KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 21.04.2025, Tallinn Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-24-15894 Tsiviilasja

§ 50

lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.3). Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (TlnRnKo 08.11.2021, 2-20-106661 p 55). 25.5. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098 p 18):  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (

§ 49

lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (

§ 49

lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (

§ 49

lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (

§ 49lg 1 p 5).

25.

1. Hageja väidetel viis ta kostja esitatud kontoväljavõtte (perioodi 01.07-29.11.2022 kohta) ja teiste kogutud andmete alusel läbi põhjaliku krediidivõimelisuse analüüsi. Hageja selgitas 07.11.2024 menetlusdokumendis, et hindas kostja sissetulekuid kolme kuu põhjal (august, september, oktoober 2022). 25.
2. Kohus tuvastas, et kostjale on kantud töövõimetushüvitisena 01.02.2022 summa 585,91 eurot, 16.08.2022 summa 50,95 eurot ja 30.08.2022 summa 713,28 eurot, kokku 1350,14 eurot. Kostjale on kantud töövõimetushüvitisena 15.09.2022 summa 58,22 eurot, 27.09.2022 summa 145,57 eurot, kokku 203,79 eurot. Kohus tuvastas, 5 et kostjale on 15.08.2022 kantud töötasu 211,38 eurot, 15.09.2022 töötasu 233,09 eurot, 14.10.2022 summa 761,77 eurot. Seega oli kostja keskmine igakuine sissetulek nende andmete põhjal 920 eurot nagu on ka hageja välja toonud. Kostjale on makstud igakuiselt peretoetust 158,36 eurot. Taotluse järgi on kostjal kaks ülalpeetavat ja ta elab koos vanematega. Istungil selgitas hageja, et kuna kostja märkis, et ta elab koos vanematega, siis sellest tulenevalt hageja hindas, et ei ole üürikulusid. Kostja taotluses seda ei märkinud. Lisaks nähtusid pangakonto väljavõttelt kulud Teliale 38 eurot, Eesti Energiale 43-44 eurot ning igakuiselt oli näha, et hageja tasus AS Kovek-le keskmiselt 9 eurot. Hageja selgitas istungil, et arvestas kogu kostja sissetulekust maha kõik kohustused, misjärel jäi kostjale raha 492,95 eurot, millega ta pidi katma kolme inimese transpordikulud ja majapidamiskulud. Eraldi ei ole hageja neid arvestanud. Hageja selgitas istungil, et kostja jäi viivitusse juba esimese maksega ja ei ole maksnud ühtegi makset tähtaegselt. Hageja selgitas vastuseks kohtu küsimustele, et kostjalt ta ei täpsustatud, mis põhjusel näitas kostja laenutaotlusel oma sissetulekut suuremana. 25.
3. Kohtu hinnangul kostja kohta kogutud ja kostja poolt esitatud teabe põhjal ei ole võimalik tuvastada, et kostja oli krediidivõimeline. Kostja keskmine kolme kuu sissetulek oli 920 eurot, millest suurema osa moodustas töövõimetushüvitis. Kostjal oli kuus erinevat laenukohustust, millest viis ta hagejaga sõlmitud lepinguga refinantseeris. Lisaks võimaldas hageja kostjale täiendavat laenu 10 044,12 eurot. Kostja ülalpidamisel on kaks alaealist last. Kostjalt ei ole välja selgitatud, mis põhjusel ta laenud refinantseeris, st kas selle põhjuseks oli juba tekkinud võlgnevus laenuandjate ees. Peale lepingu sõlmimist hagejaga olid kostja igakuiseid finantskohustused kokku summas 585,05 eurot (sh kohustus Svea Finance AS ees), millele lisandusid kolme inimese igakuised ülalpidamiskulud, sh transpordikulud jm majapidamiskulud. Kohus leiab, et selle teabe põhjal oleks hageja pidanud kostjale laenu andmisest keelduma, sest kostja ei olnud võimeline seda tegelikkuses tagasi maksma. Kostja võimetust täita laenuandja kohustusi kinnitab selgelt ka asjaolu, et kostja jäi viivitusse juba esimese maksega ja ei ole maksnud ühtegi makset tähtaegselt.

§ 50

lõigete 3 ja 4 nõuetele vastavat kontrolli ega mõistlikke pingutusi praegusel juhul tehtud ei ole. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et asjas ei ole võimalik leida kinnitust, et kostja oli suuteline oma sissetuleku arvel püsivalt katma oma väljaminekuid ning tasuma ka laenu. Kohus leiab, et kohtule esitatud informatsiooni põhjal kostja sissetulekute ja väljaminekute kohta ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida VÕS § 403⁴ lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Krediidiandjal pidanuks igal juhul tekkima kahtlus, et uus laen võib mõjutada tarbija võimet seda tagasi maksta. Avalikest registritest andmete kogumine ei too kaasa vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist. Nendest andmetest ei ole võimalik järeldada, et kostja oli krediidivõimeline. 25.

1. Kuna krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kõik kostja tehtud maksed lugeda põhiosa makseteks. Kohus loeb tuvastatuks, et kostja on saanud laenu 28 770 eurot (sisaldab lepingu sõlmimise tasu 431,55 eurot) ja on teinud tagasimakseid 5611,76 eurot. Kohus leiab, et hagejal on tekkinud õigus kostjalt põhivõlgnevuse 22 726,69 euro saamiseks. 25.
2. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 403⁴ lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Intressinõue eeldab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuna kohus tuvastas eespool, et leping on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingule kohaldada VÕS § 403⁴ lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, mis oli kuni 31.12.2022 0% aastas. 6 25.
3. Kohus leiab, et perioodi 25.09.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 19.01.2024 eest on hagejal õigus saada intressi summas 297,17 eurot (arvestatuna 22 726,69 eurolt). 25.
4. Hagejal on õigus nõuda viivist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras perioodi 20.01.2024 kuni 18.10.2024 eest summas 2101,91 eurot. Hageja on taotlenud alates 19.10.2024 edasise viivise välja mõistmist kooskõlas TsMS §
5. Kohus rahuldab taotluse ja mõistab välja viivise VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. 25.
6. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tõttu puudub hagejal õigus nõuda haldustasu 12,58 eurot.
7. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 26.
8. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus rahuldab hagi 72% ulatuses ja jätab hagi rahuldamata 28% ulatuses, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 72% ulatuses ja kostja menetluskulud hageja kanda 28% ulatuses. 26.
9. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. 26.
10. Hagis toodud taotluse järgi on hageja menetluskulud riigilõiv 1400 eurot ja kulud õigusabile 100 eurot, summa sisaldab käibemaksu 22% summas 18,03 eurot. 26.
11. Riigilõiv on hageja põhjendatud menetluskulu TsMS § 138 kohaselt. 26.
12. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis
13. novembri
14. a määruses nr 2-1816519/61 juhise, kuidas kontrollida, kas menetluskulude hüvitamiseks koos käibemaksuga on alust või mitte: „TsMS § 175 lg 1 esimeses lauses sätestatakse, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Nimetatud sätte alusel menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on seega avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta (vt nt RKTKo 19.04.2006, 32-1-24-06, p 12; RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13, p 16). 26.
15. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud kinnitust, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta summas 81,97 eurot. 26.
16. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 1481,97 eurot, millest kostjal tuleb hüvitada 72% ehk summa 1067,02 eurot. 26.
17. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik