KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 15.04.2025, Tallinn Haldusasja number 3-23-716

) § 57 lg-le 6 ning Tallinna Halduskohtu 02.03.2023 määrusega asjas nr 3-23-461 antud loale. Vastavalt

§ 55

lg-le 2 on ettekirjutust põhistavad faktilised asjaolud kajastatud eraldi dokumendis nr 3-1/223-1 „Faktilised asjaolud ettekirjutuse põhistamiseks“, kus RAB on selgitanud oma kahtlust, et kaebaja pangakontol olevad vahendid pärinevad F OÜ-lt ning tegemist on eelnimetatud äriühingut kontrollinud isikute, st Q ja C võimaliku kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vahenditega. Selle kahtluse põhistamiseks on esile toodud eelkõige järgmised asjaolud:  USA-s toimetatavas kriminaalmenetluses kahtlustatakse C ja Q kuritegudes, millest saadud kuritegeliku tulu kandsid nad erinevate oma kontrolli all olevate äriühingute pangakontodele, muu hulgas F OÜ kontole;  kaebaja osanikuks ja juhiks on C elukaaslane W; kaebaja arvelduskonto LHV pangas avati 20.04.2022 ning ainsana on sellele laekunud 47 000 eurot kaebaja Leedu pangakontolt. Samas on eelnimetatud LHV panga kontolt tehtud väljamakseid Hüpoteeklaen AS-ile, tasutud kommunaalteenuste ja notaritehingute eest, nii et konto jääk oli vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal 11 420,83 eurot;  kaebaja on sõlminud F OÜ-ga laenulepingu, mille kohaselt laenas viimane kaebajale 500 000 eurot 5% aastaintressiga, mille kaebaja pidi tagastama 11.05.2023; OÜ F kandis 14.06.2022 oma Leedu pangakontolt 499 500 eurot kaebaja Leedu pangakontole selgitusega „LA-11052022/2“, kusjuures OÜ F kasutas selleks vahendeid, mis laekusid talle samuti ilmselt laenu tagasimaksena OÜ-lt Y, mille tegelikuks kasusaajaks on Q abikaasa D ning mida kasutati suure tõenäosusega kuritegeliku päritoluga tulude edasi suunamiseks Qle. 3. N.X.O esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB 03.03.2023 ettekirjutuse nr 3-1/223-2 tühistamiseks. RAB ei ole põhjendanud oma kahtlust, et kaebaja pangakontol olev raha ei kuulu kaebajale või et selle tegelikuks kasusaajaks on mõni muu isik. Samuti ei nähtu ettekirjutusest, mida on RAB teinud selleks, et väidetavat tegelikku kasusaajat välja selgitada, olgugi et RAB-l on ulatuslikud volitused nõuda teavet krediidiasutustelt ning teha koostööd kõikide riigiasutustega. Kaebaja sai ettekirjutuse põhjendustega tutvuda alles siinses kohtumenetluses ja sedagi piiratud ulatuses. Ettekirjutusest ei selgu, millised konkreetsed tehingud on RAB arvates rahapesukahtlased ning milliseid tõendeid tuleks kaebajal RAB-le tehingute kohta esitada. Ettekirjutuses on läbisegi kasutatud väljendeid vara omaniku kindlakstegemiseni; vara legaalse päritolu tõendamiseni; tõendid vara legaalse omandiõiguse kohta, millest ükski 2

§ 57lg 6 sõnastusega.

OÜ F on pikemat aega tegutsenud ettevõtja, kes on majandustegevusest teeninud seaduslikku tulu. RAB kohaldas F OÜ vara suhtes

