järgi X.J-i süüdistatakse selles, et tema, olles Harju Maakohtu poolt 30.08.2017 tsiviilasjas nr 2-17-6160 tehtud otsuse alusel kohustatud maksma igakuiselt elatist tütre E U (ik xxxx) ning poja V U (ik xxxx) kasuks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses kummagi lapse kohta alates 18.04.2017 kuni laste täisealiseks saamiseni, pole seda teinud regulaarselt ja ettenähtud summades. X.J kui kohustatud isik on jätnud pikema perioodi jooksul elatise maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita. X.J , omades osalist töövõimet, on teadvalt, põhjendamatult ja süstemaatiliselt jätnud täitmata laste ülalpidamise kohustuse. Seega oma tahtliku tegevusega pani X.J toime lapse ülalpidamise kohustuse rikkumise, hoidudes lapsevanemana teadvalt kõrvale lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest, mis on
Süüdistatav X.J end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuistungil andsid ütlusi kannatanu K H ja tunnistaja K T. Kohus uuris järgmisi tõendeid: - K H 12.04.2019 süüteoteade ( lk 9 ); - Harju Maakohtu 30.08.2017 otsus nr 2-17-6160 (10-11 ); - K H konto väljavõte (lk 12); - Maanteeameti 24.04.2019 vastus nõudekirjale (lk 13); - Eesti Töötukassa 26.04.2019 vastus päringule (lk 14); - Sotsiaalkindlustusameti 26.04.2019 vastus pöördumisele (lk 15); - AS-i LHV Pank 26.04.2019 vastus nõudekirjale (lk 16); - AS-i SEB Pank 29.04.2019 vastus järelepärimisele (lk 17-18); - Swedbank AS-i 17.05.2019 vastus päringule koos kontode väljavõtetega ( lk19-50); Kohtutäituri 25.04.2019 vastus päringule lisadega (lk 51-55 ); Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja 23.04.2019 vastus päringule (lk 56-60 ); Väljavõte kinnistusraamatust (lk 61-62); 26.04.2019 väljavõte äriregistri teabesüsteemist (lk 63-64 ); Karistusregistri väljatrükk ( lk 65) ; Koopiad kohtutäituri 05.06.2019 hoiatusest võlgnikule ja 05.07.2019 avaldusest Harju Maakohtule võlgniku õiguste piiramiseks ( lk 68- 71); X.J kahtlustatavana antud ütlused ( ); K.H e-kirjad (lk 6, 8); K.U kontolt ülekanded (lk 7); Andmed X.J sissetulekute kohta (lk 66-67); Kaitsetasu dokumendid (lk 78-82, 112-114, 145-146); Töötukassa dokumendid (lk 72-76); Haigusloo dokument (lk 77); Ekspertiisiakt (123-126); Telefonivestluse kuvatõmmised (131-136); Hagiavaldus (137-143). Kohus, kuulanud ära süüdistatava, tunnistajad ja kannatanu ning uurinud dokumentaalseid tõendeid, asub järgmistele seisukohtadele. Süüdistuses on märgitud kuriteo toimepanemise algmoment 30.08.2017 ja kuigi süüdistuses ei ole kuriteo lõppmomenti selgelt märgitud, tuleneb võlgnetava summa arvutuskäigust, et see on aprill
sätestab kuriteona vanema teadva kõrvalehoidumise oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Seejuures ei ole lapsele elatusraha 6 ehk PKS §-s 100 nimetatud elatise maksmata jätmine alati karistatav. Riigikohus on selgitanud, et elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena
tähenduses on vaadeldav see, kui isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kui tal on - või võiks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla - võimalik ülalpidamiskohustust täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses. Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega
mõttes on tegemist eeskätt järgmistel juhtudel: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja TMS §-st 132 tulenevaid erandeid.
