← Eesti

1-23-6834/138

Obsah (13)§ 201§ 209§ 329§ 49§ 64§ 65§ 73§ 35§ 344§ 34§ 14§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi ja menetluse liik Vaidlustatud kohtuotsus Apellandid Apellatsioonimenetluse pooled A

§ 201

lg 2 p 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 329 järgi - Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing süüdistuses

§ 201lg 3 ja § 209 lg 3 järgi Viru Maakohtu 9.

septembri

  1. a otsus - Jaan Nurk - Jaan Nurga kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi Süüdistatavad - Jaan Nurk, isikukood 34811135219, kindel elukoht puudub, viibib vahi all Viru Vanglas, pensionär, kriminaalkorras korduvalt karistatud, tõkend vahistamine alates
  2. juulist 2023 - Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing, registrikood 10876006, asukoht Põdruse küla, Haljala vald, Lääne-Viru maakond; varem karistamata Kaitsja - vandeadvokaat Ahto Sirendi Prokuratuur - esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma Kannatanud - E.R. , R.K. , A.K. , E.P. , T.R. , E.N. , L.K. , J.G.R. , A.S. , P.H. , V.Õ. , E.S. , R.R. , P.R. , E.M. , A.M.
  3. veebruar 2025, suuline menetlus Süüdistatav ja juriidilisest isikust süüdistatava seaduslik esindaja Jaan Nurk Kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi Prokuratuuri esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Viru Maakohtu
  5. septembri
  6. a otsus osas, millega Jaan Nurgale mõisteti

§ 201

lg 2 p 1 järgi 2 aastat vangistust,

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 3 aastat ja 6 kuud vangistust ning

§ 329järgi 6 kuud vangistust.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista Jaan Nurgale

§ 201

lg 2 p 1 järgi karistuseks 1 aasta vangistust,

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 3 aastat ja 5 kuud vangistust ning § 329 järgi 5 kuud vangistust. 3. Muuta maakohtu otsuse põhiosa

§ 201

lg 2 p 1 järgi omastamise süüdistust puudutavas osas käesoleva otsuse põhjendustega.

  1. Ülejäänud osas, sealhulgas liit- ja lisakaristuse mõistmise osas, jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus Jaan Nurgale täiendava kohtupsühhiaatria- ja psühholoogiaekspertiisi määramiseks.
  3. Jätta Jaan Nurga ja tema kaitsja taotlused süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata.
  4. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
  5. Määrata OÜ-le Ahto Sirendi Advokaadibüroo apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 1422 eurot 28 senti (sealhulgas käibemaks 256 eurot 48 senti). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatavate advokaadist kaitsja või kannatanud advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. A. SÜÜDISTUS (I) Jaan Nurga ja Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ süüdistus karistusseadustiku (

) § 201 lg 2 p 1 ja § 201 lg 3 järgi

  1. J. Nurk pööras Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ juhatuse liikmena ebaseaduslikult enda kasuks talle usaldatud võõrast vara.
  2. veebruaril 2021 volitas T.R. selle büroo juristi J. Nurka esindama end võlanõude vaidluses K.H. iga. J. Nurk pidi aitama T.R. t nõuda K.H. ilt võlga sisse. Selle eest tasus T.R.
  3. veebruaril 2021 J. Nurga büroole 600 eurot. Paar nädalat hiljem teatas J. Nurk T.R. le, et ta sai K.H. ilt võlasumma 1800 eurot, mille viimane saatis väidetavalt kulleriga J. Nurgale.
  4. märtsil ja
  5. mail 2021 tasus K.H. võla katteks J. Nurga arvelduskontole vastavalt 350 ja 220 eurot. J. Nurk ei edastanud aga võlasummasid T.R. le ega lubanud T.R. l ja K.H. il omavahel suhelda. Kokku pööras J. Nurk enda kasuks 2370 eurot. J. Nurka on varem karistatud Viru Maakohtu
  6. detsembri
  7. a otsusega kriminaalasjas nr 1-221718

§ 201lg 1 järgi. Samuti on ta varem toime pannud kelmuse. 2

(18)2. Samadel asjaoludel süüdistatakse Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ-d

§ 201lg 3 järgi.

(II) Jaan Nurga ja Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ süüdistus

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 209 lg 3 järgi 3.

J. Nurk lõi alates

  1. aasta jaanuarist
  2. aasta juulini erinevatele inimestele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse. Sellega tekitas ta neile varalist kahju, J. Nurgal oli varalise kasu saamise eesmärk. Pettus seisnes eeskätt selles, kuidas J. Nurk küsis neilt laenu, kuna ta vajas väidetavalt raha seoses välismaalt endale laekuma pidanud päranditega (nt pärandite kättesaamiseks, asjaajamiseks, riigilõivu tasumiseks jm). A.K. ile rääkis J. Nurk ka sellest, et tema tütar on võlgades ja maja, kus nad elavad, võidakse ära võtta, mistõttu vajas J. Nurk enda sõnul kiiresti raha, et seda ei juhtuks. E.S. le saatis J. Nurk väidetava kirjavahetuse välispankadega, mille palus kohe pärast läbilugemist kustutada. P.R. ile kõneles J. Nurk muu hulgas sellest, kuidas tal on tarvis ettemaksu selle eest, et ta hakkab teda abielu lahutamise kohtuasjas esindama. P.H. ule ütles J. Nurk, et tal on vaja laenu tütre pangalaenu tasumiseks. E.M. ile sõnas J. Nurk, et ta kaotas rahakoti ja vajab raha, hiljem rääkis ka väidetavast peatselt saabuvast rahasaadetisest. A.S. ale lubas J. Nurk õigusabi osutada naabriga vaidluses ja küsis selle eest ettemaksu, ent J. Nurk õigusabi ei andnud ja raha ka ei tagastanud. J. Nurk kannatanutele laenuks saadud raha ei tagastanud. J. Nurka on varem karistatud Viru Maakohtu
  3. detsembri
  4. a otsusega

§ 201lg 1 järgi.

Ta tekitas kelmustega suure varalise kahju. 4. A.S. a suhtes toime pandud kelmuses süüdistatakse ka Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ-d

§ 209lg 3 järgi.

(III) Jaan Nurga süüdistus

§ 329järgi 5.

J. Nurgale mõisteti Viru Maakohtu

  1. jaanuari
  2. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-9179

§ 49alusel lisakaristuseks juristina töötamise keeld üheks aastaks.

Sellegipoolest osutas ta õigusteenust Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ juristina ajal, mil ta kandis seda karistust:

  1. veebruarist 2019 kuni
  2. veebruarini 2020 osutas ta seda teenust T.V. ale, A.P. ile, I.L. ile ja L.A. le. B. MAAKOHTU OTSUS (I) Resolutiivosa
  3. Viru Maakohtu
  4. septembri
  5. a otsusega: 1) tunnistati J. Nurk süüdi

§ 201lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 2-aastase vangistusega; 2) tunnistati J.

Nurk süüdi

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning talle mõisteti selle eest karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust; 3) tunnistati J. Nurk süüdi

§ 329järgi ja teda karistati 6-kuulise vangistusega; 4) mõisteti J.

Nurgale

§ 64

lg 1 järgi liitkaristuseks 4 aastat vangistust, mida suurendati

§ 65lg 2 alusel Viru Maakohtu 5.

detsembri 2022. a otsusega mõistetud ära kandmata karistuse võrra, saades liitkaristuseks 5 aastat 6 kuud ja 18 päeva vangistust; 5) võeti J. Nurgalt

§ 49alusel juristina töötamise õigus kolmeks aastaks; 6) J.

Nurga vahistamine jäeti muutmata; 7) tunnistati Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ süüdi

§ 201lg 3 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 7000 eurot; 3

(18)8) tunnistati Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ süüdi

§ 209

lg 3 järgi ja talle mõisteti rahaline karistus 6000 eurot; 9) mõisteti Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ-le

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks rahaline karistus 10 000 eurot; 10) jäeti Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ-le mõistetud rahaline karistus

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata; 11) rahuldati 15 kannatanu tsiviilhagid täies ulatuses. (II) Põhiosa 7. Omastamise süüdistus on tõendatud eeskätt kannatanu T.R. ja tunnistaja K.H. i ütlustega, aga ka paljude kirjalike tõenditega. T.R. volitas J. Nurka esindama end võlanõude vaidluses K.H. iga. Nõutavat võlga saab pidada J. Nurgale usaldatud võõraks varaks

§ 201lg 1 mõistes.

