Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 06.02.2024. a otsusega väärteoasjas nr. 410124001703 karistati A.K
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o 160 eurot. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse A.K kaitsja Andreas Lunden, kes taotleb otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist, alternatiivselt taotleb vähendada määratud rahatrahvi ja piirduda suulise hoiatusega. Kaebuse kohaselt väärteoprotokollis märgitud Tallina Linnavolikogu määruse § 3 lg-tes 1-4 on antud loetelu, mida teenuseosutaja võib pakkuda, määrus annab juhised ja valiku, kuid mitte kohustuse ning antud paragrahvis on sätestatud minimaalne kogum, mis peab olema täidetud. Määrus ei sisalda keeldu täiendada hinnakirja, kuna selle alusel luuakse õigusselgus võimaliku tarbija jaoks. Lisades hinnakirjale täiendava rea, annab see kliendile täieliku info pakutava teenuse ja hinna kohta. Seonduvalt kaebuse esitaja poolt süü omaksvõtuga kohtuvälises menetluses on kaebuses selgitatud, et kaebuse esitajat ähvardati ametniku poolt. Ka on kaebuses tehtud etteheiteid väärteoprotokolli teokirjeldusele ning ei väärteomenetluse otsusest ega väärteotoimikus sisaldavate materjalide pinnalt pole võimalik sedastada, et kohtuväline menetleja oleks püüdnud välja selgitada menetlusalust isiku õigustavaid asjaolusid, ka ei ole kohtuväline menetleja kontrollinud kaebuse esitaja väidete paikapidavust ning kõrvaldanud vastuolusid. Samuti on kaebuse kohaselt määratud karistus ebaproportsionaalne. Kokkuvõtlikult on kaebuses asutud seisukohale, et A.K ei ole toime pannud temale inkrimineeritavat väärtegu. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Kaebuse esitaja kaitsja selgitas kohtuistungil, et kaebuse esitaja ei ole rikkunud
-s sätestatut, ehk kaebuse esitajal on õigus hinnad kehtestada ning igale teenusele vastavalt nimetatud sättele võib kehtestada üksnes ühe hinna. Käesoleva kaebusega on tõstatatud probleem, kas taksojuhil on õigus kliendile arusaadavaks teha enda pakutav hind või ta peab lähtuma ,,kollasest paberist“, mis on väljastatud 9 aastat tagasi ning seda ei ole seni muudetud. Ka selgitas kaitsja, et väärteoprotokolli teokirjelduses pole selgitatud, milliseid taksoveoteenuste nõudeid A.K rikkus. Ka oli kaitsja seisukohal, et seadusest ei tulene antud asjas väärteokoosseisu. 2 Kohtuistungil kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebuse esitaja süü on tõendamist leidnud väärteoasjas kogutud materjalidega, tunnistaja ütlustega. Hinnakirja olemus ja selle vastavus vormile on käsitletav taksoveo nõudena, Tallinna taksoveonõuded on eranditult kõigile tasulisele taksoveoteenuse osutajale kohustuslikud järgimiseks Tallinna linna haldusterritooriumil. Seonduvalt määratud karistuse osa leidis kohtuvälise menetleja esindaja, et kaebuse esitajale määratud rahatrahv on proportsionaalne toime pandud süüteoga. Menetleja arvestas, et mõned nädalad enne oli kaebuse esitaja toime pannud sarnase väärteo, mille osas on ka kohtusse kaebus esitatud. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja 17.01.2024.a kell 10:40 aadressil Lastekodu 33, Tallinn, parklas, kasutas taksoveol kasutataval mootorsõidukil (Toyota RAV4 reg nr. XXX) taksoveoteenuste hinnakirja, kus oli eristatud sõidualustustasu, sõidukilomeetritasu, ajatasu, mis omakorda oli eristatud ,,Tallinnas“, ,,Tallinnast väljas“. Seda kaebuse esitaja ka ei eita ning seda kinnitas ka kohtus üle kuulatud tunnistaja S. K. (tl 47). Niisamuti kinnitab antud asjaolu väärteoasja materjalidele lisatud ja kohtuistungil uuritud fototabel (lk 1-4). Väärteoprotokolli kohaselt ei vastanud nimetatud hinnakiri Tallinna taksoveonõuete määruse nõuetele. Kaebuse esitaja sellega ei nõustu ning kaebuse kohaselt on keskne küsimus selles, kas hinnakirja võib täiendada, antud juhul ridadega ,,Tallinnas“, ,,Tallinnast väljas“. Tulenevalt majandustegevuse registri väljavõttest (lk 6) antud sõiduk ei olnud käsitletav infoühiskonna teenuse vahendusel tegutseva taksona.
lg 3 järgi kui taksoveo tellimine ja hinna arvestamine toimub infoühiskonna teenuse vahenduseta, peab taksoveol kasutatavale sõidukile olema paigaldatud muuhulgas ka hinnakiri.
