KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Viimase kohtuistungi aeg Harju Maakohus A

) § 268 lg 1 alusel taganed ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel.

§ 267

järgi võib kinkija enne eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust (p 1); kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse (p 3).

1. Õigust kinkelepingust taganeda on hageja põhjendanud järgmiste asjaoludega: korteriomand oli koormatud tähtajatu isikliku kasutusõigusega hageja kasuks; kostja, olles teadlik hageja soovist veeta
2. a detsembris paar nädalat Eestis ja elada korteris, takistas hagejal sellel perioodil korterit kasutamast. Hageja hinnangul näitas kostja oma käitumisega kinkija vastu üles jämedat tänamatust (

§ 267

p 1) ning jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise (hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse realiseerimise takistamine;

§ 267p 3).

5 13. Vaidluse lahendamisel peab arvestama lepingu sõlmimise eesmärki. Kohtule esitatud 22.07.2016 kinkelepingust nähtub, et hageja sooviks oli kostja rikastada, andes talle tasuta üle vaidlusaluse korteri (I kd, tl 8–12). Seejuures oli poolte sooviks luua olukord, kus nii hageja kui ka kostja saavad korterit kasutada. Seda kinnitab kinkelepinguga samal kuupäeval sõlmitud poolte kokkulepe koormata korter tähtajatu isikliku kasutusõigusega hageja kasuks (kinkelepingu p 3.2) ning kinkelepingu p-s 2.3 sisalduv kokkulepe, et korter jääb pärast kinkelepingu sõlmimist hageja ja kostja kaasvaldusesse (I kd, tl 8–12). Kinkelepingu sõlmimise järel jäid hagejale korteri võtmed (05.05.2021 hagiavalduse p 1.6 (I kd, tl 1–6), mis näitab, et hagejal säilis valdus korteri üle. 14. Hageja on kirjeldanud kinkelepingu sõlmimisele eelnenud asjaolusid (hageja 20.03.2023 menetlusdokumendi p 5.4 (I kd, tl 173–176), kuid kostja on neid vaidlustanud (kostja 10.04.2023 menetlusdokumendi p-d 2.8-2.9 (I kd, tl 196–199) ning hageja ei ole enda väiteid tõendanud. Seetõttu on hageja väited kinkelepingu sõlmimist tinginud asjaolude kohta tõendamata ja kohus neid ei arvesta. 15. Lisaks otsuse p-s 13 välja toodud asjaoludele omab tähtsust ka see, et pärast kinkelepingu sõlmimist leppisid pooled kokku, et korter antakse üürile kolmandatele isikutele eesmärgiga teenida üüritulu ja et ei kingisaaja ega kinkija ei kasuta ise sel perioodil korterit elamiseks (05.05.2021 hagiavalduse p 1.4 (I kd, tl 1–6). Kostja tunnistas hageja väidet, et pooled leppisid kokku, et korter üüritakse välja ning sel ajal kinkija ega kingisaaja korterit elamiseks ise ei kasuta (kostja 26.08.2021 menetlusdokumendi p 3.20 (I kd, tl 126–131); kostja 23.02.2023 menetlusdokumendi p 2.8 (I kd, tl 153–155); 10.04.2023 menetlusdokumendi p 2.5 (I kd, tl 196– 199). Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ega tõendeid, et korteri üürimisest saadav tulu peaks täielikult või osaliselt hagejale kuuluma, mistõttu puudub alus kahelda, et 22.07.2016 lepingu sõlmimisel oli hagejal tahe kostjat tasuta rikastada. 15.1. Hagi esitamisele järgnenud menetluses on hageja asunud väitma, et kostjal ei olnud õigust kogu korterit või osa sellest ilma hageja nõusolekuta üürile anda (hageja 20.03.2023 menetlusdokumendi p 10.1 (I kd, tl 173–176); hageja 22.01.2023 menetlusdokumendi p 2.3 (II kd, tl 38–40). Sisuliselt asus hageja eitama hagis esitatud väidet, et pärast kinkelepingu sõlmimist leppisid pooled kokku, et korter antakse üürile kolmandatele isikutele eesmärgiga teenida üüritulu ja et ei kingisaaja ega kinkija ei kasuta ise sel perioodil korterit elamiseks. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja on hagi esitamise järel asunud hagis esitatud oma väidet eitama, on ta käitunud vastuoluliselt. 15.2. Vaatamata hageja vastuolulisele käitumisele saab kohtu hinnangul väita, et kinkelepingu sõlmimise järel saavutasid pooled kokkuleppe, et korter antakse üürile kolmandatele isikutele eesmärgiga teenida üüritulu ja et ei kingisaaja ega kinkija ei kasuta ise sel perioodil korterit elamiseks. Esiteks kinnitab sellist kokkulepet hageja väide, et ta töötas kinkelepingu sõlmimise ajal tähtajalise teenistuslepingu alusel Brüsselis ja kostjal oli oma kodu olemas (05.05.2021 hagiavalduse p 1.4 (I kd, tl 1–6); 05.10.2021 menetlusdokumendi p 5 (I kd, tl 141-142). Kostja selgitas, et hageja ei ole peale kinkelepingu sõlmimist kordagi viie aasta jooksul korteris viibinud (kostja 26.08.2021 menetlusdokumendi p 3.17 (I kd, tl 126–131). Hageja ei ole kostja väidet vaidlustanud. Asja materjalidest nähtuvalt asus hageja püsielukoht ka 2020. a detsembris välismaal. Teiseks kinnitab kokkulepet hageja seisukoht, mille järgi hageja nõusolekul sõlmitud üürileping A. B. oli ainus üürileping, mis hageja huve ei kahjustanud (hageja 05.10.2021 menetlusdokumendi p 10.3 (I kd, tl 141-142). Kolmandaks selgitas tunnistaja E. M., et pärast seda, kui üürnik oli korterist välja kolinud, küsis kostja luba korteris elada (II kd, tl 26–28). Need asjaolud kogumis näitavad, et kinkelepingu sõlmimise järel ei olnud hagejal ega kostjal vaja korterit elukohana kasutada. Seetõttu leppisid pooled kokku, et korter antakse üürile 6 kolmandatele isikutele eesmärgiga teenida üüritulu ja et ei kingisaaja ega kinkija ei kasuta ise sel perioodil korterit elamiseks. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et korteri üürile andmine oli võimalik üksnes hageja nõusolekul. Arvestades aga lepingu eesmärki saab väita, et hageja oli nõus korteri kasutamisega üürnike poolt siis, kui hageja ise korterit ei vajanud. 16. Seoses korterit koormava isikliku kasutusõigusega hageja kasuks märgib kohus järgmist. 16.1. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 sätestab, et isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Sama sätte lg 2 näeb ette, et isikliku kasutusõiguse ulatus määratakse kahtluse korral vastavalt õigustatud isiku vajadustele. AÕS § 227 lg 1 järgi koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. 16.2. Servituudi seadmisega nõustub kinnisasja omanik, et tema omandit kitsendatakse teatud ulatuses teise isiku kasuks (AÕS § 68 lg-d 1 ja 2). Pooled koormasid isikliku kasutusõigusega elukorteri, mistõttu tuleb AÕS § 225 kõrval juhinduda ka AÕS §-st 227, mis reguleerib isikuliku kasutusõigust elamule. Õiguskirjanduses selgitatakse, et isiklik kasutusõigus elamule välistab teisi õigusi, st õigustatud isiku õigus välistab vastava elamu või vastava(