K.H. tasus võla J. Nurgale, tehes talle kaks pangaülekannet ja saates ühe korra sularaha 1800 eurot. Kuigi J. Nurk pidi edastama K.H. ilt laekunud raha T.R. le, ei teinud ta seda. Samuti on nii isikuliste kui ka kirjalike tõenditega tuvastatud J. Nurga süü kõigis kelmuse episoodides. Ta lubas laenud tagasi maksta õigel ajal, aga ei teinud seda. Pettuse tõttu sattusid kannatanud eksimusse, mis viis varakäsutuse ja varalise kahju tekkimiseni. J. Nurk soovis saada varalist kasu. Ta teadis, et pärandeid, millest ta kannatanutele rääkis, pole olemas. J. Nurk rääkis erinevatele kannatanutele erinevatest riikidest, kust ta väidetavat pärandit ootas ja tõi erinevaid ettekäändeid, miks tal raha tarvis oli. J. Nurk koostas ise väidetava pangadirektori, maksubüroo direktori jt ametiisikute kirjad, kuna sellised isikud ei kirjuta eesti keeles ning kirjapilt, stiil ja vead on samad nagu J. Nurga enda koostatud erinevates dokumentides. Lisaks pole eluliselt usutav, et kõrgharidusega jurist (isegi arvestades tal tuvastatud kerget kognitiivset defitsiiti) usub väidetavalt seda, et talle pakutakse pidevalt suurtes summades pärandeid ja annetusi. A.K. juhtis J. Nurga tähelepanu vähemalt juba alates 2021. aasta sügisest sellele, et Clearing Banka ja väidetavalt pangadirektorit Karlsson Björklundi ei ole olemas, kuid Jaan Nurk ei teinud sellest väljagi, mis süvendab veendumust, et ta teadis seda isegi ja koostas need kirjad ise, et olla kannatanutele usutavam ja luua kannatanutele ebaõige ettekujutus laenu tagasimaksmise osas. Samuti lubas J. Nurk osutada P.R. ile ja A.S. ale õigusabi, mille eest tasusid kannatanud talle ettemaksu. J. Nurk õigusabi ei osutanud ja palvetele vaatamata ei maksnud ta raha tagasi. Tõendatud on ka süüdistus

§ 329järgi kõigis episoodides.

8. Ekspertiisiakti nr 7.1-3/512 järgi oli J. Nurgal talle süüks arvatud tegude ajal kerge kognitiivsete funktsioonide häire. Ekspertiisiga ei tehtud kindlaks

§-s 34 loetletud rasket psüühikahäiret. Kõneleda ei saa ka piiratud süüdivusest

§ 35järgi.

J. Nurgal tuvastatud kerge kognitiivne defitsiit ei piiranud oluliselt tema võimet saada aru enda tegude tähendusest ja nende tagajärgedest.

  1. J. Nurka tuleb karistada vangistusega. Tema süü on üle keskmise, teda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud sarnastel asjaoludel kuritegude toimepanemises ajaliselt lühikese vahe järel. Kohaldada tuleb ka lisakaristust. C. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD (I) Apellatsioonid
  2. Maakohtu otsuse vaidlustasid kaitsja ja J. Nurk. 4

(18)(a) J. Nurga ja Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde kaitsja apellatsioonid Taotlused
  1. Kaitsja taotleb: 1) maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist ning 2) täiendava ambulatoorse kohtupsühhiaatria- ja psühholoogiaekspertiisi määramist J. Nurga vaimse seisundi ja vastutusvõime täpsustamiseks või; 3) kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seisukohad
  2. Ekspertiisiakti nr 7.1-3/512 järgi oli J. Nurgal esineva kerge kognitiivse defitsiidi tõttu tema arusaamine oma teo tähendusest ja selle tagajärgedest piiratud ning see mõjutas tema tegusid. Vastamata on jäänud, kui palju mõjutas kerge kognitiivne defitsiit J. Nurga arusaamisvõimet. Aktist nähtub, et J. Nurgal on häiritud keerukama info töötlus-, analüüsi-, otsustus- ja planeerimisvõime ning omandatud info mälust ammutamine ja sellega opereerimine. Seetõttu ei suuda süüdistatav süüdistust täielikult mõista. Kaitsjal ei õnnestunud näiteks R.K. t puudutavas episoodis J. Nurgaga pea üldse nõu pidada. Sama oli tegutsemiskeelu osas. Süüdistatav saab apellatsioonimenetluse ajal 76-aastaseks ja vahistamine on tema tervist halvendanud. 5
(18)
  1. Süüdistatav tunnustab enamikke nõudeid. Kohus on petmist tõlgendanud suvaliselt, leides, et sellele viitab lubaduste andmine lepingu sõlmimise ajal, et laen tagastatakse õigel ajal. Kaitsja nõustub sellega, et süüdistatav lõi kannatanutes ebaõige ettekujutuse pärandite ja annetuste olemasolust ning laenatud raha intressiga tagasisaamises. Neid pärandeid ja annetusi ei ole tegelikult olemas, vaid rahvusvahelised kelmid on need raha saamiseks välja mõelnud. Miski ei tõenda aga, et süüdistatav lõi kannatanutele teadvalt ebaõige ettekujutuse. Ta usub siiani, et pärandid ja annetused on päris. Tagantjärele mõeldes jääb ta korraks mõtlema ja möönab, et üks pärand võis olla pettus, kuid siiski tõrjub selle mõtte. Süüdistatav ei saanud raha laenamisest kasu. Ta on ka enda raha rahvusvahelistele kelmidele andnud. Kohus ei põhjendanud, millised tõendid näitavad, et süüdistatav oli teadlik sellest, et pärandusi või annetusi pole tegelikult olemas. Kohtus uuriti süüdistatava kirjavahetust ja ülekandeid, mis tõendavad, et teda peteti, kuid tema sellest aru ei saanud. Kerge kognitiivne defitsiit välistab süüdistatava tahtluse kelmuse osas.
  2. E.N. on hoopis ise süüdistatavale võlgu. Nende omavahelised suhted on vaenulikud ega ole välistatud, et E.N. valetab. Summades, mida E.N. endale laenas ja enda väitel süüdistatavale edasi laenas, on selge erinevus. Seega pole kõrvaldatud kahtlust, et raha kulutas E.N. mujale. Tegu on eraõigusliku laenulepinguga, mille täitmiseks on teised vahendid.
  3. Süüdistatav ei eita, et sai R.K. lt laenuks raha, kuid ei oska välja pakkuda, mis summas ta laenu sai. Ta eitab ka ülekandeid, mida kohtus uuriti, väites, et tal on teisiti meeles. Ta pole selles osas süüdistusest aru saanud ja temaga ei saa selles osas konsulteerida. Olenemata omaksvõtmisest puudus ka selles osas teadlik ja tahtlik eksitamine.
  4. J. Nurk võttis endale kohustuse saada Soomes elavalt K.H. ilt kätte T.R. võlg. Süüdistatav eitas, et sai raha kulleri vahendusel. Pärast K.H. i ristküsitlust lasi süüdistatav tütrel kulleriga saadud pakki lähemalt uurida ja tütar avastas põhja alla peidetud 1800 eurot. Süüdistatavani see raha jõudnud pole ja tütrega ta ühendust ei saa. Süüdistatav väidab, et peatas T.R. ga sõlmitud lepingu täitmise, sest viimane varjas tema eest asjaolusid ja ta soovib kulleritasu 350 euro hüvitamist. Süüdistatav tunnistab võlgnevust, kuid see on eraõiguslik olukord ja omastanud ta midagi pole.
  5. Süüdistatav väidab, et juristina tegutsemise keelu ajal ei osutanud ta õigusabi ja sai tasu varasemate teenuste eest. Süüdistatava käitumine osutab sellele, et tema arusaamine oma tegudest ja tagajärgedest oli piiratud. Kohtuistungil ta end tegudes süüdi ei tunnistanud, kuid kinnitas kõiki fakte, mis tõendasid, et ta tegutses juristina.
  6. J. Nurga kerge kognitiivne defitsiit piirab tema arusaamist oma tegude tähendusest ja nende tagajärgedest. Kuna on kõrvaldamata kahtlus, kas süüdistatav oli süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal süüdiv, tuleb ta õigeks mõista.
  7. J. Nurga ja T.R. vahel oli kahe eraisiku vaheline õigussuhe. Õigusbüroo arvele laekus küll T.R. lt ettemaks, kuid J. Nurk kasutas äriühingu pangakontot kui enda isiklikku. T.R. selgitas kohtus, et õigussuhe oli tema ja J. Nurga kui eraisiku vahel. Seda ei väära ka asjaolu, et T.R. volikirjas on J. Nurga tegutsemise kohaks märgitud OÜ Õigusbüroo Tõde Jaan Nurk. Ühestki tõendist ei nähtu, et J. Nurk tegutses õigussuhtes osaühingu juhatuse liikme ja ainuosanikuna. K.H. kandis T.R. võla J. Nurga enda, mitte osaühingu kontole. Ka kulleritasu maksis J. Nurk enda, mitte osaühingu rahast. 6
(18)
  1. A.S. al ja Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ-l oli õigusabi osutamise leping, mille alusel tegi A.S. ettemakse. A.S. kuulis sõbrannadelt, et J. Nurka on karistatud ja hakkas tasu maksmist petmiseks pidama. Lepingut tuleb täita, kuid selleks on teised vahendid ja seda ei tohiks lahendada karistusõiguslikult. J. Nurk võttis õigusabi andmist tõsiselt ja koostas hagi. J. Nurk selgitas, miks õigusabi osutamine venis. Ta ei saa vahistatuna õigusabi anda. (b) J. Nurga apellatsioon
  2. J. Nurk taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda vahi alt vabastamist.
  4. aasta jaanuaris saadeti süüdistatavale Rootsi Kuningriigist e-kiri ettepanekuga võtta vastu väliseestlase pärandus 1,5 miljonit eurot. Alguses tundus see ettepanek absurdne, kuid pärast mitmeid konsultatsioone võttis süüdistatav ettepaneku vastu. Pärimismenetlus toimus Rootsi Clearing panga juhi vahendusel. Süüdistatav tegi makseid, kuid kui sooviti täiendavat tasu, tundus, et midagi oli valesti. Pärast täiendavaid konsultatsioone telefoni teel sai ta kinnituse, et kõik on aus ja õige. Kahe nädala pärast sai süüdistatav e-kirjaga testamendi Inglismaalt kaugelt sugulaselt, kuid pärimismenetlus oli peatatud ja tasuda oli vaja ülekandekulud summas 2000 eurot. Teda hoiatati, et peaks tasumisega kiirustama, muidu võib kõik nurjuda. Pärast korduvaid läbirääkimisi tehti süüdistatavale pakkumine võtta vastu annetusfond summas 250 000 eurot M. Steinbergilt Prantsusmaalt. Pakkumine tundus jälle üllatav, kuid usutav, sest proua on väliseestlane ja ta on süüdistatavaga palju suhelnud. Vahistamise tõttu suhtlus katkes.
  5. 2018–2019 olid süüdistatava perekonnas probleemid, tema abikaasa ja laste ema suri raske haiguse tõttu ning tütre elukaaslane lahkus pere juurest. Tütar elas seda raskelt üle ja süüdistatav pidi teda korduvalt haiglasse viima, mis mõjus tallegi stressirohkelt ja mõjutas tema töötamist juristina. Süüdistatav on osutanud õigusabi edukalt 25 aastat. Enamus kliente on hinnanud tema head õigusabiteenust. Ta pole kelleltki raha välja pressinud, vaid küsis laenu pärandite ja annetuste kättesaamiseks. Tagasimakse pidi toimuma kohe pärast pärandite ja annetuste kättesaamist. Vahistamise tõttu ei saanud süüdistatav pärandeid ja annetusi kätte.
  6. A.S. palus süüdistatavalt abi seoses kahjunõudega ja lepiti kokku õigusabi maksumuses, mille A.S. täielikult ettemaksuna tasus. Süüdistatav saab õigusabi edasi anda, kui ta vahi alt vabaneb.
  7. T.R. küsis õigusabi, et võlgnik K.H. talle võla tasuks. Süüdistatav sai võlgnikult ülekandega 570 eurot kätte. 1800 euro tasumise korraldas süüdistatav kulleri vahendusel ja kulleri tasu oli 350 eurot, mille tasus esindaja. T.R. l on kohustus kulleritasu süüdistatavale hüvitada.
  8. A.K. tasus kohtutäiturile süüdistatava tütre võla 1400 eurot ja süüdistatav pidi talle poole aasta jooksul selle tagasi maksma, kuid tal ei olnud selleks raha. Süüdistatav tasub võla vahi alt vabanedes. Tegemist on tsiviilõigusliku laenulepinguga.
  9. T.V. a, I.L. , L.A. ja A.P. ei tasunud tegutsemiskeelu ajal õigusabi andmise eest, vaid varem osutatud teenuste eest. Süüdistatav ei mäleta, et oleks tegutsemiskeelu ajal õigusabi osutanud.
  10. Süüdistatav osutas P.R. ile õigusabi 400 euro eest seoses abielulahutusega, koostades hagi, nõustades klienti ja tasudes riigilõivu. Õige nõue peab olema 438 eurot.
  11. Süüdistatav osutas A.R. ile ja E.R. ile õigusabi seoses lähenemiskeelu ja kinnisvaravaidlusega peamiselt telefoni teel. Menetlus toimus kolm kuud. Pika läbirääkimise tulemusena saavutati kohtuväline kokkulepe. Õigusabiteenuse eest on tasumata 6000 eurot. 7
(18)
  1. Vahi all viibimine on kahjustanud süüdistatava tervist ja põhjustanud stressi. Ta üritas taotleda laenu pangalt, et pärandite menetluskulude eest tasuda, kuid pangast laenu ei antud. Seega ei jäänud muud üle, kui küsida laenu tuttavatelt ja klientidelt. Laenu lubas ta tagasi maksta intressiga kohe pärast päranduste laekumist. Vahistamise tõttu ei saanud ta laenu tagasi maksta. Väidetavad kelmuse episoodid on tsiviilvaidlused. Süüdistatav pole kedagi petnud. Ka väidetavad kannatanud on selgelt öelnud, et süüdistatav küsis laenu pärandi vormistamiseks, lubades laenu tagasi maksta.
  2. Maakohtu otsus on ebatäpne ja süüdistatava süü on tõendamata. (II) Ringkonnakohtu istung
  3. Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsja ja J. Nurk apellatsioonides esitatud taotluste ja seisukohtade juurde. Prokuratuuri esindaja palus jätta apellatsioonid rahuldamata.
  4. J. Nurk esitas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse. Kaitsja märkis, et esitas maakohtus samuti kahju hüvitamise taotluse. D. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Sissejuhatus
  5. Kolleegium nõustub valdavalt maakohtu tõendite analüüsiga ja leiab, et apellatsioonides väidetu ei too kaasa õigeksmõistvat otsust. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata kõiki vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolusid ja põhjendusi ning piirdub süüküsimuse osas peaasjalikult apellatsioonidele vastamisega. Väljaspool kaebuste piire on kolleegium seisukohal, et maakohus eksis J. Nurgale karistust mõistes. Kolleegium annab esmalt hinnangu J. Nurga omastamise süüdistusele (I). Otsuse II osas on käsitletud kelmuse süüdistust, mille ringkonnakohus jagab omakorda kaheks: laenude võtmine (a) ja õigusteenuse osutamine (b). Pärast seda hindab kolleegium lisakaristuse täitmisest kõrvalehoidmise süüdistust (III) ja lahendab J. Nurga süüvõime küsimuse (IV). Seejärel analüüsib ringkonnakohus Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing vastutust (V). Otsuse VI osas võtab kolleegium seisukoha J. Nurga karistuse suhtes. Lõpetuseks peatub ringkonnakohus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlustel (VII) ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulu hüvitamise taotluse (VIII). (I) J. Nurga süüdistus omastamises
  6. Kolleegium leiab omastamise süüdistust puudutavas osas, et maakohus tuvastas faktilised asjaolud menetlusõigust järgides. Küll aga muudab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse põhjendusi. Maakohus märkis muu hulgas, et „[n]õutavat võlga saab pidada usaldatud varaks

