkosteasutus lapse harjutamise isaga. Sellest on tekkinud tagasilangus, mida eestkosteasutus püüab nüüd õigustada lapse soovimatusega. Kui vallavalitsuse enda lastekaitsetöötajatel ajast, teadmistest või oskustest puudu jääb, tuleks leida see spetsialist, kliiniline psühholoog, sotsiaaltöötaja, pedagoog või psühhoterapeut kes võtaks esialgse õiguskaitse määrust tõsiselt ning aitaks, õpetaks, nõustaks ja täidaks kohtumäärust oma parimate oskuste järgi. Avaldaja leidis, et uue esialgse õiguskaitse abinõuna oleks kohane laps emast eraldada ja lühikeseks esmaseks perioodiks keelata ema 17
(45)2-20-12761 ligipääs lapsele, sest ema juures jätkates ei ole muutust järgnenud. See võimaldab paigutada lapse turvakodusse, kus temaga saavad tegeleda spetsialistid. Seetõttu taotles avaldaja kohtul kaasata menetlusse Sotsiaalkindlustusamet nende nõustamisteenuste talituse kaudu. 20.2. Lapse ema esitas 6. novembril 2024. a seisukoha, milles leidis, et kohus väljub menetluse raamidest, sest kohtu 28. oktoobri 2024. a küsimus on orienteeritud psühholoogilise abivajaduse, sh lapse vaimse tervise hindamisele. Lapse emale jääb selgusetuks sellise ekspertiisi läbiviimise eesmärk, vajadus ja põhjendatus. Kui kohus ekspertiisi määraks, oleks selle tulemus teada – laps teab, kes on tema bioloogiline isa, ega soovi juriidilise isaga suhelda või end temaga seostada. Mis tahes ekspertiis oleks aga lapse jaoks kurnav, seda oleks vaja järjekordselt lapsele selgitada, selle läbiviimine nõuaks ajalist planeerimist ja see oleks kulukas. Ekspertiisi läbiviimine kahjustaks lapse igapäevarutiini, stabiilsust ja vaimset tervist, mistõttu see poleks kohane. Menetluses on juba kogutud märkimisväärsel hulgal tõendeid ja arvamusi, mida kohus võiks usaldada. Ekspertiisi määramine ei ole menetlusökonoomia seisukohalt põhjendatud, sest maksab palju raha ning selle tulemus ei ütleks tõenäoliselt midagi uut. Juhul, kui kohus peab siiski põhjendatuks ekspertiis läbi viia, nõustub ema laias laastus Saaremaa valla esitatud küsimustega. Täiendavalt tuleks küsida:
  1. a)milliste probleemidega tuleb kohtul arvestada avaldaja ja lapse suhtlemise korra määramisel?;
  2. b)Kas ja millises ulatuses avaldaja käitumine kahjustab lapse huve?;
  3. c)Kas avaldaja suhtumist oma juriidilisesse lapsesse oleks vaja muuta isa nõustamisega?;
  4. d)Kas lapse psüühika on saanud kahjustusi juriidilise isa pideva nõudmise tõttu temaga kohtuda ja kas laps vajab selles osas abi ja millist?;
  5. e)Kas lapse ema vajab nõustamist seoses tema lapse suhtlemisega juriidilise isaga?;
  6. f)Kas laps teab, kes on tema bioloogiline isa, ja kas lapse jaoks peaks olema eelistatud selle teadmise juures suhelda pigem juriidilise isaga? Kas sellise eelistuse tegemine või nõudmine on lapse huvides?;
  7. g)Kas lapse pidev sundimine ja kohustuslik suhtlemise korraldamine on lapse huvides?;
  8. h)Milline on lapse reaktsioon juriidilise isa nime kuuldes ning kas ta seostab teda isana?;
  9. i)Kas lapse ema on teinud midagi valesti, kui ta on lapsele ausalt rääkinud, kes on tema päris isa ja kes juriidiline isa?;
  10. j)Millega selgitada lapse vastumeelsust juriidilise isa suhtes? Lapse ema leidis, et eksperdina võiks kaasata KT. Ema hinnangul oleks asjaolusid arvestades mõistlik viia läbi kompleksekspertiis kõigi osapoolte, sh avaldaja ja lapse ema suhtes, mitte piirduda üksnes lapsega. Ehkki ema ei ole kompleksekspertiisi läbiviimisele otseselt vastu, leiab ta, et see ei anna vaidluses suurt sisulist väärtust. Lapse ema teatas, et tal ei ole võimalik ekspertiisi korraldamise eest tasuda. Arvestades, et laps käib koolis ja ema peab käima tööl, peaks mis tahes ekspertiis toimuma Saaremaal Kuressaares, kus laps elab. 20.3. Lapse esindaja leidis 30. oktoobri 2024. a seisukohas, et siinsel juhul ei ole ekspertiisi määramine ja erieestkoste jätkumine lapse parimates huvides ning sellele järeldusele saab kohus jõuda ka faktilisi asjaolusid hinnates ilma mitteõiguslikke eriteadmisi rakendamata. Esindaja kordas osaliselt 25. juuli 2024. a menetlusdokumendis esitatud seisukohti. Lapse esindaja palus jätta ekspertiis korraldamata ning määruskaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 20.4. Saaremaa vald selgitas 6. novembri 2024. a seisukohas, et ekspertiisi korraldamise ettepaneku mõte seisnes eelkõige selles, et selgitada vastavate erialaspetsialistide eriteadmiste abil välja, kas lapse sundimine avaldajaga suhtlema võib kahjustada lapse vaimset tervist. Lastekaitsetöötajate arvates mõjub avaldajaga suhtlemise pealesurumine negatiivselt lapse vaimsele tervisele. Nimelt on lapsel kujunenud erieestkoste teostamise käigus tugev ja jõuline vastumeelsus avaldaja suhtes. Lapse vaatest lähtuvalt ei ole tegemist lapse ja isa suhte taastamise faasiga, vaid sisuliselt kontakti loomisega lapse ja võõra täiskasvanud inimese vahel. Sellise suhtluse pealesurumine ei pruugi olla lapse vaimse tervise huvidega kooskõlas. Eestkosteasutus palub eelkõige kohtul hinnata, kas ja mil viisil on tegelikult lapse parimates 18
(45)2-20-12761 huvides see, kui ta peab suhtlema ja kohtuma isikuga, kes võib õiguslikult tema isa olla, kui tegelikult kaldub laps aina rohkem oma bioloogilise isa poole. Tõenäoliselt tuleb ekspertiisi tegijatena määratleda mitme eri valdkonna eksperdid, võtmaks arvesse nii meditsiinivaldkonna (psühhiaatria) kui ka kliinilise psühholoogia valdkonna eriteadmisi. Seepärast tegi vald ettepaneku määrata ekspertiisi tegijaks riiklik ekspertiisiasutus Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, kes saab määratleda konkreetsed eksperdid. Kliiniline psühholoog võiks vastata küsimusele, kuidas mõjutab lapse vaimset tervist see, kui talle sunnitakse peale suhtlust inimesega, keda ta enda vanemana ei tunnista; psühhiaatriavaldkonna ekspert peaks hindama lapse vaimset võimekust alluda täiskasvanute poolt osutatud suunale avaldajaga suhelda. Esitatud küsimused võiksid sisaldada lapse abivajaduse hindamise protsessis lapse abivajaduse hindamise protsessis lapse heaolu identiteediküsimusi: 1) kes kuuluvad lapse perekonda? Kes on tema jaoks olulised isikud?; 2) Kas lapse arvates arvestavad teised tema seisukohtade ja arvamusega?; 3) Kas laps on kindel oma identiteedis ja kuuluvuses?; 4) Kas laps teab ja tunneb oma perekonnanime ja oskab seda väljendada?; 5) Kuidas laps on rahul endaga, oma minapildiga?; 6) Milline on lapse arusaam avaldajast?; 7) Millisel viisil mõjutaks lapse vaimset seisundit kohustus suhelda avaldajaga? Kui kohustus suhelda avaldajaga mõjutaks teatud olukordades lapse vaimset tervist negatiivselt, kuidas seda siiski korraldada selliselt, et see ei kahjustaks lapse vaimset tervist? Täiendavalt märkis Saaremaa vald, et praegu ei ole näha, et esineks mõni selline füüsiline isik, kellel oleks oskus, võimekus ja tahe tegutseda lapse erieestkostjana. 21. Ringkonnakohtu asja lahendamist ettevalmistav kohtunik kuulas lapse 17. detsembril 2024 isiklikult ära. Ülevaade ärakuulamise tulemustest on lisatud asja materjalide juurde eraldi dokumendina. 22. Ringkonnakohus saatis menetlusosalistele 26. veebruaril 2025 kirja, milles mh põhjendas, miks kohus otsustas lapsele psühhiaatrilist ekspertiisi mitte korraldada. 23. Saaremaa vald on esitanud kohtule aruanded erieestkoste teostamisest 28. novembril 2024. 30. detsembril 2024, 3. veebruaril 2025, 27. veebruaril 2025 ja 31. märtsil 2025. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 24. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsioon tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata osas, millega maakohus jättis rahuldamata isa avalduse ema vastu ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes ja ainuhooldusõiguse osaliseks üleandmiseks isale ning suhtluskorra kindlaksmääramiseks ema ja lapse vahel, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada määruse põhjendusi. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis

§ 134

järgi omal algatusel rakendamata meetmed lapse heaolu tagamiseks ning menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab isa avalduse osaliselt ning piirab kolmeks aastaks, s.o kuni

  1. aprillini 2028 ema isikuhooldusõigust lapse suhtes, võttes temalt ära otsustusõiguse lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses, ning määrab selles küsimuses lapsele kuni
  2. aprillini 2028 erieestkostja, reguleerides erieestkostja ülesandeid ja kehtestades erieestkostjale aruandluskohustuse; teeb emale ettekirjutuse teha erieestkostjaga igakülgset koostööd lapse ja isa suhte taastamisel, järgida erieestkostja antavaid juhiseid ning toetada last isaga suhtlemisel, samuti kehtestab emale aruandluskohustuse ettekirjutuse järgimise kohta; jätab maakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda. Isa määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Määruskaebemenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda. 19

(45)2-20-12761
  1. Lapse ema leiab määruskaebemenetluses endiselt, et isa avaldus tuleks jätta läbi vaatamata, kuna samal ajal oli kohtu menetluses isa avaldus tsiviilasjas nr 2-17-12721 isa ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et viidatud avaldus ei takistanud siinse asja menetlemist, kuna tegemist ei olnud sama asjaga samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel TsMS § 423 lg 1 p 4 mõttes. Tsiviilasjas nr 2-1712721 oli isa esitanud avalduse enda ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks sel alusel, et ema takistas isa ja lapse suhtlemist. Maa- ja ringkonnakohtu
  2. mail 2021 jõustunud lahenditega oli suhtluskord kindlaks määratud ning
  3. juulil 2021 oli isa esitanud avalduse lepitusmenetluse korraldamiseks põhjusel, et ema ei täitnud suhtluskorda. Seega oli kohtu menetluses isa avaldus lepitusmenetluse korraldamiseks. Siinses asjas suhtluskorra taotlemise aluseks on asjaolu, et isa taotleb endale lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõigust, ning avaldus on suunatud ema ja lapse suhtlemise korra kindlaksmääramisele. Seega erinevad nii avalduste aluseks olevad asjaolud kui ka avalduste esemed. Lisaks märgib kohus, et isa tsiviilasjas nr 2-17-12721 esitatud avaldus ei oleks igal juhul saanud mõjutada isa õigust esitada siinses asjas avaldus vanemate ainuhooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja isale üleandmiseks, kuna tsiviilasi nr 2-17-12721 ei hõlmanud hooldusõiguse küsimusi. Tänaseks on tsiviilasi nr 2-17-12721 lõppenud (maakohtu
  4. jaanuari
  5. a määrusega, millega jäeti isa avaldus lepitusmenetluse korraldamiseks läbi vaatamata põhjusel, et samas tsiviilasjas määratud suhtluskord kehtis kuni
  6. septembrini 2022).
  7. Menetlusosalised on esitanud määruskaebemenetluses arvukalt uusi tõendeid. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et kõik esitatud tõendid on TsMS § 238 lg 1 mõttes asjakohased. Seega võtab ringkonnakohus määruskaebemenetluses esitatud tõendid asja materjalide juurde.
  8. Ringkonnakohus selgitab seoses asja sisulise lahendamisega, et tulenevalt TsMS § 477 lgst 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (RKTKm 14.11.2016, 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud kohtupraktika). Hagita menetluses rakendab kohus esmajoones kaalutlusõigust (vt RKTKm 01.06.2011, 3-2-1-17-11, p 11 teine lõik; 31.05.2011, 3-2-1-18-11, p 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta ka RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Seega on hagita perekonnaasja lahendamisel esimese astme kohtul ulatuslik diskretsiooniõigus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui selle teostamisel on ületatud kaalumispiire või oluliselt rikutud menetlusnorme.
  9. Kolleegium võtab esmalt seisukoha isa taotluse kohta vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja vastavas osas isale ainuhooldusõiguse andmiseks (I) ning seejärel otsustab, kas asjas on põhjendatud rakendada lapse huvide kaitseks ja heaolu tagamiseks mingeid muid meetmeid kohtu omal algatusel (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused. I
  10. Isa taotleb vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse suhtes viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes ning neis küsimustes isale ainuhooldusõiguse andmist.
  11. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ehkki siinsel juhul ei ole avaldaja lapse bioloogiline isa, on seaduse silmis tegemist lapse isaga, kellel on lapsega seoses kõik vanema õigused ja kohustused. Kohus selgitab, et

§ 82

esimese lause kohaselt tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras.

§ 84lg 1 kohaselt on lapse isa mees, kes on lapse eostanud. Sama paragrahvi teise lause kohaselt loetakse, et lapse on eostanud mees, kes on lapse sünni ajal 20

(45)2-20-12761 lapse emaga abielus (p 1), kes on isaduse omaks võtnud (p 2) või kelle isaduse on tuvastanud kohus (p 3). Seega võidakse seaduse silmis lapse isaks lugeda ka mees, kes ei ole tegelikult last eostanud. Siinsel juhul ei ole vaidlust selle üle, et avaldaja oli lapse sünni ajal lapse emaga abielus ning ta on lapse isana kantud rahvastikuregistrisse, samuti lapsele Norras väljastatud sünnitunnistusele (I kd, tl 11, tõlge tl 12). Kohus ei ole ühegi teise mehe isadust tuvastanud ka isaduse vaidlustamise (

§ 91) hagi alusel.

Eelnevast järeldub, et lapse põlvnemine avaldajast on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud ja ta loetakse lapse isaks (sh nii Eesti kui ka lapse sünniaegse elukohariigi Norra õiguse alusel), kellel on lapsega põlvnemisest tulenevad vastastikused õigused ja kohustused. 31.

§ 116

lg 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Sama paragrahvi 1. lõike kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 118

lg 1 järgi teostavad vanemad ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.

§ 124

lg 1 kohaselt isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Lisaks peab vanem sõltumata sellest, kas vanematele kuulub ühine hooldusõigus või on ühel vanemal ainuhooldusõigus, hoiduma

§ 143

lg 2 esimese lause järgi tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist (RKTKm 14.03.2012, nr 3-2-1-6-12, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika). 32. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137

) kaudu.

§ 137

lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Riigikohus on märkinud, et ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses (võrreldes

§ 119

järgse otsustusõiguse andmisega), mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt nt RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111, p 17). Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate ühise hooldusõiguse võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse anda üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19).

§ 137

lg 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. 33.