1. a-l käsutuspiirangu 30 päevaks, ent saades F OÜlt selgitused ning tõendid majandustegevuse kohta, ei pikendanud RAB nende piirangute kehtivust. RAB on seega tõdenud, et vähemalt kogu F OÜ vara ei saanud olla kuritegelikku päritolu ning õiguspärasest allikast pärinevaks tuleb igal juhul lugeda see enam kui 7,7 miljonit eurot, mis oli F OÜ-l olemas
2. a-l ja millest piisas kaebajale 500 000 euro suuruse laenu andmiseks. LHV panga arvelduskontole laekunud raha sai kaebaja laenuna F OÜ-lt vastavalt kirjalikule laenulepingule ning kaebaja kasutas saadud laenusummat kinnisvarainvesteeringute tegemiseks. Vastustaja rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud, kuna ei andnud kaebajale võimalust esitada enne ettekirjutuse tegemist oma seisukohti ja vastuväiteid.
3. Rahapesu Andmebüroo leidis, et vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel on rangelt järgitud asjas nr 3-23-461 tehtud kohtumäärusega antud loa piire ning kaebaja ei ole varem ega siinse kohtumenetluse käigus esitanud ühtegi tõendit vara legaalse omandiõiguse tõendamiseks. Rahapesu tõkestamise vastu on suur avalik huvi. Käsutuspiirangu seadmise aluseks on rahapesu kahtluse olemasolu ning piirangu seadmise korral on asjaomasel isikul võimalik tõendada, et ta on selle vara omanik ning saanud selle omanikuks seaduslikul viisil, kusjuures kui vara legaalne päritolu leiab tõendamist, on RAB-l kohustus viivitamatult piirangud lõpetada (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-1973). Kaebaja LHV panga kontol oleva rahasumma puhul on RAB-il kahtlus, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga, mistõttu tuleb kaebajal tõendada selle legaalset päritolu, kusjuures seda, milliste tõenditega seda teha, saab kõige paremini teada kaebaja ise.

§ 57

lg 8 kohaselt käsitatakse kontol oleva vara puhul konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata. 5. Tallinna Halduskohus jättis 02.02.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud ettekirjutuse alusena esile toodud asjaolud on piisavad, õigustamaks rahapesu kahtlust, s.o raha kandmine kaebaja pangakontole ei ole tavapärase teineteisest sõltumatute ja iseseisvalt tegutsevate isikute vahelise vormile vastava tegeliku majandusliku sisuga tehingu tagajärg, vaid OÜ-d F kontrollivate Q ja C kontrolli all aset leidnud toiming, mille eesmärk oli varjata võimalikust kuritegelikust tegevusest saadud vara omandiõigust. Kaebaja esitatud selgitused ja tõendid ei ole piisavad, et seda kahtlust ümber lükata. Ettekirjutuse aluseks olevate asjaolude ja kohtumenetluses kaebaja antud selgituste ja tõendite pinnalt saab pidada jätkuvalt tõenäoliseks, et kaebaja ja F OÜ vahelise laenulepingu näol oli tegemist näiliku tehinguga ning kaebaja ei ole vaidlusaluse vara omanik. Kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 09.05.2023 määrusega siinses asjas ei piirdu kohtulik kontroll üksnes sellega, kas ettekirjutus oli selle andmise ajal õiguspärane, vaid puudutab ka küsimust, kas kaebaja on kohtumenetluse kestel esitanud tõendid, mis lükkavad piirangute kehtestamise aluseks oleva kahtluse veenvalt ümber.

§ 57

lg-test 1, 3, 6 ja 8 nende koosmõjus saab järeldada, et isiku kontol oleva vara käsutamise piiramise aluseks saab olla põhjendatud kahtlus, et konto omanik ei ole kontol oleva vara omanik või tegelik kasusaaja ning tegemist võib olla rahapesu esemeks oleva rahaga. Teisisõnu peab esinema kahtlus, et kontol lihtsalt hoitakse päritolu varjamise eesmärgil mõne muu isiku kuritegelikul teel saadud raha. Seejuures ei pea RAB kontol oleva vara käsutamise piiramiseks tõendama rahapesu ega vara pärinemist kuritegelikest allikatest, vaid üksnes põhjendama sellekohast kahtlust. Olukorras, kus RAB-l pole alust kahtlustada, et 3

§ 57

lg-tes 1 ja 3 nimetatud tähtaegade jooksul ega ka kohtumenetluses suutnud vastustaja kahtlust veenvalt ümber lükata. Esimesed sisulised selgitused laenutehingu, muu hulgas selle eesmärkide kohta, esitas kaebaja alles praeguse kohtumenetluse ajal oma 11.12.2023 menetlusdokumendis. Jätkuvalt saab pidada küsitavaks kaebaja selgitust, et ta kasutas OÜ-lt F saadud raha kinnisvara investeeringute tegemiseks. Olukorras, kus ettevõtjal on võimalik kasutada tagatiseta laenu OÜ-lt F ning ei nähtu, et kaebajal oleks olnud muud aktiivset majandustegevust, on küsitav, miks oli kaebajal vaja võtta samas laenu Hüpoteeklaen AS-lt (mille tagasimakseid ta tegi) ning koormata viimase kasuks hüpoteegiga oma kinnisasjad. Kaebajal on ka edaspidi – eelkõige menetluses, kus RAB taotleb vara riigi omandisse kandmist vastavalt