§ 201mõttes“.

Kolleegium seda ei jaga. Menetletaval juhtumil saab omastamise objektina käsitada K.H. ilt J. Nurgale kantud 570 eurot ja talle kulleriga saadetud 1800 eurot sularaha, mitte aga kogu väidetavat võlga, mis K.H. il T.R. ees oli (väidetavalt oli K.H. veel võlgu 4000– 5000 eurot) (vt nt maakohtu otsuse lk 35). Ka maakohtu otsusest nähtub lisaks toodud seisukohale see, et kohus peab omastamise objektiks pigem just neid rahasummasid, mille K.H. kandis J. Nurgale ülekandega ja saatis kulleriga (nt maakohtu otsuse lk 38–39).

§ 201

lg-s 1 sätestatud omastamiskoosseisu objektiks on võõras vallasasi või usaldatud muu võõras vara. J. Nurk pööras ebaseaduslikult enda kasuks talle usaldatud pangakontol oleva vara 570 eurot (vt maakohtu otsuse lk 35 jj). J. Nurgale usaldatud muuks võõraks varaks ei saa aga pidada sularaha 1800 eurot, sest sularaha on

§ 201lg 1 järgi võõras vallasasi (RKKK 05.12.2014, 3-1-18

(18)52-14, p 12). Selle puhul tuleb kõne alla valduses oleva võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Lisaks märgib kolleegium järgmist.
  1. K.H. kandis J. Nurga pangakontole kokku 570 eurot (maakohtu otsuse lk 35–36). Kohtutoimikule on lisatud T.R. volikiri, millega ta volitas
  2. veebruaril 2021 J. Nurka järgmisteks toiminguteks: „Esindama mind [--] võla sissenõudmises ja võlanõude vaidluses K.H. iga. Selleks volitan volitatavat pidama läbirääkimisi, saama ja esitama õigussuhetest tulenevaid dokumente,koos kõigi seaduses ettenähtud õigustega, samuti kaebuse esitamisega kohtusse“ (V kd, tl 1). T.R. ütlustest järeldub, et ta oli J. Nurgaga kokkulepet sõlmides põhimõtteliselt nõus sellega (või vähemalt arvestas võimalusega), et J. Nurk küsib K.H. ilt raha ja annab selle alles siis T.R. le. Täpsemini sõnas T.R. järgmist: „Oleks ma teadnud sel ajal ja olnud nii tark kui praegu, siis oleksin kohe öelnud, et kui raha tuleb, et siis minu kätte või tuleb minu arvele, aga sellest me konkreetselt ei rääkinud [--] „[e]i, mina lootsin et kui [J. Nurk] raha tõi, et ju ta tuleb siis ükskord minu kätte ka. Me ei ela ju üksteisest eriti kaugel või siis saab ülekannet teha.“ (dtl 306–307). J. Nurk rääkis K.H. ile, et ta on T.R. esindaja, ja nõudis K.H. ilt T.R. võla tasumist. K.H. sai aru nii, et J. Nurk pidi „vahendama seda protsessi“ (dtl 360).
  3. Neil asjaoludel loeb kolleegium tõendatuks, et J. Nurk võis küsida T.R. volituse alusel K.H. ilt võla katteks makstavat tasu enda kätte, mille J. Nurk pidanuks seejärel saatma T.R. le. Niisugustel asjaoludel võib öelda sedagi, et K.H. ilt J. Nurgale ülekande tegemisega ei saanud selle omanikuks J. Nurk, vaid K.H. ilt temaga seotud pangakontole laekunud raha oli J. Nurgale T.R. poolt usaldatud muu võõras vara

§ 201lg 1 järgi.