§ 123

lg 1 kohaselt teeb kohus vanema õigusi ja kohustusi puudutatavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sama põhimõte tuleb ka lastekaitseseaduse (LasteKS) § 5 p-st 3, mille kohaselt kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid. Lapse heaolu on LasteKS § 4 kohaselt lapse arengut toetav seisund, milles lapse füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused on rahuldatud. LasteKS § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel 21

(45)2-20-12761 valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. LasteKS § 21 lg 2 järgi tuleb lapse huvide väljaselgitamiseks mh kuulata ta tema vanust ja arengutaset arvestades ära sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel. 34. Maakohus jättis isa avalduse rahuldamata, põhjendades seda peamiselt sellega, et: - - siinsel juhul puuduvad vanemate vahel ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, mis puudutavad otseselt lapse viibimiskohta, haridust ja tervist; lapsel on tugev vastuseis isaga kohtumise osas, mis tuleneb tõenäoliselt vanemate halbadest suhetest ja isaga kohtumistega kaasnevast emotsionaalsest pingelisest õhkkonnast; lapsel puudub isaga koos elamise kogemus, laps sisuliselt ei tunne teda ja on avaldanud isa osas kartust, samuti on isa ja lapse vahel keelebarjäär; puuduvad tõendid, et ema oleks last ebakohaselt mõjutanud või tegeleks teadlikult lapse võõrandamisega isast; olukorras, kus lapse isa on lapsega koos elanud väga lühikest aega pärast tema sündi ja hilisem kokkupuude lapsel isaga sisuliselt puudub, on küsitav, kas lapse heaolu saab pidada

§ 134

lg 1 mõttes ohustatuks määral, mis õigustaks hooldusõiguse lõpetamist vanema osas, kellel on lapsega tugev kiindumussuhe. Siinse asja asjaoludel võib hooldusõiguse osaline lõpetamine kahjustada lapse vaimset heaolu suuremal määral kui praegune võimalik võõrandamise protsess. Lapse huvides on säilitada tema senine elukorraldus ja -keskkond.

  1. Ringkonnakohus leiab, et lõppjäreldusena jättis maakohus isa avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja vastavas osas isale ainuhooldusõiguse andmiseks põhjendatult rahuldamata, kuid kolleegium osaliselt muudab ja täiendab maakohtu sellekohaseid põhjendusi.
  2. Asja materjalidest nähtuvad järgmised asjaolud seoses isa ja lapse suhtega:      isa ja lapse ema tutvusid
  3. aastal Norras, nad abiellusid
  4. oktoobril 2014 ja abielu ajal sündis laps (XX.XX.XXXX (sünnitunnistus I kd, tl 11; tõlge tl 12)), vanemate abielu lahutati maakohtu
  5. septembri
  6. a otsusega; isa ei ole lapse bioloogiline vanem, vaid ta kanti lapse isana registrisse põhjusel, et ta oli lapse sünni ajal lapse emaga abielus. Laps on eelnevast teadlik ning ühtlasi teab ka seda, kes on tema bioloogiline isa (Q. U); ühise perena elati Norras (ema väitel elas tema küll suurema osa ajast Eestis) kuni
  7. a märtsi lõpuni, mil lapse ema tuli koos lapsega Eestisse; septembrist oktoobrini 2016 olid ema, laps ja isa koos Kopenhaagenis. Edaspidi on laps elanud emaga. Esialgu elas ema koos lapsega vanemate kaasomandis olnud majas XXX (XXX maja), kuid juuli 2017 alguses kolis ema sealt välja (I kd, tl 211;
  8. novembri
  9. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:37:04 ja 00:48:25); isa on viibinud alates
  10. a lõpust tihti Eestis ja elab Eestis püsivalt
  11. a märtsist, plaanides siia ka jääda (vt
  12. novembri
  13. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:26:30;
  14. veebruari
  15. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:22:15, 00:53:26; isa
  16. jaanuari
  17. a kiri (IV kd, tl 187)); pärast seda, kui ema tuli lapsega Eestisse, kohtus isa lapsega tsiviilasjas nr 2-17-12721 Pärnu Maakohtu
  18. augusti
  19. a kehtestatud ja Tallinna Ringkonnakohtu
  20. detsembri
  21. a määrusega osaliselt muudetud esialgse õiguskaitse määruse alusel igal teisel nädalavahetusel. Lapse tõrkumine kohtumistele minekuks algas augustis 22

(45)2-20-12761    2019 (vt
  1. novembri
  2. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:52:57; vt ka I kd, tl 59 pöördel); tsiviilasjas nr 2-17-12721 määrati Pärnu Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a määrusega, mida osaliselt muudeti Tallinna Ringkonnakohtu
  5. detsembri
  6. a määrusega (II kd, tl-d 56–61), isa ja lapse suhtlemise kord, mis kehtis kuni lapse kooliminekuni. Laps läks kooli
  7. septembril
  8. - Ema ei täitnud tsiviilasjas nr 2-17-12721 määratud suhtluskorda, põhjendades kõigi
  9. a oktoobrist kuni veebruarini 2020 toimuma pidanud kohtumiste ära jätmist sellega, et laps ei soovi „onu(ga) (R.P-ga)“ mängima või kohtuma minna (I kd, tl-d 68–73); - pärast seda, kui ringkonnakohus muutis
  10. jaanuari
  11. a määrusega maakohtu määratud esialgset õiguskaitset (I kd, tl-d 60–65), sai isa lapsega kohtuda
  12. märtsil 2020,
  13. aprillil 2020 ja
  14. aprillil 2020 (I kd, tl 67; tl-d 3 pöördel – 4); - edaspidi kohtumisi taas ei toimunud, kuna ema väitis, et laps ei taha kohtumisele minna (I kd, tl-d 74–76, 84). Kahel korral (
  15. juunil 2020 ja
  16. juulil 2020) kaasas isa kohtutäituri (I kd, tl-d 77–78 ja 81–82), kuid ka neil kordadel kohtumist reaalselt ei toimunud (esimesel korral keeldus laps autost väljumast ja soovis koju minna, mille peale ema lahkus lapsega; teisel korral ei võtnud ema last kaasa, vaid tuli üksnes teatama, et laps ei soovi kohtumisele tulla). Ka veebruarist maini 2021 saatis ema suhtluskorrajärgsete kohtumiste eel isale ja lastekaitsetöötajatele e-kirja, et laps ei soovi isaga kohtuda (II kd, tl-d 114–117, 123 – 127 pöördel). Kohtumisi isaga ei toimunud ka edaspidi (vt tugiisik KMi aruanded ajavahemiku
  17. juuli 2021 kuni
  18. jaanuar 2022 kohta: III kd, tl-d 99–102); - isal ei olnud lapsega ka muud suhtlust, nt telefoni teel (vt ringkonnakohtu
  19. veebruari
  20. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:23:42); isa ei ole omandanud suhtlustasandil eesti keelt, mistõttu lapsel on temaga raske suhelda. Suhtlus on võimalik põhiterminoloogia tasandil, osaliselt inglise keeles (mida laps mingil määral oskab) ja/või isa elukaaslase tõlke vahendusel. Seega on isal küll võimalik lapsega suhelda, kuid mitte vabalt ja vahetult; laps ei mäleta oma varajast lapsepõlve ega sellega seoses ka avaldajaga lähedast suhet (vt nt psühhoterapeut-kunstiterapeut HT hinnang (II kd, tl 144 jj)).
  21. Kolleegium nõustub isaga, et maakohus märkis ekslikult, et vanemate vahel ei ole vaidlust lapse viibimiskoha osas. Kui isa leiab, et laps peaks alaliselt elama tema juures, siis ema on seisukohal, et lapse elukorraldus peaks jääma endiseks, st ta peaks ka edaspidi elama emaga. Seega on vanemate vahel lapse viibimiskohta puudutav vaidlus. Isa väitel ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadus ära langenud ka lapse tervise ja hariduse osas, viidates lapse koolivaliku küsimusele ja sellele, et laps on vaktsineerimata. Vaidlustatud määruses ei põhjendanud maakohus eraldi seda, miks isa avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks tuleb jätta rahuldamata ka hariduse ja tervise küsimustes. Sellega rikkus maakohus kohtulahendi põhjendamise kohustust (TsMS § 465 lg 2 p 8; TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 koosmõjus § 463 lg-ga 2). Ringkonnakohus saab selle maakohtu rikkumise kõrvaldada.
  22. Peamine põhjus, miks isa esitas siinses asjas avalduse, on see, et ema ei võimalda tal lapsega suhelda. Ringkonnakohus selgitab, et lapsest lahus elaval vanemal on õigus oma lapsega suhelda. Selline õigus tuleneb vanema ja lapse vastastikusest õigusest teineteisega suhelda. Lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on LasteKS § 28 järgi õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanema ning lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Vanematega suhtlemise õigust kinnitab ka

