Obsah (4)

§ 32§ 7§ 74§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

§ 32

lg 1 2 alusel taotleda Siseministeeriumilt Schengeni 3 sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või peatamist, mis võimaldaks kaebuse lahendada kohtuväliselt. 8. Vastustaja esitas täiendava seisukoha, milles selgitas järgmist. 8.1. Kaebajale sissesõidukeelu proportsionaalse hindamisel arvestas PPA, et kaebajale oli teada, et ta viibib Schengenis seadusliku aluseta. PPA arvestas, et kaebaja röövimine toimus väidetavalt oktoobris 2023, ehk ajal, millal kaebajal oli võimalik Schengenis viibida seaduslikul alusel veel rohkem kui kuu aega. Kaebaja väitis, et peale röövimist läksid tema plaanid segamini ja tal oli vaja aega oma asjade korraldamiseks. Kohustus kontrollida enda Schengenis seadusliku viibimisaega on seadusega pandud välismaalasele endale. Seega oli kaebajal piisavalt aega pöörduda ametivõimude poole, et Schengenis viibimine seadustada oma asjade korda ajamise ajaks. Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel leidis PPA, et kaebaja asjade röövimise asjaolu on oluline, kuid mitte niivõrd kaalukas, et oleks takistanud kaebajal pöörduda ametivõimude poole oma Schengenis viibimisaja pikendamiseks. 8.2. Lahkumisettekirjutuses on märgitud lisaks, et kaebaja tegi menetluse käigus koostööd ja edastas ametnikele vajaliku informatsiooni. Kaebajal varasemad rikkumised puuduvad. Välismaalase kaasaaitamiskohustus ja tõendamiskohustus tulenevad välismaalaste seaduse §-dest 18 ja 19. Seadusest tulenevad kaebaja kohustused ei ole selliseks asjaoluks, mis annaks alust sissesõidukeelu lühendamiseks või kohaldamata jätmiseks. 8.3. Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetlus toimus pärast piiripunktis dokumentide kontrollimisel viibimisaluse puudumise avastamist ajaliselt piiratud olukorras, kus kaebaja ise avaldas soovi koheselt vabatahtlikult riigist lahkuda Venemaale. Sellises menetluses tuleb napi ajaressursiga tagada tõendite kogumine ja selgituste saamine ning isik ära kuulata, samuti anda kogutud tõenditele ja teabele hinnang ning otsustada kohaldatava tagajärje üle. Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel arvestati menetluse käigus selgunud asjaoludega ja nende asjaoludega, mida kaebaja ise küsitluse käigus PPA-le esitas. Haldusmenetluse ajal põhjendas kaebaja Schengenis seadusliku aluseta viibimist ainult asjaoluga, et teda rööviti ja ta vajas aega oma asjade korda saamiseks. Haigestumist ja rahaliste vahendite puudumist kaebaja küsitluse käigus ei väitnud. 8.4. PPA ei nõustu apellatsioonkaebuse p-s 2.5 toodud etteheidetega, et PPA on jätnud kaalutlusõiguse teostamata; maksimaalse sissesõidukeelu kohaldamine on arusaamatu; PPA ei ole arvestanud asjaoludena kaebaja asjade vargust ja haigestumist; halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja viited, et PPA on samadele asjaoludele tuginedes teinud kaks otsust – ettekirjutuse ja väärteootsuse. PPA tõi ettekirjutuses välja kontrollimisel tuvastatud asjaolud. Küsitluse käigus anti kaebajale võimalus selgitada Eestisse ja Schengeni viisaruumi sisenemise asjaolusid. PPA pidas kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel oluliseks asjaoluks kolme kuu pikkust seadusliku aluseta Schengenis viibimist. PPA teavitas kaebajat kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamisest ning andis talle võimaluse esitada selle kohta vastuväiteid. 8.5. Kaebaja nõustus tema suhtes kohaldatud kolmeaastase sissesõidukeeluga. PPA konstateeris ettekirjutuses kaebaja nõusolekut, kuid kaebajale sissesõidukeelu proportsionaalse hindamisel sellele ei tuginenud. Määravaks sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel sai kaebaja pikaajaline (kolme kuu pikkune) seadusliku aluseta Schengeni alal viibimine, kaebaja tegevusetus viibimisaja pikendamiseks seoses tekkinud asjaoludega (kaebaja röövimine oktoobris 2023) ning selliste asjaolude puudumine, mis annaksid alust sissesõidukeelu pikkuse vähendamiseks. 9. Kaebaja esitas 04. ja 14.04.2025 täiendavad seisukohad, milles märkis järgmist. 9.1. PPA eksis kaalutlusreeglite vastu. PPA pole otsust tehes arvesse võtnud olulisi asjaolusid, mis olid PPA-le otsust tehes teada:

1. i)kaebaja viibis Eestis viibimisaluseta väga lühikest aega;
2. ii)viibimistähtaja ületamise tingisid kaebajast mittesõltuvad põhjused, milleks olid tervislik 4 seisund, asjade vargusest tingitud rahalised probleemid. PPA otsus on ebaproportsionaalne, kuna ei arvesta lisaks eeltoodud asjaoludele ka kaebaja koostöövalmidust. 9.2. PPA eksimise tingisid uurimispõhimõtte, selgitamiskohustuse ja põhjendamiskohustuse rikkumine. PPA 04.04.2025 esitatud täiendavad selgitused kinnitavad eelnimetatud kohustuste rikkumist. Kuigi PPA kinnitab, et selgitas välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, siis on ilmne, et seda kas ei tehtud või kui tehti, siis kõiki asjaolusid otsust tehes arvesse ei võetud. Mõlemad olukorrad annavad aluse tunnistada haldusakt õigusvastaseks ja see tühistada. 9.3. Kuigi kaebaja tõi kaebuses välja takistused (röövimine, haigestumine ja puudulikud rahalised vahendid), siis pole PPA kuni 04.04.2025 neile selgesõnaliselt vastu vaielnud. Alles 04.04.2025 asus PPA üllatuslikult väitma, et kaebaja pole haigestumist ja rahaliste vahendite puudumist haldusmenetluses välja toonud. Ei ole eluliselt usutav, et kui PPA oleks oma uurimiskohustust täitnud nõuetekohaselt ja uurinud, miks kaebaja on Schengeni ruumi jäänud pikemaks kui viisavaba periood võimaldas, poleks kaebaja andnud samu selgitusi nagu ta esitas halduskohtule. PPA ei täitnud uurimiskohustust nõuetekohaselt, kui jättis välja selgitamata, mis olid need probleemid isiklike asjade korraldamisel, millele kaebaja küsitluse ajal selgelt viitas. Kaebaja ei olnud tegevusetu ja oli asunud oma rahaliste võimaluste piires tegutsema, et Schengenist lahkuda. 9.4. Kaebaja väljendas sissesõidukeelu kohaldamise osas nõusolekut vaid seetõttu, et arvas, et selline karistus peab järgnema, kui isik ebaseaduslikult Eestis viibib. Kaebaja ei teadnud, et sissesõidukeeld pole karistus, vaid tõkend. Seega pole hea halduse tavaga kooskõlas sellele omistada niivõrd suurt kaalu, nagu PPA seda tegi. Kaebaja ei nõustu PPA väitega, et ekslikult antud nõusolek ei olnud otsuse tegemisel määrav. Vaidlustatava otsuse põhjendused on äärmiselt napid ning PPA selgitas, et napi ajaressursi olukorras tuuakse välja vaid olulisim. Kuivõrd otsuses on nõusolek välja toodud, saab eeldada, et see oli oluline. PPA pole veenvalt põhjendanud, et nõusolekut pole tegelikkuses arvestatud - tegemist on haldusaktis sisalduva põhjendusega, millele PPA on läbivalt ka kohtumenetluses tuginenud. 9.5. Riigikohus on jaatanud küll võimalust haldusakti põhjendusi kohtumenetluses täiendada, kuid seda siiski olukorras, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et kohtumenetluses esitatud põhjendustest juhinduti juba haldusakti andmise ajal. See põhimõte ei võimalda haldusakti olemasolevaid põhjendusi uutega asendada. 9.6. PPA viide

§ 32lg-le 12 on asjakohatu.

Haldusorgani käitumist ei muuda õiguspäraseks see, et kaebajal on võimalus taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Samuti on kohtupraktikast teada, et tegelikkuses on tegu vaid väga erandliku alusega ning sellele viitamine on illusoorne võimalus oma õiguste tagamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. 12.