järgi esitatud süüdistust arutav kohus on õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud; 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses, kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik, kellel ei ole elatise nõutavas summas maksmiseks piisavalt vara, jätab elatise täielikult või osaliselt maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Sellise olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elatise jätab osaliselt või täielikult maksmata isik, kes pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; kes pole müünud elatise maksmiseks vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses; kes on lahkunud vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks, või kes võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks. See loetelu pole ammendav. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 25.) Kuna
järgi on karistatav kohtuotsusega välja mõistetud igakuise elatusraha maksmisest teadev kõrvalehoidumine, võib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates elatise maksmise kohustuse olulise rikkumisena olla käsitatav juba see, kui isik teadlikult viivitab elatise maksmisega rohkem kui üks kuu. Seega tuleb igakuise elatise maksmisest kõrvalehoidumiseks pidada seda, kui kohustatud isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kui tal on (või võiks olla) võimalik ülalpidamiskohustust täita või teha seda suuremas ulatuses, kuid ta jätab oma kohustuse teadvalt vähemalt ühe kuu kestel täitmata. Lisaks võib elatise maksmisest kõrvalehoidumisena olla käsitatav elatise maksmise kohustuse süstemaatiline rikkumine ehk teisisõnu olukord, mil kohustatud isik elatist maksab, kuid teeb seda järjepidevalt põhjendamatu hilinemisega. Kohus eelpool tuvastas, et täidetud on kõik kriminaalvastutuseks nõutavad eeldused: elatisraha on kohtuotsusega välja mõistetud, oma sissetulekust mitte ühegi euro lastele mittemaksmisega on X.J eksinud „enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumi vastu, X.J ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita. Sõites juhtimisõiguseta ja pannes toime muid liiklusalaseid väärtegusid (lk 65) on X.J viinud ennast ise olukorda, mis suurendab tema võlgnevusi. Töötuna arvel olek september – november 2017 s.o 2 kuud, ei ole ilmsegelt piisav aeg ümberõppeks ja ei näita, et isik oleks otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat. Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates X.J sisuliselt distantseerunud oma laste ülalpidamiskohustuse täitmisest ja tema poolt enda õigustamiseks esitatud põhjendused on naiivsed ning nendega ei ole võimalik kuidagi õigustada X.J tegevusetust. 7 Perekonnaseaduse § 96 ja § 97 lg 1 p1 sätetest tulenevalt on lapse vanematel võrdne kohustus last ülal pidada ja seda ka juhul, kui faktiliselt elab laps ühe vanema juures. Vanemate võrdne vastutus tähendab ka võrdseid pingutusi laste ülalpidamiseks vajalike materiaalsete vahendite teenimiseks. Olukorras, kus laste ema ei saa endale lubada tegelemist lemmiktegevusega – näiteks koduperenaiseks olemisega, sest see ei kindlusta laste ülalpidamist, ei ole õigustatud ka laste isa pidev kodus viibimine. Tõsiseltvõetav ei saa olla täiskasvanud meesterahva väidetav sissetulekuta kodus viibimine, liiklusväärtegude toimepanek muu hulgas ka juhtimisõiguseta autojuhtimine (mis trahvide kaudu suurendab kohustusi) üksikud tööotsad, mis ei too praktiliselt midagi sisse ja seda väidetavalt seetõttu, et palka ei maksta. Kui üksikute lühiajaliste töödega ei teenita laste ülalpidamiseks vajalikku raha, siis tuleb otsida muid töiseid tegevusi, millega on võimalik lisaraha teenida (xxxx/txxxx). Kui aga ei taheta tööd teha, siis on laste ülalpidamiseks vajalike materiaalsete vahendite saamiseks võimalik kasutada ka teisi seaduslikke vahendeid kindlustamaks ülalpidamiskohustuse täitmine (N otsida endale väiksem elamispind ja müüa kokkuleppele emaga maja, kus elatakse, mitte kirjutada seda uue abikaasa nimele). Laste ema ei saa olukorras, kus lapsed tahavad süüa iga päev ja veel mitu korda päevas, kus lastele on vaja selga osta riided ja hea oleks kui võimaldada ka huvialane tegevus, jääda ootama paremaid aegu. Kasvõi seetõttu, et laste isa laste ülalpidamise vastu huvi ei tunne, on iga vähegi normaalne ema nõus võtma endale lisatööd ja seda ka uneajast; äärmisel juhul vahetama elamistingimused vähem kulusid nõudvate vastu või võtma endale laenukohustusi, et lapsed ära toita ja riidesse panna. Samasuguseid