KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2024, Tartu Haldusasja number 3-24-1600 Haldusasi X-i kaebus Tartu Vangla vastu mi

) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebusemenetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 113/24/246-1 mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et
2. märtsil 2024 3-24-1600 kambrisse nr 1166 paigutamise järgselt sai kaebaja endale sügelised ning talle ei osutatud sellega seonduvalt õigeaegselt ravi (digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl) 7).
3. Kaebaja esitas
4. mail 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7000 eurot seoses asjaoluga, et
5. märtsil 2024 kambrisse 1166 paigutamise järgselt sai kaebaja endale sügelised ning talle ei osutatud sellega seonduvalt õigeaegselt ravi (dtl 1-2). Kaebaja märkis, et 7000eurosest hüvitisest moodustab 4000 eurot tervise kahjustamine ning ülejäänud 3000 eurot palub ta välja mõista kui moraalse kahju, s.t stress, hirm, depressioon, nördimus, kergelt vallanduv ärrituse põhjustamine. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
6. Kaebaja esitas
7. juunil 2024 täiendavad selgitused (dtl 11). Kaebaja selgitas, et mis puudutab kaebaja vaimset tervist, siis selles jääb ta varem avaldatu juurde. Mis puudutab moraalset kahju, siis kaebaja soovib vähendada moraalse kahju summat ning nõuab 1500 eurot inimväärikuse alandamise eest (kaebaja pidi kandma ühekordseid paberriideid, mis ei lase õhku läbi, kannatama külma ja teiste pilke nagu kaebaja oleks pidalitõbine). Siia juurde võib kaebaja lisada ka ajutise tervise kahjustamise sügeliste näol.
8. Tartu Halduskohus tagastas
9. juuni
10. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest (dtl 13-15). Sama määrusega võttis kohus menetlusse kaebaja kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervisekahju tekitamisega. Kohus tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele ning haldusmenetluse toimiku materjalid. Kohus jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
11. Vastustaja esitas
12. juulil 2024 vastuse kaebusele (dtl 23-24). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
13. Kaebaja vaidlustab Tartu Vangla tegevuse, väites järgmist. 1) Kaebaja paigutati
14. märtsi
15. a õhtul vastuvõtu osakonda kambrisse nr 1166, mida tuntakse nime all ahvipuur. Kaebajale väljastati uus voodivarustus – padi, tekk, madrats, väike ja suur rätik. Mõne päeva möödudes, hakkasid kaebaja kätele tekkima täpid, mis asetsesid kõrvuti ja need sügelesid. 2) Kaebaja sai sügelised vangla hooletuse tõttu. Kaebajal ei olnud kellegagi kokkupuuteid, sest ta oli teistest eraldatud. 3) Meedik, kes tuli järgmise päeva hommikul, vaatas, et ravi ei ole vaja. Kui kaebaja käis