§ 7

lg 1 näeb ette, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

§ 7

lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu.

§ 74

lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates.

§ 74

lg 3 näeb ette, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust 5 omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. 13. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes üldjuhul sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Kaebaja leiab, et PPA ei arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja sissesõidukeelu pikkust oleks tulnud vähendada (

§ 74lg 3).

Kaebaja on seisukohal, et PPA ei ole veenvalt põhjendanud, miks maksimaalne sissesõidukeeld on proportsionaalne, ning halduskohus on kaalutlusõiguse teostamise kontrollimisel eksinud. Vastustaja on veendunud, et ta ei rikkunud kaalutlusõigust ja kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on proportsionaalne.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja rikkus uurimispõhimõtet ja ei selgitanud välja kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Ettekirjutusest nähtuvalt tuvastas PPA, et kaebaja ei lahkunud Schengeni alalt õigeaegselt, kuna tal oli probleeme oma isiklike asjade korraldamisega, oktoobris 2023 Prahas viibides teda rööviti, ta oli frustreeritud, et reisiplaanid olid segamini, ja vajas aega oma asjade korda saamiseks. Küsitluse protokollist ei nähtu, et kaebaja oleks haldusmenetluses välja toonud muid asjaolusid. Praeguse haldusasja materjalidest nähtub, et haigestumist ja rahaliste vahendite puudumist nimetas kaebaja alles halduskohtule esitatud kaebuses.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et PPA pidi lisaks kaebaja poolt mainitule uurima lisaks võimalikke täiendavaid asjaolusid. Vastustaja loetles ettekirjutuse põhjendustes kaebaja poolt nimetatud asjaolud, mis takistasid kaebajal õigeaegselt Schengeni alalt lahkuda. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et PPA ei saanud sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada neid asjaolusid, millest kaebaja PPA-le teada ei andnud. Riigikohtu praktika kohaselt saab kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. Haldusorganil on küll kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), kuid uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend (RKHKo 01.10.2019, nr 3-18-1891, p 19). Vastustaja selgitusi arvestades ei ole praegusel juhul kaebaja poolt kohtumenetluses nimetatud asjaolude puhul tegemist selliste asjaoludega, mille teadmine oleks välistanud kolmeks aastaks sissesõidukeelu määramise.
3. Otsuse õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kuna vastustaja on talle teada olnud asjaolusid sissesõidukeelu kohaldamisel silmas pidanud, siis ei anna kaebaja väited alust pidada ettekirjutust vaidlustatud osas õigusvastaseks.
4. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et vaidlustatud ettekirjutuse põhjendused on napid, kuid sellest ei saa siiski järeldada, et PPA on ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu eksinud.
5. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et haldusmenetluses küsitleti kaebajat eesmärgiga tuvastada asjas tähtsust omavad asjaolud. Sissesõidukeelu määramisel leidis PPA, et kaebaja puhul ei esine sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid asjaolusid, kuna kaebajal puuduvad Eestis ja Schengenis perekondlikud ja majanduslikud sidemed. Kaebajal Euroopas elavate sõprade olemasolu ei saa pidada niivõrd kaalukaks asjaoluks, mis tingiks kaebajale sissesõidukeelu lühendamise. Apellatsioonimenetluses selgitas vastustaja lisaks, et tema hinnangul on kaebaja asjade röövimise asjaolu oluline, kuid mitte niivõrd kaalukas, et oleks takistanud kaebajal pöörduda ametivõimude poole oma Schengenis viibimisaja pikendamiseks. Vastustaja lisas, et tema hinnangul peavad sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel isikuga seotud asjaolud ja huvid olema 6 ülekaalukad võrreldes Eesti ning teiste Euroopa Liidu ja Schengeni konventsiooni liikmesriikide huviga tagada neis riikides julgeolek ja turvalisus.
6. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja poolt kohtumenetluses antud selgitusi arvestades usutav, et PPA on sissesõidukeelu tähtaega kaalunud, kuid ei pidanud lühema tähtaja kehtestamist põhjendatuks.
7. Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt anti kaebajale enne sissesõidukeelu kehtestamist võimalus esitada oma arvamus tema suhtes kolme aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamise kohta. Kaebaja oli sissesõidukeeluga kolmeks aastaks nõus. Ettekirjutuse põhjendustest võib aru saada, et PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel oluliseks pidanud seda, et kaebaja oli haldusmenetluses sissesõidukeelu pikkusega (kolm aastat) nõus. PPA tõi põhjendustes välja, et isik tunnistas, et ta on toime pannud rikkumise ja sai aru, et rikkumisele peab järgnema karistus ning kui karistuseks peab olema sissesõidu keeld kolmeks aastaks, siis on ta sellega nõus. Samas on PPA ettekirjutuse põhjendustes vahetult enne seda märkinud, et sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. PPA selgitas ka vastuses kaebusele, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld ei ole mitte karistus, vaid tõkend eespool nimetatud eesmärgi saavutamiseks (