Kuna J. Nurk ei andnud T.R. le üle talle K.H. ilt laekunud 570 eurot ja otsustas seda kasutada ning kasutaski ilmselt enda tarbeks (vt nt maakohtu otsuse lk 35), väljendas ta sellega sisuliselt soovi käituda edaspidi kõnealuse vara omanikuna (vt ka RKKK 15.03.2018, 1-13-5173/196, p 17). Seega pööras J. Nurk selle ebaseaduslikult enda kasuks.

  1. Kaitsja on seisukohal, et J. Nurk ei saanud kulleriga saadetud 1800 eurot kätte ja seda enda kasuks ei pööranud, sest selle avastas paki põhja alt J. Nurga tütar, kui J. Nurk oli vahi all. Ristküsitlusel sõnas J. Nurk, et ta sai kullerilt K.H. i saadetud pappkasti. Kaitsja küsis, mis pakis oli, ning J. Nurk vastas, et seal oli ilus tass ja 1800 eurot. Seepeale küsis kaitsja: „Kas 1800 eurot saite kätte? [--] Teiste sõnadega, 1800 eurot saite kätte või?” J. Nurk vastas esimesele küsimusele jaatavalt ja teisele, et „[j]ah, 1800 eurot sain kätte jah lõpuks, leidsin karbi põhjast üles selle, penoplasti vahel oli.“ (dtl 510–511). Ka kuu aega hiljem toimunud teisesküsitlusel sõnas J. Nurk prokurörile, et see 1800 eurot on tal alles (dtl 550). Alles pärast seda hakkas J. Nurk rääkima, et hoopis tema tütar leidis karbi põhjast 1800 eurot ja raha on tütre käes. Küsimuse peale, kust selline versioon järsku tekkis, vastas J. Nurk: „See tuli hiljem kõik välja, mul tekitas see rahulolematust, ma tahtsin asjale selgust saada ja see asi tuli kõik hiljem välja, kui ma olin juba vahi all.“ (dtl 550–551). Seega esineb J. Nurga ütlustes vastuolu. Kuna J. Nurk rääkis nii esmas- kui teisesküsitlusel, et ta võttis kullerilt paki vastu, ja jäi esmasküsitlusel kindlalt selle juurde, et ta sai pakis olnud 1800 eurot enda kätte, on ebausaldusväärne tema hilisem väide, et raha leidis hoopis tütar, kui J. Nurk oli vahi all.
  2. Lisaks on apellatsioonides väidetud, et T.R. peab tasuma J. Nurgale kulleritasu 300 eurot, mis on põhjuseks, miks pole J. Nurk T.R. le K.H. ilt saadud raha maksnud. Maakohus tegi kindlaks, et J. Nurgal polnud T.R. ega K.H. iga kokkulepet, et kumbki neist peab kulleritasu hüvitama (maakohtu otsuse lk 35–36). Kulleritasust hakkas J. Nurk rääkima alles siis, kui prokurör küsis juba mitmendat korda, miks J. Nurk T.R. le K.H. ilt saadud raha üle ei andnud (dtl 550–551), püüdes sellega enda käitumist põhjendada. Samas väitis J. Nurk, et nad ei leppinud kokku, kumb peab talle kulleritasu maksma. Kuna T.R. l ja J. Nurgal sellist kokkulepet polnud, leiab kolleegium, et apellatsioonide väited on põhjendamatud. 9