16. märtsil 2024 meditsiiniosakonnas, siis tuli välja, et kaebajal on sügelised. Selleks ajaks olid sügelised jõudsalt levinud. Määrati ravikuur 4 nädalat. Kui ravi oleks alustatud kohe, kui kaebaja end esimest korda meedikule näitas, siis ei oleks sügelised nii hullult levinud. 4) Kaebajale tekitati füüsilisi kannatusi ja piina sügeliste näol. Kaebaja ei saanud korralikult magada, see tekitas stressi. 2 3-24-1600 5) Vangla tervisekaardil on ainult need sissekanded, mis puudutavad kaebaja vanglas viibimise aega. Asjaolu, et vangla tervisekaardi kohaselt ei ole kaebajal varem sügelisi diagnoositud, ei tähenda, et kaebaja pole varem sügelisi põdenud. 6) Tähtsust ei ole, kas kaebaja sai sügelised kambrist nr 1166 või mujalt, süüdi on ikkagi vangla. 7) Pärast sügeliste ravikuuri sai kaebaja enda voodivarustuse tagasi (madrats, linad, padi, saunalinad jne), kuid kaebajal ei tekkinud uuesti sügelisi. Sügelised levivad kokkupuutel nakatunud nahaga või nakatunud ihu vastu puutuvate riiete kaudu. Kui kaebaja oli kartseris, psühhiaatriosakonnas ja avatud eluosakonnas, siis sel ajal oli tal sama voodipesu. Kuna kaebaja pesi ise oma voodipesu, siis sai ta sügelised vangla süü läbi.
17. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised. 1) Sügelised nakkavad kas otsesel kokkupuutel nahaga või nakatunu ihu vastu puutuvate riiete kaudu (aluspesu, voodipesu). Mitte iga nahasügelus ei tähenda veel sügelistesse nakatumist. Käesoleval juhul ei ole võimalik kindlaks teha nakatumisteekonda, mistõttu ei ole võimalik öelda, et kaebaja nakkus pärines kambrist
18. Sellise nakatumisvõimaluse teeb ebausutavaks seegi, et eelviidatud Terviseameti infolehe kohaselt on esmakordselt nakatunud isikul peiteperioodi pikkuseks 2 kuni 6 nädalat enne sügelemise teket ja ainult eelnevalt sügelisi põdenud isikul tekivad pärast korduvat ekspositsiooni sümptomid 1 kuni 4 päeva pärast. Kaebaja on täiesti õigesti märkinud, et kambrisse 1166 paigutati ta
19. märtsil 2024, seda kinnitavad vangiregistri andmed. Kui võtta aluseks, et sügeliste peiteperiood võib olla kuni kuus nädalat (vangla tervisekaardi kohaselt ei ole kaebajal enne sügelisi diagnoositud, st
20. märtsi
21. a diagnoos ei olnud korduv), siis selle ajavahemiku sees paiknes kaebaja erinevates vangla kambrites (psühhiaatriaosakonnas, kartseripaigutus), aga samuti 21.-
22. veebruarini 2024 oli tavapaigutus kambrisse 3090 ja kaebaja viibis avatud osakonnas. 2) Põhjendatud ei ole etteheide, et vangla viivitas raviga. Vangla lisab väljavõtte kaebaja tervisekaardist, kust nähtub, et kui
23. märtsil 2024 kaebas kaebaja esimesi sügelevaid täppe, siis juba
24. märtsil 2024 pandi kliinilise pildi alusel diagnoos ja alustati raviga. 3) Tervishoiuteenuse osutamisel, sh vanglas, on omaks võetud arusaam, et patsient ei saa ise endale diagnoosi ja ravi määrata ja selleks on pädev ainult tervishoiutöötaja. Seega tuleb patsiendil esmalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg-le 3 ja