§ 57

lg-le 7 – võimalik esitada täiendavaid selgitusi ja vastuväiteid ning tõendeid selle kohta, et ta on asjaomasel kontol oleva vara omanik. Etteheide, et RAB rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud, on osaliselt põhjendatud, kuna kaebajal ei olnud teada ettekirjutuse motiivid ja üldine viide vara legaalse päritolu kohta võis olla segadust tekitav. Kuid need rikkumised ei too kaasa ettekirjutuse tühistamist, sest kaebaja ei esitanud asjaomaseid tõendeid ka pärast seda, kui ta ettekirjutuse asjaolud olulises osas teada sai.

§ 57lg 7 kohaldamisel on RAB ja puudutatud isiku vahel jagatud tõendamiskoormus.

Siinsel juhul ei ole kaebaja kohtumenetluse vältel esitanud selliseid selgitusi või tõendeid, mille puhul saanuks vastustajalt nõuda mingisuguste täiendavate pingutuste tegemist kontol oleva vara omaniku või tegeliku kasusaaja välja selgitamiseks isegi siis, kui kaebaja oleks need selgitused ja tõendid esitanud enne vaidlustatud ettekirjutuse tegemist. Siinkohal on oluline, et RAB pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas rahapesu on toimunud, vaid RAB tegutsemise aluseks on sellekohane põhjendatud kahtlus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. N.X.O esitas Tallinna Halduskohtu 02.02.2024 otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Vaidlusalune tehing on ehtne, vastupidist pole tõendatud. F OÜ andis kaebajale laenu 499 500 eurot. Kaebaja soetas kinnisvara ja saab sellelt üüritulu. Ettekirjutuse tegemise ajal oli kaebaja kontol 11 420,83 eurot, mitte 499 500 eurot. Ükski tõend ega asjaolu ei viita sellele, et poolte vahel olnuks kokkulepe, et 11.05.2022 leping pole ehtne, s.t et see oleks näilik. Ilmselgelt ei saa toimuda raha lihtsalt hoidmist, nagu kohus leidis, olukorras, kus raha enam ei ole ning selle eest on ostetud kinnisvara. Kohtu täheldus, et kaebaja pangakontolt on tehtud makseid Hüpoteeklaen AS-le ning vaidlusalused kinnistud on samuti Hüpoteeklaen AS kasuks 4

§ 57lg-t 6.

Isegi kui leida, et 11.05.2022 laenuleping ei ole ehtne, on selge, et selle vara tegelik kasusaaja on teada – see on sellisel juhul F OÜ.

§ 57lg 6 eesmärk ei ole asendada vara arestimist.

Kui uurimisasutustel oleks esinenud kavatsus vaidlusalune vara arestida, oleks seda haldusakti kehtivuse ajal ka tehtud.