(18)
  1. Kolleegium leiab, et J. Nurgal tekkis 1800 euro sularaha enda kätte saades selle üle valdus, aga mitte omand, sest K.H. saatis sularaha J. Nurgale seepärast, et tasuda T.R. le võlg. J. Nurgal tulnuks see raha T.R. lt saadud volitust silmas pidades anda viimasele edasi. See tähendab, et sularaha 1800 eurot oli J. Nurga jaoks võõras ehk see kuulus teisele isikule. Arvestades seda, et J. Nurk ei andnud sularaha T.R. le ja on toonud kõigest ettekäändeid, miks ta seda teha ei saanud, pööras ta sularaha kui enda valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks (vt käesoleva otsuse eelmised punktid ja maakohtu otsuse lk 36). (II) J. Nurga süüdistus kelmuses (a) J. Nurga lubadused laenud tagasi maksta Objektiivne koosseis
  2. Maakohus tuvastas, et J. Nurk laenas üheteistkümnelt kannatanult erinevates summades raha väidetavalt välismaalt tulemas oleva pärandi jaoks ja lubas laenu suuremas summas tagasi maksta. E.N. laenas J. Nurgale juulis 2020 1000 eurot (maakohtu otsuse lk 15), A.R. ajavahemikul
  3. septembrist 2020 kuni
  4. juulini 2021 kokku 10550 eurot (maakohtu otsuse lk 16–17), E.S. ajavahemikul
  5. juulist 2021 kuni
  6. maini 2022 kokku 4546 eurot (maakohtu otsuse lk 20), A.M. ajavahemikul
  7. maist 2021 kuni
  8. juunini 2022 kokku 7890 eurot, millest J. Nurk 230 eurot tagastas (maakohtu otsuse lk 59–60), V.Õ. ajavahemikul
  9. juunist 2021 kuni
  10. veebruarini 2022 kokku 2080 eurot, millest J. Nurk 250 eurot tagastas (maakohtu otsuse lk 19–20, 60), R.R. juulis 2021 kokku 3450 eurot (maakohtu otsuse lk 21–22), P.R.
  11. novembril 2021 100 eurot (maakohtu otsuse lk 22–23), J.G.R.
  12. ja
  13. novembril 2021 kokku 1070 eurot (maakohtu otsuse lk 17–18 ja 52), L.K.
  14. veebruaril 2022 (maakohtu otsuse lk 18– 19) 1000 eurot, R.K. ajavahemikul
  15. juulist 2022 kuni
  16. augustini 2023 kokku 62 075 eurot (maakohtu otsuse lk 25–29 ja 55) ning E.P. juunis 2023 kokku 3040 eurot (maakohtu otsuse lk 24–25). A.K. ilt ja P.H. ult küsis J. Nurk alguses laenu küll muul põhjusel, kuid kui kannatanud raha tagasi küsisid, hakkas ta neilegi pärandusest ja suurema rahasumma laenamise soovist rääkima (maakohtu otsuse lk 14 ja 23).
  17. Kaitsja väidab apellatsioonis, et kuna summades, mida E.N. endale laenas ja väidetavalt edasi J. Nurgale laenas, on selge erinevus, võis E.N. valetada raha J. Nurgale laenamise kohta ning kulutada selle mujale. Ka J. Nurk leidis, et E.N. pole talle raha laenanud. E.N. ütluste järgi soovis J. Nurk laenata 1000 eurot päranduse dokumentide vormistamiseks ja lubas tagasi maksta 1400 eurot, kui saab päranduse kätte (dtl 432). Raha selle jaoks laenas E.N. H.N. e käest ja pani ise osa juurde (dtl 433). Kannatanu ütlustega on kooskõlas H.N. e öeldu, mille järgi soovis E.N. laenata 1000 eurot, kuid H.N. e naine sai anda 840 eurot. H.N. e teadis, et E.N. soovis raha laenata J. Nurga tarbeks (dtl 356–357). Seda kinnitab ka E.N. ja H.N. e naise vahel sõlmitud laenulepingu koopia (VI kd, tl 83–84) ning J. Nurga ja E.N. sõnumivahetus, milles J. Nurk lubas võla ära maksta (VII kd, tl 57–57 pd). Seega puudub alus kahelda E.N. ütlustes. Kolleegium peab tõendatuks, et E.N. laenas J. Nurgale 1000 eurot, mille viimane lubas tagasi maksta, kuid ei teinud seda.
  18. J. Nurk leiab, et ta osutas A.R. ile ja E.R. ile õigusabi 6000 euro väärtuses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et see on paljasõnaline väide, kuna selle tõendamiseks pole esitatud ühtki arvet. Samuti sõnas E.R. , et tema abikaasa küll soovis J. Nurga abi, et tütre vastu lähenemiskeeldu taotleda, kuid E.R. palus, et J. Nurk tema abikaasa maha rahustaks ja ütleks, et seda pole vaja. Seda J. Nurk ka tegi (dtl 232). Seegi tõendab, et õigusabi J. Nurk ja E.R. ile ei osutanud, vaid ta laenas raha pärandite jaoks (vt maakohtu otsuse lk 16–17). 10
(18)
  1. Kaitsja osutab sellele, et J. Nurk väidab, et ta pole andnud R.K. le sellises ulatuses laenu, nagu maakohus leidis. Seda väidet on maakohus põhjalikult analüüsinud ja tuvastas nõustumisväärselt, et R.K. pangakontodelt on raha kantud J. Nurga äriühingu kontodele ning R.K. tegi J. Nurga juhiste järgi ülekandeid erinevatele väidetava pärandiga seotud välismaa kontodele (maakohtu otsuse lk 25–29). Vastupidist J. Nurk tõendanud ei ole. Subjektiivne koosseis
  2. J. Nurk on menetletavas asjas väljendanud läbivalt seisukohta, et ta küsis laenu pärandite ja annetuse saamiseks ning maksab kõigile laenuandjatele raha tagasi. Kaitsja leiab, et J. Nurk on sattunud pettuse ohvriks, sest ta ei tea, et pärandusi ja annetust pole olemas ning ta ei ole seetõttu kellelegi selle kohta teadvalt ebaõiget ettekujutust loonud. Kolleegium sellega ei nõustu.
  4. augustil 2021 saatis A.R. J. Nurgale sõnumi, et nad on sattunud pettuse ohvriteks ja ta soovib laenatud raha tagasi (IV kd, tl 10). Ka A.K. andis J. Nurgale teada, et päranduste puhul on tegu pettusega. A.K. edastas J. Nurgale
  5. oktoobril 2021 Rootsi saatkonna esindaja kirja, kes ütles, et Rootsi Clearing panka pole olemas ja tegemist on ilmselgelt pettusega (maakohtu otsuse lk 14, VII kd, tl 103–105). Sellele vaatamata küsis J. Nurk
  6. novembril 2021 A.R. i tütrelt J.G.R. ilt laenu, et tasuda väidetavalt Rootsi pangast tuleva päranduse menetluskulu ning saatis talle kirjavahetuse Rootsi panga direktori Karlsson Björklundiga (maakohtu otsuse lk 17). Samuti küsis J. Nurk samadele põhjustele tuginedes laenu veel P.R. ilt, E.S. lt, V.Õ. alt, L.K. elt, P.H. ult ja E.P. ilt. J. Nurk ei eita, et teda teavitati pettusest (dtl 562). See näitab, et ta teadis juba varem, et tegemist on võimaliku pettusega ning ta otsustas kannatanute öeldut teadlikult eirata. J. Nurk sõnas, et kontrollis pärast A.K. i kirja panga ja direktori olemasolu ise saatkonnast. Küsimuse peale, kas saatkond väitis, et ta oli A.K. ile edastanud valeinfot, vastas J. Nurk, et suhtles hoopis Swedbanki direktoriga telefoni, Whatsappi ja meili teel (dtl 562). Asjaolu, et J. Nurk teadis, et ta ei räägi kannatanutele tõtt, näitab ka see, et ta ütles E.S. le järgmist: „Eesti pangad ei lase turvakaalutlustel välisülekandeid teha, põhjendavad paljude pettuste ja rahapesuga“. Seepeale saatis J. Nurk talle Itaalia pangakonto andmed, kuhu palus raha saata (VI kd, tl 144).
  7. Lisaks eelnevale väitis J. Nurk, et ta kontrollis pidevalt, kas talle saadetavad kirjad pärandite kohta on pettus ning suhtles ise Rootsi panga ja Karlsson Björklundiga (dtl 577). Seda, kas Karlsson Björklund on päriselt Rootsi panga direktor, kontrollis J. Nurk väidetavalt e-kirja ja telefoni teel, helistades tema büroo lauatelefonile (dtl 563). Samuti helistas Karlsson Björklund ka talle (dtl 561) ning saatis endast fotod, mis J. Nurga sõnul tõendab, et tegemist on ausa inimesega (dtl 565). Lisaks sellele konsulteeris ta Eesti Panga töötajatega, kes suunasid teda väidetavalt oma tegevust jätkama (dtl 561). Kuna sellist Rootsi panka ja direktor Karlsson Björklundi tegelikkuses olemas pole, ei olnud J. Nurgal võimalik ka selle olemasolus veenduda.
  8. J. Nurga sõnul teab ta väga hästi, et praegu liigub selliseid petuskeeme väga palju (dtl 565). Ta kinnitas seda, lausudes järgmist: „Ma olin nende pettustega palju kokku puutunud, mulle tehti neid petupakkumisi palju ja ma analüüsisin palju. Mulle ei ole see asi võõras ja see paistab ju kõik läbi. [--] Üks pakkumine oli 240 000, mingi mees teeb annetuse meie külaseltsile. Ma ütlesin, et meil on külaseltsile raha vaja, tee annetus sinna. Ütlesin, et makske ära, siis hakkas mulle raha ette lugema ja siis ta oli haige ja siis vahepeale kadus ära, siis ilmus uuesti välja. [--] Ma saingi aru, et see on puhas kelmus ja ma lõpetasin selle ruttu ära“ (dtl 571). Rootsi ja Inglismaa pärandid ning Prantsusmaa annetus, millele tuginedes ta kannatanutelt raha laenas, on tema sõnul aga päriselt olemas (dtl 562–566, IV kd, tl 122–124). Kuna J. Nurk tunneb enda sõnul sellised pettused ära, ei saa seda väidet usutavaks pidada. Ka kiire veebiotsinguga selgub, et Rootsi Euro Clearing panka ja Karlsson Björklundi ei ole olemas (dtl 230). Ometi väitis J. 11
(18)Nurk, et ta kasutas samuti Google’i otsingumootorit selle kontrollimiseks, ent tema jaoks oli kõik usaldusväärne (dtl 561 ja 577).
  1. V.Õ. ale kirjutas J. Nurk