§ 59

lg-le 1 vastavalt tõendada, et osutatud ravi oli hilinemisega või esines mõni muu raviviga. Kui selline asjaolu ei ole tõendatud langeb ära küsimus asutuse õigusvastasest käitumisest ning ainuüksi seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole ravivea kohta tõendeid esitanud ning vastustajale ei ole teada, et selliseid tõendeid võiks ka olemas olla. 4) Vangiregistri andmetel paiknes kaebaja perioodil

1. jaanuar kuni
2. märts 2024 väga erinevates kambrites, sh sektsioonides E2, E8, E11 ja psühhiaatriaosakonnas. Sügelised ei kvalifitseeru eriti ohtlikuks nakkushaiguseks nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 2 lg 1 p 3 järgi ning nende avaldumise puhul ei tehta vanglas selliseid toiminguid, mis mõjutaks vanglat laiemalt. Eeskätt on tegemist konkreetse patsiendiga seonduvate ühekordsete toimingutega (nt arsti korraldusel pesu ohutu erikäitlemine). Haiguse suhteliselt leebest vormist (ja kuna tema avalduvad nähud võivad olla sarnased mõnele muule nahaprobleemile) tingituna ei tehta ja ei saagi teha üldjuhul väga täpselt kindlaks nakkuse levikuteed või algallikat. Vangla on sunnitud tõdema, et erinevad nakkushaigused, sh sügelised, vanglasse ikkagi jõuavad ning kuna inimeste kontsentratsioon on tihedam, siis nad seal ka levivad. 3 3-24-1600 5) Sotsiaalministri määruse nr 123 „Nakkushaiguste tõrje nõuded“ (edaspidi määrus nr 123) lisa p 48 ja selle alapunktide kohaselt on olulised just diagnoositud nakkusega inimesega tehtavad toimingud ning tervishoiutöötaja ei ole kohustatud kogu võimalikku sügeliste patsiendi kontaktsete isikute ringi kindlaks tegema või korraldama nakatanu avastamisel nt kogu vanglat või eluosakonda hõlmava uuringu. Tervishoiutöötaja korraldab selle, et vangla saadaks nakatanu pesu ja riided desinfitseerimisele/eripessu ja see on vangla tavapraktika. Arvestades, et varasemalt olid eluosakonnas E11 sügelisi ka diagnoositud, ei ole välistatud, et nakkus võis olla seal ka liikvel ajal, mil kaebaja oli seal tavapaigutusel. 6) Voodivarustuse ja -pesu vahetus on tavarutiin, mida eraldi, kui ei esine erakorralisi juhtumeid, ei dokumenteerita ja mis toimub vangla kodukorra järgi või vajaduse ilmnedes. Üksusele teadaolevalt jäi kinnipeetava ümberpaigutamisel E8 eluosakonnast E2-te maha voodivarustus ja voodipesu. E2 kambris 1166 väljastati uus voodivarustus ja voodipesu. Voodipesu, mida tavapäraselt vahetatakse, on pestud tavakorras pesumajas. 7) Voodipesu vahetuse kohta on Viru Vangla vanglateenistuse haldusosakonnal andmed, et jaanuaris 2024 väljastati kaebajale uus madrats (eelmise valas kohviga üle),
3. veebruaril 2024 toimus vatiinteki pesu (E8). Perioodil
4. kuni
5. veebruar 2024 paiknes kaebaja E8 kambris 2146 – pesuvahetus oli
6. veebruaril. Perioodil
7. kuni
8. veebruar paiknes kaebaja sektsioonis E11 ja perioodil
9. kuni
10. veebruaril kartseris. Pesuvahetus oli
11. veebruaril. Psühhiaatriaosakonda minekul on samuti tavapärane pestud voodipesu saamine. KOHTU PÕHJENDUSED
12. Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohtu põhjendused on järgnevad.
13. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas kaebaja nakatus Tartu Vangla süül sügelistesse ja kas vangla meditsiiniosakond jättis peale seda kaebaja asjakohase ravita. Kaebaja on seisukohal, et ta sai sügelised talle väljastatud voodivarustusest või kambrist. Samuti leiab kaebaja, et vastustaja ei alustanud raviga õigeaegselt koheselt samal päeval, kui meditsiiniõde käis ta käsi üle vaatamas. Vastustaja kaebaja etteheidetega ei nõustu.
14. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib üldnormina riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord. Kui juba üks eeldus on täitmata (nt puudub õigusvastane tegu), tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.
15. Märtsis 2024 kehtinud vangistusseaduse (VangS v. r) § 49 lg 1 sätestas: „Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.“ VangS v. r § 52 lg 1 esimese lause kohaselt osutab 4 3-24-1600 tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS v. r § 52 lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
16. Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad VÕS tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS
17. ptk) (vt Riigikohtu üldkogu
18. juuni