pingutusi on alus nõuda ka teiselt lapsevanemalt. Soovides teenida rohkem raha, mis võimaldaks ka lastele paremaid tingimusi, on K.H olnud valmis isegi xxxx tööle minema, mida aga on takistanud vaidlused laste hooldusõiguse teemadel. X.J poolt laste ülalpidamiskohustuse mittetäitmist kinnitab juba asjaolu, et elatis laste ülalpidamiseks on temalt kohtu kaudu välja mõistetud. See on fakt, mida ei tule eraldi tõendada. Nimelt on Perekonnaseaduse § 75 lg 1 kohaselt kohtu poolt elatise väljamõistmise eelduseks vanemalt tema poolt lapse ülalpidamiskohustuse mittetäitmine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses nr. 3-2-1-108-07 selgitanud, et elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Kui elatis on juba kohtuotsusega välja mõistetud, siis on kohtuotsuse täitmine kohustatud poolele kohustuslikuks täitmiseks. Käesoleval juhul on tõendatud X.J poolt laste ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ka peale elatisraha väljamõistmist kohtu poolt. Riigikohtu tsiviilkolleegium on varemviidatud kohtuotsuses (nr.3-2-1-108-07) üheselt märkinud, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Samuti on ülalpidamiskohustuse rikkumisega tegemist siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebaregulaarselt ja vanemad ei ole kokku leppinud, et lapsele antaksegi ülalpidamist niimoodi. Kui elatise nõudmiseks õigustatud isik leiab, et vanem maksab lapsele vabatahtlikult ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt, võib ta nõuda kohustatud vanemalt lapsele elatise väljamõistmist. Need samad põhimõtted kehtivad ka peale kohtuotsusega elatisraha väljamõistmist ülalpidamiskohustuse rikkumise fakti tuvastamisel. Ülalpidamiskohustuse täitmisest hoitakse teadvalt kõrvale, kui seda rikutakse süstemaatiliselt või pikema aja jooksul. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses nr.3-2-1-65-07 asunud seisukohale, et üksnes palga või sissetuleku puudumine ei vabasta töövõimelist vanemat elatise maksmisest. Süüdistatav X.J ei ole sellisel viisil töövõimetu, kelle võime tööga elatist teenida oleks välistatud. Riigikohus on asunud seisukohale, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15) 8 X.J ei ole teinud kõike endast olenevat, et tagada laste ülalpidamiskohustuse täitmine. Süüdistatava käitumisest nähtub, et ta suhtub ükskõikselt ükskõik millise töö tegemise võimalusse. Vastavalt perekonnaseaduse § 96 ja § 97 lg 1p1 on alaealise lapse ülalpidamiskohustus pandud vanemale, kes seda kohustust täites peab ise jälgima, et laps oleks nõuetekohaselt ülal peetud, st vanem peab ülalpidamiskohustuse täitmiseks ise aktiivselt käituma. X.J on seda kohustust eiranud, ta ei ole aktiivselt tööd otsinud, ei ole pöördunud töö saamiseks Töötukassasse (oli arvel üksnes 02.09.17-14.11.17). Vaatamata väidetavale maksevõimetusele ei ole süüdistatav pöördunud mitme aasta vältel kohtusse ka väljamõistetud elatissummade vähendamiseks (tegi seda alles 27.05.2020. so päev enne kohtuistungit kriminaalasjas) või täitemenetluse korras maksmise ajutiseks peatamiseks. Samas on leitud aega ja võimalust vaielda kohtus muudel lastekasvatamisega seotud teemadel. Ülalpidamiskohustuse korrektseks täitmiseks peab vanem kasutama kogu oma vara. Saades mingitki sissetulekut (X.J enda ja tunnistaja ütlused ning lk 73 kinnitavad aegajalt tööl käimist), oli X.J-il endal võimalik tasuda kasvõi osaliselt laste elatisraha. Jättes kahe aasta jooksul nõuetekohaselt täitmata vanema kohustuse hoolitseda laste eest perioodiliselt s.o iga kuu ning asumata isiklikult täitma kohtuotsusega 30.08.2017 alates 18.04.2017 temalt elatusrahana väljamõistetud summade kasvõi osalist tasumist, on X.J süstemaatiliselt rikkunud laste ülalpidamise kohustust. Kohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on täielikult tõendamist leidnud X.J süü ajavahemikul 30.08.2017-aprill 2019 teadva kõrvalehoidumises oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Arvestades, seda et X.Jl on olnud perioodil september 2017 kuni aprill 2019 sissetulekuid, kuid ta ei tasunud ise ühtegi eurot laste ülalpidamiseks ning ta ei ole tegelenud piisavalt aktiivselt ja intensiivselt tööotsimisega, on X.J kavatsetult hoidunud lastele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha tasumisest. Seega, X.J poolt elatise maksmata jätmine tuleb kvalifitseerida
järgi kui lapse ülalpidamise kohustuse rikkumine, hoidudes lapsevanemana teadvalt kõrvale lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada.