  2. juunil 2021, et tal on kiiresti ülekannet vaja, siis saab ta homme pärandifondi kätte (IV kd, tl 96).
  3. juunil 2021 väitis ta, et ülekanne on küll tehtud, aga pärand veel laekunud ei ole (IV kd, tl 96 pd).
  4. juulil 2021 rääkis J. Nurk aga bürokraatlikest takistustest, mis paari päeva jooksul lahenevad, ning palus raha juurde maksta (IV kd, tl 97 pd). J. Nurk küsis V.Õ. alt raha juurde nii
  5. augustil,
  6. septembril,
  7. oktoobril, 13 oktoobril,
  8. novembril,
  9. novembril 2021 ning
  10. märtsil 2022, öeldes neljal korral, et küsib laenu viimast korda. Samuti kinnitas ta pea iga kord, et sel korral tuleb pärandifond kindlasti üle, ehkki alati ilmnevad uued probleemid, miks raha kätte ei saa ja mille jaoks on vaja raha juurde küsida. Lisaks sellele uuris J. Nurk, ega V.Õ. ei tea kedagi rahakat inimest, kes võiks talle raha laenata, ning mainis tihti, et tal on palju võlglasi, kes talle tagasi maksmisega viivitavad (IV kd, tl 96– 118). Sama moodi talitas J. Nurk R.K. ga, küsides pidevalt raha juurde ning süüdistades bürokraatiat, mille tõttu pole raha talle üle tulnud (IV kd, tl 131–162). Ka E.S. le kurtis ta bürokraatia ja selle kohta, et paljud kliendid on talle mitmeid tuhandeid võlgu, kuid lubas samuti raha juurde küsides pea iga kord, et see on viimane makse ja raha kantakse talle välismaalt kohe üle (VI kd, tl 117–144). Samuti nähtub vestlustest, et J. Nurk on pealetükkiv, tal on vaja raha väga kiiresti, et teha ruttu välismaale ülekanne, ning ta lubab kõigile kanda raha palju suuremas ulatuses tagasi (nt IV kd, tl 96, 120). V.Õ. ale lubab ta eraldada pärandist lõpuks 50 000 eurot (IV kd, 117 pd). Kolleegium peab kummastavaks, et J. Nurk palus kannatanutel päranditest ja laenu andmisest mitte kellelegi rääkida ning kustutada neile edasi saadetud välismaa kirjad, muu hulgas Karlsson Björklundi kirjad (IV kd, tl 25, 28, 110, 139). J. Nurk kirjutas
  11. aprillil 2021 A.R. ile, et suur summa laekus ta pangakontole, nagu ta oli lubanud ning pärand on seaduslik ja aus (IV kd, tl 7). Samas pole Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde OÜ pangakontole (V kd, tl 180) ega J. Nurga enda kontole (V kd, tl 214 pd, VI kd, tl 2) sel ajal välismaalt raha laekunud. Tähelepanu väärib seegi, et J. Nurk nimetas erinevaid riike, kust pärand pidi väidetavalt saabuma.
  12. R.K. le kirjutas J. Nurk
  13. juulil 2022, et talle on pärandatud kaks korterit Prantsusmaal ja pärandi ülekanne Rootsist viibib natuke.
  14. augustil 2022 märgib, et rahastamist vajab veel üks projekt, sest ta tegi taotluse Rahvusvahelisele Valuutafondile, saamaks 10 000 eurot toetust, kuid
  15. septembril 2022 kirjutas J. Nurk laenusooviga, sest ta taotles Rahvusvaheliselt Valuutafondilt 20 000 eurot. Samuti palub ta raha mingisuguse pangakaardi avamiseks.
  16. oktoobril 2022 kinnitab J. Nurk järgmist: „[M]uide see summa on tõesti viimane, mida ka kinnitati ja korduvalt LHV panga poolt !! Kui maksame täna kiirelt ära 670 € on meil õhtuks või hiljemalt homme hommikul 20 000 € käes 100 % ja minu kontol !! Siin pole enam kahtlust“. Pärast seda kirjutas J. Nurk aga seda, et oli vara rõõmustada ja palub raha veel juurde. (IV kd, tl 131–162.)
  17. Apellatsioonis väidab J. Nurk, et ta küsis laenu pärandite ja annetuse kättesaamiseks ning tagasi pidi ta maksma kohe pärast seda, kui need talle laekuvad. Pärandeid ja annetust ei saanud süüdistatav enda sõnul kätte aga vahistamise tõttu. Samas nähtub tõenditest, et pärandi ja annetuse pidi ta kätte saama juba aastaid tagasi ning kannatanutele on ta lubanud raha tagasi maksta juba alates
  18. aastast (nt IV kd, tl 97–118, VI kd, tl 117–144). Kokkuvõttes näitavad J. Nurga ütlused ning tema käitumine ja suhtlus kannatanutega, et ta teadis, et pärandusi ja annetusi tegelikult olemas ei ole, kuid kasutas neid ettekäändena kannatanutelt raha saamiseks. Lisaks sellele muutusid aastate vältel ka põhjused, miks J. Nurgal oli vaja raha laenata. J. Nurk tegi A.K. ile
  19. aasta alguses ettepaneku investeerimiseks selliselt, et viimane laenab talle raha, kuna J. Nurk ei saanud väidetavalt Tartus asuvast ühistust oma tähtajalist hoiust välja võtta ja muidu läheb tema kinnistu sundmüüki. Raha tagasi küsides rääkis J. Nurk kõigepealt Prantsusmaa ja seejärel hoopis Rootsi pärandist (maakohtu otsuse lk 14). P.H. ule kurtis J. Nurk 12
(18)
  1. aastal oma rasket elu, et saada laenu. Kui J. Nurk oli laenu saanud, hakkas ta raha vaid juurde küsima, põhjendades seda väidetava Rootsi pärandiga. E.M. ilt küsis ta
  2. aastal aga raha seetõttu, et tal on väidetavalt suurem summa raha kaotsi läinud (maakohtu otsuse lk 23–24). Seega küsis J. Nurk pidevalt erinevatelt kannatanutelt laene ja muutis selgitusi selle kohta, mille tarbeks tal seda vaja on. See kõneleb sellest, et J. Nurk soovis saada kerge vaevaga raha ega mõelnud kannatanutele päriselt raha tagasi maksta.
  3. Kaitsja sõnul näitab asjaolu, et J. Nurk kandis kogu raha tundmatutele välismaa pangakontodele, et ta oli ise pettuse ohver. Kolleegium möönab, et on ebaselge, kes on isikud, kelle nii Eesti kui ka välismaa kontodele J. Nurk raha kandis. Selle pidanuks menetleja kohtueelses menetluses välja selgitama. Teisalt on kolleegium seisukohal, et see pole praeguse kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrav, sest maakohtu otsuses tuvastatuga ja käesoleva otsuse eelmistes punktides toodud küsitavused osutavad sellele, et J. Nurk lõi suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust kannatanutele teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse. Teisedki kelmuse subjektiivsed tunnused on vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt tuvastatud (maakohtu otsuse lk 29–30). (b) J. Nurga lubadused õigusteenust osutada
  4. A.S. soovis saada J. Nurgalt õigusabi, et esitada naabri vastu kohtusse hagi. Selle eest maksis A.S. J. Nurgale
  5. veebruaril 2023 4000 eurot ettemaksuna ja J. Nurk lubas hagi koostada kahe nädala jooksul ning selle A.S. ale saata. Kui A.S. hagi kätte ei saanud, helistas ta J. Nurgale mitu korda, kuid J. Nurk vastas kõigepealt, et ta on alustanud naabri kohta juurdlust ning seejärel, et ta on haige ja kukkus.
  6. juunil 2023 lubas J. Nurk tuua hoopis 4000 euro eest puid, millega A.S. ei nõustunud. Õigusabi J. Nurk A.S. ale ei osutanudki. (Maakohtu otsuse lk 45–46, dtl 215–219.) Apellatsioonides on leitud, et J. Nurk ei saanud vahistamise tõttu õigusabi osutada. Ta vahistati
  7. juulil
  8. Kuna hagi lubas ta koostada alates
  9. veebruarist 2023 kahe nädala jooksul, ei takistanud vahistamine õigusabi osutamist ega A.S. ale raha tagasimaksmist. Seega pole usutav väide, et J. Nurk osutab pärast vahi alt vabanemist õigusabi edasi.
  10. Maakohus tuvastas, et P.R. pöördus J. Nurga poole õigusabi saamiseks ja maksis selle eest 738 eurot ettemaksu. Pärast seda küsis J. Nurk 100 eurot laenu hagilt riigilõivu tasumiseks ja veel 100 eurot välismaa pärandi kättesaamiseks. Riigilõivu maksis J. Nurk ära, kuid P.R. soovis õigusabilepingu lõpetada ja ette makstud raha tagasi saada. J. Nurk raha tagasi maksta ei soovinud. Nad leppisid kokku, et ta teeb hagi lõpuni ja seda osa tagasi ei maksa. J. Nurk on seisukohal, et ta osutas P.R. ile 400 euro eest õigusabi, mistõttu ei saa P.R. nõuda kahjuhüvitiseks 838 eurot. P.R. pöördus advokaadi poole, kes ütles, et hagiavaldust, mille J. Nurk koostas, pole vaja (maakohtu otsuse lk 22–23). Advokaat sõnas P.R. ile, et ta on petta saanud, sest ta ei vaja teenuseid, mille eest J. Nurk raha küsis, ning nende eest raha küsimine oli eetikavastane. Hagiavaldust kasutada ei saanud, sest see polnud kõlbulik: J. Nurk oli isegi andmed valesti kirjutanud ja kopeerinud sinna teksti, mille P.R. oli ise kirjutanud ja talle saatnud (dtl 377–380). Seetõttu leiab kolleegium, et J. Nurk ei osutanud P.R. ile 400 euro eest õigusabi. J. Nurk tekitas P.R. ile tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mistõttu tegi kannatanu varakäsutuse ja sai varalist kahju summas 838 eurot. 13
(18)(III) J. Nurga süüdistus lisakaristuse täitmisest kõrvalehoidmises
  1. J. Nurk väidab apellatsioonis, et juristina tegutsemise keelu ajal ta õigusabi ei osutanud ning T.V. a, I.L. , L.A. ja A.P. tasusid talle varasemate teenuste eest. Kolleegium sellega ei nõustu.
  2. Viru Maakohus tunnistas
  3. jaanuari
  4. a otsusega J. Nurga süüdi