lg 3 p-d 1-3 volitab valla- või linnavolikogu määrusega kehtestama: taksoveoteenuste hinnakirja vormi ning eristada neid vastavalt sõidualustustasu, sõidukilomeetritasu või ajatasu määrale; sõidualustustasu, sõidukilomeetritasu ja ajatasu kõrgeima lubatava määra taksoveol, arvestades et vedaja suudaks katta osutatava teenusega seotud otsekulud, kapitalikulu ja proportsionaalse osa üldkuludest ning teeniks vähemalt mõistlikku ärikasumit; loetelu teenustest, üksnes millele võib kehtestada hinnad, sealhulgas võib eristada teenuse osutamist päeval ja öösel või mõne muu ajalise kriteeriumi alusel. Tallinna Linnavolikogu 15.10.2015.a määruse nr 20 ,,Tallinna taksoveonõuded“ (edaspidi 15.10.2015.a määrus nr 20) § 1 p-de 2-4 alusel kehtestatakse määrusega taksoveoteenuste hinnakirjale esitatavad nõuded; taksoveoteenuste loetelu, millele vedaja võib hinna kehtestada; taksoveoteenuste hindade kõrgeimad lubatavad määrad. Sama määruse § 3 lg 1 p-de 1-3 kohaselt võib vedaja kehtestada sõidualustustasu, sõidukilomeetritasu, ajatasu. Sama määruse § 3 lg 2 kohaselt võib vedaja kehtestada päevase (kella 6-23) ja öise (kella 23-6) sõidukilomeetritasu, kui 3 taksomeeter lülitub ümber automaatselt ning määruse § 3 lg 5 kohaselt peab vedaja kehtestatud hinnad esitama taksoveoteenuste hinnakirjas käesoleva määruse lisas toodud vormil. Kohus on seisukohal, et antud juhul seisnes rikkumine 15.10.2015.a määruse nr 20 § 3 lg-s 5 sätestatud nõuetele mittevastava hinnakirja kasutamises. Rikkumine seisneb kehtestatud hinnakirja vormi mittekasutamises, kuna ei ole ette nähtud eristada teenust Tallinnas ja sellest väljaspool. Seega kaitsja väide, et määrus annab juhised ja valiku, kuid mitte kohustuse, ei ole asjakohane. Kaitsja seadis kaitsja kahtluse alla, kas tegemist on üldse väärteoga. Kohus selgitab, et Riigikohus on asunud analoogses olukorras seisukohale, et etteheidetava väärteo objektiivse koosseisu moodustab
lg 1 alusel koostoimes määruse § 3 lõigetega 4 ja 5 taksoveoteenuse osutamine sõidukiga, millel ei ole määruses ette nähtud nõuetele vastavat hinnakirja (RKKKo 31-1-65-16 p 8). Kohtus ei leidnud tuvastamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Kaitsja esitas muuhulgas etteheiteid nii väärteoprotokollile, kui väärteootsusele. Väärteootsus on kooskõlas väärteoprotokolliga. Antud juhul nähtub väärteoprotokollist, et sellesse on kantud tegelikkusele vastavad andmed väärteo toimepanemise asjaolude kohta, väärteoprotokolliga on menetlusaluse isik tutvunud, vastuväited rikkumisele ta sel hetkel ei esitanud, ta on ise märkinud, et ei soovinud ei tõlgi ega kaitsja osalemist. Vastulauses on kaebuse esitaja avaldanud, et tunnistab oma süüd ja vabandab, et hinnakiri ei olnud õige (lk 12, tõlge lk 18 pö). Kohtus kaebuse esitaja väitis, et teda ähvardati kohtuvälise menetleja poolt ja seetõttu ta tunnistas oma süüd, kohtus ta ei tunnistanud rikkumist ega süüd. Kuna kaebuse esitaja seisukohad on olnud ajas muutuvad ja ei ole eluliselt usutavad, ei arvesta kohus neid tõendina. Ei ole eluliselt usutav, et kohtuväline menetleja oleks isikut ähvardanud, isik on vastulause kirjutanud omakäeliselt (lk 12), ise kirjeldanud oma kahetsust ja ei ole eluliselt usutav, et kahetsema saab panna ähvardades. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja rikkus Tallinna Linnavolikogu 15.10.2015.a määruse nr 20 ,,Tallinna taksoveonõuded“ § 3 lg 5 sätestatud nõuet ning antud rikkumisega pani ta toime
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o taksojuhi poolt taksoveo nõuete rikkumise. Kohus asub seisukohale, et A.K poolt
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja pani temale etteheidetava väärteo toime tahtlikult, vähemalt kaudse tahtlusega, ta on olnud enda sõnul taksojuht pikka aega ning ta pidi olem teadlik, et tal puudub õigus muuta hinnakirja seda täiendades. Väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et kaebuse esitajale süüks arvatav tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud kaebuse esitaja (§ 133 p 3). Kuna kaebuse esitaja rikkus Tallinna Linnavolikogu 15.10.2015.a määruse nr 20 ,,Tallinna taksoveonõuded“ § 3 lg-s 5 sätestatud nõuet, siis on tegemist väärteona vastavalt
Riigikohtu praktika kohaselt 4 väärteomenetluses võib menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume tuletada KrMS §-st 202, mis on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 31-1-9-07, p 9.1). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa pidada isiku süüd väikeseks, antud määrus on kehtinud pikka aega, ka on sama isiku suhtes kohtus teinegi analoogne rikkumine, mis on toime pandud enne antud rikkumist, mistõttu tegemist ei olnud juhusliku laadi teoga. Ka ei ole isik mõistnud senini enda süüd. Eelpool nimetatud põhjustel puudub kohtul igasugune põhjendus väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kohtuvälises menetluses kaebuse esitaja vabandas ja tunnistas oma rikkumist, kuid kohtus isik kahetsust ei avaldanud.
Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega A.K-le määratud karistus, rahatrahv 40 trahviühiku ulatuses, s.o summas 160 eurot on põhjendatud. Praegusel juhul, kui karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, on isikule määratud karistus sanktsiooni keskmäärast madalam ning kohus leiab, et isikule mõistetud rahatrahvi suurus on põhjendatud, kohtus ei ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, mis tingiksid karistuse kergendamise. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka karistuse osas. Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156. Merle Parts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.