§ 6lg 1).

Seega tugines vastustaja kaebaja nõusolekule, mille aluseks oli kaebaja ekslik arusaam. Eeltoodut arvestades palus ringkonnakohus vastustajal selgitada, millise tähenduse ja kaalu omistas PPA kõnealusele kaebaja nõustumisele sissesõidukeelu pikkuse proportsionaalsuse hindamisel. Vastustaja selgitas, et ta konstateeris ettekirjutuses kaebaja nõusolekut, kuid sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel sellele ei tuginenud. Määravaks sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel sai kaebaja pikaajaline (kolme kuu pikkune) seadusliku aluseta Schengeni alal viibimine, kaebaja tegevusetus viibimisaja pikendamiseks seoses tekkinud asjaoludega (röövimine oktoobris 2023) ning selliste asjaolude puudumine, mis annaksid alust sissesõidukeelu pikkuse vähendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on neid põhjendusi arvestades usutav, et vastustaja ei ole kaebaja nõusolekule omistanud sellist kaalu, mis osutaks olulisele kaalutlusveale. Ettekirjutuses korduv nõusolekule viitamine osutab kohtu arvates pigem hooletusele põhjenduste vormistamisel. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et vastustaja on kohtumenetluses korduvalt kaebaja nõusolekut maininud. 21. Lahkumisettekirjutuses on märgitud, et kaebaja tegi menetluse käigus koostööd ja edastas ametnikele vajaliku informatsiooni. Kaebajal varasemad rikkumised puuduvad. Vastustaja selgitas, et välismaalase kaasaaitamiskohustus ja tõendamiskohustus tulenevad välismaalaste seadusest (§-d 18 ja 19). Ringkonnakohus nõustub vastustaja põhimõttelise seisukohaga, et kaebaja seadusest tulenevate kohustuste täitmine ei ole selliseks asjaoluks, mida on

§ 74 lg-s 3 silmas peetud.

22.

§ 74

lõike 1 järgi kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ning Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seaduse (444 SE) seletuskirjas on sellega seoses selgitatud, et Eesti seadusandja on kasutanud direktiivis lubatud võimalust kohaldada sissesõidukeeldu kõikide välismaalaste suhtes, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Restriktiivsem poliitika tugineb rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase, kes on kuritarvitanud talle antud riigis viibimis- või elamisluba, riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. Sealjuures on haldusorganil kohustus jätkuvalt 7 kaaluda, kas välismaalase mõne põhiõiguse kasutamine ei eelda välismaalase riiki lubamist, mis tingiks kehtivusaja lühendamise või kohaldamata jätmise. Eeltoodut silmas pidades nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et praeguses asjas ei nähtunud selliseid asjaolusid, mis oleks andnud alust sissesõidukeelu tähtaega lühendada. Kaebaja ei ole ka ise esile toonud asjaolusid, millest ilmneks sissesõidukeelu oluline negatiivne mõju tema õigustele.

1. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et praeguses asjas ei saa järeldada, et PPA on ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu eksinud. Põhjendamiskohustuse rikkumine on vormiviga, mis ei too praegusel juhul kaasa haldusakti tühistamist.
2. Sissesõidukeelu õigusvastasust ei kinnita ka kaebaja väited selgitamiskohustuse ja ärakuulamiskohustuse rikkumise kohta. Kaebaja toonitab, et kirjalikult olid inglise keelde tõlgitud vaid tema kohustused, õigusi kaebajale tutvustatud ei ole. Selgitamiskohustuse täitmine vabatahtlikuks lahkumiseks antud tähtajaga seoses, millele kaebaja viitab, ei puuduta praeguses asjas vaidlustatud sissesõidukeelu määramist. Väidetav kaebeõiguse selgitamata jätmine ei ole takistanud kaebajal kohtusse pöörduda.
3. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus tähelepanuta kaebaja viited, et PPA on samadele andmetele tuginedes teinud kaks otsust: praeguses asjas vaidlustatud otsuse ja otsuse, millega määrati kaebajale rahatrahv. PPA on hiljem rahatrahvi vähendanud ja kaebaja hinnangul viitab see, et PPA on möönnud, et esines asjaolusid, mis tingisid algsest erineva otsuse tegemise. Ringkonnakohus selgitab, et kuivõrd kaebaja suhtes algatatud väärteomenetluses tegi rahatrahvi vähendamise otsuse Viru Maakohus, siis ei saa sellest järeldada ei PPA seisukoha muutumist ega ka otsest mõju haldusmenetluses sissesõidukeelu pikkuse kaalumisel tähtsust omavatele asjaolude hindamisele.
4. Halduskohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja tugines sissesõidukeelu pikkuse vaidlustamisel muu hulgas sellele, et talle kättesaadava info kohaselt määratakse tema olukorras sissesõidukeeld reeglina 1 aastaks. Kaebaja esitas halduskohtule 26.04.
5. a avalduse lisana nutitelefoni kuvatõmmise veebilehest aadressil schengenvisum.info (fail schengeninfo.jpg), millel on järgmine eestikeelne tekst: „Sissesõidukeeld kestab tavaliselt 2 aastat. Mõnikord võib sisenemiskeeld olla lühem või pikem. Otsuses on märgitud, kui kaua teie sissesõidukeeld kehtib. See sõltub teie olukorrast: • 1 aasta: kauem kui 3 kuni 90 päeva. [...]“. Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et selline teave sissesõidukeelu pikkuse kohta ei oma praeguses asjas õiguslikku tähendust. Kuigi lehel olevat infot on võimalik kuvada erinevate keelte hulgas ka eesti keeles, ei ole tegemist ametliku infoga, mis arvestaks lisaks ka Eestis kehtivate õigusaktidega. Veebileht keskendub Madalmaadega seotud infole. Leht sisaldab ka hoiatusklauslit, mille kohaselt on sellel veebisaidil olevad tekstid avaldatud ainult informatiivsel eesmärgil ning neist ei saa tuletada mingeid õigusi.1
6. Seoses vastustaja viitega

§ 32

lg-le 12 märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 32

lg-le 1² järgi võib Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsemisasutus välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Seega on kaebajal kaebuse 1 Sama info nt inglise keeles: https://schengenvisum.info/en/who-are-we/disclaimer/ 8 rahuldamata jäämisele vaatamata võimalik saavutada sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine. Vastustaja rõhutab siiski ekslikult, et kaebaja võimalus taotleda

§ 32

lg 12 alusel Siseministeeriumilt Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist võimaldaks kaebuse lahendada kohtuväliselt. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on siiski eraldiseisva sättega, mis kaebuse lahendamisse otseselt ei puutu. Kohus nõustub kaebajaga, et see säte ei võta kaebajalt õigust saada kohtult kaitset ja taotleda väidetavalt õigusvastase haldusakti kontrollimist.

1. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud kaebajale halduskohtus tagatud piisav ärakuulamine ning ta ei ole saanud oma õigusi teostada. Kaebaja märkis juba menetluse alguses, et soovib saada riigi õigusabi, kuid halduskohus jättis selle taotluse tähelepanuta. Asja materjalid kaebaja väidet ei kinnita. Halduskohus lahendas kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks 18.03.
2. a määrusega. Halduskohus jättis kaebaja taotluse rahuldamata (määruse resolutsiooni p 5), leides, et kohtule esitatud pöördumised on selged ja arusaadavad, mistõttu on kaebaja ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohus osutas, et selles osas on määrus vaidlustatav ja selgitas edasikaebamise korda. Kaebaja määrust ei vaidlustanud.
3. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. kaebaja apellatsioonkaebuse
4. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jääb see kulu tema enda kanda. Kaebaja on saanud menetlusabi korras riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Need kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1).
5. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 9