§ 344

lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning mõistis talle lisakaristuseks

§ 49alusel juristina töötamise keelu üheks aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtuotsus jõustus

  1. veebruaril 2019, lisakaristus kehtis
  2. veebruarini
  4. Maakohus tuvastas nii tunnistajate kui ka J. Nurga ütlustele ning nende e-kirjadele ja pangakontode väljavõtetele tuginedes, et J. Nurk osutas T.V. ale, A.P. ile, I.L. ile ja L.A. le õigusteenust ajavahemikul
  5. veebruarist 2019 kuni
  6. veebruarini
  7. T.V. ale andis ta õigusabi
  8. aasta maikuust
  9. aasta septembrini, esindades teda vaidluses seoses T.V. a ja I.A. a kooselu lõppemise ja laste elatisraha maksmisega. Näiteks saatis J. Nurk selliseid e-kirju, mis puudutasid vaidlusi, I.A. a esindajale
  10. märtsil 2019 ning koostas kokkuleppe elatisraha maksmiseks
  11. aprillil 2019 (maakohtu otsuse lk 31, V kd, tl 127–160). Samuti osutas ta A.P. ile ja I.L. ile õigusabiteenust
  12. aasta alguses, mille maakohus on veatult tuvastanud. Näiteks koostas ta I.L. i esindamiseks volikirja
  13. veebruaril 2020 ja arve
  14. veebruaril 2020, mille I.L.
  15. veebruaril 2020 tasus (maakohtu otsuse lk 32). Volikirja L.A. esitamiseks koostas J. Nurk
  16. veebruaril
  17. Samal päeval edastas ta ka õigusteenuse eest arve nii juba tehtud kui tulevikus tehtava töö eest, mille L.A. tasus
  18. veebruaril
  19. Veebruari lõpus teatas prokuratuur L.A. le, et J. Nurgal on juristina töötamise keeld. (Vt maakohtu otsuse lk 33–34.) Seega on tõendatud, et J. Nurk osutas õigusteenust ajal, mil see oli talle keelatud.
  20. J. Nurk kinnitas maakohtu istungil, et ta osutas T.V. ale, A.P. ile, I.L. ile ja L.A. le õigusabi. Ta möönis, et tegi seda, kuna unustas ära, et see on keelatud (maakohtu otsuse lk 33). Kaitsja väitel osutab see asjaolule, et tema arusaamine oma tegudest on piiratud. Kolleegium seda ei jaga. J. Nurk mäletas detailselt, kellele, millega seoses ja millisel viisil ta õigusabi osutas (maakohtu otsuse lk 31–33). J. Nurk esitas
  21. aprillil 2019 Viru Maakohtule taotluse lisakaristuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks, sest tal olid pooleli tsiviilasjad, mille menetlus tuli väidetavalt lõpetada. Viru Maakohus jättis
  22. mai
  23. a määrusega taotluse rahuldamata, mille J. Nurk vaidlustas. Tartu Ringkonnakohus jättis
  24. mai
  25. a määrusega maakohtu määruse muutmata. See näitab, et J. Nurk teadis, et tal on keelatud juristina töötada, kuid ta soovis seda siiski teha ja hoidis õigusteenust osutades meelega lisakaristuse täitmisest kõrvale. (IV) J. Nurga süüvõime
  26. Kolleegium jätab rahuldamata kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse täiendava kohtupsühhiaatria- ja psühholoogiaekspertiisi määramiseks, et täpsustada J. Nurga terviseseisundit. Prokurör sõnas Tartu Ringkonnakohtu istungil, et ta on näinud J. Nurka mitme kohtumenetluse vältel ja süüdistatava tervis pole selle ajaga pealtnäha halvenenud, mistõttu puudub prokuröri arvates vajadus uueks ekspertiisiks. Ka kolleegiumil ei tekkinud istungil nähtu ja kuuldu põhjal kahtlust J. Nurga arusaamisvõimes, tegude juhtimise võimes ega võimes karistust kanda. J. Nurk väljendas end ringkonnakohtu istungil läbivalt täiesti aruselgelt ning oli võimeline kohtu küsimustele käigult vastama asjakohaselt ja mõistuspäraselt. Kolleegiumi hinnangul ei osutanud miski J. Nurga käitumises ega öeldus sellele, et tema psüühilised funktsioonid võisid olla talle süüks arvatud tegude ajal või võivad olla praegu kahjustunud selliselt, et see kergitab esile kahtluse J. Nurga terviseseisundis. Midagi sellist ei nähtu ka J. Nurga kirjalikest pöördumistest kohtule. Seetõttu ei pea kolleegium põhjendatuks uue ekspertiisi määramist. 14

(18)
  1. Maakohus leidis õigesti, et J. Nurga süüd välistavad asjaolud puuduvad (maakohtu otsuse lk 48). J. Nurga suhtes tehti ekspertiis
  2. septembril
  3. Ekspertiisiaktiga nr 7.1-3/512 tuvastati J. Nurgal kerge kognitiivne defitsiit, mis ekspertide hinnangul mõjutas tema võimet aru saada oma tegude tähendusest. Kuigi tema kognitiivsed funktsioonid olid ekspertiisiakti järgi vanusenormi alumises või keskmise alumises osas, leidsid eksperdid, et üldine vaimsete võimete tase ei vasta tema senise elukäigu ja omandatud hariduse eeldatavale tasemele. Samas on ekspertiisi käigus kirjeldatud J. Nurka kui selge teadvusega inimest, kes orienteerub õigesti ajas, kohas, enda isikus ning vastab küsimustele sisukohaselt. Samuti olid tema mõttekäik ja kõne normaalse tempoga ning ta suutis anda eluloolisi andmeid, mistõttu ei tuvastanud eksperdid olulist kognitiivsete võimete tagasilangust, mis ulatuks dementsuse tasemele. (VI kd, tl 159–161 pd.) Kolleegium möönab, et ekspertiisiakti põhjal pole võimalik teha ühest järeldust, kuivõrd mõjutas ekspertide arvates J. Nurga kerge kognitiivne defitsiit tema võimet saada aru käitumisest, ent seda ei saa praegu pidada määravaks. Ekspertiisiga tuvastatud J. Nurga kerget kognitiivset defitsiiti pole võimalik käsitada raske psüühikahäirena

§ 34mõistes.

Seetõttu puudub süüdivuse (

§ 34

), aga ka piiratud süüdivuse (

§ 35) meditsiiniline tunnus.

Võttes arvesse ka J. Nurgale süüks arvatud tegude toimepanemise asjaolusid, eeskätt tema käitumise mõnetist läbimõeldust ja järjepidevust ning kannatanutega suhtlust, aga sedagi, kuidas J. Nurk ringkonnakohtu istungil end väljendas, ei tõuse tõsiseltvõetavat kahtlust tema süüvõimes. Neil põhjustel jääb kolleegium eksperdiarvamuse juurde. Kokkuvõttes pani J. Nurk toime koosseisupärased, õigusvastased ja süülised teod. (V) Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing vastutus 61. J. Nurga kuritegu

§ 201

lg 2 p 1 järgi oli koosseisupärane, õigusvastane ja süüline.

§ 201lg 3 näeb ette sama teo eest juriidilise isiku vastutuse.

J. Nurga teo ajal kehtinud

§ 14

lg 1 sätestas, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Kolleegiumi hinnangul on menetletavas asjas

§ 14lg-s 1 sätestatud juriidilise isiku vastutuse tingimused täidetud.

62. J. Nurk oli Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing ainuosanik ja juhatuse liige. Seega saab tema käitumist omistada juriidilisele isikule

§ 14lg 1 mõistes.

Kaitsja arvates ei nähtu ühestki tõendist, et J. Nurk tegutses T.R. esindamiseks temaga kokkulepet sõlmides Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing juhatuse liikme ja ainuosanikuna, vaid see oli kahe füüsilise isiku vaheline õigussuhe. Samas möönab kaitsja, et T.R. ettemaks teenuse eest laekus äriühingu pangakontole ja volikirjas oli J. Nurga tegutsemise kohaks märgitud Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing. Ka T.R. ütlustest selgub, et ta võttis J. Nurgaga ühendust kui juristiga, et kasutada tema teenust, sest ta soovis pöörduda K.H. i poole nii-öelda ametlikult. T.R. sõnas: „Ma teadsin, et ta sellega tegeleb ja internetist saab praegu kõik asjad teada. Seal oli väga ilusti öeldud, et firma on Tõde ja Õigus, järelikult selgitatakse välja, nii tõde, kui tehakse kindlaks, mis asi on õigus ja mis on vale.“ Lisaks keelas J. Nurk T.R. l K.H. iga ühendust võtmast, väites, et see on tema ärisaladus, kuidas ta raha kätte saab. Kaitsja küsis T.R. lt, kas ta pöördus J. Nurga kui eraisiku poole või soovis teenust äriühingult, mille peale T.R. vastas: „Ei, tema ise tegi dokumendi, mis näitas, et tema on firma Tõde ja Õigus esindaja ja ajab ainult asju, mis on tõde ja õigus. Valet ei tunnista, ei varasta, ei viruta, ainult tõde ja õigus.“ (dtl 306–311). Seega võib öelda, et T.R. soovis end võlanõude jaoks esindama just õigusbüroo juristi, mille tõttu võttis ta ühendust J. Nurgaga. Kolleegium osutab sellelegi, et T.R. volikirjas J. Nurgale on ära märgitud ka tema äriühing ning J. Nurk esitles end K.H. ile kui T.R. „ametlik esindaja“ ja ütles, et K.H. il tuleb arvestada ka õigusabi- ja menetluskuludega (V kd, tl 44). Lisaks kandis T.R. ettemaksu ja K.H. osa võlast Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing pangakontole. 15

(18)63. Toodust nähtub, et J. Nurk tegutses T.R. t esindades Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing nimel, mille ainuosanik ja juhatuse liige ta oli. Samuti oli J. Nurga selline tegevus seotud äriühingu põhitegevusega, nimelt õigusabi osutamisega. Lisaks on tuvastatud see, et Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing rikastus J. Nurga toime pandud omastamise tõttu. Seepärast saab T.R. vara omastamist käsitada teo ajal kehtinud

§ 14lg 1 mõistes selle äriühingu huvides toime pandud teona.

Seda ei mõjuta kaitseväide, et J. Nurk kasutas äriühingu pangakontot enda isikliku kontona ja maksis kulleritasu oma rahast. Kuna puuduvad ka õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud, vastutab Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing

§ 201lg 3 järgi.

64. Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing vastutab ka

§ 209lg 3 järgi.

J. Nurga kuritegu

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3 järgi on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline.