1. Rahapesu Andmebüroo palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, et ostis F OÜ-lt laenuks saadud vahenditest kinnisvara. Kinnisvara notariaalse müügilepingu ja võlaõigusliku lepingu on kaebaja jätnud esitamata. Kaebaja esitab tõendeid valikuliselt ja just selliseid, mis temale on kasulikud, s.o ainult laenulepingu. Pigem äratab laenuleping kahtlusi, nt ei ole lepingu puhul tuvastatav, mis kuupäeval see on allkirjastatud (ingliskeelne leping on millegipärast
2. a-l allkirjastatud käsitsi, mitte digitaalselt), lepingus ei täpsustatud osapoolte panga andmeid, s.t ei ole teada, milliselt arvelduskontolt laenuraha pärineb ning millisele kontole raha kantakse. Muid tõendeid (nt panga ülekanded, notariaalne kinnisvara ostumüügi leping, laenulepingu alusel saadud laenu tagasimaksed, investeerimistulu laekumised jne) kaebaja esitanud ei ole. RAB on 02.01.2024 vastuses ja halduskohtu istungil vastanud kaebaja väidetele laenulepingu kohta. Lisaks on välja toonud, et ingliskeelsest lepingust tuleks esitada tõlge, mida pole aga tehtud. RAB on seadnud kaebaja esitatud laenulepingu ehtsuse ja selle majandusliku sisu kahtluse alla. Kõik eelnev viitab sellele, et laenuleping ja selle alusel üle kantud rahal puudub majanduslik sisu, ning raha kanti üle, et legaliseerida kuritegelikul teel saadud vara (kinnisvara ost kaebaja nimele). Kaebaja on menetluses aktiivselt osalenud ja on saanud kasutada võimalust olla ära kuulatud. RAB on selgitanud, et pelgalt laenuleping ei tõenda vara legaalset päritolu. Seda oleks kaebaja võinud tõendada nt üüritulu laekumistega, laenulepinguga võetud kohustuste tagasimaksetega, notariaalse ostu-müügi lepingu esitamisega jne. Kõik need tõendid on kaebaja jätnud esitamata, sest tegelikult ei võetud laenu F OÜ-lt ja seejärel ei ostetud kinnisvara N.X.O investeeringuteks, vaid mingil muul põhjusel. RAB ei otsusta lõppastmes selle üle, kas rahapesu või terrorismi rahastamine on toimunud, s.t kas keegi mõistetakse kriminaalkorras süüdi rahapesus või terrorismi rahastamises. RAB-i haldusmenetluse eesmärk ei ole tagada kriminaalmenetluse eesmärke, vaid selleks on rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluste kohta teabe kogumine, analüüsimine ja kontrollimine ning vajaduse korral abinõude rakendamine kahtlusaluse vara säilimise tagamiseks (

54 lg 1 p 1).

-is on sätestatud meetmed, mis annavad aluse kohtu loal vara käsutamist piirata ka juhtudel, kus on ilmnenud piiratava vara osas põhjendatud rahapesu kahtlus ning vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole RAB analüüsi käigus õnnestunud kindlaks teha.

§ 57

lg 8 kohaselt kontol oleva vara puhul käsitatakse § 57 lg-te 6 ja 7 rakendamisel konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata.

§ 57lg 8 eesmärk on efektiivsemalt tõkestada Eesti finantssüsteemi kasutamist rahapesuks ning terrorismi rahastamiseks. 5

§ 57

lg 6 sätestab, et kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha, võib Rahapesu Andmebüroo taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku või tegeliku kasusaaja kindlakstegemiseni, seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks. 10. RAB on ettekirjutuses otsustanud kohaldada kaebaja nimele avatud kontole käsutuspiirangu kuni vara omaniku kindlaks tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni.

§ 57

lg 6 ei võimalda seada 1-aastast piirangut kuni vara legaalse päritolu tõendamiseni. Ei ole mõeldav, et vara legaalne päritolu tuvastatakse enne, kui on kindlaks tehtud vara omanik. Kui vara tegelik omanik ja kasusaaja on mõlemad teada, aga vara legaalne päritolu on tõendamata, lubavad RahPTS § 57 lg-d 1 ja 3 käsutuspiirangu seada maksimaalselt 30+60 kalendripäevaks. Järelikult on ettekirjutuse ajalise kehtivuse tingimuse kuni vara legaalse päritolu tõendamiseni osas RAB ettekirjutus õigusvastane.

1. Teiseks tuleb tähele panna, et RAB ei ole ettekirjutuses otsustanud kohaldada piirangut kuni vara tegeliku kasusaaja kindlakstegemiseni, vaid ainult kuni vara omaniku kindlakstegemiseni. Seega on ettekirjutuse õiguspärasuse eelduseks asjaolu, et asjaomasel kontol asuva vara omanik ei ole teada. Lisaks peab olema ettekirjutuses näidatud, et vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha.
2. Tingimust „vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha“ (edaspidi vaidlusalune tingimus) kasutatakse ka

§ 57lg-s 7.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 31.03.2025 määruses asjas nr 3-23-2858 (p-d 26–32) vaidlusaluse tingimuse kohta järgmist. Seda ei saa mõista viisil, et kontol oleva vara puhul tuleks sätet sisustada grammatiliselt, küsides üksnes vara tegeliku kasusaaja järele, ning et omandiõigusel ei ole üldse tähtsust.