1. te)elamuosa(
2. de)kasutamise omaniku poolt (Asjaõigusseadus II. Kommenteerid väljaanne, P. Varul jt, Tallinn, 2014, lk 59). Kohtu hinnangul ei välista kirjanduses avaldatu kinnisasja omaniku ja isiku, kelle kasuks isiklik kasutusõigus elamule on seatud, õigust määrata isikliku kasutusõiguse ulatus kindlaks AÕS § 225 lg 2 alusel. Asjaolu, et omanikul ja õigustatud isikul on võimalus määrata kindlaks isikliku kasutusõiguse sisu kinnitab ka kasutusvalduse sisu kindlaksmääramist reguleeriv AÕS § 213, mis kohaldub AÕS § 228 järgi ka isikliku kasutusõiguse puhul. 16.3. Praegu leppisid pooled kinkelepingus kokku, et korter jääb hageja ja kostja kaasvaldusesse (lepingu p 2.3 (I kd, tl 8–12). Asjaolu, et pooltel oli soov võimaldada kostjal korterit vallata, kinnitavad ka E. M.i ütlused, mille kohaselt küsis kostja 2020. a aprillis tunnistaja käest, kas ta võib ajutiselt korterisse elama asuda (II kd, tl 26–28). Need asjaolud näitavad, et pooled määrasid hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse ulatuse selliselt, et hageja õigus korterit ainuisikuliselt vallata oli piiratud kostja õigusega korterit vallata. Kokkuleppe sõlmimisega avaldas hageja, et ta on nõus mitte teostama ainuisikuliselt valdust kogu korteri üle, vaid ta on valmis korteri kasutamist kostja poolt taluma. Kokkuleppe järgi olid omanik (kostja) ja õigustatud isik (hageja) õigustatud korterit valdama. Sellise sisuga isikliku kasutusõiguse seadmine on seletatav sellega, et hageja elas välismaal ja ta ei vajanud korterit elamiseks. Samas asjaolu, et pärast kinkelepingu sõlmimist jäid hagejale korteri võtmed näitab, et pooltel oli soov säilitada ka hageja valdus korteri üle. 16.4. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid kinkelepingu järel kokkuleppe, et korter antakse üürile eesmärgiga teenida üüritulu ja et ei kingisaaja ega kinkija ei kasuta ise sel perioodil korterit elamiseks. See näitab, et pooled määrasid hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse ulatuse selliselt, et hageja õigus korterit ainuisikuliselt vallata oli lisaks eelmises punktis tuvastatule piiratud ka selliselt, et korter võidakse kolmandale isikule üürile anda ja et kinkija ei kasuta sel perioodil korterit elamiseks. Sellise sisuga isikliku kasutusõiguse seadmine on seletatav sellega, et hageja elas välismaal ja ta ei vajanud korterit elamiseks. Arvestades lepingu eesmärki (hageja annab kostjale korteri tasuta üle; hagejale jääb õigus korterit kasutada) saab väita, et hageja oli nõus taluma isiklikust kasutusõigusest tulenevat korteri valdamise õiguse riivet juhul, kui ta ise korterit ei vajanud. Kostja kui kinkelepingu pool pidi olema hageja tahtest teadlik. 7 16.5. See, et poolte kokkulepe kostja õiguse kohta korterit kasutada ja korteri üürile andmise kohta ei ole isikliku kasutusõiguse osana kinnistusraamatusse kantud, ei välista kokkulepe kehtivust. Võlaõiguslik kokkulepe hageja ja kostja vahel jääb kehtima ka siis, kui see ei ole kinnistusraamatus kajastatud. 17. Pooled vaidlevad selle üle, millal hageja andis kostjale teada enda soovist korterit kasutada. Tunnistaja E. M. avaldas vande all, et ta teatas 2020. a oktoobris kostjale, et hageja tuleb detsembris Eestisse ja soovib sel ajal korterit kasutada (II kd, tl 26–28). E. M. avaldas 26.11.2020 kirjas kostja esindajale, et hageja tuleb koju kahe nädala pärast (I kd, tl 143). Hageja saatis 11.12.2020 kirja kostja esindajale, mille järgi tuleb hageja 14.12.2020 Eestisse ja ta soovib ligipääsu korterile (I kd, tl 15 pöördel). Kohus loeb tunnistaja E. M.i