§ 143

lg 1 esimene lause, mille järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Lapse õigusele vastab

§ 143lg 1 teise lause järgi vanemate kohustus ja ka õigus lapsega 23

(45)2-20-12761 isiklikult suhelda. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 18; vt ka RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-83-11, p 21). Riigikohus on eelviidatud sätetele ning

§ 118

lg-le 1 ja § 143 lg-le 2 viidates selgitanud, et eelduslikult on lapse huvides see, et ta teab, kes on tema vanemad, ja et ta saab lahus elava vanemaga suhelda. Sellest tulenevalt on ka lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga. Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p-d 18 ja 19 ning seal viidatud kohtupraktika; RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111, p 18). Kui hooldusõiguslik vanem keeldub lapsele tema päritolu kohta teavet andmast ega toeta lapse kontakti teise vanemaga, ja selline keeldumine ei ole lapse huve arvestades põhjendatud, kuritarvitab hooldusõiguslik vanem oma õigusi ja jätab sellega lapse heaolu tagamata (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 22).

  1. Asja materjalidest nähtuvalt on lapsel minevikus olnud isaga head suhted:     avaldaja on menetluses esitanud fotosid ja videosid oma varasematest suhetest lapsega, millelt nähtub, et laps on avaldajal süles (väiksemana), avaldaja tegeleb temaga või laps mängib avaldajaga või tema juures (u 3-aastasena); viimased pildid on lapse
  2. sünnipäevast ja neist nähtub, et laps on lõbusana avaldaja süles ja mängib avaldaja juures (II kd, tl-d 23 – 28 pöördel); vanemate lepituse kestel toimus
  3. aprillil 2019 kohtumine isa ja lapse vahel selliselt, et seda jälgis kõrvalt perelepitaja HN. Kohtumise kirjeldusest nähtub, et laps suhtles isaga täiesti avatult ja vabalt, kasutades mitmekesist kommunikatsiooni – sõnu, kehakeelt ja häälitsusi. HN umbes tunniajase kohalviibimise ajal tundis laps end vabalt, oli aktiivne, rõõmus ja mängudest elevil (I kd, tl 58 pöördel). Sarnaselt kirjeldas HN seda kohtumist ka
  4. novembri
  5. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes, lisades, et kindlasti ei täheldanud ta kohtumisel, et lapsel oleks olnud hirmu isa ees (kohtuistungi protokoll, ajamärk 02:10:38);
  6. märtsi
  7. a kohtumise juures viibinud SKi aruandest nähtuvalt sai isa lapsega kiiresti kontakti ja mängis temaga, laps oli rõõmsameelne ja läks isa mängudega kenasti kaasa, ehkki kontrollis aeg-ajalt ema reaktsioone. Kokkuvõtte kohaselt „lapsel oli väga lõbus, ta naeris ja hullas koos R.P-ga“. Lähedale tulnud sõbrannale ütles laps, et teda (avaldajat) ei pea kartma. Lapse soovil käidi kohvikus ning laps ja avaldaja mängisid ja mürasid koos mängutoas, lapsel oli väga lõbus. Ühel hetkel ütles laps emale, et ta tahab järgmine kord maja vaatama minna (mängumaja avaldaja juures) (I kd, tl 67). Sarnaselt kirjeldas SK seda kohtumist ka
  8. novembri
  9. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes (kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:50:03);
  10. ja
  11. aprilli
  12. a kohtumised olid avaldaja kirjeldusest nähtuvalt positiivsed – esimesel päeval laps mängis avaldajaga XXX maja ümbruses (ema ei lubanud lapsel majja sisse minna) ja teisel päeval käis avaldaja koos lapsega (kaasas oli ka ema ja avaldaja elukaaslane M) jalutamas ja mänguväljakul (kuni ema kohtumise enneaegselt lõpetas ja lapse ära viis).
  13. Pärast lapse ja isa
  14. augusti
  15. a kohtumist ei soovinud laps enam isaga kohtuda (vt I kd, tl 166). Ehkki üksikud kohtumised toimusid ka pärast seda kuupäeva, hakkas laps u
  16. a suvest tõsiselt tõrkuma isaga kohtumast. See nähtub nt järgmistest tõenditest: 24