näeb karistuseks ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.
Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt
lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. (Riigikohtu otsus 3-1-1-113-12) Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb
kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. X.J karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. X.J-il kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, kuid tal on 2 kehtivat väärteokaristust, mille eest määratud rahatrahvid on tasumata. Kohus arvestab karistuse mõistmisel süüteo iseloomu ning hindab X.J süüd käesolevas kriminaalasjas keskmiseks. Arvestades X.J elatise võlgnevuse suurust ei ole kohtu arvates põhjendatud karistada X.J-i seaduses ettenähtud 9 kergemaliigilise karistusega s.o rahalise karistusega. Karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke (hoida X.J-i edaspidi kuritegusid toime panemast) silmaspidades, on kohtu arvates teda võimalik karistada vangistusega sanktsiooni keskmises määras s.o 6 kuud. X.J isikut ja süüd arvestades ning pidades silmas, et X.J vajab ilmselgelt kontrolli ja vajadusel juhendamist tööotsingutel on võimalik teda
Lisakohustusena tuleb kohustada X.J-i otsima endale töökoht ja täitma ülalpidamiskohustust. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskuludena süüdistatavalt X.J-ilt välja KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 810 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel pidades silmas süüdistatava võlgnevuste suurust ja resotsialiseerumise väljavaateid tuleb kaitsjatasu ja ekspertiisikulud jätta riig kanda. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Mõjuva põhjusena, mis takistab isikul kõigi tema menetlusega seotud kulude kandmist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav menetluskulusid kanda. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline töötama. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda menetluskulude riigi kanda jätmist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb menetluskulude riigi kanda jätmist. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatav ega kaitsja taotlenud menetluskulude riigi kanda jätmist põhjusel, et süüdistatav ei suuda neid tasuda. Kohus peab süüdistatavalt välja mõistetava sundraha osas, juhindudes Riigikohtu määruses 3-11-2-12 väljendatud seisukohast ja KrMS § 313 lg 1 p 7 sätteid kohaldades, põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega sundraha vabatahtlikuks tasumiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et sundraha saaks mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik sundraha ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile sundraha tasumist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1-110-13 p 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Juhindudes KrMS § 306, 311- 313, 310 lg 1 kohus otsustas: Süüdi tunnistada X.J
järgi ja mõista karistuseks vangistus 6 kuud.
ja 75 sätteid kohaldades määrata, et karistust ei pöörata täitmisele kui X.J ei pane 2-aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks
elab aadressil Kerese 42 Tallinn; 2.ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3.allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 10 4.saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5.saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, õppimis- või töökoha vahetamiseks; 6.saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks; 7. otsima endale töökoha hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest; 8. täitma ülalpidamiskohustust.
lg 1 alusel määrata X.J katseajaks elukohajärgse kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise kuupäev. Välja mõista X.J-ilt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära 876 eurot. Kohustada X.J-i tasuma väljamõistetud sundraha 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 73 eurot. Sundraha tasuda igakuiste maksetena 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, EE502200221014193355 Swedbank AS-is või EE401700017002872300 Luminor Bank ASis. Makseinfo viitenumbri saab Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleist või etoimikust. Maksekorraldusel on kohustuslik märkida viitenumber 99920700023313. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Maksekorraldusel märkida selgitusena „X.J , kriminaalasi 1-19-8515 sundraha.“ Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta kaitsetasu ja ekspertiisikulud riigi kanda. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, vahistatud süüdistatav või tema kaitsja süüdistatavale kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule Kohtuotsus on menetlusosalistele kättesaadav 11.06.2020 Kohtunik Liina Pohlak 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.