Maakohus tuvastas nõustumisväärselt, et A.S. maksis J. Nurgale kui Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing juhatuse liikmele ja ainuosanikule 4000 eurot õigusabi eest, mida talle tegelikkuses ei osutatud. J. Nurk pidi õigusteenust osutama enda äriühingu nimel (maakohtu otsuse lk 45–46). Kohtutoimikust nähtub Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing kassa sissetuleku order ja kviitung nr 02-23, mille järgi on selle äriühingu kassasse kantud A.S. alt õigusabi osutamise eest saadud 4000 eurot (IV kd, tl 2 ja maakohtu otsuse lk 46). Võttes arvesse, et J. Nurk pidi A.S. ale osutama õigusteenust Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühing nimel ja äriühingu kassasse on kantud A.S. a makstud raha selle eest, saab rääkida äriühingu rikastumisest ja tema huvides toime pandud kuriteost teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 14lg 1 järgi.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. (VI) J. Nurga karistus 65. Kolleegium leiab väljaspool apellatsioonide piiri, et maakohus tegi J. Nurgale

§ 56lg 1 ls 1 alusel karistust mõistes olulise kaalutlusvea.

See tõi kaasa süüdistatava teole ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise, mis on aluseks kohtuotsuse tühistamisele materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu (vt RKKK 21.06.2021, 1-20-1108/94, p 16 ja 26.01.2021, 1-19-4150/132, p 28). 66. Maakohus mõistis J. Nurgale

§ 201

lg 2 p 1 järgi 2 aasta vangistust,

§ 209

lg 1 p-de 1 ja 3 järgi karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust ning

§ 329järgi 6 kuud vangistust.

Vaidlustatud otsuses on märgitud, et J. Nurgale tuleb mõista vangistus, sest tema süü suurus on üle keskmise. Teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ta pani kuriteod toime katseajal. Lisaks on kuritegude (nii varasemate kui ka praeguste) asjaolud sarnased ja need on toime pandud lühikese ajavahemiku jooksul. Kolleegium nõustub sellega. Samas leidis maakohus ekslikult, et süüdistatava karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna tuleb

§ 57lg 1 p 7 järgi arvestada süüteo toimepanemist kõrges eas inimese poolt.

Kõrges eas isik on vanaduspensioniealine inimene (vt RKKK 05.22.2012, 3-1-1-93-12, p 9.2). Kõigi talle omistatud tegude ajal oli J. Nurk üle 70-aasta vanune ehk kõrges eas inimene, mistõttu on tegu karistust kergendava asjaoluga.

  1. J. Nurk tunnistati Viru Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-9179 süüdi omastamises, mille eest mõisteti talle 2-aastane vangistus, mis asendati üldkasuliku tööga. Lisaks rahuldas kohus kannatanu tsiviilhagi. J. Nurk pani praegu menetletavad teod toime katseajal ja ta pole asjas nr 1-17-9179 hüvitanud kannatanule kahju. Kolleegium peab põhjendatuks

§ 201lg 2 p 1 järgi 1-aastast vangistust, võttes arvesse J.

Nurga süü suurust, sealhulgas ühelt kannatanult 2370 euro omastamist, üht karistust kergendavat asjaolu ja võimalust mõjutada J. Nurka edaspidi hoiduma kuritegudest. Kolleegium mõistab

§ 209

lg 1 p-de 1 ja 3 järgi 3 aasta ja 5 kuu ning

§ 329järgi 5 kuu pikkuse vangistuse. J. Nurk pettis 15 kannatanult kokku välja üle 100 000 euro ja osutas juristina töötamise keelu ajal õigusabi 4 16

(18)inimesele, samuti on vaja arvestada karistust kergendava asjaolu olemasoluga. Need karistused peaksid heidutama J. Nurka uusi kuritegusid toime panemast. Kolleegium suurendab üksikkaristustest raskeimat (ehk kelmuse eest mõistetavat 3 aasta ja 3 kuu pikkust vangistust) ja peab põhjendatud liitkaristuseks 4-aastast vangistust – sama nagu maakohtu mõistetud liitkaristus. Seetõttu jääb muutmata ka maakohtu moodustatud liitkaristus

§ 65

lg 2 alusel ja

§ 49alusel mõistetud lisakaristus.

(VII) Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlused

  1. Kaitsja esitas
  2. juunil 2024 taotluse SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, kui J. Nurk mõistetakse õigeks. J. Nurk esitas ringkonnakohtu istungil taotluse alusetu vahistamise ja kohtumenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Need taotlused jäävad rahuldamata.
  3. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu süüdimõistva otsuse ja J. Nurgale mõistetud liitkaristuse muutmata, ei kohaldu SKHS § 5 lg 1 p 1, sest see näeb ette kahju hüvitamise vaid sellisteks juhtudeks, mil isik mõistetakse õigeks või kriminaalmenetlus lõpetatakse mõnel alusel. Kahju hüvitamise alusena ei tule kõne alla ka SKHS § 5 lg 4, mis sätestab, et süüdimõistva otsuse korral on süüdistataval või menetlusalusel isikul õigus nõuda SKHS § 5 lg-s 1 või 2 nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud või määratud karistusega. J. Nurga vahistamiseks anti luba Viru Maakohtu
  4. juuli
  5. a määrusega ja seda pikendati Viru Maakohtu
  6. septembri
  7. a määrusega. Vahepeal taotles J. Nurk vahistamise asendamist elektroonilise valvega, ent see jäeti Viru Maakohtu
  8. augusti
  9. a määrusega rahuldamata. J. Nurk neid määruseid ei vaidlustanud ja need on jõustunud. Kuigi J. Nurk on vahi all viibinud juba alates juulist 2023, tuleb tal ringkonnakohtu otsuse jõustumise korral kanda 5 aasta 6 kuu ja 18 päeva pikkust vangistust. Seepärast pole vahistamine oluliselt koormavam talle mõistetud karistusest. Kolleegiumile ei nähtu ka teisi kahju hüvitamise aluseid. (VIII) Kokkuvõte ja apellatsioonimenetluse kulu
  10. Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-dest 2 ja 4 ning § 340 lg-test 1 ja 2 p-st 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  11. septembri
  12. a otsuse osas, millega J. Nurka karistati

§ 201

lg 2 p 1 järgi 2-aastase vangistusega,

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega ning

§ 329järgi 6-kuulise vangistusega.

Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab J. Nurgale

§ 201

lg 2 p 1 järgi karistuseks 1 aasta vangistust,

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 3 aastat ja 5 kuud vangistust ning § 329 järgi 5 kuud vangistust. Lisaks muudab kolleegium maakohtu otsuse põhiosa

§ 201

lg 2 p 1 järgi omastamise süüdistust puudutavas osas käesoleva otsuse põhjendustega. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid jäävad rahuldamata.

  1. Kaitsja esitas taotlused riigi õigusabi tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses süüdistatavale J. Nurgale osutatud õigusabi eest kokku 1288,69 euro ulatuses (sealhulgas käibemaks 231,39 eurot) ja süüdistatavale Õigusbüroo Jaan Nurk Tõde Osaühingule osutatud õigusabi eest kokku 871,45 euro ulatuses (sealhulgas käibemaks 156,15 eurot). Justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi määrus nr 16) § 6 lg 6 sätestab, et kui määratud kaitsjal on samas kriminaalasjas rohkem kui üks kaitsealune, suurendab kohus riigi õigusabi osutamise eest, välja arvatud kohtuistungil osalemine, advokaadile makstavat tasu 50 protsenti iga lisandunud kaitsealuse kohta. Taotluste järgi kulus kaitsjal mõlema kaitsealusega seotud toimingutele kokku järgnev aeg: kohtuotsusega 17

(18)tutvumisele 165 minutit, kliendiga konsulteerimisele 135 minutit, apellatsiooni koostamisele 540 minutit ja kohtuistungiks ettevalmistamisele 120 minutit, mille eest makstav tasu oleks 1152 eurot ilma käibemaksuta. Määruse nr 16 § 6 lg 3 järgi ei ületa määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses 432 eurot ühes kohtuastmes. Kaitsja taotleb kohtuistungiks ettevalmistamise ja apellatsiooni koostamise tasu suurendamist. Kuivõrd mõlema apellatsiooni sisuline osa on kokku seitse lehekülge ja menetletavas kriminaalasjas pole eriliselt keerukaid õigusküsimusi, jätab kolleegium taotluse rahuldamata. Kaitsjale makstav põhjendatud tasu toimingute eest ühe kaitsealuse kohta on praeguses kriminaalasjas 432 eurot, mida tuleb määruse nr 16 § 6 lg 6 alusel 50 protsendi võrra suurendada, saades kokku 648 eurot. Ringkonnakohtu istung kestis 1 tund ja 36 minutit, mistõttu on selle eest taotletav tasu 115,20 eurot. Lisaks taotleb kaitsja tasu ja sõidukulude hüvitamist kahel korral Tallinnast Viru Vanglasse ja üks kord Tallinnast Tartusse sõitmise eest. Sõidule kulutatud aja eest vastav tasu on määruse nr 16 § 151 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel kokku 90 eurot ning sõidukulu saab § 17 lg-te 2 ja 3 järgi nõuda summas 312,60 eurot. Seega loeb kolleegium kaitsjale apellatsioonimenetluses makstava tasu mõistlikuks suuruseks 1422,28 eurot (sealhulgas käibemaks 256,48 eurot). Ringkonnakohus jätab selle menetluskulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.