(45)2-20-12761 - - SKi
  1. veebruari
  2. a aruanne, millest nähtub, et
  3. ja
  4. veebruaril 2020 polnud laps nõus minema isaga mängima (I kd, tl-d 123); suhtluskorra täitmisesse kaasatud kohtutäituri
  5. juuni
  6. a ja
  7. juulil
  8. a täitetoimingu ülevaated, millest nähtub, et laps ei olnud nõus isaga kohtuma (vt I kd, tl-d 77–83); lastekaitsetöötaja K. Kindlami kokkuvõte
  9. oktoobri
  10. a kohtumisest, mil laps keeldus isa juurde mängima minemisest (I kd, tl-d 119–120); lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni
  11. ja
  12. veebruari
  13. a kodukülastusaktid, kust nähtub, et laps ei tahtnud minna isaga kohtuma (II kd, tl-d 84 ja 84 pöördel). See, et laps keeldus isaga kokkusaamistele minemast, nähtub ka menetlusosaliste seisukohtadest.
  14. Alates isaga regulaarsete kohtumiste lõppemisest on lapsel välja kujunenud vastumeelsus isa suhtes, usaldamatus isa ja tema motiivide osas ning soovimatus isa teemal vestelda ja temaga suhelda. Näiteks psühhoterapeut-kunstiterapeut HT, kes lapsega jaanuarist märtsini 2021 kümnel korral kohtus, leidis oma kokkuvõttes (II kd, tl-d 91–96), et laps ei mäleta oma varajast lapsepõlve ja sellega seoses ka isaga lähedast suhet; laps ei pea isa turvaliseks ja heaks sisemaailma objektiks, vaid nimetab teda hiilivaks, kurjaks, hirmu tekitavaks, ebameeldivalt meelitavaks, verbaalselt mitte mõistetavaks; laps kardab isa ja tema mentaliseerimise oskus ei ole tema east lähtuvalt piisavalt arenenud, et ratsionaalselt olukorda hinnata, ennast mobiliseerida ning oma käitumist muuta. Muusikaterapeut KR kirjalikest ütlustest nähtub, et märtsist detsembrini 2021 toimunud teraapiaprotsessis puudutati isa teemat tihedalt, kuid laps ei tahtnud sellel teemal rääkida ja pigem sulgus või tekkis ärevuslaadne seisund (vaikimine ja pilgu tardumine), mis terapeudi hinnangul oli ilmselt tingitud hirmu ja turvatunde ohustatuse esile kerkimisest (III kd, tl-d 51 ja 52). Lapse negatiivne arvamus isast (et isa on kuri, paha ja valetab), soovimatus isa teemal vestelda ning arvamus, et isa otsib lapsega kontakti kahtlastel motiividel, nähtub ka määruskaebemenetluse ajal esialgse õiguskaitse raames esitatud erieestkostja aruannetest (vt praeguse määruse p 51.2.2).
  15. detsembri
  16. a ärakuulamisel avaldas laps, et isa on tema jaoks võõras; ta ei taha isaga rääkida, kuna ta ei taha võõrastega rääkida, eriti „sellistega“, ning talle ei meeldi isa juures mitte miski (IV kd, tl-d 170–171).
  17. Põhjendatud on isa seisukoht, et maakohtu hinnang, justkui oleks lapse vastumeelsuse põhjuseks vanemate pingelised ja halvad suhted, põhineb aastatetagustel kirjavahetustel. Asja materjalidest nähtuvalt oli vanemate vahel intensiivne kirjavahetus
  18. a novembrist kuni
  19. a juulini (I kd, tl-d 184–211), s.o vahetult pärast lahku minekut ja seda, kui isa sai teada, et laps ei ole tema bioloogiline laps. Isa kirjad emale sel ajal on emotsionaalsed, hektilised ja kohati solvavad. Isa möönis ka ise
  20. veebruari
  21. a kohtuistungil, et ta saatis sel ajal emale kirju, mida ei oleks pidanud saatma, aga tegemist oli tema reaktsiooniga ema poolsele petmisele ja käitumisele (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:58:29–01:04:45). Hiljem on vanemate suhtlus olnud oluliselt harvem ning isa kirjad emale on seondunud lapsega ja isa sooviga lapsega suhelda. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa isa poolt emale 2016–
  22. aastatel saadetud kirjad olla põhjuseks, miks laps, kes sel ajal oli 1–2 aastane, alates
  23. a teisest poolest pole soovinud isaga suhelda. Viimastel aastatel ei ole vanemad omavahel suhelnud muudel kui isa ja lapse suhtlemist puudutavatel teemadel. Isa sõnul püüdis ta
  24. aastal kahel korral lapse emaga otse rääkida ja kutsus neid kokkusaamisele, kuid lapse ema ei vastanud (vt isa
  25. juuli
  26. a seisukoht ja selle lisa 1). Asja materjalidest ei nähtu, et vanemate vahel oleks pidevat suhtlust ja konflikte, mis võiksid mõjutada lapse suhtumist isasse ja põhjustada vastumeelsust või hirmu temaga suhtlemise osas. 25
(45)2-20-12761
  1. Kolleegiumi hinnangul saab asja materjalide põhjal järeldada, et põhjus, miks isa ei ole saanud alates
  2. a augusti lõpust lapsega regulaarselt suhelda ja miks lapsel on kujunenud välja vastumeelsus isa suhtes, on see, et ema ei ole lapse ja isa suhtlust toetanud ega soodustanud, vaid on last isa vastu kas teadlikult või tahtmatult mõjutanud. 43.
  3. Asja materjalidest nähtub, et ema ei pea lapse ja isa suhtlemist vajalikuks ning leiab, et isal ei ole õigust lapsega suhelda ja ta peaks lapse rahule jätma. Selle järelduse saab teha muu hulgas järgmiste tõendite ja asjaolude põhjal:    märtsis ja aprillis 2019 vanemate perelepituse kohtumisi korraldanud HN kokkuvõttest (I kd, tl-d 58–59) nähtub, et üldises plaanis nägi ema lahendusena isa tagasitõmbumist lapse elust, mis oleks ema arvates kinnitus lapsest tegelikult hoolimisest ja annaks emale võimaluse korraldada tütre elu tema silmis parimal moel ja luua kontakti lapse bioloogilise isaga. Ka
  4. novembri
  5. a kohtuistungil ütlusi andes avaldas HN, et nii kohtumiste käigus kui ka ümarlauakohtumisel oli ema soov, et isa eemalduks, leides, et kohtumisi ei ole vaja ja õigem oleks isast eemalduda (kohtuistungi protokoll, ajamärk 02:10:38, lk 13);
  6. augusti
  7. ümarlauakohtumise kokkuvõttest (I kd, tl-d 86–87) nähtub, et ema soovis teada, mida avaldaja, kes pole lapse bioloogiline isa, üldse taotleb, arvestades kuidas ta lapse ema on kohelnud. Ema ei soovinud, et avaldaja kohta kasutatakse sõna „isa“ ja märkis, et lapse bioloogiline isa on valmis oma isarolli võtma ja lapsega suhtlema, kui avaldaja lõpetab kohtuvaidlused ja ei sekku enam lapse ega ema ellu; ema on ka esialgse õiguskaitse korras erieestkostja ülesandeid täitvale lastekaitsetöötajale avaldanud, et isa võiks nad rahule jätta (IV kd, tl 54 pöördel). 43.
  8. Ema ei ole lapse ja isa suhtlemisele omalt poolt kaasa aidanud, sh last isaga suhtlema julgustanud, teda selleks veennud ega sellist suhtlemist lapse ees soosinud. 43.2.
  9. Selle järelduse saab teha muu hulgas järgmiste maakohtu menetluses esitatud tõendite ja neist nähtuvate asjaolude põhjal:    menetluses esitatud ülevaadetest isa ja lapse
  10. a kevadel toimuma pidanud kohtumistest, kus laps ei soovinud isaga kohtuda (SKi
  11. märtsi
  12. a aruanne
  13. märtsi
  14. a kohtumisest (I kd, tl 67);
  15. juuni
  16. a aruanne (I kd, tl 79)), ei nähtu, et ema oleks püüdnud lapsega rääkida ning siiralt julgustada ja veenda teda isaga suhtlema (v.a „ma tean, et sa minna ei taha, aga onu tahab“). Ka kohtutäitur Õnne Pajur märkis
  17. juuni
  18. a kohtumise kohta, et ema ei püüdnud last keelitada ega selgitada, et ta võiks siiski kohtumisele minna (I kd, tl 80). Vastupidi, ema on oma käitumisega lapse segadust suurendanud ja lapse keeldumist võimendanud, kasutades seda ettekäändena kohtumine ära jätta ja lahkuda. Ehkki K. Kindlami kokkuvõttest
  19. juuni
  20. a kohtumise kohta nähtub, et enne kohtumisele minemist püüdis ema veenda last kohtumisele minema, oli ema samas lapse juuresolekul kohtutäiturile selgitanud, et ta tahab last kaitsta ega soovi teda survestada ning isaga kohtumine mõjub lapsele halvasti (I kd, tl-d 117–118); K. Kindlami
  21. oktoobri
  22. a kohtumise kokkuvõttest nähtub, et ema selgitas lastekaitsetöötajale, et ta küll mõistab, et tema kohus on lapsele isaga kohtumise olemust ja vajadust selgitada, aga ta leiab, et see võib mõjuda lapsele emapoolse reetmisena ja õõnestada nende usaldussuhet (I kd, tl-d 121–122). Sellest nähtub, et ema ei olnud tegelikult nõus ega valmis lapsele isaga kohtumise olemust ja vajadust selgitama; ema ei vasta lapse isa pöördumistele ja ettepanekutele seoses lapsega suhtlemisega ja emaga suhete parandamisega, sh pereteraapiasse pöördumisega (nt II kd, tl-d 11 – 13 26
(45)2-20-12761        pöördel, tl-d 14 pöördel – 19, 33 – 34 pöördel (arvukad kirjad maist novembrini 2020)). Kui ta ka vastab isa ettepanekule lapsega kohtuda, on vastus eitav (nt II kd, tld 33 ja 34 pöördel); lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni
  1. veebruari
  2. a kodukülastusaktist (II kd, tl 84) nähtuvalt ei olnud ema lapsele avaldajast üldse rääkinudki ning laps ei teadnud, miks avaldaja on koos lapsega piltidel. Samuti ei olnud ema rääkinud lapsele, mis tema tegelik perekonnanimi on, kuna ema arvates ei olnud see vajalik. Kui lastekaitsetöötaja püüdis veenda last järgneval päeval isaga kohtuma ja palus emal korraldada selliselt, et ema elukaaslast ei oleks kodus, mistõttu ema peaks lapse endaga kohtumisele kaasa võtma, keeldus ema selle tegemisest põhjendusega, et see on vale. Oma
  3. veebruari
  4. a kokkuvõttes viiest kohtumisest lapse, ema ja ema elukaaslase Fga järeldas lastekaitsetöötaja E. Rozenkron, et lapse harjutamine isaga on raskendatud seetõttu, et ema seda ei soovi ja ei toeta last hooldusõigusliku vanemaga suhte taastamisel, ning ema elukaaslase F vastutöötamise tõttu (II kd, tl 85); kokkuvõttest
  5. märtsi
  6. a kohtumisest ema, lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni ja lastekaitsetalituse juhi Anneli Tõru vahel nähtub, et ema ei ole nõus last kuidagimoodi mõjutama ja veenma isaga kohtuma; ema arvates on isa mõju lapsele kahjulik ja teda ei rahulda ainult lapsega kohtumised, vaid ta hakkab kindlasti nõudma enamat (ööbimist tema juures, reise Tallinnasse ja välismaale jne); ema ei ole nõus minema lapsega isa koju ega mujale, et laps saaks isaga aega veeta; ema ei ole nõus lapse ja isa kohtumiste taastamiseks kasutama oma elukaaslase F abi; ema sõnul on tema elukaaslane F temaga ühel nõul, et kohtumäärused ja seadused on liiga jäigad ja ei arvesta lapse soovidega. Ema ettepanek olukorra muutmiseks on see, et isa lõpetaks kõik lapsega seotud kohtumenetlused ja loobuks oma nõudest lapsega kohtuda (II kd, tl-d 87–88); E. Rozenkroni kokkuvõttest 5.,
  7. ja
  8. märtsi
  9. a kodukülastustest (II kd, tl-d 89– 90) nähtub, et vaatamata lastekaitsetöötaja antud juhistele ei olnud ema teinud midagi selleks, et veenda last isaga kohtuma ja selgitada talle selle vajadust, vaid ema üksnes küsis lapselt, kas too tahab minna isaga kohtuma, mille peale laps vastas „Ei“; kokkuvõttest
  10. märtsi
  11. a kohtumisest ema, lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni ja lastekaitsetalituse juhi A. Tõru vahel (II kd, tl-d 97–98) nähtub, et ema ei ole nõus last kuidagimoodi mõjutama ja veenma isaga kohtuma ning ehkki isa ei ole kunagi käitunud ega suhtunud lapsesse negatiivselt ega teda kahjustavalt, ei ole ema nõus isa lapse ellu tagasi lubama, kuni ei saa ise teda täielikult usaldada. Lastekaitsetöötaja arvamuse kohaselt ei tee ema koostööd lapse ja isa kohtumiste õnnestumiseks, keeldudes last omalt poolt mõjutamast ja kandes oma tunded üle lapsele; vastuseks lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni
  12. märtsi
  13. a palvele laps järgmisel päeval isaga toimuma pidanud kohtumiseks ette valmistada vastas ema
  14. märtsil 2021, et talle jäi see palve arusaamatuks ning lapse survestamine ei ole lapse huvides (II kd, tl-d 99 – 99 pöördel); E. Rozenkroni ülevaatest
  15. aprilli
  16. a kodukülastusest (II kd, tl-d 102–103) nähtub, et ema sõnul ei ole isaga kohtumine lapse huvides ning vaatamata lastekaitsetöötaja korduvatele küsimustele ei nimeta ema ühtegi tegevust, mida ta oleks teinud selleks, et lapsega isa teemal rääkida ja valmistada teda ette isaga kohtumiseks. Ema vastustest nähtub, et ta ei ole nõus selliseid tegevusi tegema. Aprillis 2021 küsis E. Rozenkron emalt korduvalt ka e-kirja teel, mida ta on teinud selleks, et laps isaga kohtumisteks ette valmistada, kuid ema ei vastanud midagi (II kd, tl-d 123–125); oma
  17. septembri
  18. a e-kirjas mh lastekaitsetöötajale ja lapse isale (III kd, tl 98) väljendab ema selget vastuseisu lastekaitsetöötaja ettepanekule, et ema hakkaks last 27
(45)2-20-12761  harjutama nägema isa distantsilt, leides, et tegemist on lapsega eksperimenteerimisega ning ema ei saa lapse heaolu ohustada ja sundida teda tegema asju, mis on talle vastumeelsed;
  1. detsembril 2024 toimunud ärakuulamisel (IV kd, tl-d 170–171) avaldas laps, et temaga kodus avaldajast ja nende omavahelisest seotusest ei räägita, avaldaja nime isegi ei mainita; ema ei ole lapsele kunagi öelnud, et ta võiks avaldajaga suhelda. 43.2.
  2. Saaremaa vald oli maakohtu menetluses seisukohal, et valla märkimisväärsed pingutused lapse ja isa suhete toetamisel ei ole õnnestunud, kuna ema ei ole teinud koostööd ega mis tahes tegevusi (vähemalt väliselt) selleks, et lapse ja isa suhet toetada (vt valla
  3. mai
  4. a seisukoht;
  5. veebruari
  6. a seisukoht). Määruskaebuse kohta esitatud
  7. juuni
  8. a seisukohas avaldas eeskosteasutus, et vald on tuvastanud kodukülastuste ja vestluste pinnalt, et ema poolt on tegemist lapse võõrandamisega isast ning see on tõendite alusel leidnud kinnitust ka maakohtu menetluse kestel. Ka lapsele määratud esindaja on leidnud, et ema ei ole teinud piisavalt pingutusi, et lapse ja isa suhtlust taastada, sh ei tee piisavalt koostööd lastekaitsetöötajatega (vt
  9. mai
  10. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:45:36;
  11. novembri
  12. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:04:21). 43.2.
  13. Ema enda poolt (s.o lepingulise esindaja vahenduseta) menetluses esitatud seisukohtadest nähtub, et ta ei pea lapse ja isa suhete taastamist põhjendatuks, vaid leiab, et arvestada tuleks lapse väljendatuga, et ta ei soovi isaga kohtuda (vt nt ema
  14. mai
  15. a seisukoht). Ringkonnakohtu
  16. veebruari
  17. a kohtuistungil ema poolt avaldatust nähtub, et ta ei ole teinud omalt poolt midagi selleks, et valmistada last ette ja veenda teda isaga kohtumisteks, leides, et laps vajab puhkust, ja püüdes teda kogu protsessist hoopis võimalikult eemal hoida. Kohtu küsimustele, milline peaks ema arvates olema lapse suhe isaga, ema vaatamata korduvale küsimisele selget vastust ei andnud, põigeldes vastamisest eemale ja leides lõpuks vaid, et „kui laps on valmis selleks“, ja soovides „elada rahus ilma kohtuprotsessita, et ei oleks pinget“ (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:24:03–00:32:24). Küsimustele selle kohta, mida ema on valmis ise tegema selleks, et lapse suhtlus isaga taastuks, andis ema
  18. veebruari
  19. a kohtuistungil keerutavaid vastuseid, viidates, et laps peab ise jõudma selleni, et ta tahab isaga suhelda, ja ema on valmis andma talle nõu ja vastuseid, kui laps ise huvi tunneb (kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:44:18–00:45:36). Ema seletustest nähtub, et emal ei ole tegelikku tahet lapse ja isa suhete taastamisele kaasa aidata, vaid ema ootab (loodab), millal isa lõpuks lapsega suhtlemise soovist loobub. 43.2.