19. a määrus asjas nr 3-21-30, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud praktika). Seega tuleb kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasuse üle otsustada nii VangS kui ka VÕS
20. ptk („Tervishoiuteenuse osutamise leping“) sätete alusel (vt Riigikohtu erikogu
21. novembri
22. a määrus asjas nr 3-21-924, p 16). VÕS § 762 esimese lause kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
23. Kohus annab esmalt hinnangu sellele hüvitamiskaebuse osale, mis puudutab kaebaja etteheidet, et ta nakatus sügelistesse vangla süül. Seejärel hindab kohus, kas vangla meditsiiniosakond jättis kaebaja õigeaegselt ravita.
24. Poolte vahel pole vaidlust, et kambrisse nr 1166 paigutati kaebaja
25. märtsil
26. Kohtule esitatud kaebusest järeldub, et kaebaja võis sügelised saada kambrist nr
27. Kahjunõudes vanglale märkis kaebaja, et kuna ta oli teistest eraldatud, sai ta sügelised talle väljastatud voodivarustusest. Vastustaja on möönnud, et erinevad nakkushaigused, sh sügelised, vanglasse ikkagi jõuavad ning kuna inimeste kontsentratsioon on tihedam, siis nad seal ka levivad. Arvestades, et varasemalt diagnoositi sügelisi eluosakonnas E11, kus kaebaja paiknes perioodil
28. kuni
29. veebruar 2024, ei ole välistatud, et nakkus võis olla seal ka liikvel ajal, mil kaebaja oli seal tavapaigutusel või kartseris.
30. Sügelislestad levivad inimeselt inimesele tiheda kontakti kaudu parasiitide poolt kahjustatud nahaga, sealhulgas seksuaalse kontakti ajal. Seda, et sügeliste levik voodipesu ja aluspesu kaudu toimub lühikese aja jooksul pärast nendega kokkupuudet, on kinnitatud ka Terviseameti veebilehel (https://www.terviseamet.ee/et/nakkushaigused-a-u/sugelised). Samuti on Terviseameti kodulehel info, et esmakordselt nakatunud isikul on peiteperioodi pikkuseks 2 kuni 6 nädalat enne sügelemise teket. Eelnevalt sügelisi põdenud isikul tekivad pärast korduvat ekspositsiooni sümptomid 1 kuni 4 päeva pärast.
31. Vangistusseadus ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil. Küll aga sätestavad NETS § 17 lg 3 p-d 1 ja 2, et Justiitsministeeriumil tuleb korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele, samuti võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Seega oli vanglal üldine hoolsuskohustus oma töökorralduses vastavaid abinõusid rakendada. Seda on vangla kohtu hinnangul ka teinud.
32. Vangla on võtnud asjakohaseid meetmeid, et vältida isikute nakatumist. Vastustaja on selgitanud, et vangla tavapraktika on see, et tervishoiutöötaja korraldab selle, et vangla saadaks nakatanu pesu ja riided desinfitseerimisele/eripessu. Voodipesu vahetuse kohta on 5 3-24-1600 Viru Vangla vanglateenistuse haldusosakonnal andmed, et jaanuaris 2024 väljastati kaebajale uus madrats,
33. veebruaril 2024 toimus vatiinteki pesu. Pesuvahetused toimusid ka
34. veebruaril ja
35. veebruaril
36. Psühhiaatriaosakonda minekul (mis toimus kaebaja puhul
37. veebruaril 2024) on samuti tavapärane pestud voodipesu saamine. Kaebaja on kinnitanud, et ka
38. märtsil 2024 väljastati kaebajale uus voodivarustus. Kaebaja ei väida, et talle antud voodivarustus oleks olnud silmale nähtavalt must või saastunud. Kuna sügelised levivad inimeselt-inimesele ning voodipesu kaudu toimub levik vaid lühikese aja jooksul pärast nendega kokkupuudet, on vähetõenäoline, et kaebaja sai sügelised talle väljastatud puhtalt voodipesult. Erialakirjanduse kohaselt võib teoreetiliselt nakatuda saastunud voodilinade, rätikute, ihupesu jm tekstiili kaudu, kuid uuringud on näidanud, et praktilises elus on see risk väike (vt M. Karelson. Sügelised ei väljendu alati klassikalise lööbena. – Eesti Arst 2019, nr 98

§ 59

lg-st 1 tulenevalt peab menetlusosaline üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Dokumenteerimiskohustuse rikkumist ei ole kaebaja praeguses asjas otseselt ette heitnud, kuigi viitab sellele, et tema haiguslugu äratab kahtlust ja on viiteid sellele, et tegemist on raviloo muutmisega või andmeid on eemaldatud. Sellised kaebaja väited on paljasõnalised. 25. Eelnevast tulenevalt jääb kaebus rahuldamata. 26.

§ 158

lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud.

§ 108lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lõige 1).

Kaebus on vastatavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 12 riigilõivuvaba. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. 27.

§ 175lg 3 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt) 7