§ 57

tuleb tõlgendada süstemaatiliselt, ka koostoimes lõikega 8, mistõttu tuleb seda vaidlusalust tingimust mõista viisil, et ei ole õnnestunud kindlaks teha kontol oleva vara omanikku või tegelikku kasusaajat. Kehtiv seadus ei võimalda tõlgendust, et vaidlusalune tingimus ei tähenda küsimist kontol oleva vara (tsiviilõigusliku) omaniku, vaid kitsamalt kontol oleva vara n-ö varasema seadusliku omaniku järele. Konto omaniku tsiviilõiguslikus mõttes omandiõigus kontol olevale varale ei sõltu sellest, kas kontole jõudnud vahendid on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Seda ei muuda ka

§ 57lg-s 8 sätestatu. Nõue panga vastu kuulub konto omanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on konto omaniku käsutusse jõudnud ja 6

§ 57

lg 8 ei sätesta, et eraõiguslikud omandiõiguse põhimõtted ei kohaldu ning et konto omanik ei ole kontol oleva vara omanik. Kui seadusandja soovinuks

§-s 57 vara omaniku all silmas pidada üksnes rahapesu eelkuriteo kannatanut, kes n-ö varasema seadusliku omanikuna valduse või omandi kuritegeliku tegevuse tõttu kaotas, tulnuks see selgelt sätestada. Kehtiv seadus nii ette ei näe. Kannatanust kui omanikust lähtumine tooks kaasa ka uusi tõlgendusprobleeme. Kontole laekuv muutub konto omaniku omandiks, mistõttu ei ole üldjuhul kahtlust, kes on tsiviilõiguslikus mõttes kontovara omanik. Erandiks võib olla näiteks fiktiivse identiteediga avatud konto. Vaidlusalune tingimus on täidetud juhul, kui kontovara tegelik kasusaaja (ehk majanduslikus mõttes omanik) ei ole teada. See hõlmab ka juhtumeid, kus isik on kinnitanud enda variisikuks olemist. 13. Siinses asjas on vaidlusaluse pangakonto omanik N.X.O . Kontol olev raha on tema omandis, seda ka juhul, kui raha algupära on tõepoolest tagasi viidav väidetavalt C ja Qi toime pandud kuritegude ohvriks langenud kannatanuteni, nagu väidab RAB. N.X.O (osanik W) ei ole soovinud rahast loobuda ega ole väitnud, et ta on variisik. RAB on ettekirjutust põhistavas 07.08.2023 dokumendis nr 1.2-1/66-5 ka ise sedastanud, et vara omanik on N.X.O ja tegelik kasusaaja W. Teada on ka see, et kahtluse kohaselt on väidetavad eel- ja rahapesukuriteod toime pannud mitte tuvastamata isik, vaid C ja Q. Tulenevalt Riigikohtu osundatud lahendi tõlgendusest ei saa vara omanikuna ega tegeliku kasusaajana käsitada väidetavate kuritegude kannatanuid. Kehtiv seadus ei võimalda seega taolisele rahale seada

§ 57

lg 6 alusel käsutuspiirangut kuni 1 aastaks ega hiljem seda lg 7 alusel halduskonfiskeerida. Seda saab teha kriminaalmenetluses, siinsel juhtumil USA ja/või Eesti kriminaalmenetluse normide järgi. Kontol olevale rahale halduskorras piirangute seadmine oli lubatav üksnes RahPTS § 57 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegadeks. Selle aja jooksul saab RAB otsustada kriminaalmenetluse alustamise kohta pädevatele asutustele ettepanekute tegemise üle. 14.

§ 57

lg-s 6 sätestatud pikaajaline piirangu alused on sätte eeldustest nähtuvalt sarnased

§ 57

lg-s 7 ette nähtud halduskonfiskeerimisega ning selle tegemise alused ei piirdu

§ 57lg-s 1 ja 3 sätestatud ettekirjutuse alustega.

Järelikult saab

§ 57

lg-s 6 sätestatud piirangut kohaldada eesmärgiga tagada vara säilimine, et tagastada see omanikule ning selle ebaõnnestumise korral tagada halduskonfiskeerimist, et vältida rahapesu kahtlusega raha jäämist finantssüsteemi. Seega saab nimetatud ettekirjutuse teha eeskätt olukorras, kus tegu on n-ö peremehetu varaga. Kuna käsutuspiirangu seadmine peab olema eesmärgipärane, langevad

§ 57

lg 6 kohaldamise eeldused kokku

§ 57lg 7 eeldustega.