  20. Ema panuse puudumine lapse ja isa suhete toetamiseks nähtub ka esialgse õiguskaitse korras määratud erieestkostja aruannetest: - - laps avaldas erieestkostja ülesandeid täitnud lastekaitsetöötajale, et nad ei räägi emaga kodus avaldajast üldse (IV kd, tl 58 (17.04 kohtumine)); tl 59 pöördel (05.05.2023 kohtumine)); lapse väitel on just ema talle öelnud, et avaldaja ei ole tema isa (IV kd, tl 61 pöördel (13.07 kohtumine)); ema ei ole lapsele selgitanud, et tema perekonnanimi on K.U : kui erieestkostja on palunud lapsel oma nime kirjutada, kirjutab laps „K.U“, keeldudes kirjutamast perekonnanime ülejäänud osa ja eitades, et tegemist on tema isa perekonnanimega (vt IV kd, tl-d 55–56 (10.03.2023, 13.03.2023 ja 24.03.2023 kohtumised); tl 59 pöördel (05.05 kohtumine); tl 63 (24.07.2023 kohtumine)). Lapse sõnul ütleb ka ema tema perekonnanimeks üksnes „K.U“, nt kui nad arsti juurde lähevad (IV kd, tl 61 pöördel (10.07.2023 ja 13.07.2023 kohtumised)). 28
(45)2-20-12761 43.
  1. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et ema mitte üksnes pole jäänud lapse ja isa suhete toetamisel passiivseks, vaid lapse vastumeelsus (ja võimalik hirm) isa ja temaga kohtumiste ees on suures osas tingitud ema käitumisest. 28.3.
  2. Eelnevalt käsitletud tõenditest nähtub, et enne
  3. a teist poolt /
  4. a esimest poolt oli isal lapsega hea ja soe kontakt, laps tundis end isa juuresolekul vabalt, mängis ja suhtles isaga. Segastel põhjustel aga hakkas laps esialgu pärast
  5. a augustis toimunud kohtumist ja eriti pärast
  6. a aprillis toimunud kohtumisi keelduma isa juurde minemast. Mõne aastaga kujunes lapses välja tõsine vastumeelsus isa suhtes – ta peab isa halvaks, kurjaks, valetavaks ja hiilivaks, väljendab hirmu isa ees ning pole nõus isaga kohtuma –, ilma et ta oskaks oma seisukohti selgitada (vt nt I kd, tl 19; III kd, tl 53 (KRe kirjalikud ütlused, p 19); II kd, tl-d 92 pöördel – 93 (HT kokkuvõte); IV kd, tl 55 pöördel (erieestkostja 13.03.2023 kohtumine lapsega); IV kd, tl 61 pöördel (erieestkostja 13.07.2023 kohtumine lapsega)) ja ilma, et isa oleks oma käitumisega selliseks suhtumiseks alust andnud. Esialgse õiguskaitse korras määratud erieestkostja aruannetest nähtuvalt väljendab laps koguni kahju- ja võidurõõmu, kui ta saab mängu käigus avaldaja ja tema elukaaslase tegelaskujudele halba teha ja neid ära ajada (IV kd, tl-d 55 pöördel – 56 (16.03.2023 kohtumine); tl-d 58 – 58 pöördel (20.04.2023 kohtumine)), või kui ta saab avaldaja pilti moonutada (joonistades tema näole vuntse, prille ja pisaraid) või joonistada avaldajat selliselt, et kujutab teda mõnes halvas olukorras (IV kd, tl-d 62 – 62 pöördel (20.07.2023 ja 24.07.2023 kohtumised)). Olukorras, kus isa ei ole lapsele midagi halvasti öelnud ega temaga halvasti käitunud (mida kinnitab ka laps ise) ning isa ei ole pärast
  7. aastat ka emaga suhelnud muudel teemadel kui soov lapsega kohtuda, ei ole lapse sellised emotsioonid ratsionaalsed. Ka ringkonnakohtunikule ei osanud laps
  8. detsembril 2024 toimunud ärakuulamisel (IV kd, tl-d 190–191) selgitada, mis talle avaldaja juures ei meeldi. 28.3.
  9. Kolleegium nõustub Saaremaa valla maakohtus avaldatud seisukohaga, et lapse suhtumise muutus isasse väljendab tema ema, mitte lapse enda tundeid. Vanemate suhted olid lahkumineku ajal ja selle järgselt aastatel 2016–2017 väga konfliktsed ning pole tänaseni normaliseerunud. Asja materjalidest saab järeldada, et ema vastumeelsus isa suhtes on mõjutanud ka last ning ema on oma sõnade ja tegudega kujundanud lapse arvamust isast ja valmisolekut temaga suhelda. Lapsel endal ei oleks mingit põhjust isast halvasti rääkida. Laps ei saa mäletada aastatel 2016–2017 vanemate vahel toimunut ja need sündmused ei saa olla lapse keeldumise põhjuseks ka seetõttu, et kuni
  10. a augustini suhtles laps isaga vabalt. Saaremaa valla esindaja märkis maakohtus põhjendatult, et halvakspanu isa suhtes ja seda, et isa on hiiliv ja neid jälitanud, ei mõtle laps ise välja, vaid ta on seda kusagilt kuulnud (vt nt
  11. septembri
  12. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:54:46;
  13. novembri
  14. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:13:46 ja 01:28:03). Asja materjalidest nähtub ema halvustav suhtumine avaldajasse, tema nimetamine lapsele kahjulikuks, tema kutsumine „onu R.P-ks“ ja tema puudujääkide (nt keeleoskus) esile toomine ka lapse juuresolekul, mis paratamatult mõjutab lapse suhtumist isasse, kuna ema on lapsele kõige lähedasem ja turvalisem isik, keda laps jäägitult usaldab. Ka lapse poolt erieestkostja ülesandeid täitnud lastekaitseametnikule avaldatu, et isa soovib temaga suhelda seetõttu, et talle meeldivad väikesed lapsed ja tema teised lapsed on juba suured (IV kd, tl 179 pöördel (13.11.2024 kohtumine); tl 199 (11.12.2024 kohtumine)), viitab sellele, et ema on selgitanud lapsele isa käitumise motiive ebasiiralt ja isa suhtes vaenulikul viisil. Lisaks on ema ka oma käitumisega lapsele näidanud, et isa on halb ja ohtlik ning teda tuleb vältida, nt seeläbi, et reageerib alati isast ja temaga kohtumistest rääkides reaktiivselt ja eitavalt, sh lapse juuresolekul, ning näitab lapse ees välja ärevust ja valmisolekut teda n-ö päästma minna, kui isa on silmapiiril (vt nt II kd, tl 83 pöördel). 29
(45)2-20-12761 Erieestkostja aruannetest nähtuvalt on laps erieestkoste teostamise käigus korduvalt samastanud enda seisukohta oma ema seisukohaga, avaldades, et avaldaja „ei kuula meid“, „me ei taha teda“, „ema ei taha“ jms. Samuti selgitas laps, et ema oli talle avaldaja kohta rääkinud ning „ta on paha, sest ta tahab olla minu isa“; „kui ta armastaks kedagi … siis ta jätaks meid rahule“; „me ei taha teda … Ema ei taha ja siis mina ka ei taha“; (IV kd, tl 55 (13.03.2023 ja 16.03.2023 kohtumised); tl 57 (03.04.2023 kohtumine); tl 59 pöördel (05.05.2023 kohtumine)). Põhjendamaks, miks avaldaja on lapse hinnangul „paha ja kuri“, on laps viidanud vaid sellele, et avaldaja tahab olla lapse isa, kuigi ta seda ei ole, et ema ei jõudnud avaldajast ära lahutada ning et „emme on minule kõik need jutud juba rääkinud“ (IV kd, tl 56 (24.03.2023 ja 31.03.2023 kohtumised)). Lapse sõnul ei taha ta avaldajat seetõttu, et „ta on olnud emaga paha“ (IV kd, tl 57 pöördel (10.04.2023 kohtumine)); „ta käitub emaga halvasti, siis mina ka ei taha“ (IV kd, tl 60 (15.05.2023 kohtumine)); „ma ei taha ja ema ka ei taha … Ta tegi emale halba ja siis mina ka ei taha!“ (IV kd, tl 60 (29.05.2023 kohtumine)). Laps ei ole osanud selgitada, miks ta avaldajaga kohtuda ei taha, peale selle, et ema ei tahtnud enam avaldajaga koos elada ja tuli lapsega koos ära (IV kd, tl 58 pöördel (20.04.2023 kohtumine)). Lapse avaldatu ja sõnakasutus viitavad sellele, et ta väljendab oma vastustes ema seisukohti või on tema seisukohad kujunenud emalt kuuldu põhjal. 28.3.
  1. Erieestkostja aruannete põhjal saab järeldada ka seda, et laps on olnud tugevas lojaalsuskonfliktis – tal on küll endal olnud huvi isaga suhelda, kuid ta on kartnud, mida ema sellest arvab. Laps ei julgenud ema juuresolekul väljendada valmisolekut erieestkostjaga kohtuda ning püüdis ema eest varjata seda, et ta kohtumiste käigus isaga suhtleb ja korra ka XXX majas käis. Aruannetest nähtuvad selle kohta nt järgmised seigad: - - - - lapses tekkis ärevus, kui erieestkostja viis ta XXX majas toimunud kohtumiselt autoga tagasi koju, ja ta palus, et lastekaitsespetsialist ei sõidaks autoga tema maja ette, vaid laseks lapsel eemal maha minna (IV kd, tl 57 pöördel (06.04.2023 kohtumine)); lapse väitel ei rääkinud ta emale sellest, et käis