ütlustega tõendatuks, et juba 2020. a oktoobris andis tunnistaja kostjale teada, et hageja tuleb detsembris Eestisse ja et ta soovib sel ajal korterit kasutada. Seega oli kostja juba 2020. a oktoobris teadlik hageja tulekust Eestisse ja soovist korteris elada. Seejärel teavitati kostjat hageja tulekust novembris ning detsembri alguses vahetult enne Eestisse saabumist teatas hageja kostjale uuesti enda tulekust ja soovist korterit kasutada. Kostjat on korduvalt teavitatud hageja tulekust Eestisse ja hageja soovist korterit kasutada. 18. Kohus ei nõustu kostja väitega, et E. M.i ütlused on ebausaldusväärne tõend. E. M. on küll hageja ema, kuid kohus ei ole tunnistaja ülekuulamisel täheldanud tunnistaja vaenulikkust kostja vastu ja soosivat meelestatust hageja suhtes. Tunnistaja on avaldanud ütlusi järjepidevalt, ütlused ei sisalda vasturääkivusi. 19. Kostja on põhjendanud võimatust anda korter 2020. a detsembris hageja kasutusse selliselt, et korter oli üürile antud ja üürnik elas korteris. Hageja vaidlustas kostja väited. 20. Kostja esitas 01.08.2020 sõlmitud üürilepingu, mille järgi andis kostja ühe toa korteris üürnik M. T. kasutusse (I kd, tl 158-159). Kostja selgitas, et ta sõlmis üürnik K. T. suulise üürilepingu, mille järgi kasutas üürnik korteri teist tuba (kostja 23.02.2023 menetlusdokumendi p 2.7 (I kd, tl I kd, tl 153–155). Suulist üürilepingut tõendab 30.12.2020 sõlmitud korteri müügilepingu p 1.5.2, mille järgi kehtib korteri suhtes suuline üürileping K. T.. Lepingu sama punkt tõendab ka seda, et suuline üürileping lõppes müügilepingu sõlmimise päeval (I kd, tl 16 pöördel–22). Asjaolu, et M. T.l ja K. T.l olid sõlmitud üürilepingud korteri tubade kasutamiseks kinnitab ka see, et korter oli registreeritud nende elukohana. Seda tõendab 30.12.2020 sõlmitud korteri müügilepingu p 1.5.6 (I kd, tl 16 pöördel–22). M. T. osas kinnitab seda ka tema 07.07.2020 taotlus registreerida korter elukohana (I kd, tl 160–162). Kohus loeb tõendatuks, et kostja sõlmis üürilepingud M. T. ja K. T. ning igal üürnikul oli õigus ühte tuba kasutada. Asja materjalidest nähtuvalt olid lepingud kehtivad ka 2020. a detsembris. 21. Hageja vastuväited eeltoodud tõendite kohta ei anna alust pidada neid ebausaldusväärseteks (hageja 20.03.2020 menetlusdokumendi p 10 (I kd, tl I kd, tl 173–176). Hageja ei ole tõendanud, et M. T. on hageja tuttav. Isegi juhul, kui M. T. on hageja tuttav, ei välista see üürisuhet ja ei näita, et üürileping on ebausaldusväärne tõend. Hageja on küll väitnud, et kostja esitatud üürileping M. T.ga on suure tõenäosusega tehtud pärast hagi esitamist, kuid hageja ei ole põhistanud enda kahtlust, et leping oli sõlmitud hiljem kui 01.08.2020. Ka see asjaolu, et M. T. esitas taotluse registreerida korter enda elukohana enne üürilepingu sõlmimist, ei tee kostja poolt esitatud M. T. üürilepingut ja M. T. 07.072020 taotlust ebausaldusväärseteks tõenditeks. Tunnistaja E. M. on küll andnud ütlusi, et 2020. a aprillis asus kostja korterisse elama (II kd, tl 26–28), kuid tunnistaja ütlused ei lükka ümber kostja tõenditest tulenevat, et kostja sõlmis üürilepingud M. T. ja K. T.. 8 22. Hageja selgitas, et kostja esitatud üürilepingul ei ole õiguslikku jõudu, sest hageja kui isikliku kasutusõiguse omaja ei ole selle sõlmimiseks nõusolekut andnud (hageja 20.03.2023 menetlusdokumendi p 10 (I kd, tl I kd, tl 173–176). Kohus ei nõustu hagejaga, et üürilepingu sõlmimiseks oli kostjal vaja hageja nõusolekut ja et selle nõusoleku puudumine oleks mõjutanud kostja ja üürniku vahel sõlmitud üürilepingu kehtivust. Kostjal kui korteri omanikul oli õigus korterit vallata, kasutada ja käsutada (AÕS § 68 lg 1). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja määrasid hageja isikliku kasutusõiguse ulatuse kindlaks selliselt, et hageja õigus korterit ainuisikuliselt vallata oli piiratud selliselt, et korter võidakse kolmandale isikule üürile anda. Seega oli kostjal korteri omanikuna õigus anda korter üürile ja poolte kokkuleppest isikliku kasutusõiguse kohta ei nähtu, et üürilepingu sõlmimiseks pidi kostjal hageja nõusolek olema. Oluline on välja tuua, et poolte kokkulepped kasutusõiguse sisu ja ulatuse kohta on siduvad hagejale ja kostjale. Üürnikud ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepete poolteks ning vastavad kokkulepped ei andnud üürnikele õigust takistada hagejal korteri üle valdust teostamast. Üürnike suhtes tulenes hageja õigus korterit vallata hageja kasuks seatud isiklikust kasutusõigusest. 23. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et pärast kinkelepingu sõlmimist leppisid pooled kokku, et korter antakse üürile kolmandatele isikutele ning kinkija ja kingisaaja ei kasuta sel ajal korterit. Samas peab arvestama lepingu eesmärgiga, mille järgi annab hageja korteri kostjale tasuta üle, kuid hagejale jääb õigus korterit kasutada. Korteri üürile andmine kolmandale isikule oli põhjendatud siis, kui hagejal ei olnud vajadust korteri järele, mistõttu oli ta nõus taluma tema kasuks seatud isiklikust kasutusõigusest tulenevat korteri valdamise õiguse riivet üürniku poolt. Olukorras, kus hageja oli aga avaldanud soovi 2020. a detsembris korteris puhkuse ajal elada, pidi kostja tema sooviga arvestama. Asjaolu, et kostja oli korteri toad välja üürinud, ei andnud kostjale õigust ignoreerida hageja soovi korterit kasutada. Üürilepingute sõlmimisel pidi kostja arvestama võimalusega, et hagejal võib tekkida soov korteris elada ning kostjal kui kinkisaajal oli kohustus võimaldada hagejal korteris elada kinkija kasuks seatud isiklikust kasutusõigusest tulenevalt. Üürilepingute sõlmimisel oli kostjal võimalus arutada üürnikuga tulevikus tekkida võivat olukorda, kus hageja võib avaldada soovi korterit kasutada ning mõelda selle peale, kas lõpetada üürileping või leida koostöös üürnikuga võimalus lasta hagejal korteris teatud perioodi jooksul elada. Kostja oli juba 2020. a oktoobris teadlik hageja tulekust Eestisse ja soovist korterit kasutada, mistõttu oli kostjal piisavalt aega selleks, et leida lahendus, mis annaks hagejale võimaluse korteris elada. Kostjal oli võimalik kaaluda üürlepingu korralist või erakorralist ülesütlemist eesmärgiga tagada hagejale ligipääs korterisse. Välistatud ei ole, et üürilepingu lõpetamisel võinuks kostja lepingut või seadust rikkuda, kuid selline rikkumine leidnuks aset kostja ja üürniku suhetes ning see ei andnuks kostjale õigust mitte täita hageja ja kostja suhetest tulenevat kostja kohustust võimaldada hagejal korterit kasutada. 24. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja oli juba 2020. a oktoobris teadlik, et hageja tuleb detsembris Eestisse ja soovib sel ajal korteris elada. Kostjat on ka novembris ja detsembris teavitatud hageja tulekust ja korteri kasutamise soovist. Puudub vaidlus, et kostja on ignoreerinud hageja palveid tagada ligipääs korterisse ning hageja ei ole 2020. a detsembris korterisse pääsenud. Seega ei ole kostja võimaldanud hagejal korterit kasutada. Sellises olukorras näitas kostja oma käitumisega hageja suhtes üles jämedat tänamatust, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust

§ 267p 1 alusel taganeda.

1. Hageja saatis 22.03.2021 kostjale lepingust taganemise avalduse ning kostja sai selle samal päeval kätte (I kd, tl 23-23 pöördel). Seega on hageja kehtivalt kinkelepingust taganenud.
2. Kuna hageja taganemine kinkelepingust

§ 267

p 1 alusel on kehtiv, puudub vajadus käsitleda väiteid taganemisest

§ 267p 3 alusel.

9

1. Vaidluses ei oma tähtsust kostja väide, et pärast korteri võõrandamist 30.12.2020 lepinguga oli hagejal endiselt võimalik nõuda korteri kasutamist. Asja materjalide järgi soovis hageja detsembris
2. a korterit kasutada. Hageja ei tuginenud oma nõudes korteri kasutamise võimatusele muul ajal kui
3. a detsember. 28.

§ 268

lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja müüs 30.12.2020 lepinguga korteri Eurotrade Corporation OÜ-le (I kd, tl 16 pöördel–22). Sellele järgnes täitemenetlus ja perioodil 07.04.2021–14.04.2021 toimunud avalikul enampakkumisel omandas korteri Real Estate Invest OÜ, kes kanti 27.04.2021 kinnistusraamatusse korteri omanikuna (I kd, tl 13–15, tl 26–29 pöördel). Eeltoodust nähtuvalt ei ole kostjal võimalik kingitud ese alusetu rikastumise sätete alusel hagejale tagastada. 29.