Üheks olulisemaks eelduseks on seejuures asjaolu, et vara ei ole võimalik mõjuval põhjusel arestida ja konfiskeerida kriminaalmenetluses (vrd Riigikohtu 31.03.2025 määruse asjas nr 3-23-2858 p-d 14–17.5). Kui selguvad vara omanik ja tegelik kasusaaja, on reeglina piisavalt teavet, et otsustada kriminaalmenetluse alustamise üle. RAB kui järelevalve tegija peab

§ 57

lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegade jooksul teavitama pädevaid asutusi kuriteo tunnuste esinemisest ning tema pädevuses olevate volituste kasutamisel arvestama kriminaalmenetluses toimuvaga. RAB-il tuleb ettekirjutuses selgitada, miks on konkreetsel juhtumil põhjendatud kohaldada haldusmeedet kriminaalõiguslike meetmete 7

§ 57lg 6 alusel käsutuspiirangu seadmise ettekirjutus on õigusvastane.

Menetluslikud küsimused

1. Apellatsioonkaebus tuleb seega rahuldada. Kuivõrd apellatsioonkaebuse esitamise hetkeks oli ettekirjutus kaotanud kehtivuse (see anti 28.02.2023 kehtivusega 1 aasta), soovis apellant üle minna haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Ringkonnakohus lubas 27.11.2024 istungil tehtud määrusega apellandil asendada tühistamiskaebus tuvastamiskaebusega. Seega tuleb RAB ettekirjutus tunnistada kohtuotsuse resolutsioonis õigusvastaseks.
2. HKMS § 20 lg 1 kohaselt tuleb menetlusse kaasata kolmas isik, kui asjas tehtava kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste ja kohustuste üle. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole RAB vaidlusalune ettekirjutus tehtud Y.T.M huvide kaitseks ja kohtu ette ei ole toodud ka muid asjaolusid, millest võiks järeldada, et tal on õiguslikult kaitstav huvi, et RAB ettekirjutust ei tühistataks. Asjaolu, et ettekirjutus võib lisaks kaebajale olla ka Y.T.M koormav haldusakt, ei anna alust teda kaasata menetlusse kolmanda isikuna – tal oleks soovi korral võimalik esitada halduskohtule ise kaebus (vt Riigikohtu 08.06.2022 määrus asjas nr 321-150, p 17). HKMS § 21 lg 5 esimese lause alusel tuleb kolmanda isikuna kaasatud Y.T.M siinse asja menetlusest kõrvaldada.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad seega vastustaja kanda. Vastustajalt tuleb välja mõista riigilõiv 40 eurot. Lisaks sellele tuleb välja mõista vajalik ja põhjendatud esindajakulu (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja taotles esimeses astmes 1926 euro ja teises astmes 1600 euro suurust hüvitist. Kõik kulud kokku on 3566 eurot. Ringkonnakohus ei näe siinses asjas mõjuvat põhjust vähendada välja mõistetavat esindajakulu. Nõustuda ei saa RAB vastuväitega, et apellatsioonkaebuse koostamise eest on põhjendatud välja mõista advokaadi ühe tunni töötasu. Esiteks ei arvestata haldusasjas esindajakulu vajalikkust ja põhjendatust kitsalt töötundide arvu ja tunnihinna põhiselt, vaid kohtu õiglase tervikhinnangu kohaselt peab kulu suurus jääma asjas vajaliku ja põhjendatu piiresse. Teiseks oleks ebamõistlik nõuda, et halduskohtu otsusega tutvumiseks, kliendi positsiooni kujundamiseks ja õiguslikult kvaliteetse edasikaebuse vormistamiseks tohib kuluda üksnes 1 töötund. Ka esimese astme kohtus kantud esindajakulu suurus ei ole ilmselgelt ülepaisutatud, seda ka olukorras, kus kaebaja esindajad olid esitanud mitmeid analoogilisi kaebusi.
4. Seoses esimese astme kohtu menetluses 09.01.2024 esitatud taotlusega mõista menetluskulu hüvitiselt välja viivis märgib ringkonnakohus, et selleks puudub halduskohtumenetluses alus (vt Riigikohtu 03.11.2016 otsus asjas nr 3-3-1-37-16, p 26). (allkirjastatud digitaalselt) 8