  2. aprillil 2023 erieestkostjaga XXX majas; samuti palus laps, et lastekaitsetöötaja ei räägiks emale avaldajaga tehtud videokõnedest (IV kd, tl-d 57 pöördel – 58 pöördel (10.04.2023, 13.04.2023 ja 24.04.2023 kohtumised)); kui laps oli erieestkostjaga kohtumisele tulles olnud ema läheduses pelglik ja ärev või krampis, siis ta elavnes ja muutus julgemaks kohe, kui oli emast eemaldunud ja kabineti uks oli kinni pandud (IV kd, tl 57 pöördel (10.04.2023 kohtumine); tl 60 (15.05.2023 kohtumine)); laps palus erieestkostjal panna avaldajaga peetava videokõne ajal heli vaiksemaks, kuna muidu ema kuuleb (IV kd, tl 60 (15.05.2023 kohtumine)). Eelnevast nähtub, et laps selgelt tajub ema vastumeelsust selle suhtes, et laps isaga suhtleb. 28.3.
  3. Samuti saab erieestkostja aruannetest järeldada ema vastutöötamist erieestkostja tegevusele. Näiteks nähtub erieeskostja
  4. augusti
  5. a aruandest, et esialgu läksid videokõned avaldaja (ja tema elukaaslase) ning lapse vahel
  6. a aprillis ja mai alguses edukalt, avaldaja sai lapsega hea kontakti ja laps osales aktiivselt vestluses. Alates
  7. maist oli aga tunda järsku muutust lapse suhtumises, kus senine uudishimu ja julgus olid asendunud tõrjuva hoiakuga, ja tagasiminekut kontaktis lapsega, mida lastekaitsetöötaja seostas ema avalduste ja tegevusega.
  8. mai
  9. a kohtumisel vastas laps lastekaitsetöötaja viite peale, et reedel kohtutakse taas, et „Aga ma ei tule, ei taha. Ema ka ei taha!“ (IV kd, tl 60 pöördel).
  10. juuni
  11. a kohtumisel avaldas laps, et kui lastekaitsetöötaja talle veel avaldajast räägib, siis tema rohkem enam ei tule, kusjuures „Ema ütles ka, et kui ei taha, ei pea minema, ja Q ka ei taha, et ma käin“ (IV kd, tl 60 pöördel). Aruandes kirjeldatust ja lapse avaldatust saab 30
(45)2-20-12761 järeldada, et ema tegi kodus erieestkostja tööle vastassuunalist tööd, pärssides lapse valmisolekut isaga suhelda, mis oluliselt pärssis erieestkostja töö tulemuslikkust. Teise sarnase näitena saab välja tuua olukorra, kus pärast seda, kui ema sai teada lapse käigust XXX majja, saatis ema Saaremaa valla esindajatele
  1. ja
  2. aprillil kirjad (IV kd, tl-d 38 – 41 pöördel), milles väljendas rahulolematust erieestkostja tegevusega. Ehkki
  3. aprillil XXX majas käies oli laps tahtnud sinna kauemaks jääda (IV kd, tl 57 pöördel), siis
  4. aprillil laps enam XXX majja minna ei soovinud (ema väitel ei tahtnud laps esialgu ka erieestkostjaga kohtumisele minna) (IV kd, tl 42–43). 28.3.
  5. Kõike eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus eestkosteasutusega, et lapse tänaseks tugeva eituse ja põlguse avaldaja vastu väljakujunemisel on lapse emal olnud väga suur roll ning lapse ema süsteemne vastutöötamine on olnud ka peamine takistus erieestkostja ülesannete täitmisel isa ja lapse vaheliste suhete taastamiseks ja edendamiseks (vt viimati Saaremaa valla
  6. juuli
  7. a seisukoht).
  8. Kohtumenetluse käigus ei ole ilmnenud põhjuseid, miks lapse ja isa suhtlemist peaks takistama. 44.
  9. See, et laps ise ei ole viimastel aastatel isaga kohtuda tahtnud, ei tähenda, et suhete taastamine isaga ei vastaks lapse tegelikele huvidele. Lapse huve ei saa samastada tema tahtega (vt nt RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111, p 18). Siinsel juhul ei ole alust arvata, et lapse ja isa suhtlemine ei oleks lapse huvides ning kahjustaks tema tervist ja arengut. Menetluses on nii lapsele määratud esindaja kui ka Saaremaa vald leidnud, et isaga suhtlemine on lapse huvides ning nende vahelisi suhteid tuleks üritada taastada (vt
  10. novembri
  11. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:05:17 ja 01:13:46;
  12. veebruari
  13. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:13:29, 01:16:55 ja 01:17:51). Ka laps ei osanud ringkonnakohtunikule ärakuulamisel välja tuua, et isa oleks talle kunagi midagi halvasti öelnud või lapsega halvasti käitunud (peale selle, et ta jätkuvalt tahab lapsega suhelda). 44.
  14. Isa ei ole teinud midagi sellist, mis annaks alust kahelda selles, et lapsega suhtlemine ja lapse elus osalemine on isa siiras soov. Asja materjalid ei toeta ema väidet, et avaldaja eesmärgid ei ole siirad, vaid tema soov on karistada ema. Ringkonnakohtu
  15. veebruari
  16. a istungil põhjendas ema oma positsiooni mh sellega, et ta ei tunne, et isa soov lapsega suhelda tuleks siirast südamest, vaid selle taga on pigem kättemaks või jõupositsioonilt millegi tahtmine. Samas ei osanud ema täpsemalt selgitada, milles isapoolne jõupositsioonilt millegi tahtmine või peale surumine väljendub (samas, ajamärgid 00:32:24–00:34:10). Asja materjalid isa selliseid motiive ei kinnita. Ema välja toodud asjaolu, et avaldaja oma teise, Norras elava lapsega kohtub harva (3–4 korda aastas; vt I kd, tl-d 220 – 220 pöördel), ja see, et avaldajale on
  17. aastal kohaldatud 6 kuuks lähenemiskeeldu oma teise lapse ema suhtes (I kd, tl-d 221–225), ei anna alust järeldada, et avaldaja soov lapsega suhelda ja tema elus osaleda ei oleks siiras või et avaldajaga suhtlemine ei oleks lapse huvides. 44.
  18. See, et vanemate suhted muutusid
  19. a lõpus ja
  20. a alguses seoses lahkuminekuga pingeliseks ning ei ole tänaseni normaliseerunud (ehkki omavaheline suhtlus on oluliselt vähenenud ja seondunud viimastel aastatel valdavalt lapsega), ei tohi saada takistuseks lahuselava vanema ja lapse suhtlemisele. Probleemid vanemate vahel peavad jääma nende endi vahele ning nad peavad suutma seada lapse huvid enda omadest kõrgemale. Ka lapse ja vanema lahuselu korral on lapsel ja vanemal vastastikune õigus säilitada lähedane kontakt. Lahus elaval vanemal peab olema võimalik lapsega suhelda, last näha ning suhteid lapsega taastada. Siinsel juhul on isa ilmselgelt huvitatud lapsega suhtlemisest ja on teinud aastaid selleks püüdlusi. 31
(45)2-20-12761
  1. Iseenesest võib see, kui üks vanem põhjendamatult takistab lapsel teise vanemaga suhtlemist ega suuda tagada lapse suhet teise vanemaga, anda alust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja teisele vanemale andmiseks, kes oleks valmis ja võimeline tagama lapse suhte mõlema vanemaga. Tegemist on äärmusliku abinõuga selleks, et tagada lapse suhe mõlema vanemaga.
  2. Kolleegium leiab, et siinsel juhul ei ole juhtumi spetsiifilisi asjaolusid ja lapse huve arvestades vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja vastavas osas isale ainuhooldusõiguse andmine lapse huvides põhjendatud. 46.
  3. Arvestades, et: - isa ei ole lapse bioloogiline vanem (st ta pole last eostanud) ja laps teab seda; laps on elanud kogu teadliku elu emaga, kellega tal on lähedane suhe; lapse heaolu on muus osas olnud emaga elades tagatud (s.o välja arvatud osas, milles ema pole taganud lapsele võimalust isaga suhelda); lapsel ei ole isaga lähedast suhet praegu ega ole seda olnud ajal, mida laps mäletab, ning laps ei mõista isaga suhtlemise vajalikkust; lapsel on keelebarjääri tõttu raske isaga suhelda; lapsel on kujunenud isa suhtes eelarvamused ja vastumeelsus, mis võivad küll olla objektii

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.