§ 1032

lg 2 sätestab, et kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal.

1. Korteri harilik väärtus tuleb tuvastada tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Hagejal tekkis vastav õigus
2. a märtsis, kui ta taganes kinkelepingust. Hageja leidis, et korteri harilik väärtus oli 200 000 eurot, sest
3. a aprillis müüdi korter avalikul enampakkumisel 205 000 euroga (I kd, tl 29). Kohus ei nõustu hagejaga, et avalikul enampakkumisel korteri võõrandamisest saadud raha näitab korteri harilikku väärtust. Kohtule esitatud kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et koos korteri müügiga avalikul enampakkumisel kustutati korterit koormanud hageja kasuks seatud tähtajatu isiklik kasutusõigus (I kd, tl 13–15). Seega näitab avaliku enampakkumise tulem korteri väärtust ilma tähtajatu isikuliku kasutusõiguseta. Mainitud servituut võib aga kinnisasja väärtust oluliselt mõjutada. Kohus ei pea võimalikuks lähtuda korteri hariliku väärtuse tuvastamisel kohtule esitatud 17.12.2020 hindamisaktist, kuna see kajastab korteri väärtust (185 000 eurot) ilma isikliku kasutusõiguseta. Kohtule on esitatud 30.12.2020 korteri müügileping, millega kostja võõrandas korteri Eurotrade Corporation OÜ-le hinnaga 120 000 eurot. Lepingu p 1.5.3 järgi oli korter koormatud tähtajatu isikliku kasutusõigusega hageja kasuks (I kd, tl 16–22). Kohus leiab, et korteri hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal saab 30.12.2020 lepingu abil tuvastada. Lepingus välja toodud korteri maksumus kajastab selle väärtust olukorras, kus korterile on seatud tähtajatu isiklik kasutusõigus. Müügilepingu sõlmimise ja hagejal tagasinõudmise õiguse tekkimise vahel on küll ajaline vahe kolm kuud, kuid kohtule ei ole esitatud muid tõendeid tähtajatu isikliku kasutusõigusega koormatud korteri väärtuse kohta seisuga märts 2021 ning vahemik korteri võõrandamise (30.12.2020) ja tagasinõudmise õiguse tekkimise (märts 2021) vahel ei ole ülemäära pikk, et korteri väärtus oleks selle perioodi jooksul oluliselt muutunud. Tuginedes 30.12.2020 lepingule tuvastab kohus, et korteri harilik väärtus tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal oli 120 000 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 120 000 eurot. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on

§ 268lg 1, § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2.

1. Kostja väited korteri võõrandamisel hüpoteegipidajale makstud summadest ja kostja poolt saadud tulust ei ole korteri hariliku väärtuse seisukohalt olulised (kostja 26.08.2021 menetlusdokumendi p 4.16 (I kd, tl 126–132) ja kohus jätab need tähelepanuta.
2. Hageja nõue rahuldatakse ca 50% ulatuses, mistõttu jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Mainitud põhjusel puudub vajadus määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks. 10
3. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).
4. Kohus on kohaldanud hageja taotlusel hagi tagamise abinõusid, seades kostja kinnisasjadele kohtulikud hüpoteegid kogusummas 120 000 euro ning arestides kostja pangakonto 45 000 euro ulatuses (Harju Maakohtu 07.05.2021 kohtumäärus (I kd, tl 62) ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2021 kohtumäärus (I kd, tl 136–140). Hageja nõue kostja vastu on erinevate abinõudega tagatud summas kokku 165 000 euro. Kuna hageja nõue rahuldatakse osaliselt, tuleb TsMS § 386 lg 4 järgi vastavas ulatuses tühistada ka hagi tagamine. Hageja nõue jääb rahuldamata 45 000 euro ulatuses (200 000 eurot – 120 000 eurot). Kohus peab võimalikuks muuta kohaldatud hagi tagamist ja tühistada kostja pangakonto aresti 45 000 euro ulatuses. Ülejäänud osas jääb kohaldatud hagi tagamise abinõu (kostja kinnisasjadele seatud kohtulikud hüpoteegid kogusummas 120 000 eurot) otsuse täitmise tagamiseks jõusse (TsMS § 442 lg 5). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2025 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 29.02.
5. 11